28 august 2016

Suvelõputartu

Nagu enne kirjutasin, viisid mu sammud mind nädalavahetusel Tartusse, kus toimus üks tore sünnipäevapidu. Enne, kui ma edasi lähen, näitan parem üht jäädvustust tollest õhtust, sest pilt ütleb rohkem kui ma iial verbaalselt kirjeldada suudaks.


Nagu näha, on sünnipäevalaps oluliselt tõsisemalt võtnud nõuet tulla kohale loomakostüümis. Mina olin prostalt minis ja isegi juua ei suutnud ma ennast loomaks, kuigi alks oli tasuta. See aga ei takistanud mul pidu sajaga nautimast, sest oli, mida nautida. Lisaks tasuta alksile (aga mitte kõigile, ainult vippidele) pakkus sünnipäevalaps ka maailma parimat kartulisalatit ning igasuguseid muid lõikeid, nii et kui ma ära läksin, siis ma mitte ei kõndinud, vaid veeresin. 

Kogu peo muutis veel naljakamaks, see, et uued välistudengid olid valinud UG oma baariralli üheks peatuspunktiks. Kui nad enne olid ilmselt lugenud, et eestlased on tuimad, emotsioonitud, konservatiivsed ja raskesti tutvutavad (või kuidas neid, eestlasi iseloomustataksegi), siis UG klientuur põrmustas kohe selle eelarvamuse. Oli see neile meeldiv või ebameeldiv üllatus, mine võta kinni. Mõni sattus meie karnevalist vaimustusse ja asus suhtlusse ning mõni tahtis suisa pilti teha. Seda, muide, mitte mõne kostümeeritud püsikliendiga, vaid hoopis minu ja Epu kui kaunite Eesti blondiinidega. Me olime armulikud ja lubasime.

Järgmisel päeval ei saanud ma aga nautida tavapärast peojärgset hilist ärkamist ja kohvitassiga mööda elamist tuterdamist, sest mõni siin, nimesid nimetamata, otsustas kell kuus luugid lahti teha ja lõbustusi nõuda. Ma küll püüdsin öelda, et paar tundi võiks veel magada, aga minu soove ei peetud miskiks. Nii vedasingi ma ennast hoopis putru keetma ja Sõbra parki kiikuma. Ma ei saa öelda, et kiikumine mu kehale väga meeldinud oleks, aga värske õhk ja päike turgutasid mu niivõrd elule, et koju jõudes peksin ma tarmukalt Steni üles - magada saab Tallinnas ka, Tartus peame me aktiivselt puhkama! Pärast pikki pingutusi kroonis mu pingutusi edu ka. Esiteks oli vaja aga otsida mõni koht, kus mudagi hamba alla saada, ja kuna mu teadmised headest Tartu söögikohtadest on puudulikud, hüüdis Sten välja Facebookis abipalve: kuhu minna! Pakkumisi hakkas laekuma ja üks esimestest oli Aparaat. Mulle meenus, et viimati oli seal ju väga tore, nii et läksimegi sinna. Jõudsime kohale, istusime maha ja ... vahtisime umbes pool tundi koristamata laudu ning läksime seejärel sama targalt minema. Ilmselgelt polnud me piisavalt hipsterid, et teenindust väärida. Järgmine soovitus oli Sheriff Saloon, kus meil läks palju paremini - saime süüa ja juua ja meeldiva teeninduse osaliseks samuti. Rääkides veel söögikohtadest, mida Tartus vältida tuleks, siis Armastus on üks neist, sest reedel üritasid sealsed töötajad ühele UG töötajale, kes sinna raha vahetama läks, 20 eurtsiga külma teha. Sellist asja mina ei salli, nii et enam ma sinna ei lähe. Ärge teie ka minge.

Sheriffis olid aga ülihead burgerid. Kohe nii head, et pärast oleksin ma hea meelega mõnel pargipingil leiba luusse lasknud, aga seda ma siiski ei teinud - läksime hoopis Kvartalit avastama, veendusime, et tegemist on tavalise kaubanduskeskusega ning läksime Gustavisse kohvile. Seejärel tuli teha veel väike mänguplatsitiir ja jalutuskäigu lõpetuseks tegime UGs väikese kellakuuekohvi. Seal kuulsin eelmise õhtu järelkajasid, täpsemalt seda, et sünnipäevalapse arvates olin ma nii äge olnud. Selgusetuks aga jäi, milles mu ägedus seisnes - võib-olla selles, et ma ükssarve kogu aeg sügamas käisin, võib-olla milleski muus.

