01 detsember 2021

Reklaamiminutid

 Teate, kui tore on töötada kusagil, kus ma kogu aeg midagi müüma ei pea? Pärast kümne aasta pikkust tööd e-kaubanduses tunnen ma seda kohe eriti hästi - ma ei pea enam silma peal hoidma sellel, et mu tehtud reklaamid võimalikult palju kliente tooks, ma ei pea inimestele mingit mõttetut saasta pähe määrima ja sundima neid keskkonda kahjustama. Mitte, et ma tahaks väita, et igasugune müügitöö on halb ja keskkonnakahjulik - ei. Aga mõni on.

See kõik öeldud, tahaksin ma reklaamida üht suurt ettevõtmist, mille nimel me siin palju tööd oleme teinud ja mõni meist rohkelt närvirakke kaotanud: jõulukalender.

See on mul üleüldse elus esimene kord nii suure projektiga rinda pista, aga ma ise olen sellest nii suures vaimustuses, et tahaks seda kõigile tutvustada. Ja tahaks, et sellega kõik hästi läheks. Terve jõulukalender on täis väga toredaid lastejutte, nii et isegi mina, kes ma olen üks küünilisemaid inimesi, muutun veidi härdaks, kui ma neid kuulan. Rääkimata sellest, et Eesti lastejutud on hästi ägedad ja mul on tohutult hea meel, et jõulukalender neid tutvustab.

Olgu, aitab reklaamist. Täna algas jõulukuu ja selle tähistamiseks läheme me täna Kaidiga lumisesse Tallinna jalutama ning homme sõpradega jõuluturgu avastama. Mulle ikka nii meeldib jõuluaeg ja isegi mitte kinkide pärast, vaid just sellepärast, et ma armastan jõulukaunistusi. Mitte võib-olla enda kodus, aga igal pool linnas küll.

24 november 2021

Palju erinevaid mõtteid

 Ma olen igasuguste internetipoodide suhtes väga skeptiline. Täpsemalt selliste internetipoodide suhtes, kuhu tuleb sisestada oma krediitkaardiandmed. Tegelikult olen ma igasuguse kaarditehingute suhtes väga ettevaatlik ja isegi viipemakse aktiveerisin alles paar päeva tagasi. Nii ja nüüd, mis te arvate, mis juhtus minu kui maailma kõige ettevaatlikuma inimesega? Eks ikka see, et mu krediitkaardiandmed pandi tuuri ja kaart ise kinni. Oi. Ma ei oska isegi kirjeldada, KUI ebakindlaks selline asi mind muudab. Ma ei julge enam isegi poes midagi osta ja panka helistades küsisin umbes viis korda üle, kas on ikka kindel, et nüüd, kui mul kaart kinni on, keegi mult midagi varastada. Loomulikult ma ei uskunud neid, kui nad ütlesid, et on.

Ja lisaks olen ma veidi pettunud inimestes. Mitte kõigis - üldiselt on mu arvamus inimsoost niikuinii äärmiselt madal, nii et raske on veel rohkem pettuda. Aga mõnes. Põhjuseks on ikka too tavaline teema, mis minu jaoks on väga oluline, aga millest mõned ei tundu üldse aru saavat: austus. Ma nimelt ootan seda kõigilt. Ka nendelt, kes ei proovi mind voodisse rääkida. Ja ma tõesti ei saa aru, miks leidub mehi (hetkel pean silmas konkreetset isikut, aga privaatsuse huvides üldistame), kes leiavad, et kui sa oled suhtes ehk niikuinii kätte ei anna, ei pea sinu vastu viisakust üles näitama. Viisakuse all pean ma hetkel silmas seda, et ei tassi seltskonda mingeid suvalisi tänavalt leitud ... daame. Ilma küsimata. No ma ei tea, kas ma reageerin üle, aga solvunud ma igatahes olen ja mõtlen ikka veel, kus on inimestel austuse piirid? Või teistest inimestest hoolimise piirid?

Vahepeal sain taas (on seda üldse õige öelda, kui möödunud on kolm aastat) kokku Viljariga, kes oli sunnitud kuulama ikka minu tavapärast kurtmist. Ma ikka imestan, et kui muidu olen ma tugev ja iseseisev jne jne naine, siis Viljariga koos olles saab minust hädaldav pundar - miks küll? Okei, eks ma liialdan muidugi, terve meie jalutuskäigu aja ma ka ei virisenud, aga päris suure protsendi küll. Me leppisime muidugi kokku, et järgmine kord kohtume varem kui kolme aasta pärast, aga me kõik teame, kuidas see tegelikult läheb.

