15 oktoober 2021

Mida iluga ette võtta?

 Mul seda probleemi muidugi pole, aga nii üleüldse.

Avastasin, et olen paari aastaga viis kilo juurde võtnud. Tegelikult ma ei tea, kas see juhtus paari aasta, paari kuu või paari päevaga, sest üldiselt ma ennast ei kaalu, aga et ma nüüd sünnipäevaks (ilmselge vihjena) kaalu sain, otsustasin huviga numbri üle vaadata. Viis kilo. Huvitav, mõtlesin, sest enda meelest pole seda kusagil näha. Riided lähevad ikka veel selga ja peegel samuti midagi kardinaalset erinevat ei näita. Aga noh, kui viis kilo, siis viis kilo. Mis seal ikka.

Aga kuna ma sain vahepeal siiski 32 ja teadjamad ilugurud räägivad, et see on viiiiiiimane aeg oma vananemise peatamiseks (kui see üldse enam siis võimalik on), läksin esimest korda elus kosmeetiku juurde näohooldusesse. Kosmeetik oli väga tore - soovitas erinevaid nahahooldusviise ega minestanudki, kui kuulis, et ma mingeid seerumeid ja koorijaid ei kasuta. Küll aga leidis ta mu otsaesiselt ühe kortsu ja mainis, et seda saab väga lihtsalt mingite süstidega eemaldada. Kuna ta muidu oli nii tore, siis ma viisakalt naeratasin, aga tegelikult mõtlesin, et eiei, miks ma peaks tahtma oma kortsukestest lahti saada? Mulle meeldivad need ju! Pealegi mõte süstimisest tekitab minus õõva - ma ei ole väga rõõmus ka vereproovi andes, aga minna vabatahtlikult oma näkku mingit jama süstima ... parem olen kortsuline edasi. Kusjuures enda meelest pole mul midagi häda - kui naeran või imestan, on ikka paar kortsu näha, aga kas see on siis nii halb? Ma olen 32, mul võikski olla juba näost näha, et olen elu näinud ja kogenud. Miks ma peaks tahtma näha välja nagu 20? Ma ei tahtnud isegi 20-aastaselt näha välja nagu 20.

Tegin endast selle peale just töölaua taga ühe filtrita pildi. Ignoge palun seda tekki, mis mul ümber on, aga meil siin telemajas on meeletult külm.


Igatahes mina ei näe veel süstimiseks põhjust, samas olen ma üsna ilukauge inimene ka. Käisin ma ju esimest korda kosmeetiku juures just nüüd, 32-aastasena. Tegelikult olen ma üsna häiritud sellest, et igasuguseid ilutooteid ja muud säärast reklaamitakse ainult kas a) noorendavana või b) kaalu alandavana. Kas äkki saaks elada ja ilutooteid tarbida nii, et ma ei noorene ega salene? Palun?

26 september 2021

Tööst

 Huh. Viimane nädal on olnud päris intensiivne. Kui ma siin millalgi kirjutasin, et proovin hakata sügisel põnevamat ja kirjutamisväärsemat elu elama, siis ma ei teadnud, et NII põnevat. Aga alustan parem algusest.

Või siis veel varasemast ajast. Astume näiteks aastasse 2010, mil ma väga noore ja väga kogenematuna asusin tööle e-kaubandusse. Mõelda vaid, minu esimene päris töö! Olin vaimustuses ja põnevil ning täis tahet kõike uut kogeda. Kümme aastat hiljem oli vaimustus otsas ja maad võttis tüdimus. Elus on ju ikka nii, et joovastus ja õnnetunne väga pikalt kesta ei saa ning kui need läbi saavad, tuleb mõelda, kas minna, mitte minna, jääda, mitte jääda. Nii avastasin ka mina end vahel tööportaalides surfamast, ise endale kinnitades, et hoian lihtsalt trendidel silma peal. 

