14 juuli 2021

Troopika ehk puhkus lõunas

Ma vihastasin ennast just seaks, sest mingid naabrid arvasid, et just praegu on õige aeg oma korteris peolaadse asja mahapidamiseks. Peolaadne on see sellepärast, et kõla järgi toimub seal hoopis kontsert. Igatahes – ma loodan, et nad pikalt ei jätka, sest ma olen ühe sammu kaugusel, et neid öösärgis sõimama minna. 

Kuhu ma muidu jäin? Aa, puhkus. Algus oli paljutõotav, sest me sõitsime Lõuna-Eestisse ning nautisime seal troopilist ilma ja Elva kodukohvikuid. Rääkides viimasest (esimesest ma lihtsalt ei taha rääkida), siis nii suurejoonelisi kodukohvikuid polnud ma enne näinud: pea igal pool, kuhu maabusime, olid esinejad, näitused, baarid, kaardimaksevõimalused, paadisõiduvõimalused, batuudid .... Tundus, nagu poleks me kodukohvikutes, vaid festivalivõistlusel, kus iga koht eelmist üle trumbata tahab. Ühes kodukohvikus nägime ka TV3-e seda suurejoonelisust üles filmimas, aga tagasihoidlike eestlastena põgenesime kohe, kui kaamerat nägime. Kas ma mainisin, et oli palav? Igatahes kajastus iga kraad sellest 37st minu välimuses. Kogu trall võttis meid täielikult läbi (ma olin ausalt öeldes oodanud rahulikke kodukohvikuid, mitte nii suurt rahvapidu), nii et pärast seda läksime Siidrikotta. Kes ei tea, siis see ongi siidrikoda, mille juures on ka väike, aga stiilne restoran. Sealne menüü ... ma ei taha sellele mõelda, sest mul on hetkel kõht tühi ja oht on, et põrutan muidu kohe tagasi. Ma tellisin endale esimese asja, mida menüüs nägin (krepitordi) ja see oli lihtsalt vaimustav. Mu kaaslased olid menüüuurimises veidi põhjalikumad ning tellisid veist ja põnevat magustoitu ning nii palju, kui ma nende mõminast välja lugesin, olid ka need ülihead. Eriti meeldis mulle Siidrikoja menüü puhul see, et poldud mindud lihtsama vastupanu teed – kui ma Tallinnas või Tartus väljas söömas käin, võin ma enamasti kinnisilmi enne menüü saabumist ennustada, mida pakutakse: gurmeeburgerit, bataati, kala (forell või lõhe, enamasti idamaises variandis), veist, kana, mingit maltsa ja magustoiduks brüleekreemi mingi eestipärase lisandiga. Suht siiber juba, kui aus olla. Siidrikojas aga oli kogu menüü hoopis eriilmelisem ja huvitavam (krepitort!). Hinnatase oli võib-olla kõrgem, kui tavaliselt Lõuna-Eestis, aga peab arvestama ikkagi sellega, et tegu on restorani, mitte burgerikohaga, asukoht on ligipääsetav (vist, ma ei kontrollinud) vaid autoga ja ikkagi üsna hooajapõhiselt, ning lisaks söögielamusele saab ka imelise Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vaateelamuse. Kel vähegi huvi ja võimalust – soovitan kindlasti minna! Ja joogiks tasub kindlasti valida kohapeal valmistatud siidreid.

Ausalt, see pole kinnimakstud reklaam (kuigi KES mind kinni maksta tahakski?). Lihtsalt nii harva leian ma midagi tõeliselt erakordset ja siis olen ma vaimustuses.

Kuumalaine negatiivne pool on aga see, et Herr Ernst jäi haigeks ja nii olen ma ülejäänud osa puhkusest veetnud kodus muretsedes. Ikka päris kurb on vaadata haiget last – tahaks ju aidata kiiremini taastuda, aga mida ma ikka teha saan? Proovin jälgida, et ta piisavalt jooks ja et kodus temperatuur normaalne oleks.

Lõppu aga paar pilti: üks minu uuest soengust ja teine Ahja jõest. Ise peate ära arvama, kumb on kumb.





