09 veebruar 2021

Lapsed on elu õied

Üks põhjus, miks lapsi saada, on see, et nendega koos saab teha asju, mida muidu vanuse või seisuse tõttu teha ei saaks. Näiteks üksi oleks 31. aastasel daamil, kes ma kahtlemata olen, veidi kummaline kelgutama minna, aga kui ma võtan Ernsti kaasa, on see kohe palju aktsepteeritavam.

Samuti on vabandus "Ma ei saa lapse pärast välja tulla" paljude jaoks mõistetavam kui "Ma ei viitsi", mis tihti on tõesem. 

Ja lapsesuu ... kui ma paneks kirja kõik Ernsti mõttevälgatused, oleks mul varsti raamat koos. Kas keegi seda lugeda tahaks, on iseasi, aga materjali oleks. Ma hakkan vaikselt aru saama, miks inimesed rohkem lapsi saada tahavad kui ainult ühe – kujutad sa ette, kui sul on mitu väikest filosoofi kodus. Elu vist ei saakski lõbusam olla. 

Jah, mulle tuli väike heldimushoog peale, sest hakkasin mõtlema, kui äge, et mul on laps. Veidi kummaline mõelda, et ta kohevarsti kuueaastaseks saab, sest mu meelest sündis ta u kaks aastat tagasi, aga siiski. Jõulude ajal tuli mul oma lastetute sõpradega jutuks, miks üldse lapsi saada, ja ma rääkisin, et teiste inimeste põhjuseid ma ei tea, aga minu jaoks on lapse omamise juures kõige huvitavam see, et ma tunnen tema käitumises ja reageerimistes ära palju iseenda iseloomujooni ja nende n-ö kõrvalt nägemine aitab mul iseennast paremini mõista. Ernsti omamine on justkui psühhoteraapia ja maailma mõtestamise kursus. Iga päev seletan ma talle, kuidas mingid asjad käivad ja vahel saan ma seletamise käigus aru, kui kummaline ikka maailm on. Iga päev saan ma olla õpetaja ja õpilane üheaegselt. Selline sünergiline kasvamine on tõeliselt äge.

Kuus aastat! See tähendab, et ma pean varsti tegelema tähtsate valikutega, nagu kool, trennid, huviringid. Beebiiga on võib-olla füüsiliselt raskem üle elada, aga siis pole vaja/mõtet suurte eluvalikutega pead vaevata. Või noh, mina ei teinud seda. Nüüd aga ... juba märtsis peaksin ma valima Ernstile näiteks eelkooli välja. Alguses olin ma eelkooli puhul veidi skeptiline, sest mulle tundub mõte laste dresseerimisest, et nad ikka paremasse kooli saaksid, veidi vastumeelne. Samas aga on selline väike kooliks harjutamine ju tore, et laps saaks maitse suhu, kuidas ikkagi koolielu välja näeb. Alati saab ju pooleli jätta, kui ei sobi või ei meeldi (minu elupõhimõte). Aga see tundub ikkagi nii suur valik. Ideaalis tahaksin ma, et Ernst läheks samasse kooli, mille eelkoolis ta käib, ja et ta jääks sinna kuni lõpuni. Aga kas ma suudan sellise kooli valida? Appi! Valikut ei tee lihtsamaks see, et me elame kesklinnas ja erineva kallakuga koolid on iga nurga peal, üks prestiižsem kui teine. 

Kuidas ma saan kellegi teise elu eest otsustada ja valikuid teha, kui ma enda elugi ohjata ei oska?

Lõppu aga lisan Ernsti viimase joonistuse. Palusin tal joonistada oma pere ja ta joonistas. Kirjutas veel juurde, kes on kes ka.




14 jaanuar 2021

It's crazy

Kui keegi arvas, et hakkan valitsuse kukkumisest rääkima, siis ei, ma ei arva, et mul oleks sinna veel midagi uut lisada. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda kõike ei jälgiks ning tõele au andes oli eile päris huvitav seda sahkerdamist ja mängimist vaadata. Ja kuidas herr Ratas ennast kiire tagasiastumisega tõelise riigimehena näidata püüdis. Huvitav, kas keegi tõesti usub, et ta tegi seda puhtast altruismist?