Juunikuus, natuke pärast jaanipäeva, mil töömotivatsioon oli eriti madal, läksin uuesti tööportaali ja leidsin sealt väga huvitava pakkumise. Kohe nii huvitava, et jäin seda pikemalt vaatama ja tulin kohe järgmistel päevadel tagasi, et uuesti vaadata. Hmm. Tundub, et see on töö, mida ma teha tahaksin, aga kas ka oskaksin? Ja veel suurem küsimus: kas ma sinna ka läheksin? Pärast pikka ja otsustusvõimetut vaagimist otsustasin, et kandideerimine ei maksa midagi - saatsin oma CV ja kaaskirja ära ning jäin edasisi samme ootama? Ise kinnitasin endale, et ega ma niikuinii sinna saa, sest raudselt on terve Eesti täis parema kvalifikatsiooniga inimesi. 

Tuli tagasiside, kutsuti vestlusele. Paluti saata proovitöö. Proovitöö saatmise faasis oli mul maailma suurim alaväärsustunne, nii et olin väga lähedal kogu kandideerimisprotsessi katkestamisele - ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska, ei taha ega suuda mitte midagi ja üleüldse ei sobi ma uuele töökohale, sest - ma ei oska mitte midagi. Viimasel õhtul enne tähtaega aga tegin ruttu proovitöö valmis ja otsustasin, et olgu, ma olen vähemalt omalt poolt kõik teinud - kas just parima, aga siiski. 

Tuli vastus. Selgus, et olin kuidagiviisi suutnud jätta parema mulje kui teised ja selle töökoha endale saada. Esialgne meeletu rõõm segunes ahastusega - ma pean ju nüüd olemasolevas töökohas ütlema, et ma sealt ära tahan minna! Kuidas ma seda teen? Mulle ei meeldi üldse sellised potentsiaalsed konfliktiolukorrad ja kuigi ma ei arvanud, et mul nägu lahkumisavalduse peale täis sõimatakse, siis ikkagi rõõmust hüppamist ma ka ei eeldanud. Saatsin siis lahkumisavalduse meiliga ära, närisin veidi ärevusest küüsi ja ...

Nüüd, täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem olen ma uues töökohas. Esimene nädal on seljataga ja oi-oi, ma valetaks, kui ma ütleks, et see lihtne on olnud. Tööd on olnud palju, uute asjade õppimist samuti ning aeg ajalt on mul ikkagi tunne, et ma ei saa üldse aru, mida ma teen. Aga nii-nii äge on! Mulle nii tohutult meeldib, et kui ma päeva lõpus väsinuna koju vaarun, siis ma tunnen, et olen ikka midagi ära teinud. Lisaks on vahe eelmise töökohaga meeletult suur - töötan ma nüüd nimelt asutuses, kus lisaks minule on u 600 töötajat, nii et väga suur osa ajast kulub mul arusaamisele, kellega ma millegi jaoks üldse suhtlema pean.

Nii et hoidke mulle pöialt, et ma ikka hakkama saaks.

Ah et kus ma nüüd töötan? Seda ütlen ma siis, kui ma töökaardi kätte saan, aga seni võin öelda, et mu tööülesanded on väga suurel määral lastega seotud.

Seni aga pilt mu esimesest tööpäevast.





31 august 2021

Aastavahetusest

Täna juhtus nii:


Kes tahab teada, millest me rääkisime, peab lihtsalt aastavahetusel Rahvusringhäälingut jälgima. 

Aga intervjuu andmine on huvitav kogemus tõesti. Ilmselt olen seni elanud küllaltki igavat ja rahumeelset elu, sest siiani on mul õnnestunud intekate andmisest pääseda. Meenub vaid kunagine raadiointervjuu mingil laulureisi teemal, aga see on ka kõik. Ega ma nüüdki iseenda huvitavast elust rääkinud, vaid ikka kellegi teise omast ja see, olgem ausad, oli päris keeruline. Aga tore! Samas pärast intekat oli mul kõik, mida rääkisin, peast pühitud. Ilmselt ise leban ma aastavahetusel kusagil pimedas nurgas ja ei julge seda kõike vaadata, aga kui keegi vaatab, siis ... loodetavasti ma pettumust ei valmista.

