26 september 2021

Tööst

 Huh. Viimane nädal on olnud päris intensiivne. Kui ma siin millalgi kirjutasin, et proovin hakata sügisel põnevamat ja kirjutamisväärsemat elu elama, siis ma ei teadnud, et NII põnevat. Aga alustan parem algusest.

Või siis veel varasemast ajast. Astume näiteks aastasse 2010, mil ma väga noore ja väga kogenematuna asusin tööle e-kaubandusse. Mõelda vaid, minu esimene päris töö! Olin vaimustuses ja põnevil ning täis tahet kõike uut kogeda. Kümme aastat hiljem oli vaimustus otsas ja maad võttis tüdimus. Elus on ju ikka nii, et joovastus ja õnnetunne väga pikalt kesta ei saa ning kui need läbi saavad, tuleb mõelda, kas minna, mitte minna, jääda, mitte jääda. Nii avastasin ka mina end vahel tööportaalides surfamast, ise endale kinnitades, et hoian lihtsalt trendidel silma peal. 

Juunikuus, natuke pärast jaanipäeva, mil töömotivatsioon oli eriti madal, läksin uuesti tööportaali ja leidsin sealt väga huvitava pakkumise. Kohe nii huvitava, et jäin seda pikemalt vaatama ja tulin kohe järgmistel päevadel tagasi, et uuesti vaadata. Hmm. Tundub, et see on töö, mida ma teha tahaksin, aga kas ka oskaksin? Ja veel suurem küsimus: kas ma sinna ka läheksin? Pärast pikka ja otsustusvõimetut vaagimist otsustasin, et kandideerimine ei maksa midagi - saatsin oma CV ja kaaskirja ära ning jäin edasisi samme ootama? Ise kinnitasin endale, et ega ma niikuinii sinna saa, sest raudselt on terve Eesti täis parema kvalifikatsiooniga inimesi. 

Tuli tagasiside, kutsuti vestlusele. Paluti saata proovitöö. Proovitöö saatmise faasis oli mul maailma suurim alaväärsustunne, nii et olin väga lähedal kogu kandideerimisprotsessi katkestamisele - ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska, ei taha ega suuda mitte midagi ja üleüldse ei sobi ma uuele töökohale, sest - ma ei oska mitte midagi. Viimasel õhtul enne tähtaega aga tegin ruttu proovitöö valmis ja otsustasin, et olgu, ma olen vähemalt omalt poolt kõik teinud - kas just parima, aga siiski. 

Tuli vastus. Selgus, et olin kuidagiviisi suutnud jätta parema mulje kui teised ja selle töökoha endale saada. Esialgne meeletu rõõm segunes ahastusega - ma pean ju nüüd olemasolevas töökohas ütlema, et ma sealt ära tahan minna! Kuidas ma seda teen? Mulle ei meeldi üldse sellised potentsiaalsed konfliktiolukorrad ja kuigi ma ei arvanud, et mul nägu lahkumisavalduse peale täis sõimatakse, siis ikkagi rõõmust hüppamist ma ka ei eeldanud. Saatsin siis lahkumisavalduse meiliga ära, närisin veidi ärevusest küüsi ja ...

Nüüd, täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem olen ma uues töökohas. Esimene nädal on seljataga ja oi-oi, ma valetaks, kui ma ütleks, et see lihtne on olnud. Tööd on olnud palju, uute asjade õppimist samuti ning aeg ajalt on mul ikkagi tunne, et ma ei saa üldse aru, mida ma teen. Aga nii-nii äge on! Mulle nii tohutult meeldib, et kui ma päeva lõpus väsinuna koju vaarun, siis ma tunnen, et olen ikka midagi ära teinud. Lisaks on vahe eelmise töökohaga meeletult suur - töötan ma nüüd nimelt asutuses, kus lisaks minule on u 600 töötajat, nii et väga suur osa ajast kulub mul arusaamisele, kellega ma millegi jaoks üldse suhtlema pean.

Nii et hoidke mulle pöialt, et ma ikka hakkama saaks.

