12 august 2020

August

Ma pole üldse rahul sellega, et kohe, kui augustikuu algab, hakatakse rääkima sügisest, koolist, koguni talvest ja jõuludest ... Mis mõttes, ei! Suvi kestab ju veel! Isegi on seda suve nii natukene, pole vaja ju seda vähestki siis sügisest jahumisele raisata, eksole.


Paadisõit Ruhnule


Kuigi mul on plaanis veel sel suvel Eestimaad avastada, siis sellegipoolest julgen ma kahelda, et miski suudab ületada Ruhnut. Juba see kolmetunnine meresõit (millest poole veetsin ma jõuga oksendamist tagasi hoides) annab tunde, et sõidad hoopis teise maailma. Saar ise on samuti nii omamoodi ja nii ilus, et kogu aeg tahaks hüüda üle saare, kui ilus on ikka see meie Eestimaa. Miks ma sinna üldse läksin? Nimelt on mu elukaaslasel komme pidada oma sünnipäevi erinevatel Eesti saartel ning sel aastal sai valituks Ruhnu. Seltskond, kes sünnipäeva tähistama tuli, oli kümneliikmeline, mis on vähemalt minu arvates küllaltki optimaalne külaliste arv – kõik said omavahel suhelda, ei tekkinud eraldi seltskondi, tülisid, kuid samas oli piisavalt naeru ja nalja. Olime Ruhnul kaks ööd ning selle aja jooksul matkasime läbi kõik Ruhnu metsad, ronisime vaatetorni otsa, uudistasime kirikut ja käisime ujumas kahes erinevas rannas, millest üks on kohe kindlasti mu praegune lemmikrand. Õhtud veetsime kas ise kitarri mängides või Smilersi kontserti nautides – no mis saaks veel parem olla? Kui pühapäeva õhtul tagasi sõitsime, olime kõik nii väsinud, aga nii õnnelikud, sest reis oli ikka nii vahva.


Kaberneeme


Ernsti ma Ruhnule kaasa ei võtnud, sest ta poleks osanud seda kolmetunnist meresõitu piisavalt hinnata. Õigemini: kõikumine ja muu säärane oleks talle ilmselt meeldinud, küll aga mitte pikka aega kitsas paadis olemine. Seevastu olen teda kaasa vedanud lühematele retkedele Tallinna ümbrusesse – näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kaberneemes ja avastasime sealseid ujumisvõimalusi. Oli väga mõnus, väga soe ja väga lahe mitmetasandiline rand. Eestis on suvel ikka ideaalne elada, kõik kohad on randu täis, vali, millist tahad. Mõned on veel suisa inimtühjad ka (mida kahjuks ei saanud öelda Kaberneeme ranna kohta). Ma juba natuke aega tagasi siin vihastasin nende inimeste peale, kes ei suuda ühte suve ka ilma välismaale reisimata olla ja põrutavad ainsasse puhkusekohta, mis praegu lahti on, Kreekasse, samal ajal kui terve Eesti on täis nii ilusaid ja ägedaid kohti, mida avastada, kui tõesti kodus olla ei saa. Sest tõesti – kogu mu sotsiaalmeedia on täis inimeste Kreekapilte – näe, vaata, ma olen nii julge ja äge, käin koroonaajal reisimas. Mu meelest näitab see vaid rumalust. No kui raske on olla natuke ettevaatlikum ja suvel kodumaal püsida? Aru ma ei taipa. 

Aga nüüd lähen ma edasi augustikuud nautima.

07 august 2020

Raamatuankeet

Leidsin siit ühe ägeda küsimustiku raamatute kohta ja no kui on võimalik raamatutest rääkida, siis ma seda ka teen. 


Praegu loen: Anna Janssoni "Tütar kadunud". Üks Skandinaavia krimka. Sellega seoses tahtsin mainida, et mulle nii meeldib, kui inimesed küsivad mult, mida ma hetkel loen (seda juhtus nt ühel nädalavahetusel toimunud peol), sest see justkui näitab, et mind peetakse piisavalt intelligentseks. 