Aga nagu mainisin, siis ei ole mul huvi seda põhjalikumalt analüüsida, vähemalt siin mitte. Ega mul ole selleks aegagi, sest aasta on alanud üsna kiirelt ja huvitavalt (küll mitte nii kiirelt ja huvitavalt kui EV-l, haa). Lisaks oma tavapärasele tööle käin nüüd õhtuti ka raadios asendamas, sest emal õnnestus esimese libedaga nii õnnetult kukkuda, et murdis käeluu. Saated aga ära jääda ei saa ja nii käingi ma siis hädast välja aitamas. Päris tore on tegelikult vahelduseks viisakad riided selga panna, nina kodust välja pista ja inimesi näha. Äärmiselt koroonavastane jutt, ma tean, aga nii on. Lisaks raadiotööle on aga ka mu päristööl praegu minust mitteolenevatel põhjustel stressirohke aeg, nii et ... jah, päris kiire on. Magada ka ei saa, sest ma ärkan öösel üles ja mõtlen tööle. 

Nii näebki mu tavapärane päev välja selline: kell 4 ärkan, proovin natuke uuesti magama jääda, see ei õnnestu, loen natuke raamatut natside kulla kohta, tõusen voodist, hakkan tööle, kui see tehtud, lähen raadiosse, pärast seda lasteaeda, koju, kelgutama, koju tagasi, mängin Ernstiga kooli ja siis magama. Ja järgmisel päeval uuesti. Vahel õnnestub ka pärast kella 4 uuesti magama jääda, aga mitte liiga tihti.

Aga õnneks hoolitseb Ernst selle eest, et ma liiga palju tööd ei teeks, ja kirjutab mulle selliseid kirju: 

Ja joonistas igaks juhuks veel püksid ka juurde, et ma ei unustaks neid jalga panna. Tema usk minu riietumisvõimesse ei ole nimelt väga suur.

Lisaks oleme me leidnud tervelt ühe korteri, mis meie tähtsaimatele tingimustele vastab. Käisime seda isegi vaatamas ja nüüd ... nüüd ma ei teagi. Liigume tasa ja targu ja mõtleme samal ajal, kas ja kuidas. Mulle endale tundub suhteliselt utoopiline, et me sellise korteri endale saame, nii et täpsemalt ma selle kohta veel midagi ei avaldaks, aga asjad liiguvad vähemalt. 

05 jaanuar 2021

Uue aasta lubadused

Nägin öösel unes, et mu koolis toimus Kosmikute kontsert, aga mina pidin olema samal ajal kehalises kasvatuses. Dire käis mind veel hoiatamas (ilmselt mu tavapärast tegutsemisviisi teades), et ma ei tohi kogu aeg tundidest pausi panna ja pean kindlasti kehkasse minema. Loomulikult ei rõõmustanud mind see olukord, nii et ma lahendasin selle nii, nagu ikka: saatsin kehka, kus see ja teine, ning valisin rõõmsalt kontserdi.

Mu unenägu peegeldab selgesti mu eluvalikuid: ei mingeid trenne, ikka kontserdid ja muusika. Seega ei lubanud ma ka uueks aastaks rohkem liigutamist või midagi sarnast – oh ei! Kusjuures see on vist esimene aasta, mil ma seda ei luba: tavaliselt olen ikka arvanud, et uuest aastast toimub minuga metamorfoos ja ma muutum trennihundiks. Nojah, kui mu 31 eluaastat mulle muud pole õpetanud, siis vähemalt enese paremini tundmist küll.

Täiesti teadlikult hoidusin ma aastakokkuvõtte tegemisest. Kui ma olin juba kümnes kord erinevatest kohtadest lugenud, kuidas eelmine aasta oli nii erakordne ja nii õudne ja kunagi pole midagi nii kohutavat juhtunud, aga see oli ka nii õpetlik, siis läks mul silme eest mustaks ja ma otsustasin, et ei, sinna auku ma ei lange. Loomulikult oli eelmine aasta täis väljakutseid ja raputusi, aga milline aasta poleks? Pealegi ma tõesti ei tundnud, et viitsiks möödunule tagasi vaadata. Ikka edasi! Sama kindel olin ma, et mingeid uusaastalubadusi ma küll andma ei hakka, aga samas ... miks mitte? Midagi ägedat võiks ju lubada, et oleks aasta lõpus meenutada, mida kõike ma teha oleksin võinud.

