21 juuli 2017

Inimestest

Mida vanemaks ma saan, seda kriitilisemaks ma muutun inimeste suhtes, kellega ma suhtlen. Eks selliseid olukordi on ikka, kus seltskonda valida ei saa, aga õnneks mitte eriti palju ja ka siis proovin ma leida midagigi positiivset: näiteks ei meeldi mulle üldse igasugusest olmest või allahindlustest või poes müüdavatest kaupadest rääkida, aga kui ma satun seltskonda, kus ainult sellistel teemadel räägitaksegi, sisendan ma endale, et äkki kuulen midagi kasulikku siis vähemalt. Enamasti siiski mitte. Aga. Kui ma ise saan valida, kellega ma suhtlen, siis tõusevad kriteeriumid taevasse ja olgu need siis üles loetletud.

- Mulle ei sobi absoluutselt sellised inimesed, kes on elust läbi tulnud nii, et kõik on mööda külgi maha jooksnud, aga targutama ja arvustama on nad meistrid. Nende lemmiklause on: "Ega ma ei tea, aga mina küll sellises olukorras nii ei teeks..." või "Kuidas ta küll saab...". Empaatiavõimetud. Enamasti ka huumorivõimetud.

- Üleüldse targutajad ei meeldi mulle. Eraldi grupp on veel sellised, kes on kusagilt kujundanud mingi täiesti ebanormaalse ja vale seisukoha (nt et päikesekreemita päevitamine on parem, sest nii näeb kohe põletuse ära) ja kui neid valgustada, kuidas asjad tegelikult on, siis nad vihastuvad. Kuidas siis sellistega üldse suhelda?

- Ma ei suuda kogu aeg teistest inimestest rääkida või kõmu taga ajada, nii et kui keegi tuleb jutuga " Selle soengut nägid vä?", siis ma lahkun.

- Kõige enam hoidun ma eemale huumorisooneta inimestest ja seda nii internetis kui ka päriselus. Huumorisoone puudumine on kõige kohutavam omadus üleüldse.

Aga mulle meeldivad ...

- Inimesed, kes lasevad elada. Kes võib-olla ei kiida kõiki teiste valikuid heaks, aga austavad neid siiski.

- Vastutustundlikud inimesed, kes teevad töö ära õigeks ajaks, maksavad arved õigeks ajaks, arvestavad teistega ja on üleüldse korralikud.

- Ei ole midagi teha, aga kuna ma ise olen veidi rõveda mõtteviisiga, siis ma armastan neid, kes on minust veel rõvedamad. Ma ei pea silmas muidugi mingeid ... noh, täiesti nilbeid asju, aga ilma vasakule mõtlemata ma pikalt vestelda ei saa. 

- Seoses eelneva punktiga meeldivad mulle ka inimesed, kes ei satu kasvõi natukene ekstreemsemates olukordades paanikasse. Mõni tropp ütleb kusagil sitasti, konts murdub, film osutub ülisitaks, reisil läheb buss katki - ikka juhtub, aga pole vaja hädaldada. Võtame parem huumoriga!

- Lihtsad inimesed. Ma olen selline prosta tibi, keda ei huvita kokkusobivad nõud, salvrätid, lipukesed, kuidas söök lauale sätitud on jne - ma võin vabalt juua veini (kui üldse) papptopsist ja süüa liha kellegi teise taldrikult. Kui kedagi sellised asjad häirivad, siis noh, pikka pidu ei ole.

- Karjuvalt lollid inimesed ajavad mul südame pahaks.

- Ma armastan neid, kes loevad raamatuid. Midagi pole teha, lugemine avardab silmaringi.


... ja siis veel sellised inimesed, kelle seltsis ma ei pea ennast millegi pärast kehvasti tundma. Kes ei loobi lauseid, nagu "Normaalsed naised nii ei tee" või "Ükski endast lugupidav naine õlut ei joo" ... Kellel pole lihtsalt mingeid ebanormaalseid seisukohti maailma toimimisest. Kes on lahked, sõbralikud, naljakad ja joovad õlut otse pudelist. 

20 juuli 2017

Puhkusehetked

Huvitav, kas see on igal pool nii, et enne puhkust peab kogu puhkuseaegse töö ette tegema? Mul igatahes on ja noh, kui ausalt öelda, siis väga õnnelik ma selle üle pole. Töö sai loomulikult tehtud (sest ma olen ikkagi mina), aga närve on nüüd omajagu vähem. Eriti veel sellepärast, et samal ajal olin veel raadios ka tööl ja millegipärast otsustasid hullud just siis aktiveeruda ja sõimukaid saata. Oeh. Ilmselt sellepärast polegi ma suutnud mingeid grandioosseid puhkuseplaane teha, vaid vedelen niisama kodus ja teen kaneelisaiu. Tõeline rock'n'roll!

