02 detsember 2022

Tore

Täna oli nii tore hommik, et ma kohe pean oma rõõmu välja elama.

Esiteks - nii palju annab päeva edasisele kulgemisele juurde see, kuidas sa seda alustad. Need päevad, mille algus on olnud üksi pimedas kohvitassiga kulgemine, sest kõik teised norisevad veel oma voodites, on ikka natuke nukramad. Täna aga istusime kõik koos laua taga, jõime kohvi (mina) ja sõime putru (teised). Rääkisime tähtsatel teemadel (jalgpall) ja vaatasime jõulukalendri tänast lugu.

Rääkides jõulukalendrist, siis kuigi sellega töötamine on olnud kohati üks paras peavalu (aga millega töötamine poleks), siis mul on tohutult suur rõõm kuulda, lugeda ja näha, kuidas koolides ja lasteaedades vaadatakse klasside kaupa meie kalendrit, kuidas kirjutatakse ja küsitakse, kas ikka sel aastal ka kalender tuleb ja kuidas kalender toob lastele nii palju rõõmu. Ernst rääkis hommikul, et nad olid ka oma klassiga esimest juttu vaadanud ja pärast arutanud. Süda läheb kohe seest soojaks. See ongi see põhjus, miks mulle mu töö meeldib - laste tagasiside. Et ma saan pakkuda lastele rõõmu. No kas saaks olla veel paremat tööd? Ma küll ei tea. 

Ja ilm on nii ilus! Hommikul käisid mul ka päkapikud ning tõid mulle armsad kõrvarõngad. Kohvi sai juua ning piim ei olnudki halvaks läinud. Ühe konkursi jaoks, mida korraldama hakkan, sai klipp valmis. Koosolekul sai nalja. Üks töökaaslane oli nõus minu eest esinemise raske taaga enda peale võtma ja ise auhinna üle andma. Täna on reede ja õhtul saab jalgpalli vaadata. Elu on ilus.


28 oktoober 2022

Ma ei pea

 Kunagi gümnaasiumiajal ütles meile üks füüsikaõpetaja, kes muidu eriline vaimugeenius ei olnud, suusoojaks, et elus on üldiselt väga vähe asju, mida me tegema peame - enamik on meie enda valik. Millegipärast on see lause, mis tegelikult pole üldse midagi erilist, mind terve elu saatnud. Kui ma oleks popp ja noortepärane, kasutaksin ma siinkohal sõna "inspireerinud", aga paraku tülgastab see sõna mind sedavõrd, et minu leksikast see puudub. Aga siiski. Ja vahel, kui keegi räägib, et ma ometi pean ju seda või teist tegema või et üleüldse elus peab midagi tegema või loen artikleid, et mingiks vanuseks peavad need või teised asjad tehtud olema, mõtlen ma tagasi selle füüsikaõpetaja peale (kelle füüsikaõpetustest ei mäleta ma paraku mitte midagi) ja ütlen, et ega ei pea ikka küll. See on väga vabastav: mõelda, et ma ei pea olema ilus, tark, treenitud, haritud, laia silmaringiga, rikas, sotsiaalne, suure lugemusega, huvitavate hobidega, loomi armastav ja enda vanusest 10 aastat noorem välja nägev naine. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea huvituma investeerimisest, kultuurist,  filmidest, raamatutest, teistest inimestest, reisimisest, meisterdamisest, kodu loomisest, meestest, naistest, teatrist, ettevõtlusest, palgatööst, autodest ega loodusest. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea olema 30ndaks eluaastaks abielus, kolme lapse ema, ettevõtte omanik, viie teaduskraadiga, reisinud läbi terve maailma, teinud autojuhiload, teinud karjääri, harrastanud ekstreemsporti, leidnud põneva huviala ja ostnud 300 paari kingi. Aga ma võin seda kõike olla teinud, kui ma vaid tahtnud olen.

