16 mai 2022

Tähelepanekud Eurovisioonist

Meie vaatasime Eurovisiooni koos bingoga, nii et enamuse ajast kostsid hüüded: "Kas tal nüüd on kuldne kleit seljas?", "Millest see laul räägib? Mul on vaja, et see räägiks eneseleidmisest, siis on rida täis", "Kui suur on lootus, et selle laulu ajal keegi kukub?", "Ma loodan, et kõik see nüüd Stefani laulu ajal ei juhtu: laulab mööda, unustab sõnad, kukub, hakkab nutma ja keegi jookseb lavale". 

Ühesõnaga, nalja sai. Laulud olid paraku liiga normaalsed, et nende üle naerda oleks saanud. Jep, Eurovisioon toob minus parima välja. Mu vaieldamatu lemmik oli Norra - midagi nii sürri pole ma ammu näinud. No kes selliste sõnade peale tuleb? Lisaks meeldis mulle veel Poola, aga teisi laule ei mäleta ma kahjuks üldse. UK üle on mul hea meel, sest no oli ka aeg viimaselt kohalt ülespoole tõusta. Ernsti lemmik oli Hispaania, välja arvatud siis, kui ta küljega oli, sest siis tundus, nagu polevat tal aluspükse. Üldse ei meeldinud talle Saksamaa, sest laulja oli ebaviisakalt riides. "Koduriietega ei minda esinema," oli Ernsti kommentaar. 

Lisaks hakkas silma, et kuidagi jube paljud laulud rääkisid sellest, kuidas ollakse nii erinevad teistest, nii erilised, nii palju kannatanud ja mitte mõistetud. Ma nõustun Valner Valmega, et praegusel ajal tundub selline iseenda üle hädaldamine pehmelt öeldes kohatu. Pealegi on mu meelest praeguses maailmas võimalik olla täpselt see, kes sa oled, nii et kui keegi soiub laval, et ta on nii kole ja keegi teda ei mõista - anna andeks, aga ei kõneta üldse. Hädaldamist oli üldse kuidagi jube palju ja sellepärast ma üldse ei imesta, et Moldova ja Hispaania nii palju punke said. Kujuta nüüd ette, et oled saalis kohapeal, lõbusas ja joviaalses meeleolus, tahaksid möllata ja tantsida ... ning siis pead kuulama mingit soigumist. Kõigel on ikka piir.

Ja kuna Norra mulle nii väga meeldis, tahtsin ma ka nende poolt hääletada. Paraku jäi mulle meelde vale telefoninumber, nii et ma helistasin hoopis Prantsusmaa poolt. 

10 mai 2022

Malta, mu arm

 


Tegelikult oli meil plaanis mai alguses minna Austriasse elektrijaamu külastama, aga paraku jäi see reis ära. Kurvastasin väga, sest Austria ja elektrijaamad - mis saaks veel parem olla? Kuna aga puhkus oli juba võetud, otsustasime selleks ajaks uue reisi planeerida, tingimusteks, et võiks olla soe ja võimalikult lähedal, sest mina ja lennukid pole just parimad sõbrad. Piilusin korraks ka Kanaari saari, aga olid siis piletid liiga kallid või lennuajad ebasobivad - see plaan jäi katki. Lõpuks jäid sõelale Malta ja Küpros, millest Malta väljus võitjana.

Ma ei saa öelda, et ma Malta kohta liiga palju head kuulnud oleksin. Enamasti kurdetakse, et seal on kuiv, loodust ega randu pole, midagi väga põnevat ka teha pole. Mõni väidab suisa, et täiesti igav ja mõttetu koht, kuhu minna. Ka pildid, mis Maltast leidsin, ei andnud suurt lootust. Nende positiivsete eelteadmistega varustatuna asusin siis teele ja mõtlesin, et kui mitte midagi muud, siis vähemalt on seal soojem kui Eestis.

Eks iga kohta saab vaadata nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest. Ma oleksin ju võinud keskenduda Malta puhul pidevatele ehitustöödele, hilinevatele bussidele, liiga kõrvuti asuvatele linnadele ja liiga kivistele randadele, aga kas see oleks siis olnud baas heaks reisielamuseks? Ja kas üleüldse leidub maailmas kohta, kus mitte miski ei häiri? 

