18 märts 2019

4 aastat Ernsti, 4 aastat mind

Kui ma vaatan täna 4-aastaseks saavat Ernsti, siis tegelikult mõtlen ma, kuidas need aastad mind puudutanud on. Mitte muutnud. Ma ei saa öelda, et lapsesaamine mind kardinaalselt muutnud oleks, sest ma ju ei tea, kuidas ma ilma lapseta selle 4 aasta jooksul muutunud oleksin. Ja pealegi olen ma enda arvates ikka samasugune kui enne, sest ikka olen ma töönarkomaan, teen väga musti ja kahemõttelisi nalju, vihkan idiootsust, kannan minikleite, joon õlut ning teen kõiki neid asju, mida kombekad daamid a) ei tee, b) ei ütle, et teevad.

Aga mul on tohutult hea meel, et just Ernst on mind neil neljal aastal saatnud.

Ma olen ikka mõelnud, kuidas mul vedanud on, et Ernsti nii ... ma tahtsin kirjutada, et kerge, aga nii ma valetaksin. Pigem sujuv. Jah, kuidas mul vedanud on, et teda nii sujuv kasvatada on olnud. Sünnist saati on ta korralikult maganud, kõik oskused on ta omandanud nii möödaminnes (just eile avastasin, et ta oli paberile "takso" kirjutanud - kes seda talle õpetas? Mina mitte), uute kohtade või inimestega harjumine pole talle kunagi probleemiks olnud ... Ja ma olen selle üle nii õnnelik, sest ma olen küll ja veel kuulnud õudukaid aastaid kestvatest magamata öödest, lastest, kes võõrastega jääda ei taha vms. Ilmselt mingi kõrgem jõud nägi, et selliseid piinu ma üle ei elaks, ning andis mulle Ernsti.

Mis ei tähenda, et ta oleks illikukununnupai latseke, kes kogu aeg sõna kuulab ning vabal ajal paberile lilli ja liblikaid joonistab. Ei. Tal on väga tugev iseloom ning arusaam sellest, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. Vahel ajab see mind täiesti hulluks, aga teisalt jälle - tugev iseloom tuleb ainult kasuks. Ja ta mälu! Ma pole väga paljut suutnud Ernstile pärandada, aga õnneks on ta saanud mu kõige väärtuslikuma omaduse - ülihea mälu. See muudab ta elu tulevikus kindlasti palju lihtsamaks.

Ja ta on nii .... armas. Ma olen üritanud talle nt selgeks teha, et kui talle miski ei meeldi või kui on paha tuju, tuleb seda öelda, mitte jonnima hakata, sest muidu on raske probleemile lahendust leida. Ilmselt just sellepärast oli meil eile selline vestlus:

Ernst laulab, järsku peatub: "Mul on paha tuju."
Mina: "Miks?"
Ernst: "Mulle ei meeldi miski."
Mina: "Mis täpsemalt?"
Ernst: "Ma ei tea."



Palju õnne sünnipäevaks!

15 märts 2019

Väike feminismipuhang

Nii, taas pole ma üldse jõudnud oma äärmiselt huvitavast elust kirjutama tulla, kuigi aasta alguses suure suuga lubanud olin. Mis teha, ma olen päriseluga nii hõivatud olnud ja kui üldse midagi kirjutanud, siis oma sõpradele ja perele. Blogi, mulle tundub, hakkabki nüüdsest veidi tagaplaanile jääma. Põhjustest võiksin ma pikalt rääkida, aga las need praegu jäävad.

Aga sel ajal, kui ma blogisse midagi kirjutanud pole, olen ma siiski oma mõlemat silma peal hoidnud kõigel, mis praegu Eestis toimub, seda kõike ka analüüsinud ja edasist kulgu ennustanud. Vahel on mu selgeltnägijavõimed ka mind ennast üllatanud, sest ma ei osanud arvata, et kui ma hommikusöögilauas Stenile ütlen, et raudselt tärkab Keskis vastupanuliikumine, mille juhiks saab Raimond Kaljulaid, siis see toimub selsamal päeval. Seda ütlesin ma ka, et ega Mati Alaver heast südamest dopinguarstide telefoninumbreid laiali jaga, raudselt saab ta selle eest räigelt pappi ja ma üldse ei imestaks, kui ta mingi kõrgem asjapulk dopingumaffias oleks. Noh? Loodetavasti toimuvad ka mu teised ennustused niisama kiiresti, sest need on samuti äärmiselt ... raputavad. Elame-näeme. Suudaks ma nüüd lotonumbreid ka ennustada, oleks elu päris ilus, aga ma kardan, et mu ettenägemisvõimed mõjuvaid vaid poliitikale ja igasugustele muudele sahkerdustele. 