08 juuli 2021

Puhkus enne puhkust

Tsiteerides klassikuid: Nii ei jõua vahepeal kainekski saada!

Jutt käib loomulikult jalgpallist. Tõele au andes on alkoholi meie jalkaõhtutes väga vähe, aga samamoodi on vähe ka unetunde, nii et igal hommikul töölaua taha istudes olen ma aina unisem ja unisem. Ja luban endale, et never again ... kuni järgmise mänguni. Jalgpall ei mõju üldse tervisele hästi: ei füüsilisele (need pagana magamata ööd) ega vaimsele (miks mu lemmikud kogu aeg kaotavad??). Aga noh, ainult finaal veel, mille puhul ma ei suuda otsustada, kumb mulle vähem meeldib. Ilmselt ikkagi Itaalia. 

Pärast eelmist postitust, mille kirjutamise ajal hellitasin ma lootust, et ehk saan hakata kodusemaks, läks kõik hoopis käest ära, sest 1) jalgpall ja 2) millegipärast tuli kellelgi ideaalne mõte minna Retrobestile. Ütleme nii, et ei olnud maailma kõige rahulikum sündmus. Samas üle pika aja Smilersi kontserdil juukseid loopida ...  seda tunnet ei ületa miski. Retrobestil ma eelmistel aastatel käinud ei ole, nii et ma ei teadnud, mida oodata, aga hästi lahe oli see, et väga paljud olid riietunud teemakohaselt ehk retrolt. Tekkis kohe teatav kahjutunne, et ise sellisele ideele ei tulnud, aga noh, alguses tulebki rahulikumalt võtta. Kusjuures kui ma oleksin tahtnud, oleksin ma saanud kohapealt retroriideid osta, aga need olid ... ütleme nii, et ... mitte minu suuruses. Aga ilmaga vedas meeletult, nii et kõik tasus ennast sajaga ära. Ka need lisandunud magamata unetunnid.

Pilte ma loomulikult ei teinud, vähemalt mitte jagamisväärseid. 

Aga esmaspäeval algab mul puhkus! Ma pole veel täielikke plaane teinud, aga vähemalt puhkuse alguses on meil plaanis teha väike Lõuna-Eesti tripp, minna Tartusse Autovabadusele, Elvasse, avastada nunnusid Lõuna-Eesti järvi ja teha kõike seda, mida puhkuse ajal ikka tehakse. 

Lõppu aga pilt meie kõige uuemast pereliikmest:



30 juuni 2021

Suvetunne

 Mul on kogu aeg tunne, et millestki pole justkui kirjutada, sest ma teen kas a) täiesti igavaid asju, mille kirjeldamine mulle endale une peale ajab, või b) liiga põnevaid asju. Okei, okei, see viimane on ilmselge liialdus, aga siiski. Lisaks: kust leida aega kirjutamiseks? Kui suur suvi peale tuli, oli mul raske juba söögitegemiseks aega leida (ok, seda ei leia ma tõesti just eriti tihti), rääkimata siis veel kirjutamiseks. Aga olgu, aitab halast, aeg väikeseks värskenduspostituseks.

Oma uues kodus oleme nüüd veetnud umbestäpselt kuu aega ja selle aja sees tegelenud põhiliselt päikeseloojangute pildistamisega. Nii ongi mu telefon täis umbes selliseid pilte:


Kusjuures esimest korda käisime seda korterit vaatamas jaanuaris, kõige rõvedamal ja tuisusemal päeval, mil päikeseloojangutest polnud veel halli aimugi, ja isegi siis armusime sellesse korterisse esimesest silmapilgust, nii et nüüd, mil igal õhtul on sellised valgusmängud, on emotsioonid veelgi tugevamad. Lisaks sellele oleme nüüdseks vist põhilisema sisustamise ära teinud – esik on küll lage ja peeglitu, aga eks enesevaatamine ongi ülehinnatud. Ma olen iga päev aina tänulikum selle üle, et enamik mööblist oli siin juba olemas – tegemist on nimelt üsna pretensioonika planeeringuga korteriga ja kui see veel tühi ka oleks, kirjutaksin seda postitust praegu hullumajast.