Särgiesinduspilt
Tegelikult tulime Tartusse selleks, et Ulvil kolida aidata, nii et pühapäeval me seda teha ka üritasime. Kolida me aga ei saanud, sest mingid autod hilinesid ja asjad polnud pakitud ja rongiaeg jõudis ka kätte. Selle asemel lõbustasime me aga Ulvit ja võtsime talt ära klaase ja raamatuid - mõlemad on meie kodus väga austatud. Lisaks sai Ulvi hakkama suure fopaaga ja andis meile kaasa seenepurgi. Ma nimelt kusagilt lugesin, et endatehtud toitu ja eriti seeni on ülimatslik pakkuda teistele inimestele, sest need võivad ju mürgitatud olla või midagi! Õnneks olen mina veel suurem mats ja võtsin suure rõõmu ja tänuga seened vastu. Ma ei tea mitte midagi paremat siin ilmas kui võiga praetud kukeseened, nii et kõik need, kellele samuti seeni toodud on ja kes neid ei taha, tooge mulle! Ise ma seenel ei käi, sest ma kardan putukaid.

Nüüd oleme kodus tagasi, seened söödud, asjad lahti pakitud ja isegi homne lasteaiakott on peaaegu valmis. Saaks veel nohust ja peavalust ka lahti, oleks elu täitsa ilus.

23 august 2016

Lõpuhala

Ma vist panen õige pea blogi kinni.

Aga enne veel rõõmustavaid jutte ka. Mu hambavalu on vähemalt praeguseks taandunud ja see tähendab, et ma saan hakkama ka ilma valuvaigistiuimata. Mis saaks siin maailmas veel paremat olla? See, muide, oli retooriline küsimus. Et seda kõike aga tähistada, lähen ma nädalavahetusel Tartusse, kus reedel on UGs üks vahva sünnipäevapidu. Millegipärast stiilipidu, aga kuna mul loomakostüümi pole, siis minu poolt jääb see pidu stiilituks. Vähemalt näeb igasuguseid inimesi ja saab head muusikat kuulata. Tulge ka!

Epp andis vahepeale hea soovituse: kui loomakostüümi pole, on alati võimalus ennast loomaks juua.

***

Aga miks siis blogi kinni? Asi hakkas veerema juba siis, kui ma avastasin, et see blogimaailm, kuhu ma kümme aastat tagasi astusin, on nii kardinaalselt muutunud, et ma tunnen ennast seal võõrkehana. Mitte, et ma paaniliselt kuhugi sobituda tahaksin, oh ei! Millegipärast aga on paljud blogijad asunud kuulutama püha tõde ehk seda, milline üks tõeline blogi olema peab ja milline olla ei tohi ja millest kirjutama peab ja kuidas kirjutama ja mis on need põnevad teemad ... oeh. Mul on üks hea sõber, kellega me kümme aastat tagasi peaaegu koos oma blogisid alustasime. Oi, vot siis oli alles elu! Oleks me toona kuulnud, et kümnendi pärast ei räägi inimesed oma seiklustest, vaid jagavad retsepte ja arvustavad riideid, oleks me need inimesed välja naernud - keda peaks need teemad huvitama? Meie kirjutasime vaid huvitavatest asjadest, nagu autos Rammsteini kuulamisest, pidudest, elust, tööst, Iraagist ... oot, sellest viimasest kirjutas tema. Igatahes kirjutasime me asjadest, mis panid silmad särama ja see oli nii hea. Aga tema enam ei kirjuta ja mis siis minagi.

20 august 2016

Suvepilte

Ma ei viitsi pikka juttu kirjutada, aga kuna suvi hakkab vaikselt otsakorrale saama, siis võtan selle hoopis piltidega kokku. Väga ebaminulik, ma tean. Mis teha.

Estonias titeooperis. Naljakas on vaadata herr Ernestot lutiga.

Ristitütrega

Rannamõnud

Kadriorg

Vormsil

Katsetasin eriti sügavmõttelist režiimi

Idülliline perepilt

Jaanipäeval peoperenaisega

Harjutab tulevikuks

Ulvi tuli Politseiparki külla

Veidi udu

Paliveres

Kohtinguõhtu

Noblessneris 20. augustil

17 august 2016

Minevik

Mu vanaema oleks saanud sel aastal saja-aastaseks.

