06 detsember 2016

Niisama juttu

Teen vahepeal väikese hingetõmbepausi, aga et mul palju aega pole, siis räägin lihtsalt suvalistest asjadest, mis peas keerlevad.

– Eelmise postituse pilt on tehtud laupäeva õhtul Genialistide klubis. Pildi tegemise ajal olin mina sunnitud backstage'is vaatama, kuidas Marco Tasane riideid vahetab. Või noh, keegi mind seal kinni ei hoidnud, aga kes pilti vaatas ja mu põlgust rahvamasside vastu teab, saab ilmselt aru, miks ma saalis polnud. Õnneks aitasid neid raskeid hetki mööda saata Epp ja viinapudel.

– Tartust tagasi tulles oli mul tunne, justkui oleksin sõitnud mitte teise linna, vaid teise aega. Tartus oli talv, tugevad miinuskraadid ja lumi ning Tallinnas 7 plusskraadi ja kevadised tuulehood. 

– Meie lasteaiagrupp koosneb nii tüüpilistest Eesti lapsevanematest, et mina, saate aru, MINA olen nende kõrval üks suur asjaajaja ja korraldaja. Jõulude ajal on vaja koguda raha kinkidest ja arvake, kas keegi vastab ka mu küsimustele? Kusjuures ma ei küsi üldse retoorilisi või filosoofilisi küsimusi, vaid enda arvates tahan teada väga loogilist ja lihtsat infot: kui palju kellele maksta ja mida kinkida. Teiseks on homme lasteaias jõulukohvik ja kuigi suvel olin ma veendunud, et mina küll ühisüritustest osa võtma ei hakka, siis eile tuletas kohusetunne ennast meelde ja otsustasin ikka midagi küpsetada. Täna siis küsisin, kas keegi teeb veel midagi ja kas meil on mõtet oma rühma laud välja panna. Arvake, kui palju ma vastuseid sain? Kolmelt inimeselt! Kusjuures mu küsimus polnud sõnastatud nii, et kurat, kõik peavad küpsetama ja kes ei küpseta, on halb lapsevanem (mõned musteremad armastavad selliste küsimuste kaudu hinnanguid anda). Ei! Ma lihtsalt küsisin, kas keegi osaleb veel või mitte. Pole ju raske öelda ei või jaa.

– Reedel on Sõpruse Puiestee kontsert mu kõrvalmajas ja ma nii ootan seda! Selle tähistamiseks kuulasin ma täna umbes 10 korda Metro Luminali "Isa tuli koju" ja nukrutsesin, sest liiga selgelt jõudis kohale, kui kaua Metro esinenud pole. No kuidas nii saab? Vaadake, kui madalale ma langenud olen selle pärast, käin isegi Marco Tasase kontsertidel.

– Ma pole kodu veel jõuluvalmis seadnud ja ole üldse kindel, et ma seda teen, aga kuuse tahaks ikka tuppa tuua. Sellega seoses üritan ma välja mõelda, kust saaks ühe ilusa potikuuse, tingimuseks on ainult see, et see koht võiks asuda Tallinna kesklinnas. Siin vist pole aianduspoode? Või on?

– Otsustasin, et kirjutan kõik detsembrikuu jooksvad kulutused üles ja pärast vaatan, kuhu kui palju kulub ja kust annaks kokku hoida. Peale selle üritan ka detsembris olla kohe eriti kokkuhoidlik. Mul on tegelikult päris palju säästunippe, mida ma iga päev rakendan. Mingisugune internetikampaania on ka, mis ärgitab inimesi rohkem säästma, aga need nipid on nii naeruväärsed, et ... oeh. Miks keegi minu käest nippe ei küsi?

– Täiesti juhuslikult tuli mulle praegu meelde üks mu kiiksudest: nimelt ma keeldun einestamast söögikohas, kus menüüs on valet eesti keelt. Trükivead mind nii isegi ei ärrita, aga sõna "kreembrülee" küll.

