19 jaanuar 2018

Raske on elu, kui on nii vähe soove

Ernstil tuleb varsti sünnipäev. Mis nüüd varsti tegelikult, kahe kuu pärast hoopis, aga vanavanemad on juba ennast tagajalgadele ajanud ja uurivad: mida kinkida. Nende plaan on teha koos mingi suurem kingitus, sest kes siis ikka mingit väikest nänni tahab. Siit aga algabki mu hädaorg: mida kingituseks küsida, kui ma tegelikult ei taha talle üldse mingeid suuri mänguasju? Või lihtsalt mänguasju? Enda poolt tellisin ma talle ühe veoauto (lasteaiakasvataja oleks rõõmus, sest lõpuks on Ernsti autod huvitama hakanud), aga rohkem talle küll asju vaja pole. Mingeid mängukööke vms kola ma ei taha, sest me saame olemasolevate asjadega väga edukalt rollimängud maha peetud ja pealegi eelistan ma, et tal poleks väga palju asju, millel on vaid üks funktsioon. Kuidas muidu loovus areneb siis? 

Ühesõnaga, ma olen hädas.

Võiks ju mingit kasulikku kraami kingiks küsida, aga see poleks ka see, sest sünnipäevakingid võiksid ikka rõõmu valmistada, mitte mingi suvaline jope või teksapüks olla. Kõige rohkem rõõmu valmistaks Ernstile muidugi kommipakk või see, kui keegi lubaks tal multikaid vaadata, aga ei, ei ei, nii helded me siin majas pole.

Mul on endal alati sama häda, kui keegi kingisoovi küsib. Mingid traditsioonilised naistekingid ei lähe ÜLDSE peale (ehted, lõhnad, kreemid), raamatuid loen ma viimasel ajal veebist, mingit tilulilu ei taha, nii et tavaliselt soovitan ma midagi söödavat tuua. Nüüd aga ei saa ma suhkrut ka süüa, nii et asjad lähevad veel keerulisemaks. Oeh. Õnneks pole mul nii pea ohtu sünnipäevakinkideks.

Lõppu üks nunnu pilt tulevasest sünnipäevalapsest:


18 jaanuar 2018

Kuniks elu

Nii, oma kulude kirjapanemine sai kuulsusetu ja lohutu lõpu, sest ma avastasin täna, et ei mäleta, millal ma viimati poest tšeki võtsin. Alguses ikka proovisin võtta, sest see oleks olnud ainus võimalus oma kulutustest mingitki ülevaadet saada - tabelite koostamine oleks liigne kohustus niigi kohustusterohkes elus. Ega ma tegelikult väga nukker olegi, lihtsalt oleks olnud huvitav teada, mille peale kulub kõige rohkem ja kui palju. Paraku unustasin ma hetkeks iseenda ja selle, et ...


... igasugused koduperenaisenipid on minu jaoks vastunäidustatud, sest sisimas ma põlgan igasugust traditsioonilist tööjaotust ja eriti seda, kui keegi kusagil seda ka minust kui naisest eeldab. Teised tehku, mis tahavad, aga minule igapäevane kokkamine-keetmine-küpsetamine ei sobi. Ma pigem loen selle asemel või mängin lapsega või käin kusagil põnevas kohas. Veeta aga päevas mitu tundi selleks, et menüüd paika panna (ma sealt grupist lugesin, et see olevat ainuõige), selleks et u 10 eurtsi säästa, ei tundu mõttekas.

... mu eluviis on üsna kaootiline ehk ma võin alles poolest päevast teada saada, mida õhtul teen. Kuidas ma siis ütlen sõbrale, kes külla kutsub, et kuule, ma ei saa tulla, mul kodus kapsarullid ootavad? Ei tundu loogiline. Vahel kirjutab õde, et tuleb külla, siis kutsub keegi kohvikusse, kontserdile, siis jälle tuleb mul endal tuju välja sööma minna ... sellise elutempoga ei saa midagi ette planeerida.

