14 oktoober 2019

Pilte Ida-Virumaalt

Oma sünnipäevast Ida-Virumaal ma juba rääkisin, aga nüüd jagan ma ka nelja pilti sellest toredast reisikesest. Need konkreetsed on tehtud peojärgsel hommikul, mil olime juba tagasiteel ja võitlesime tuulega, mis meid vägisi pikali lükata tahtis.





Kaks esimest pilti on tehtud Sillamäel, kaks viimast Kiviõli tuhamäe tipus. Viimane pilt, muide, on üks mu lemmikutest, sest kuigi fotograafid võiksid viriseda valgustuse üle, siis minu jaoks on selle kompa nii lahe ja pilt ise ka nii düstoopiline. Ja inimesed ei poseeri igavalt, vaid liiguvad. Sellel pildil on lugu. 

Ma vajusin hetkeks mõttesse. Mulle meenus lugu sellest, kuidas Hemingwayl paluti kirjutada (või ütles ta ise, et suudab kirjutada, ma ei mäleta detaile) ühe lausega terve lugu. See lause oli: "For sale: baby shoes, never worn". See on hämmastav, kuidas saab anda edasi nii palju nii vähesega. Sedasama hindan ma alati ka piltide puhul: et pole üleposeeritud, ülesätitud, ületöödeldud ja lihvitud pildid, mis mõtetele ruumi ei jäta. Aga on lugu. Võib-olla isegi esmapilgul juhuslik hetk. Sellepärast ei meeldi mulle üldse käia fotograafide juures, sest kogu see kontseptsioon, minna mingisse ilusasse kohta (randa või rappa enamasti), panna ilusad riided selga ja kamandada kõik naeratama, tundub mulle nii kunstlik ja võõras. Ei ole minu jaoks.

09 oktoober 2019

Kõike ei jõua

Ma mäletan hästi, kui ma kunagi poolnaljaga kirjutasin, et inimesed vastavad pea alati, kui neilt küsida, kuidas läheb, et jube kiire on. Ma ei mäleta, miks, aga see eskaleerus mingil hetkel selleks, et keegi solvus millegipärast, et minusugused ei saavat aru, et inimesed peavad vaeva nägema ja tööd tegema ja sellepärast polegi aega. See selleks. Igatahes, mulle tuli see torm veeklaasis täna uuesti meelde, kui ma pidin selgitama oma sõbrannale, miks ma pärast tööpäeva väsinud olen ja et ei, ma pole sellepärast väsinud, et ma olen haige.

Probleem tuli tegelikult sellest, et ma olin lubanud minna ühele üritusele, aga paar päeva enne selle toimumist sain ma aru, et ma lihtsalt ei jõua sinna, sest see toimub pärast tööpäeva, kestab südaööni ja kui arvestada, milline tühjakspigistatud sidrun ma iga päev pärast tööpäeva olen – ei tundu väga perspektiivikas kohale minna ja uimata. Loomulikult ma ütlesin, et ei tule, mitte ei rakendanud oma kunagist kohtingutest loobumise taktikat (mitte kohale minna ja mitte telefonile vastata), aga ometigi sain ma vargründava etteheite osaliseks: millest ma nii väsinud olen? See on ju lõbus! Tema läheb ju isegi haigena sinna, kuidas siis mina ei jõua. 

Siis mul kihvatas sees, sest esiteks, ma absoluutselt vihkan seda, kui mind üritatakse hakata ümber veenma ja eriti, kui seda tehakse süüdistavalt. Nimelt kui ma juba mingi otsuse vastu võtan, siis ei ole mind võimalik enam ümber rääkida. Selline ümberrääkimine on mu jaoks nii solvav, sest see näitab, et inimene ei aktsepteeri mu otsust või ei pea seda piisavalt oluliseks. Teiseks: millest ma väsinud olen? Huvitav küll, millest, las ma mõtlen .... ma ärkan iga päev kell 6, töötan päev läbi nagu orav rattas (viimasel ajal on veel tööd kamaluga juurde tulnud), tõlgin ühest keelest teise, teisest kolmandasse, kujundan, möllan, kirjutan, nii et päeva lõpuks ei mäleta ma enam oma nime ka, siis lähen lasteaeda, koju, proovin seal Ernsti kasvatada (ei õnnestu), teda sööta (ei õnnestu) ja ta õigel ajal magama panna (samuti ei õnnestu) ja siis kuulda kelleltki, kes tööl ei käi, küsimust, millest ma väsinud olen, on ausalt öeldes solvav. 