Selle aasta üks eesmärke on kolimine. Eelmine aasta jäigi vahele, nii et see on pea kohustuslik, eksole. Kolimise tingimus on aga koht, kuhu kolida, aga kuna meie tingimused on äärmiselt ... hmm, kuidas nüüd öelda ... laiahaardelised, siis praegu midagi sobivat silmapiiril ei paista. Kusjuures me enda arvates ei nõua väga luksuslikke villasid või muud säärast, aga ... Äkki suvel on olukord parem.

Lisaks loodan ma, et toimuvad nii jalka EM kui ka Rammsteini kontsert. See eeldaks, et suveks on liikumine taas vabam. Ma vahepeal mõtlesin, et ah, ei mõjuta see koroona üldse mu vaimset tervist ega midagi, aga tegelikult on kontsertide- ja teatripuudus ikka väga morjendav. Ma tunnen, kuidas mu kultuurikiht õhemaks kulub. Sellepärast ma loengi pea tööstuslikes kogustes raamatuid, et midagigi. Aga kontserte, teatrit ja tantsu tahaks küll. Ja seda mõnusat jalkamelu ka. Ideaalis läheksin ma loomulikult koha peale mõnd mängu vaatama, aga see on vist juba liiga suur unistus. Jäägem realistlikuks.

Rohkem kvaliteetaega. Üks mu sõber seadis endale aastaeesmärgiks veeta rohkem aega oluliste ja huvitavate inimestega – mu meelest on see parim lubadus üleüldse, nii et ma luban sama. Aga et see aeg oleks ka kvaliteetne, mitte samal ajal ninapidi telefonis passimine või pooleldi magamine. Ja rohkem kvaliteetaega iseendaga, olgu see kvaliteetaeg siis lugemine, mõne hea filmi vaatamine, jalutamine vms, aga mitte enese süüdistamine või vingumine, miks ma nii paks ikka veel olen. Et ma valiksin rohkem iseennast. See, kui palju ma olen oma elu jooksul teinud asju, et mingitesse raamidesse mahtuda või kellelegi ootustele vastata, on hirmuäratav. 

Üks väike salalubadus on veel, mille tahaksin sel aastal ära teha: lasta endast teha aktifoto. Ilusa ja kunstilise, kus mind võimalikult vähe näha on loomulikult. Ma olen ammu sellele mõelnud, aga pole kuidagi sattunud või julgenud või ... Paraku aga ei muutu ma nooremaks ja kuigi mulle päris paljud asjad mu vananemise juures meeldivad, siis mu kehale mõjuv gravitatsioon mitte. Viimane aeg oleks mu noorus jäädvustada, et vanamutina saaksin suguvõsa kokkutulekutel oma alastipiltidega vehkida ja soiguda "vaat minu ajal...". Aktipildistamine eeldab aga seda, et ma võiksin püsida oma praeguses kaalus ja võimaluse korral seda kaalu natuke lihaselisemaks vormida. Mitte kulturistiks, ofc, aga mõni rasvavolt võiks kaduda küll. See ei tähenda, et ma trenni läheks, aga võib-olla teen ma iga päev natuke rohkem kõhutantsu ja joon natuke rohkem vett. Huvitav, kes on üldse head aktifotograafid? Head, see tähendab siis seda, et fotograaf ei kommenteeri mu välimust ja suudab teha sellise pildi, kus ma näen ilus välja. 

Tahaks ka tööalaselt ennast atraktiisemaks muuta. Ma pole veel mõelnud välja, kuidas, aga ilmselt ikka õppides, õppides, õppides. Või siis midagi ägedat juurde õppida. Ja hoida oma aju töökorras. Me oleme nüüd viimasel ajal hakanud põgenemismänge mängima ja oh jumal, milline ajugümnastika see on. Pärast on kohe tunda, et olen mõelnud ja ajusid ragistanud. Uuel aastal tahaks veelgi seda kõike teha ja palju muudki, et mitte manduda. Targaks tahaks saada!

Head uut aastat! 


08 detsember 2020

Eesti Laul 2021

Ei saa ka sel aastal ilma kommenteerimiseta. Igaks juhuks mainin ette, et olen praegu, mil ma seda postitust kirjutan, suhteliselt magamata ja seetõttu on mu bullshit detector väga kõrgendatud olekus. Ja kuigi ma olen paljudel ka videoid näinud, siis hetkel ma visuaali ei kommenteeri, ainult laule.

