17 veebruar 2019

Täna


Täna oli nii ilus päikeseline kevadilm, et ma tegin seda, mida kõik eestlased teevad, kui esimene mätas kuiv lume alt väljas on: läksin randa. Milleks muidu Tallinnas elada, kui mere ääres ei käi? Pealegi leian ma, et mul on moraalne kohustus Ernst ka merefänniks kasvatada ja lisaks ei tea ma midagi paremat vaimse tervisele kui merekohin. Mõnus oli! Kusjuures me polnud üldse kõige ekstreemsemad - meie kõrval jalutas üks mees ujumisriietes vette sellise näoga, justkui oleks suvi. Miks mitte, eksole. Ma eeskuju ei võtnud. Pärast jalutasime Lennusadama juurde ja nägime teel hädas hispaanlasi, kes ilmselgelt kõndisid esimest korda elus jää peal. Kui me Ernstiga neist mööda kiirustasime, väljendasid nende näod õudu ja uskumatust, sest kammoon, lapsega sellises kohas! Ma ei hakanud mainima, et eestlaste taluvuspiir igasuguste ilmaekstreemsuste osas on üsna kõrge.

Reedel olin, muide, haige. Ma olin juba pikka aega oodanud, kunas läbipõlemine kätte jõuab, nii et kui mul reede hommikul pea valutas ja nina kinni oli, mõtlesin, et nii, nüüd ongi käes. Võtsin ruttu töölt vaba päeva, haarasin Jägermeistri kaissu ja keerasin magama. Mul pole tõesti praegu aega haige olla, nii et ravimiseks tuli rakendada erakorralisi meetmeid. Aitas küll! 

Ja kõhutantsuga läheb mul hästi, tänan küsimast. Kuigi mul on hetkel esmaeesmärk lihtsalt võhma kasvatada, siis teine ja natukene salajasem eesmärk on ... rasvakihti vähendada. MA TEAN, et mul pole mingit põhjust oma kaalunumbri või rasvaprotsendi pärast muretseda, aga ikka tahaks ju kenam ja saledam välja näha. Mul on niikuinii oma välimusega selline keeruline suhe, et ühest küljest pean ennast üsna silmapaistmatuks daamiks, aga teisalt jälle ei taha ma midagi ette ka võtta, et ilusam olla (nt igasugused pikendused ja solaariumid on täiesti välistatud). Nii et ... ma ei tea, mida ma öelda tahtsin. Et tahaks olla saledam ja ilusam. Sellega seoses on mul taas räige dilemma juustega: novembris lõikasin ma endale bobisoengu, mis praeguseks on välja kasvanud. Nüüd on kaks varianti: kasvatada või lõigata. Kasvatada või lõigata? Mu elu on täis keerulisi küsimusi.

Sellega tänaseks lõpetangi.

13 veebruar 2019

Kuidas saada kõhutantsijaks

Pärast eelmise postituse kirjutamist mõtlesin, et kaua ma siin ikka oiates ringi liigun ja vanadust kirun – palju parem oleks ennast natuke liigutada, ja kuna ainus trenn, mis mul südant pahaks ei aja, on kõhutants, siis ... Mõeldud, tehtud, otsisin veebiavarustest üles õpetusvideod ja hakkasin pihta. Kontakttrenni jaoks on mu aeg veidi piiratud ja üleüldse eelistan ma praeguste ilmaolude juures majast välja minna vaid hädavajadusel. Õnneks oli mu spordientusiasmihetkeks ka seljavalu vähenenud, nii et mõtlesin, et vohh, ma hakkan räigelt treenima ja siis läheb valu täiesti ära.

Väga. Vale. Mõte.