Kui ma mõtlen, mis on minus nt 10 aastaga muutunud, siis kindlasti see, et ma julgen olla väsinud ja loobuda seetõttu paljudest ettevõtmistest. 10 või 7 aastat tagasi oli tavaline, et mu päev algas kell 6 ja lõppes südaööl, sest ma pidin ju igale poole jõudma, kõike tegema. Mulle meeldis, kui mulle öeldi, et ma olen nii tubli ja aktiivne, ja et ma sain siis ohata, et jaa, aga magada ei jõua üldse. Praegu tekib mul tülgastus, kui ma kuulen sõna "tubli", sest esiteks on see täiesti tähendusvaba sõna mu jaoks ning teiseks ongi see sõna hakanud mulle sümboliseerima sellist inimest, kes pingutab, et ikka kõike teha ja sellega kiitust välja pressida. 

Ma olen tegelikult palju vaeva näinud sellega, et oma "tubli tüdruku sündroomist" üle saada. Alguses olid ikka süümepiinad küll, kui ma mõnel nädalavahetusel mitte midagi ei teinud ja ainult voodis lugesin või kui pärast tööpäeva kohe koju läksin ja taas mitte midagi ei teinud. Harjutamine teeb aga meistriks ja nüüd olen ma suhteliselt harjunud oma laiskusega ja ei tunne erilisi süümekaid ka, kui keegi kuhugi kutsub ja ma eitavalt vastan. See muidugi ei tähenda, et ma mitte kusagil ei käiks: pühapäevasel jalkamängul olen ma näiteks kohal nagu viis marka. Lihtsalt vanusega olen hakanud hindama ja nautima molutamise võlu. Nagu ütles Armin Kõomägi: vaba aeg, mille saad veeta täpselt nii, nagu tahad, on kõige väärtuslikum ressurss üldse. Las ma siis veedan selle näiteks magades.


04 oktoober 2019

Ikeaõhtu

Ma ei saa aru inimestest, kes ostavad või vahetavad kogu aeg mööblit, sest mu meelest pole jubedamat tegevust kui mööbli kokkupanemine. 


Alguses tundub kõik paljutõotav ja lootustandev: jee, ma saan hakkama, olen tõeline meisrimees, tugev, tark ja osav!

Seejärel: oot, see tükk ei taha siia mahtuda, miks see kruvi nii kõvasti käib? Äkki keeran kõvemini .... oi raisk, liiga kõvasti.

Siis: kus see õige tükk nüüd on? Oi pagan, ma olen selle valetpidi sisse kruvinud. Ei muud, kui tehtud töö lahti võtta ja uuesti kokku panna.


Lõpuks: huh, tehtud sai! A mis jupid need siin on ja miks nad üle on?


Ühesõnaga, ma panin eile Ernsti uut kirjutuslauda kokku. Laud ise sai, muide, ostetud uuest Ikeast, kuigi ma suhtun teatava distantsiga Ikeasse või üldse kõigesse, mida nii paaniliselt ülistatakse. Lisaks pole sealne mööbel minu maitsele, aga kuna mujalt ma sobivalt väikest kirjutuslauda ei leidnud, siis pidin järele andma. Aga – mööbel mööbliks, mind huvitaks hoopis, kas teised pole märganud, kui kohutavad tõlked on nii Ikea pärispoes kui ka kodulehel? Midagi pole justkui valesti, aga no nii halb on lugeda. Arvasin, et asi on minu kretinismis, aga mu testisik, kellel samuti Ikea kodulehte lugeda käskisin, ütles, et ka temal on raske lugeda. Hästi halvad ja kohmakad lausekonstrukstioonid, tekst ei voola ja mõte ei jõua kohale. Mulle õpetati tõlketeooria tunnis, et hea tõlke puhul ei tohi olla aru saada, et see on tõlge – noh, Ikea tekstide puhul on kohe aru saada, et need on kiirustades eesti keelde pandud. Halb. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mind ajab see küll poest eemale.