Kuna mu ootused olid suhteliselt madalad, siis üllatusin ma põhimõtteliselt iga nurga peal äärmiselt positiivselt. Alustame kõige lihtsamast, aga minu jaoks ka kõige tähtsamast: inimestega suhtlemine on äärmiselt lihtne, sest kõik räägivad inglise keelt. Restoranides olid menüüd arusaadavad, poes sai kõike küsida, bussides olid kirjad inglise keeles - mitte mingisuguseid arusaamatusi ei tekkinud. Teiseks: selliseid turiste orki püüda tahtvaid müügimehi põhimõtteliselt ei olnud, vähemalt mina ei näinud ühtegi. Maltalased jätsid mulle väga viisaka ja pigem reserveeritud mulje - ei mingit liigset pealetükkivust. Kui midagi küsisime, siis loomulikult vastati viisakalt, aga mingit ahistamist ei toimunud. Lisaks - ilmselt selle tõttu, et hooaeg polnud veel avatud, aga ka turistikohtades oli inimesi mõnusalt vähe, nii et ei pidanud trügima.

Kohtusime Maltal ka kohalike eestlastega, kes rääkisid, et eestlastele üldse Malta loodus ei meeldi. Ka enne minekut olin eeldanud, et midagi rohelist seal üldse polegi ja kõik kohad on maju täis. Ma ei tea - võib-olla on asi selles, et ma käisin praegu, mil seal pole veel liiga kuum ja kuiv, aga minu arvates oli seal rohelust küll ja veel. Olgu - ürgmetsi, soid ja lõpmatuid niite Maltalt tõesti ei leia, aga samas on seal  kaljud, grotid, palmid ja meri! Ja täiesti vaimustavad lained, mida võiks vaatama jäädagi. Kusjuures kui ma sihtkohta valisin, siis ma ütlesin ka, et mul on muust ükskõik, peaasi, et palmid ja meri on - Malta täitis mu soovid mitmekordselt. Mu lemmikkoht oli Blue Grotto, kus ma kahjuks küll paadiga sõita ei saanud, aga seevastu sain nautida maailma kõige ilusamat vaadet merele. Juba selle vaate pärast tahan sinna tagasi minna. Ilusaid merevaateid jagus muidugi igale poole.

Kuna viibisime Maltal vaid paar päeva, otsustasime neist maksimumi võtta ning külastada võimalikult palju erinevaid kohti. Meie ööbimiskohaks oli Sliema ja sealt tegime väljasõite Vallettasse, Bugibbasse, Gozo saarele, Mdinasse ja nagu eelpool mainisin, Blue Grottole. Mu absoluutne lemmikkoht oli Mdina ehk Malta esimene pealinn. Ilusad vaiksed tänavad, hobused, kaunid vaated ... mida võiks veel hing ihaldada? Samuti armusin ma Vallettasse, kus oli mitmeid ilusaid väljakuid ja lahedaid kohvikuid. Gozo saarel külastasime saare keskel asuvat kindlust ja nautisime kohalikus restoranis jäneseraguud. Jänes on Maltal vist rahvustoit, eks? Igatahes seda pakuti igal pool. Gozo saar meeldis mulle samuti väga, aga oleks ilmselt rohkem meeldinud, kui ilm poleks olnud nii tuuline ja ma poleks pidanud oma siivsuse hinnaga kleiti kinni hoidma. See oli loomulikult minu probleem, et ma kleidiga olin, aga siiski.

Ma jätkan nüüd piltidega, aga vahepeale üks humoorikas vestlus taksojuhiga, kes avaldas soovi suvel Eestisse tulla ning tundis huvi, millal siin suvi on:

- Millal Eestis suvi on?

- Juulis

- ... ja kui kaua?

- Ainult juulis.

- Ainult juulis!? Kuidas te seal elada saate?



Jalutuskäigul mööda Sliema promenaadi leidsime mitmeid ilusaid parke ja palme. Hästi palju söögikohti ja baare oli ka, kus kella 17 ja 19 vahel oli 2 jooki ühe hinnaga.