Aga ma poleks mina ise, kui ma juba talveplaane ei teeks ja seepärast ostsingi ma endale impulsi ajel üheotsapileti Bremenisse. Sealt edasi tahaksin Berliini minna, sest Berlin on üleüldse kõige ägedam linn terves maailmas, aga eks vaatan, kuidas tuju on. Võib-olla töötan ennast selleks ajaks ka täiesti segi, nii et ei suuda muud kui edasi-tagasi kõikuda ja ümiseda. Kes teab. Suve lõpus on mul ka sünnipäev, mille suhtes on mul kahetised emotsioonid: ühest küljest tahaks täiega küpsetada ja võõrustada, teisest küljest aga ... on väga vähe inimesi, keda ma näha tahaksin. Ise ma enda sööke aga ei söö, nii et ... raske elu on mul. Paha siga, mitu viga. Mul on isegi suur sünnipäevasoov välja mõeldud - tahan nimelt lasta hästi põhjaliku (ja kalli) vereanalüüsi teha, sest ma tunnen ennast viimasel ajal kuidagi eriti kehvasti ja hüpohondrik minus kahtlustab ikka kõige hullemat. Oleks aeg (ja vanus) veidi tervisele ka tähelepanu pöörata.


Üks suvine pilt ka sellest, kuidas ma suve veedan: liiga lühikestes pükstes ja kohvitass käes, taamal Ernst midagi nosimas.

07 juuli 2017

Puhkus!

Mul algab varsti pärast puhkus ja kuigi mu nohune nina soovitab mul kiiremas korras soojale maale sõita, siis ma väga ei taha. Vahepeal oli küll hull kihk minema põrutada, otsisin igasuguseid reise ja pakkumisi, aga siis tuli mulle meelde, et ahjaa, mul on laps ka. Teda ma ju ometi lennureisile ei vii. Teisena meenus mulle, et mulle tegelikult väga meeldib Eestis ja suvel on siin ju ka päris lõbus. Tegingi hoopis mõned kodused plaanid, mille sekka mahub ka väike ringreis. Panen need kirja ka, muidu unustan.


– Saaremaale! Ma ise eelistaks küll Lõuna-Eestit, sest Saaremaa on minu maitsele liiga igav, aga kuna mu peres on üks lõunaeestlane, kes ei viitsi enam kupleid ja järvekesi vahtida (mis tal viga on, aru ma ei taipa), siis seekord sai reisikohaks Saaremaa. Plaanis on lihtsalt ringi sõita ja vaatamisväärsusi avastada. Peaksingi uurima tegelikult, mida seal vaadata-uurida on.

– Tartusse! See on nüüd küll üllatus, eks. Nimelt on Uugil sünnipäev, kus esineb ka The Rockin`n Lady & The Rivertown Boys ja ma ei saa ju jätta sinna minemata. Isegi sobiv täpiline ja ülilühike ja liibuv kleit on olemas. Nüüd oleks vaja (rõhk sõnal "vaja") leida Tartust ka mõni juuksur, kes mulle midagi rockabilly-laadset pähe teeks. Ka seda peaksin millalgi uurima hakkama. Muus osas on üsna vaba kava, sest ega ma ju ometi ennast puruks rebima hakka – puhkus on ju ikkagi tšillimiseks.

– Tallinnas on mul samuti vaba kava, aga võimaluse (loe: ilma) korral tahaksin jõuda randa, Kadrioru parki, Politseiparki ja igale poole mujale, kus väljas lõbutseda saab. Karta on muidugi, et ilmast hoolimata pean ma need käigud ette võtma, sest üks meist, nimesid nimetamata, armastab kõige rohkem siin elus selliseid eriti rõlgeid ilmasid, mil vihm tuiskab näkku ja külm on. Mis kummalisi inimesi ma siia ilma toonud olen?

– Lisaks tahaksin ma avastada igasuguseid ägedaid kohvikuid ka muidu ajaveetmiskohti – nii Tallinnas kui ka Tartus. Minna üle pika aja Kumusse. Minna keset päeva kinno. Üks vahva fotosessioon mõlgub ka hinges, aga seda saan ma teha millalgi päikeseloojangul kohas, kus inimesi pole. Vabaõhumuuseumi tahaks ka minna, aga ma ei tea, kas kaheaastasel seal ka põnev on. Minul on kindlasti, sest ma mäletan juba viimasest korrast, kui väga mulle seal meeldis. Saaks piknikku teha ja pärast pankrannikul turnida. Meie pere on nimelt tohutu merelemb, nii et kui me kusagil sisemaal elaksime, läheksime vist kollektiivselt lolliks. 


