25 september 2016

Peojärgne dialoog

Käisime Kaisa ja Enelisiga Nevesise kontserdil (jah, nad esinevad veel). Peojärgsel hommikul toimus minu ja Steni vahel selline dialoog:

mina: "Arva, millest ei eile terve õhtu rääkisime."

Sten: "Tissidest?"

mina: "Peaaegu. Tegelikult presidendivalimistest."



Nii oligi. Kui vanasti olid peoteemadeks pandavad mehed ja litsikesed, kes meile ei meeldinud, siis nüüd veetsime me terve õhtu arutades, kes meie arust sobiks presidendiks ja kes mitte. Pigem siis, kes mitte.

21 september 2016

Aga mul on täna sünnipäeeev!

Ega ma muud tahtnudki öelda.

17 september 2016

Kuidas ma süüa teen

Asi algas sellest, et ma läksin poodi lillkapsast tooma, aga tulin tagasi hoopis ühe tomati ja päikesekuivatatud tomatitega võiga. Nii vaatasingi ma täna külmkappi ja mõtlesin, mida teha neist eelnevaist ning kanast ja kohupiimast. Meenus, et Sten rääkis paar päeva tagasi midagi pitsast - bingo! Aga kuna mul oli lõppev nohu, tuli teha midagi nisuvaba, nii et otsustasin, et rukkijahust pitsa on just see õige

Võtsin siis selle päikesekuivatatud tomatitega või, rukkijahu ja kohupiima ning meisterdasin muretaina. Kui see külmkapis ennast kogus, praadisin ma kana ja peekoni ning lasin Stenil lõigata viiludeks tomati. Avastasin, et kapis on veel päikesekuivatatud tomateid, nii et lasin need ka ära viilutada. Seejärel toppisin muretaina ahjuplaadile, kümneks minutiks ahju ja seejärel kõik valmislõigatud asjad koos juustuga peale. Pooleks tunniks ahju, välja ja lauale. Tuli maitsev, kes sõid, need kiitsid, välja arvatud Ernst, va ebaviisakas. Aga temagi sõi mõmisedes.

***

Lillkapsavormi tahaks aga ikkagi, aga reedel ei saanud ma seda teha - kodus oli nii palju bataate, et oli vaja need koos kotlettidega ära süüa. Homme ehk?

***

Ma tean, et ma mainisin paar postitust tagasi, et minestan retseptide peale, aga kuna mulle tuli eile suur söögitegemisetuhin peale, mõtlesin vahelduseks kirja panna, kuidas ma tavaliselt süüa teen. Lühidalt kokkuvõttes ongi see selline protsess: ma vaatan, mis külmkapis tähtajale lähenema hakkab, viskan selle pannile või ahju, vaatan juurde mingi vilja, lasen selle Stenil ette valmistada ja - valmis. Või siis mõtlen välja mingi söögi, varun asjad ja lasen Stenil selle valmis teha. Ma ise tüdinen nimelt tihti poole pealt ära ja tahan hoopis Ernstiga mängida, lugeda või telekat vaadata.

16 september 2016

Dialoog

Mina: "Appi, see Trubetsky pungiraamat on täielik pask, ma ei saa aru, kuidas see üldse välja on antud. Lihtsalt mingi suvalised dialoogid, null toimetamist ..."

Sten: "Viska minema."

Mina: "See on raamatukogust võetud."

Sten: "Hoolid ühiskonnast või mitte?"

Mina: "Ei. Või peaksingi hakkama raamatukogudes käima ja halbu raamatuid ära viskama?"

Sten: "Just, kaitsed halva kirjanduse eest."

Mina: "Või siis käin raamatukogudes roppe sõnu ja labasusi raamatutest valgendamas nagu Malle Pärn."

***

Selgus, et Sten ei tea, kes on Malle Pärn. No öelge nüüd, selliste inimestega pean ma oma korterit jagama?

Aga vähemalt sain ma oma tulevikuperspektiivid paika.