Mu kange selg ei takistanud mul küll oma tavapärast kontorielu elamast, aga paraku liigutatakse kõhutantsus veidi teistsuguseid lihaseid. Ma taipasin seda siis, kui ma ülakeharinge tegema hakkasin ja valust põrandale vajusin. Olete te proovinud oma rindu võdistada, kui õlavoode närvipõletikus on? Ei? Ärge proovige. Või tehke nagu mina ehk proovige ikkagi ja vihastage, et te nii rumal olete. Pärast paari nurjunud katsetust otsustasin, et treenin hoopis alakeha ehk teen puusaringe.

See tähendas, et järgmisel päeval ei valutanud mul mitte ainult õlad, vaid ka puusad ja mingid kõhulihased, mille olemasolust mul siiani aimugi polnud. Nimelt oli mul vaja ju hädasti selgeks saada, kuidas ühe puusaga ringe teha ning kuna see pole just kõige lihtsam, tegin ma seda veel ja veel ja veel ... Aga selgeks sain! Võib-olla mitte päris nii oskuslikult, et kohe esinema saaksin minna, aga ringid saavad tehtud. 

Õnneks järgmine trenn oli juba lihtsam ja valutum ning loodetavasti täna, mil kavatsen uuesti treenida, saan ka ülakehale rõhku panna. Kõhutants on ikka äge! Kui ma profiks saan, kavatsen seda metal'i saatel tantsima hakata nagu ühes videos, mille linki ma hetkel üles ei leia.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: soovitatavalt ilma närvipoletikuta treenides.

08 veebruar 2019

Lobisen

Tahtsin natuke lobiseda, sest ega mul midagi tarka hetkel rääkida pole. Tööd on, nagu ma mainisin, palju ja selle kõrvale on kogunenud suur kuhi asju, millega ma tegeleda tahaksin, aga pole jõudnud. Raamatud istuvad kurvalt virnas, saated järelvaatamises. Kodus on mul viimasel ajal aega vaid "Allo Allo" vaatamiseks (mis pole üldse kõige halvem viis aega veeta) ja magamiseks, kuigi see viimane eriti hästi õnnestuda ei taha. Üllatus, eks. Tegelikult asi selles, et mu keha tuletab mulle aina enam meelde, et kammoon, sa saad sel aastal 30, hakka harjuma igasuguste valude ja hädadega! Ja nii on näiteks mu selg terve nädala nii kange olnud, et ma kõnnin ringi nagu vananev robot. Kiired liigutused? Ei, need on noortele hingedele. Alguses ma arvasin, et tavapärane närvipõletik on käes, aga ei, lihtsalt vanadus. Tegelikult muudab see mu elu nii ebamugavaks, et ma elus esimest korda mõtlen tõsiselt selle peale, et peaks trenni tegema hakkama. Mitte mingeid jõusaale või rühmatrenne või muid kohti, kus on teisi inimesi, kes näpuga näitaksid ja naeraksid mu üle – ei, lihtsalt väike plankimine. Kui keegi veel kusagilt tahtejõudu ka annaks, siis oleks eriti hea, sest ma ise ... pole eriti järjepidev kõiges, mis puudutab enda liigutamist.