Krimka või armastusromaan: Praegu ilmselgelt krimka, aga üldiselt oleneb see tujust või konkreetsest raamatust. Kui ma olen üksi kusagil metsamajakeses, siis oma närvide huvides ma mingit õõvastavat krimkat ei vali; kui ma olen armuvaludes, siis hoian armastusromaanidest kaugele. 

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mulle meenus kohe "Jumalaema kirik Pariisis", mille pikki kirjeldusi lugedes ma piinlesin. Pigem ikka pikk dialoog, aga sel juhul peab see huvitav olema.

Parim lastekirjanik: Roald Dahl või Andrus Kivirähk.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ma olen praegu tõsises kimbatuses, sest neid on nii palju, kes mulle ei ole meeldinud. Aga kõige ebameeldivam ... Näiteks Dorian Gray ei meeldinud mulle tegelasena üldse. Samas kindlasti on palju negatiivseid kõrvaltegelasi, kes mulle samuti ebasümpaatsed on olnud. Ma ei tea, liiga raske küsimus.

Eesti või välismaa autor: Ma loen rohkem välismaa kirjandust, sest seda lihtsalt on rohkem, aga võimaluse korral eelistan ikka Eesti kirjandust.

300 või 700 lehekülge: Mida rohkem, seda parem, nii et tegelikult eelistan ma sellised 1000-leheküljelisi telliseid.

Lemmik sel aastal loetud raamat: Fredrik Backman "Mees nimega Ove".

Novellikogu või luulekogu: Novellid, eriti nt Maughami omad. Luulet suudan ma väga väheses koguses lugeda ja sedagi vaid Mait Vaigu oma.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Taas raske küsimus, sest midagi, mille ma juba läbi lugenud olen, ei saa ma võtta, sest see oleks ju igav. Samas millegi uuega võin ma puusse panna – äkki mulle üldse ei meeldi see raamat ja siis olen ma seal saarel vihasena koos raamatuga, mida ma lugeda ei suuda. Seega peaks see olema midagi mõnelt kirjanikult, kelle kvaliteedis ma võin kindel olla. Näiteks Dostojevski "Vennad Karamazovid" on mul veel lugemata, nii et miks mitte siis see. Pealegi saan ma sellesse üksikul saarel piisavalt süveneda,  sest puuduvad igasugused segajad, mis tsivilisatsioonis paraku on.

Raamatupood või raamatukogu: Ma kasutan praegu e-raamatukogu, nii et raamatute valimise mõttes kindlasti raamatukogu. Samas aga meeldib mulle raamatupoodides niisama aega parajaks tegemas käia.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Ma tõesti ei mäleta. Ma mäletan aega, mil mul olid paljud lasteraamatud juba loetud, aga millal ma neid lugesin ... Küll aga on mul meeles raamat, mis mulle lapsena suurt muljet avaldas ja selleks oli Annie M. G. Schmidti "Miisu".

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kui ma vaid enda raamaturiiulit silmas pean, siis mitte ühtegi. Teistel pereliikmetel on veel raamatuid, mida ma lugenud pole.

Lemmik naistekate autor: Ma võiks nüüd tähtsalt teatada, et ma ei loe naistekaid, aga sel juhul ma valetaksin. Viimati lugesin läbi Jojo Moyesi kõik romaanid, nii et äkki siis tema? Oli täitsa lobe lugemine.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Paulo Coelho.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Tumepruun.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldib väga selline eksistentsiaalne/düstoopiline/utoopiline ulme, nagu näiteks Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat" või Aldous Huxley "Hea uus ilm", aga mingid planeetidevahelised võitlused, sõjad, tulnukad jne jne mind ei köida. Ikka natuke usutavust võiks olla. Küll aga häirib mind enamuse ulme puhul see, et kõik tunded peale sõjakuse, viha, raevu jne on kaotatud, kriminaliseeritud või masinlikuks muudetud, ja ma ei suuda oma loogikaga mõista, miks ja kuidas see juhtuda saaks.

See autor ajas mu nutma: Neid ikka on, aga viimati nt. Fredrik Backman.

