05 detsember 2018

"Eia jõulud Tondikakul"

Naljakas, kuidas Eesti filmitegijad suudavad teha nii ilusaid ja rõõmsaid lastefilme ja täiesti persekukkunud täiskasvanutefilme (ja ma ei pea silmas pornot, selle kohta ei tea ma midagi). Igatahes – eile tuli kinodesse uus lastefilm "Eia jõulud Tondikakul" ja kuna ma olen siiski kuulus näitleja, eksole, siis sain ka mina kutse. Tegelikult sai kutse Epp, aga kuna ta üksinda minna ei tahtnud, võttis ta minu kaasa. Nii palju sissejuhatuseks.

Mulle meeldis! Tõesti väga-väga meeldis! Loomulikult peab filmi vaadates pidama silmas, et tegu on koguperefilmiga, ehk kõik ongi väga muinasjutuline, head on head, pahad on pahad, tegelastele eriti sügavat mõõdet ei anta ja väga palju süžeekeerde ka pole. Küll aga on filmis ilus loodus, ilusad linnud-loomad-lapsed, õpetlik lugu ja ... mida veel õnneks vaja. Jõuluaega igati sobilik film. Keegi pole alasti (isegi Mirtel Pohla mitte, kuigi ta siin filmis mängib), inimesed räägivad omavahel, kordagi ei näidata tühja randa või kõrkjaid, keegi ei vaata ängistunud näoga kaugusesse ega söö toorest maksa. Seda kõike, muide, ei saa öelda paraku kõikide Eesti filmide kohta. Vot "Eia jõulud Tondikakul" oleks pidanud usakatele vaatamiseks saatma, mitte mingi jama, millest keegi aru ei saa. "Eia jõulude" kohta ei pea pärast ajakirjanduses ilmuma artikleid, mis ikka tegelikult toimus ja mida kõik need sümbolid ja kunstiteosed tähendasid. 

Lapsed, kes filmis mängisid, olid hästi vahvad. Eriti meeldis mulle see poiss, kes oleks justkui mu väikevenna pealt maha kirjutatud. Ka Madist häirib ko-hu-ta-valt, kui keegi "öökull" ütleb ja ei lubanud mul isegi Ernstile õpetada sellist rõlget sõna. Kakud on need ju, mitte mingid kullid! Loodusel oli üldse filmis hästi suur roll ja isegi eraldi loodusoperaator oli vaateid filminud. Õnneks ei kiskunud siiski dokumentaaliks ära, vaid kõik oli kenasti kokku põimitud. Disney'ks ka ei kiskunud, loomad jäid ikka kenasti oma pesapaikade juurde, mitte ei laulnud vms.

Aga! Ma poleks mina, kui ma ei vinguks. Eestis on tohutult palju häid näitlejaid, aga ometi on filmides ikka sama kaader: Juhan Ulfsak, Priit Võigemast, Mirtel Pohla, Tambet Tuisk ... Nad kõik on küll väga toredad ja kahtlmata väga head näitlejad, aga ära hakkab tüütama. Pealegi olen ma üht filmi juba ninud, kus Mirtel Pohla ja Priit Võigemast paar on, nii et aitab ka juba. Valikut võiks natuke laiendada ka, kõigil huvitavam. 



03 detsember 2018

Jõulukuu algas

Nii.

Ma kuulasin laupäeval Eesti laulu poolfinaliste ka, aga kuna ma olen taas solvunud, et mitte ühtegi korralikku rokklaulu pole, siis kättemaksuks ma ei arvusta neid ka. Seda ütlen küll, et kuidagi eriti ühte auku olid kõik. Kuidas saab nii, et tulevad noored vihased "inspireerivad" artistid ja räägivad, kuidas nad on terve elu muusikat luua tahtnud ja et NÜÜD on nad loonud laulu, mis neid nii hästi iseloomustab ja ... tapeet. Lihtsalt tapeet. Kas kõik tahavadki olla tänapäeval ühesugused või? Minu ajal oli uhkusemärgiks see, kui sai luua midagi teistsugust, praegu on kõigil aga isegi kuuseehted samasugused, rääkimata muusikamaitsest, Kurb. Tegelikult pole, sest mul on siiski võimalus minna Psyhhoterrori plaadiesikale, ei pea ilmtingimata "uut & inspireerivat" Eesti muusikat kuulama.