Ah et kus ma nüüd töötan? Seda ütlen ma siis, kui ma töökaardi kätte saan, aga seni võin öelda, et mu tööülesanded on väga suurel määral lastega seotud.

Seni aga pilt mu esimesest tööpäevast.





31 august 2021

Aastavahetusest

Täna juhtus nii:


Kes tahab teada, millest me rääkisime, peab lihtsalt aastavahetusel Rahvusringhäälingut jälgima. 

Aga intervjuu andmine on huvitav kogemus tõesti. Ilmselt olen seni elanud küllaltki igavat ja rahumeelset elu, sest siiani on mul õnnestunud intekate andmisest pääseda. Meenub vaid kunagine raadiointervjuu mingil laulureisi teemal, aga see on ka kõik. Ega ma nüüdki iseenda huvitavast elust rääkinud, vaid ikka kellegi teise omast ja see, olgem ausad, oli päris keeruline. Aga tore! Samas pärast intekat oli mul kõik, mida rääkisin, peast pühitud. Ilmselt ise leban ma aastavahetusel kusagil pimedas nurgas ja ei julge seda kõike vaadata, aga kui keegi vaatab, siis ... loodetavasti ma pettumust ei valmista.

26 august 2021

Korter, mitte maja

Ma pole kodujutte siia ammu kirjutanud, sest esiteks mul lihtsalt pole midagi kirjutada ja teiseks on mu põhilised kodumured sellised esimese maailma probleemid, nagu "millega puhastada musta marmorit" ja "krt, pindala on nii suur, et robot ei jõua seda ühe töökorraga ära puhastada". Jah ma tean. Mul on endal ka piinlik seda kirja panna, nii et teeskleme, et ma ei pannudki.

Aga nüüd, pärast paarikuist seeselamist olen aina veendunum, et siia kolimine oli hea mõte. Eks enne oli ju ikka kahtlusi, kui mõistlik on osta korter sellisesse majja, kus on päris kõrged hoolduskulud, sellises asukohas, kus suvel võib olla päris lärmakas (ei ole). Või et äkki saaks sama raha eest hoopis maja? Kuigi pean mainima, et sellele mõttele tõmbasime ruttu vee peale, sest esiteks meile sobivates asukohtades tingimustele vastavat maja ei oleks ja teiseks on korteris elamine minu jaoks isegi privaatsem kui majas elamine. Jep, ma ütlesin seda. Mulle lihtsalt meenuvad mingid korrad, kus olen pidanud kellegi maja valvama ja siis nt selle asemel, et rahulikult terrassil ÜKSINDA hommikukohvi nautida, hoopis mingi naabri kodutöid vaatama või kellegagi suhtlema pidanud. Veel hullem, kui nende majavalvamiste juurde on kuulnud lastehoidmine – kohe, kui pärdikud aeda lasin, maandus sinna hunnik naabrilapsi, keda sealt mitte kunagi ära ei saanud. Ei mingit privaatsust, valetamist, et sind pole kodus, rahus ja vaikuses ja üksinduses hängimist. Vahepeale selgitan, et ma olen keskmisest suurema privaatsussooviga inimene ja kuigi ma mingites kohtades suhtlen hea meelega teistega, siis kodus tahan olla ma üksi või oma perega, mitte olla sunnitud nägema kogu aeg oma naabreid või kuulma tittede möirgamist. Ja kuna ma seda kõike ei taha, siia ma eramajja ka ei koli.


Ja pealegi, millisest majast oleks mul selline vaade?

Pildi autor on Kristiina K.


Ühesõnaga, on olnud väga huvitav suvi. Kui ma oleks tüüpiline suunamudija või blogija, siis ma ütleks, et sügisel on suured muutused tulemas, aga ma ei saa nendest veel rääkida. Kuna ma aga pole, siis ma ei ütle.

14 juuli 2021

Troopika ehk puhkus lõunas

Ma vihastasin ennast just seaks, sest mingid naabrid arvasid, et just praegu on õige aeg oma korteris peolaadse asja mahapidamiseks. Peolaadne on see sellepärast, et kõla järgi toimub seal hoopis kontsert. Igatahes – ma loodan, et nad pikalt ei jätka, sest ma olen ühe sammu kaugusel, et neid öösärgis sõimama minna. 