Heleza "6"
See laul oleks palju, kohe väga palju parem, kui see oleks ainult prantsuskeelne. Mulle ei meeldi kakskeelsed laulud üldiselt, välja arvatud juhul, kui kakskeelsus on põhjendatud. Antud juhul pole. Kui ma prantsuskeelset osa kuulasin, olin meeldivalt üllatunud, eesti keele juurde jõudes aga pettusin. 

Alabama Watchdog "Alabama Watchdog"
Nagu vaese mehe Linkin Park. Kui seda esimest korda sõpradega kuulasime, siis vaatasid nad ootusärevalt mulle otsa, et noh, tahtsid ju rokkmuusikat? No ei, lahjaks jääb, kuigi plusspunktid selle eest, et laulja on ülipandav. Oih, ma ei pidanud ju visuaali hindama.

Tanja "Best Night Ever"
Sellised üdini positiivsed girl power'i peolaulud pole ikka üldse minu teema. Judinad tulevad peale, kui ma kujutan ette ennast selle järgi mingi naistekarjaga hüppamas. Ei andke mulle midagi morbiidsemat, palun! Laul ise on mu meelest liiga vanamoodsa kõlaga, et sellest hitt võiks saada, ja ka üsna sisutühi. Pealegi – miks toota praegu laule, mis on mõeldud klubis või peomeeleolus kuulamiseks? Nagu saaks seda praegu teha, eksole.

Nika Marula "Calm down"
Algus on paljutõotav. Mõnus, veidi sünge kõla. Mulle meeldivad madala häälega lauljad, nii et esialgu tundub, et võiks täitsa kruvida. Pikapeale läheb aga liiga ennast kordavaks ehk igavaks – ei tule sellist mõnusat hüpet, mida selliselt laulult ootaks. Ühesõnaga – uuesti ei kuulaks.

Kadri Voorand "Energy"
Oeh. Mul olid nii suured ootused sellele laulule, sest mulle meeldib väga Kadri Voorandi hääl ja ma nii lootsin, et ta teeb midagi üliägedat. Kahjuks jääb ta seekordne – kuigi väga ilus ja professionaalne – ballaad mu ootustele kõvasti alla. Ilus, aga mitte midagi erilist. Kui keegi teine oleks seda esitanud, poleks mu ootused ilmselt nii kõrged olnud ja ma oleksin olnud palju positiivsemalt meelestatud.

Kristin Kalnapenk "Find A Way"
Täiesti mõttetu tapeet. Tõsiselt: kuidas see edasi sai? 

Egert Milder "Free Again"
Egerti laulud on alati väga äratuntava kõlaga – nii ka praegune. Nii nagu ta ise ütles, on tegu mõttelise järjega eelmise aasta laulule, aga noh ... pole nagu nii huvitav, et ma viitsiks seda uuesti kuulata. Ilmselt ongi see sedasorti muusika, mis kas meeldib või ei meeldi, mind jätab suhteliselt külmaks. Kui raadiost tuleks, siis kohe jaama ei vahetaks, aga ise peale ei paneks.

Suured tüdrukud "Heaven's Not That Far Tonight"
Sama lugu, mis Kadri Voorandiga – mul olid neile väga suured ootused ja sellepärast olen ma pettunud, et nad n-ö kindla peale välja läksid. Mulle meeldis väga, kuidas Kaire Vilgats laulis "Maskis laulja" saates "Over the Hills and Far Away" laulu ning ma lootsin, et äkki nüüd tuleb midagi sarnast – võimsat, veits rokilikku ja suurele lavale sobivat, .... aga ei. Tuli hoopis veidi vanamoodne diskolugu. Sellega saavad nad laval muidugi hullata ja tantsida, aga kammoon, nad suudaksid ükskõik, mida laulda, miks selline valik?

Kéa "Hypnotized"
Miks taas klubilaul? Selleks ajaks, kui klubid avatakse, on see ammu kõigil peast kulunud. Ma pole sellise muusika austaja, nii et ma ei oska kommenteerida, kas see on moodne ja äge – ma ise selle järgi ilmselt ei tantsiks. Igavaks jääb.