01 oktoober 2019

Jälle introvertsusest

Mu ema, kellel on 4 mitte just kõige kergesti kasvatatavat last, ütles, et tema arust on nii naljakas, kui lapsevanemad arvavad et kui neile on juhuslikult sattunud rahuliku ja lepiku iseloomuga laps(ed), on see ainult ja ainult nende enda kasvatustöö tulem. Või kui nende lapsed on tugeva tervisega, kiire taibuga, kiire kohanemisvõimega ... ühesõnaga, sellise iseloomuga, mis kohandub hästi praegusesse ühiskonda. Täna tööl arutasime tähemärkide üle (ma mainin vahele, et ma ei usu absoluutselt astroloogiasse ega horoskoopidesse ega millessegi muusse peale teaduse) ning kuigi ma olen selline uskmatu nihilist, siis ühe kolleegi mõte hakkas mulle siiski meeldima: ta ütles, et tal on pärast tähemärkidega lähemalt tutvumist palju lihtsam inimesi tolereerida, sest ta saab aru, et mingid iseloomuomadused ongi inimesele (tema arvates tähtede poolt) kaasa antud ja neid ei saagi muuta, nendega peab lihtsalt leppima. Mina seda tähejura loomulikult ei usu, aga ma usun väga sellesse, et ...

inimesed on erinevad.

Ja kuigi see tundub kõige loogilisem elutõde üldse, siis proovitakse juba maast madalast ikkagi kõiki kasti suruda ja survestada olema selline, mis vastaks ühiskonna normidele. Praegu on näiteks soositud omadused, mis on omased ekstravertidele: kiire kohanemisvõime, grupis töötamise oskus, hea suhtlemisoskus, hea eneseväljendusoskus, kiire ümberlülitamisvõime, mobiilsus, paindlikkus ja veel mõned omadused, mis mulle meelde ei tule, sest ma pole ekstravert. Ja see on normaalne, et ma pole! Ma kinnitan seda endale iga kord, kui keegi mulle kiunub, miks ma nii vähe räägin, miks ma eelistan kodus olla, kui oleks võimalus peole minna, miks ma ei taha esineda või grupitöid teha. Ma tean, et ma põhimõtteliselt muust siin blogis ei räägigi, kui oma introvertsusest, aga ma kavatsen jätkata seni, kuni enam mitte üks inimene ei sunni mind "millestki rääkima". 

Ernst on samuti introvert ja isegi introvertsem kui mina, sest mina olen endale kultuurikihi peale kasvatanud ja õppinud (raskustega) olukordadele reageerima. Tema aga vajab ruumi, aega ja rahu. Kahjuks on need nõudmised üsna suured ja seda eriti lasteaias. Eks tal teki ka sellepärast probleeme, mida õpetajad mulle rõõmsalt ette laulavad, aga mis seal ikka: introverdist ekstraverti ei vooli. Ma proovin lihtsalt ise olla parim kaaslane ja kinnitada endale ja talle: see ei ole ebanormaalne, kui teised inimesed närvidele käivad. Enamik inimestest ongi suht tüütud. Üksi olemises pole mitte midagi halba ega ebanormaalselt. Elu pole võidujooks, milles peab võimalikult kiiresti võimalikult palju jõudma. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mulle kogu aeg ette heideti, miks ma nii vaikne olen ja KUI närvidele see mulle käis, ning ma lubasin endale pühalikult, et oma lapsel luban ma olla täpselt nii vait, kui tahab.

Aga eks see läheb otsapidi sellise vargründava privileegipimeduse alla ka. Tore on ju mingeid kaasasündinud eeliseid või lihtsalt õnne iseenda tööks pidada ja teisi laiskadeks, imelikeks või rumalateks pidada. Sest noh, mina ju saan, kuidas teised siis ei saa?

26 september 2019

Vanadus, vanadus

Kuigi ma ise fännan räigelt, et ma nüüd 30 (loe: tõeliselt naiselik, daamilik ja kõik need muud asjad) olen, siis tundub, et mõned inimesed arvavad, et tegelikult sain ma hoopis 70 vms. Mu tänane vestlus emaga oli nt selline:
mina: "Kuule, kas penskarid abielluvad tihti?"
ema: "Issand, pole aimugi! Enda kohta küsid?"