Kuhu ma muidu jäin? Aa, puhkus. Algus oli paljutõotav, sest me sõitsime Lõuna-Eestisse ning nautisime seal troopilist ilma ja Elva kodukohvikuid. Rääkides viimasest (esimesest ma lihtsalt ei taha rääkida), siis nii suurejoonelisi kodukohvikuid polnud ma enne näinud: pea igal pool, kuhu maabusime, olid esinejad, näitused, baarid, kaardimaksevõimalused, paadisõiduvõimalused, batuudid .... Tundus, nagu poleks me kodukohvikutes, vaid festivalivõistlusel, kus iga koht eelmist üle trumbata tahab. Ühes kodukohvikus nägime ka TV3-e seda suurejoonelisust üles filmimas, aga tagasihoidlike eestlastena põgenesime kohe, kui kaamerat nägime. Kas ma mainisin, et oli palav? Igatahes kajastus iga kraad sellest 37st minu välimuses. Kogu trall võttis meid täielikult läbi (ma olin ausalt öeldes oodanud rahulikke kodukohvikuid, mitte nii suurt rahvapidu), nii et pärast seda läksime Siidrikotta. Kes ei tea, siis see ongi siidrikoda, mille juures on ka väike, aga stiilne restoran. Sealne menüü ... ma ei taha sellele mõelda, sest mul on hetkel kõht tühi ja oht on, et põrutan muidu kohe tagasi. Ma tellisin endale esimese asja, mida menüüs nägin (krepitordi) ja see oli lihtsalt vaimustav. Mu kaaslased olid menüüuurimises veidi põhjalikumad ning tellisid veist ja põnevat magustoitu ning nii palju, kui ma nende mõminast välja lugesin, olid ka need ülihead. Eriti meeldis mulle Siidrikoja menüü puhul see, et poldud mindud lihtsama vastupanu teed – kui ma Tallinnas või Tartus väljas söömas käin, võin ma enamasti kinnisilmi enne menüü saabumist ennustada, mida pakutakse: gurmeeburgerit, bataati, kala (forell või lõhe, enamasti idamaises variandis), veist, kana, mingit maltsa ja magustoiduks brüleekreemi mingi eestipärase lisandiga. Suht siiber juba, kui aus olla. Siidrikojas aga oli kogu menüü hoopis eriilmelisem ja huvitavam (krepitort!). Hinnatase oli võib-olla kõrgem, kui tavaliselt Lõuna-Eestis, aga peab arvestama ikkagi sellega, et tegu on restorani, mitte burgerikohaga, asukoht on ligipääsetav (vist, ma ei kontrollinud) vaid autoga ja ikkagi üsna hooajapõhiselt, ning lisaks söögielamusele saab ka imelise Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vaateelamuse. Kel vähegi huvi ja võimalust – soovitan kindlasti minna! Ja joogiks tasub kindlasti valida kohapeal valmistatud siidreid.

Ausalt, see pole kinnimakstud reklaam (kuigi KES mind kinni maksta tahakski?). Lihtsalt nii harva leian ma midagi tõeliselt erakordset ja siis olen ma vaimustuses.

Kuumalaine negatiivne pool on aga see, et Herr Ernst jäi haigeks ja nii olen ma ülejäänud osa puhkusest veetnud kodus muretsedes. Ikka päris kurb on vaadata haiget last – tahaks ju aidata kiiremini taastuda, aga mida ma ikka teha saan? Proovin jälgida, et ta piisavalt jooks ja et kodus temperatuur normaalne oleks.

Lõppu aga paar pilti: üks minu uuest soengust ja teine Ahja jõest. Ise peate ära arvama, kumb on kumb.





08 juuli 2021

Puhkus enne puhkust

Tsiteerides klassikuid: Nii ei jõua vahepeal kainekski saada!