Uku Haasma "Kaos"
Lõpuks üks minu masti laul ka. Ma muidugi lõikaksin salmid ära ja kuulaksin ainult refrääni. Huvitav, kas need kirjutati eraldi? Mulle tundub, et need on justkui kaks erinevat laulu. Või siis refrään oli olemas ja kuna ruttu oli salme vaja, siis keevitati midagi suvalist juurde. Jah – refrääni eest annaksin maksimumpunktid, aga salmid ja lõpuosa vajuvad ära ega kanna seda mõnusat pinget edasi. 

Karl Killing "Kiss Me"
See on nüüd üks nendest lauludest, mis suhkuhaiguse tekitavad. No nii siirupine ja ... prr. Samas sellisel muusikal on kindlasti oma sihtgrupp, lihtsalt mina ei oska seda hinnata. 

Gram-Of-Fun "Lost In A Dance"
Mul on tunne, et ma olen seda laulu enne kuulnud – midagi väga tuttavat on selles igatahes. Tegelikult mulle päris meeldib see, mõnusalt tempokas, aga mitte liiga triviaalne. Tahaks ise seda laulda.

Ivo Linna, Robert Linna, Supernova "Ma olen siin"
Supernova võiks tihemini laule välja anda. Pea iga kord olen ma vaimustuses – nii ka nüüd. Pean tunnistama, et esimesel kuulamisel olin ma üsna ükskõikne, aga see laul ei annagi ennast esimesel korral kätte, vaid avaneb pikkamööda. Igal järgmisel kuulamisel avastasin uusi nüansse ja praeguseks olen ma armunud. Mulle täitsa meeldiks, kui see laul eurokale läheks. Lisaks meeldib mulle väga, kohe VÄGA Robert Linna. Ma nüüd kuulangi seda laulu uuesti.

Jüri Pootsmann "Magus melanhoolia"
Mmm ... mu meelest on Jüri Pootsmannil nii seksikas madal hääl ja mulle tohutult meeldivad tema urbanistliku helikeelega laulud. Õnneks on see laul samas stiilis. Veidi ehmatas mind laulu refrään ja ma tahaks väga näha, kuidas see live'is kõlab. Huvitav, väga huvitav laul. Samuti nõuab mitu korda kuulamist. Ma olen juba lugenud, et see laul tekitab välismaa europortaalides furoori ja ma saan täpselt aru, miks.

Helen "Nii kõrgele"
Kui Helen rääkis laulu tutvustavas klipis, et ta eeskujuks on Jennifer Lopez ja et ta ei suuda laulda ilma tantsimata, siis ma lootsin, et tuleb mingi üliäge tantsulaul, aga  ... no kuulge, mis see on? Selle järgi ei saa isegi kõige parema tahtmise juures tantsida. Ta ise ka ainult õõtsub videos, ei mingit tantsu. Pettumus, täielik pettumus.

Hans Nayna "One By One"
Ma ei jaksa enam neid laule kuulata. Ausalt. Mulle ei meeldi see laul, sest see meenutab mulle umbes sadat samasugust laulu ja ununeb kohe, kui selle kinni panen. Miks ei tehta enam huvitavat muusikat? 

Rahel "Sunday Night"
Mulle ei meeldi üldse, ma kordan ÜLDSE jazz, nii et kui ma kuulen laulu, mis kasvõi natuke jazzi meenutab, panen ma selle kohe kinni. Nii juhtus ka selle lauluga. Seega ei saa ma kahjuks seda arvustada.

Redel "Tartu"
No mis see on? Miks see edasi sai? Kas Eesti Laulu žüriile antakse käsk igal aastal mingi naljalaul edasi saata või? Muul juhul ma selle laulu eksistentsist siin aru ei saa. Mulle väga meeldib Indrek Vaheoja, aga no tõesti – ta suudab palju rohkemat.

Uku Suviste "The Lucky One"
Selline tunne, nagu oleks Uku võtnud oma eelmise aasta laulu ja seganud sinna hulka veidi Jaagupi eelmise aasta eurolaulu ning eemaldanud suure hulga Filipp Kirkorovit ja – voilá! Mulle meeldib igatahes rohkem kui eelmise aasta lugu (mida ma ausalt öeldes et mäletagi). Solidaarsusest saadaksin Uku edasi küll.

