17 juuni 2019

Natuke sisekaemust

Lugesin vahepeal läbi ka ühe introvertsusest pajatava raamatu ning veendusin, et ma olen ikka 100% introvert, sest kõik see, mida ma sealt lugesin, oli täpselt minu kohta. Et mulle ei meeldi tühi loba, suured seltskonnad, et mul tekib suhtlemispohmell, et ei suuda kohe suvaliste inimestega kontakti luua – need on probleemid, millega olen terve elu rinda pistma pidanud. Tegelikult ei pea ma neid juba paar aastat probleemideks, vaid lihtsalt oma omapäraks, aga siiski, ekstravertide poolt juhtud maailmas ei tunne minusugused introverdid ennast hästi. Raamat oli küll natuke liiga eneseabiõpikulik ja kirjeldas vahel introverte nagu mõnda loomaliiki, aga samastumiskohti oli palju: et introverte kas üritatakse või üritavad nad ise ennast ümber kasvatada, sest "see pole ju normaalne", et inimene tahab üksi olla. Tean omast kogemusest, et kui ma olen avaldanud soovi üksi olla või lihtsalt läinud ja üksi olnud, siis on arvatud, et ma olen vihane, kurb, pahane, solvunud vms. Sest lihtsalt üksi olemine ja mõtlemine on ju ennekuulmatu.

Kui ma sellest raamatust ja oma introverdistaatusest ühe sõbraga rääkisin, ütles ta, et pole ma mingi introvert, mulle lihtsalt ei meeldi rumalad inimesed ja inimesi, kes on minuga võrreldes rumalad, on palju. Ei oska nõustuda. Ma olen lihtsalt avastanud, et mulle ei meeldi need jututeemad, mida tihti seltskondades räägitakse, sest need on igavad ja sisutühjad. Ma ei viitsi rääkida tibijuttu riietest või meigist või kreemidest, ma ei suuda kuulata ega rääkida dieetidest, söömisest või kaalulangetamisest (kuidas on võimalik, et nii paljudele inimestele pakub teiste inimeste kaal ja söömine nii suurt huvi? Nii palju blogitakse sel teemal ja ma tahaks iga kord peaga vastu lauda lüüa, kui ma taas mingit kaalulangetuspostitust näen). Mind ei huvita olmeteemad, klatš jne jne jne. Või kellegi kollektiivne kirumine. Ühesõnaga: nagu ma ise just aru sain, et meeldi mulle mitte millestki rääkida. Ja ma ei ütleks ka, et inimesed, kes neil eelpoolnimetet teemadel räägivad, rumalad oleks – lihtsalt mõnele sobib kerge jutt ja mõnele ei sobi. Minule ei sobi. 

***

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis üsna sisutühja postituse oma nädalavahetusest, aga kuna ma olen hetkel üsna eksistentsiaalsel lainel (elukohavahetused tekitavad minus selliseid tundeid), siis kuidagi ei saanud. 

12 juuni 2019

Vestlusi jalgpalli ajal

Mul on kombeks erinevate suurte telesündmuste ajal õdede ja vennaga chat'is kommenteerida ja arvake, kas eile ka? Loomulikult. Kuna aga mäng oli kommenteerimiseks liiga masendav, siis muretsesime hoopis Neueri pärast. Siin on meie vestlus:


– Miks nad Neuerit seal väravas üldse hoiavad, mees võiks istuma minna rahulikult?

– Ega ta käibki ringi

– Ma oktoobris kutsungi ta hoopis jooma endaga ja mängu telkust vaatama.

– Neuer käis keskväljal jalutamas väidetavalt.

– Jalutab mööda staadionit, ma pakun. Naudib ilma. Jopet käis vahepeal toomas, külm võib tal olla.

– Arvata on. Õhtud jahedad, kui paigal istuda. 
– Ega ta saaks vahepeal mingit kuuma jooki minna tooma. Keegi ei saaks arugi. 
– Ta võiks minna kohviube tooma, ikka vahet poleks. 
– Eestis on veel hullem. Oktoober ju. 
– Vaene Neuer! Saab veel külma. 
– Rumm platsile kaasa. Purjus peaga oleks tal ka huvitavam.

– Keegi võiks talle tribüünilt jäkut visata, pole vaja krt kohvi v teega mässata.

– Ta võiks seal ennast mällarisse ka juua, isegi täis peaga poleks häda. Kivis võiks olla. 
– Mõtlesin eelkõige külmarohu aspekti.