– Kirjutasin "Linn on minu" autorile ja edastasin oma kiidulaulu. Autor kirjutas vastu nii armsa kirja, et siiani on sees soe tunne. Mul oli egoistlik tagamõte ka – tahtsin oma raamatusse autogrammi. Kui ma ei eksi, siis just praegusel hetkel peaks see autogramm mu raamatusse tekkima ka.


Tartu vol1

Enne, kui ma jõuan pikemalt Tartureisist jutustada (ma praegu ei saa, sest tööinspiratsioon on peal), lisan ma siia ühe iseloomustava pildi meie õhtust. Mind seal küll peal pole, aga sõprade selfisid tuleb ikka jagada.


29 november 2016

Tartusse

Pühapäeval leidsin, et olen küll ühe minipuhkuse ära teeninud, ning ostsin bussipiletid Tartusse. Puhkus tuleb ikka väga mini ja kestab u 24 tundi, aga eks ma loodangi rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile panustada. Siinkohal kasutangi juhust ja reklaamin kõikidele tartlastele laupäeval Genialistides toimuvat diskot, kus Igor plaate mängib ja kus on rangelt soovitatav viibida kassikostüümis. Mina olen seal kohal vähemalt mingi aja, küll kassikostüümita, aga siiski. Ülejäänud õhtu veedan ilmselt UGs.

Aga kas Tartus mõnda uut ja head kohvikut on? Ma kasutaks oma vaba 24 tundi siis kohe täiega ära ja naudiks üksinda kohvikurõõme ka.

26 november 2016

"Linn on minu"


Tartu oli minu oma 2000ndate lõpuaastatel ehk täpsemalt mu ülikooliajal. Põhiliselt piirnes mu liikumistrajektoor ülikoolihoonetega, kuid et ma elasin üle poole aasta Annelinnas, sain väheke tuttavaks ta selle piirkonnaga. Minu elukohaks oli tavaline kolmetoaline, aga veidi liiga ilus korter üheksakordses paneelelamus tiigi ääres. Kaugele ma Annelinna majade vahele ei sukeldunud ja piirdusin vaid maja ees asuva Maximaga, kuid et ma iga päev jalgsi kooli ja tagasi läksin, siis mingi ülevaate ma sealsest infrastruktuurist siiski sain. See infrastruktuur oli minu kui Õismäel kasvanud naisterahva jaoks üpris kodune, tegelikult ei saagi üldse öelda, et Annelinn mind kuidagi häirinud oleks, kuni lõpuks ta mind häirima hakkas. Põhjuseks see, et mu maja ees tapeti inimene ära just sellel ööl, kui ma ise ööklubist koju tulin. Pärast seda äärmiselt ebameeldivat vahejuhtumit otsustasin, et on aeg elukohta vahetada, ning kolisin ühikasse.