Sest milline inimene on maailmale kasulikum - kas see, kes kasutab kõiki võimalusi ennast arendada, reisib, tarbib ja õpib

või see, kes mitte midagi ei tee?


Ja ma tean, et see viimane küsimus on mustvalge. Ega peegelda minu arvamust.

29 september 2022

Uus eluaasta algas!


Mul oli vahepeal sünnipäev ja ma sain 33-aastaseks. Vahelepõikena meenus mulle, et kui aasta tagasi üks mu tuttav 35-aastaseks sai ja ma ta kaardile ta vanuse kirjutasin, siis mu sõbrad muretsesid - äkki ta põeb oma vanust. Ma olin siiralt imestunud, sest 35 on ju nii äge vanus! Ja no üleüldse on tore vanemaks saada, sest mõelda vaid, kui palju elukogemust sellega kaasneb. No igatahes, ma olen rõõmus oma vananemise üle ja ütlen kõigile uhkusega, et olen 33. Seda on ehk muidugi ka mu näost näha, Taas vahelepõige: viibisin paar nädalat tagasi ühel meeleolukal koosviibimisel, kus üks noor daam ei suutnud mitte rääkida sellest, kuidas teda kogu aeg nooremaks peetakse. See oli täpselt selline komplimenti nuruv jutt, mida ma püüdlikult ignoreerisin. Miks inimesed tahavad, et neid nooremaks peetaks? Kas siis elukogemus üldse midagi ei maksa?


Ma pikin siia vahele pilte Baierimaast, kus ma oma sünnipäevanädalal viibisin, ärge pange tähele.


Lisaks mu sünnipäevale täitus mul vahepeal ka aasta ERRis töötamist. Milline aasta see oli! Ja ma ei tea, kas selle tõttu, sellest hoolimata või hoopis mingitel kolmandatel põhjustel sain ma tööülesandeid juurde ja see valmistab mulle taas nii meeletut rõõmu. Ma isegi ei tea, miks, aga ilmselt sellepärast, et mu sisemine töönarkomaan sai uue doosi. Ma arvan, et ma olen üks õnnelikest inimestest siin ilmas, kelle töö sisuks (aga mitte ainult) on laste joonistuste vaatamine ja lastele rõõmu pakkumine. Mis saaks veel toredam olla? Isegi mu sisemine pessimism lahtub hetkeks.


Aga Baierimaal oli tore! Eriti tore on see, et sealt räägitakse oluliselt arusaadavamat saksa keelt kui Berliinis. Sel aastal külastasin ma ka esimest korda elus Oktoberfesti, mis polnud üldse selline joomapidu, nagu ma arvasin. Asi võis olla ka selles, et ma käisin seal kolmapäeva päeval, aga ikkagi. Hinnad olid muidugi meeletud, aga õnneks oli sissepääs tasuta, nii et sai ka niisama ringi jalutada ja rahvariietes sakslasi vaadata. Oleksin saanud ka kaineks jääda, sest saadaval oli ka alkoholivabu jooke, aga seda varianti ma ei kasutanud. 


Jõule nautisime ka. Nimelt on Rothenburgis, mis on valitud Saksamaa kõige romantilisemaks linnaks, pandud väga suur rõhk jõuludele - erinevad poed, kus müüdi Saksa käsitööd, muuseumid jne olid igal nurgal. Oleksin ma jõulufänn, oleksin ma suurest vaimustusest rabanduse saanud - nii suurt valikut jõuluehteid pole ma kusagil näinud. Mind huvitas aga pigem muuseum, kus tutvustati jõulude ajalugu Saksamaal, näidati vanu jõuluehteid ja räägiti traditsioonidest. Äärmiselt huvitav. Rothenburg ise on ka väga armas linnake, nii et kes sinnakanti satub, soovitan kindlasti minna. Kohale saab Nürnbergist mugavalt rongidega - peab küll paar korda ümber istuma, aga see pole eriline vaev. Saabki Saksa väikelinnu nautida.