Jutt käib loomulikult jalgpallist. Tõele au andes on alkoholi meie jalkaõhtutes väga vähe, aga samamoodi on vähe ka unetunde, nii et igal hommikul töölaua taha istudes olen ma aina unisem ja unisem. Ja luban endale, et never again ... kuni järgmise mänguni. Jalgpall ei mõju üldse tervisele hästi: ei füüsilisele (need pagana magamata ööd) ega vaimsele (miks mu lemmikud kogu aeg kaotavad??). Aga noh, ainult finaal veel, mille puhul ma ei suuda otsustada, kumb mulle vähem meeldib. Ilmselt ikkagi Itaalia. 

Pärast eelmist postitust, mille kirjutamise ajal hellitasin ma lootust, et ehk saan hakata kodusemaks, läks kõik hoopis käest ära, sest 1) jalgpall ja 2) millegipärast tuli kellelgi ideaalne mõte minna Retrobestile. Ütleme nii, et ei olnud maailma kõige rahulikum sündmus. Samas üle pika aja Smilersi kontserdil juukseid loopida ...  seda tunnet ei ületa miski. Retrobestil ma eelmistel aastatel käinud ei ole, nii et ma ei teadnud, mida oodata, aga hästi lahe oli see, et väga paljud olid riietunud teemakohaselt ehk retrolt. Tekkis kohe teatav kahjutunne, et ise sellisele ideele ei tulnud, aga noh, alguses tulebki rahulikumalt võtta. Kusjuures kui ma oleksin tahtnud, oleksin ma saanud kohapealt retroriideid osta, aga need olid ... ütleme nii, et ... mitte minu suuruses. Aga ilmaga vedas meeletult, nii et kõik tasus ennast sajaga ära. Ka need lisandunud magamata unetunnid.

Pilte ma loomulikult ei teinud, vähemalt mitte jagamisväärseid. 

Aga esmaspäeval algab mul puhkus! Ma pole veel täielikke plaane teinud, aga vähemalt puhkuse alguses on meil plaanis teha väike Lõuna-Eesti tripp, minna Tartusse Autovabadusele, Elvasse, avastada nunnusid Lõuna-Eesti järvi ja teha kõike seda, mida puhkuse ajal ikka tehakse. 

Lõppu aga pilt meie kõige uuemast pereliikmest:



30 juuni 2021

Suvetunne

 Mul on kogu aeg tunne, et millestki pole justkui kirjutada, sest ma teen kas a) täiesti igavaid asju, mille kirjeldamine mulle endale une peale ajab, või b) liiga põnevaid asju. Okei, okei, see viimane on ilmselge liialdus, aga siiski. Lisaks: kust leida aega kirjutamiseks? Kui suur suvi peale tuli, oli mul raske juba söögitegemiseks aega leida (ok, seda ei leia ma tõesti just eriti tihti), rääkimata siis veel kirjutamiseks. Aga olgu, aitab halast, aeg väikeseks värskenduspostituseks.

Oma uues kodus oleme nüüd veetnud umbestäpselt kuu aega ja selle aja sees tegelenud põhiliselt päikeseloojangute pildistamisega. Nii ongi mu telefon täis umbes selliseid pilte:


Kusjuures esimest korda käisime seda korterit vaatamas jaanuaris, kõige rõvedamal ja tuisusemal päeval, mil päikeseloojangutest polnud veel halli aimugi, ja isegi siis armusime sellesse korterisse esimesest silmapilgust, nii et nüüd, mil igal õhtul on sellised valgusmängud, on emotsioonid veelgi tugevamad. Lisaks sellele oleme nüüdseks vist põhilisema sisustamise ära teinud – esik on küll lage ja peeglitu, aga eks enesevaatamine ongi ülehinnatud. Ma olen iga päev aina tänulikum selle üle, et enamik mööblist oli siin juba olemas – tegemist on nimelt üsna pretensioonika planeeringuga korteriga ja kui see veel tühi ka oleks, kirjutaksin seda postitust praegu hullumajast.