Kes uute raamatutega kursis on, võib ilmselt eeldada, millest ma rääkida tahan: ikka Lauri (ma loodan et autor andestab mu labase eesnimepidise pöördumise) uuest raamatust "Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis". Lauri loomingusse armusin ma tema eelmise, Kuuba-raamatu ajal, ja kuna ma ta Tartu juttude blogi vahelduva eduga jälginud olin, siis ootasin ma seda raamatut kahetise ärevusega. Esiteks suure ootusärevusega, teiseks kartusega, et äkki-äkki oli Kuubaraamat nii hea, et ükski teine raamat nii kõrgele ei küündi. Ma tean, et nii mõnegi jaoks oli "See ei ole minu Kuuba" liiga labane ja Kuubat naeruvääristav, aga minu jaoks oli see pea elupäästja, sest ma olin toona mitte just kõige rõõmsamas eluetapis ja see raamat pakkus palju nalja ja rõõmu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Õnneks ei läinud mu kartused täide ning raamat pakkus suurt lugemisnaudingut. Mõneti on see üllatav, sest raamatus kirjeldatud aeg (80ndad ja 90ndate algus) jääb minu teadvusest välja. Kaheksakümnendatel polnud mind olemas ja üheksakümnendatel ei saanud ma veel asjadest piisavalt aru, et neid mäletada. Ilmselt lugesingi ma seda hoopis teise tundega kui keegi, kes toona Tartus elas või kirjeldatud asju ja tegevusi mäletas - minu jaoks on see raamat mikroajalugu, kellegi teise mälestused ajast, mis oli enne mind. Nii nägingi ma seda kõike läbi autori silmade ja õnneks olid tema silmad ja kirjeldamisvõime piisavad, et mu ette päris selgeid pilte manada. Raamatust "See ei ole minu Kuuba" erineb "Linn on minu" muidugi oluliselt, sest tegu on juba erineva žanriga, aga ka selle poolest, et Tartu-raamatu puhul on näha suuremat eeltööd ja lugejale mõtlemist. Kui keegi mult küsiks, kumb mulle rohkem meeldib, ei oskakski ma vastata, aga kuna keegi seda ei küsi, siis jätan ma selle liigse mõttetöö tegemata.

Sisust ka põgusalt. Autoriks on Lauri Räpp ning tegemist on nostalgiaraamatuga Tartust, täpsemalt Annelinnast ning selle muredest ja rõõmudest kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel. Äratundmisrõõmu leiavad kõik, kes toona nõukaelu veidrusi läbi elama olid sunnitud või ka need, kes praegu Annelinnas kanda kinnitanud on. Aeg, mida kirjeldatakse, on naeruväärne ja isegi trööstitu, aga autor vaatab sellele tagasi helgelt ja läbi huumoriprisma, nii et isegi kõige rõlgemad meenutused (peamiselt olmest) on naljakad. Mul on äärmiselt hea meel, et Lauri stiil pole pärast Kuuba-raamatut kuivemaks muutunud - ka nüüd pidin ma vahepeal raamatu käest panema, et naerda. Ja siis uuesti. Rõõmuga leidsin raamatust ka ühe oma sugulase pildi ja isegi nime. Nüüd pean ma ise veel selle nimel töötama, et kunagi enda nime mõnest teosest leida. Olgu, nali naljaks.

Soovitan ... kõigile, kellel on huumorimeel. Ma ei arva, et selle lugemiseks peab ilmtingimata olema Tartus elanud või seal praegu elama, sest palju on asukohaüleseid kogemusi ja nalju. Lihtsalt võiks olla, nagu ma ütlesin, huumorimeelega ja avatud mõtlemisega.

25 november 2016

Miks on kiire

Mul on tegelikult peas ringlemas palju teemasid, millest tahaks kirjutada, aga need teemad nõuavad rohkem aega ja vaikust, kui mul pakkuda on. Näiteks tahtsin ma kirjutada lapsesaamispõhjustest ja sellest, miks mina vaid ühe lapsega piirdun, jõuludest ja ühest tendentsist, mis mulle jõulude juures ei meeldi, naistest ja poliitikast ja keskkonnast ja sellest, kuidas mulle pealiskaudsed inimesed mõjunud on ... aga nagu ma mainisin, ei ole mul aega. Räägin siis parem sellest, miks mul pole aega.

Esiteks teen ma tööl tööd ja kuna jõulud on lähenemas, teen ma ka hunnikute viisi kampaaniaid. Ka sotsiaalmeedia haldamine võtab oma aja ja nii ongi, et töölt koju tulen ma kujundusi ja reklaamlauseid täis peaga. Sel ajal, mil ma tööd ei tee, tegelen ma kõikide talvele tüüpiliste kiirete asjadega. Ma olen nimelt see õudne inimene, kes hakkab iga talve alguses ohkima, kui palju pidusid ikka detsembris tuleb ja kuidas ikka neile kõigile jõuda. Seekordne peohooaeg algab juba homme, mil on PÖFFi lõpupidu. Printisin just kutse välja ja jäin veidi mõtlikuks, kui lugesin, et piduliku riietuseta sisse ei lasta. Oot, oot, see tähendab, et ma pean ennast meikima vä? Elu on ikka raske! Tegelikult lahendasin ma riietumisküsimuse ruttu, sest mul on üks pikk punane kleit, mis hästi tingimustele vastab, ja isegi soenguaja sain homseks. Homme tuleb siis kiire päev, sest ennelõunal viin ma Ernsti ema juurde, siis tulen koju puhkama ja koristama, siis juuksurisse ja siis peole. Võimalik, et siis veel kuhugi, aga ega seda ette tea.

