28 juuni 2022

Jagan rõõmu

Ma natuke aega tagasi mainisin, et töötan Lasteekraanis, aga see jäi vast mainimata, et lisaks Lasteekraanile olen ma ka osa Jupiteri vahvast tiimist. Jupiter, kui keegi ei tea, on Eesti kõige parem voogedastusplatvorm ja kui ma ütlen "kõige parem", siis ma mõtlen, et lisaks äärmiselt laiahaardelisele sisule on see tasuta ja seal ei pea ennast registreerima. Ma ise olen igasuguste kliendiprogrammide suhtes pigem tõrjuva hoiakuga ja kui ma pean millegi vaatamiseks ennast kuhugi kirja panema ja kasutajaks registreerima, ... siis ma parem jätan vaatamata. Ja noh, maksta mulle ka ei meeldi, eriti nüüd, kus ma iga kord kohvikusse minnes ja hinnakirja nähes minestan.

Aga miks ma üldse Jupiterist rääkima hakkasin, on see, et sinna jõudis üks mu lemmikfilmidest ja kui kellelgi on see vaatamata, siis ma tõsiselt soovitan. Filmiks on siis "Hüvasti, Lenin!" Ma olen üldse suur Saksa filmide austaja ning see film on pärast "Teiste elu" mu absoluutne lemmik. Ja kui ma siin juba olen, siis veel paar soovitust:

"Suur unelm" ühendab endas mu kaks lemmikut: Daniel Brühli ja jalgpalli. Film räägib õpetajast, kes üritab 1847. aastal Saksa lastele inglise keelt ja kultuuri õpetada. Kuidas? Aga loomulikult jalgpalli mängides. Kui aga arvate, et see tal lihtsalt läheb, siis arvake uuesti. 

Teine suur lemmik on sari "Patused". Ma millalgi siin juba soovitasin sarja "Kurjategijad" ja "Patused" on vähemalt minu vaatenurgast suhteliselt sarnane: väga tõsine teema, aga palju britilikku huumorit, mis ei lase sarjal depressiivseks muutuda. Sari räägib 80ndate Londoni geiringkonnast ajal, mil seal hakkab vohama HI viirus. Eraldi peab esile tõstma väga head muusikavalikut, aga mitte ainult - kõik oli nii hea, et ma lõpus ikka ulgusin korralikult nutta. Soovitan soojalt.


21 juuni 2022

Mitmed mõtted suhetest

 Paar nädalat tagasi sattusin sõbrannadega pubisse ja nagu ikka keerlesid jutud seinast seina, laest põrandani ja peatusid kõikvõimalikes kohtades. Ühel hetkel kerkis esile küsimus: kujutame ette, et meile meeldiksid korraga nii mehed kui ka naised - kas me erinevast soost partneri valikul hindaksime samu asju või erinevaid? Vahele mainin, et me oleme kõik sajaprotsendilised heterod, nii et endal meil kogemused naistevahelise armastusega puuduvad. Mõtlesime ja mõtlesime ning jõudsime järeldusele, millele me alati jõuame, kui mehi ja naisi võrdlema hakkame: enamus omadustest, mida inimeste puhul hindame või mis üleüldse olulised on, on sooülesed. Ükskõik, kas meile meeldivad mehed või meeldiksid naised: ikka tahaksime, et inimene oleks usaldusväärne, empaatiline, intelligentne, hea huumorimeelega ja kõik need muud loogilised asjad.