... mu töö on selline, et päeva lõpuks on mu ajud läbinud täieliku tsentrifuugi: ma pean korraga navigeerima kuue keele vahel ja tegema veel sadat muud asja (enamasti korraga), millega on kiire-kiire. Viimane asi siin ilmas, mida ma oma vabal ajal teha soovin, on veel mingite nippide otsimine ja raamatupidaja mängimine. Näited tänasest: tegin hunniku erinevates mõõtudes veebipilte, saatsin need prantslastele koos põhjaliku kirjeldusega, mõtlesin välja paar reklaamteksti, tegin valmis ühe uudiskirja ja kolm trükireklaami ning kindlasti veel asju, mida ma ei mäleta. Pärast tööd läksin ma  lasteaeda, kus ma pidin kasvatajatele tõestama, et ma ei tassi Ernsti keldrisse luku taha, kuigi Ernsti reaktsioon kojuminemisele sellele mõttele justkui tõestust andis. Kui olin suutnud Ernsti lõpuks lasteaiast lahkuma keelitada, sõitsin ma u pool-kolmveerand tundi bussiga koju, kodus tegin ahju alla tule ja nüüd võtan hoogu, et viimased koristusmeetmed ette võtta. Homme aga lähen pärast tööd hoopis sümfooniakontserdile, nii et mingiks säästunippide rakendamiseks jääks veel vähem aega.

... ma ei ole eriti hea enese piiramises ja seda just seetõttu, et ma olen pidanud seda oma eelnevas elus tegema ja kohe üldse polnud hea tunne. Mulle meeldib see, et ma saan tahtmise korral minna kohvikusse või välja sööma, tellida toitu koju või osta koju delikatesse. Pealegi: mitte küll minu, aga mu lähisugulase kogemus väga raske haigusega on õpetanud, et elu tuleb nautida, kuni saab ja teha kõike, mis silmi sära toob, sest kui sa kanüüli küljes rippudes oma viimaseid hingetõmbeid teed ja eelnevale elule tagasi mõtled (õnneks tal nii kaugel siiski asjad pole), ei meenuta sa, et "jess, küll ma olin tubli, tegin kogu aeg ise süüa ja säästsin raha", vaid hommikuni kestnud pidusid, häid restorane, reise, lõputut naermist, ägedaid kontserte ja meeletult kihvte hetki koos sõpradega. Vähemalt mina eelistan selliseid meenutusi, mine tea, äkki teised eelistavad seda esimest varianti.


*** 

Nii et jah, mida oligi tarvis tõestada: ma olen egoistist hedonist.

Peemot

Hoidke nüüd oma piip ja prillid, sest ma hakkan oma kassist rääkima!

Pärast mõningast vaagimist otsustasime endale hoiukassi võtta. Päriseks veel ei julgenud, sest ma ei kujutanud hästi ette, kuidas elu, mis isegi toimetamist täis, veel koos kassiga välja nägema hakkaks. Kirjutasin aga kasside turvakodusse ja nagu lapsevanemad ikka, kasutasin ära oma last ja palusin härdalt üht sõbralikku kassi, kes lastega sobiks. Antigi. Ma olin valmis küll juba vanaks kassiks, aga sain hoopis noore ja häästi aktiivse kassi.


Algselt oli ta nimeks Kilbik sest ta tõug olevat kilpkonn-kass. Ma polnud sellest kuulnudki, aga samas pole mul ka koeratõugudest õrna aimu, nii et siin pole midagi imestada. Otsustasime aga, et Kilbik pole mingi kassinimi, ja ristisime ta ümber Peemotiks. Mind üllatas tohutult, et kui ma inimestele mainisin, et kassi nimi on Peemot ja eeldasin, et kus nüüd alles hakkab kirjanduslikke nalju tulema .... siis enamik ei saanud üleüldse aru, miks selline nimi ja kust see nimi üldse pärit on. Kuidas see võimalik on? Ma saan aru, et raamatuid ei loeta eriti, aga keskkooli pole ju võimalik lõpetadagi nii, et Peemotist ei loeks. 


Kogu oma aktiivsuse juures on Peemotil ka mingisugune kaasasündinud intelligents tagavaraks – näiteks pole ta ühtegi asja katki teinud, maha ajanud, laualt varastanud ega midagi muud säärast, millega paljud kassiomanikud kimpus on. Ja ta teab, et ööd on magamiseks, kuigi tema mõistes tähendab see seda, et ta tahab magada a) minu peas või b) Ernsti kõrval. Ernst suhtub temasse teatava ettevaatlikusega, aga kamandab nii et vähe ei ole.