Kui poliitika mind siiani eriti üllatanud ei ole (ma usun nimelt inimestest ainult halvimat), siis minu tavaelu ja selle ümber keerlevad inimesed küll. Nimelt vedasin oma sõbranna, kes muidu lastega kodus on, naistepäeval rokibaari, ja ta küsis mult, kas ma ka küsin Stenilt luba, kui kuhugi välja, eriti veel baari, minna tahan. Esialgu jäi mul suu lukku. Luba? Mina? Oot, kas täiskasvanud inimesed peavad üksteiselt luba küsima, et kuhugi minna? Äkki teeb ta nalja? Ma nii loodan, sest see on ju haige! Aga ei, tõsine küsimus oli. Tema abikaasa nimelt ei poolda seda, et naine, kes muidu lastega kodus on, mõnel õhtul sõbrannadega baari läheb. Ma põhjuseid ei hakanudki küsima, sest sellel ei saa olla normaalseid põhjuseid, küll aga tekkis mul iseendale ja tegelikult ka kõikidele teistele küsimus: mind on tihti karvaseks feministiks tituleeritud, kui ma julgen mainida, et naised pole tikkivad kodumasinad, vaid täiesti võimelised tegema tööd, saama selle eest head palka, käima koolis, avaldama arvamust jms mõeldamatut, AGA kas see on ka feministlik jura, kui ma leian, et oma mehe või üleüldse kellegi käest LUBA KÜSIMINE on ebanormaalne? Ma ei kujutaks ette, et ma läheksin täna õhtul Steni juurde ja küsiksin: "Kuule, ma tahaksin järgmisel nädalal sõbrantsiga kinno minna, kas tohib? Ausõna, ma olen kella 22ks kodus!" Külmavärinad tulevad peale, kui ma selle peale isegi mõtlen, aga veel tugevamad külmavärinad tulevad siis, kui ma mõtlen, et selliseid paare tõesti leidub, kus luba küsimine on normaalsus.

Sellise feministliku noodiga täna lõpetame.

14 märts 2019

Emakeelepäev

Sain just teada e-etteütluse tulemused ja avastasin, et tegin vaid ühe vea: kirjutasin "rahvusringhääling" suure tähega. Võimalik, et ma nüüd pisendan, aga minu meelest on see siiski üsna tühine viga, sest esiteks muutuvad suure algustähega kirjutamise reeglid kogu aeg ja teiseks ... ei teagi. Muidu aga päris hea tulemus, kas pole! Ma ise vähemalt rõõmustan.



Minge ka e-etteütlust tegema!

28 veebruar 2019

Minu Tammsaare

Käisin esmaspäeval "Tõde ja õigust" vaatamas ning olen sestsaati suures segaduses olnud. Mõtlesin isegi, et ma ei kirjuta sellest, aga kui ma ühe inimesega ja siis veel ühe inimesega ja veel ühega filmist rääkisin ning nemad samamoodi arvasid kui mina, otsustasin siiski, et saagu mis saab – panen ka enda ebapopulaarse arvamuse kirja. Siis on tehtud.

Film oli hea, isegi kui tõsta see välja tavapärasest uue Eesti filmi kategooriast, kus vahitakse ainult merd ja joostakse (põhjendamatult) alasti ringi. Tegevus käis, fragmentaalsust oli vähe (kuigi siiski natuke oli, minu jaoks isegi häirivalt), oli päris palju ülihäid stseene, mis panid kaasa elama. No ja näitlejad ... Priit Võigemast tõi nt külmavärinad peale iga kord, kui ta ekraanile ilmus – lihtsalt nii hea! Mu ema muidugi mainis, et kuigi ka tema nautis iga sekundit Võigemasti mängust, oli ta Pearu jaoks natuke liiga intelligentne. See selleks. Kõik näitlejad olid mu meelest superhead, aga see polnud üllatus, sest Eestis ongi väga head näitlejad.