Suur kuumus lõi sassi ka kõik mu suveplaanid. Olin arvestanud sellise tüüpilise Eesti suvega, mil vihma sajab ja on jahe, nii et saan rahulikult kolida, koristada, kodus jalkat vaadata ja muid asju teha, mis ei hõlma bikiiinipidusid ja randa. AGA. Siis tulid päike ja soojus, nii et kuidas ma istun kodus? Ma pidin oma hinge ja keha pooleks rebima, et valida jalgpalli ja suvepidude vahel. Lisaks panime veel kinni väikese suvemaja Võsule, nii et nüüdseks olen puhanud, nii et vähe ei ole. Jõudsin nüüd üle pika aja Tallinnasse tagasi ja nüüd tegelen tüüpilise puhkusejärgse tegevusega: päikesepõletuse ja sääsepunnide ravimisega. Aga ikka nii mõnusad olid need palavad ilmad! Võsul veetsingi enamuse ajast päikese käes peesitades ja nautides. Eriti mõnus oleks olnud, kui oleks veel ujuma ka saanud, aga paraku oli merevesi minu jaoks liiga külm. Enne Võsutrippi käisime veel Lottemaal ja Pärnus ka, nii et põhimõtteliselt on mu tavapärane suveplaan juba täidetud. Ja mul pole puhkus veel alanudki! 






Nii, vahepeal on möödunud paar päeva. Nagu näha, ei suutnud ma isegi seda postitust lõpuni kirjutada. Kuidas leida aega vajalike asjade jaoks? Mul on pikk nimekiri, mida kodus vaja teha oleks, aga ikka valin ma selle asemel Patareis jalka vaatamise. Kapid ootavad korrastamist, peegel ostmist ... muust ma ei räägigi. Praegu ootangi pikisilmi vihma, et saaks natukenegi kodus toimetada. Muidu kisub FOMO kogu aeg välja.

03 juuni 2021

Uus kodu

Viimased paar nädalat olen proovinud harjuda, et elan nüüd uues, täiesti teistmoodi kodus. Võiks ju mõelda, et mis see harjumine minusugusele kolimisfriigile ikka ole, on ju seda juba tehtud ka elu jooksul omajagu, aga eks iga uus algus ole põnev. Professionaalse elukohavahetajana ma juba tean nippe, kuidas harjumine lihtsamaks teha. Tahate, ma jagan neid? Heh, miks ma küsin, ma teen seda ju niikuinii ...


Asjad tuleb kohe lahti pakkida. Ei mingit "pakime pikkamööda lahti ja las need paar tundmatut kasti seisavad siin seina ääres, kuni aega saame (kunagi ei saa)". Kastihunnikute otsas elamine on vähemalt minu jaoks väga ärritav. Nii veetsin ma esimesed õhtud uues korteris vaheldumisi asju lahti pakkides, vandudes, mööblit kokku pannes, vandudes ja kõiki neid asju otsides. Aga tulemus on siin: tänaseks on kõik asjad lahti pakitud ja oma kohtadel. Ei mingeid kaste, kotte või seletamatuid raamatukuhje keset teed.

Kui asjad lati pakitud, tuleb minna harjuma kodukandiga. Taas vist üks minu kiiks, aga mulle meeldib kõikide oma kodude ümbrus risti-põiki läbi tuuseldada, et teada, mis kus asub. Ja salajasi teid avastada (neid on alati). Kui kodukant selge, siis pole vähemalt ohtu, et koju tulles ära eksid.

Kõige tavalisemad olmetegevused loovad samuti kiiresti kodutunde. Hommikune kohvitegemine, söögitegemine, mida iganes veel kodus tehakse – kui tuua vanad harjumused uude koju, on kohe tunne hea. Vähemalt minul. Kusjuures ühe harjumuse olen ma hetkel pausile pannud, nimelt igareedeõhtuse kulleriga söögi tellimise. Kui kohvikud avatud, tundub veits nadi praadi plastkarbist köögilaua taga kügeledes süüa.