Ma soovitan sulle: Ma arvan, et praegu oleks just õige aeg lugeda kadunud põlvkonna kohta ehk midagi Hemingwaylt või Remarque'ilt. Olen nii palju viimastel päevadel-nädalatel kuulnud, kuidas inimesed on ärevuses, sest ei tea, mida tulevik toob – võib-olla aitab, kui natuke lugeda aegadest, mil tulevik tundus veel tumedam, segasem ja hirmutavam. 

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Andrus Kivirähiga.

Peale lugemise armastan veel: Mitte midagi. Okei, okei. Mulle meeldib veel laulda ja inimestele raamatutest rääkida.

03 august 2020

Käisin paradiisisaarel

Ma pikalt praegu ei kirjuta, sest a) ma olen täiesti magamata ja b) lisaks sellele olen ma sääskede poolt ära söödud ja ma ei suuda midagi teha ilma pikkade sügamispausideta, aga ma lihtsalt tahtsin oma vaimustust välja elada: ma käisin nädalavahetusel Ruhnu saarel ja see on kohe kindlasti kõige ilusam koht Eestis, kus ma käinud olen.

Ainus negatiivne asi on see, et paadisõit sinna kestab kolm tundi ja kui juba väiksemadki lained on, võib see kolm tundi üsna merehaigelt mööduda. Kui aga see üle elada ja kohale jõuda, siis kõik muu on lihtsalt ülim. Imelised lumivalge liiva ja suurte lainetega rannad, pikad inimtühjad metsarajad, sõbralikud inimesed ... ma tegelikult ei teagi, mis see täpselt oli, mis mind sedavõrd vaimustas, ilmselt kõik see kokku ja natuke midagi seletamatut ka. Oma osa andis ka kindlasti see, et meil õnnestus sattuda saarele sel ajal, kui seal esines Smilers ja no kellele Smilers ei meeldiks? 

Aga olgu, ma varsti kirjutan meie reisikesest lähemalt, seni aga mõned pildid.

Eesti vanim puukirik asus meie majutuskoha kõrval


Överkirke rand


Jõuame tuletorni juurde

Limo rannas. Ilmselt kõige ägedam rand, kus ma üldse ujunud olen. Need lained!


Kuunsi rannas

Üks meie mitmest metsamatkast


27 juuli 2020

Suvine Eesti vol 2

Tallinnas elamise suurim pluss on kindlasti see, et iga kell saab mere äärde pageda. Nüüd, mil ma töötan kodukontoris ja saaksin elada põhimõtteliselt ükskõik, kus, olen ikka mõelnud, kas kolida kusagile mujale Eestisse? Mõnesse teise Eesti linna? Väiksemasse kohta? Linna äärde? Ja alati, kui olen plussid ja miinused kokku lugenud, olen aru saanud, et ei, Tallinnast ei kanguta mind ükski vägi – siin on ju meri! Jah, Kesklinnas elamisel on mitmeid miinuseid, aga miski, mitte miski ei kaalu üles seda, et ma astun kodust välja, kõnnin paar minutit ja näen merd. Ma elan nimelt Reidi tee lähedal ja olen põhimõtteliselt armunud sellesse. Jah, ma tean, et iga enesest lugupidav inimene peaks vihkama kõike, mida Tallinna linn ehitab ja teeb, aga Reidi tee on mu meelest ikkagi väga äge. Jah, mõned sealsed ekspositsioonid ja mänguväljakud on pigem küsitava funktsiooniga, aga seevastu on seal purskkaevud, pikk mereäärne kõnnitee, palju istumiskohti ja jäätiseputkad. Nii mõnus on õhtuti haarata Ernst üten ja minna merd nautima. Kui ma kunagi peaksin siit ära kolima, siis kindlasti merest mitte kaugemale kui 10 minutit jalutuskäiku.

Nädalavahetusel otsustasime merele veelgi lähemale minna ehk sõita paadiga Aegnale. Ma polnud seal nimelt kunagi varem käinud ning selle vea pidi parandama. Õnneks soosis ka ilm meresõitu – hommikul jälgisin kullipilguga, ega lained liiga suured ole. 