– Siis endal chill vähemalt.

– Pigem küss selles, mida ta ei võiks teha.

– Raamatut saaks nt lugeda. Marquezi nt.

– Heh, mobla tal peaks ju olemas olema, võiks sealt midagi vaadata.

Nagu näha, olime me eestlaste suhtes väga positiivselt meelestatud. 

Deutschland, Deutschland über allen

Ilmselt pole täna Eestimaa peal inimest, kes Eesti koondises pettunud ei oleks. Isegi Sten, kes jalgpallist üldse ei huvitu, leidis, et on veidi piinlik olla eestlane. Mina aga ... kuna ma olen suur Saksa koondise Neueri fänn ja üleüldse armastan väga Saksa jalgpalli, siis oli mul enne mängu kerge dilemma: patriotism või jalgpall? Kumb võidab? Kas toetada eestlasi või oma igavest armastust? Õnneks lahendasid sakslased mu dilemma ruttu, sest terve mängu jooksul ei tekkinud mul ühtegi hetke, mil ma oleksin tahtnud olla Eesti poolt. Nautisin parem sakslaste ilusaid väravaid ja muretsesin, ega Neuer külma saa. Polnud teisel ju midagi teha oma väravas. Eestis toimuva mängu ajaks võtku heaga pudel Jägermeistrit ja mõni huvitav raamat kaasa.

Mis aga ei takista mul vihane olla. Eesti koondis ja üleüldse kogu jalgpall on kogu aeg olnud tohutult kehv ja mõned õnnestumised, mis olnud on, on toimunud juhuse läbi või ekstreemsetes ilmastikutingimustes (kui meenutada Eesti-Uruguay mängu lumetormis). Millegipärast aga meenutatakse alati neid paari üksikut võitu. Aeg oleks jalad alla võtta, noored treenima panna ja midagi ette võtta, sest ilmselge on, et praegune süsteem ei toimi. Üldse. Eesti liiga mängudel käib umbes kaks pealtvaatajat, nii et pole ka noortel tegelikult erilist motti jalgpalliga tegelema hakata. Minu ettepanek (ja ma eeldan, et jalgpallibossid seda kuulavad ja loevad ja võtavad kuulda) on selline, et tuleks palgata välismaalt treenereid ja mitte vaid koondisele, vaid ka klubidele, noortele ja igale poole. Uut verd on vaja, uut mõtteviisi ja mis kõige tähtsam, rohkem distsipliini ja treeningut. Ma ei usu, et sakslased loomult paremad mängijad on, küll aga on seal süsteem sada korda parem. 

Teine variant oleks koondise laialisaatmine, sest praegust pole küll Eestile vaja.

10 juuni 2019

Kuumalaine...

... teadagi, kus. Minu jaoks muutuvad need laulusõnad kohe eriti aktuaalseks, sest just Stroomi randa ma varsti kolingi. Kusjuures naljakas, tavapärane reaktsioon, kui ma seda ütlen, on: "Aga seal on ju niipalju venelasi ehk ja narkomaane!" Ja ma kirjeldan selle peale kõike, mida ma oma praeguse maja ümber luksuslikus Kesklinnas näinud olen: rotte, hiiri, lasteaeda sisse tungivaid narkareid, armastuse kõrgemate vormidega tegelevaid eluheidikuid jne jne. Ma kahtlen, et mu tulevases elukohas nii seikluslik atmosfäär on. Küll aga väga mõnus, sest minu maja ja mere vahele jääb vaid paar puud ja ma saan hakata bikiinides otse oma kodust merre jooksma. Kui see pole õnn ja rõõm, siis mis on?

Loomulikult on kahju ära kolida. Sellist ühtehoidvat majarahvast ei leia ma ilmselt mitte kusagilt, aga elu läheb ainult edasi ja paigalseis pole mõeldav. Ma muidugi tahaksin loota, et ma nüüd lähima paari aasta jooksul ei koli, aga teades oma eelnevat kolimisstatistikat, siis ... jah, ma veksleid välja anda ei julge. 