Eile ma siis mõtlesin selle peale enne magama jäämist või täpsemalt magama jäämise üritamist. Ja lisaks mõtlesin veel sellele, et kuidagi eriti väsinud on hing viimasel ajal. Ei tea, kas see on siis pidevast rahmeldamisest või kiirustamisest või sellest, et pole pikka aega jõudnud ühtegi normaalset raamatut lugeda (ma tegelen ikka veel oma Ameerika noortekirjanduse eksperimendiga), aga no kuidagi ei jaksa mingite pidevalt esiletikkuvate olmeprobleemidega tegeleda. Tahaks tõmmata teki üle pea ja magada ja siis veel magada. Ilmselt on tegu iga-aastase talvestressiga, aga no ikkagi. Mingis ettenägelikkusetuhinas võtsin endale puhkuse märtsikuusse ja nüüd ootan seda nagu valget laeva. Sellega seoses: Ernstil tuleb märtsis sünnipäev ja ma üritan selgeks mõelda, kas ja kuidas seda tähistada. Ta käis nüüd jaanuaris kahel mängutoasünnal ja sai maigu suhu, nii et ma kardan, et ta tahab ise ka mängutuppa minna. Mina? Mitte nii väga. Nüüd ma olengi kahevahel: suruda hambad risti, bronnida mängutuba ja teha suur sünnipäev või .... mitte. Ma kaldun teise variandi poole. Samas sellel teisel variandil on oma miinused: inimesed hakkavad mulle külla tilkuma ja see tähendab, et ma pean iga päev a) koristama, b) peolaua katma, ning ma kardan, et rahaline kokkuhoid puuduks. Lihtsam oleks ju tõesti valida üks kindel päev ja peksta kõik selleks ajaks ühte kohta kokku. Oeh, raske on see elu, kui on nii palju valikuid. Ma muidugi arvan, et ma lõpuks jään lihtsalt haigeks ja ei tee mitte midagi – mul on nimelt selline komme, sünnipäevadeks haigeks jääda. Õnneks on kinkidega asi lihtne: Ernst teatas, et ta ei taha kindlasti sellist autot, kuhu saab sisse istuda ja mis ise sõidab. Väga tore, mul polnudki kavas sellist kinkida. Kui ma küsisin, mida siis tahab, ütles ta, et torti. Ma arvan, et lisaks tordile kingin talle veel telgi ka ja kõik. Ma ... tunnen üsna tihti sellist tavapärast tunnet, et olen lapsevanemana ebaõnnestunud, ei saa mingite asjadega hakkama, ei suuda teda kõiki asju maailmas sööma panna, ei suuda veel sadat asja selgeks teha jne jne, aga siis kui jutt läheb mänguasjade peale, siis olen ma õnnelik, et vähemalt ühe oma kasvatusalastest ideedest olen suutnud läbi viia: ei mingit tarbimishullust. Muud ideed on natuke lappama läinud, aga no üks on ka hea. 

Ma tahtsin tegelikult natuke treenimisest, välimusest ja vananemisest rääkida, aga praeguseks aitab. Homme jälle!

05 veebruar 2019

Jaanuar

Aasta esimene kuu on alati veidi sinisehõnguline, sest kõigil on jõulupohmell, palju tööd, vähe raha ja talvest hakkab ka vaikselt siiber saama. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ma olen erinev. Vähemalt talvest on mul küll juba ammu villand ja kui ma mõtlen sellele, et kaks lumega täidetud kuud on ees ootamas ... oeh. Ei taha. Mulle meeldib vaadata lund telekast või piltidelt, aga kui ma ise läbi hiiglaslike hangede, mis meie tagaaias on, pean minema linnumaja täitma, siis tekib lumeviha kergelt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga millest siis?

Ma vaatasin siin mõni aeg tagasi, et oma igapäevasest elust kirjutan ma siia jube vähe. Kui on vaja midagi kritiseerida, eriti laule, olen ma kohe platsis, aga et ma räägiks sellest, mis toimub, kus ma käin, mida teen, seda eriti pole. Teisi see võib-olla eriti ei huvita ka, aga mind ennast küll. Kui ma kümne aasta taguseid postitusi lugesin, oli ikka parem lugeda selliseid, mis rääkisid minu hirmpõnevast elust, mitte sellest, mida ma toona arvasin. Toda viimast eelistasin ma pigem mitte lugeda, ma polnud 19-aastasena just kõige tasakaalukam.