Häid uudiseid ka: Eesti sattus Saksamaaga valikturniiril ühte alagruppi ja teate, mis see tähendab, jah? Ikka teate? Seda, et NEUER TULEB EESTISSE. Ma ei tea, kas siin ilmas on veel midagi rõõmustavamat? Nüüd pean vaid a) piletid ostma ja b) Neueri hotellitoa numbri kusagilt välja nuuskima. Ah seda veel ei teata, kunas ta tuleb? Noh, ma valmistun siis varakult. Seda, et ma Saksamaa poolt olen, ei pea ma ometi mainima?

***

Laupäeval algas jõulukuu ning ma tähistasin seda nii, et ei pistnud ninaotsa ka uksest välja. Ma vist mainisin ka eelmises postituses, kuidas mul juba talvest kopp ees on – noh, kodus kamina ees oli mul palju kergem selle kaamosega hakkama saada. Kodu ma ei kaunistanud, jõululaule ei kuulanud (ainult neid, mida ise laulsin), aga mõnus oli ikka. Ma mõtlesin siis seal tugitoolis Ernstiga kaisutades, et nii mõnus, et ma olen suutnud praeguseks luua sellise elu, kus mul on see aeg, kus ma ei pea kuhugi tormama, midagi tegema, asju ajama. Ja et mul on ainult üks laps, kellega tunde järjest kaisutada, kui ta seda soovib. Mulle on nimelt hästi oluline, et ma saaksin aja maha võtta, mõelda, lugeda, juttu rääkida ja lihtsalt olla. See on ka see, mille ümber ma oma elu korraldanud olen. Ma ei taha võtta endale lisakohustusi, kui ma nende tõttu peaksin loobuma oma puhkehetkedest. Ei, ma olen liiga mugav inimene.

Ok, tegelikult olime me korraks aktiivsed ka ja käisime kontserdil. Fotosüüdistus ka:



Terve detsember tuleb tavapäraselt aktiivne. Täna lähen VHK-ga tutvuma (mul on sellega seoses grandioossed plaanid), homme on uue Eesti filmi "Eia jõulud Tondikakul" esilinastus, kolmapäeval on lasteaias laat, neljapäevast pühapäevani on mu puhkus ... järgmisel nädalal on tööjõulukas, lasteaia jõulupidu, Ernsti esimene lasteaiasünnipäev ... kindlasti veel midagi. Rootsi läheme ka. Ma siin mõtlesingi, et mu tavapärane elurütm ongi vist selline, et hästi aktiivsed perioodid vahelduvad hästi laiskadega, mil ma midagi ei tee. Kuldne kesktee on täiesti välistatud. Sellepärast ma kevadesse reisi planeerida tahangi, et MA TEAN, et olen ennast selleks ajaks segi töötanud ja askeldanud. 

Lõppu üks pilt Ernstist, kes mängis päkapikku. Sellega seoses: ma pidin hullu vaeva nägema, et seletada, miks päkapikud igal hommikul käivad. Ernsti jaoks oli juba jõuluvana iga-aastane tulek arusaamatu (ta ju eelmisel aastal juba tõi kingitusi!), aga et päkapikud iga päev midagi toovad ... müstika. Ühel õhtul oli ta isegi pahane, kui ma ütlesin, et kobigu magama, muidu päkapikud ei tule. Ta leidis, et ärgu tulgu jah, tema tahab hoopis minuga juttu rääkida. Krt, raske on see tarbimisühiskonna uue liikme kasvatamine.