Ta oli pärit jõukast perest, kus olid teenijad ja kus rahaga probleeme polnud. Üsna pea kohtas ta mu vanaisa, kes oli väga töökas ning seetõttu ka mitte kõige vaesem. Tulid abielu, lapsed, sõda. Sõjaaeg pole teatavasti kellelegi kerge, väikeste lastega veel eriti. Kuigi samas ... võib-olla hoiavad perekond ja väiksed lapsed just sõjakoledustele mõtlemast? Igatahes kirjutas mu vanaema 1941. aastal oma õele nii:

"Esmaspäeval suurenes madin ja esmaspäeva õhtul tegime majarahvaga kaevikusse-mineku proovi, sest meil kolme pisikese lapsega pimedas pole see mitte naljaasi. Ja sama öö tuligi meil kaevikus veeta, sest kell 1 äratasid meid vingumised, millele järgnesid suured mürsud, mis langesid üsna meie naabrusesse. See oli üks jubedamaid tundmusi joosta lapsega läbi kottpimeda aia, kusjuures iga 5 minuti tagant vingub üks mingisugune kole asi üle su pea, mis varsti üsna su lähedal kõrvulukustavalt plahvatab."

Noorim laps oli tal siis pooleaastane, vanem paari aastane. Ega sõjaajal täisväärtusliku toiduga ka just priisata olnud, tuli süüa seda, mida oli, kui oli. Sõda sai aga läbi ja lapsi tuli veel, nii et kokku oli neid viis. Ja varsti neli, sest ühe viis haigus. Siis aga suri mu vanaisa ning mu vanaema avastas ennast üksi koos nelja lapsega Eesti väikekülast, kõige noorem laps kolmekuune. Töökogemust tal polnud, aeg oli ... pehmelt öeldes vilets,. Aga mis sa teed, kui sul on kari lapsi, vanim mõneteist aastane ja noorim alles rinnalaps? Tuleb hakkama saada. Mu vanaema läks tööle, kolis suuremasse linna ja suutis kõik oma lapsed üles kasvatada ja koolitada. See polnud talle kerge, tulla kõrgklassist, kukkuda täielikku vaesusesse ja ilma mingisuguse tööstaaži ja -kogemuseta hakkama saada, aga et ta väga armastas oma lapsi, sai ta hakkama. Mina mäletan teda alati väga helge ja rõõmsameelsena, nii et ei kujutaks ettegi, milline minevik tal olnud oli.

Elu on keeruline ja ettearvamatu. Oleks täielik lollus teha plaane, mõeldes sellele, mis võib kümne aasta pärast juhtuda. Ikka ja alati, kui ma tunnen, et tahaks vinguda ja hädaldada, loen ma neid kirju, mis mu vanaema oma õele kirjutas ja mõtlen tema saatusele tagasi - ning tunnen, et mul pole absoluutselt mitte mingit õigust hädaldada.

16 august 2016

Hambavalu

Me käisime nädalavahetusel Haapsalus ja Vormsil minipuhkusel, mis oli väga lahe, kuigi suure osa ajast sadas. Kohe nii äge, et ma lubasin endale, et ma enam kunagi koos Ernstiga sellisele reisikesele enam ei lähe. Ernst oli tubli, kohe väga tubli, aga millegipärast olin mina meie reisiseltskonnast ainus, kes teadis ta tegelikku vanust - teised paistsid ilmselgelt arvavat, et ta on täiskasvanu. Aga beebile täiskasvanute päevaplaani pealesurumine viib teatavasti vaid ühe asjani - väga kärarohke autosõiduni. Samas tuleb mõelda positiivselt - Epp kirjeldas enda laupäevast bussisõitu, mis oli ikka väga palju hullem. Kohe nii hull, et ma ei teagi, kas ma kunagi Ida-Virumaale sõita tahan.