Puhkuse viimane päev

Täna on mul vanemapuhkuse viimane päev ja juba esmaspäeval lähen ma üle aastate taas tööle. Niisiis otsustasingi, et see päev tuleb veeta täpselt nii, nagu mulle meeldib ja see tähendab eelkõige mittemidagitegemist. Hommikul viisin Ernsti lasteaeda ja ise läksin kinno, sest üle aastate on uus Bridget Jonesi film kinodes - mida veel elult tahta? Film oli selline, et, nagu klassikud ütlevad "Sai naerda ja nutta, oli uurimist ja puurimist". Mõnus meelelahutus. Algselt oli plaan pärast kino veel kusagil pargipingil kohvi ka juua nagu suurlinnadaamid muiste, aga ilm oli liiga tuuline ja seelik kippus seljast lendama. Niisiis tulin koju ja avastasin, et Külli on hakanud pidama toidublogi ja see on parim toidublogi üldse, sest ta teeb süüa (vähemalt selles blogis) nii, nagu ikka tehakse. Vähemalt mina teen nii, et ma otsustan külmkappi vaadates ja vaagides, mida mul on, mida on üle ja mis hakkab halvaks minema, mida üldse süüa teha võiks. Lugesingi kõik postitused ühe jutiga läbi ja jube lillkapsaisu tuli peale. Ilmselt lähebki pärast lasteaiaskäiku suuremaks lillkapsavormi tegemiseks, sest külmkapis on mul ju veel peekonit ja mune. Ja ... muud suuremat mul polegi oma viimase vaba päevaga kavas. Võib-olla peaksin riidekappi sukelduma ja homseks beebiooperiks kleidi välja valima, võib-olla mitte. Võib-olla peaksin hoopis magama. Jah, ilmselt teengi seda. 

Ja kuna mul enne filmi oli aega üle, astusin ma H&Mi ja uudistasin veidi ringi, et mida siis seal popis ja noortepärases poes müüakse. Üsna kurb pilt oli. Veel kurvem on see, et kuna normaalsete riiete leidmine on tänapäeval paras väljakutse, siis paljud kannavadki neid riideid, mida suuremad ketipoed müüvad - kellel siis nii väga aega on ringi käia ja otsida. See viis mu mõttele, et tegelikult hoiaksid inimesed tohutult palju raha kokku, kui nad käiksid läbi stilisti juurest, kes annaks häid soovitusi, millised riided sobivad millisele figuurile, heledale või tumedale nahale jne jne. Jääks ära see kaltsude vahel ekslemine ja suurest masendusest millegi ebasobiva ostmine. Mina küll tahaks minna, aga samas, ma tahaks palju asju teha, mida ma millegipärast ei tee. 

Aga uuel teemal: ma olen veidi ärevil ka uue eluetapi ootuses: ega ma ju täpselt kujuta ette, kuidas töö ja pereelu vahel pendeldamine välja nägema hakkab. Aega niisama vedelemiseks on kindlasti vähem. Järgmisel nädalal saadan ma suve oma sünnipäevaga ka veel ära, nii et ... tuleb üks uudne ja põnev aeg.

13 september 2016

Bucket list

Ma olen ikka vahepeal mõelnud, mis on need asjad, mis ma elu jooksul ära teha tahaksin - ja siis teinud. Suur osa neist soovidest on seotud reisimisega, mõnevõrra väiksem osa igasuguste muude tegevustega. Miks ma seda siia kirjutan - leidsin, et minust oleks tark see nimekiri visualiseerida, et lihtsam soove täita oleks. Ega seal muidugi midagi suurejoonelist või ahhetamapanevat ole.

Esiteks aga need, mis ma juba täitnud olen:

- reisinud mööda Euroopat ringi (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Riviera, Kiiev, Poola, Tšehhi ja kõik need kohad, mis mulle meelde ei tule)

- käinud nii mõnegi oma lemmikartisti kontserdil

- teinud tätoveeringu

- käinud ülikoolis

- elanud teises linnas / ühikas / üksi / koos kaaslasega / koos korterikaaslastega (ma olen nimelt tahtnud igasugused erinevad elamisvariandid ära proovida)

...

