05 jaanuar 2022

2021. aasta kokkuvõte

Et uuega alustada, tuleks vanaga lõpetada. Selle eriliselt sügava elutõega alustan ma möödunud aastast kokkuvõtte tegemist ja lootmist, et uus tuleb parem.

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Andsin teleinteka, lendasin helikopteriga ja ratsutasin. Need on need, mis esimesena meelde tulevad, kuigi eks pisiasju on kindlasti veel. Lisaks sai ka uuel töökohal rohkelt asju esimest korda tehtud, aga see ei vääri mu meelest eraldi mainimist. 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna tõsiseltvõetavaid uusaastalubadusi, sest miks endale mõttetut pinget peale panna? Mu igapäevane lubadus on niikuinii see, et ma proovin olla parem inimene, selleks ei pea ilmtingimata uut aastat ootama. Küll aga sai eelmise aasta alguses antud naljalubadus, et ma ei ütle ära ühelegi ettepanekule. Ilmselgelt see ei täitunud. Selle aasta naljalubadus on proovida hoiduda nilbetest naljadest, aga ma pidin juba esimesel päeval alla vanduma. Pole minus seda uusaastalubaduste geeni, mis teha.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Üks sõbranna sünnitas.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Appi, mul on tõsine häda sellega, et ma ei suuda ühtegi asja meenutada. Ilmselt ei surnud, mida ei saa aga öelda eelnevate aastate kohta.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Tarkust hoida oma mõtted veelgi rohkem endale ja samas oskust õigel hetkel suu lahti teha. Asjadest ... minnes väga-väga olmeliseks, siis mul oleks vaja esikupeeglit, sest muidu pean ma jätkama hommikuti ilma peeglisse vaatamata väljaminemist.

6. Mis riike külastasid?

Eestit.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Hmm, kindlasti jäävad meelde kõikide lähedaste sünnipäevad, sest need lihtsalt on mul meeles. Lisaks ilmselt ka mu esimene tööpäev uues kohas, mis oli täpselt üks päev enne mu enda sünnipäeva.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Minu enda jaoks kindlasti töökohavahetus ja seda mitte lihtsalt sel põhjusel, et ma oleks meeletult arenenud või karjääriredelil kõrgustesse roninud, vaid muutus ise - julgus astuda välja tööst, milles olin seisnud üle kümne aasta. Ma olen siiani uhke enda üle, et ma julguse kokku võtsin ja seda tegin. Kordaminek on kindlasti ka see, et olen oma uuel töökohal vist ka päris kenasti hakkama saamas, vähemalt pole veel midagi kardinaalselt pekki läinud.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Taas mõtlemiskoht. On asju, mis mulle tuska valmistavad ja milles ma ennast süüdlaseks pean, aga ratsionaalne pool ütleb mulle, et pole mõtet - mõned asjad juhtuvad ka ilma neid torkimata. Krüptiline jutt, ma tean, aga eks ma olengi selline salapärane naine. Igatahes - ma ei saa öelda, et eelmisel aastal midagi väga läbi kukkunud oleks. Kui mul oleks olnud grandioosseid plaane trenni tegema hakata vms, siis need ilmselt oleksid läbikukkumised, aga õnneks ma tunnen ennast piisavalt hästi, et mitte selliseid asju lubada.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma pole aastaid haige olnud, sama lugu vigastustega. Samas sain ma aasta lõpus teada, et mu hemoglobiin on ikka veel alla igasugust arvestust, aga ma ei tea, kas see loeb.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ilmselt kogu see toit, mille ma ära sõin, sest muidu poleks ma ju elus. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kõikide inimeste, kes suutsid kogu tohuvabohu keskel jääda kahe jalaga maa peale. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma inimesi, kes on tasakaalukad ja kes ei leia, et neil on kohustus kõigest kogu aeg midagi arvata.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Paljude. Mulle ei meeldi inimesed, kes propageerivad valeinfot, kes sõimavad, karjuvad, protesteerivad, kes on lollid ja kitsarinnalised, kes ei suuda ühtegi lauset öelda ilma ennast õigustamata.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Nagu ikka, enese elushoidmisele. Korteri sisustamine võttis ka muidugi omajagu.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Uued horisondid töömaastikul, uus korter ja taasavatud sõprussuhted. Esimesed kaks tõid kaasa muidugi ka palju pingeid ja ärevaid hetki, aga eks elus ole ikka igasuguseid emotsioone vaja. Sõpruse üle on mul aga kõige parem meel, sest aasta teises pooles tundsin ma ennast päris tihti kümme aastat noorema ja rõõmsamana. Paraku ma ka käitusin vahel nagu kümme aastat tagasi, aga seda ma ei meenuta.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