Nii et siis igapäevaelu. Jaanuar on möödunud, nagu ma ka natuke aega tagasi kirjutasin, räigelt töötades. Täna on esimene päev, mil ma tunnen, et nüüd võiks natuke puhata ka. Muidu olen oma tööpalliga lihtsalt mööda mängulauda edasi-tagasi põrganud, ise aru saamatagi, et puhkama peaks. Lisaks tööle olen tegelenud ettevalmistustega terveks järgnevaks aastaks, aga neist saan ma rääkida, siis kui aeg on käes. Jah, ma olen salapärane. Ei, ma ei saa praegu rohkem rääkida. Üks neist ettevalmistustest hõlmas näiteks Ernsti lasteaiavahetust ja ... iga kord, kui ma võtan Ernstiga ette mingeid asju, mis mind ennast rööpast välja viiksid (ma pole just kõige muutustealtim inimene), imestan ma, kui erinev ta minust on. Oma esimesel päeval uues lasteaias leidis ta kohe endale uued sõbrad – minul läheks selliste asjadega u 2 aastat aega. Kui keegi, keda ta mitte kunagi näinud pole, tuleb külla, siis hakkab ta kohe suhtlema. Mina ... noh, kujutage ise ette. Ma olen terve elu sellepärast põdenud, et ma pole selline äge ja cool suhtlemisaldis inimene, kellega pidudel lahe suhelda oleks ja kes, näpud püsti, ega seltskonna hing oleks, aga samas – ka minusuguseid on vaja, eks? Mulle vähemalt meeldib nii mõelda.

Lisaks tööle oli jaanuar ka sünnipäevarohke kuu. Mu kauaaegne sõbranna sai 30 ja see meenutas mulle, et ka mina saan septembris 30-aastaseks. Kas pole äge? Kunagi, kui ma arvasin, et noorus on siin elus kõige tähtsam, olin ma ahastuses juba mõtte üle, et ma kunagi nii tohutult vanaks saan, nagu 30, aga praegu olen ma elevil. Palju rohkem elevil kui nt 10 aastat tagasi, mil ma 20 sain ja arvasin, et Gott, ma olen nüüd räigelt vana ja tark ja elukogenud. Nüüd, kusjuures, ma seda enam ei arva. Lisaks oma sõbranna sünnipäevale käisin veel ühel sünnipäeval, kus ma mitte kedagi ei tundnud, aga mis sellegipoolest (või hoopis sellepärast) oli hästi tore. Ka sellel sünnipäeval sattusin natuke pikemalt oma vanuse peale mõtlema, sest seal oli üks ... mees? poiss?,  kes oli minust u 8 aastat noorem ja juba piisavalt täiskasvanud, et olla lõpetanud nt ülikooli. Naljakas. Vanasti olid minust 8 aastat nooremad inimesed ikka koolilapsed. Lisaks rääkis tema kasuks see, et ta üritas mind sebida ja kuigi see tal arusaadavatel põhjustel õnneks ei läinud, võtsin ma seda siiski komplimendina. Mind, 29-aastast abielunaist,  kes peaks 20-aastaste jaoks juba muldvana olema, tahetakse veel sebida! Ei saa öelda, et ma meelitatud poleks olnud.

Igatahes tundsin ma ennast natuke aega noore ja ilusana, aga paraku see tunne kadus, kui silmaarst mulle uued prillid välja kirjutas ja teatas, et ärgu ma mõelgugi läätsede peale – need on minu silmadele vastunäidustatud. Säh sulle noorust! Varsti ei näe ma enam trepist alla ka tulla ja liigun käsikaudu mööda Tallinnat. Võiks ju muidugi uued prillid osta, aga ma pole siiani leidnud selliseid, mis mulle meeldiksid. Mitte, et ma üldse prillipoodigi oleksin jõudnud, aga siiski. 

Vot sellised põnevad jaanuarikuised sündmused. Ma ilmestaks seda kõike piltidega ka, aga mul lihtsalt pole endast pilte. See, kusjuures tekitab küll ahastust vaikselt, sest kuigi ma pole inimene, kes kaamerat nähes selle ette poseerima tormaks, siis mingid mälestused endast võiksid ju ikka olla. Muidu vaatan jälle 10 aasta pärast pilte ja mõtlen, huvitav, milline tont ma 29-aastasena olin, et ma ühegi pildi peale jääda ei julgenud.