Promeneerime
Uus nädal tõi aga kaasa uued mured, mis põhiliselt olid seotud hammastega. Mul kasvab juurde üks tarkusehammas ja ei tee seda üldse mitte valutult. Sten aga pidi täna suisa erakorralisse hambaravisse minema, sest valuvaigistid ei aidanud. Nii me siin kahekesi oigame, krõbistame valuvaigisteid ja vaevleme pankroti käes. Hambaravi pole ju teatavasti odav lõbu ja kuigi ma hambaarste paaniliselt ei karda (ainult veidi paaniliselt), siis nende hindu kardan ma väga. Nii loodangi ma siin vaikselt, et see tarkusehammas otsustab millalgi ehk valutamast lakata, sest arsti juurde ma sellega küll ei lähe. Herr Ernst on meie vaevadele kenasti kaasa elanud ja et tal esmaspäevast algas lasteaed, siis ka sellega harjuma pidanud. Eks need kaks päeva, mil me seal olnud oleme, on rohkem sisseelamiseks olnud, aga juba olen ma positiivseid aspekte märganud: a) kasvatajad on sümpaatsed, b) rühmas on ka vene lapsi, c) õueala on mõnusalt suur. Seda, mida Ernst positiivset avastanud on, pole ta mulle veel öelnud.

11 august 2016

Kuidas muuta lapsehoolduspuhkus paremaks

Lugesin paar päeva tagasi, et sotsiaalministeerium tahab muuta vanemahüvitise süsteemi, sest praegune ei tootvat enam piisavalt lapsi. Ma olen nõus, et praegu kehtiv lapsehoolduspuhkuse korraldus on aegunud ja kurnab kõige enam selliseid korralikke tööinimesi nagu mina. Meie pere näiteks on tavaline keskklassi pere, kes saab arved makstud ja toidu lauale, aga kui emma-kumma palk sellest võrrandist eemaldada, lähevad asjad hapuks. Praegune vanemahüvitise süsteem viskab meiesugused pered pärast pooltteist aastat külma vette - vaata ise, kuidas edasi hakkama saad! Nagu mõnitusena jäetakse lapsehoolduspuhkus küll veel pooleteiseks aastaks kehtima, aga no keda see rahata koduspassimine ikka õnnelikuks teeb. Mida teevad siis normaalsed inimesed? Panevad lapse lasteaeda ja lähevad tööle. Pahatihti järgneb aga kaks stsenaariumi (vali ise sobiv):

1) töökohale on leitud piisavalt pädev inimene, keda enam ära saata ei taheta, ning lapsehoolduspuhkuselt naasev vanem paigutatakse madamamale töökohale /talle ei leita üldse tööd;

2) töökoht on alles, aga last tabavad lasteaias stress ja viirused ning vanem peab temaga koju jääma - haigusrahasid makstakse aga miinimumpalgalt, nii et majanduslik tase kukub kolinal.

Ei tundu väga perspektiivikas, eksole? Sotsiaalministeerium on sellest samuti aru saanud ja pakkunud välja, et vanemahüvitise maksmise perioodil võiks ikka saada töötada, ilma ei hüvitist vähendataks, ja et hüvitist makstaks kokku kolm aastat. Esimese punktiga olen ma kahe käega nõus, sest nii palju on töid, mida saab kodust või poole kohaga teha ja nii saavad lapsevanemad ise endale sobiva elukorralduse sättida. Teine punkt muudab mind veidi nõutuks, sest ma ei saa aru, kas on üritatud ebaõnnestunud nalja teha. Isegi on probleem, et praegune lapsehoolduspuhkus hoiab kaua tööturult eemal ja lahenduseks on see, et veel kauem eemal hoida? Jumal, anna kannatust! Et aga niisama vingumine on kohatu, siis järgnevalt minu kui asjassepuutuva lapsevanema ettepanekud:

1) vanemahüvitist makstakse esimesed 1,5 aastat 100%;

2) järgnevad 1,5 aastat makstakse vanemahüvitist 50%. 
See tagab tööle naasvale lapsevanemale vähemalt mingigi majandusliku turvatunde ajaks, mil haige laps ta taas koduseks muudab. Lisaks võimaldab see alguses näiteks poole kohaga tööle minna. 50% suurune hüvitis ei ole mingi taevamanna, mis tööle minemast hoiaks, aga see muudaks ülemineku ühelt režiimilt teisele valutumaks;

3) töötamine on lubatud kogu lapsehoolduspuhkuse vältel;

4) vähemalt sõimerühmades peaks lasteaia riigilõiv olema väiksem või olematu. Kas ma mainisin stressi ja haiguseid? Harjutamisperioodi? Igasuguseid muid asjaolusid, mis ei lase last kohe pikkadeks päevadeks lasteaeda saata?