Tänasest tööpäevast ka. Mulle saadeti siia raamatuid ja ma olen pool päeva neid taga otsinud. See on see, kui meil on neli erinevat maja ja keegi ei tea täpselt, kus keegi asub. Homme lähen uuele otsimisretkele. Lisaks on mul vaja järgmisel nädalal käima panna jõulukalender, aga ma pole ikka veel saanud paari vajalikku videot. Ma otsustasin, et ma hetkel ei paanitse. Kui ma aga aasta lõpuks peast hall olen, siis tean, keda ja mida süüdistada. Kui need paar puuduvat videot välja arvata, on see jõulukalender aga imearmas ja ma nii ootan, et see juba avalikuks saaks. Minu esimene! Olgu, tõe huvides pean mainima, et mina pole ainuisikuliselt seda teinud, aga siiski. 

Ma ilmselt olen maininud ka, et ma töötan nüüd ringhäälingus, aga täpsemalt? Las ikka jääda veidi avastamisrõõmu ka.

20 oktoober 2021

Veelkord tööst

Viimati rääkisin, millist stressi tekitas töökohavahetus. Ei saa muidugi öelda, et kogu stress negatiivne oleks olnud, sest inimene vajabki väikest stressi, et aju töötaks. Vähemalt mina vajan. Oleksin ma aga teadnud, milliseks karusselliks kujuneb mu uues töökohas alustamine, siis ... tegelikult ma ei tea, kas ma midagi muutnud oleks. Juhtus aga nii, et kui mina olin arvestanud pikema sisseelamisajaga, mediteerimisega, rahulikult avalikus sektoris uimamisega, siis tegelikult pidin juba kaks nädalat pärast esimest tööpäeva üksi olema, sest töökaaslane, kes enne siin oli ja pidi mind ka välja õpetama, otsustas päevapealt lahkuda. Nii palju siis uimerdamisest. Seda, kas kaks nädalat on väljaõppeks ja sisseelamiseks piisav aeg, ma ei tea, aga hakkama pidi saama. Loomulikult olin ma ärevil, aga kuna minu leksikas puudub sõna "allaandmine", siis sukeldusin ma töhe ja lootsin, et midagi kardinaalselt pekki ei keera.

Olgu, eelmises lõigus ma valetasin. Ma ei saa öelda, et ma kunagi alla andnud poleks, aga hetkel ma tundsin, et pole see aeg. Pealegi see töö, mida ma teen, on tõesti väga huvitav.

Sellest hetkest on möödunud kaks nädalat ja tundub, et vaikselt hakkan ma aru saama, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma siin olen. Homme saan (vist) ühe kõige tähtsama programmi koolituse ka, nii et siis on vist elu päris lihtne. Loomulikult valmistab veel suurt vaeva aja planeerimine - mul on kogu aeg tunne, et raudselt on veel midagi suurt, mida ma tegema peaksin, aga mida ma lihtsalt ei tea. Või siis ma ei tea, kui palju aega mul millegi peale kulub ja kui mitu asja korraga peale tuleb, siis ma tunnen, et aaaapppiii, mida ma teen. Eile näiteks unustasin õigel kellaajal ühe tööjupi valmis teha, nii et pidin õhtul veel tööle jooksma ja selle ära tegema. Õnneks maailm kokku ei kukkunud.

Ja ma vist ei olegi veel maininud, kus ma õieti töötan? Las pilt räägib minu eest:

15 oktoober 2021

Mida iluga ette võtta?

 Mul seda probleemi muidugi pole, aga nii üleüldse.

Avastasin, et olen paari aastaga viis kilo juurde võtnud. Tegelikult ma ei tea, kas see juhtus paari aasta, paari kuu või paari päevaga, sest üldiselt ma ennast ei kaalu, aga et ma nüüd sünnipäevaks (ilmselge vihjena) kaalu sain, otsustasin huviga numbri üle vaadata. Viis kilo. Huvitav, mõtlesin, sest enda meelest pole seda kusagil näha. Riided lähevad ikka veel selga ja peegel samuti midagi kardinaalset erinevat ei näita. Aga noh, kui viis kilo, siis viis kilo. Mis seal ikka.