Suur kuumus lõi sassi ka kõik mu suveplaanid. Olin arvestanud sellise tüüpilise Eesti suvega, mil vihma sajab ja on jahe, nii et saan rahulikult kolida, koristada, kodus jalkat vaadata ja muid asju teha, mis ei hõlma bikiiinipidusid ja randa. AGA. Siis tulid päike ja soojus, nii et kuidas ma istun kodus? Ma pidin oma hinge ja keha pooleks rebima, et valida jalgpalli ja suvepidude vahel. Lisaks panime veel kinni väikese suvemaja Võsule, nii et nüüdseks olen puhanud, nii et vähe ei ole. Jõudsin nüüd üle pika aja Tallinnasse tagasi ja nüüd tegelen tüüpilise puhkusejärgse tegevusega: päikesepõletuse ja sääsepunnide ravimisega. Aga ikka nii mõnusad olid need palavad ilmad! Võsul veetsingi enamuse ajast päikese käes peesitades ja nautides. Eriti mõnus oleks olnud, kui oleks veel ujuma ka saanud, aga paraku oli merevesi minu jaoks liiga külm. Enne Võsutrippi käisime veel Lottemaal ja Pärnus ka, nii et põhimõtteliselt on mu tavapärane suveplaan juba täidetud. Ja mul pole puhkus veel alanudki! 






Nii, vahepeal on möödunud paar päeva. Nagu näha, ei suutnud ma isegi seda postitust lõpuni kirjutada. Kuidas leida aega vajalike asjade jaoks? Mul on pikk nimekiri, mida kodus vaja teha oleks, aga ikka valin ma selle asemel Patareis jalka vaatamise. Kapid ootavad korrastamist, peegel ostmist ... muust ma ei räägigi. Praegu ootangi pikisilmi vihma, et saaks natukenegi kodus toimetada. Muidu kisub FOMO kogu aeg välja.

03 juuni 2021

Uus kodu

Viimased paar nädalat olen proovinud harjuda, et elan nüüd uues, täiesti teistmoodi kodus. Võiks ju mõelda, et mis see harjumine minusugusele kolimisfriigile ikka ole, on ju seda juba tehtud ka elu jooksul omajagu, aga eks iga uus algus ole põnev. Professionaalse elukohavahetajana ma juba tean nippe, kuidas harjumine lihtsamaks teha. Tahate, ma jagan neid? Heh, miks ma küsin, ma teen seda ju niikuinii ...


Asjad tuleb kohe lahti pakkida. Ei mingit "pakime pikkamööda lahti ja las need paar tundmatut kasti seisavad siin seina ääres, kuni aega saame (kunagi ei saa)". Kastihunnikute otsas elamine on vähemalt minu jaoks väga ärritav. Nii veetsin ma esimesed õhtud uues korteris vaheldumisi asju lahti pakkides, vandudes, mööblit kokku pannes, vandudes ja kõiki neid asju otsides. Aga tulemus on siin: tänaseks on kõik asjad lahti pakitud ja oma kohtadel. Ei mingeid kaste, kotte või seletamatuid raamatukuhje keset teed.

Kui asjad lati pakitud, tuleb minna harjuma kodukandiga. Taas vist üks minu kiiks, aga mulle meeldib kõikide oma kodude ümbrus risti-põiki läbi tuuseldada, et teada, mis kus asub. Ja salajasi teid avastada (neid on alati). Kui kodukant selge, siis pole vähemalt ohtu, et koju tulles ära eksid.

Kõige tavalisemad olmetegevused loovad samuti kiiresti kodutunde. Hommikune kohvitegemine, söögitegemine, mida iganes veel kodus tehakse – kui tuua vanad harjumused uude koju, on kohe tunne hea. Vähemalt minul. Kusjuures ühe harjumuse olen ma hetkel pausile pannud, nimelt igareedeõhtuse kulleriga söögi tellimise. Kui kohvikud avatud, tundub veits nadi praadi plastkarbist köögilaua taga kügeledes süüa.