Väikesed plaanid

Aasta pole veel läbi, aga juba teen ma plaane järgmiseks aastaks. "Plaane" on nüüd küll palju öelda, sest enamasti kipuvad need kolinal läbi kukkuma (just lugesin oma eelmise aasta plaane selleks aastaks, hahaa). Igatahes – kuna viimasel ajal meenutab mu elu üht tavapärast Eesti filmi – pime, külm, täis raagus puid ja katkenud dialooge – siis mõtlesin, et peaks minema reisile. Ilmselt kevadel-suvel. Ka sihtkohavalik ei valmista probleeme, sest Steni suur-suur unistus on minna Hispaaniasse ja ega minagi vastu ole – viimane reis sinna oli väga tore ja nüüd võiks tagasi minna küll. Rendiks korteri ja puhkaks, oleks niisama. Ma ei ole veel loomulikult lennupiletite ja rendikorterite hindu vaadanud, nii et ma ei tea, kas mu plaan ka reaalne on, aga siiski. Reisile tahaks. Talv pole veel alanudki, aga juba on mul siiber. Pealegi pole ma vist kunagi puhanud nii, et olen pikalt ühes kohas ja lihtsalt puhkan, tavaliselt on ikka ju vaja ringi tormata, et kõike näha (ja tegelikult mitte midagi näha). Ja just Hispaania! Ma päris hotellireisile minna ei taha, sest see tundub igav. Tahaks ikka natuke kultuuri ka ja kust seda veel otsida, kui mitte Hispaaniast.

*** 

Ma kohe hakkangi uurima täpsemalt, kas mu mõte ka teostatav on, aga seni mõnest plaanist, mis reaalsem on: aastavahetuseks sõidame me Tartusse ja UG-sse, nii et kui keegi mõtleb, et tahaks aastavahetusel midagi toredat teha, siis tulge ka!

27 november 2018

Mühakad ja traktoristid

Keeran endale pühapäevahommikul kookosõlimaski pähe, tõmban hommikumantli selga ja asun Steni pinnima.


"Mis sa teeksid, kui ma 10 kilo juurde võtaksin?"

"Ma olen ammu rääkinud, et sa võiksid 10 kilo juurde võtta."

"Ei, see poleks enam tervislik ju! Aga tegelt, kas sa tunneks ennast petetuna, kui abielluksid seksika blondiiniga, aga aasta pärast ootab sind kodus selline hoolitsemata mammi?"

Sten vaatab, kulm kortsus: "Ennast pead silmas või?"

"Noh, ei ... ma ei oska küsida siis ilmselt. Kas ma olen sinu arvates koledamaks või rääbakamaks muutunud?" 

"Ei."

"Olin siis enne ka rääbakas?"

"Kust sa seda nüüd välja lugesid?"

"Naiselik tarkus."

"Kas ma olen sulle külge löönud, kui sa hommikumantlis oled?"

"Hmm ... jah."

"Tee siis järeldused."

"Oot, aga tegelikult, häirib sind siis see, kui naine pole enam üleslöödud piff?"

"Ma ei saa aru, millest sa räägid, sa olid ju alguses ka täpselt samasugune kui praegu!" 


* Tuletan meelde, et jutuajamise ajal on mul peas hunnik õli ja seljas kodune hommikumantel. Kohe kindlasti ei olnud ma alguses selline. *


"Aga mida sa arvad meestest, kes naiste välimust avalikult arvustavad? Ikka nii, et need naised kuulevad?"

"Mühakad ja traktoristid."

22 november 2018

Muusika ja kontserdid

Täna küsiti mult lasteaias, kas meie peres on muusikuid, sest Ernst käivat nii palju kontsertidel ja teadvat pea kõikide pillide nimetusi. Lisaks oli ta öelnud, et ta ema mängib lõõtspilli – mul pole õrna aimugi, kust ta seda võtab, aga OK, las tal olla mõned soovunelmad. Igatahes oskasin ma ainult pead raputada ja öelda, et ei, meie perekonnas muusikuid pole, küll aga on kõik suured muusikaentusiastid. Kusjuures ise ma ennast mingiks megasuureks melomaaniks ei pea ja Ernsti ka liiga tihti (no kuus 2-3 kontserti tuleb ikka ära) kontsertidele ei vea, aga ju siis teised käivad veel vähem ja kuulavad veel vähem muusikat. Meil mängib ikka kodus kogu aeg muusika, kui kõik kodus oleme ja vastavalt sellele, kes arvuti enda valdusesse saab, on ka muusikavalik: kui Ernsti kord on muusikat valida, tuleb sealt Queeni ja Rammsteini, kui Steni kord, siis stoner'it (muide, Orange Goblin tuleb Eestisse) ja death metal'it, kui minu kord, siis Sõpruse Puiesteed, Depeche Mode'i ja Ghosti. Lisaks siis veel need kontserdid, kus Ernst käib ja – muusikakasvatus missugune. 