Kuna möödunud nädalavahetust kattis kuumalaine (nagu mainit), siis veetsin ma selle taas mööda Tallinnat ringi kolades. Seekord viis mu tee mind – üllatus, üllatus – Lilleküla staadionile. Eesti mängis ju Põhja-Iirimaaga ja kuigi ma pole just Eesti koondise esifänn, siis kaasa elama oli vaja ikka minna. Staadionil on ju õhkkond hoopis teine, emotsioonid mitu korda tugevamad ja jalgpall sada korda huvitavam. Sten kurtis, et talle ei meeldi statal käia, sest keegi ei kommenteeri, mis platsil toimub, aga mulle just meeldib, et saan rahus (või siis mitte nii rahus) ise süveneda ja vaadata. Teise poolaja veetsin ma küll lehviku taha peitudes, sest ma üldse ei tahtnud näha, kuidas Põhja-Iirimaa meid põrmustab ... noh, me kõik teame, kuidas mäng lõppes. Mitte, et see kellelegi šokina oleks tulnud. Ma ei taha teada, millise skooriga lõppeb homne mäng Saksamaaga, aga eks tuleb ka see kuidagi üle elada. 

Ühesõnaga, oli väga emotsionaalne nädalavahetus. Lõppu pilt ka minust, kes ma oma vennalt särgi laenasin ja seetõttu välja nägin, justkui oleksin püksata mängule läinud. Miks mitte.




04 juuni 2019

Patarei

Suve algus on ideaalne aeg kõiksuguste põnevate kohtade avastamiseks ja kuna ma olen selline urbaniseerunud hing, siis avastan ma oma retkedel – üllatus, üllatus – Tallinnat. Minul ja ühel mu sõbral on kuidagi orgaaniliselt kujunenud välja hobi teineteisele oma uitamiskohtadest pilte saata ja teate, hästi vahva on. Ma ei hakka neid pilte siia jagama, vaid keskendun hoopis oma pühapäevasele rännakule Patarei vanglasse, kus on avatud uus näitus "Kommunism on vangla".

Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena, et mul on üsna kummaline maitse, nii et kui keegi annab mulle valida, kas veeta mõnus pühapäev kusagil looduses või minna lagunenud vanglasse, valin ma viimase. Eriti veel, kui lagunenud vanglas saab tutvuda ajalooga. Uus näitus keskendub, nagu nimestki aru saada, kommunismikuritegudele ja Patarei vanglale Nõukogude okupatsiooni ajal. Näitus on valminud mitme riigi koostöös, nii et see ei piirne vaid Eestis toimunud õudustega, vaid näitab, et we were not alone. Avatud on üsna väike, aga küllaltki ülevaatlik osa Patareist: üksikkongid, kartserid, mahalaskmisruum, pildistamisruum, pesuruum jne jne. Mis mulle väga meeldis, oli see, et installatsioonid ja hiljem lisatud eksponaadid ei varjutanud Patareid ennast, mis oleks ka tühjana üsna huvitav – oli leitud hea tasakaal. Mul vedas veel nii palju, et sain osa giidiga ekskursioonist, aga et igal pool on üleval tekstid, siis arusaamatuks ei peaks midagi jääma. 

Aga ega ma suuda kõike kogetut sõnadega edasi anda, nii et minge ise vaatama.


Soovitan soojalt. Eriti mõnus on ühendada Patarei külastus rannaretkega (nagu mina tegin): alustada Kalasadamast ja lõpetada nt Noblessneris. See on ka, muide, minu lemmikretk Tallinnas.

28 mai 2019

Minu kallis Eesti

Ma ei ole mitte kunagi, ausalt, mitte kunagi mõelnud Eestist ära kolimise peale (kui need pubekaea üheminutilised hood välja arvata), sest ma armastan Eestit, eesti keelt, Eesti loodust, kultuuri, inimesi (neid vb vähem) ja kogu seda turvatunnet, mida mulle pakub kõige tuttava keskel elamine. Aga miks, oo miks tahab Eesti valitsus mulle mu armastuse nii raskeks muuta?

Eile tuli korraga kaks uudist, mis iseloomustavad ideaalselt praeguse Eesti prioriteete: teaduse rahastamist ei tõsteta ja alkoholiaktsiisi langetatakse. Ma ei taha siinkohal väita, et need omavahel korrelatsioonis on, aga see näitab nii selgelt, mis on oluline: joodikud, odav alkohol, Soome alkoturistid ja kõigi inimõigus saada oma väikese palga eest ennast täis juua. Mis ei ole oluline: teadus, haridus, õppimine, Eesti maine maailma teadusmaastikul. Ma hakkan aina enam ja enam mõtlema, et mu õde teeb ikka väga targasti, et just praegu Eestist ära kolib. Ma isegi ei taha elada riigis, kus alkasside õigused on teadlaste õigustest üle. Kus naistesse suhtutakse kui sünnirobotitesse, inimeste üle irvitatakse valimatult ja kus leidub kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kes seda kõike normaalseks peavad.