Neid asju on ilmselt veel, aga ma pole ilmselt siis mõelnud, et vohh, see kuulus kindlasti mu soovinimekirja. Sellised väikesed sündmused, nagu peod ja Smilersi kontserdid on seal ka, aga need on piisavalt väikesed, et mitte eraldi välja tuua.

Nüüd aga siis veel täitmist vajavad soovid:

- reisida VEEL. Mu nimekirjas on veel Island, USA, Jaapan, mõni paradiisimaa, Inglismaa ja Austraalia. Too viimane on seal mööndustega, sest ma olen putukafoob, Austraalias teatavasti aga ilma ei saa. Isegi sellisele hotellireisile läheks kunagi, kui jube odavalt saaks, aga ilmselt siiski viimase valikuna. Samas pole ma väga selline matka- või hääletamisinimene, sest kui ma juba reisile lähen, siis tahaks ma vähemalt ööbida mugavalt.

- minna veel paljude oma lemmikartistide kontsertidele. Nt Rammstein, Foo Fighters, Lana del Rey ja veel, veel, veel. Miks nad juba Eestis ei ole?

- minna jalka MMi, EMi või Meistrite Liiga mängule

- läbida Eesti pikim matkarada. Enne pean ilmselt paar lühemat läbima, et oma füüsilist vormi testida, aga too kõige pikem oleks ikka paras väljakutse! Loomulikult peaks keegi kaasas olema, kes loodust vähem kardab, Madis näiteks

- lasta endast teha aktifoto. Ma vaatasin üks päev peeglisse, et oleks viimane aeg, sest praegu on veel kõik trimmis ja tore, aga kui kauaks? Ma ei taha loomulikult mingit pornosessiooni, vaid sellist tumetat siluettfotot, kus on aimata vaid keha piirjooned. Aga mis ma sellega teeksin? Paneksin seinale? Ilmselt mitte, arvestades, et mu kodus elab alaealisi. Endale mälestuseks oleks selline asi aga ideaalne. Ma isegi leidsin ühe sobiva koha, kus ma oma soovi teoks saan teha

- õppida juurde mõni teine kutse. Taas - ma juba leidsin sobiva, aga sel sügisel ma seda veel õppima ei lähe, vaid järgmisel

...

Tegelikult on palju asju veel, mis on seotud nende ülemiste soovidega. Näiteks tahaksin ma siduda esimese ja teise punkti ning minna mingisse teise riiki kontsertreisile. Ka viimase punktiga on seotud mõned soovid, aga et ma enne neid teha ei saa, kui kutse käes, ei hakka ma neid ka siia kirja panema. Ma ei hakanud kirja panema ka selliseid asju, mille puhul ma ei tea, kas ma neid suudaksin - nt tahaksin ma selgeks õppida veel mõne keele ja tantsu või minna joogatrenni, aga paraku pole järjepidevus mu tugevaim külg. Nii et ... 

Üsna lihtne nimekiri, kas pole? Tavaliselt on inimestel seal palju võimatumad ja huvitavamad asjad (langevarjuhüpped ja muu ekstreemsus), mis minu puhul paraku kõne alla ei tuleks. No pole minus seda adrenaliinigeeni. Kunagi väiksemana tahtsin ma veel kindlasti raamatu kirjutada, aga viimasel ajal mõtlen, et pole ju mõtet pingutada, kui on näha, et ideed pole. Pealegi ei kirjuta ma pooltki nii hästi kui Andrus Kivirähk, nii et ... Siis tahtsin ma veel välismaale kolida, aga taas on aastad oma korrektiive teinud ja ma olen mõistnud, et selline elu poleks samuti minu jaoks. Reisimine - miks mitte, elamine - ei. Olen veidi alalhoidlik, aga mis seal ikka teha. Vaatasin ka, et mu nimekirjas on kõik sellised hedonistlikud soovid, mitte midagi eriti karjääri ja perega seotut, aga eks pere ja töö on mu jaoks niikuinii esikohal, las see soovinimekiri olla hetkedeks, kui mul neist siiber saab.