Ja kui minna veel kaugemale, siis tegelikult hindan ma samu omadusi mitte ainult kaaslase, vaid ka sõprade ja suhtluskaaslase valikul. Ei ole ju nii, et sõber peaks olema usaldusväärne ja hea huumoriga, aga kaaslane loll ja ebausaldusväärne, aga peaasi, et välimuselt atraktiivne. Ja kui ma veel edasi mõtlesin, siis sain aru, et tegelikult ongi mulle kaaslase puhul palju olulisemad üldinimlikud omadused, st omadused, mis teevad temast minu jaoks hea ja külgetõmbava inimese, kui soopõhised omadused, nt välimus. See on ka ilmselt põhjuseks, miks mu pikaajalised suhted pole kunagi alanud konkreetsest kohtingusituatsioonist või esimese kohtamise vaimustusest, vaid pigem arenenud ... mitte päris sõprusest, aga teistsugustest suhtlusvormidest (ühisest tutvusringkonnast, pikemaajalisest koosviibimisest mingites olukordades vms). Seda, et keegi mulle esimesel kohtumisel sügavat muljet avaldaks (oma välimuse või ägeda käitumisega), on loomulikult ette tulnud, aga tavaliselt on see ka lahtunud, sest pikemaajalises suhtluses saavad minu jaoks oluliseks hoopis muud asjad ja need ongi just need sooülesed asjad. 

See on ka ilmselt põhjus, miks mulle Tinderi kontseptsioon nii vastumeelne tundub. Esiteks on mõte inimeste kataloogina esitlemisest mu jaoks pehmelt öeldes õõvastav. Teiseks - kui ma peaksin ainult välimuse või piltide põhjal valima, teeksin ma nii palju valesid valikuid, et arvaksin (nagu paljud tinderdajad, kelle kogemusi kuulnud olen), et kõik mehed/naised on nõmedad ja normaalseid isendeid üldse ei leidu. Ja see ei tähenda üldse, et kogu Tinder oleks täis perverte, nilbikuid või troppe - kindlasti mitte. Lihtsalt ainult välimuse põhjal pole ju võimalik aru saada, kas see inimene ka tegelikult mulle meeldiks. Minu puhul käibki tihti armumise protsess nii: mulle hakkab meeldima inimese olek/suhtlusviis/midagi muud, mida esimesena märkan - ma avastan, et tegu on huvitava ja meeldiva inimesega - ma avastan, et sellel inimesel on veel minuga klappivaid iseloomujooni - ma näen, et ka mina olen tema jaoks huvipakkuv ja austusväärne isik - ma olen armunud ja ta välimus, mis võib-olla alguses mu pilku ei köitnud (aga võib-olla ka köitis), on minu jaoks maailma kauneim. Ja see kõik ei tähenda, et ma üldse inimese välimust ei märkaks - seda, kuidas ma mehi ja ka naisi kommenteerida võin, saavad kinnitada kõik, kes on minuga koos eurovisiooni vaadanud. Lisan ka juurde, et kogu see armumise protsess võib päris kaua aega võtta - ei ole nii, et ma avastan seda kõike ühe õhtu jooksul.

Tegelikult pean üles tunnistama, et mõte traditsioonilistest kohtingust tekitab minus kerget hirmu, ilmselt sellepärast, et kohtingu kontseptsioon juba eeldab, et lühikese ajaga pead sa ennast oma parimast küljest näitama ja samal ajal otsustama, kas teine inimene meeldib sulle piisavalt, et veel mõnele kohtingule minna või üldse edasi suhelda. Pealegi ei saa kohtingul teise inimese kohta tegelikult mitte midagi teada - kas mina olen näidanud kohtingutel oma nn tavalisemat poolt ehk seda poolt, mis ainult magaks ja lolle nalju teeks? Loomulikult mitte. Kas teine pool räägiks mulle, et talle meeldivad veidrad pornofilmid ja arvutimängud? Üldjuhul mitte. Enamasti räägitakse vähemalt esmakohtingutel oma tööst, hobidest, lemmikfilmidest (kui see pole porno) ja natuke ka üldisematest vaadetest elule ja suhetele (mis enamasti on suhkruvõõbaga kaetud). Kokkuvõtteks: palju teemasid, mis tegelikult kumbagi poolt ei huvita ja mis meelde ei jää. Loomulikult olen ma ka oma lühikese elu jooksul kohtingutel käinud, aga midagi mäletamisväärset mul neist meenutada pole.