Ernst sattus eriti suurde vaimustusse just siis, kui veidi suuremad lained olid ja mina reelingu külge klammerdusin. Üldse fännas ta meresõitu rohkem kui saarel tšillimist. Siis tekkis rohkem elevust, kui patareide juurde sattusime ja pimedatesse käikudesse ronida sai. Mitte mina loomulikult – mõelda vaid, kui palju ämblikke seal olla võib! Aga enne seda pidi Ernst kannatama rannatšilli ja jalutuskäiku metsas. Raske on see lapse elu. Õnneks mingi hetk leidis ta ka rannas endale tegevust ja otsustas meie reisikaaslastega külakuhja teha:


Mulle jättis Aegna saar väga hea mulje. Kui paadist maha saime, läksime risti läbi saare kõige põhjapoolsemasse randa, panime oma asjad maha ja mõtlesime, kas minna ujuma või mitte. Mõned meist läksid, mõned mitte. Ranna kõige suurem pluss oli see, et seal polnud põhimõtteliselt üldse inimesi – mõned vist olid kunagi olnud, sest me leidsime rannast viis eurot ja kasutatud rätiku, aga vähemalt sel ajal, kui meie seal vedelesime, polnud seal kedagi. Ka muidu metsas uidates ei kohanud me just liiga palju inimesi. Võimalik, et põhjuseks oli ka see, et mingil hetkel otsustasime me loobuda sissekäidud radadest, vaid sumbata adrus, võsas ja tihnikutes. Tuli ikka maailma ainsa inimese tunne peale küll! Patareide ning muude mahajäetud majade otsas ronisime ka. Pilte sellest pole, sest ... pole. Ühe ilusa rannapildi tegime aga siiski:


Pilt on tehtud enne võsas ukerdamist. Pärast polnud mu jalad üldse nii puhtad ja kriimuvabad. Võimalik, et ma oleks võinud enne minekut mõelda sellele, kas minikleit on matkamiseks just parim kostüüm ... aga no mis seal ikka. Tehtud see matk sai. Pärast läksime sadamasse sööma (mina) ja röövleid mängima (Ernst). Ei saa mainimata jätta, et me kõik olime ikka üsna väsinud.

Järgmisel nädalavahetused juba uus saar, aga sellest juba hiljem.

20 juuli 2020

Suvine Eesti vol 1


Kuna puhkuse ajal tegin ma põhiliselt tööd, siis otsustasin, et suvised ringreisid jäävad nädalavahetustesse. Ma vist paar postitust tagasi mainisin ka, et plaan on Lõuna-Eestit avastama minna? Igatahes eelmisel nädalavahetusel sai see teoks: pakkisime ennast reedel autosse ja põrutasime Tartusse.


Ööbimiskohaks valisime külaliskorteri Riia mäel, ühes uues ja väga kummalise kujuga majas. Ma üldiselt üritan külaliskortereid vältida, vähemalt suurlinnades, aga kuna nendeks kuupäevadeks normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli ei leidunud, siis otsustasin ja lootsin, et ehk pole Tartu nii suur linn, et seal külaliskorterid üüriturgu segaksid. Või? Korter ise oli aga 10/10, üliilus, korralik, moodne ja mis kõige tähtsam – varustatud kohvimasinaga. Minu jaoks oli see kõige tähtsam omadus, sest iga paari tunni tagant tahaks ma ennast ikka kohviga turgutada. Suurest rõõmust ja elevusest tiivustatuna otsustasime esimesel õhtul ennast viisakalt riidesse panna ja suvist Tartut avastada, täpsemalt Autovabaduse puiesteed. Õhtu oli sume, meeleolukas ja aperolirohke. Meie kahega liitus veel üks me sõber, kes oli millegipärast arvamusel, et suvine Tartu on igav ja tühi. Võtsin oma pühaks kohustuseks ta ümber veenda ja pärast seda ta lisaks veel Ümarlaua baari viia, aga paraku oli viimatinimetatu kinni, nii et leppisime jõeäärsete välikohvikutega. 