Detsembris on veel Sõpruse Puiestee kontsert mu kõrvalmajas, kuhu ma seekord siiski minna tahaksin. Eelmine kord jäi see ära, aga sellest ei taha ma üldse rääkida. Siis on detsembri keskel, ühel päeval mu tööpidu ja Ernsti lasteaiapidu. Seejärel ERRi jõulupidu ning minu ja Raili traditsiooniline piparkoogipidu. Pärast jõule, mis sel aastal on ainuüksi minu korraldada, on veel väike teatriskäik ka plaanis ja aastavahetuseks peaks ka midagi välja mõtlema, üks kutse igatahes juba on.

Pidude vahele on veidi olmet ka. Järgmisel nädalal on vaja minna Ernstiga arstile - keset päeva loomulikult. Tegelikult oli see arstiaeg juba ära, mulle palju sobivamal ajal, aga need idikad sealt adminnist saatsid mulle meiliga vale aja, nii et ma ronisin päev varem arstile. Talvel on lapse riidessepanek teadupoolest mu lemmiktegevus ja tuulega kärutamine mu teine lemmiktegevus, nii et ei, midagi pole ette heita! Kuigi tegelikult väljendasin ma oma rahulolematust väga selgesti, sest lapsekasvatamine on mind muutnud enda õiguste eest võitlevaks tädikeseks. Enne ma selline polnud, jube ikka, mida lapsesaamine inimesega teha võib! Lisaks on vaja veel organiseerida mööblimehi üht diivanit transportima ja vaja lasteaiaasju ajada. Sellega seoses üks (retooriline) küsimus: miks inimesed ei suuda meilidele vastata?

Kõik need eelpoolnimetatud tegevused oleks palju lihtsamad, kui ma ei peaks neid suruma a) enda töögraafikusse, b) Steni töögraafikusse, c) mu venna töögraafikusse ja lõpuks veel vaatama, et Ernst oleks kindlas kohas ja hoitud. Peoleminek oli vanasti ju palju lihtsam: kleit selga ja minek! Nüüd on vaja enne Ernstile hoidja (mu ema) vaadata, Ernst Õismäele viia ja siis ise tagasi tulla, peole minna, ja Ernst ära tuua ja ... Arsti juurde oleks ka lihtsam minna, kui ma kodus passiksin. Aga ega see töölkäivate naiste ja eriti veel emade elu saagi liiga lihtne olla. Lohutan ennast vaid sellega, et mida edasi, seda keerulisemaks läheb.

Head maitsed

Mida aastad edasi, seda enam olen ma hakanud toidust lugu pidama. Heast toidust. Avastasin ühel hetkel, et maitsete kokkusobitamine on ju päris põnev ja igasuguste õhtusöögiideede väljamõtlemine samuti. Tolle viimasega tegeleb muidugi põhiliselt Sten, mina olen pigem see, kes helistab poest: "Ou, ma toon veise sisefileed, vaata mingi retsept!" Ja ta vaatab.