Sissi "Time"
Mulle ei meeldi selline triviaalse sõnumiga meil-on-aega-nii-vähe gospelilaul. Igav oli ja taas kurb, et Sissi midagi huvitavamat laulda ei taha.

Wiiralt "Tuuled"
Oi, kantri! Tegelikult mulle kantri ei meeldi, aga see laul on ju päris mõnus. Täitsa huvitav kuulata – ma poleks eales uskunud, et ma midagi sellist kantri kohta ütlen, nii et ilmselgelt on magamatus oma töö teinud.

Koit Toome "We Could Have Been Beautiful"
Mulle ei meeldi, kui mehed falsetis laulavad, aga kui ma selle kõrvale jätan, siis ... miks mitte. Laul on igati eurokas ja järgib vist pea kõiki kohustuslikke euroballaadi reegleid. See ongi muidugi ainult lavale sobiv laul – raadiosse see mu meelest ei passi. 

Andrei Zevakin & Pluuto "Wingman"
Vot selle järgi ma tantsiksin. Mulle meeldivad sellised veidi lõunamaised rütmid ja see laul võtab esimesest taktist puusad õõtsuma. Refrään on selline, et juba teisel kuulamisel laulad kaasa. Ei, mulle meeldib!

Tuuli Rand "Üks öö"
Huh, viimane! Taas selline positiivsusest rõkkav klubikas, mis üldse minu teema pole. Ei oskagi seda kuidagi kommenteerida. Uuesti ei kuulaks, edasi ei saadaks. Igav. ma selle peale kuulan uut Kosmikute plaati hoopis.


Pärast kõikide laulude kuulamist saadaksin ma eurokale kas Jüri (kui ta laval kõrged noodid välja võtab) või Linnad. Ma tean, et kumbki ilmselt väga kõrgele ei jõuaks, aga vähemalt oleks mul endal midagi kuulata. Uku või Koit võiksid ka minna oma euroballaadidega, aga ma kardan, et nende laulud sulaksid üldisesse mürasse ära. Videod on neil muidugi väga head, nii et kui eurokas toimuks sel aastal vaid videote põhjal, oleks neil lootust küll.

23 november 2020

Natuke kurtmist

 Ma mingil määral saan aru, miks inimesed koroonasse enam nii tõsiselt ei suhtu. Lihtsalt ei jaksa kogu aeg muretseda ning elu nõuab ju ikka elamist. Küll aga ei saa ma aru neist võitlevatest "õiguslastest", kelle fantaasia hakkab tööle vaid siis, kui on vaja leida vabandusi reeglite mittetäitmisele. Ma olen alati olnud seda meelt, et inimesed tehku seda, mida nad tahavad, KUNI see ei sega ega ohusta teisi inimesi, aga praegu on kõige hullem see, et need idikad, kes räuskavad, kuidas nende ajud maskiga hapnikku ei saa ja kuidas valitsus neid suukorvistab, on potentsiaalsed ohud teiste inimeste tervisele. Mina isiklikult ei karda koroonat, kuigi väike ärevus on ikka sees, sest tavalised hingamisteede haigused mõjuvad mulle üsna rängalt, aga ma ei annaks endale mitte kunagi andeks, kui keegi minu lähedastest peaks minu hoolimatuse tõttu haigeks jääma. Mul ei ole raske pesta käsi või kanda vajalikes kohtades maski, kui ma sellega aitan vähendada haigeks jäämise riski. Veel kergem on mul püsida kodus, kui just kuhugi vaja minna pole. Kusjuures, rääkides maskidest, siis näiteks ühistranspordist olen ma praeguseks loobunud, sest mul läheb süda pahaks, kui ma bussis maski kannan. Kohe päris tõsiselt. Ja teiste heaolu huvides ma praegu bussiga ei sõida, sest inimestel on niigi raske, pole neile veel üht oksendavat inimest oma ellu vaja.