09 september 2016

Muusikaline vahepala



Ma ei tea, kas olen siin maininud, et ma fännan Foo Fightersit? Kui mitte, siis nüüd mainin. Ülemine video peaks meeldima aga ka neile, kes "Learn to Fly'st" midagi ei tea ega arva - ma muidugi usun, et selliseid ei ole, aga jumal teab, eksole.

08 september 2016

Häda igavate riietega

Kaisa teatas mulle eile elutähtsa uudise: sel sügisel läksid moest välja kõik läbipaistvad riided ning asemele tulid lendurijakid. Nojah, mõtlesin ma, vaatasin oma riidekappi ja nägin, et mul on seal põhimõtteliselt ainult läbipaistvad riided. Olgu, püksid mitte, aga pluusid on vist küll eranditult läbipaistvad. Ma nimelt olen sellise hilpharakaliku maitsega, et kõik, mis on läbipaistev ja sädelev, soovitatavalt veel värviline ka, on mu riidekapis aukohal. Samas näiteks musta ja halli värvi lohvakad riided, mida kõik moeblogijad uuenduslikeks peavad, on minu jaoks koledad. Nii ei saakski minust kunagi stiiliikooni, sest isegi siis, kui kõik oma läbipaistvad riided ja litritega kleidid põlema panevad, käin mina neis rõõmsalt edasi.

Seetõttu tahaksingi ma rääkida (aga mitte näidata) oma uutest kaltsukaleidudest. Et herr Ernesto veetis terve eelmise nädala lasteaias, oli mul aega rohkelt käes ja millele veel seda kulutada, kui mitte kaltsukatuuridele. Kaltsukates käimine on paras õnnemäng, sest tihti ei leia midagi, aga samas kui juba midagi leida, on see "miski" ikka väga lahe. Nii ka seekord. Mu garderoob täienes ühe kolpadega punase pluusi ja halli poolsädeleva hõlsti  - mõlemad läbipaistvad - jagu ning lisaks veel sain poolkogemata endale ühe klounipildiga tuunika ka. Ega siis Ernstki tühjade pihkudega jäänud: lasteaeda sain talle vastu minna kotitäie ägedate sügisriietega, mis ma Magdast kokku kahe eurtsi eest skoorisin. Kui see pole nüüd jätkusuutlik kaubandus, siis mis on?

Nüüd saangi tööle minna uue ja ägeda garderoobiga. See kõik viis mind mõttele, mida ma vahelduva eduga ikka mõlgutanud olen: miks ostavad inimesed igavat ja ebakvaliteetset kiirmoodi, mis on nii isikupäratu, et muudab kandja samasuguseks nagu näota mannekeenid? Ma olen üks kahest inimesest, keda ma tean, kes põhimõtteliselt boikoteerib H&Mi, aga kas need teised, kes seal käivad, on tõesti rõõmsad selle üle, kui keegi neile samasuguses riietuses vastu jalutab? Võimalik, et mina olen pinnapealne, aga ma hindan riiete puhul just omanäolisust ja suht ebameeldiv oleks mõnel üritusel viibida kellegagi, kellel on samasugune kleit seljas. Kvaliteedist ei hakka ma rääkimagi, sest seda teavad vist nüüdseks kõik, et kiirmoodi õmblevad umbes Ernstivanused lapsed ja et seda tehes kasutatakse mürgiseid kemikaale. Samal ajal on aga terve Eesti täis üliägedaid kaltsukaid.

Eelmisest lõigust tuli välja teine põhjus, miks minust moeblogijat ei saaks - et ma vaid kaltsukakraami kannan, ei saaks ükski pood minuga koostööd teha ja nii ei saaks ma - nuuks - raha ega tasuta kraami. Milleks siis üldse midagi teha, kui raha ei saa, eksole? No ja kes viitsiks vaadata pilte ägedatest riietest, mida nad ise eales osta ei saa, sest neid lihtsalt pole enam?

Nali naljaks, tegelikult on taaskasutus mulle nii südamelähedane teema, et ma muutun sellest rääkides liiga emotsionaalseks.