"I'd do anything for love", sest just seda laulu laulsin ma koos ühe sõbraga valentinipäeva öösel kell kolm, nii et naabrid seina peksma hakkasid.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: ma usun, et samas punktis.
II kõhnem või paksem: kaal ütleb, et raskem, aga samas kõik eelmiste aastate riided lähevad veel selga, nii et probleemi pole.
III vaesem või rikkam: hah, ma ei taha sellest rääkida. Natuke vist ikka rikkam, aga kindlasti mitte nii rikas, kui ma olla tahaksin.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Täiesti ausalt? Mitte midagi. Eelmisel aastal sai tehtud palju toredaid asju ja ma ei oska küll mõelda, mida kõike veel oleks teha võinud. Üldises plaanis aga soovin kogu aeg, et oskaksin rohkem ilusaid ja toredaid hetki nautida, ilma et tulevikule või minevikule mõtleksin.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Juukseid värvinud - mul on nimelt plaan oma loomulik juuksevärv välja kasvatada ning kui ma oleks sellega varem alustanud, oleksin praeguseks hulga kaugemale jõudnud.

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ma armun igal aastal ja igal kuul.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Mul pole elus mitte ühtegi üheöösuhet olnud ja korralikul daamil, nagu ma olen, ei lisandunud neid ka sel aastal. Jep, selline see konservatiivsete naiste elu on.

22. Mis oli su lemmiksari?

Ilmselt "Squid game", kuna esiteks oli see ainus sari, mida vaatasin, ja teiseks see tõesti avaldas mulle sügavat ja pikaajalist muljet. Esmalt vaatasin ma ära esimese osa, mille järel ma leidsin, et ei, ma rohkem ei vaata, sest see ei mõju hästi mu närvikavale. Siis aga hakkas uudishimu vaevama, nii et paar päeva hiljem vaatasin järjest läbi kõik ülejäänud osad. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma vist ei vihkagi kedagi, enamik inimesi jätab mind suhteliselt külmaks. 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Appi, ma pean natuke oma lugemisajaloos kaevama. Nii. Andy Weiri "Ave Maria" meeldis väga, mis on omamoodi üllatav, sest tegelikult pole ma kunagi eriline ulmesõber olnud. Tohutu hulk krimkasid sai ka läbi loetud, millest kõige enam meeldisid Camilla Mäckbergi omad. Elena Ferrante on ikka veel üks mu lemmikuid, sel aastal lugesin läbi raamatu "Lugu kadunud lapsest", mis oli päris hingekriipiv ja vahel suisa vihaleajav. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Üldse ei oska öelda, sest ma ... piinlik veidi öelda isegi, aga ma avastan uut muusikat väga pika hambaga. Võiks muidugi rohkem uut muusikat otsida, aga ikka ja jälle avastan ennast samade lemmikute juurest.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kõike. Ilmselt on asi selles, et ma tahan väga väheseid võimatuid asju. Seoses sellega meenus mulle see hetk, kui ma sain kirja, et olen valitud oma praegusele töökohale. No nii rõõmus pole ma vist kunagi olnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

"Tulilind" meeldis mulle. Kas ma veel midagi vaatamas käisin? Hmm ... ahjaa, just nüüdsama käisin Artises vaatamas filmi "Paralleelemad", mis oli samuti väga hea.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 32 ja olin selle üle väga rõõmus. Ma ei suuda ära oodata, et 33-aastaseks saaksin. Sünnipäeva päeval olin teist päeva tööl ning õhtul käisin perega söömas, paar päeva hiljem korraldasin enda juures kokteilipeo.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Sa püha jumal, kust ma seda peaksin teadma? Võib-olla armastuskiri Hendrik Sal-Sallerilt, aga samas ... Mida pole olnud, ei saa ka midagi muuta.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Sädelev, läbipaistev ja lühike. Just mõtlesin, et ehk oleks aeg (mitte vanuse pärast, vaid niisama) vahelduse mõttes ka veidi pikemaid kleite kandma hakata, aga noh, kui poodi läksin, väljusin sealt litrilise pükstükiga. Midagi pole parata, ma olen lihtsalt parandamatu litrisõltlane.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Aga kes ütleb, et ma üldse mõistuse juures olin? Aga jah, keegi teine ei saa minu eest midagi ära teha, nii et eks ma ise ikka ennast hoidsin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Oma töökohaga seoses on "kuulsuste" mõiste minu jaoks veelgi rohkem hajunud kui enne ja seega on mul üleüldse raske hinnata, kes on kuulus ja kes mitte. Eestis on niikuinii ülilihtne tuntuks saada. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma tahaks olla originaalne, aga üldse ei saa - ikka see pidev koroonareeglite segadus ja peataolek. Ausalt, mingil hetkel ma isegi ei imestanud, miks inimesed vaktsiinivastasteks hakkavad.