Aga kuna ma sain vahepeal siiski 32 ja teadjamad ilugurud räägivad, et see on viiiiiiimane aeg oma vananemise peatamiseks (kui see üldse enam siis võimalik on), läksin esimest korda elus kosmeetiku juurde näohooldusesse. Kosmeetik oli väga tore - soovitas erinevaid nahahooldusviise ega minestanudki, kui kuulis, et ma mingeid seerumeid ja koorijaid ei kasuta. Küll aga leidis ta mu otsaesiselt ühe kortsu ja mainis, et seda saab väga lihtsalt mingite süstidega eemaldada. Kuna ta muidu oli nii tore, siis ma viisakalt naeratasin, aga tegelikult mõtlesin, et eiei, miks ma peaks tahtma oma kortsukestest lahti saada? Mulle meeldivad need ju! Pealegi mõte süstimisest tekitab minus õõva - ma ei ole väga rõõmus ka vereproovi andes, aga minna vabatahtlikult oma näkku mingit jama süstima ... parem olen kortsuline edasi. Kusjuures enda meelest pole mul midagi häda - kui naeran või imestan, on ikka paar kortsu näha, aga kas see on siis nii halb? Ma olen 32, mul võikski olla juba näost näha, et olen elu näinud ja kogenud. Miks ma peaks tahtma näha välja nagu 20? Ma ei tahtnud isegi 20-aastaselt näha välja nagu 20.

Tegin endast selle peale just töölaua taga ühe filtrita pildi. Ignoge palun seda tekki, mis mul ümber on, aga meil siin telemajas on meeletult külm.


Igatahes mina ei näe veel süstimiseks põhjust, samas olen ma üsna ilukauge inimene ka. Käisin ma ju esimest korda kosmeetiku juures just nüüd, 32-aastasena. Tegelikult olen ma üsna häiritud sellest, et igasuguseid ilutooteid ja muud säärast reklaamitakse ainult kas a) noorendavana või b) kaalu alandavana. Kas äkki saaks elada ja ilutooteid tarbida nii, et ma ei noorene ega salene? Palun?

26 september 2021

Tööst

 Huh. Viimane nädal on olnud päris intensiivne. Kui ma siin millalgi kirjutasin, et proovin hakata sügisel põnevamat ja kirjutamisväärsemat elu elama, siis ma ei teadnud, et NII põnevat. Aga alustan parem algusest.

Või siis veel varasemast ajast. Astume näiteks aastasse 2010, mil ma väga noore ja väga kogenematuna asusin tööle e-kaubandusse. Mõelda vaid, minu esimene päris töö! Olin vaimustuses ja põnevil ning täis tahet kõike uut kogeda. Kümme aastat hiljem oli vaimustus otsas ja maad võttis tüdimus. Elus on ju ikka nii, et joovastus ja õnnetunne väga pikalt kesta ei saa ning kui need läbi saavad, tuleb mõelda, kas minna, mitte minna, jääda, mitte jääda. Nii avastasin ka mina end vahel tööportaalides surfamast, ise endale kinnitades, et hoian lihtsalt trendidel silma peal. 

Juunikuus, natuke pärast jaanipäeva, mil töömotivatsioon oli eriti madal, läksin uuesti tööportaali ja leidsin sealt väga huvitava pakkumise. Kohe nii huvitava, et jäin seda pikemalt vaatama ja tulin kohe järgmistel päevadel tagasi, et uuesti vaadata. Hmm. Tundub, et see on töö, mida ma teha tahaksin, aga kas ka oskaksin? Ja veel suurem küsimus: kas ma sinna ka läheksin? Pärast pikka ja otsustusvõimetut vaagimist otsustasin, et kandideerimine ei maksa midagi - saatsin oma CV ja kaaskirja ära ning jäin edasisi samme ootama? Ise kinnitasin endale, et ega ma niikuinii sinna saa, sest raudselt on terve Eesti täis parema kvalifikatsiooniga inimesi. 

Tuli tagasiside, kutsuti vestlusele. Paluti saata proovitöö. Proovitöö saatmise faasis oli mul maailma suurim alaväärsustunne, nii et olin väga lähedal kogu kandideerimisprotsessi katkestamisele - ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska, ei taha ega suuda mitte midagi ja üleüldse ei sobi ma uuele töökohale, sest - ma ei oska mitte midagi. Viimasel õhtul enne tähtaega aga tegin ruttu proovitöö valmis ja otsustasin, et olgu, ma olen vähemalt omalt poolt kõik teinud - kas just parima, aga siiski. 

Tuli vastus. Selgus, et olin kuidagiviisi suutnud jätta parema mulje kui teised ja selle töökoha endale saada. Esialgne meeletu rõõm segunes ahastusega - ma pean ju nüüd olemasolevas töökohas ütlema, et ma sealt ära tahan minna! Kuidas ma seda teen? Mulle ei meeldi üldse sellised potentsiaalsed konfliktiolukorrad ja kuigi ma ei arvanud, et mul nägu lahkumisavalduse peale täis sõimatakse, siis ikkagi rõõmust hüppamist ma ka ei eeldanud. Saatsin siis lahkumisavalduse meiliga ära, närisin veidi ärevusest küüsi ja ...