Nürnberg ise on ka armas. Eriti meeldisid mulle traditsioonilised pubid, mis on niiiiiiii kitsad, et neid on keeruline ennast ümbergi pöörata. Samas ilmselt see soodustab lõimumist ja tutvumist - pole võimalik, et sa oma kõrtsikaaslaste juttu ei kuule. Hästi lahedad! 





12 september 2022

Elamustest

Ma olen avastanud (ja ma pole selle avastusega üldse originaalne, ma tean), et mida kauem ma elan, seda vähem suudan ma leida kunstist elamusi. Vahel midagi sähvatab - nt Fredrik Backmani raamatud - aga üldiselt kaob enamik, mida vaatan, näen, kuulen ja kogen, unustusse. Näiteks neid tundeid, mida tundsin pärast "Triumfikaare" või "Kuristiku rukkis" lugemist või "Tuukrikella ja liblika" vaatamist, pole ma ammu tundnud. Seda tõelise kunsti kogemise tunnet. Kui kõik ahhetasid langustite raamatu ja filmi pärast, mõtlesin mina hoopis, kas need inimesed siis näiteks "Idiooti" pole lugenud? Mitte, et langustite raamat jube halb oleks olnud, aga maailmaklassikaga võrdlusi ei kannata ja isegi kui klassika kõrvale jätta, on tegemist keskpärase teosega. Ei mingit elamust paraku.

Ja sellepärast ma vaatangi vahel, nii paari-kolme kuu tagant eelmises postituses mainitud Marju Lepajõe dokki, sest seda vaadates ma tunnen, kuidas see mind vaimselt puhastab, kuidas kogu olmemüra ja mõttetud küsimused ja probleemid hajuvad ja kuidas hing puhkab.

Ma ei vaata eriti sarju ega filme. "Black Books" on mul varuks neiks hetkiks, mil elu mulle eriti närvidele käib. Mu tavapärane meelelahutusviis on raamatud, aga isegi neist ei leia ma tihti hingeminevaid elamusi. Backmani "Meie teie vastu" oli viimane puudutav elamus, aga seda teadsin ma juba ette. Ja siis on filmid.

Võib-olla on see seotud tööga, et ma põhimõtteliselt istun filmide sees, olen ümbritsetud filmidest ja sarjadest, nii et vabal ajal ei taha ma neist midagi kuulda. Võib-olla olen ma kulutanud liiga palju tunde keskpäraste filmide peale. Küll aga vaatasin ma eelmisel nädalal Norra filmi "Maailma halvim inimene" ja olen siiani haaratud". Kui te loete, et tegu on romantilise draamakomöödiaga, siis ärge uskuge. Romantikat ... seal on, aga mitte domineerivalt. Ma ei nimetaks seda ka eneseotsingufilmiks, sest sõna "eneseotsing" eeldaks mingit otsimist, tegutsemist. See on aga väga moodne film, mis on, vähemalt minu jaoks leidnud üles just selle õige nupu, mis näitab kaasaja ilu ja valu. 

Kurbust, üksindust ja igatsust millegi parema järele (kui me vaid teaks, mis see on).


10 september 2022

Vestlus perega

Mina: "Kas te Marju dokki vaatasite?"

E: "Peab järele vaatama."

Mina: "Mind kuidagi ei tõmba."

U: "Ma mõtlesin, et jutt käib Lepajõest ja kuidas see sind ei tõmba."

Mina: "Aa, Lepajõe kõnetab väga. Länik ei kõneta."

E: "Ma sain ka aru, et jutt käib Lepajõest."


See on väga nunnu, et kui juttu on Marjudest ja dokkidest, seostub mu õdedele ikka esimesena Marju Lepajõe. Nii et kui ka teie tahate vaadata mõnd dokki mõnest Marjust, mis ka päriselt vaatamist väärt on, siis vaadake Lepajõe dokki. Hea on vaadata tarku inimesi.