***

Nüüd hakkan aga veel ideid koguma.

03 juuli 2017

Plaane sajab nagu vihma

Ma ei tea, millega kõik teised tegelevad, aga mina teen juba talveplaane. Täpsemalt veebruari, sest siis ....

tuleb Riiga Depeche Mode.

Ma tahaks täiega minna, kuigi see tähendab mõningast kokkuhoidu muudelt elualadelt. Söögilt näiteks, aga mul olekski vaja paar kilo alla võtta, nii et motivatsiooniks on rahapuudus väga hea. Igatahes – DM! Vau! Nüüd on aga paar tõsist ja edasilükkamatut probleemi: a) kas teha endale ka särk või osta merch? b) üks mu sõber tahab minna autoga, aga üks koht on autos üle. Ta küll tahtis, et ma kutsuksin kaasa mõne oma vallalise sõbranna, aga ma keeldusin ja esitasin omalt poolt tingimusteks, et neljas kaaslane peaks olema piisavalt kõhn, et temaga koos tagaistmel olemine ebamugav ei oleks, ja piisavalt normaalne. Ma ei tea, kui keegi siinviibijatest tunneb, et ta vastab neile tingimustele, siis andke teada!

Nii kaugete plaanide tegemine on küll riskantne, sest iial ei või teada, kas ma olen äkki haige, laps on haige, Sten on haige või mu ema on haige, nii et last hoida ei saa. Kui ma sellele juba mõtlen, tõusevad mul külmavärinad, aga riskima ju peab.

30 juuni 2017

Tartlased, ühinege!

5. juulil toimub Tartu Kaubamaja Apollos Bella raamatu "Tappa prostatavähk" esitlus. Olge kohal, ostke raamatuid ning küsige küsimusi ja autogramme!


29 juuni 2017

Lase lapsel olla laps

Ernst ei öelnud kuni kaheaastaseks saamiseni mitte ühtegi sõna. Mitte ainsamatki. Täna hommikul teatas ta mulle järjest, et "Emme ei jaksa Ernsti sülle võtta" (alatu laim, tegelikult jaksan, aga ma ... ei viitsi) ja "Kiisu ei tohi lille maha ajada".

Ernsti arenguhüpped on olnud tõelised hüpped, sest kõik muutused on toimunud järsku. Nii oli kõndimisega (ühel päeval tegi esimese sammu, järgmisel jalutas ringi, nagu oleks seda juba aastaid teinud), ise söömisega, potil käimisega (harjutamine kestis max nädal) jne jne. Nii ka rääkimisega: ühel päeval ei öelnud ta midagi, järgmisel aga u kümme sõna. 

Fakt on aga see, et kui u kaheaastane laps ei räägi, siis tekitab see nii mõneski muremõtteid. Esiteks muidugi minus, kes ma juba aegsasti ta logopeedilisse massaaži viisin, internetis kolades soovitusi kõne arendamiseks otsisin ja raamatuid kokku ostsin. Netiringid olid muidugi kõige kahjulikumad, sest pärast neid oli mul tunne, et kõik, absoluutselt kõik hädad siin maailmas ja eriti mu lapses on minu süü. Tihti oligi nii, et õhtuti olin kui tühjaks pigistatud sidrun ja masenduses, sest ma olin terve päeva laterdanud ja oma tegevusi kirjeldanud, Ernstiga koos raamatuid vaadanud, nii et lehed ribadeks ja logopeedilises massaažis käinud, aga tulemusi – nix. Ernst vaatas mind ainult sellise näoga, et mida ma tõmblen. Kõige naljakam oli aga see, et kõik mu lähedased ja arstid ütlesid, et häda pole midagi. Mu ema, kes on ilmselt Eesti staažikaim lapsekasvataja, ütles, et Ernst tundub selline hiline ärkaja olevat, kellel lihtsalt ühel hetkel kogu talletunud sõnavara paisu tagant valla pääseb. Samas sattusin ma kokku mõnega, kes olid ... ma ei saa öelda, et mures. Pigem tundsid nad ebatervet huvi Ernsti arengu vastu ja selle asemel, et küsida, milline ta iseloom on või kuidas talle mingid asjad meeldivad, uurisid hoopis: "Kas ta tõesti veel ei räägi? Miks? Kuidas nii? Mis põhjus on?" ja sekka põimisid veel lugusid inimestest, kes kunagi rääkima pole hakanud. Kusjuures, neile küsimustele oodati tõepoolest vastuseid ka, kuigi ma ei saanud täpselt aru, milliseid. Ja kuna ma selleks ajaks olin oma viisakuse minetanud, ütlesin ma vastu lihtsalt, et mul on sügavalt poogen, kas Ernst räägib, hakkab rääkima või ei hakka üldse, sest rääkimine on niikuinii ülehinnatud. 