Kurb hakkab.


EDIT (ma ei tea, kas keegi satub seda lugema, aga siiski): ma tean, et paljusid teaduse rahastamine nii otseselt ei puuduta, sest kui paljud meist ikka mõnda teadlast teavad. Vot mina tean. Mu õde (mitte see, kes ära kolib (kuigi ei saa enam varsti ka teda välistada)) on doktorikraadiga teadlane Tartu ülikoolis. Eesti teaduses on praegu väga nukker seis, sest u 3 aastat tagasi kadusid ära väga suured rahastusvõimalused, nii et kogu Eesti teadlaskond lootis väga selle 1% peale. Isegi mitte, et vohh, sellega näidatakse, et teadusest hoolitakse, vaid seda raha oli konkreetselt ja hädasti vaja. Teadlaste elu pole selline, nagu tavapärase kontoritöötaja oma, et istud rahulikult oma tugitoolis ja kühveldad iga kuu alguses pappi kokku: esiteks on kogu töö väga ebakindel, sest sõltub suures osas projektirahastusest ja teiseks saab nt ühes teaduskonnas (kes mu õde teab, teab ka, millises) doktorikraadiga teadlane täiskohaga töötades kätte alla 900 euro kuus. Tallinlased nüüd minestavad seda summat kuuldes, aga jah, nii on. Õpid pool elu, saad doktorikraadi (kellel see on, teavad ka seda, et selle saamine pole niisama loenguruumis pastaka imemine) ja siis teenid vähem kui mõni põhikooliharidusega lihttööline. Aga nende viimaste peale mõeldakse, et nad ometi oma raske tööga teenitud raha kõrist alla saaksid kallata. Teadlaste peale mitte.

22 mai 2019

Niisama

Ega mul millestki eriti kirjutada ole, aga ega see mind takista – kirjutan ikka. Äkki saan mõtetesse selgust, sest praegu on peas küll üks tohuvabohu.


– Selle aasta suvi tuleb huvitav, sest ees on ootamas kaks kolimist: meie pere kolib Kesklinnast ära ja mu töökoht kolib Kristiinest ... Mõigusse. Jah, ma tean. See tähendab muuhulgas seda, et oma suvepuhkuse veedan ma miniremonti tehes. Kas ma seda ka oskan? Loomulikult mitte. Küll aga avastasin ma, et minusugustele keskkonnasõbralikele lödinäppudele on ka mõeldud ning leiutatud paberkrohv. Nüüd ongi mul suurejooneline plaan esik sellega üle krohvida ja siis vaadata, mis saab. Remondiks on seda muidugi palju nimetada, aga no ikkagi. Ja kui juba, siis juba: ma tahan tellida kusagilt Tarantino postreid ja need siis seintele panna. Need oleksid ka ainsad postrid, mida ma aktsepteerin, igasugused motiveerivad ja inspireerivad postrid mu koduuksest sisse ei saa.

– Ma olen natuke juba maininud, et lähen sünnipäeval Berliini. Nädal tagasi broneerisin sinna ka hotellitoa, mille sain põhimõtteliselt Potsdami platsile. Kas pole lahe? Külaliskorterit ei tahtnud ma põhimõtteliselt võtta, sest Berliinis on suur probleem sellega, et berliineritele üürikaid enam ei jagu – kõik on airbnb käes. Eile korraldati isegi sellevastane aktsioon Neuköllnis. Lisaks on ühel mu sõbral ka Tallinnas samasugune kogemus, et talle näidati ust, sest airbnb-tamine toob rohkem sisse, kui pikaajalise üürniku pidamine. Nõme, ma ütlen. Aga Berliinist ka: kuna ma olen seal tegelikult juba käinud ja kõik kohustuslikud kohad üle vaadanud, siis seekordne reis tuleb palju pingevabam ja hõlmab endas kõike seda, mida ma tegelikult teha tahan: minna Tarantino baari, uudistada Hitleri punkeri asukohta, jalutada Spree ääres, vaadata Oberbaumbrücket, minna Stasimuuseumi. Ja kuna Sten on kaasas, siis läheme natuke turistitama ka. Ahjaa: ma avastasin, et Berliinis on ka Rammsteini pood, aga see on avatud täiesti haigetel aegadel, nii et ma ei tea, kas me sinna jõuame. No mis pood see on, mis on avatud kuus ainult kaks tundi? Aru ma ei taipa.