Ja kui ma mainin mingitel seltskondlikel üritustel, et ma pole sada aastat vallaline olnud ja viimane vallaliseaeg kestis ka u 3 kuud ja sellestki enamuse veetsin ma poolsuhtes, siis saan ma väga üllatunud pilke. Oma enesehinnangu huvides loodan ma, et need pilgud peidavad küsimust "kuidas see võimalik on, kui kõik kohad on imelikke suhtefoobe täis", mitte et need inimesed mõtleksid hoopis "kuidas temasugune küll suhtes saab olla". Igatahes ma mõtlen siis, et äkki on minu taktika, inimest pikema aja jooksul tundma õppida ja temaga enne väga heaks tuttavaks saada, ikkagi pikemas perspektiivis hea? Või vähemalt parem, kui kohe esmamulje põhjal otsustamine? Teine variant on see, et mul on lihtsalt hea maitse. Ja kolmas variant, et ma olen ise lihtsalt nii tore inimene.

02 juuni 2022

Tõõrõõmud

 Ma olen täna veidi härdas meeleolus, sest eile oli meil ERRi sünnipäevapidu ja täna sain ma intrast lugeda, mida mu töökaaslased minust arvavad. Ja noh, ega ma kade ole, jagan ikka siia ka:


Alati väga abivalmis ja kiire tegutseja. Töökas, teotahteline, alati valmis aitama ja erinevate ideedega kaasa tulema. Lasteekraani ülimalt tubli toimetaja, eelmise kolleegi lahkudes lubati, et võimatu on ühel inimesel seda tööd teha - nüüd on töö tehtud ja paremini kui enne.

 

Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul tekib küll aeg-ajalt oma igapäevast tööd tehes ja leiba teenides mõte, et kas see, mida ma teen, ka üldse oluline on ja kas seda ka hinnatakse. Kes siis ikka keset kibedat tööaega tuleb ütlema, et kuule, sa oled ikka jube tubli ja hea - enamasti öeldakse pigem seda, mis kehvasti on. Seetõttu on mul tohutult hea meel, et ERRis kolleegide tunnustamise traditsioon on. Kohe tuli tuju veel paremini tööd teha.


Ja kui ma juba töölainel olen, siis mainin ka, et tasub ikka seada oma veebisammud Lasteekraani lehele. Kõik, kes me siin töötame (mina), teeme oma tööd südamega ja lisaks on meil juunikuus ülesse läinud täiesti vaimustavad maailmahariduslikud videomuinasjutud, mis on ka täiskasvanutele väga huvitavad vaadata. Rääkimata siis kõigest muust toredast. Lisaks oleme väga avatud igasugustele koostöödele, mis lastele rõõmu pakuksid ja kasu tooksid.

16 mai 2022

Tähelepanekud Eurovisioonist

Meie vaatasime Eurovisiooni koos bingoga, nii et enamuse ajast kostsid hüüded: "Kas tal nüüd on kuldne kleit seljas?", "Millest see laul räägib? Mul on vaja, et see räägiks eneseleidmisest, siis on rida täis", "Kui suur on lootus, et selle laulu ajal keegi kukub?", "Ma loodan, et kõik see nüüd Stefani laulu ajal ei juhtu: laulab mööda, unustab sõnad, kukub, hakkab nutma ja keegi jookseb lavale". 

Ühesõnaga, nalja sai. Laulud olid paraku liiga normaalsed, et nende üle naerda oleks saanud. Jep, Eurovisioon toob minus parima välja. Mu vaieldamatu lemmik oli Norra - midagi nii sürri pole ma ammu näinud. No kes selliste sõnade peale tuleb? Lisaks meeldis mulle veel Poola, aga teisi laule ei mäleta ma kahjuks üldse. UK üle on mul hea meel, sest no oli ka aeg viimaselt kohalt ülespoole tõusta. Ernsti lemmik oli Hispaania, välja arvatud siis, kui ta küljega oli, sest siis tundus, nagu polevat tal aluspükse. Üldse ei meeldinud talle Saksamaa, sest laulja oli ebaviisakalt riides. "Koduriietega ei minda esinema," oli Ernsti kommentaar. 