Mdina kõrval oli selline väike linnake, mille nime ma ei mäleta, aga kus asus see värviline ja lippudega ääristatud tänav. Ma ei saanudki aru, miks need lipud seal olid - kas oli mingi sündmus või on see kogu aeg nii ... Lisaks soovitan pöörata tähelepanu Malta rõdudele, mida võis leida igat värvi ja mis andsid muidu liivakarva majadele laheda nüansi. Muide, sealtsamast sai ka väga häid pirukaid.






Ma vahepeal mainin, et ma ei lähe kunagi reisile ideega veeta põhiline aeg pilte tehes, nende jaoks sobivate nurkade otsimises ja hiljem nende töötlemises, nii et seetõttu on mu pildid suvalised klõpsud, mis tehtud kõndimise pealt. Nondel ülemistel piltidel on mõned hetked Mdinast, mis kahjuks ei anna edasi kogu selle linna ilu. Peate lihtsalt mind uskuma.







Vaated kaljudest ja merest. Ilm oli just tol päeval, mil groti juurde sõitsime, küll veidi pilvine, aga vaated olid siiski väga võimsad. Oleksin tahtnud ka paadiga koobastesse sisse sõita, aga olevat liiga tuuline olnud. 






Mõned toidu- ja Aperolipildid ka. Meie hotellis asus täiesti vaimustav Itaalia restoran, milles pakuti mu siiani lemmikpastat. Mmm ... kuidas ma peaksin saama dieeti pidada sellise toidu juures? Ka mujal oli väga palju Itaalia söögikohti. Kuulsin, et Malta kalurikülades pidavat saama värskeid mereande ja kala, aga kahjuks nendesse me ei jõudnudki. Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma. Ahjaa, Sliemas asub ka Eesti restoran, kus käisime ka einestamas. Üldiselt jäin ma Malta söögiga rahule, sest ... see ei erinenud väga Eestis pakutavast. Kõike, mida hing ihkas, sai, kui vaid maksma soostusin. 

Mina kavatsen igatahes millalgi tagasi Maltale minna.

09 mai 2022

Veidi pilte Maltalt

Pärast seda, kui ma hommikul e-smaspäeva meilide alla uppusin, hakkasin ma mõtlema, kas sellised ühepäevased masskampaaniad tõesti toimivad? Minus näiteks tekitas kogu kirjalaviin meeletult stressi, nii et ma ei sulgenud mitte ainult oma meilikasti, vaid ka üleüldse veebibrauseri. Neid pakkumisi oli lihtsalt nii palju, et ma ei suutnud aru saada, kas miski oli ka mõistlik. Pealegi tundus mulle kõikide pakkumiste läbikammimine nii ajamahukas, et ma leidsin, et närvid ja aeg maksavad ka midagi.

Mitte, et mul närve enam alles oleks, aga ikkagi.

Vahepeal käisin ma Maltal ning praegu võtan ma hoogu, et sellest pikemalt kirjutada. Kiire kokkuvõte: mulle väga meeldis! Rohkem kirjutan ma aga siis, kui olen veidi puhanud ja töökoorma alt välja rabelenud. Seniks aga mõned pildid:














20 aprill 2022

Tööd ja närvitsemised

Huvitav, kas teistel on ka nii, et kui neil on vaja mitu asja ära teha, keegi annab veel ülesandeid juurde ja lisaks kummitab veel kuklas mõni pikaajalise tähtajaga asi, siis nad lihtsalt otsustavad mitte midagi teha? Loomulikult mul ka mitte, millest me siin räägime üldse?


Igatahes. Ma olen oma praeguses töökohas töötanud veidi üle poole aasta ja olen saavutanud staatuse, et kui keegi puhkab, siis küsitakse, kas ma saan asendada. Mitte kõikide tööde puhul loomulikult, aga nende, mis minu pädevusse kuuluvad - saatejuhiks pole mind (veel) palutud. Ja kuna ma tahan kõike teada ja kõike õppida, siis ma loomulikult olen alati nõus. Mis omakorda tähendab, et ma avastan ennast olukordadest, kus ma ei suuda asju prioritiseerida, vaid istun, pea laiali otsas.


Aga. Mulle ikka nii meeldib mu töö.