Miks ma üldse koroonast rääkima hakkasin? Kes seda teab. Tahtsin hoopis kurta, et igasuguste pärandiasjade ajamine on jube keeruline ja kallis, kui pole tehtud testamenti. Tähendab, kallis on see ka siis, kui on tehtud testament, aga kui pole (ja enamikul vist siiski pole) on see veel jube tüütu ka. Miks ma nüüd sellest räägin? Lihtsalt sellepärast, et hiljuti suri üks mu lähedane, kes loomulikult polnud teinud testamenti. Nüüd tahan ma pärandist loobuda ja seda teha ka Ernsti eest, kes oleks samuti pärija. Ernsti eest loobumiseks on vaja aga ka Steni heakskiitu. Jumal tänatud, et a) me normaalselt läbi saame ja b) ta Eestis elab. Praegu kirjutasin talle lihtsalt et kobigu notarisse ja loobugu, aga kui me oleks näiteks räigelt tülis või kontaktid täielikult omavahel kaotanud, siis oleks praegu ilgelt keeruline. Seega elutarkusi ka teistele: a) tehke testament, b) eriti tehke testament, kui teil on kinnisvara, c) kui olete abielus, siis tehke testament, sest kaaslane ei päri teie surma puhul kogu teie vara, vaid peab kaklema teie sugulastega ja uskuge mind, seda ei viitsi keegi, d) kui te ei ole abielus, tehke testament, ükskõik, kas teil on lapsed või mitte, e) kui oma lapse teisest vanemast lahku lähete, hoidke vähemalt sellisel tasandil suhteid, et saate ametlikud asjad aetud, f) kui kolite välismaale, tehke mõnele oma pereliikmele volitus oma asjadega tegelemiseks. Huh, sai vist kõik? Igatahes on need elutarkused mu enda kogemustest, nii et õppige ja järgige.


Kas ma peaksin oma igapäevaelust ka rääkima? Sellest pole eriti midagi rääkida, sest põhiliselt teen ma tööd, kantseldan Ernsti, valmistud jõuludeks ja proovin lihtsalt mitte hulluks minna. Selline tavaline elu. Aga lõppu panen hoopis ühe pildi minust ja väga rõõmsast Ernstist, kelle luba pildistamiseks pidin ma u pool tundi nuruma. 



03 november 2020

Hommikune vihastamisminut ehk Tallinna Vanalinnast

Sattusin lugema täna Tallinna Vanalinna söögikohtade hala, kuidas nad klientide turistide vähesuse tõttu peavad uksed kinni panema, ja ma ei suutnud lihtsalt vaiki olla. 

Ma ei taha üldse alahinnata koroonakriisi hävitavat mõju majandusele ja samuti arvan ma oma tavapärase optimismiga, et kõige hullem on alles ees, aga samas leian ma ka, et Eestis pole kõik sugugi nii trööstitu kui teistes riikides. Epp, kes elab Tšiilis, hõiskas just, et esmaspäevast alates saavad nad ilma lubatäheta õues käia ning lahti tehakse söögikohad. Inglismaa ja Saksamaa pannakse praegu täielikult kinni, aga ka suvel, mil Eestis polnud arugi saada, et mingi koroona kusagil on, olid seal söögikohtadele väga ranged piirangud. Ma ei viitsi praegu kontrollida, aga mu meelest vähemalt Berliinis võis olla ühes lauas kuni 6 inimest ja üks neist pidi andma oma kontaktandmed söögikohale. Igatahes: sakslased ja paljud teised võivad praegu väljas einestamisest vaid und näha; restoranide omanike peale ei taha ma mitte mõeldagi. Ja siis loen ma seda artiklit, kus Vanalinna söögikohtade omanikud kurdavad, et turiste ei käi ja eestlased, igavesed rotid, tulevad vaid siis, kui söögid on -50%, aga selliste hindadega kasumit ei saa jne jne. Ja ma saan kurjaks.

Mina pikaaegse tallinlasena olen Vanalinnast pea täielikult võõrdunud. Miks ma peaksin seal käima, kui mind kõnetatakse inglise, soome või heal juhul vene keeles ning avastades, et ma olen eestlane, põlglikult ignoreeritakse. Miks ma peaksin astuma sisse Vanalinna söögikohtadesse, kui ma tunnen end seal võõrkehana, ma ei kuule seal eesti keelt (ka teenindajatelt) ja ma tunnen iga rakuga suhtumist, et ah, taas üks eestlane, kes piisavalt ei joo, söö ega kuluta. Kui menüüdki on peamiselt võõrkeelsed. Mu ema rääkis sama, et teda ja tema tuttavaid ei tõmba üldse Vanalinna ja seda mitte kallite hindade pärast, vaid just suhtumise – mida sa ronid siia, kui sa pole väljamaalt? Minu tuttavad ja sõbrad on juba ammu valinud Vanalinna asemel Telliskivi kvartali ja Noblessneri, kus, muide, on ka päris krõbedad hinnad, aga kus on palju mõnusam atmosfäär. Kus sulle ei tooda poole söömise pealt arvet, et sa saaksid eest kobida ja järgmistele purjus soomlastele ruumi teha (minu isiklik kogemus).