Aga midagi jäi puudu. Kui ma kinosaalist välja astusin, ei olnud ma rabatud. Mõtlesin tükk aega, miks. Et on ju hea film, kihvtilt monteeritud, põnev, heade näitlejatöödega, isegi paljast Mirtel Pohlat pole – miks ma siis vaimustusest ogar pole? Tundsin ennast isegi süüdi ega julenudki sellepärast oma arvamusest kirjutada, sest mis eestlane see selline on, kes nüüd öö läbi ärkvel ei ole ja elu mõtte peale pärast seda filmi ei mõtle? Aga nii nagu Andres ei leidnud Vargamäelt armastust, ei leidnud mina filmist elu mõtet. Täna hommikul, kui taas ühe inimesega filmist kõnelesin, sain aru, miks. Ikka raamatu pärast. Ma olen nimelt kõik "Tõe ja õiguse" osad mitte vaid ühe, vaid mitu korda läbi lugenud, kooliajal neist uurimustöid, kirjandeid ja mida kõike veel kirjutanud, nii et põhimõtteliselt on mul "Tõe ja õigusega" väga tugev side. "Tõde ja õigus" on minu jaoks väga eksistentsiaalne romaan ja see eksistentsiaalsus läheb palju kaugemale eestlusest, inimese ja maa suhtest ning töötegemisest, mida esimeses raamatus kujutatakse. Ma olen nõus Andrus Kivirähiga, kes kirjutas, et kui inimene on lugenud vaid esimest osa, ei saa ta väita, et on lugenud kogu romaani. Esimene osa on vaid sissejuhatus ja – pean nüüd ütlema oma väga ebapopulaarse arvamuse – üks igavamaid neist viiest raamatust. Kui lugeda vaid esimest raamatut, jäävad paljud teemad selgusetuks või lahtiseks. Film oli vaid esimese osa põhjal ja kuigi ma eeldan, et lavastaja oli ikka kõik osad läbi lugenud, jäi ka filmis kogu romaani saatvast eksistentsiaalsusest ning tõe ja õiguse otsingutest puudu. Mõneti on see ka loogiline, sest "Tõe ja õiguse" tegelik peategelane – Indrek – tuleb esile alles teises raamatus ning just tema on see, kes need otsingud edasi viib, aga teda ei kujutata filmis peaaegu üldse. Ka oli film palju süngem kui raamat ja alguse lootusrikkust oli ka vähe. Kohe algusest peale oli kõik hästi raske. Lisaks olid filmis puudu paar minu jaoks hästi vajalikku stseeni (kuidas Pearu üksinda öösel enne Krõõda matuseid tee siledamaks tegi, kuidas Indrek Mari põllul kiviga viskas ja veel mõned), aga samas ma adun ka, et kõike ei saagi filmi sisse panna, kui just kümnetunnist filmi ei tee. Lihtsalt ... minu jaoks olid need hästi tähtsad kohad raamatust ja sellepärast ma siin vingun.

Ma võiks nüüd teha etteaimatava kokkuvõtte ja öelda, et tegelikult oli ikka väga hea film jne jne. Oli tõesti. Aga ülistuslauluga ma kaasa ei läheks. 

17 veebruar 2019

Täna


Täna oli nii ilus päikeseline kevadilm, et ma tegin seda, mida kõik eestlased teevad, kui esimene mätas kuiv lume alt väljas on: läksin randa. Milleks muidu Tallinnas elada, kui mere ääres ei käi? Pealegi leian ma, et mul on moraalne kohustus Ernst ka merefänniks kasvatada ja lisaks ei tea ma midagi paremat vaimse tervisele kui merekohin. Mõnus oli! Kusjuures me polnud üldse kõige ekstreemsemad - meie kõrval jalutas üks mees ujumisriietes vette sellise näoga, justkui oleks suvi. Miks mitte, eksole. Ma eeskuju ei võtnud. Pärast jalutasime Lennusadama juurde ja nägime teel hädas hispaanlasi, kes ilmselgelt kõndisid esimest korda elus jää peal. Kui me Ernstiga neist mööda kiirustasime, väljendasid nende näod õudu ja uskumatust, sest kammoon, lapsega sellises kohas! Ma ei hakanud mainima, et eestlaste taluvuspiir igasuguste ilmaekstreemsuste osas on üsna kõrge.