Sattusin mõni aeg tagasi kuulma pealt ühe noormehe kurtmist, et ta pruut jättis ta maha, kuna too noormees ei olevat piisavalt edasipüüdlik. Ta nimelt polnud osanud öelda, mis on tema elu eesmärgid, plaanid, kus ta on oma eluga paarikümne aasta pärast jne jne. Kui ma poleks nii viisakas inimene olnud, oleksin ma püsti tõusnud ja öelnud, et hea on, et sellisest lahti sai. Mulle käivad nii närvidele need manifesteerijad, eesmärgitajad ja fomotajad, kes käivad ringi ja aina räägivad, kuidas kõike peab elus tegema, kogu aeg peab inimesel mingi suurem eesmärk olema, kogu aeg peab ennast julmalt arendama. Ausalt - laske mul rahus olla. Ma arvan, et mõtlemis- ja õppimisvõimelised inimesed suudavad ka ise areneda, ilma et kogu aeg kohvivesi teatud kohas ei kee. Ja kes ei suuda, ei suuda seda ka oma manifesteerimiseta. Mis pagana sõna see üldse on? Või noh - mul on suhteliselt savi, mida inimesed omaenda eluga pihta hakkavad, aga kui sellepärast teised kannatavad, ajab see mind närvi. 


Ja siis sattusin ma eile poole kõrvaga kuulma üht saadet, kus õpetati, kuidas alustada sellise ettevõtlusega, kus inimestele võimalikult palju mõttetut kraami müüakse. Miks? Kes seda teab. 

19 aprill 2022

Pildipostitus Berliinist

Et lihavõttenädalavahetus pakkus võimaluse veidi kauem puhata, mõtlesin, et äkki läheks Eestist ära? Nii vahelduse mõttes, koroonapiiranguid ju enam eriti pole ju ... Esmalt vaatasin lende Rooma, aga nii kiiresti, kui ma lennupiletite lehe avasin, panin selle ka kinni - hinnad olid veeeidike vastuvõetamatud. Seejärel mõtlesin, kuhu ma tegelikult minna tahaksin, mis asuks piisavalt lähedal, et mul lennukis süda pahake ei läheks ja kus on lootust, et ei streigita. Nii sai valituks Berliin.



Berliinis käisin ma viimati 15 aastat tagasi ning sellest reisist on mul ainult head mälestused. 15 aastat on aga 15 aastat, nii et ma isegi ei eeldanud, et kõik samamoodi on. Seekord võtsin eesmärgiks võimalikult palju niisama ringi jalutada, Berliini ööelu uurida ja proovida Berghaini sisse saada. See viimane ei olnud tegelikult minu eesmärk, küll aga oli mu reisiseltskonnas ka noormehi, kes olid tõsimeelselt uurinud, mida sissesaamiseks tegema ja kandma peab, ning siis ka vastavalt riietunud. Minu usk sissesaamisesse ja ka soov sinna minna oli oluliselt väiksem, nii et eraldi ettevalmistusi ma ei teinud. Küll aga tahtsin ma näha, kas on siis nii meeletu tung sinna. Etteruttavalt: jah, oli küll.




Berliinis ei ole enam maskikohustust ega koroonapiiranguid, aga ega sellest niisama linnas ringi liikudes aru ei saa. U- ja S-Bahnides ning poodides oli julgelt 95% ikkagi maskis. Kui keegi oli maskita, võis eeldada, et ta on välismaalane. Samas aga ei küsitud kusagil, isegi mitte lennujaamas, koroonapasse. Olin enne reisi ka veidi Berliini raadiot kuulanud ning seal rääkisid ka inimesed, et savi see piirangute mahavõtmine - neile on oluline see, et nemad ise püsiksid terved. Ja muide, kui ma ütlen "mask", siis ei pea ma silmas neid nartse, mida Eestis kantakse - kõigil olid ikka korralikud FFP2 maskid.




Ilm oli mõnusalt päikeseline, aga jahe, nii et jalutamiseks ideaalne. Kokku jalutasingi vist üle kümne kilomeetri - täpselt ei tea, sest ma sammulugejat peale ei pannud. Metrooga sõitsime hommikul Alexanderplatzile, sealt jalgsi Tiergartenisse ja sealt Ku'dammile. Järgmiselt hommikul metrooga Oberbaumbrücke juurde ning sealt mööda East Side Galleryt Alexanderplatzile. Mulle lihtsalt meeldib võõrastes linnades jalgsi ringi käia, sest nii näeb oluliselt rohkem. Pärast küll jalad valutasid, aga vaated olid seda väärt.