34. Keda igatsesid?

Oeh. Ma ikka veel igatsen Bellat, sest mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, kui eriline ja erinev ta teistest oli. 

35. Kes oli parim uus tutvus?

Raske välja tuua, sest aasta on natuke liiga lühike aeg (minu jaoks), et ma selle ajaga mõne uue tutvuse 100% omaks võtaksin. Mu uued töökaaslased on aga toredad ning nendel on kindlasti potentsiaali headeks tuttavateks edasi areneda.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas?

Usalda ainult iseennast. Võib kõlada küüniliselt, aga elu on näidanud, et pole mitte ühtegi inimest, kelle peale saaks 100% kindel olla. Ja kui ma ütlen 100%, siis ma ei pea silmas ainult kõike seda, mida inimene ise kontrollida saab, vaid ka õnnetusi, haigusi, vääramatut jõudu. 


01 detsember 2021

Reklaamiminutid

 Teate, kui tore on töötada kusagil, kus ma kogu aeg midagi müüma ei pea? Pärast kümne aasta pikkust tööd e-kaubanduses tunnen ma seda kohe eriti hästi - ma ei pea enam silma peal hoidma sellel, et mu tehtud reklaamid võimalikult palju kliente tooks, ma ei pea inimestele mingit mõttetut saasta pähe määrima ja sundima neid keskkonda kahjustama. Mitte, et ma tahaks väita, et igasugune müügitöö on halb ja keskkonnakahjulik - ei. Aga mõni on.

See kõik öeldud, tahaksin ma reklaamida üht suurt ettevõtmist, mille nimel me siin palju tööd oleme teinud ja mõni meist rohkelt närvirakke kaotanud: jõulukalender.

See on mul üleüldse elus esimene kord nii suure projektiga rinda pista, aga ma ise olen sellest nii suures vaimustuses, et tahaks seda kõigile tutvustada. Ja tahaks, et sellega kõik hästi läheks. Terve jõulukalender on täis väga toredaid lastejutte, nii et isegi mina, kes ma olen üks küünilisemaid inimesi, muutun veidi härdaks, kui ma neid kuulan. Rääkimata sellest, et Eesti lastejutud on hästi ägedad ja mul on tohutult hea meel, et jõulukalender neid tutvustab.

Olgu, aitab reklaamist. Täna algas jõulukuu ja selle tähistamiseks läheme me täna Kaidiga lumisesse Tallinna jalutama ning homme sõpradega jõuluturgu avastama. Mulle ikka nii meeldib jõuluaeg ja isegi mitte kinkide pärast, vaid just sellepärast, et ma armastan jõulukaunistusi. Mitte võib-olla enda kodus, aga igal pool linnas küll.

24 november 2021

Palju erinevaid mõtteid

 Ma olen igasuguste internetipoodide suhtes väga skeptiline. Täpsemalt selliste internetipoodide suhtes, kuhu tuleb sisestada oma krediitkaardiandmed. Tegelikult olen ma igasuguse kaarditehingute suhtes väga ettevaatlik ja isegi viipemakse aktiveerisin alles paar päeva tagasi. Nii ja nüüd, mis te arvate, mis juhtus minu kui maailma kõige ettevaatlikuma inimesega? Eks ikka see, et mu krediitkaardiandmed pandi tuuri ja kaart ise kinni. Oi. Ma ei oska isegi kirjeldada, KUI ebakindlaks selline asi mind muudab. Ma ei julge enam isegi poes midagi osta ja panka helistades küsisin umbes viis korda üle, kas on ikka kindel, et nüüd, kui mul kaart kinni on, keegi mult midagi varastada. Loomulikult ma ei uskunud neid, kui nad ütlesid, et on.