01 veebruar 2019

Eesti Laulu emotsioonid

Õde kirjutas eile:

Vaatan Eesti Laulu esimest poolfinaali ja mõtlen hardusega äsja nähtud telesaatele Eurolaul 1993. Siis olid ajad, mil kõik oli lihtne ja selge - ei pidanud vaatama kunstlikult pikaks venitatud lauluvõistlust punnitatud, piinliku huumoriga. Ja see oli ka tore, et konferansjee rääkis normaalse hääletooniga, ei kiljunud ega kisanud kummaliselt. Ja veel - tol korral oli viisipidamine ja vokaalne võimekus selline, et ei pidanud häbi tundma. Mida kahjuks ei saa tänase võistluse kohta öelda.


Seejärel arenes minul, temal ja meie kolmandal õel vestlus.

- Laulja oli ka toona parem. 
Sellepärast ma viimastel aastatel olengi salvestust vaadanud, saab piinlikud kohad ehk suurema osa saatest edasi kerida. 
- Ma eelistaks seda formaati, et Janika laulab kõik laulud.  
- Miks need laulud kõik nii pikad on? Kas see piir mingi 3 minutit ei peaks olema? Praegu on kõik laulud ju 5-10 minutit pikad?
Kuulge, kas see st esitused lähevad paremaks ka ve - siiani kannatas algusest lõpuni ainult Birgiti-Tanja lugu kuulata, teised on nii piinlikud olnud, et olen edasi kerinud. ca 10 min tagasi hakkasin salvestust vaatama. 
- Ei. 
- Ok, Sandra Nurmsalul on küll laul hale, a teda kuulates ei teki vähemalt tunne, et inimene on esimest korda elus mikrofoni kätte saanud.  
- Sandra laul meenutab mingit Põhja-Korea tilisemist, aga vähemalt saab viisile pihta. 
- Rootsi poiss on äge, kõige sarnasem stuudioversioonile. 
- Laul raske, aga võrreldes üldise õudusega oli see ikka tipptasemel esitus. 
- Birgiti-Tanja ja selle tandemi esimeseks panemine oli taktikaline viga - selle taustal mõjusid kõik järgnevad erakordselt haledalt. Ok, Sofia Rubina ajal ka kõrv puhkas. 
- Ok, nüüd on ikaldus, jõudsin reaalaega, kuhugile pole kerida... 
- See Sul nagu viisaastaku plaan kolme aastaga - kahetunnine saade vaadatud ära kolmveerand tunniga. P.S. pärast AKd läheb see asi muideks edasi. 
- Aga tundub, et tasakaalustamiseks on mõned ka kaamera taga esimest korda ehk siis sujuvad üleminekud. 
- Aga Sven Lõhmus just ütles, et oluline pole, kes kaulab puhtalt või mööda, et oluline on energia ja Hirmo ütles, et laulja peaks olema ilus... 
- Noh, sellisel juhul võiks ju kuulajaid-vaatajaid säästa ja mõnel üldse mitte laulda lasta... Hulga parem mulje jääks. 
- Mäletan neid aegu, mil lugusid sai hinnata stiilis mis-mulle-meeldib; nüüd tuleb alustada sellest, et kes laulda üldse oskab.


Ehk siis me olime kriitilised. Väga.

27 jaanuar 2019

Ütle, milline on su raamaturiiul ...

Mul on selline naljakas komme, et kui ma kellelegi külla lähen, hiilin ma kohe raamaturiiuli juurde, et uurida, milliseid raamatuid pererahvas loeb. Mu meelest nimelt ütlevad raamatud inimese kohta ääretult palju rohkem kui ... ma ei tea, seinte värv? Riidekapi sisu? See eeldab muidugi, et neis kodudes üldse on raamaturiiul, aga õnneks on mul siiani sõprade ja tuttavatega vedanud. Nii et teadke, et kui ma teile külla tulen ja kuhugi kadunud olen, siis otsige mind raamaturiiuli eest.