Mulle meenuvad kohe mu u 8-aasta tagused tuttavad, kes veetsid ebaproportsionaalselt suure osa oma vabast ajast selleks, et mulle rääkida, kuidas naiste säilivuskuupäev on siis, kui 30 kukub, ja pärast seda pole neil enam mingit lootust, et mõni mees neid tahaks. Noh, sest naise väärtus ju ometigi sellest sõltubki, kas nad mõnele mehele külgetõmbavad on või mitte.

 

23 september 2019

Sünnipäevarõõmud

Kui ma suvel esimest korda Ida-Virumaad avastamas käisin, teadsin ma kohe, et oma elu tähtsaimad hetked tahan ma seal veeta. Ja mis võiks olla tähtsam kui 30-aastaseks saamine? Olgu, mul tuli praegu umbes viis asja pähe, aga no üldse, sünnipäev võiks ju mööduda toredalt. Kui ma siis veel lugesin, et täpselt mu sünnipäeval esineb Hatari Narvas ... Noh, esialgu olin ma vihane (kes mäletab), sest ma pidin sel ajal Berliini minema, aga nagu mu elupõhimõte ütleb: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nii et elu mängis kaardid ümber, reis jäi ära ja mis siis muud, kui sammud kontserdile!

Kuna Narvas toimuva kontserdi jaoks oleks Narvas ööbimine liiga tavaline, lihtne ja igav, bronnisime me korteri hoopis Sillamäele. Miks just sinna? Minu arvates on Sillamäe kõige muinasjutulisem linn terves Eestis ja kui vähegi võimalust, soovitan kõigil sinna vähemalt korra minna. Meil oli veel nii palju õnne, et saime korteri täpselt promenaadile, vaatega merele ja – mis kõige parem – rõduga. Ilm, ma pean vahele mainima, küll ei soosinud rõdul peesitamist, aga kuna me juba seal olime, siis me trotsisime ilma ja läksime ikkagi tuule ja tormiga võitlema. Teine äärmiselt positiivne asi meie korteri juures oli see, et samas majas asus üks ehtne pisipood, väga eklektilise valiku ja pea olematute hindadega. St hindade puhul oli rakendatud mingit seletamatut loogikat, sest nt džinn maksis seal u 7 eurot, aga paar kõige tavalisemaid sukkpükse 15. Ja et kogu elamust veel sürreaalsemaks teha, kõhutas leti taga häirimatult suur ja paks kass. 

Egas midagi, joogid ja riided ostetud, tegime endale kokteilid ja asusime neid jooma, suurejoonelise plaaniga kindlasti võimalikult vara Narva minna, et igasugustele erinevatele üritustele jõuda. Umbes kell 22 avastasime, et džinn on otsas ja kui me tahame veel Hatarit näha, peame ennast võimalikult kiiresti liigutama. Arvestades joodud džinnikogust oli see muidugi raskendatud. Hatarile me muidugi jõudsime piisava varuga ja kasutasime seda aega targasti: uute džinnide ostmiseks. Ja siis tuligi Hatari peale. Oeh ..  mul pole siiani sõnu, kui vaimustuses ma olin. Röökisin kõiki laule kaasa laulda, nii et mu kõrval seisev turvamees vaatas mind väga kahtlaselt, ilmselt mõeldes, miks ma islandi keelt oskan. Ma ei osanud. Ja show ise oli nii äge, et kui see lõppes, oli tunne, justkui oleks see vaid 10 minutit kestnud.

Edasine õhtu möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kui mitte arvestada seda, et me läksime ühte Narva baari, kus kõhutas taas – üllatus, üllatus – suur ja paks kass. See on vist mingisugune Ida-Virumaa stiil, mul on tunne. Ka see kass oli väga stoiline, magas rahulikult keset kära ning oleks ilmselt edasi maganud, kui me poleks teda näppima hakanud. 