Ja lisaks olen ma veidi pettunud inimestes. Mitte kõigis - üldiselt on mu arvamus inimsoost niikuinii äärmiselt madal, nii et raske on veel rohkem pettuda. Aga mõnes. Põhjuseks on ikka too tavaline teema, mis minu jaoks on väga oluline, aga millest mõned ei tundu üldse aru saavat: austus. Ma nimelt ootan seda kõigilt. Ka nendelt, kes ei proovi mind voodisse rääkida. Ja ma tõesti ei saa aru, miks leidub mehi (hetkel pean silmas konkreetset isikut, aga privaatsuse huvides üldistame), kes leiavad, et kui sa oled suhtes ehk niikuinii kätte ei anna, ei pea sinu vastu viisakust üles näitama. Viisakuse all pean ma hetkel silmas seda, et ei tassi seltskonda mingeid suvalisi tänavalt leitud ... daame. Ilma küsimata. No ma ei tea, kas ma reageerin üle, aga solvunud ma igatahes olen ja mõtlen ikka veel, kus on inimestel austuse piirid? Või teistest inimestest hoolimise piirid?

Vahepeal sain taas (on seda üldse õige öelda, kui möödunud on kolm aastat) kokku Viljariga, kes oli sunnitud kuulama ikka minu tavapärast kurtmist. Ma ikka imestan, et kui muidu olen ma tugev ja iseseisev jne jne naine, siis Viljariga koos olles saab minust hädaldav pundar - miks küll? Okei, eks ma liialdan muidugi, terve meie jalutuskäigu aja ma ka ei virisenud, aga päris suure protsendi küll. Me leppisime muidugi kokku, et järgmine kord kohtume varem kui kolme aasta pärast, aga me kõik teame, kuidas see tegelikult läheb.

Tänasest tööpäevast ka. Mulle saadeti siia raamatuid ja ma olen pool päeva neid taga otsinud. See on see, kui meil on neli erinevat maja ja keegi ei tea täpselt, kus keegi asub. Homme lähen uuele otsimisretkele. Lisaks on mul vaja järgmisel nädalal käima panna jõulukalender, aga ma pole ikka veel saanud paari vajalikku videot. Ma otsustasin, et ma hetkel ei paanitse. Kui ma aga aasta lõpuks peast hall olen, siis tean, keda ja mida süüdistada. Kui need paar puuduvat videot välja arvata, on see jõulukalender aga imearmas ja ma nii ootan, et see juba avalikuks saaks. Minu esimene! Olgu, tõe huvides pean mainima, et mina pole ainuisikuliselt seda teinud, aga siiski. 

Ma ilmselt olen maininud ka, et ma töötan nüüd ringhäälingus, aga täpsemalt? Las ikka jääda veidi avastamisrõõmu ka.

20 oktoober 2021

Veelkord tööst

Viimati rääkisin, millist stressi tekitas töökohavahetus. Ei saa muidugi öelda, et kogu stress negatiivne oleks olnud, sest inimene vajabki väikest stressi, et aju töötaks. Vähemalt mina vajan. Oleksin ma aga teadnud, milliseks karusselliks kujuneb mu uues töökohas alustamine, siis ... tegelikult ma ei tea, kas ma midagi muutnud oleks. Juhtus aga nii, et kui mina olin arvestanud pikema sisseelamisajaga, mediteerimisega, rahulikult avalikus sektoris uimamisega, siis tegelikult pidin juba kaks nädalat pärast esimest tööpäeva üksi olema, sest töökaaslane, kes enne siin oli ja pidi mind ka välja õpetama, otsustas päevapealt lahkuda. Nii palju siis uimerdamisest. Seda, kas kaks nädalat on väljaõppeks ja sisseelamiseks piisav aeg, ma ei tea, aga hakkama pidi saama. Loomulikult olin ma ärevil, aga kuna minu leksikas puudub sõna "allaandmine", siis sukeldusin ma töhe ja lootsin, et midagi kardinaalselt pekki ei keera.

Olgu, eelmises lõigus ma valetasin. Ma ei saa öelda, et ma kunagi alla andnud poleks, aga hetkel ma tundsin, et pole see aeg. Pealegi see töö, mida ma teen, on tõesti väga huvitav.