Järgmine päev algas hiljem, kui tavaliselt, aga selles võib süüdistada ainult eelmise õhtu aperole. Kui me end lõpuks toast välja olime ajanud, sõitsime Pangodi kalarestorani, kus sõime ennast pilgeni täis, ning seejärel Verevi järve äärde ujuma ja päevitama. Ilm oli meeletult palav, nii et väike jahutus oli hädavajalik. Rannas veetsime päris palju aega, sest kellelgi polnud soovi – õnneks – ringi tormata. Nii me seal peesitasime, mängisime kaarte ja tutvusime uute inimestega. Tallinlastega, kusjuures, sest kus tallinlased ikka kohtuvad kui mitte Elvas. Seejärel otsustasime, et kui me üldse tahame midagi sel päeval näha ka, peame edasi sõitma – aeg hakkas tüürima õhtu poole. Järgmine siht: Ööbikuorg. Ma vahepeale mainin, et ma ei teinud eriti pilte, sest põhilise osa ajast me laulsime, lollitasime ja ajasime lihtsalt pläralärajuttu. Kes siis seda pildistada tahaks? Ööbikuorus tegin endast vaid ühe eneka, aga mitte tornis, sest seal olin ma ametis hirmunult postide külge klammerdumisega. Ja ega ka tausta eriti pildil näha ole, nii et te peate lihtsalt uskuma, et see on tehtud Ööbikuorus.


Ööbikuorus käisin ma viimati umbes 20 aastat tagasi ja olin siiani toonasest kogemusest võlutud. Ka praegu oli seal hästi ilus ringi jalutada ja allikaid vaadata. Kui ma oleksin julgenud, oleksin võib-olla ka torni tipust natukene rohkem vaadet nautinud, aga kuna torn kippus kõikuma, otsustasin ma sealt alla tulla. Tee peal otsustas me sõber, et on õige aeg rääkida majadest, mis on konstruktsioonivigade tõttu kokku varisenud – ma ei saa öelda, et ma selle jututeema üle just kõige rõõmsam oleksin olnud.

Ja kuna õhtu oli juba päris käes, otsustasime, et Tartusse me enam sööma ei jõua, vaatame midagi lähemalt. Näiteks Võrust. Minu kogemused Võru söögikohtadega olid põgusad ja pigem kehvad, nii et ma väga suuri gurmeelootusi ei hellitanud. Aga! Rannabaaris, kuhu me lõpuks maandusime, olid üllatavalt head söögid ja veel paremad džinntoonikud. Lisaks veel mõnus muusika, päikeseloojang, hea seltskond ... Mida veel õnneks vaja?



Järgmisel päeval võtsime suuna Peipsi poole, et avastada vanausuliste külasid ja Peipsiveert. Esimene peatuspunkt oli Varnja, kust avastasime sellise imearmsa koha, nagu Voronja galerii. Ma ei oska seda klassifitseerida ei kunstigaleriiks ega kohvikuks ega millekski muuks, sest see oli lihtsalt nii eriline ja huvitav koht, kus võis leida iga nurga taga midagi põnevat ja ahhetamapanevat. Veetsime seal mitu tundi, et kunsti imetleda ja kohvi juua. Pisike maja, aga nii äge! Ma polnud enne sellisest kohast kuulnudki, aga nüüd on plaanis sinna kindlasti kunagi tagasi minna.

Kohvipaus Voronja galerii lehtlas

Avastasin aiast vahva lugemisnurga. Kui ma kunagi peaksin endale aia ostma, siis tahaksin omale ka sellist nurgakest!

Varnast sõitsime edasi mööda Peipsiveert ja nautisime ilusaid vaateid Peipsile ja väikestele armsatele majadele. Ja kuna tee peale jäi ka Alatskivi loss, põikasime sinna.



Ja siis tagasi Peipsi äärde, kus sai nautida ilma silmapiirita vaadet.


Pärast seda läksime Kallastele ujuma, kalu sööma ja kuna kell oli juba üsna palju, hakkasime kodu poole sõitma. Viimase otsa teest ma magasin, nii et sellest mul mälestusi pole. Küll aga tegin juba uneski plaane, kuhu võiks veel Eestimaad avastama minna. Ilmselt järgmine sihtkoht on Ida-Virumaa.