Lisaks hakkas silma, et kuidagi jube paljud laulud rääkisid sellest, kuidas ollakse nii erinevad teistest, nii erilised, nii palju kannatanud ja mitte mõistetud. Ma nõustun Valner Valmega, et praegusel ajal tundub selline iseenda üle hädaldamine pehmelt öeldes kohatu. Pealegi on mu meelest praeguses maailmas võimalik olla täpselt see, kes sa oled, nii et kui keegi soiub laval, et ta on nii kole ja keegi teda ei mõista - anna andeks, aga ei kõneta üldse. Hädaldamist oli üldse kuidagi jube palju ja sellepärast ma üldse ei imesta, et Moldova ja Hispaania nii palju punke said. Kujuta nüüd ette, et oled saalis kohapeal, lõbusas ja joviaalses meeleolus, tahaksid möllata ja tantsida ... ning siis pead kuulama mingit soigumist. Kõigel on ikka piir.

Ja kuna Norra mulle nii väga meeldis, tahtsin ma ka nende poolt hääletada. Paraku jäi mulle meelde vale telefoninumber, nii et ma helistasin hoopis Prantsusmaa poolt. 

10 mai 2022

Malta, mu arm

 


Tegelikult oli meil plaanis mai alguses minna Austriasse elektrijaamu külastama, aga paraku jäi see reis ära. Kurvastasin väga, sest Austria ja elektrijaamad - mis saaks veel parem olla? Kuna aga puhkus oli juba võetud, otsustasime selleks ajaks uue reisi planeerida, tingimusteks, et võiks olla soe ja võimalikult lähedal, sest mina ja lennukid pole just parimad sõbrad. Piilusin korraks ka Kanaari saari, aga olid siis piletid liiga kallid või lennuajad ebasobivad - see plaan jäi katki. Lõpuks jäid sõelale Malta ja Küpros, millest Malta väljus võitjana.

Ma ei saa öelda, et ma Malta kohta liiga palju head kuulnud oleksin. Enamasti kurdetakse, et seal on kuiv, loodust ega randu pole, midagi väga põnevat ka teha pole. Mõni väidab suisa, et täiesti igav ja mõttetu koht, kuhu minna. Ka pildid, mis Maltast leidsin, ei andnud suurt lootust. Nende positiivsete eelteadmistega varustatuna asusin siis teele ja mõtlesin, et kui mitte midagi muud, siis vähemalt on seal soojem kui Eestis.

Eks iga kohta saab vaadata nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest. Ma oleksin ju võinud keskenduda Malta puhul pidevatele ehitustöödele, hilinevatele bussidele, liiga kõrvuti asuvatele linnadele ja liiga kivistele randadele, aga kas see oleks siis olnud baas heaks reisielamuseks? Ja kas üleüldse leidub maailmas kohta, kus mitte miski ei häiri? 

Kuna mu ootused olid suhteliselt madalad, siis üllatusin ma põhimõtteliselt iga nurga peal äärmiselt positiivselt. Alustame kõige lihtsamast, aga minu jaoks ka kõige tähtsamast: inimestega suhtlemine on äärmiselt lihtne, sest kõik räägivad inglise keelt. Restoranides olid menüüd arusaadavad, poes sai kõike küsida, bussides olid kirjad inglise keeles - mitte mingisuguseid arusaamatusi ei tekkinud. Teiseks: selliseid turiste orki püüda tahtvaid müügimehi põhimõtteliselt ei olnud, vähemalt mina ei näinud ühtegi. Maltalased jätsid mulle väga viisaka ja pigem reserveeritud mulje - ei mingit liigset pealetükkivust. Kui midagi küsisime, siis loomulikult vastati viisakalt, aga mingit ahistamist ei toimunud. Lisaks - ilmselt selle tõttu, et hooaeg polnud veel avatud, aga ka turistikohtades oli inimesi mõnusalt vähe, nii et ei pidanud trügima.