Järgmine päev algas päikeseliselt ja me otsustasime seda kohe ära kasutada ning promeneerima minna. Tuul muidugi takistas meie pikemat väljasviibimist, sest juuksed tahtsid vägisi peast ära lennata. Seejärel läksime me trotsist hoopis Kiviõlisse, ronisime mäe otsa (ilmselgelt kohast, kust normaalsed inimesed ei läheks) ja nautisime sealset vaadet, mis oli tõepoolest hingemattev. Allatulek oli pehmeltöeldes keeruline, aga tehtav. Ja kuna tolleks päevaks oli piisavalt loodusjõududega võideldud, läksime me Rakverre sööma ja siis koju.

Oleks ma teadnud, et 30 on nii äge olla, oleks ma juba varem 30 saanud!

* Pilte me loomulikult ei teinud. Sillamäel vist isegi paar tükki tegime tegelikult, aga jumal teab, mis neist saanud on.

09 september 2019

September

Ma olen, muide, käinud vahepeal ka jalgpalli vaatamas. Kui mu kolleeg seda kuulis, küsis ta ahastavalt, miks ma seda endale teen, Eestis ei mängita ju ÜLDSE jalgpalli. Mõtlesin siis, kas öelda talle tegelik põhjus või proovida näidata ennast parema, õilsama ja patriootlikumana, aga siis sain aru et seda viimast ei usuks minust niikuinii keegi, ja ütlesin, et ma ostsin need piletid ainult herr Neueri pärast. Kui ta juba võtab vaevaks minu kodulinna tulla, on minust ainuõige ja viisakas teda ka vaatama minna, eriti, kui tal midagi siin platsil teha (eeldatatavasti) pole. See, et ma mingeid muid mänge, kus teda pole, pean vaatamas käima, sümboliseerib lihtsalt mu armastust ja eriti kannatust, sest kuidas muidu armastus tuleb kui mitte kannatades?

Paraku on need mängud, mida siiani vaatamas käinud olen, tõelised kannatused olnud. Ma lähen ALATI mängule lootusega, et äkki, äkki, äkki seekord eestlased mängivad jalgpalli ja äkki, äkki, äkki ei tee ennast seekord lolliks, aga alati ma pettun. Täna ootab ees mäng Hollandiga ja ma mõtlen tõsimeeli, äkki peaksin hoopis Hollandi särgis minema. Mitte et mul oleks, aga Ernstil on ja ehk suudan ma selle kuidagiviisi selga venitada. Ega meil varsti enam suurt kaaluerinevust pole. Saksa jalkasärkidega on mul lood paremad, neid jagub mul ka enda suuruses, nii et oktoobris saan rahumeeli sakslasena staadionile minna. Valgevene mängule läksin ettevaatamatult Eesti pusaga ja pärast kahetsesin. Õnneks sain ma tol päeval jalkaelamuse siiski kätte, sest õhtul oli telkust Saksamaa-Holland ja vot see oli jalgpall. Mitte mingi palliveeretamine ja mööda platsi uimamine.

Rääkides veel olulistest asjadest, siis kuna ma olen pidanud mõned viimase aja plaanid tühistama (Metallica kontserdi ja Berliini), siis ei julge ma endale enam isegi Rammsteini piletit osta. Elu, täpsemalt viimane suvi on näidanud, et elu nöögib planeerijaid, täpsemalt mind, sest kuidagi ei käi mu eluga kokku lineaarne korraldus. Hea on aga see, et vähemalt üks kontsert on mind ikkagi ees ootamas ja see on ... Hatari. Ja eriti hea on see, et Kaisa on nõus a) minuga Narva kaasa tulema, b) minuga Hatari kontserdile tulema, c) minuga Sillamäel ööbima. Selliseid inimesi, kes isegi ühega neist nõus oleksid, on väga vähe, nii et ma olen õnnega koos, et Kaisa samasugune on nagu mina. Loodan, et ta nüüd ei solvu.

Ja see kõik tuletab mulle omakorda meelde, et ma saan juba umbes kümne päeva pärast 30-aastaseks. Ootan juba nii väga! Kuigi – ma ei tunne ennast 30-aastasena ja mind ka ei peeta 30-aastaseks, näiteks eile, kui krišnaiitide templis käisin, küsiti mult, kas ma olen tudeng. Ma võtsin seda ainult komplimendina! Aga 30 on kindlasti lahe olla ja kui minust sõltub, siis ma kavatsen mõneks aastaks 30-aastaseks jäädagi.