Peemot armastab inimesi tohutult. Mul tõmbub süda sees kokku, kui ma mõtlen, kus ta oma elu esimesed kuud veetma pidi: ilma inimeste, toidu, puhta veeta ... oeh. Praegu kasutab ta igatahes sajaga ära seda, et inimesed ja nende süled on olemas – kohe, kui keegi maha istub, on ta hopsti, süles nurrumas. Kui ta hommikul kuuleb, et keegi (loe: mina) on ärkvel, on ta kohe jalgade juures nurrumas. Tõeline perekass!

***

Mina olen igatahes armunud!

17 jaanuar 2018

Kadedus

Kadedus pidavat negatiivne tunne olema, eks? Sel juhul on mul kavas rääkida neist negatiivsetest tunnetest, mis mind eile pärast hambaarstilkäiku valdasid ja oi, oi, oi, kuidas veel valdasid.

Ühesõnaga, ma avastasin, et kui ma laiskuse ja muud vead, millega ma juba leppinud olen, kõrvale jätan, kadestan ma täpselt kaht sorti inimesi:


– neid, kes suudavad pärast ärkamist kohe uuesti magama jääda. Sten on näiteks selline: ma võin ta vabalt keset ööd mingi igavikulise küsimuse pärast üles ajada (mida ma vahel ka teen) ja ta magab kohe pärast vastuse andmist edasi. Minul ei tuleks selline asi kõne alla ka! Tarvitseb mul mingi väikese krõbina peale ärgata, kui järgmised paar tundi on hooleta – ma lihtsalt vahin lage ja ootan und. Ja kõik, absoluutselt kõik helid häirivad: Ernst keerab külge, kass ajab mänguasja taga, auto sõidab mööda ... kohe on jälle igasugune uni kadunud. Ilmselt on see üks osa mu unehäiretest, aga nii-ii häiriv on! Eriti, kuna ma pean hommikul kell 6 ärkama ja uneaega jääb isegi napiks; 

– neid, kellel on loomulikult terved hambad. Nagu mainit, käisin eile hambaarstil, maksin sinna hunniku raha ja  ... oleks siis nii, et terve järgmine elu on hooleta – oh ei! Ilmselt juba poole aasta pärast pean tagasi minema. Hambaarst oli küll igati tore ja tegi mul olemasolevad hambad korda (ja neid pole üldse nii palju kui eelmise aasta alguses), aga ta torkas mulle mingi imuri (?) kurku vahepeal, nii et nüüdseks olen ma rahatu JA valutava kurguga. Elu on ebaõiglane – ma võin kuid järjest ainult juustu ja tatart süüa ja magusast hoiduda, aga ikka tekivad augud, samal ajal mõni ainult suhkrust toitubki (mu vend nt) ja midagi pole häda. Ma arvan, et siin on tegemist muidugi mingi loodusliku valiku ja geenide vingerpussiga, mis andis mu vennale kõik positiivsed küljed ja mulle siis selle, mis üle jäi. Nõme ikkagi, sest hambaravi on kuradi kallis ka.


Nii ma siis istungi, kadedusest roheline, ja podisen omaette. Tegelikult peaksin ma rõõmus olema, et mul kadeduseks nii vähe põhjuseid on, sest näiteks täna kuulsin ma just ühelt lähituttavalt, kes haiglas operatsiooni ootab, et temaga ühes palatis on mees, kellelt opereeriti ära põis. Vot sellisel juhul kadestaks ma vist kõiki inimesi, kel põis olemas on. 

12 jaanuar 2018

Säästlik toitumine

Liitusin Facebookis ühe grupiga, mille põhidee on säästmine igapäevaelus. Jaanuaris on teemaks toidukulud ja kuidas neid optimeerida nii, et päris saepuru sööma ei peaks. Jah, kuidas? Üldiselt olen ma selle poolt, et kui vähegi võimalik, võiks sööki nautida ja sellele mitte liiga palju mõelda, sest kui söök/söögitegemine muutub kinnisideeks, siis pole selles ju mitte midagi mõnusat, aga säästa ju iseenesest võiks. Paraku evivad sellised väljakutsed minu jaoks tsipa liiga palju sellist "oh, kui äge on olla vaene" hõngu ja ma ei saa midagi teha, et kui ma loen inimeste lugusid "omg, mul kulub nädalas 200€ söögi peale", "vähese raha eest ei saa korralikult ega mitmekülgselt süüa", "ma nüüd proovin hästi vähese rahaga hakkama saada", meenub mulle üks pildike eelmisest laupäevast.