26 august 2021

Korter, mitte maja

Ma pole kodujutte siia ammu kirjutanud, sest esiteks mul lihtsalt pole midagi kirjutada ja teiseks on mu põhilised kodumured sellised esimese maailma probleemid, nagu "millega puhastada musta marmorit" ja "krt, pindala on nii suur, et robot ei jõua seda ühe töökorraga ära puhastada". Jah ma tean. Mul on endal ka piinlik seda kirja panna, nii et teeskleme, et ma ei pannudki.

Aga nüüd, pärast paarikuist seeselamist olen aina veendunum, et siia kolimine oli hea mõte. Eks enne oli ju ikka kahtlusi, kui mõistlik on osta korter sellisesse majja, kus on päris kõrged hoolduskulud, sellises asukohas, kus suvel võib olla päris lärmakas (ei ole). Või et äkki saaks sama raha eest hoopis maja? Kuigi pean mainima, et sellele mõttele tõmbasime ruttu vee peale, sest esiteks meile sobivates asukohtades tingimustele vastavat maja ei oleks ja teiseks on korteris elamine minu jaoks isegi privaatsem kui majas elamine. Jep, ma ütlesin seda. Mulle lihtsalt meenuvad mingid korrad, kus olen pidanud kellegi maja valvama ja siis nt selle asemel, et rahulikult terrassil ÜKSINDA hommikukohvi nautida, hoopis mingi naabri kodutöid vaatama või kellegagi suhtlema pidanud. Veel hullem, kui nende majavalvamiste juurde on kuulnud lastehoidmine – kohe, kui pärdikud aeda lasin, maandus sinna hunnik naabrilapsi, keda sealt mitte kunagi ära ei saanud. Ei mingit privaatsust, valetamist, et sind pole kodus, rahus ja vaikuses ja üksinduses hängimist. Vahepeale selgitan, et ma olen keskmisest suurema privaatsussooviga inimene ja kuigi ma mingites kohtades suhtlen hea meelega teistega, siis kodus tahan olla ma üksi või oma perega, mitte olla sunnitud nägema kogu aeg oma naabreid või kuulma tittede möirgamist. Ja kuna ma seda kõike ei taha, siia ma eramajja ka ei koli.


Ja pealegi, millisest majast oleks mul selline vaade?

Pildi autor on Kristiina K.


Ühesõnaga, on olnud väga huvitav suvi. Kui ma oleks tüüpiline suunamudija või blogija, siis ma ütleks, et sügisel on suured muutused tulemas, aga ma ei saa nendest veel rääkida. Kuna ma aga pole, siis ma ei ütle.

14 juuli 2021

Troopika ehk puhkus lõunas

Ma vihastasin ennast just seaks, sest mingid naabrid arvasid, et just praegu on õige aeg oma korteris peolaadse asja mahapidamiseks. Peolaadne on see sellepärast, et kõla järgi toimub seal hoopis kontsert. Igatahes – ma loodan, et nad pikalt ei jätka, sest ma olen ühe sammu kaugusel, et neid öösärgis sõimama minna. 