Sest nii oligi. Ühel hetkel tegin ma endaga rahu, sest ma teadsin, et ma olen teinud omalt poolt kõik, mis üleüldse võimalik oli ja kui Ernst rääkida ei taha – ärgu rääkigu. Ma kasvatan oma last siiski endale, mitte statistikale. Ja mis siis ongi, kui ei räägi? Ega ma ju teda ära ei viska. See arusaamine muutis mind nii tohutult rahulikuks. Las laps olla veidi aeglasem, veidi kiirem, veidi aktiivsem, veidi loium, veidi introvertsem või ekstravertsem kui statistiline keskmine – mis selles siis halba on? Või kui lapsel on erivajadused, suisa puue? Kas peaks ta nüüd metsa ära peitma ja teda häbenema? Need ajad võiksid juba möödas olla, kus veidike teistsugused inimesed ühiskonnast välja heideti. Teine asi on muidugi see, et minna lapse vanematele kurtma, et iissand, laps ei tee veel seda ja teist, on kõige nõmedam ja taktitundetum asi üldse. Mul on tohutult hea meel, et Ernst polnud selline musterlaps, kes kõike kõige esimesena tegema hakkas, sest siis oleksin ma ilmselt muutunud selliseks kõiketeadjaks ja ülbeks emaks, kes nii muuseas kusagil mainiks, et "Minu laps tsiteeris juba pooleteiseselt Tammsaaret. Sinu oma ei räägigi vä? Issand, sa oled kindasti midagi valesti teinud." Ernsti kasvatamine on olnud tohutult õpetlik kogemus, sest aina enam ja enam on saanud selgeks kõige tähtsam teadmine siin elus:

inimesed on tohutult erinevad.

Inimeste võimed, kiirus, areng, füsioloogia, iseloom ja sotsiaalsus on nii erinevad, et kaht ühesugust on võimatu leida.

Või nagu ütleb mu ema: "Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda."

27 juuni 2017

Feminist pahurdab: peokombed

Eile pidasime Steni sünnipäeva. Olid hea muusika, toredad inimesed, õlled, särgid-värgid ja üleüldse üks meeldiv esmaspäevaõhtu. Küllatulnud sõbrad olid Steni kaaslased Kaitseliidupäevilt, nii et põhilised jututeemad keerlesid ikka relvade, rakmete ja kunagiste sõprade ümber, kellega koos metsas käidud sai. Võiks ju arvata, et minusugusele pole need jutud just eriti huvipakkuvad, aga siiski – huvitav jutuvestja suudab ka lambipirni vahetamisest põneva loo rääkida. 

Seltskonnas oli aga ka üks meesterahvas, kes oli võtnud kaasa oma lapse ja kes arvas, et tema kohustus on minuga ainult ja AINULT oma lapsest rääkida. Teiste, oma meessoost sõpradega rääkis ta sõjast ja minuga lapsest. Laaaaaangweilig! Mind ärritas see kahel põhjusel: a) mind tõesti huvita võõraste inimeste lapsed. Mind ei huvita tegelikult ka võõrad inimesed ja nende elu, kui nad just väga huvitavad pole, aga lapsed ... oeh. Ärge saage valesti aru, oma tuttavate, sugulaste ja sõbrannade lapsi ma jumaldan ja võiksin tunde nende eluolust kuulata-rääkida, aga see huvi ei laiene võõraste tittede peale; b) see võib nüüd üllatusena tulla, aga ma tõesti suudan rääkida muudel teemadel ka. Ausalt. Kes ei usu, võib proovida, tulemused võivad olla šokeerivad.

Mulle tegelikult ei meeldi üldse selline meeste ja naiste segregatsioon, mida mõnedel pidudel harrastatakse. Noh, et "naised, olge teie siin ja rääkige naistejutte, meie räägime tähtsaid jutte". Miks ma pean? Äkki tahan ma hoopis meestega hängida? Või – oh õudust – et kõik suhtleksid koos? Ma tean, et sellised mõtted on liiga ekstreemsed, sest ma olen ennegi vastu päid ja jalgu saanud (mitte Stenilt, vaid naistelt enamasti), miks ma võõraste meestega suhtlen, aga, aga, aga.... Seni, kuni ma elan, keeldun ma kohustuslikest naistejuttudest ja suhtlen ikka nendega, kellega tahan.

Lõppu pilt aga mu uuest üliägedast kaltsukaleiust:


Kas sina hakkaksid daamiga, kes sellist maikat kannab, titejutte rääkima?