Nüüd, täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem olen ma uues töökohas. Esimene nädal on seljataga ja oi-oi, ma valetaks, kui ma ütleks, et see lihtne on olnud. Tööd on olnud palju, uute asjade õppimist samuti ning aeg ajalt on mul ikkagi tunne, et ma ei saa üldse aru, mida ma teen. Aga nii-nii äge on! Mulle nii tohutult meeldib, et kui ma päeva lõpus väsinuna koju vaarun, siis ma tunnen, et olen ikka midagi ära teinud. Lisaks on vahe eelmise töökohaga meeletult suur - töötan ma nüüd nimelt asutuses, kus lisaks minule on u 600 töötajat, nii et väga suur osa ajast kulub mul arusaamisele, kellega ma millegi jaoks üldse suhtlema pean.

Nii et hoidke mulle pöialt, et ma ikka hakkama saaks.

Ah et kus ma nüüd töötan? Seda ütlen ma siis, kui ma töökaardi kätte saan, aga seni võin öelda, et mu tööülesanded on väga suurel määral lastega seotud.

Seni aga pilt mu esimesest tööpäevast.





31 august 2021

Aastavahetusest

Täna juhtus nii:


Kes tahab teada, millest me rääkisime, peab lihtsalt aastavahetusel Rahvusringhäälingut jälgima. 

Aga intervjuu andmine on huvitav kogemus tõesti. Ilmselt olen seni elanud küllaltki igavat ja rahumeelset elu, sest siiani on mul õnnestunud intekate andmisest pääseda. Meenub vaid kunagine raadiointervjuu mingil laulureisi teemal, aga see on ka kõik. Ega ma nüüdki iseenda huvitavast elust rääkinud, vaid ikka kellegi teise omast ja see, olgem ausad, oli päris keeruline. Aga tore! Samas pärast intekat oli mul kõik, mida rääkisin, peast pühitud. Ilmselt ise leban ma aastavahetusel kusagil pimedas nurgas ja ei julge seda kõike vaadata, aga kui keegi vaatab, siis ... loodetavasti ma pettumust ei valmista.

26 august 2021

Korter, mitte maja

Ma pole kodujutte siia ammu kirjutanud, sest esiteks mul lihtsalt pole midagi kirjutada ja teiseks on mu põhilised kodumured sellised esimese maailma probleemid, nagu "millega puhastada musta marmorit" ja "krt, pindala on nii suur, et robot ei jõua seda ühe töökorraga ära puhastada". Jah ma tean. Mul on endal ka piinlik seda kirja panna, nii et teeskleme, et ma ei pannudki.

Aga nüüd, pärast paarikuist seeselamist olen aina veendunum, et siia kolimine oli hea mõte. Eks enne oli ju ikka kahtlusi, kui mõistlik on osta korter sellisesse majja, kus on päris kõrged hoolduskulud, sellises asukohas, kus suvel võib olla päris lärmakas (ei ole). Või et äkki saaks sama raha eest hoopis maja? Kuigi pean mainima, et sellele mõttele tõmbasime ruttu vee peale, sest esiteks meile sobivates asukohtades tingimustele vastavat maja ei oleks ja teiseks on korteris elamine minu jaoks isegi privaatsem kui majas elamine. Jep, ma ütlesin seda. Mulle lihtsalt meenuvad mingid korrad, kus olen pidanud kellegi maja valvama ja siis nt selle asemel, et rahulikult terrassil ÜKSINDA hommikukohvi nautida, hoopis mingi naabri kodutöid vaatama või kellegagi suhtlema pidanud. Veel hullem, kui nende majavalvamiste juurde on kuulnud lastehoidmine – kohe, kui pärdikud aeda lasin, maandus sinna hunnik naabrilapsi, keda sealt mitte kunagi ära ei saanud. Ei mingit privaatsust, valetamist, et sind pole kodus, rahus ja vaikuses ja üksinduses hängimist. Vahepeale selgitan, et ma olen keskmisest suurema privaatsussooviga inimene ja kuigi ma mingites kohtades suhtlen hea meelega teistega, siis kodus tahan olla ma üksi või oma perega, mitte olla sunnitud nägema kogu aeg oma naabreid või kuulma tittede möirgamist. Ja kuna ma seda kõike ei taha, siia ma eramajja ka ei koli.


Ja pealegi, millisest majast oleks mul selline vaade?

Pildi autor on Kristiina K.


Ühesõnaga, on olnud väga huvitav suvi. Kui ma oleks tüüpiline suunamudija või blogija, siis ma ütleks, et sügisel on suured muutused tulemas, aga ma ei saa nendest veel rääkida. Kuna ma aga pole, siis ma ei ütle.