– Rääkides Rammsteinist, siis olen ma viimastel päevadel nonstop nende uut albumit kuulanud ja iga korraga aina enam armunud. Alguses olin veidi pettunud, et kuidagi lahja, siis kuulasin aina uuesti ja uuesti ja nüüd olen kõrvuni sees. Eriti meeldib mulle laul "Weit weg", mis on lihtsalt nii ilus, et hakka või nutma.

– Eile tuli teade UEFA EURO 2020 piletihindade kohta ning ma olen TAAS suure dilemma ees: minna? mitte minna? Piletihinnad iseenesest röögatud pole, aga kogu reis, ööbimine ... Lisaks ei suuda ma välja mõelda ühtegi inimest, kes minuga kaasa tuleks ja üksinda ma tõesti ei viitsi. Ja kui minna, siis kuhu? Krt, miks elu nii raske peab olema, valikuid täis.





20 mai 2019

Jõuetu halin

Veiko Märka kirjutab Eesti Päevalehes: "Jõuetu halin on praeguse Euroopa tunnus, nii oli ka esikoht teenitud." Ma poleks osanud paremini öelda, sest tõesti, ma ei usu, et nii paljudele inimestele päriselt see laul meeldis, pigem ikka selle taga olev kurb lugu kiusamisest ja tontteabmillestmuust. Ja kui ma seda lauset lugesin, hakkas mul peas ketrama ja ketrama üks mõte, mida ma nüüd üritan sõnadesse panna.

Kõik sattusid hullu paanikasse, kui Hatari Palestiina sallid välja võttis ja neid näitas. Sest omg, Eurovisioon on rõõmupidu, sellel poliitikast ei räägita, mis siis, et samal ajal korraldajariik pommitab teisi ja "möllab katk". Ei, naeratame kaameratesse, räägime, kui ilus ja äge ja tore kõik on ja võib-olla häääääästi salaja omavahel arutame, et ei tea, kas see on ikka õige asi, et sellises riigis, kus on sõda, Eurovisioon toimub ... aga vahet pole, pole meie asi, peaasi, et oleks fun. Sest Eurovisioon on rahvaste ja rahvuste pidu ja siin koledatest asjadest ei räägita. Ja noh, kui me ikkagi tahame poliitilist sõnumit edastada, siis peidame selle laulu sisse nii ära, et saaksime pärast sirge näoga öelda, et ei, me laulsime ainult lilledest ja liblikatest, teie endi süü, et siit midagi välja loete. Poliitkorrektsus oma sädelevaimas kuues. 

Aga kui keegi ütleb otse, et nahhui, mulle ei meeldi see jama, mida te korraldate, mulle ei meeldi see pidu, mida te katku ajal korraldate, ma tahan oma viie kuulsuseminuti jooksul öelda, mida ma sellest arvan, kasvõi salli viibutades, siis on see paha. Väga paha, sest ... loe eelmist lõiku.

Kogu Eurovisioon on poliitika. Peaaegu kõik laulud tahavad midagi näidata, olgu selleks siis paljas naisekeha, maailmavalu, oma rahva kurb saatus või mõni hetkel kuum poliitiline teema. Saksa "girl power" laul (täiesti kohutav saast) ei olnud poliitiline? Eelmise aasta võidulaul? Mingi Ukraina võidulaul? Või ok, kui laul ise suudab veel poliitikast pääseda, siis taustalood on alati sellest, kuidas laulja on räigelt kiusatud ja represseeritud või mida iganes muud. Laulude võistlus my ass

Õdedega arutasime, et Island sellepärast ei võitnudki, sest neid ei kiusatud, vaid nad kiusasid ise juute. Tulevad siin lipuga lehvitama ja ebamugavatest teemadest rääkima. Ja kannavad veel selliseid jumalavallatuid riideid ka. Mitte, et nende laul poleks olnud poliitiline – oli. Kohe väga oli. Aga mitte mingi halin, kuidas kogu maailm nende vastu on.

See käib mulle tegelikult igal pool närvidele, mitte ainult Eurovisioonil: koledatest ja pahadest asjadest ei tohi rääkida. Koledasti ja pahasti ei tohi rääkida. Kõik peab olema nii tore ja lõbus ja inspireeriv (ma vihkan seda sõna). Jõuetu halin. Minu jaoks on vot see jõuetu halin.