Nii, õpetussõnad jagatud. Kas ma ise olen kõiki neid nippe kuulda võtnud ja tunnen end nagu kodus? Mõnes mõttes küll, aga teisalt jälle avastan ma ennast seismas akna ees ja mõtlemas, kelle elu ma nüüd elan. See korter pole üldse selline nagu kõik need teised, kus ma elanud olen. Ma olen siiani pidanud harjuma pisikeste ja nunnude kodudega. Praegune kodu pole üldse pisike. Ega nunnu. Aga las pildid räägivad minu eest:





Ruumi ja vaadet on meil nüüd nii palju, et ei oskagi sellega midagi pihta hakata. Kui ühele tuttavale elutoast pilte näitasin, ütles ta, et nüüd pean hakkama rohkelt mööblit ostma, et seda ära täita. Ma jäin eriarvamusele – pole midagi hullemat, kui mööblit täistopitud tuba. Tühi ruum on ikka palju mõnusam, eriti, kui peres on ka üks 6-aastane, kellele meeldib võidusõite teha. Ja üks 31-aastane, kellele meeldib tantsida. Kusjuures elutoas jätsime me peaaegu kõik nii, nagu sisse kolides oli – ei vahetanud me tapeete, et tõstnud diivanit ega telekalauda ringi – kõik jäi põhimõtteliselt samaks. Ainult raamaturiiuli ja kontorilaua ostsime juurde. Ma ei saa väita, et seal nüüd kõik 100% minu maitsele vastaks (ausalt öeldes ei tea ma üldse, mis mu maitse on), aga korralike mööbliesemete ja tapeetide väljavahetamine lihtsalt sellepärast, et hakata ise midagi valima, ostma, remondimeestega jahuma, on mu keskkonnasõbralikule loomusele vastuvõetamatu. No ja loomulikult olen ma laisk ka. Aga liigume kõige tähtsama juurde: vaade. Nüüd on saanud mu igaõhtuseks traditsiooniks pärast Ernsti magamapanemist minna elutoaakna juurde päikeseloojangut nautima. Ka keset tööpäeva on nii mõnus võtta aeg u 5 minutiks maha ja vaadata merd. 

Nüüdseks olen oma kontorinurga elutoast magamistuppa kolinud, aga sellest mul pilte pole, sest ... pole. Miks ma ta ära kolisin, on sellepärast, et siin on mul rohkem privaatsust ja pealegi mulle tundus, et elutuppa mu hiiglaslik arvutilahmakas lihtsalt ei passi. Küll aga ei pea ma ka siin ilusast vaatest suu puhtaks pühkima, sest teisel pool maja on mets. Meri ja mets korraga, no mis saaks veel mõnusam olla? 

Lisaks elutoale on siin korteris kaks magamistuba, millest ühest ma juba rääkisin ja teine on Ernsti oma. Need olid tühjad, nii et kogu mööbel oli vaja tellida. Kui te arvate, et see minusugusel sisustusvõhikul lihtne oli, siis arvake uuesti. Seega läksin ma lihtsama vastupanu teed ja tellisin vaid kõige vajalikumad asjad: voodid, Ernstile kirjutuslaua ja mänguasjade riiuli, öökapi ja ... vist saigi kõik. Ernst on vähemalt rahul oma toaga ja mina sellega, et lõpuks saan ma magada eraldi toas, mitte enam elutoas.

Harjumine kogu selle iluga on olnud just sellepärast raske, et ma olen siiani elanud palju väiksemates korterites ja ... kuidas nüüd öelda ... nendes pole üldse nii palju rõhku pööratud mugavusele ja luksusele. Ja ma olen nendega rahul olnud. Mulle on meeldinud elada nii Annelinna paneelikas kui ka Mardi tänava puumajas. Nii Pelgulinnas kui ka Uues Maailmas. Mu nõudmised kodudele on olnud üsna väikesed – ei vaja ma ballisaale, meeletuid luksusi, sadat erinevat tuba või mida iganes veel. Ma oleksin ka nüüd olnud rahul palju väiksema ja tavalisema korteriga. Mitte isegi lihtsalt rahul, vaid suisa õnnelik. Aga näe, siin ma nüüd olen ja pean hakkama harjuma. Pange tähele, järgmistest postitustest hakkan ma ainult esimese maailma muredest soiguma. 