Mul endal ei olnud kodus sellist muusikatausta. Kuulati raadiot ja seda, mis sealt tuli, aga et keegi oleks mingi plaadi peale pannud, seda polnud. Mingil hetkel, kui ma Smilersit fännama hakkasin, käisin ma ise ERi fonoteegist Smilersi plaate laenamas ja neid kodus kuulamas. Sama tegin ma pärdikuna ka UT raamatukogus, kui seal plaadilaenutusvõimalus oli. Sten aga ütles, et temal toimis küll kodus muusikakasvatus ja ikka lasti erinevat rokkmuusikat, et teha selgeks, mis on hea. Eks inimesed olegi erinevad ja mõne jaoks ongi muusika pigem marginaalse tähendusega. Mina, nagu enne mainisin, pole küll mingi melomaan, aga oma latsekest tahan ma kasvatada muusikavaimus. Lauljat temast küll ei saa, aga muusikahuvi ja -teadmised võiksid olemas olla, sest olgem ausad, teadmised viivad elus edasi. Ja ma ei taha üldse teisi lapsi ja lapsevanemaid arvustada, aga ma olin ikka suht üllatunud, kui mitte keegi teine Ernsti rühmast ei teadnud, misasi on lõõtspill.

Seoses muusika, kontsertide ja muude üritustega on tehtud ka mu jõulukuuplaanid. Õnneks oleme me suutnud pärast pikki aastaid jõuda lõpuks sellesse punkti, kus me jõulukinke ei tee. Mul on üsna suur perekonnaring ja igal aastal enne jõule hakkas suur pröökamine pihta: ühed ei tahtnud kinke teha, teised tahtsid, siis solvuti, lepiti midagi lõpuks kokku ja tehti ikkagi ristivastupidi kokkulepitule. Tulemuseks oli enamasti hunnik asju, mis kellelegi vajalikud polnud. Sel aastal – ma vähemalt loodan – jääb see trall ära ja me läheme hoopis a) Junibackenisse ja b) paarile ilusale kontserdile. Vähemalt mina ei kavatse kellelegi midagi kinkida, solvugu või mitte. Ma päris jõulukontsertidele ei taha mina, sest nendel esinevad tavaliselt Koit Toomed ja muud, kes mulle üldse ei meeldi, aga äkki on midagi ägedamat ka toimumas? "Pähklipureja" piletid on mul juba olemas, mingi jõulukontserdi piletid on mu emal, aga ma tahaks veel. Väheks jääb ju muidu. Miks ei korralda Sõpruse Puiestee mõnda jõulukontserti? Ma oleks kohe kohal ja esireas. Miks piinatakse inimesi mingite Lenna Kuurmaade ja muu igava jamaga, kui võiks ju teha hoopis midagi lahedat?


19 november 2018

November on julm

Mul on viimasel ajal selline tunne, et mul pole enam üldse aega kirjutada. Just tunne, sest kui ma järele mõtlen, siis tegelikult leiaksin ikka päevas tunnikese või paar, et midagi kirja panna või oma Äärmiselt Õiget arvamust avaldada ... aga ei viitsi. Mul on aega raamatuesitlustel käimiseks, lugemiseks, spaatamiseks, sõbrannaga evolutsiooniteooriate rääkimiseks, kurtmiseks, kui paks ma küll olen jne jne, aga blogimiseks ... kuidagi ei leia. Aga et ma siiski tahan kunagi siit blogist ikka teada saada, millega ma 2018. novembris tegelesin, siis väike tööde seisu kokkuvõte siit tuleb.