17 juuli 2020

Ilu sinus eneses

Ma sain eelmisel sügisel 30-aastaseks ning olen sellest ajast saati proovinud harjuda sellega, et mu keha vananeb. Kunagi öeldi mulle, et kui 30 kukub, siis ainevahetus aeglustub kohe, pohmellid muutuvad kohutavaks ning iga ebatervislik toit ja vähem joodud veeklaas on kohe nahal kortsudena näha. Õnneks nii hullusti mul ei läinud, aga ajaga olen hakanud ikka väiksemaid kortsukesi, tselluliidikesi ja muid ealisi iseärasusi tähele panema hakanud. Ja see on nii huvitav! Ma juba 23-aastaselt ei saanud aru ega saa ka nüüd, miks paljud 30-eluaasta kukkumist pelgavad või miks mingid mehed leiavad, et siis on naistel "parim enne" läbi. Kuigi ega ma saa salata – iga ebatasasuse üle ma just rõõmus ei olnud. Raske oli harjuda sellega sellega, et päris 24/7 ma enam rämpstoitu süüa ei saa või et silmaalused muutuvad juba pärast üht magamata ööd mustemaks kui mu südametunnistus. Samas on mul aga tunne, et kortsukesed, mis otsaesisele ja silmade ümber tekkinud on, muudavad mind kuidagi oma sisemisele eale vastavamaks. Ma olen ennast alati tundnud vanemana kui passis kirjas ning näinud välja palju noorem ja see on mu enesepildis tugevat ebakõla tekitanud. Mis mõttes ma tunnen ennast umbes 50-aastasena, aga näen välja 20? Ja kui ma näiteks praegu oma u 7-10 aasta taguseid pilte vaatan, siis on vähemalt mu enda jaoks selgelt näha, kui ebakindel ma just oma näo osas olin: põhimõtteliselt igal pildil olen ma päikeseprillidega või mingis imelikus asendis, et mu nägu näha poleks. Oot, ma vaatan, kas leian mingi pildi ...


Siin olen ma 23-aastane ja oma elu esimeste lühikeste pükstega, sest ma olin meeletult ebakindel jaenne poleks tulnud kõne allagi, et ma vähem kui põlvedeni ulatuvat seelikut oleksin kandnud. Nagu ka pildilt näha, üritan ma võimalikult palju asju enda ette sättida: käekoti, päikeseprillid ja fotika. Et kaitsekilp ikka võimalikult suur oleks. Ja nii polnud mitte ainult piltidel (sest pildistamine pole mulle kunagi meeldinud) – igal pool kandsin ma oma "kaitsekilpi". Igatahes – praegu on olukord palju parem, sest kuigi ma pole ikka veel kehalt just supermodell ning näost olen oluliselt vanem, siis ebakindlust on kõvasti vähem. Naljakas – ma olen aru saanud, et kortsud võtavad paljudelt enesekindlust ära, aga ma tunnen ennast hoopis paremini.

Ilmselt ka sellepärast, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud olla "igavene 20-aastane". Mu meelest on näiteks 40-aastased naised palju ilusamad ja targemad ning miks ma peaks tahtma siis välja näha noor ja ... noh, ma ei tahaks küll ebaviisakas olla, aga ... elukogenematu? Elatud aastad annavad ju kogemust ja ilu, miks neid varjata? 