Me ööbisime Ida-Lääne piiril Sonnenalleel, nii et kogesime parimat osa mõlemast poolest ning lisaks veel ohtralt multikultit pealekauba. Hästi värskendav oli näha nii palju erinevaid inimesi, kes kandsid täpselt selliseid riideid, nagu ise tahtsid. Hakkasin kohe veidi rohkem mõtlema sellele, et võiksin ka ise vähem oma välimusele keskenduda. St mitte, et ma sellele üldse eriti keskenduksin, aga VEEL vähem. 




Küll aga oli linnapildi juures kurb see, et tänavad olid väga räpased ning majad kaetud grafitiga. Võimalik, et asi oli vaid idas nii? Nt ilus Oberbaumbrücke oli suht ära lagastatud. 




Tegelikult oleksin ma tahtnud kauem Berliinis olla, sest no nii palju rohkem oleksin tahtnud teha. Näiteks ei jõudnud ma seekord lahedatesse Berliini poodidesse, losside juurde, paadiga sõitma, Hitleri punkrisse ja veel mitmesse muuseumi. Küll aga meeldis mulle väga Alexanderplatzil hängida - ma ei saagi aru, miks selle kohta kusagil kirjutati, et see on mõttetu koht? Mu meelest oli küll täiega lahe. Lisaks leidsime sealt juurest ühe ägeda Bierstube, kus väga mõnusat muusikat mängiti.




Põhilistesse turistikohtadesse sisse me ei läinud. Esiteks on mul suur vastumeelsus järjekordades seismise vastu ja teiseks olin ma nii mõndagi neist külastanud eelmisel korral. Väljast oli ka tore vaadata. Kahes muuseumis siiski käisime, aga ega rohkem polekski jõudnud, sest juba need võtsid mind täiesti läbi. Muide, Berliinis eelistatakse siiani sularaha ning mõnedes kohtades pole isegi kaardimaksevõimalustki. Ning ma ei räägi mingitest nurgatagustest putkadest, vaid korralikest baaridest. 




Suurema seltskonnaga (ehk rohkem kui 2 inimest) reisimisel on keeruline leida ühiseid huvisid. Või noh, keerulisem kui üksi oleks. Nii näiteks olin ma väga pettunud, kui baaride otsimisel jäeti minu pakutud äge  ... hmm ... nimetagem seda väga liberaalseks baariks ... kõrvale. Mingitel meestel on  lihtsalt nii hõre mehelikkus, et nad ei suuda minna kohtadesse, mis pole full straight kohad. Ja Ku'dammil oleksin ma ka rohkem mööda poode ringi uudistanud, aga sellega jäi, nagu jäi. Mõtlesingi, et järgmine kord lähen Berliini üksi või siis koos sõbrantsiga.




Aga miks ma tegelikult Berliini minna tahtsin? Eks ikka Berliini õlle ja dönerite pärast! Kusjuures ka see oli veidi kurb, et dönerit sain ma süüa ainult ühe korra, ülejäänud kordadel käisime viisakamates kohtades. No kuidas nii saab! Küll aga leidsime me keset Tiergartenit ühe nunnu Biergarteni, kus oli mõnus vaade ja head Bratwurstid. Mulle meeldib see veidi ebatervislik Berliini köök! Hinnad aga - mitte nii väga. 




Ei saa ka Berliin läbi sõjavastaste demonstratsioonideta. Brandenburgi väravate juures olid näiteks sõbralikult kõrvuti nii Ukraina kui ka Sri Lanka õiguste eest võitlejad. Kõrval seisis suhteliselt stoilise näoga Saksa politsei - ilmselt on nad seal nii harjunud selliste asjadega.




Suurriigid armastavad uhkeid monumente. Ja turistid ka. Meil vedas ööbimiskohaga, sest sattusime kohalike rajooni, aga kui ikka kesklinnas ringi jalutasime, pidime turistihordide eest põgenema. 