Reedel olin, muide, haige. Ma olin juba pikka aega oodanud, kunas läbipõlemine kätte jõuab, nii et kui mul reede hommikul pea valutas ja nina kinni oli, mõtlesin, et nii, nüüd ongi käes. Võtsin ruttu töölt vaba päeva, haarasin Jägermeistri kaissu ja keerasin magama. Mul pole tõesti praegu aega haige olla, nii et ravimiseks tuli rakendada erakorralisi meetmeid. Aitas küll! 

Ja kõhutantsuga läheb mul hästi, tänan küsimast. Kuigi mul on hetkel esmaeesmärk lihtsalt võhma kasvatada, siis teine ja natukene salajasem eesmärk on ... rasvakihti vähendada. MA TEAN, et mul pole mingit põhjust oma kaalunumbri või rasvaprotsendi pärast muretseda, aga ikka tahaks ju kenam ja saledam välja näha. Mul on niikuinii oma välimusega selline keeruline suhe, et ühest küljest pean ennast üsna silmapaistmatuks daamiks, aga teisalt jälle ei taha ma midagi ette ka võtta, et ilusam olla (nt igasugused pikendused ja solaariumid on täiesti välistatud). Nii et ... ma ei tea, mida ma öelda tahtsin. Et tahaks olla saledam ja ilusam. Sellega seoses on mul taas räige dilemma juustega: novembris lõikasin ma endale bobisoengu, mis praeguseks on välja kasvanud. Nüüd on kaks varianti: kasvatada või lõigata. Kasvatada või lõigata? Mu elu on täis keerulisi küsimusi.

Sellega tänaseks lõpetangi.

13 veebruar 2019

Kuidas saada kõhutantsijaks

Pärast eelmise postituse kirjutamist mõtlesin, et kaua ma siin ikka oiates ringi liigun ja vanadust kirun – palju parem oleks ennast natuke liigutada, ja kuna ainus trenn, mis mul südant pahaks ei aja, on kõhutants, siis ... Mõeldud, tehtud, otsisin veebiavarustest üles õpetusvideod ja hakkasin pihta. Kontakttrenni jaoks on mu aeg veidi piiratud ja üleüldse eelistan ma praeguste ilmaolude juures majast välja minna vaid hädavajadusel. Õnneks oli mu spordientusiasmihetkeks ka seljavalu vähenenud, nii et mõtlesin, et vohh, ma hakkan räigelt treenima ja siis läheb valu täiesti ära.

Väga. Vale. Mõte.

Mu kange selg ei takistanud mul küll oma tavapärast kontorielu elamast, aga paraku liigutatakse kõhutantsus veidi teistsuguseid lihaseid. Ma taipasin seda siis, kui ma ülakeharinge tegema hakkasin ja valust põrandale vajusin. Olete te proovinud oma rindu võdistada, kui õlavoode närvipõletikus on? Ei? Ärge proovige. Või tehke nagu mina ehk proovige ikkagi ja vihastage, et te nii rumal olete. Pärast paari nurjunud katsetust otsustasin, et treenin hoopis alakeha ehk teen puusaringe.

See tähendas, et järgmisel päeval ei valutanud mul mitte ainult õlad, vaid ka puusad ja mingid kõhulihased, mille olemasolust mul siiani aimugi polnud. Nimelt oli mul vaja ju hädasti selgeks saada, kuidas ühe puusaga ringe teha ning kuna see pole just kõige lihtsam, tegin ma seda veel ja veel ja veel ... Aga selgeks sain! Võib-olla mitte päris nii oskuslikult, et kohe esinema saaksin minna, aga ringid saavad tehtud. 

Õnneks järgmine trenn oli juba lihtsam ja valutum ning loodetavasti täna, mil kavatsen uuesti treenida, saan ka ülakehale rõhku panna. Kõhutants on ikka äge! Kui ma profiks saan, kavatsen seda metal'i saatel tantsima hakata nagu ühes videos, mille linki ma hetkel üles ei leia.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: soovitatavalt ilma närvipoletikuta treenides.