Kohtusime Maltal ka kohalike eestlastega, kes rääkisid, et eestlastele üldse Malta loodus ei meeldi. Ka enne minekut olin eeldanud, et midagi rohelist seal üldse polegi ja kõik kohad on maju täis. Ma ei tea - võib-olla on asi selles, et ma käisin praegu, mil seal pole veel liiga kuum ja kuiv, aga minu arvates oli seal rohelust küll ja veel. Olgu - ürgmetsi, soid ja lõpmatuid niite Maltalt tõesti ei leia, aga samas on seal  kaljud, grotid, palmid ja meri! Ja täiesti vaimustavad lained, mida võiks vaatama jäädagi. Kusjuures kui ma sihtkohta valisin, siis ma ütlesin ka, et mul on muust ükskõik, peaasi, et palmid ja meri on - Malta täitis mu soovid mitmekordselt. Mu lemmikkoht oli Blue Grotto, kus ma kahjuks küll paadiga sõita ei saanud, aga seevastu sain nautida maailma kõige ilusamat vaadet merele. Juba selle vaate pärast tahan sinna tagasi minna. Ilusaid merevaateid jagus muidugi igale poole.

Kuna viibisime Maltal vaid paar päeva, otsustasime neist maksimumi võtta ning külastada võimalikult palju erinevaid kohti. Meie ööbimiskohaks oli Sliema ja sealt tegime väljasõite Vallettasse, Bugibbasse, Gozo saarele, Mdinasse ja nagu eelpool mainisin, Blue Grottole. Mu absoluutne lemmikkoht oli Mdina ehk Malta esimene pealinn. Ilusad vaiksed tänavad, hobused, kaunid vaated ... mida võiks veel hing ihaldada? Samuti armusin ma Vallettasse, kus oli mitmeid ilusaid väljakuid ja lahedaid kohvikuid. Gozo saarel külastasime saare keskel asuvat kindlust ja nautisime kohalikus restoranis jäneseraguud. Jänes on Maltal vist rahvustoit, eks? Igatahes seda pakuti igal pool. Gozo saar meeldis mulle samuti väga, aga oleks ilmselt rohkem meeldinud, kui ilm poleks olnud nii tuuline ja ma poleks pidanud oma siivsuse hinnaga kleiti kinni hoidma. See oli loomulikult minu probleem, et ma kleidiga olin, aga siiski.

Ma jätkan nüüd piltidega, aga vahepeale üks humoorikas vestlus taksojuhiga, kes avaldas soovi suvel Eestisse tulla ning tundis huvi, millal siin suvi on:

- Millal Eestis suvi on?

- Juulis

- ... ja kui kaua?

- Ainult juulis.

- Ainult juulis!? Kuidas te seal elada saate?



Jalutuskäigul mööda Sliema promenaadi leidsime mitmeid ilusaid parke ja palme. Hästi palju söögikohti ja baare oli ka, kus kella 17 ja 19 vahel oli 2 jooki ühe hinnaga.





Mdina kõrval oli selline väike linnake, mille nime ma ei mäleta, aga kus asus see värviline ja lippudega ääristatud tänav. Ma ei saanudki aru, miks need lipud seal olid - kas oli mingi sündmus või on see kogu aeg nii ... Lisaks soovitan pöörata tähelepanu Malta rõdudele, mida võis leida igat värvi ja mis andsid muidu liivakarva majadele laheda nüansi. Muide, sealtsamast sai ka väga häid pirukaid.






Ma vahepeal mainin, et ma ei lähe kunagi reisile ideega veeta põhiline aeg pilte tehes, nende jaoks sobivate nurkade otsimises ja hiljem nende töötlemises, nii et seetõttu on mu pildid suvalised klõpsud, mis tehtud kõndimise pealt. Nondel ülemistel piltidel on mõned hetked Mdinast, mis kahjuks ei anna edasi kogu selle linna ilu. Peate lihtsalt mind uskuma.







Vaated kaljudest ja merest. Ilm oli just tol päeval, mil groti juurde sõitsime, küll veidi pilvine, aga vaated olid siiski väga võimsad. Oleksin tahtnud ka paadiga koobastesse sisse sõita, aga olevat liiga tuuline olnud. 






Mõned toidu- ja Aperolipildid ka. Meie hotellis asus täiesti vaimustav Itaalia restoran, milles pakuti mu siiani lemmikpastat. Mmm ... kuidas ma peaksin saama dieeti pidada sellise toidu juures? Ka mujal oli väga palju Itaalia söögikohti. Kuulsin, et Malta kalurikülades pidavat saama värskeid mereande ja kala, aga kahjuks nendesse me ei jõudnudki. Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma. Ahjaa, Sliemas asub ka Eesti restoran, kus käisime ka einestamas. Üldiselt jäin ma Malta söögiga rahule, sest ... see ei erinenud väga Eestis pakutavast. Kõike, mida hing ihkas, sai, kui vaid maksma soostusin. 