Leiab selle otse loomulikult Jupiterist.

Jupiterist leiab ka mu selle aasta lemmikfilmi "Maailma halvim inimene", aga see nõuab juba pikemat tutvustamist.

10 august 2022

Kodust

 Eile jalutasin ma töölt koju, ühes käes avatud šampapudel ja teises käes pusle, ning lootsin, et keegi mind ei pildista ega pane sotsmeediasse üles allkirjaga a la "milline õudne lapsevanem, ei suuda lapsega jalutamagi minna ilma alksita". Tegelikult oli asi selles, et ühel töökaaslasel oli sünnipäev ning ta pakkus oma ülejäänud alksi mulle kaasa. Loomulikult olin ma nõus, aga paraku unustasin ma, kui ebamugav on minna lahtise pudeliga jalgsi koju. Aa, Ernst oli ka, et pilt ikka täiuslik oleks.


Tegelikult olen ma praegu veidi nostalgilises meeleolus, sest Nodsu kirjeldas blogis oma Pärnu lapsepõlvekodu ja ... see on ka minu lapsepõlvekodu, nii et mul tuli kõik see silme ette. See mõnus rannatee, mis oli pooleldi kõrkjatesse kasvanud, millest paremale poole jäi hiiglaslik mahajäetud ja veidi õudne tondiloss, Jelgava pood, mänguväljak kiikedega, mis minu ajal olid täiesti katki. Kusjuures - 90ndatel olid põhimõtteliselt kõik hoovid katkiste kiikedega, nii et kui kellegi hoovis sattus olema terve kiik või koguni karussell, siis kümbles ta luksuses. Aga Pärnu ... ma mäletan, et meie olime selles väikeses kahetoalises korteris kuuekesi või isegi rohkemakesi, aga nii tore oli! Ühised suvesünnipäevad ja jaanipäevad, õhtused rannaskäigud ja palju, palju muud. See oli ka minu lapsepõlv. Kui mult küsitakse, kust ma pärit olen, vastan ma alati, et Pärnust, sest vot seal oli tõeline kodutunne. 

Kahju, et Pärnu kodu kadumisega kadus ka kodutunne.

09 august 2022

Uus nädal

 Püha issand jumal, milline sinine esmaspäev eile oli! Vähemalt on see nüüdseks läbi ja ausalt, ma pole vist ammu nii pahas tujus olnud kui eile. Ja kuna ma olen kogu aeg kerges raskemeelsuse vines, siis see ütleb juba midagi.


Vahepeale üks numps foto Linnanmäki lõbustuspargist, kus me pühapäeval käisime.

Aga eilse kooliteema jätkuks käisime Ernstiga veel kooliasju ostmas. Ma tegelikult tahaksin enda jaoks veel teha kokkuvõtte, kui palju lapse esimesse klassi saatmine aastal 2022 maksab, aga ma kogu aeg avastan, et midagi veel ja veel on vaja, nii et ... võib juhtuda, et see kokkuvõte tuleb alles kevadel. Vähemalt on ostetud koolikott ja dressid ning tellitud koolivorm ja tekkel. Kas sellest piisab? Ilmselt mitte. Mul on tunne, et ma olen suuremas ärevuses kui Ernst ise, kes hetkel rahumeeli mul tööl raamatut loeb.

Teate, mis on parim osa Ernsti jaoks, et ma Lasteekraanis töötan? See, et ta saab kohe teada, millal mingi äge multikas või film tuleb. Ta ise arvab ka, et ta saab mult multikaid tellida ehk öelda, mis multad üldse meil olla võiksid, aga noh, nii hästi tal ka veel ei lähe. Aga igatahes võib öelda, et mul on laste seas väga popp töökoht.

Ma nüüd naudingi oma poppi töökohta edasi ja vaatan üht filmi, et hinnata, kas see sobib lastele või mitte. Stay tuned!