Kuhu ma muidu jäin? Aa, puhkus. Algus oli paljutõotav, sest me sõitsime Lõuna-Eestisse ning nautisime seal troopilist ilma ja Elva kodukohvikuid. Rääkides viimasest (esimesest ma lihtsalt ei taha rääkida), siis nii suurejoonelisi kodukohvikuid polnud ma enne näinud: pea igal pool, kuhu maabusime, olid esinejad, näitused, baarid, kaardimaksevõimalused, paadisõiduvõimalused, batuudid .... Tundus, nagu poleks me kodukohvikutes, vaid festivalivõistlusel, kus iga koht eelmist üle trumbata tahab. Ühes kodukohvikus nägime ka TV3-e seda suurejoonelisust üles filmimas, aga tagasihoidlike eestlastena põgenesime kohe, kui kaamerat nägime. Kas ma mainisin, et oli palav? Igatahes kajastus iga kraad sellest 37st minu välimuses. Kogu trall võttis meid täielikult läbi (ma olin ausalt öeldes oodanud rahulikke kodukohvikuid, mitte nii suurt rahvapidu), nii et pärast seda läksime Siidrikotta. Kes ei tea, siis see ongi siidrikoda, mille juures on ka väike, aga stiilne restoran. Sealne menüü ... ma ei taha sellele mõelda, sest mul on hetkel kõht tühi ja oht on, et põrutan muidu kohe tagasi. Ma tellisin endale esimese asja, mida menüüs nägin (krepitordi) ja see oli lihtsalt vaimustav. Mu kaaslased olid menüüuurimises veidi põhjalikumad ning tellisid veist ja põnevat magustoitu ning nii palju, kui ma nende mõminast välja lugesin, olid ka need ülihead. Eriti meeldis mulle Siidrikoja menüü puhul see, et poldud mindud lihtsama vastupanu teed – kui ma Tallinnas või Tartus väljas söömas käin, võin ma enamasti kinnisilmi enne menüü saabumist ennustada, mida pakutakse: gurmeeburgerit, bataati, kala (forell või lõhe, enamasti idamaises variandis), veist, kana, mingit maltsa ja magustoiduks brüleekreemi mingi eestipärase lisandiga. Suht siiber juba, kui aus olla. Siidrikojas aga oli kogu menüü hoopis eriilmelisem ja huvitavam (krepitort!). Hinnatase oli võib-olla kõrgem, kui tavaliselt Lõuna-Eestis, aga peab arvestama ikkagi sellega, et tegu on restorani, mitte burgerikohaga, asukoht on ligipääsetav (vist, ma ei kontrollinud) vaid autoga ja ikkagi üsna hooajapõhiselt, ning lisaks söögielamusele saab ka imelise Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vaateelamuse. Kel vähegi huvi ja võimalust – soovitan kindlasti minna! Ja joogiks tasub kindlasti valida kohapeal valmistatud siidreid.

Ausalt, see pole kinnimakstud reklaam (kuigi KES mind kinni maksta tahakski?). Lihtsalt nii harva leian ma midagi tõeliselt erakordset ja siis olen ma vaimustuses.

Kuumalaine negatiivne pool on aga see, et Herr Ernst jäi haigeks ja nii olen ma ülejäänud osa puhkusest veetnud kodus muretsedes. Ikka päris kurb on vaadata haiget last – tahaks ju aidata kiiremini taastuda, aga mida ma ikka teha saan? Proovin jälgida, et ta piisavalt jooks ja et kodus temperatuur normaalne oleks.

Lõppu aga paar pilti: üks minu uuest soengust ja teine Ahja jõest. Ise peate ära arvama, kumb on kumb.





08 juuli 2021

Puhkus enne puhkust

Tsiteerides klassikuid: Nii ei jõua vahepeal kainekski saada!

Jutt käib loomulikult jalgpallist. Tõele au andes on alkoholi meie jalkaõhtutes väga vähe, aga samamoodi on vähe ka unetunde, nii et igal hommikul töölaua taha istudes olen ma aina unisem ja unisem. Ja luban endale, et never again ... kuni järgmise mänguni. Jalgpall ei mõju üldse tervisele hästi: ei füüsilisele (need pagana magamata ööd) ega vaimsele (miks mu lemmikud kogu aeg kaotavad??). Aga noh, ainult finaal veel, mille puhul ma ei suuda otsustada, kumb mulle vähem meeldib. Ilmselt ikkagi Itaalia. 

Pärast eelmist postitust, mille kirjutamise ajal hellitasin ma lootust, et ehk saan hakata kodusemaks, läks kõik hoopis käest ära, sest 1) jalgpall ja 2) millegipärast tuli kellelgi ideaalne mõte minna Retrobestile. Ütleme nii, et ei olnud maailma kõige rahulikum sündmus. Samas üle pika aja Smilersi kontserdil juukseid loopida ...  seda tunnet ei ületa miski. Retrobestil ma eelmistel aastatel käinud ei ole, nii et ma ei teadnud, mida oodata, aga hästi lahe oli see, et väga paljud olid riietunud teemakohaselt ehk retrolt. Tekkis kohe teatav kahjutunne, et ise sellisele ideele ei tulnud, aga noh, alguses tulebki rahulikumalt võtta. Kusjuures kui ma oleksin tahtnud, oleksin ma saanud kohapealt retroriideid osta, aga need olid ... ütleme nii, et ... mitte minu suuruses. Aga ilmaga vedas meeletult, nii et kõik tasus ennast sajaga ära. Ka need lisandunud magamata unetunnid.