Kuna oma kehast rääkimine on viimasel ajal popp ja noortepärane, siis ma räägin ka: ma olen nimelt oma keha peale vahetevahel tõeliselt vihane. Miks ta ei mõista magada? Miks ta ei suuda toota melatoniini, nii et ma saaksin magada nagu normaalsed inimesed? Miks ei suuda ta toota piisavalt hemoglobiini, et ma saaksin ka joosta, kõndida ja kasvõi seista nagu normaalsed inimesed? Miks mina, ah? Mul on suhteliselt savi, kas ma olen paar kilo siia-sinna, kui ma aga vaid saaksin magada nii, et a) uni tuleks varem kui kell 4 öösel või b) uni läheks hilejm kui kell 4 öösel. Praegu pendeldan ma nende kahe variandi vahel. Õudne. Nii et ei mingit #bodypositivity't minu poolt, kuigi mul on kahtlane tunne, et see pole see, mida influencer'id silmas pidasid. Mida siis? Ahjaa, kaalu ja välimust. No ma olen juba ammu aru saanud, et mul pole õigust vinguda oma keha üle, aga las ma siis vähemalt mainin, et kuigi ma olen üle saanud sellest, et ma enda arvates räige pekk olen olin, siis 100% rahul pole ma ikkagi, sest lisandunud aastad on lisandunud ka mu kehale – küll mitte kilodena, aga näiteks tselluliidi ja venitusarmidena. Samas – mis vahet seal ikka on. Rannas ma telkidesse ei peitu ja lühikesi kleite kannan palju rõõmsamalt kui 23-aastasena. Ma ei pea vajalikuks inimestele oma pekke näkku visata, aga ma ei lase neid ka ära opereerida. Sellega seoses meenus mulle, et lugesin eile uudist, milles oli kirjas, et koroonaajal kasvas ilulõikuste (broneerijate) arv, sest inimesed pidid videokoosolekutel liiga palju oma nägu vahtima. Minu saladus ongi see, et ma eelistan ennast mitte väga vaadata. Peegli ette lähen ma üldiselt ilma prillideta ja siis tundub mu peegelpilt seksikalt udune ja ilus. Ja videokoosolekuid meil tööl õnneks ei korraldata. 

Ma vaatan, kas leian siia lõppu nüüd pildi oma 30-aastasest välimusest ka või mitte. Oot ... 

Nii, ühe leidsin. See võttis aega, sest enamik pilte minust on tehtud selja tagant. Ega seegi erilist ülevaadet must anna, aga noh, olgu vähemalt siis dokumenteeritud.


09 juuli 2020

Kärgperendus vol2

Ma kirjutasin kärgperendusest vist eelmisel aastal? Igatahes, vahepeal on palju vett merre voolanud, nii et õige aeg on väikeseks tagasi- ja edasivaateks. Etteruttavalt olgu öeldud, et erilisi muutusi pole olnud ja need vähesedki on pigem positiivsed. 

Terve koroonaaja ehk üheksa nädalat oli Ernst rõõmsalt kodus. Ei tundunud väga mõistlik hakata teda mööda Eestit edasi-tagasi sõidutama, nii et kohe alguses sai meil võetud äraootav seisukoht: vaatame, millal maailm rahulikumaks muutub. Mõned tuttavad küsisid ka sel ajal, et kuidas meie koroonakärgpere elab ja kas kõik on juba omavahel pöördumatult tülis – ei. Õnneks sobis kõigile antud elukorraldus. Ma muidugi valetaksin, kui ma ütleksin, et mul pärast üheksa nädala möödumist räigelt kopp ees poleks olnud (24/7 töö + laps + mitte mingeid võimalusi ennast tuulutada), aga üle me selle aja elasime. Sel ajal sain ma ka kogu korralduse peale pikemalt mõelda ja eriti sellele, kui tihti ja kui kauaks ma Ernsti Tartusse viima peaksin. Kuna ta lasteaed ja põhiline elu on ikkagi Tallinnas, ei oleks nädal-siin-nädal-seal-süsteem eriti töötav. Ja kuna minu peale on langenud siiski kasvatamise põhiraskus, siis pean olema ka mina just see, kes neid otsuseid vastu võtab. Igatahes, viimatine Tartuskäik enne koroonaaega, mil Ernst oli seal nädala, mõjus talle veidi heidutavalt, sest tagasi tulles teatas ta, et tahab järgmine kord lühemaks ajaks minna. Mitte, et tal seal halb oleks, vastupidi – lihtsalt nii pikk aeg tema jaoks siiski võõramas kohas tekitas koduigatsust. Seega pärast koroonat mõtlesin, mida teha. Ainult nädalavahetuseks viimine on tohutult tüütu edasi-tagasi sõitmine, aga kas ta nüüd on nädalase Tartusolekuga nõus? Egas midagi, tuleb proovida! Selgus, et asjad on paremaks läinud ja kuigi ta pärast ütles, et igatses ikka mind vahepeal, siis sellest tunnete virrvarri tal tagasi tulles polnud. Nüüd olengi seadnud nii (vähemalt suvel), et kuus ühe nädala on Ernst Tartus ja mina sel ajal töötan nagu loom ning teen kõiki neid valgustkartvaid asju, mida ma muidu teha ei saa.