Sellest hetkest on möödunud kaks nädalat ja tundub, et vaikselt hakkan ma aru saama, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma siin olen. Homme saan (vist) ühe kõige tähtsama programmi koolituse ka, nii et siis on vist elu päris lihtne. Loomulikult valmistab veel suurt vaeva aja planeerimine - mul on kogu aeg tunne, et raudselt on veel midagi suurt, mida ma tegema peaksin, aga mida ma lihtsalt ei tea. Või siis ma ei tea, kui palju aega mul millegi peale kulub ja kui mitu asja korraga peale tuleb, siis ma tunnen, et aaaapppiii, mida ma teen. Eile näiteks unustasin õigel kellaajal ühe tööjupi valmis teha, nii et pidin õhtul veel tööle jooksma ja selle ära tegema. Õnneks maailm kokku ei kukkunud.

Ja ma vist ei olegi veel maininud, kus ma õieti töötan? Las pilt räägib minu eest:

15 oktoober 2021

Mida iluga ette võtta?

 Mul seda probleemi muidugi pole, aga nii üleüldse.

Avastasin, et olen paari aastaga viis kilo juurde võtnud. Tegelikult ma ei tea, kas see juhtus paari aasta, paari kuu või paari päevaga, sest üldiselt ma ennast ei kaalu, aga et ma nüüd sünnipäevaks (ilmselge vihjena) kaalu sain, otsustasin huviga numbri üle vaadata. Viis kilo. Huvitav, mõtlesin, sest enda meelest pole seda kusagil näha. Riided lähevad ikka veel selga ja peegel samuti midagi kardinaalset erinevat ei näita. Aga noh, kui viis kilo, siis viis kilo. Mis seal ikka.

Aga kuna ma sain vahepeal siiski 32 ja teadjamad ilugurud räägivad, et see on viiiiiiimane aeg oma vananemise peatamiseks (kui see üldse enam siis võimalik on), läksin esimest korda elus kosmeetiku juurde näohooldusesse. Kosmeetik oli väga tore - soovitas erinevaid nahahooldusviise ega minestanudki, kui kuulis, et ma mingeid seerumeid ja koorijaid ei kasuta. Küll aga leidis ta mu otsaesiselt ühe kortsu ja mainis, et seda saab väga lihtsalt mingite süstidega eemaldada. Kuna ta muidu oli nii tore, siis ma viisakalt naeratasin, aga tegelikult mõtlesin, et eiei, miks ma peaks tahtma oma kortsukestest lahti saada? Mulle meeldivad need ju! Pealegi mõte süstimisest tekitab minus õõva - ma ei ole väga rõõmus ka vereproovi andes, aga minna vabatahtlikult oma näkku mingit jama süstima ... parem olen kortsuline edasi. Kusjuures enda meelest pole mul midagi häda - kui naeran või imestan, on ikka paar kortsu näha, aga kas see on siis nii halb? Ma olen 32, mul võikski olla juba näost näha, et olen elu näinud ja kogenud. Miks ma peaks tahtma näha välja nagu 20? Ma ei tahtnud isegi 20-aastaselt näha välja nagu 20.

Tegin endast selle peale just töölaua taga ühe filtrita pildi. Ignoge palun seda tekki, mis mul ümber on, aga meil siin telemajas on meeletult külm.


Igatahes mina ei näe veel süstimiseks põhjust, samas olen ma üsna ilukauge inimene ka. Käisin ma ju esimest korda kosmeetiku juures just nüüd, 32-aastasena. Tegelikult olen ma üsna häiritud sellest, et igasuguseid ilutooteid ja muud säärast reklaamitakse ainult kas a) noorendavana või b) kaalu alandavana. Kas äkki saaks elada ja ilutooteid tarbida nii, et ma ei noorene ega salene? Palun?

26 september 2021

Tööst

 Huh. Viimane nädal on olnud päris intensiivne. Kui ma siin millalgi kirjutasin, et proovin hakata sügisel põnevamat ja kirjutamisväärsemat elu elama, siis ma ei teadnud, et NII põnevat. Aga alustan parem algusest.

Või siis veel varasemast ajast. Astume näiteks aastasse 2010, mil ma väga noore ja väga kogenematuna asusin tööle e-kaubandusse. Mõelda vaid, minu esimene päris töö! Olin vaimustuses ja põnevil ning täis tahet kõike uut kogeda. Kümme aastat hiljem oli vaimustus otsas ja maad võttis tüdimus. Elus on ju ikka nii, et joovastus ja õnnetunne väga pikalt kesta ei saa ning kui need läbi saavad, tuleb mõelda, kas minna, mitte minna, jääda, mitte jääda. Nii avastasin ka mina end vahel tööportaalides surfamast, ise endale kinnitades, et hoian lihtsalt trendidel silma peal. 