24 mai 2021

Kõigest ja eimillestki

 Huvitav, kas kõik teised inimesed on tõesti nii terved, et kohe, kui nad mingi ravimi või süsti saavad, teavad nad kohe, et ahhaa, see peavalu/uimasus/palavik on nüüd kindlasti kõrvaltoime? Ma sain ka laupäeval esimese vaktsiinidoosi kätte ja no kohe kuidagi ei oska öelda, kas õhtune uimasus oli tingitud vaktsiinist või eelmisest magamata ööst. Tegin päeval õele nalja, et kuidas ma nüüd õhtul tean, kas mu halb enesetunne on vaktsiinist või eurovisioonist, aga tõsiselt rääkides – ei saa öelda, et tihti, aga mul ikka esineb ka tavapärases elus uimasust, peavalu, pearinglust ja mida kõike veel. Neid esines ka pärast vaktsiini, nii et mina ei tea, kas ma olen üks erakordselt haige inimene või saingi ma mõned kõrvatoimed kaela. Aga vähemalt esimene samm kiibistatuseni on tehtud, nii et olen rahul. See, olgu nüüd mainitud, on praegu viimane kord, kui ma siin vaktsineerimisest ja koroonast räägin.

Eurovisioon aga polnud sel aastal üldse nii piinarikas kui mõnel eelneval. Põhipõhjuseks olid muidugi Itaalia ülipandavad mehed ja äärmiselt hea laul, aga leidus ta teisi pärleid. Näiteks Soome laulu fännasin ma ka (kuigi u 15 aastat tagasi oleks see ajakohasem olnud) ja Šveitsi laulu üürgasin kõvasti kaasa laulda. Lisaks mõtlesin teha joomisvõistluse, mille käigus peaks iga kord pitsi võtma, kui järjekordne laulja sädelevas trikookleidis lavale tuleb, aga paraku pidin sellest võistlusest loobuma, sest mul polnud kodus nii palju alkoholi ja lisaks ei teadnud ma, kas esimeses lõigus mainitud põhjuse pärast üldse juua tohib. Arst küll ütles, et võin oma tavapärast elu jätkata, aga ma ei julgenud kohe selle peale küsida, kas alkoholi võib tarbida. Poleks vist kõige daamilikum olnud. Igatahes – tulles eurovisiooni juurde tagasi – mul pole midagi paljastavate riiete vastu, aga need võiksid ikka stiilsed olla. Praegu jäi mulje, et kusagil jagati tasuta kõigile meetripikkune jupp sädelevat kangast ja peotäis litreid ning kästi sellest riietus teha. Veits naeruväärne mu meelest.

Ernsti lemmikud eurovisioonilt olid Šveits, Leedu ja Ukraina. Viimane sellepärast, et ma teatasin enne vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd tuleb üks VÄGA HEA laul ka vahelduseks, nii et kõik peavad vait olema. Leedu juures paelus teda tants ja Šveitsi puhul video. Ernstiga koos eurovisiooni vaatamine oli muidu värskendav, aga vahel ka üsna piinarikas, sest ma pidin talle tõlkima näiteks Serbia laulu ja seletama, miks need tädid nii kummalisi liigutusi teevad. Mul oli ikka tükk tegemist viisakate sõnade leidmisega. 

Muidu olen ma vahepeal tegelenud kolimise ja mööbli kokkupanemisega. Ma ei kujuta ette, kuidas mõned inimesed viitsivad kogu aeg mööblit vahetada, sest kui ma olin kaks riiulit kokku pannud, vandusin ma, käsi piiblil, et ei kunagi enam! Nõuab ikka jube palju aega (mida mul pole), et sellise hobiga tegeleda. Nüüd pean veel voodi kokku panema, aga ma ootan selleks sobivat vaimuseisundit. Seni magan põrandal. Tegelikult ei suuda ma ära oodata, et kõik oleks lõplikult valmis ja ma saaks juba inimesi külla kutsuda. Eks saaks praegugi, aga ainult selliseid, kelle privaatsussoov on VÄGA väike, sest lisaks kõigele muule pole meil veel ka vannitoaust. 

18 mai 2021

Juhuu ehk uus korter!