November on üks julmimatest kuudest. Mul pole pimeduse ja rõskuse vastu iseenesest midagi, aga just novembris kipub viimnegi kübe suverõõmust ja energiast kaduma. Lisaks sai 1. novembril Bella surmast pool aastat ja see on täpselt selline ajavahemik, mille järel hajub esmane šokk ja hakkavad tekkima flashback'id. Kui ma sellele poolele aastale tagasi mõtlen, siis ... ma ei mäleta midagi. Selles suhtes, et ma mäletan ikka, mida ma tegin, kus käisin, et reisisin, kasvatasin last, tšillisin aias, rääkisin inimestega, aga ma ei mäleta oma emotsioone. Kas ma olin rõõmus või kurb või ... kõik on justkui udus. Või olin ma lihtsalt kõrvalseisja, kes vaatas, kuidas teised elavad? Ei tea. Mul pole eelnevalt leinaga kogemusi. Igatahes – kui valida, oleksin ma hüpanud oktoobrist otse detsembrisse ja tegelenud jõulutiluliluga, mis kurbadel mõtetel tekkida ei lase. November on ... november. Tühi, pikk ja pime kuu. Toimub küll hästi palju (vahel suisa liigagi palju), aga kõik on kuidagi mõttetu. 

See tunne, et kõik on mõttetu, süveneb mul siis, kui ma tegelen oma viimase aja lemmikhuvialaga ehk loen evolutsiooniteemalisi artikleid. Ma olen ise nimelt 100% teadusliku meetodi ja mõtteviisi pooldaja ja tahaksin väga, et kogu ühiskond teaduslikuma lähenemise poole liiguks, aga noh, kes kunagi on sattunud mõne vaktsiinivastasega vaidlema, see teab, kui lootus(etus)tandvad siin ühiskonnas lood on. Ja kuna ma tahan vaielda, on mul vaja fakte ja argumente ning nüüd olengi asunud neid koguma. Tarkust pole kunagi liiga palju, eksole? Aga samas on parem vahel mingeid asju mitte teada. Kui ma poleks lugenud, et evolutsiooniliselt ongi inimesed loodud raiskama (et näidata vastassugupoolele oma jõukust) ja et ühisvara (nt looduse) kaitsmine pole kellegi huvides, siis võib-olla elaksin ma ikka veel oma väikeses keskkonnasõbralikus mullis ja arvaks, et äkki kunagi juhtubki nii, et inimesed ei osta jõuludeks hunnikute viisi läikivat pahna kokku? Et ei osteta üldse ebavajalikke asju? Aga samas on teadmine ka jõud ja kui teada, millised käitumismustrid on evolutsiooni poolt kujundatud (ja millised nüüdseks ebavajalikuks muutunud), on palju parem neid ka kontrollida. Aga ma pole teadlane. Kes soovib teaduslikumat arutlust, sel soovitan vaadata viimast "Plekktrummi", kus oli külaliseks Tuul Sepp.

Siis satun ma suurde masendusse ja loen hoopis Rootsi krimkasid, mis tekitavad veel suurema masenduse (Gott, inimesed on nii julmad!) ja nii ma istun ja mossitan oma kodus. Liiga hea elu, ma ütleks. Evolutsioon ütleb ka, et inimesel on vaja elamiseks mõtet, mitte paigalistumist. Äkki peaks siis jalad tagumiku alt välja tõmbama ja midagi tegema hakkama?


Tegelikult tulin ma ju siia oma vahepealsest elust rääkima, mitte elu mõtte üle soiguma, aga noh, ilmselt ma lihtsalt ei saa ilma soigumata. Vahepealne elu on olnud ... täis huvitavaid pakkumisi. Ma tahaks neist siin rääkida, aga vist ei saa, sest ma olen teinud endale reegli, et tööasjad jäävad blogiukse taha. Las siis jäävad ka. Ernsti elus on olnud ka huvitavad ajad, sest ta on avastanud miks-küsimuste võlu. Inimene tahab targaks saada, pole midagi teha. Mina olen lihtsalt see ullike siin, kes ei oska vastata küsimustele "miks sa sündisid?, "miks inimesed surevad?","miks sünnimärgid tekivad?" jne jne. Normaalsemaid küsimusi on ka, nt "miks vesi alla voolab?" "miks loomad ei räägi?", "miks sööma peab?" ... Vahel on tore vastata, aga vahel jube tüütu ka. 