Kindlasti mu lemmikosa reisist oli DDRi muuseumi külastus. See oli küll samuti turiste täis, aga kuna seal oli nii palju vaadata-kuulata-katsuda, ei pannud ma kogu seda rahvast tähelegi. Kõige ägedam oli DDRi-aegne korter (koos samaaegse liftiga), millest leidis ka põnevaid fakte toonase perekonnaelu kohta. Veel oli seal Trabant ja palju igapäevaesemeid toonasest ajast. Ja kõike muud. Pärast käis pea ringi kogu infost.




Naljakas oli vaadata, kui erinevalt reageerisid muuseumis lääne- ja idarahvad. Meie, nõukaajast pärit inimesed (ma siiski pean ennast selleks) ei imestanud eriti, kui lugesime, kuidas söök oli normeeritud, poodides asju saada polnud, reisile sai tuusikuga jne jne, samas kõrval mõni teise, ilmselgelt mitte nõukarahva esindaja, oli uskumatust väljendava ilmega,  kui neid asju luges. Eks tagasi vaadates see tundubki kõik ebareaalne.




Berghainist. Kes meist ei teaks seda kultuslikku Berliini technoklubi, kuhu sisse ei lasta. Loomulikult tahtsime me näha, kas meie saaksime sisse. Mind muutis muidugi veidi ettevaatlikuks see, et mulle klubid üldse ei meeldi ja eriti veel techniklubid, aga samas, miks mitte proovida. Berghain asub ise kusagil kahtlases rajoonis, kuhu saamiseks pidi mingit kahtlast teed pidi minema. Ja kohale jõudes ... ma ei liialda, kui ütlen, et see järts oli vähemalt poole km pikkune. Ja kõik järjekorras seisjad olid ilmselt samuti uurinud, kuidas kindlasti sisse saada: nad olid mustas, tõsised, stiilsed, tõelised technofännid - ja siis olin mina. Punase mantliga. Absoluutselt ilma igasuguste teadmisteta technost. Loomulikult leidsin ma, et pole mõtet seal järtsis seista. Üritasime minna ühte teise klubisse, aga ka sealne järts oli sadu meetreid pikk. Kuidas inimesed viitsivad? Või olen mina see ainus kannatamatu, kes seista ei suuda? Selle asemel leidsime aga Mittest ühe mõnusa baari, kus sai nii tantsida kui ka niisama juttu puhuda. Ja kus ei mängitud technot.




Üks tore avastus oli vastavatud Berliini lossi reinkarnatsioon ehk Hulmboldt-Forum. Seal asub mitu muuseumi, mis põhiliselt on tasuta, restoran (mis pole tasuta), kohvik, poed, suur siseõu ja palju muid ruume. Ma olin enda arvates pannud meile kinni piletid ühte neist muuseumidest, aga kohapeal avastasin, et tegelikult olid need piletid hoopis katuseterrassile, mis oli samuti tasuta. Egas midagi - läksime siis katuseterrassile. 




Katuseterrassilt oli 360 kraadi vaade Berliini kesklinnale. Lisaks on seal ka restoran, aga sinna me ei läinud. Väga mõnus koht! Ilmselt suvel oleks soojem olnud, aga kui tahta tasuta vaateid nautida, tasub minna.




Humboldt-Forumi maja ise oli väljaspoolt veidi skisofreeniline: üks pool loss ja teine kast. Asub see hoone muuseumisaarel, nii et kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Lisaks saab sealt väga head kohvi ja see, ma ütlen, on väga oluline kriteerium minu jaoks.




Reis kestis meil kokku 2 päeva, nii et paraku jäid paljud kohad nägemata ja sellist niisama istumise aega oli vähe. Muidu meeldib mulle ka alati välismaal toidupoodides käia, pisikestel tänavatel uudistada, ühistranspordiga sõita ja veekogude ääres istuda, aga seekord jäi selle jaoks aega napiks. Tahtsime ju selle lühikese aja jooksul võimalikult palju teha ja näha. 




Aga juba sügisel tahaksin ma uuesti Berliini minna. Siis aga juba hoopis teistesse kohtadesse.



 

13 aprill 2022

Suhetest

Tahtsin küll millestki väga sügavmõttelisest ja tõsiseltvõetavast kirjutada (mis see küll oleks?), aga kuna lugesin toredat postitust tinderdamisest ja kohtingutel käimisest, siis ma lihtsalt pidin mälestusrajale ekslema minema ja oma kogemusi meenutama.