Ma arvan, et nüüd on õige aeg hõisata, et meie kodusaaga on jõudnud lõpule, sest eile saime kätte oma uue korteri võtmed. Lõpuks! Ma poleks eales ette kujutanud, et ühe korteri ostmine nii pikk ja vaevarikas protsess võiks olla, aga näed siis. Õnneks on see kõik läbi ja nüüd, kui ma istun siin oma mersu tagaistmel oma uue korteri diivanil, on aeg seda kõike meenutada.

Enne, kui me üldse kinnisvaraportaalidesse sukeldusime, panime paika, mida me üldse tahame.

  • Asukoht: Kesklinn, Kadriorg, Põhja-Tallinna kesklinnapoolne osa või äärmisel juhul Kristiine/Pirita kesklinnapoolne osa. Äärelinna kolimine oli minu jaoks täiesti välistatud, sest mõte sellest, et ma peaks iga päev tunde transpordile kulutama, tekitab minus hirmu- ja õudusjudinaid. Samuti poleks see ka eriti keskkonnasõbralik ning see oli meie jaoks kõige suurem argument. 
  • Korter, mitte maja. Ma olen rääkinud ka, mida ma aiatöödest ja majahaldamisest arvan ja see arvamus pole muutunud. Illusioon suvegrillimisest ja päevitamisest on ju hea, aga juba paljas mõte sellest, et ma pean putukatega võideldes midagi istutama ... ei. Õnneks oli sama meelt ka mu elukaaslane. 
  • Korter peab olema sissekolitav. Mul pole mitte mingisugust tahtmist hakata ehitusmehi otsima, tapeete valima, seinu värvima, midagi ehitama ja muud jama tegema. Äärmisel juhul oleksin valmis laskma mõne seina teist värvi toonida, aga pigem mitte ka seda. Seega on väga oluline, et korter vastaks minu (olematule) ilumeelele ja mu elukaaslase maitsele. Lisaks poleks meeletu remontimine taas eriti keskkonnasõbralik.
  • Vähemalt kolm tuba (ja see ei tähenda, et kolmas tuba on köök).
  • Mitte uusarendus.
  • Merevaade (OK, veidi ülepingutatud, sest olete te näinud Tallinna merevaatega korterite hindu?)
  • Võiks olla läbi kahe korruse. Tegelikult selle tingimuse ma kriipsutasin maha pärast oma puusavigastust, mille tõttu ma päevi ja päevi treppidest liikuda ei suutnud.
  • Võimalikult hea infrastruktuuriga, aga samas võimalikult vaikses asukohas.
Ongi kõik! Salamisi ma lootsin, et leiame midagi ... ägedat. Midagi sellist, mis paneks meid mõlemaid ahhetama ja mis poleks mingi tavaline uusarendusekorter. Ja selle kõige juures oli meil ka hinnapiir, nii et võite isegi arvata, kas ma tegelikult ka eeldasin, et midagi leiame või mitte. Aga! Lähen mina kinnisvaraportaali ja avastan ühe korteri, mis tundub küll natuke liiga luksuslik, aga samas piisavalt lähedal meie hinnapiirile. Tegin kohe elukaaslasele ettepaneku seda vaatama minna, ise vaikselt lootes, et see meile ei meeldi, ja et me tegelikult hakkame midagi praktilisemat otsima. Paraku meeldis see ka talle, nii et – long story short – siin me nüüd oleme. Meie uus korter vastab peaaegu kõikidele tingimustele ja on nii äge, et ma ei saa suurest rõõmust isegi mitte magada.

Ma tellisin eile hunniku mööblit ka, nii et pilte teen siis, kui kõik valmis ja lahti pakitud, aga siin on eilsest üks traditsiooniline võtmepilt: 



13 mai 2021

Meeldetuletus

Mu blogi on nii põhjalikult unustusse vajunud, et mul on iseenda ees piinlik, sest oma mittekirjutamisega rikun ma kunagi iseendale antud lubadust, oma elu nii dokumenteerida, et vanuigi oleks huvitav meenutada, mida ma kunagi tegin ja kui äge ma olin. Aga nüüd? Kui ma u 20 aasta pärast üritan aru saada, milline ma 2021. kevadel olin ja millist elu elasin, jääb mulje, et ma a) ei teinud üldse mitte midagi või b) tegin nii valgustkartvaid asju, et ei julgenud neist kirjutada. Kumb on tõsi? 