Mu kodupood on Grossi pood ja kuigi ma selle hüvesid väga tihti kasutada ei taha (sest sealne turvamees ajab mind alati mööda poodi taga), siis eelmisel laupäeval oli tarvis kibekiiresti Grossi joosta ja piima tuua. Haarasin oma piimapakid, seisin järtsi ja pilk jäi pidama mu ees seisva meesterahva toidukorvil. Pakk kõige odavamaid makarone ja liitrine õlu. Kohe kangastus mu silme ette pilt, kuidas see mees jõuab koju, keedab endale paljaid makarone, kallab õlle kruusi ning istub siis köögilaua taha ning sööb neid samu makarone ja joob õlut. Ma olin just paar päeva tagasi liitunud selle Facebooki grupiga ja kui ma nüüd seal järjekorras seisin, hakkas mul nii häbi, et pisarad tulid silma. See, mis minu jaoks on mäng, on mõne jaoks igapäevane elu. Lihtne on elada väikese eelarvega ühe väikese kuukese, kui ma tean, et järgmisel kuul saan taas priisata, aga päris paljude inimeste jaoks ei piirdu kokkuhoid ühe kuuga, vaid kestab teadmata kaua. Lihtne on rääkida tervislikust ja mitmekülgsest toitumisest, kui mul on tugivõrgustik ja eluind, aga kui inimesel kumbagi pole, on tal ilmselt jumala ükskõik, mida ta sööb.

Igatahes otsustasin ma, et toidumängud jäävad minu jaoks ära. Too Grossi poe juhtum pole üldse harukordne, sest pea iga kord, kui ma turule või Grossi satun, näen sarnase toidukorvi ja tühja pilguga inimesi. Mitte-Tallinna võlud. Küll aga otsustasin ma lihtsalt oma kulutustel veidi silma peal hoida ja tšekke koguda ning selle kõrvalt veel oma toidulaud ka üle vaadata. Ja kuna hästi popiks on saanud igasugused säästunipid, siis siin on üks: valige endale kaaslane, kes a) sööb kõike ja b) teeb ise süüa. Too viimane punkt ei pruugi võib-olla säästlikkusele kaasa aidata, küll aga mugavusele ja mugavus maksab ka teatavasti. Mul on selles suhtes vedanud, et pole asja, mida Sten ei sööks, nii et ülejääke meil peaaegu ei tekigi. Teine hästi positiivne külg meie pere juures on see, et meist kellelgi pole mitte ainsamatki allergiat ega talumatust, nii et saame valimatult piima- ja saiatooteid sisse kühveldada. Juhuu! Aa, toidulaua ülevaatamisest tahtsin rääkida ... kuigi meil on üsna korralik ja kodune söök igapäevasel tarbimisel, siis mõned kitsaskohad siiski on: ma tahaks süüa rohkem köögivilju ja teha rohkem erinevaid sööke. Õnneks on mõlemad mured üsna lihtsasti lahendatavad: võta aga retseptiraamat ette ja asu keetma! Mhmh, oleks elu (minu jaoks) siis nii lihtne! Mul on nimelt tohutu hirm nugade ees ja see tähendab, et nt kapsa, kaalika, bataadi ja muude kõvade köögiviljade lõikamine on täiesti välistatud. Kurgiga saan veel hakkama (kuigi mitte eriti professionaalselt), aga kõik muu ...  Oeh. Mida siis teha? Siiani olen kasutanud meestööjõudu, aga ega see ju kogu aeg ka saadaval pole. Kas keegi ei tahaks hakata mu (madala)palgaliseks kapsalõikajaks?


Ei ole lihtne see tervislik toitumine, ei ole.

02 jaanuar 2018

2018

Uus aasta on küll kõigest 1,5 päeva kestnud, aga juba on mul selline mõnus ootusärevus sees. Ei teagi, miks! Tavaliselt olen ma jaanuaris masendunud ja kõigi peale vihane (samuti ei tea, miks), aga nüüd on hoopis teine lugu. Põhjust, kusjuures, eriti pole, sest juba homme ootab mind hambaarst ja ma olen nii suur hambaarstifoobik, et mõtlesin tõsimeeli üldnarkoosi peale.