Ja ma üritan ka võimalikult vähe tema Tartusoldud aega sekkuda. Eks ma ikka uurin, kuidas läheb jne, aga ma hoian ennast kõvasti tagasi, et mitte oma reegleid peale suruda. See on vahel päris raske, sest näiteks minu multika- ja õppimisreeglid on oluliselt rangemad, aga samas ... Ma ei taha muutuda ka tänitavaks eideks, kes ainult keelab ja üldse lõbutseda ei lase. Tallinnas olen ma see kuri eit niikuinii. Küll aga on minu meelest lapsele ainult hea, kui ta näeb erinevaid elusid – mitte, et ta elu Tartus oluliselt teistsugune oleks, aga ikkagi. 

Ja see valmistab mulle ka suurt heameelt, et Ernsti sõnutsi on tema perekond nüüd viieliikmeline: tema Tallinna pere ja Tartu pere. Tema jaoks on see kõik kuidagi hästi loogiline: siin on inimesed, kes teda armastavad, ja Tartus ka. Palju inimesi, kes temaga mängivad ja kes teda ümbritsevad. Rääkimata siis muudest sugulastest ja täiskasvanud sõpradest. Igavuse või armastuse puudumise üle ta küll kurta ei saa.

Minu enda jaoks on kõige raskem muidugi logistika ja valikute tegemine. Logistika selles võtmes, et millal ja kuidas viia, millal mingeid üritusi organiseerida jne jne. Valikud ...  mu terve mõistus ütleb küll, et maailm ei kuku ümber, kui ma nüüd kohe kõiki otsuseid kõige paremini ei tee, aga ometi on mul vahel tunne, et appi, kuidas ma saan kindlustada, et ma nt millegi tegemise / tegemata jätmisega Ernsti tulevikku ära ei riku? Näiteks nüüd suvel, kui lasteaeda pole, olen ma proovinud Ernsti ise õpetada, aga tal on praegu kaks staadiumi: a) "Ma oskan juba niikuinii seda kõike", b) "Ma ei oska mitte midagi, ma ei taha enam kunagi kirjutada, ma ei oska isegi mängida, ma ei saa mitte millegagi hakkama!" Ja siis ma mõtlengi, et äkki ma sunnin teda liiga palju tegema? Või teen midagi valesti? Ja siis ma mõtlen kõigele sellele, mida ma talle õpetama peaks ning lained löövad mul üle pea kokku: kuidas ma seda jõuan? Lisaks veel säärased valikud, millisesse trenni panna, kas üldse enne kooli on mõtet? Aga kui ma seda ei tee, äkki tal ei tule spordiharjumust ja ta muutub selliseks lödipüksiks, nagu mina? Äkki ma peaksin hakkama talle juba võõrkeeli õpetama? Äkki ma peaksin olema rangem? Leebem? Oeh. Sellest ma üldse ei räägi, et ma juba praegu muutun peast halliks, kui ma hakkan mõtlema sellele, et ta kahe aasta pärast kooli läheb. Kahe aasta! See on ju põhimõtteliselt homme! Äkki peaksin ma nüüd kohe hakkama harjutama midagi? Et ta ikka normaalsesse kooli saaks? ... Ühesõnaga, ma tunnen enda peal nii suurt valikusurvet, et keeran vahel täiesti ära. Tegelikult ma ju tean, et aeg annab kõik vastused ja et ma ei pea kõike kohe ja praegu otsustama, aga  ... üksinda tundub surve nii suur, eriti kui kellegi teise peale ka otsustamist lükata ei saa. 

Eks ma pean harjutama seda värki.