Pilte ma loomulikult ei teinud, vähemalt mitte jagamisväärseid. 

Aga esmaspäeval algab mul puhkus! Ma pole veel täielikke plaane teinud, aga vähemalt puhkuse alguses on meil plaanis teha väike Lõuna-Eesti tripp, minna Tartusse Autovabadusele, Elvasse, avastada nunnusid Lõuna-Eesti järvi ja teha kõike seda, mida puhkuse ajal ikka tehakse. 

Lõppu aga pilt meie kõige uuemast pereliikmest:



30 juuni 2021

Suvetunne

 Mul on kogu aeg tunne, et millestki pole justkui kirjutada, sest ma teen kas a) täiesti igavaid asju, mille kirjeldamine mulle endale une peale ajab, või b) liiga põnevaid asju. Okei, okei, see viimane on ilmselge liialdus, aga siiski. Lisaks: kust leida aega kirjutamiseks? Kui suur suvi peale tuli, oli mul raske juba söögitegemiseks aega leida (ok, seda ei leia ma tõesti just eriti tihti), rääkimata siis veel kirjutamiseks. Aga olgu, aitab halast, aeg väikeseks värskenduspostituseks.

Oma uues kodus oleme nüüd veetnud umbestäpselt kuu aega ja selle aja sees tegelenud põhiliselt päikeseloojangute pildistamisega. Nii ongi mu telefon täis umbes selliseid pilte:


Kusjuures esimest korda käisime seda korterit vaatamas jaanuaris, kõige rõvedamal ja tuisusemal päeval, mil päikeseloojangutest polnud veel halli aimugi, ja isegi siis armusime sellesse korterisse esimesest silmapilgust, nii et nüüd, mil igal õhtul on sellised valgusmängud, on emotsioonid veelgi tugevamad. Lisaks sellele oleme nüüdseks vist põhilisema sisustamise ära teinud – esik on küll lage ja peeglitu, aga eks enesevaatamine ongi ülehinnatud. Ma olen iga päev aina tänulikum selle üle, et enamik mööblist oli siin juba olemas – tegemist on nimelt üsna pretensioonika planeeringuga korteriga ja kui see veel tühi ka oleks, kirjutaksin seda postitust praegu hullumajast.

Suur kuumus lõi sassi ka kõik mu suveplaanid. Olin arvestanud sellise tüüpilise Eesti suvega, mil vihma sajab ja on jahe, nii et saan rahulikult kolida, koristada, kodus jalkat vaadata ja muid asju teha, mis ei hõlma bikiiinipidusid ja randa. AGA. Siis tulid päike ja soojus, nii et kuidas ma istun kodus? Ma pidin oma hinge ja keha pooleks rebima, et valida jalgpalli ja suvepidude vahel. Lisaks panime veel kinni väikese suvemaja Võsule, nii et nüüdseks olen puhanud, nii et vähe ei ole. Jõudsin nüüd üle pika aja Tallinnasse tagasi ja nüüd tegelen tüüpilise puhkusejärgse tegevusega: päikesepõletuse ja sääsepunnide ravimisega. Aga ikka nii mõnusad olid need palavad ilmad! Võsul veetsingi enamuse ajast päikese käes peesitades ja nautides. Eriti mõnus oleks olnud, kui oleks veel ujuma ka saanud, aga paraku oli merevesi minu jaoks liiga külm. Enne Võsutrippi käisime veel Lottemaal ja Pärnus ka, nii et põhimõtteliselt on mu tavapärane suveplaan juba täidetud. Ja mul pole puhkus veel alanudki! 






Nii, vahepeal on möödunud paar päeva. Nagu näha, ei suutnud ma isegi seda postitust lõpuni kirjutada. Kuidas leida aega vajalike asjade jaoks? Mul on pikk nimekiri, mida kodus vaja teha oleks, aga ikka valin ma selle asemel Patareis jalka vaatamise. Kapid ootavad korrastamist, peegel ostmist ... muust ma ei räägigi. Praegu ootangi pikisilmi vihma, et saaks natukenegi kodus toimetada. Muidu kisub FOMO kogu aeg välja.