Ja nüüd, kui turistid istuvad oma riikides lõksus ega saa enam tulla siia sajaseid luftitama, on muidugi p**** majas. Kes siis nüüd meie restoranidesse tuleb? Ega ometi need minemaaetud rotid eestlased? Aga eestlased on pika mälu ja vihaga – kui oled juba kord kusagilt minema peletatud, siis enam tagasi ei lähe. Äkki oleks pidanud varem sellele mõtlema, et ka eestlased on inimesed ja kui turistid käivad vaid korra-paar Eestis, siis kohalikes oleks saanud kujundada päris korraliku püsiklientuuri? Ja pealegi, kiunuda ajal, mil pea kogu ülejäänud Euroopas on restoranid-söögikohad suletud, et nad saavad küll lahti olla, aga kliente ei käi ... minu arvates on siin neile endile mõttekoht, miks ei käi. Ja mida ise teha saaks, et käiks.

Ja ausalt öeldes ei tõmba mind isegi praegused 50% madalamad hinnad Vanalinna.

13 oktoober 2020

Tööst ja muust

Ma lihtsalt ei oska oma postitusi pealkirjastada. Ma mäletan juba kooliajast, et kõige kohutavamad ülesanded olid need, kui pidi jutule ise pealkirja mõtlema – ma ju ei oska! Pigem kirjutan viis lehekülge mõne kirjandusteose analüüsi kui panen mingile jutukesele pealkirja. Delfi ajakirjanikku minust ei saaks (mitte, et seda tööd mulle pakutud ei oleks, hahaa).

Käisin eile kinos uut Eesti filmi "O2" vaatamas ning olin väga positiivselt üllatunud. Tähendab, mu ootused Eesti filmidele on nüüdseks nii madalad, et ma olen õnnelik juba siis, kui ei näidata a) paljast Taavi Eelmaad (mitte, et mul midagi ta vastu oleks, aga enough is enough), b) paljast Mirtel Pohlat, c) tühja randa, soovitatavalt mustvalget, c) raagus puid, soovitatavalt u 10 minutit, d) kedagi pool tundi kaugusesse passimas ja mõtlemas (ilma kontekstita), e) kõiki neid koos. "O2" oli aga lisaks kõikide nende eelnevate sümbolite puudumisele veel väga pinev ja seostatud stseenidega – seda viimast ei saa üldse kõikide Eesti filmide kohta öelda. Pärast vaatasin, et režissöör oli sama, kes tegi "Supilinna salaseltsi" ja siis mõistsin, mis see nii hea oli. Kusagil kirjutati ka, et "O2" oli nagu "Supilinna salaselts" täiskasvanutele ja mul ei jää muud üle kui nõustuda. Seda ka muidugi, et Priit Võigemast on lihtsalt vaimustav näitleja.

Täna teatas Facebook mulle, et olen oma praeguses töökohas töötanud juba 10 aastat. Kui see pole järjepidevus, siis mis on? Kümne aasta jooksul on põhimõtteliselt kõik mu elus muutunud, aga näe, töökoht on jäänud samaks. Tööülesanded muidugi mitte, sest kümne aastaga jõuab nii mõndagi juhtuda. Päris tore on mõelda sellele ajale tagasi. Mäletan hästi seda esimest vaimustust, kui tööle läksin – see oli mu esimene kontoritöö ja ma olin nii rõõmus, et lõppude lõpuks on mul töökoht, kust ma saan normaalsel kellaajal koju! Eelnevalt olin ju töötanud poodides, kust sain lahti tihti alles u kell 23 õhtul. Oleks ma siis teadnud, et 10 aastat hiljem teen ma oma tööd üldse kodust, oleks ma vist õnnest minestanud. 

Nüüd tähistangi oma pikka tööiga sellega, et ... teen tööd. Kodus. Hommikumantlis. Kohvitass kõrval – vähemalt miski on alati samaks jäänud.