***

Ma ei ütle, et mu ettepanekud oleksid ideaalsed või majanduslikult perpektiivikad, sest ma pole majandusteadlane või jurist, lihtsalt üks tühipaljas filoloog, aga minu kui lapsevanema ja tööinimese jaoks oleks selline süsteem parim. Praegune ei kõlba aga kassi saba alla ka. Mul saab see poolteist aastat vanemahüvitist kohe läbi, Ernst läheb lasteaeda, mina tööle, nii et kõik tundub justkui korras olevat, aga kas on? Ma ei saa parata, et mõtted eesootavatele haigus"rahadele" mind veidi murelikuks muudavad või et ma arvaks, et herr Ernst kohe esimesest päevast rõõmsalt ilma minuta jääb. Selleks aga, et mitte mikrotasandi majanduskriisi sattuda, on vaja ajud skeemitamisega ära nikastada, et kuidagigi hakkama saada.

10 august 2016

Virtuaalne nägu

Ma olen viimasel ajal (vähemalt enda arvates) blogimislainelt veidi maas olnud, sest palju on muud asjatamist. Herr Ernestol on viimane lasteaiavaba nädal ja mina tegelesin tootetekstide tõlkimisega ja igasuguseid muid olmeasju oli ka vaja teha, nii et kui ma veidi vaba aega sain, veetsin ma selle muudmoodi. Lisades siia võrrandisse veel igapäevased lõunauinakuid, saame väga tiheda päevaplaani. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult oli mul ka väike tõrge blogilehe avamise vastu, sest mulle hakkas vahepeal tunduma, et see blogimaailm, kuhu ma ka oma väikese varbaga kuulun, on mul üle pea kasvanud ja muutunud hoopis teistsuguseks, kui mulle meeldiks. Õnneks mitte kõik! Ma loen enamikus siiski selliseid "peavoolust" väljaspool olevaid blogisid, mis on head ja värskendava sisuga, aga siiski ... Vahel satun ma lugema seisukohti, et kõik blogijad on niisugused ja naasugused, ning mina mõtlen, et mina ju pole.

Näiteks see teema, et kõik blogijad saaksid tasuta asju, kui nad vaid ettevõtetele kirjutaksid. Asjade all ei pea ma silmas vaid käegakatsutavaid esemeid, vaid ka teenuseid ja raha. Ma arvan julgelt, et 90% nendest blogidest, mida ma loen, ei saa seda kõikidele saadaolevat tasuta manti ja ma arvan ka, et nad ei kirjuta kuhugi: "Olen blogija, saatke asju". Nende jaoks on see hobi, meelelahutus ja lihtsalt eneseväljendusviis. Ma oleks ilmselt üsna pettunud, kui ma mõnest neist ühel päeval loeks mingi kreemi või restorani tutvustust. Kui ma tutvustusi lugeda tahan, lähen mujale. 

See viis mu järgmisele mõttele - enese näitamine. Needsamad blogid avaldavad endast nii minimaalselt pilte, et enamikku blogipidajatest ma nägupidi ei teagi. Mingil määral olen ma ikka uudishimulik, kes siiski selle jutu taha ennast peidab, aga teisalt jälle olen ma rahul, sest nii saan ma kujundada inimesest arvamuse ainult ja ainult tema kirjutiste ja mõtete ja sõnaoskuse põhjal. Mitte, et ma nii pealiskaudne oleks ja välimuse pärast oma arvamust kardinaalselt muudaks, aga ilmselt, kui ma teaks, milline too inimene välja näeb, kujutaksin ma ikkagi ette, kuidas ta seda oma näo ja häälega räägiks ning mängima hakkaksid hoopis muud faktorid. Muidugi loen ma ka selliseid blogisid, mille autorid oma välimust eksponeerivad, eks ma isegi olen pooleldi selline, aga nende jaoks on mul ka teistsugune - mitte parem ega halvem - häälestus. Keeruline seletada, veel keerulisem aru saada, aga  ... vahel on mul ka hirm, et mu ettekujutus mõnest inimesest ei lange tema tegeliku palega (nii füüsilise kui ka vaimsega) kokku ja ma pettun, aga samas, kuidas ma saan endale võõras inimeses pettuda? Või on siis need inimesed, kelle blogisid ma loen, kelle elu ma tean, kelle mõtteid ma jagan, mulle võõrad lihtsalt sellepärast, et ma pole neid silmast silma näinud?

Virtuaalmaailm muudab tutvused hoopis teistsuguseks.