Kodu ilma raamaturiiulita on ju nii tühi. Ma ei kujutaks ennast ette elamas kusagil, kus pole raamaturiiulit. Sellepärast ei meeldi mulle ka moodsad sisustuspildid või -saated: neis pole ju raamatutele kohta! Või siis okei, kusagil on kaks raamatut, mille PEALE on pandud mingi kauss või küünal. Kuidas nii saab? Või on raamatud pagendatud lae alla, nii et neid üldse kätte ei saa.

Aga palun, siin on u pooled minu raamatutest:


Tegin nimelt täna inventuuri ja kogusin kokku suure kastitäie raamatuid äraandmiseks. Ülejäänud üritasin vähegi loogiliselt riiulisse sättida, aga ega see eriti õnnestunud. Ja siis on veel umbes sama palju raamatuid, mis mul riiulisse ei mahu, aga mida ära anda ei taha. Raske on see elu, kui on palju raamatuid, aga vähe ruumi.

Peaks alustama mingit tag-i, et tutvustage oma raamaturiiuleid. Mind küll huvitaks. Nagu pildilt näha, siis minu raamatuvalik on üsna kaootiline, eriilmeline ja täiesti seinast seina, aga põhiliselt eelistan ma kirjandusklassikat, kadunud põlvkonna kirjandust ja maagilist realismi. Kõik Stephen Kingi ja Lion Feuchtwangeri raamatud on Steni omad.

18 jaanuar 2019

#10yearchallenge vol2 ehk kuidas vanasti mehi sebiti

Kui ma oma kümne aasta taguseid postitusi lugema hakkasin, läksin ajas ikka tagasi ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat, muuhulgas ka selle, kuidas ma pubides mehi sebisin. Konkreetne postitus, mida kohe siin jagan, pärineb tegelikult hoopis 2008. aasta veebruarist, mil ma olin 17 ja enda arvates tõeline femme fatale. Olgu etteruttavalt mainitud, et tutvus Oscariga, kellest postitus kõneleb, on nüüdseks raugenud ja rauges tegelikult juba pool aastat pärast meie esmakohtumist. Ma jõudsin tal korra Helsingis külas käia, tema käis korra veel Tallinnas ja nii ta läks. Tõeline armastus, ma ütlen.

Aga siit see imeline postitus tuleb:

Ühel jaanuarikuu õhtul, mil taevas oli taas kattunud pilvedega ning alla sadas meeletutes kogustes kõiksugust substantsi, oli mind, Kaisat ja Kaidit tee jälle Nimetasse viinud.
Olime kolmekesi, sest tahtsime vaid tantsida. Üle pika aja polnud me saanud kolmekesi väljas käia. Mitte, et meile ei meeldiks teistega suhelda, aga vahel on tore ka omavahel olla.
Sisse saanud, oli aeg lauda otsida, mis alati sugugi kerge ülesanne pole. Nüüd on meil oma nipp selleks - kõigepealt valime välja mingi laua, kus istub 2 meest, teeme armsad näod pähe ja küsime, kas võime sinna istuda. Luba saadud, hakkame samas lauas juttu rääkima või läheme kohe tantsima, nii et õige pea on laua endised asukad pärast paari edutut jutualustamiskatset kadunud. Nii ka seekord. Meile see sobis. Ühel hetkel olin aga lauas täiesti üksi - Kaisa oli läinud jooke tellima ja Kaidi tantsima. Et enne olime vaid omavahel veidi rääkinud ja paaniliselt juukseid kuivatanud, vaatasin siis veidi ringi. Pilk jäi pidama kõrvallaual, kus istus elavalt jutlev seltskond... ja minu ideaalmees.
Seda Ta tõesti oli. Välimuselt ja olekult täiesti 100% minu maitse. Tumedad juuksed, pruunid silmad, PRILLID, pikemat kasvu ja olekult hästi armas. Jälgisin Teda veidi, kuid kahjuks ei vaadanud Ta kordagi mu poole, sest oli süvenenud vestlusesse ühe oma naissoost lauakaaslasega. Kerge armukadedususs roomas minust läbi, kuid väheke olukorda jälginud, taipasin, et nende vahel ei saa mitte midagi sõprusest enamat olla - kehakeel, pilgud ja muu räägivad paljutki. Sellegipoolest näis olukord troostitu, sest Ta ei vaadanud mitte üks kord mujale. Kaisa ja Kaidi tulid lauda tagasi ning näitasin neilegi Teda. Nad leidsid, et Ta on tõesti täpselt minu maitse - ju siis olengi nii etteaimatav.
Nojah, aga kuna Ta jutuajamine ikka kestis, otsustasin vahepeal veidi tantsida. Juhtus olema just selline laulude valik, et lauda tagasi jõudsin alles natukese aja pärast ja väga ära tantsinuna. Näost punane ja muud tundemärgid. Juuksed sain kammitud ning harjumusest, sest olin taas üksi lauas, vaatasin kõrvallauda. Just sel hetkel tõstis Ta pilgu ja vaatas mulle otsa. Naeratasin sõbralikult ja pöörasin näo ära, sest mulle tuli meelde, et olen ikka veel näost tulipunane. Järgmisel hetkel, kui tagasi vaatasin, oli Ta laua kõrval. Tõusin püsti, viisakusest, ja me alusatasime väikest small talki - kust me pärit oleme, mis nimed jne. Sain teada, et ta on Oscar, pärit Peruust, kuid õpib Helsingis midagi seoses infotehnoloogiaga. Ma olen täiesti võimatu, aga ma siiski valetasin talle (täiesti kogemata), et õpin ülikoolis. No mis teha, samas vahet ei ole, sest ega Ta niikuinii mu valest teada ei saa. Ülejäänud aja vestlesime Tallinna vaatamisväärsustest, muusikast, tantsimisest, kirjandusest ja muudel mõlemaid pooli huvitavatel teemadel. Ta sõpradel oli muidugi lõbu laialt, aeg-ajalt lendasid meie laua poole väga lõbusad pilgud ja kommentaarid. Sain tead, et Ta sõbrad on sakslased - eriti meeldiv tähelepanek. Vahepeal tulid lauda Kaisa ja Kaidi, kelle nägudest võis hästi välja lugeda, mida arvavad. Siis aga muutusid Oscari sõbrad väga kannatamatuteks ning Oscar oli sunnitud oma lauda tagasi minema. Käisime õhtu jooksul ka tantsimas (mu lemmikloo järgi) ning ta ütles, et tantsin väga hästi. Tema, kusjuures, tantsis üllatavalt hästi. Tavaliselt satun tantsima selliste inimestega, kes ei lase minul absoluutselt tantsida või arvavad, et mul on jube mugav tantsida väga lähestikku. No mul on ju ka ruumi vaja! Selles pole absoluutselt mitte midagi romantilist, kui tantsida kiirete laulude ajal, nagu kannatataks kleeplindisündroomi all. Oscar aga hoidis meeldivalt distantsi, samas ei tundnud ma end ka hüljatuna. Ta oli ikka meeletult armas. Enne seda, kui ta minema pidi, vahetasime veel telefoninumbreid ja meiliaadresse. Mina jäin loomulikult edasi Nimetasse.
Nüüd oleme juba üle kuu meilivahetuses olnud. Meie kirjad ei ole küll väga sisutihedad - enamasti räägime siiski muusikast ja ilmast - kuid ta kirjutab niiiii armsalt ja ükskord vastuseks mu eriti depressiivsele kirjale vastas, et ma olen isegi siis armas, kui ma vihane olen. Ma tean, et me kunagi enam ei kohtu, ja see ongi kõige parem. Mul on nüüd ääretult pandav kirjasõber. Kui ta muidugi Eestisse ei tule, mis pole üldse mitte nii võimatu...