Mina kavatsen igatahes millalgi tagasi Maltale minna.

09 mai 2022

Veidi pilte Maltalt

Pärast seda, kui ma hommikul e-smaspäeva meilide alla uppusin, hakkasin ma mõtlema, kas sellised ühepäevased masskampaaniad tõesti toimivad? Minus näiteks tekitas kogu kirjalaviin meeletult stressi, nii et ma ei sulgenud mitte ainult oma meilikasti, vaid ka üleüldse veebibrauseri. Neid pakkumisi oli lihtsalt nii palju, et ma ei suutnud aru saada, kas miski oli ka mõistlik. Pealegi tundus mulle kõikide pakkumiste läbikammimine nii ajamahukas, et ma leidsin, et närvid ja aeg maksavad ka midagi.

Mitte, et mul närve enam alles oleks, aga ikkagi.

Vahepeal käisin ma Maltal ning praegu võtan ma hoogu, et sellest pikemalt kirjutada. Kiire kokkuvõte: mulle väga meeldis! Rohkem kirjutan ma aga siis, kui olen veidi puhanud ja töökoorma alt välja rabelenud. Seniks aga mõned pildid:














20 aprill 2022

Tööd ja närvitsemised

Huvitav, kas teistel on ka nii, et kui neil on vaja mitu asja ära teha, keegi annab veel ülesandeid juurde ja lisaks kummitab veel kuklas mõni pikaajalise tähtajaga asi, siis nad lihtsalt otsustavad mitte midagi teha? Loomulikult mul ka mitte, millest me siin räägime üldse?


Igatahes. Ma olen oma praeguses töökohas töötanud veidi üle poole aasta ja olen saavutanud staatuse, et kui keegi puhkab, siis küsitakse, kas ma saan asendada. Mitte kõikide tööde puhul loomulikult, aga nende, mis minu pädevusse kuuluvad - saatejuhiks pole mind (veel) palutud. Ja kuna ma tahan kõike teada ja kõike õppida, siis ma loomulikult olen alati nõus. Mis omakorda tähendab, et ma avastan ennast olukordadest, kus ma ei suuda asju prioritiseerida, vaid istun, pea laiali otsas.


Aga. Mulle ikka nii meeldib mu töö.


Sattusin mõni aeg tagasi kuulma pealt ühe noormehe kurtmist, et ta pruut jättis ta maha, kuna too noormees ei olevat piisavalt edasipüüdlik. Ta nimelt polnud osanud öelda, mis on tema elu eesmärgid, plaanid, kus ta on oma eluga paarikümne aasta pärast jne jne. Kui ma poleks nii viisakas inimene olnud, oleksin ma püsti tõusnud ja öelnud, et hea on, et sellisest lahti sai. Mulle käivad nii närvidele need manifesteerijad, eesmärgitajad ja fomotajad, kes käivad ringi ja aina räägivad, kuidas kõike peab elus tegema, kogu aeg peab inimesel mingi suurem eesmärk olema, kogu aeg peab ennast julmalt arendama. Ausalt - laske mul rahus olla. Ma arvan, et mõtlemis- ja õppimisvõimelised inimesed suudavad ka ise areneda, ilma et kogu aeg kohvivesi teatud kohas ei kee. Ja kes ei suuda, ei suuda seda ka oma manifesteerimiseta. Mis pagana sõna see üldse on? Või noh - mul on suhteliselt savi, mida inimesed omaenda eluga pihta hakkavad, aga kui sellepärast teised kannatavad, ajab see mind närvi. 


Ja siis sattusin ma eile poole kõrvaga kuulma üht saadet, kus õpetati, kuidas alustada sellise ettevõtlusega, kus inimestele võimalikult palju mõttetut kraami müüakse. Miks? Kes seda teab.