Nii, õpetussõnad jagatud. Kas ma ise olen kõiki neid nippe kuulda võtnud ja tunnen end nagu kodus? Mõnes mõttes küll, aga teisalt jälle avastan ma ennast seismas akna ees ja mõtlemas, kelle elu ma nüüd elan. See korter pole üldse selline nagu kõik need teised, kus ma elanud olen. Ma olen siiani pidanud harjuma pisikeste ja nunnude kodudega. Praegune kodu pole üldse pisike. Ega nunnu. Aga las pildid räägivad minu eest:





Ruumi ja vaadet on meil nüüd nii palju, et ei oskagi sellega midagi pihta hakata. Kui ühele tuttavale elutoast pilte näitasin, ütles ta, et nüüd pean hakkama rohkelt mööblit ostma, et seda ära täita. Ma jäin eriarvamusele – pole midagi hullemat, kui mööblit täistopitud tuba. Tühi ruum on ikka palju mõnusam, eriti, kui peres on ka üks 6-aastane, kellele meeldib võidusõite teha. Ja üks 31-aastane, kellele meeldib tantsida. Kusjuures elutoas jätsime me peaaegu kõik nii, nagu sisse kolides oli – ei vahetanud me tapeete, et tõstnud diivanit ega telekalauda ringi – kõik jäi põhimõtteliselt samaks. Ainult raamaturiiuli ja kontorilaua ostsime juurde. Ma ei saa väita, et seal nüüd kõik 100% minu maitsele vastaks (ausalt öeldes ei tea ma üldse, mis mu maitse on), aga korralike mööbliesemete ja tapeetide väljavahetamine lihtsalt sellepärast, et hakata ise midagi valima, ostma, remondimeestega jahuma, on mu keskkonnasõbralikule loomusele vastuvõetamatu. No ja loomulikult olen ma laisk ka. Aga liigume kõige tähtsama juurde: vaade. Nüüd on saanud mu igaõhtuseks traditsiooniks pärast Ernsti magamapanemist minna elutoaakna juurde päikeseloojangut nautima. Ka keset tööpäeva on nii mõnus võtta aeg u 5 minutiks maha ja vaadata merd. 

Nüüdseks olen oma kontorinurga elutoast magamistuppa kolinud, aga sellest mul pilte pole, sest ... pole. Miks ma ta ära kolisin, on sellepärast, et siin on mul rohkem privaatsust ja pealegi mulle tundus, et elutuppa mu hiiglaslik arvutilahmakas lihtsalt ei passi. Küll aga ei pea ma ka siin ilusast vaatest suu puhtaks pühkima, sest teisel pool maja on mets. Meri ja mets korraga, no mis saaks veel mõnusam olla? 

Lisaks elutoale on siin korteris kaks magamistuba, millest ühest ma juba rääkisin ja teine on Ernsti oma. Need olid tühjad, nii et kogu mööbel oli vaja tellida. Kui te arvate, et see minusugusel sisustusvõhikul lihtne oli, siis arvake uuesti. Seega läksin ma lihtsama vastupanu teed ja tellisin vaid kõige vajalikumad asjad: voodid, Ernstile kirjutuslaua ja mänguasjade riiuli, öökapi ja ... vist saigi kõik. Ernst on vähemalt rahul oma toaga ja mina sellega, et lõpuks saan ma magada eraldi toas, mitte enam elutoas.

Harjumine kogu selle iluga on olnud just sellepärast raske, et ma olen siiani elanud palju väiksemates korterites ja ... kuidas nüüd öelda ... nendes pole üldse nii palju rõhku pööratud mugavusele ja luksusele. Ja ma olen nendega rahul olnud. Mulle on meeldinud elada nii Annelinna paneelikas kui ka Mardi tänava puumajas. Nii Pelgulinnas kui ka Uues Maailmas. Mu nõudmised kodudele on olnud üsna väikesed – ei vaja ma ballisaale, meeletuid luksusi, sadat erinevat tuba või mida iganes veel. Ma oleksin ka nüüd olnud rahul palju väiksema ja tavalisema korteriga. Mitte isegi lihtsalt rahul, vaid suisa õnnelik. Aga näe, siin ma nüüd olen ja pean hakkama harjuma. Pange tähele, järgmistest postitustest hakkan ma ainult esimese maailma muredest soiguma.