Eelmine aasta möödus küllaltki rahulikult, mingeid elumuutvaid sündmusi justkui ei toimunudki. Kui natuke pingutada, meenub kolimine, rohkelt erinevat tööd, väike reis Saaremaale ja ... ei midagi muud. Lihtsalt vaikne kulgemine ja õppimine ning seda viimast nii töörindel, pereelus kui ka iseendas. Tööl õppisin ma juurde rohkelt kujundamisalaseid tarkusi, mis mu igapäevase töö mugavamaks muudavad ja nii palju indu lisavad, et tahaksin seda kusagil veel ja veel õppida, sest kujundamine on teatavasti selline töö, kus on alati midagi juurde õppida. Nii äge! Ja sel ajal, kui ma ei töötanud, veetsin ma aega oma uues kodus, uues aias, uute naabritega. See on teine positiivne asi eelmisest aastast, millele ma naeratusega tagasi vaatan. Meie uued naabrid on lihtsalt nii mõnusad inimesed ja nii oligi suvel tihti, et terve majarahvas hängis maja ees, rääkis juttu, jõi õlut ja tegi grilli. No ja kui ma näiteks ei viitsinud väljas tšillida, pea valutas või tuju polnud, siis läksin ma lihtsalt tuppa ja nautisin vaikust. Elada Tallinna kesklinnas ja nautida vaikust? Ei tundu väga reaalne. Aga on. 

Lisaks jääb eelmine aasta ajalukku aastana, mul mu keha esimest korda vananemismärke ilmutama hakkas. Haigusi oli tavapärasest rohkem, tabletikuure tavapärasest rohkem, hamba väljatõmbamisi tavapärasest rohkem ... ei teagi nüüd, mida järgmiselt aastalt oodata. Äkki peaks kortsudevastaseid kreeme ostma või kargud soetama?

Eelmine aasta pakkus ka palju elamusi. Armin Kõomägi "Lui Vutoon" on raamat, mis muutis minu mõttemaailma nii, et ma ei vaata enam kunagi Ülemiste keskust sama pilguga. Rakvere teatri "Lendas üle käopesa" oli üle aastate parim teatrielamus. Ka filmielamusi oli – "Zoloogia", "Toni Erdmann", "Elle" ... kindlasti midagi veel, aga need jäid eredamalt meelde.

***

Uueks aastaks ennustas mu selgeltnägijast kursaõde (ja mitte ainult minule vaid kõigile, kes tv3 vaatama juhtusid) minu tähemärgile ainult halba, aga ma ei lase ennast sellest heidutada. Lubadusi mul uueks aastaks pole, aga mõnda asja oma elustiili juures proovin küll parandada: näiteks toitumist. Proovin vähendada suhkrutarbimist, süüa rohkem köögivilju ja loobuda karastusjookidest. Need ongi ilmselt ainsad asjad, millega vaeva peab nägema, muud plaanid kulgevad mul lihtsalt eelmisest aastast edasi.

Reisima ilmselt sel aastal ei lähe. Kui üldse, siis Eesti piires kuhugi, aga välismaale mitte. Kuidagi ei tõmba praegu võõrad maad, tahaks hoopis kodus olla ja mere ääres käia. Puhata tahaks muidugi ka, aga näiteks mõne hea raamatu seltsis mererannal näiteks. Või maal saunaõhtul, Tartus või hoopiski enda kodus. Mu armastus Tallinna vastu kasvab iga aastaga ja ausalt öeldes ei kujuta ette, et peaks siit kuhugi ära kolima. Ma ei kujutaks isegi seda ette, et ma mõnesse valglinna koliks – nii mõnus on kesklinnas!

Koodikirjutamist tahaks edasi õppida ja ennast selles vallas natuke edasi arendada. Aga kus? Ma vaatasin täna BCS koolitusi, aga seal polnud midagi paeluvat. Kujundamist arendaks ka, aga see juhtub niikuinii töö käigus. Üldse võiks oma itimeheoskusi veidi täiendada. Lisaks sellele tahaks ma oma latsekesega ka midagi vahvat teha – mõnda trenni panna või koos midagi ägedat teha. Viisin Ernsti 30. detsembril Viimsi spaasse ja ta oli ujumisest nii suures vaimustuses, et ma mõtlesin, et peaks ikka tihemini jalad kõhu alt välja võtma ja tihemini veepargis käima. Viimsis on õnneks nii hämar ka, et seal julgen ma rahulikult bikiinides ringi traavida ning keegi ei näe mu iluvigu.