Jätkan nostalgialainel

Eelmise postituse jätkuks – kui ma oma tolleaegseid postitusi lugesin, siis tabas mind suur nostalgia, sest ma mäletan väga hästi 2009. aasta algust, kõike seda, mis siis toimus ja eelkõige oma unistusi ja lootusi, mis toona veel eksisteerisid. Praeguseks on minust saanud kibestunud vanainimene, aga siis olin ma veel noor ja lõbus, elasin Tartus ja arvasin, et minust saab tõlkija ja boheemlane. Ei saanud, kuigi ega mul sellest kahju polegi. Millest mul aga kahju on, on see, et ma enam nii palju igasugustest suvalistest igapäevaelu sündmustest ei kirjuta. Jah, mõnda juttu on piinlik lugeda, mõne ajal tahaksin pea otsast rebida ja selle aknast välja visata, aga tegelikult on ikka päris tore lugeda, mida tegin. Kui ma nt kümne aasta pärast "10yearchallengit teha tahaks, et leiaks ma mitte midagi huvitavat, sest ma lihtsalt ei kirjuta umbes 70% asjadest, mis mu elus toimub. Või oleks aeg seda muuta?

Ühesõnaga, seni on aasta algus möödunud üsna töökeskselt, aga selles pole midagi üllatavat. Mu elu ongi üsna töökeskne ja ma loodan, et jääb ka selliseks. Töörindel on saabumas igasuguseid toredaid muudatusi, mille põhjuseks on see, et üks mu kolleeg teatas ootamatult, et tal on oma tööst kopp ees, ta ei taha midagi teha ja kui teised tahavad, et ta edasi jääks, siis peab ta saama vähem tööd teha. Olen ma maininud, et mu tööandja on väga vastutulelik igasuguste idiootsuste suhtes? Kunagi olin ma ühes toas ühe lätlasega, kes käis iga nädal kurtmas, et tal on liiga palju tööd ja liiga vähe palka (kumbki väide ei vastanud tõele) ja tal lubati selle peale hakata käima vaba graafikuga tööl. Mina oleks sellise suhtumisega inimese nahhui saatnud, aga noh, ma olen ka selline imelik inimene, kes arvab, et inimesed võiksid tööd teha, kui nad juba tööl on. Igatahes on praegu sarnane olukord, aga kuna töö tuleb ikkagi ära teha, siis arvake, kes seda tegema hakkab? Jep, mina. Mul pole selle vastu midagi, sest kujundamine mulle meeldib, moelugude väljamõtlemine ka, aga ... kammoon! Ma kardan selliste inimestega koos töötamist, kelle peale ei saa kindel olla. See kõik tähendab aga seda, et ma saan veelgi rohkem reklaame teha ja veelgi rohkem oma aju nikastada. Eks ole näha, mida see kõik kaasa toob, aga kui minust kaua midagi kuulda pole, siis otsige mind rohelise aia tagant.

See meenutab mulle, et eelmise aasta lõpus tehti mulle ootamatu tööpakkumine ühte tähtsasse riigiametisse, aga ma lükkasin selle tagasi. "Tunne polnud õige", nagu popp öelda on, aga tegelikult ka – kuigi palk oleks olnud parem, ametinimetus ägedam ja mida kõike veel, siis miski hakkas mulle vastu. Kõige tipuks võeti sealtpoolt salaja ühendust mu tuttavatega, nii et ma solvusin kohe eriti rängalt. Kuidas nii saab? Ja mu praegune töökoht meeldib mulle ikkagi piisavalt, et siit mitte ära tahta. Huvitav pakkumine sellegipoolest. See tuli täpselt sel hetkel, kui ma olin oma tavapärases identiteedikriisis, tundsin ennast vana, rumala ja saamatuna ... ja siis selline kutse nii tähtsale ametikohale. Tõstis enesehinnangut küll.

Midagi muud uut ka või? Ei meenu küll. Kümne aasta pärast siis uuesti.