Natuke kaldub see mittekirjutamine ikka selles suunas, et kuna ma olen kunagi pannud paika reegli, et ma oma sõpradest, tuttavatest ja lähedastest blogis ei räägi (välja arvatud siis, kui nad juba algusest peale on siin figureerinud või kui keegi midagi nii ägedat teeb, et sellest on põnev ka anonüümne lugu kirjutada), siis ... ei saagi nagu oma vaba aega eriti kirjeldada. Veedan selle ju suures osas (kui ma just ei peitu lugeriga teki alla) nendega, ise üksinda ma midagi põnevat ei tee. Ma ajan selle muidugi koroona süüks, aga ise tean väga hästi, et oma praeguses meeleseisundis ei teeks ma mitte midagi ka siis, kui kogu maailm end mu ette lahti rulliks ja lõbutsema kutsuks. Miks? Kui ma vaid teaks. Kindel on aga see, et mulle on saabunud identiteedikriis, mis vist paljudel pärast 30ndat saabub. Mitte, et ma ei teaks, kes ma olen ja mida ma tahan – pigem, et see, kes ma olen ja mida ma tahan, ei meeldi mulle üldse.

Ma arvasin lihtsalt, et ma olen palju huvitavam, targem ja seiklusjanulisem inimene. Või noh, ma arvasin, et tuleb deus ex machina ja ma muutun selliseks. Ma arvasin, et ma olen teinud karjääri, õppinud, reisinud, avastanud mingi üliägeda hobi jne jne. Aga selle asemel? Ma olen suhteliselt samas kohas, kus 10 aastat tagasi. Lisandunud on üks laps, vahetunud mees ja elukoht, aga muu on sama. Ma isegi näen välja samasugune, nagu toona! Ja põnevad hobid ... ikka veel meeldib mulle kõige rohkem siin ilmas raamatuid lugeda, jalutada, muusikat kuulata ja magada. Ei midagi põnevat, millest jutustada, kui seltskonnas keegi küsib, millega ma tegelen. Ja põhiline probleem on selles, et võib-olla seda kõike, kes ma olen, polegi nii vähe, aga ma ise tunnen ennast pooltühjana. Ma muidugi tean ka umbkaudseid põhjusi, miks see tunne tekkinud on, aga need hõlmavad taas mu lähedasi inimesi ja nendest ma ei räägi.

Igatahes meenus mulle seoses mu halaga üks laul:



Nii, ma jätkan oma hala. Kusjuures asi pole selles, et ma tahaks täiega noor ja metsik olla. Mulle tõesti meeldib olla 31-aastane, sest naisena ja üleüldse inimesena tunnen ma ennast palju paremini kui nt 21-aastasena. Lihtsalt ... identiteedikriis.

Okei, aitab ka. Ma kirjutan vahepeal hoopis korterisaagast. Ma mõtlesin, et kirjutan sellest alles siis, kui korter käes ja kõik asjad aetud, aga kes teab, millal see veel juhtub. Ma poleks nimelt eales uskunud, et ühe korteri ostmine nii ajakulukas ettevõtmine võib olla. Minu ettekujutlustes näeb korteriost välja selline: müüja tahab müüa, ostja tahab osta – tehakse leping, ostja annab raha müüjale ja voilá, ongi kõik. Noh, ilmselgelt olin ma naiivne. Praeguseks on asjad küll nullist edasi liikunud, aga samas 100% pole ikka kindel, et selle ihaldatud korteri endale saame. Krt, kui see korter ise poleks nii äge, ei viitsiks ma eales seda ajukeppi läbi teha. Ühesõnaga: ma hoian pöidlaid peos, et nädala pärast oleks mul võimalik tulla blogisse rõõmusõnumeid jagama. Seni aga ...

Lõppu aga mõned pildid koroonakevadest:

Vähemalt korra aastas peab Sillamäele minema

Minu lemmikolek ehk koertest ümbritsetud