Aga olgu! Head uut aastat ja ei saa ka sellel aastal läbi ühe selfita:


28 detsember 2017

Eesti filmist

Vaatasin eile 2016. aasta filmi "Teesklejad" ja ... ei oskagi midagi öelda. Las ma teen kõigepealt hoppis neutraalse sisukokkuvõtte, äkki jõuan ennast selle jooksul koguda.


Mees ja naine sõidavad autoga. Vaikides loomulikult, sest eestlased ju teadupoolest ei räägi omavahel. Mingi hetk algab torm ja noh, kui mina oleks seal autos, siis ma kindlasti teeks mingi märkuse selle kohta, aga ei, mitte nemad – vaikus jätkub. Ilmselt on see selleks, et vaataja jõuaks ennast filmilainele viia ja sümboleid otsida. Igatahes, jõuab siis paarike mingisse majja (kuhu täpsemalt ja miks, seda ei mainita) ja hakkab seal ringi kolama ja asju näppima. Aa, mulle vahepeal meenus, et autos siiski korraks räägiti omavahel, midagi mingist sündimata lapsest, aga kuna dialoog oli Eesti filmile omaselt hääääästi pikkade pausidega, siis jõudsin ma selle unustada. Nii, majas sees ei toimu esialgu midagi, käiakse erinevates ruumides ja kommenteeritakse kellegi (ilmselt majaomaniku) rikkust. Dialoogidest, isegi neist vähestest, hõngub mingit tõrksust ja antipaatiat teineteise vastu, aga igaks juhuks ma nii põhjalikke järeldusi ei tee, sest ma olen näinud ka selliseid Eesti filme, kus om samasugused dialoogid, aga tegelased on teineteisesse hullupööra armunud.

Magamistoas viskutakse kohe voodile (aga loomulikult mitte SELLEKS, kamoon, laske nüüd atra seada) ja siis ütleb Mirtel Pohla (kes on peategelane), et siin on nii vaikne. TÄPSELT see, mida mina terve senise filmi mõelnud olin. Paraku aga ei tähenda see, et nüüd algaks tants ja trall, vaid hoopis veelgi enam vaikust. Ma arvan, et sel ajal peab vaataja taas sümboleid otsima ja mingeid punkte omavahel kokku panema, aga noh, mina seda ei teinud, vaid vaatasin niisama ilusat loodust. Loodus on seal tõesti ilus, kui nüüd kunstipoolt vaadata, kuid samas, kus Eestis siis pole ilus loodus? Maja see-eest, mida need peategelased imetlevad ja jumaldavad, on suht kole ja isikupäratu, aga RIKAS ja see tundub paarikesele hästi tähtis olevat. 

Vahepeal jõuab kätte järgmine päev ning paarike läheb randa. Vahepeal toimus kodus ka mingi tähendusrikas dialoog, mis andis aimu, et mehel on tööga kehvasti ja naine on sellepärast vist leilis. Vist, sest ega keegi ju ometi mingeid emotsioone väljendanud. Igatahes, rannas minnakse sõbralikult ujuma, aga äkki märkavad nad, et mingid pätid sorivad nende asjades. Naine paanitseb ja lükkab meest, et mine, mine, aja nad ära (selgusetuks jääb, miks ta ise ei lähe), aga mees tahab hoopis oodata, kuni need pätid ära lähevad, sest "paari rätiku pärast pole mõtet kangelast mängida". Kaldal tõuseb sellest muidugi draama, sest Mirtel Pohlat ikka täiega häiris see, et ta vees pidi ootama jne jne. Keset tüli kuulevad nad karjatust ning märkavad, et üks naine on mingi kivi otsas ronides viga saanud. Minnakse appi, kutsutakse külla ning mingi eriti suure usaldusmärgina palutakse veel neil võõrastel ööseks jääda. Tavapärane asi ju – ikka kutsuks mingid suvakad telkijad majja, mis pole üldse sinu oma. Priit Võigemast (tema on siis see teine peategelane) küll protesteerib hetkeks, aga ilmselgelt ei maksa mehe sõna seal majas midagi.