Juunikuus, natuke pärast jaanipäeva, mil töömotivatsioon oli eriti madal, läksin uuesti tööportaali ja leidsin sealt väga huvitava pakkumise. Kohe nii huvitava, et jäin seda pikemalt vaatama ja tulin kohe järgmistel päevadel tagasi, et uuesti vaadata. Hmm. Tundub, et see on töö, mida ma teha tahaksin, aga kas ka oskaksin? Ja veel suurem küsimus: kas ma sinna ka läheksin? Pärast pikka ja otsustusvõimetut vaagimist otsustasin, et kandideerimine ei maksa midagi - saatsin oma CV ja kaaskirja ära ning jäin edasisi samme ootama? Ise kinnitasin endale, et ega ma niikuinii sinna saa, sest raudselt on terve Eesti täis parema kvalifikatsiooniga inimesi. 

Tuli tagasiside, kutsuti vestlusele. Paluti saata proovitöö. Proovitöö saatmise faasis oli mul maailma suurim alaväärsustunne, nii et olin väga lähedal kogu kandideerimisprotsessi katkestamisele - ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska, ei taha ega suuda mitte midagi ja üleüldse ei sobi ma uuele töökohale, sest - ma ei oska mitte midagi. Viimasel õhtul enne tähtaega aga tegin ruttu proovitöö valmis ja otsustasin, et olgu, ma olen vähemalt omalt poolt kõik teinud - kas just parima, aga siiski. 

Tuli vastus. Selgus, et olin kuidagiviisi suutnud jätta parema mulje kui teised ja selle töökoha endale saada. Esialgne meeletu rõõm segunes ahastusega - ma pean ju nüüd olemasolevas töökohas ütlema, et ma sealt ära tahan minna! Kuidas ma seda teen? Mulle ei meeldi üldse sellised potentsiaalsed konfliktiolukorrad ja kuigi ma ei arvanud, et mul nägu lahkumisavalduse peale täis sõimatakse, siis ikkagi rõõmust hüppamist ma ka ei eeldanud. Saatsin siis lahkumisavalduse meiliga ära, närisin veidi ärevusest küüsi ja ...

Nüüd, täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem olen ma uues töökohas. Esimene nädal on seljataga ja oi-oi, ma valetaks, kui ma ütleks, et see lihtne on olnud. Tööd on olnud palju, uute asjade õppimist samuti ning aeg ajalt on mul ikkagi tunne, et ma ei saa üldse aru, mida ma teen. Aga nii-nii äge on! Mulle nii tohutult meeldib, et kui ma päeva lõpus väsinuna koju vaarun, siis ma tunnen, et olen ikka midagi ära teinud. Lisaks on vahe eelmise töökohaga meeletult suur - töötan ma nüüd nimelt asutuses, kus lisaks minule on u 600 töötajat, nii et väga suur osa ajast kulub mul arusaamisele, kellega ma millegi jaoks üldse suhtlema pean.

Nii et hoidke mulle pöialt, et ma ikka hakkama saaks.

Ah et kus ma nüüd töötan? Seda ütlen ma siis, kui ma töökaardi kätte saan, aga seni võin öelda, et mu tööülesanded on väga suurel määral lastega seotud.

Seni aga pilt mu esimesest tööpäevast.





31 august 2021

Aastavahetusest

Täna juhtus nii:


Kes tahab teada, millest me rääkisime, peab lihtsalt aastavahetusel Rahvusringhäälingut jälgima. 

Aga intervjuu andmine on huvitav kogemus tõesti. Ilmselt olen seni elanud küllaltki igavat ja rahumeelset elu, sest siiani on mul õnnestunud intekate andmisest pääseda. Meenub vaid kunagine raadiointervjuu mingil laulureisi teemal, aga see on ka kõik. Ega ma nüüdki iseenda huvitavast elust rääkinud, vaid ikka kellegi teise omast ja see, olgem ausad, oli päris keeruline. Aga tore! Samas pärast intekat oli mul kõik, mida rääkisin, peast pühitud. Ilmselt ise leban ma aastavahetusel kusagil pimedas nurgas ja ei julge seda kõike vaadata, aga kui keegi vaatab, siis ... loodetavasti ma pettumust ei valmista.