Esiteks. Ma ei mäleta, millal ma viimati vallaline olin. Aa, mis ma valetan, mäletan küll! 2013. aasta suvel u 3 kuud. Sel ajal polnud tinderdamine moes (kas siis tinder üldse eksisteeriski?), nii et kogu internetikohtingute maailm, swipe'imine ja muu säärane on minu jaoks tume maa. Ma isegi ei tea, kummale poole swipe'ima peaks ning kunagi ühe sõbrantsi tinderit uudistades tekitasin talle päris mitu piinlikku olukorda. Mu enda ainus internetis sõlmitud tutvus pärineb aastast 2006, kui keegi mulle Rate'is kirjutas, et olen päris kena ja saame kokku. Pärast seda olen harrastanud meeldivaid baaritutvusi. Seega - ma ei tea, kuidas ma tinderis käituksin, aga ma tean piisavalt ennast, et eeldada, et ma suhtleks korraga mitme inimesega, aga kokku saaksin .... vb ühega. Või mitte kellegagi.

Minu suurem kohtinguviga on samuti ghostimine ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ja kõige sagedamini avastan ma midagi, mis mu kaaslase juures ei meeldi, ja otsustan, et see on piisav põhjus edasi mitte suhtlemiseks. Oma kaaslast ma loomulikult selles osas ei valgusta. Teine ja samuti suhteliselt sageli esinev põhjus on see, et ma ei viitsi mingil hetkel enam kokku saada nii tihti või mul on palju muud tegemist, see aga ei sobi mu kaaslasele, kes hakkab peale käima, et aga kohtume siis selle ainsa veerandtunni jooksul, mis mul päevas vaba on. I don't think so. No ja kuna ma vihkan pealekäimist, siis arvata võib, mis järgneb. Ülejäänud põhjused on kombinatsioonid kahest eelnevast või siis avanevad mujal uued perspektiivid.

Mitme inimesega korraga suhtlemine või kohtingutel käimine on mu meelest paratamatu, vähemalt alguses, sest no kuidas ma tean siis, kas see inimene mulle meeldib või kavatsen ma teda ghostida? Ja kui ma jätan nt kellegi teisega selle tõttu suhtlemata/tutvumata, siis on see ju kurb. Samas aga pean ütlema, et kui asi juba tõsisemaks on läinud, siis ma enam ringi ei nilli ja seda mitte (ainult) oma kaljukindla moraali pärast, vaid ka väga primitiivsel põhjusel: mul lihtsalt ei jaguks aega ega energiat, et mitmele inimesele pühenduda. Sellepärast imestan ma alati, kui inimesed jaksavad veel armukesi, kõrvalsuhteid või avatud suhteid pidada. Kuidas nad jõuavad? Mult võtab juba üks suhe nii palju energiat (ja loomulikult annab ka energiat, aga see on teine asi), et mõte ringitõmbamisest või teistega tutvumisest ei tule mulle pähegi.

Aga tegelikult on mul ka tunne, et ma lihtsalt ei oskaks vallaline olla. 

28 märts 2022

Koroonast

Olgu ajaloolise tõe huvides mainitud, et täna hommiku näitas koroonatestike mulle kaht säravat triipu.

Üks sõber muretses, kust ma küll selle sain, ega ometi mitte temalt. Paraku ei tea ma isegi, kuskohast, sest eelmisel nädalal sai kuidagi eriti palju ringi aeletud. Ega seal muidugi erilist vahet olegi. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, hoopis üht head sarja soovitada, mille Jupiterist leidsin. "The Outlaws" on nimeks. Mulle meeldivad niikuinii väga Briti sarjad, aga see on veel eriti sürr ja absurdikas. Ja - ei tea, kas vaatamata sellele või hoopis selle tõttu - leidsin ma sarjast kuidagi palju kokkupuutepunkte endaga. Ei teagi, mida see nüüd minu kohta ütleb, aga igatahes, hea sari on.

Aga mida paganat ma nüüd see kümme päeva kodus pihta hakkan? Ma just jõudsin rõõmustada, et enam kodukontorit tegema ei pea.