Vahepeal toimub siis lõimumine kahe paarikese vahel, mille käigus Mirtel Pohla otsustab majaomanikku teeselda. Oot, oot, hakkasin ma mõtlema – see on ju Eesti film ja Mirtel Pohla ja värki, miks keegi veel alasti ringi ei lippa? Õnneks saab mu küsimus kohe vastuse, sest Pohla heidab endalt riided ja läheb ujuma. Nende võõraste ees loomulikult. Pärast veab ta veel teise paarikese meespoole kuskile võssa et jätta kõikidele mulje, et nad tegelevad seal armastuse kõrgemate vormidega. Vahele pean mainima, et suur osa tegevusest toimub loomulikult vaikuses, sest ega keegi ju ometi küsi, kui teine alasti ringi jooksma hakkab või öösel kuhugi tihnikusse veab – ikka minnakse ja lubatakse ja vaadatakse jne. Kas tegelikult on ka eestlased nii apaatsed? Pärast jalutuskäiku, mille käigus Pohla end taas alasti võtab (sest miks mitte), minnakse tagasi majja. Sel hetkel otsustasin ma netist mingit arvustust lugeda, et samuti sümbolitest aru saada – mulle tundus, et neid on iga nurga peal, aga minu väike pea lihtsalt ei võta seda kõike. Ongi! Maja pidi olema sümbol, puhtad tööpinnad sümbol, mingi pikksilm ja lastetuba ja vettinud karumõmm ... Vaikus ka loomulikult. Lisaks lugesin ma, et tegemist on thrilleriga. Oookei.

Pärast arvustuse lugemist hakkasin uuesti vaatama ja vahepeal oli film ülehelikiirusel edasi läinud: mõlemad paarikesed on majas ja Pohla räägib teise paarikese naispoolele, et käis tolle mehega põõsas nihverdamas ning kas too ei tahaks tema mehega midagi sarnast. Priit Võigemastile saab sellest küllalt ning ta otsustab ära sõita, aga siis ikkagi ei sõida. Mõistlik. Vahepeal toimub veel mingit uimerdamist, aga siis istuvad kõik õhtusöögilauas ja sellel naisel (keda mängis vist Mari Abel), kellele räägiti, kuidas ta mees põõsas hooras, läheb kops üle maksa ning ta lööb oma mehele kahvli õlga. Kõik loomulikult ehmuvad ning Pohla hakkab vabandama, et oi, me tegime ju ainult nalja, ega me ju tegelikult kusagil põõsas käinud, see oli ju lihtsalt nali, kuidas te aru ei saa. Külalised seda nii naljakaks ei pea (huvitav küll, miks) ning Meelis Rämmeld (too on siis selle teise paarikese meespool) hakkab Pohlat ja Võigemasti mööda maja erinevate terariistadega taga ajama. Nood siis liduvad vannituppa ja hakkavad seal oma suhteprobleeme lahkama. Et miks nad ikka koos on, kui nad teineteist ei armasta – sellised tavapärased teemad, mida arutada, kui kirvemõrtsukas taga ajab. Samal ajal, kui nemad vannitoas vaidlevad, toimub maja peal hull möll ja klirin ja karjumine. Millalgi jääb aga kõik vaikseks ja siis julgevad nad välja tulla. Priit on vahepeal kusagilt püstoli saanud, nii et ilmselgelt on kohe julgem tunne. Teisest paarikesest pole aga kippu ega kõppu. Mida siis ikka teha, kui tagaajajad on kadunud – hakkame ise neid taga ajama! Seda nad loomulikult teevad, sõidavad lähedalasuvasse kämpingusse ja puha, aga ei leiagi noid, sest ÄKKI olid nad hoopis nende väljamõeldis? Müsteerium, müsteerium ja õnnelik lõpp.

***

Nii ja minu mõtted? Ma eelistaks vaadata selliseid filme, mis pole sümbolitest nii tiined, et tavainimene enam millestki aru ei saa. Teiseks (ja see ei puuduta vaid "Teesklejaid"): kes, kurat, neid idiootseid dialooge kirjutab? Kas nad tõesti pärast filmiüle vaadates ei näe, KUI ebareaalsed ja haiged need on? Mein Gott. Tulge inimeste hulka ja vaadake, kuidas inimesed päriselt suhtlevad.