Aa, ma siiski käisin juuksuris ja lasin uue soengu lõigata. Korralikku pilti mul soengust pole, aga kui ma reedel raamatuesikal käisin, siis lasin Stenil endast vähemalt ühe mittekorraliku pildi teha. Ise olen uue soenguga rahul, teiste arvamust ma nii väga ei tea, aga olen juba kuulnud, et ma nägevat välja nagu Uma Thurman. Tegelikult on seda mulle ennegi öeldud, aga mina ei mõista, kust otsast ma tema moodi olen. Ei ole ju.


13 november 2018

Ilumured

Mu elu on täis keerulisi probleeme ja kus neist ikka rääkida, kui mitte siin, eksole. Ühesõnaga, mul on oma juustega igavene häda, sest nad on viimasel ajal nii kuivaks muutunud ja kuna sellele kuivusele lisandub veel mu loomulik "lokk" ka, siis näen ma viimasel ajal täiesti kohutav välja. Sellist hetke, mil ma oma juustega 100% rahul oleksin olnud, pole ikka vääääga ammu olnud. Nüüd siis probleemi juurde: ma tahaksin oma juuksed päris palju lühemaks lõigata, aga mul pole ihujuuksurit ja ma lihtsalt ei julge sellise sooviga iga juuksuri juurde minna. Mul on nimelt sellised imelikud juuksed, mis pikana tunduvad päris sirged olevat, aga kohe, kui natuke lühemaks saavad, tõmbuvad lokki ja kuigi ma seda huvitavat nähtust igale juuksurile ekstra mainin, ei pööra nad sellele tähelepanu, lõikavad mingisuguse sirgetele juustele mõeldud soengu mulle pähe ja siis imestavad, miks ma nii jube välja näen. Ma ei taha iga päev juukseid sirgestada ka, ma olen siiski laisk inimene! Ühesõnaga, kas keegi teab kedagi, kes teaks mõnda juuksurit, kes suudab ilusaid lõikusi (mitte operatsioone siis) teha, siis andke, palun, teada. Muidu pean ma sellisena, nagu ma olen, edasi elama ja see poleks üldse tore.

Praegune seis on selline: 


11 november 2018

Kukkumisest, lugemisest, vallaliseelust ja muust.

Reedel kukkus Ernst kaks korda nii õnnetult, et pidi elus esimest korda traumapunkti õmblema minema. Mitte küll minuga, vaid mu väikevennaga, sest mina olin tööl ja aasta emana loomulikult ei tormanud töölt minema, kui lasteaiast helistati. Milleks siis väikevennad olemas on, eksole. Igatahes tähendas see kõik seda, et nädalavahetuse pidime me tavapärasest rahulikumalt veetma. Mina lugesin ja Ernst ... luges ka. Ja otse loomulikult ei kasutata siin majas lugemaõppimiseks mingeid suvalisi raamatuid, vaid ikka kvaliteetkirjandust: 


Laupäeval tähistasime oma tänava nimepäeva ja kutsusime ühe sõbra külla. Sellel sõbral on suur mure: ta käib Woodsis naisi sebimas, aga viimasel ajal (nii paar aastat juba) pole sealt eriti kedagi sebida. Mida teha, kuhu minna? Ma soovitasin tal Tinder teha, sest tänapäeval ei tutvu keegi enam baarides (jumal tänatud, et ma enam sebimise raske tööga tegelema ei pea, ma olin ikka see vanamoodne baarisebija). Ta keeldus. Ühesõnaga, mure jäi lahenduseta, sest keegi meist ei tunne seda halli ala, mis Tinderi ja Woodsi vahele jääb. Vallaliste elu on ikka raske. Eriti nõudlike vallaliste.

Ma nüüd jätkan oma hästi rahulikku nädalavahetust. Õhtul plaanin seda uut Trieri filmi vaatama minna, sest üks mu sõbrants ütles, et see on täpselt selline film, mis mulle meeldiks. Tema arvamus ma selles osas usaldan 100%, nii et peab minema.