08 veebruar 2019

Lobisen

Tahtsin natuke lobiseda, sest ega mul midagi tarka hetkel rääkida pole. Tööd on, nagu ma mainisin, palju ja selle kõrvale on kogunenud suur kuhi asju, millega ma tegeleda tahaksin, aga pole jõudnud. Raamatud istuvad kurvalt virnas, saated järelvaatamises. Kodus on mul viimasel ajal aega vaid "Allo Allo" vaatamiseks (mis pole üldse kõige halvem viis aega veeta) ja magamiseks, kuigi see viimane eriti hästi õnnestuda ei taha. Üllatus, eks. Tegelikult asi selles, et mu keha tuletab mulle aina enam meelde, et kammoon, sa saad sel aastal 30, hakka harjuma igasuguste valude ja hädadega! Ja nii on näiteks mu selg terve nädala nii kange olnud, et ma kõnnin ringi nagu vananev robot. Kiired liigutused? Ei, need on noortele hingedele. Alguses ma arvasin, et tavapärane närvipõletik on käes, aga ei, lihtsalt vanadus. Tegelikult muudab see mu elu nii ebamugavaks, et ma elus esimest korda mõtlen tõsiselt selle peale, et peaks trenni tegema hakkama. Mitte mingeid jõusaale või rühmatrenne või muid kohti, kus on teisi inimesi, kes näpuga näitaksid ja naeraksid mu üle – ei, lihtsalt väike plankimine. Kui keegi veel kusagilt tahtejõudu ka annaks, siis oleks eriti hea, sest ma ise ... pole eriti järjepidev kõiges, mis puudutab enda liigutamist.

Eile ma siis mõtlesin selle peale enne magama jäämist või täpsemalt magama jäämise üritamist. Ja lisaks mõtlesin veel sellele, et kuidagi eriti väsinud on hing viimasel ajal. Ei tea, kas see on siis pidevast rahmeldamisest või kiirustamisest või sellest, et pole pikka aega jõudnud ühtegi normaalset raamatut lugeda (ma tegelen ikka veel oma Ameerika noortekirjanduse eksperimendiga), aga no kuidagi ei jaksa mingite pidevalt esiletikkuvate olmeprobleemidega tegeleda. Tahaks tõmmata teki üle pea ja magada ja siis veel magada. Ilmselt on tegu iga-aastase talvestressiga, aga no ikkagi. Mingis ettenägelikkusetuhinas võtsin endale puhkuse märtsikuusse ja nüüd ootan seda nagu valget laeva. Sellega seoses: Ernstil tuleb märtsis sünnipäev ja ma üritan selgeks mõelda, kas ja kuidas seda tähistada. Ta käis nüüd jaanuaris kahel mängutoasünnal ja sai maigu suhu, nii et ma kardan, et ta tahab ise ka mängutuppa minna. Mina? Mitte nii väga. Nüüd ma olengi kahevahel: suruda hambad risti, bronnida mängutuba ja teha suur sünnipäev või .... mitte. Ma kaldun teise variandi poole. Samas sellel teisel variandil on oma miinused: inimesed hakkavad mulle külla tilkuma ja see tähendab, et ma pean iga päev a) koristama, b) peolaua katma, ning ma kardan, et rahaline kokkuhoid puuduks. Lihtsam oleks ju tõesti valida üks kindel päev ja peksta kõik selleks ajaks ühte kohta kokku. Oeh, raske on see elu, kui on nii palju valikuid. Ma muidugi arvan, et ma lõpuks jään lihtsalt haigeks ja ei tee mitte midagi – mul on nimelt selline komme, sünnipäevadeks haigeks jääda. Õnneks on kinkidega asi lihtne: Ernst teatas, et ta ei taha kindlasti sellist autot, kuhu saab sisse istuda ja mis ise sõidab. Väga tore, mul polnudki kavas sellist kinkida. Kui ma küsisin, mida siis tahab, ütles ta, et torti. Ma arvan, et lisaks tordile kingin talle veel telgi ka ja kõik. Ma ... tunnen üsna tihti sellist tavapärast tunnet, et olen lapsevanemana ebaõnnestunud, ei saa mingite asjadega hakkama, ei suuda teda kõiki asju maailmas sööma panna, ei suuda veel sadat asja selgeks teha jne jne, aga siis kui jutt läheb mänguasjade peale, siis olen ma õnnelik, et vähemalt ühe oma kasvatusalastest ideedest olen suutnud läbi viia: ei mingit tarbimishullust. Muud ideed on natuke lappama läinud, aga no üks on ka hea. 

Ma tahtsin tegelikult natuke treenimisest, välimusest ja vananemisest rääkida, aga praeguseks aitab. Homme jälle!