27 detsember 2017

Jõulud läbi

Vähemalt vabad päevad on läbi, jõulutralli jagub ilmselt uue aastani. Mõnus oli kodus vedeleda ja mitte midagi kasulikku teha. Lihtsalt lugeda, lapsega mängida, kui kõht juba selgroo külge kleepumas oli, ka natuke süüa teha ... Selleks puhkusepäevad ongi. Naljakas, mitte kordagi ei tekkinud mul seda tunnet, mis mul vanasti jube tihti vabadel päevadel oli: välja! Muidu jookseb elu eest ära. Mkm, elu jõuab oodata, kuni ma paar Rootsi krimkat läbi loen.

Kingivabad jõulud möödusid igati edukalt. Ma oleks viimasel hetkel murdunud ja Ernstile veel midagi (peale planeeritud kingi) kotti poetanud, aga õnneks on mu kasvatus tugevam kui ma ise: kui ma heldinult mänguasjapoes ringi vaatasin ja kleepsuraamatut valisin, teatas Ernst: "Ei võta siit midagi, läheme tädi Epu juurde!" Mulle tuli suisa pisar silma. Kinki suhtus ta ettevaatlikult, nagu ta ikka uutesse asjadesse suhtub, aga mängis sellega mõlemal jõulupühal andunult, nii et jess! Asja ette läks! Ning taas veendusin ma jõuludel selles, et enamik laste (vähemalt selliste kahe-kolmeaastaste) soovidest on vanemate poolt tingitud. Kust ta ise oskaks mingeid brändikaupu nõuda, kui keegi poleks talle öelnud, et oo, vau, kui lahe see on? Nii otsustasingi, et parim kink on koosveedetud aeg ja veetsin vägagi palju väga rõõmsat aega põrandal puslesid kokku pannes, legomaja ehitades ja bussi mängides. Ernst oli rõõmus. 

Ahjaa, Rootsis käisin ju ka! Tavaliselt on tükk tegu nuputamisega, KUHU täpselt selle vähese aja jooksul minna, mis kruiisil linnaavastamiseks on, aga seekord mitte, sest me läksime ...


... ABBA muuseumi. Ma valetaks, kui ma ennast tulihingeliseks ABBA fänniks tituleeriks, aga isegi minul oli seal tohutult lõbus. Mis siis veel tõelisel ABBA fännil? Muuseum oli üsna krõbeda sissepääsuhinnaga (ca 25€), aga tegemist jagus seal mitmeks tunniks. Sai viktoriine teha, karaoket laulda, niisama laulda, tantsida, laval koos ABBAga laulda ... Ja kellele laulmine ja tantsimine liiga aktiivsete meelelahutusviisidena tunduvad, saavad rahulikult pilte ja riideid vaadata ning infotahvleid lugeda. Mina eelistasin loomulikult tantsimist ja laulmist, sest noh, ma eelistan ALATI tantsimist ja laulmist. Muide, tasub tähele panna, et tegemist on sularahavaba muuseumiga, nii et kõik vahetatud Rootsi kroonid tasub targu koju jätta. Üldse olevat Stockholm aina enam ja enam muutumas pangakaardikesksemaks, mis ühest küljest on ju tore (minusugusele sularahafoobikule), aga teisest küljest ... ma kipun vanamutiliku tõrkega suhtuma igasugustesse uuendustesse – mis saab, kui masinavärk katki läheb või keegi süsteemi häkib või ... 

Rohkem me Rootsis teha ei jõudnudki. Laeval ma samuti suuremat osturallit ette ei võtnud, vaid piirdusin ühe väikese lagritsakotikesega. Stenile loomulikult, ma ise proovin suhkrutarbimist vähendada. Ma võiks sellest pikalt jahuda, aga ei, noored, see pole see aeg ja koht.

Nüüd on aasta lõpp lausa käega katsutav ja mul pole ausalt öeldes aastavahetuseks ühtegi plaani. Tähendab, esialgne plaan on olla kodus, proovida teha natuke peenemaid roogi ja siis (kui need peenemad road välja pole tulnud) minna linna peale ringi vaatama ja ilutulestikku nautima. Ilmselt mitte Vabaduse väljakule, sest mu elu on mulle veel kallis, aga võib-olla kuhugi mere äärde. Elame-näeme.

Seni aga teen tööd nagu üks korralik daam kunagi.