Et hilissügis on käes, siis on meil kodus ohtralt hurmaid ja valgehallitusjuustu. Need kaks on taevalik koolus ja kui võimalik, siis ainult neid ma söökski, aga paraku hakkab see rahakotile, nii et tuleb ka prostamaid asju nosida. Lisaks avastasin, et valgehallitusjuustuga sobib kokku üks huvitav tšillimoos, mille ma oma tööjuures ühest ökolaost leidsin. Ega ma muidu eriline tšillisõber olegi, aga kuna moosi sisse oli pandud ka päikesekuivatatud tomateid, siis mu süda sulas - kes suudaks päikesekuivatatud tomatitele vastu panna? Nii valmiski eilseks õhtusöögiks tšillimoosiga kana juustukastmega. Ja magustoiduks hurmaa + valgehallitusjuust + tšillimoos. Praegu mõtlen, et mõne soolasema juustuga oleks see moos isegi parem, sest valgehallitus jäi tsipa nõrgaks. Peab veel proovima ja katsetama.

Seal ökolaos oli veel igasugust põnevat kraami, nii et kui järgmine kord lähen, siis võtan ehk mingeid maitseaineid ka. Lisaks oli seal ingverit igasugusel erineval kujul, nii et kui keegi siinviibijatest oskab soovitada häid ingveritoite, siis ma olen üks suur kõrv. Müüja soovitas kristallingverit piparkoogitaina sisse panna, pidavat jube hää olema, aga ma olen veidi kahtlev - ei suuda lihtsalt ette kujutada.

23 november 2016

Tänase päeva uudis ...

... on tegelikult juba eilne: Rammstein tuleb Eestisse! No ja kui keegi juhtub arvama, et ma ei lähe seda vaatama, siis ta eksib.

Ma kirjutaks tõsisematest või vähemalt siis vajalikest asjadest ka, aga ma pean kohe üht kampaaniat alustama ja no üldse aega pole.

18 november 2016

Natuke vähem naine

Mul saab üks sõbranna peagi lapse ja kuigi ma ei ole talle detailselt oma sünnitusest rääkinud, siis üht ütlesin ma talle küll: 

"Kui on võimalik võtta valuvaigisteid, siis ära kõhkle."

See on vastupidine kõikidele valu idealiseerivate ürgnaiste soovitustele, aga ilmselt ma polegi ürgnaine, sest kui mul on valida a) valu või b) veidi vähem valu, siis vabandust, aga ma valin teise variandi.

Inspiratsiooni sain ma Marca postitusest. Lugesin seda hommikul ja mõtlesin ja mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et inimesed on ikka tohutult imelikud, kui nad praegu, mil kõik on tehtud selleks, et elu oleks mugavam, tervis parem ja sünnitused valutumad, otsustavad neist hüvedest loobuda või mis veel hullem - leiavad, et kõik teised peaksid sama tegema. Lisaks tekkis mul küsimus: kas valuvaigistiteta sünnitamine on mingi naiselikkuse/emalikkuse test? Et kui selle läbi teed, oled Päris naine, kui mitte, siis lihtsalt mingi lääne vatitupsuke, kes ilmselgelt oma lapsele halba tahab. Epiduraal ongi ju arstide poolt välja mõeldus selleks, et lastele võimalikult palju halba teha, kas pole nii?

Üldse on mul tunne, et lapseootele jäämisest saati peab naine mingisse kitsasse kasti mahtuma. Alguses peab olema elu sisuks see, milline vanker valida. Kui aeg edasi, siis hakatakse aina enam ja enam planeerima sünnitust ja kindlasti peab see toimuma võimalikult loomulikult, st võimalikult palju valutades, sest sünnitusvalu, kammoon, see on ju ainus mõtestatud valu. Ununeb kohe, kui laps käes! Hahaa! Las ma räägin veidi endast ka. Mina olin selles suhtes igati tubli tüdruk ja sünnitasin ilma valuvaigistita, aga siiani pole ma sellest piisavalt üle saanud, et isegi mõelda kunagi kauges tulevikus lapsesaamisele. Uuesti sama läbi elada? Ei, aitäh. Ma oleksin väga tahtnud valu leevendada ja kui keegi oleks mulle pakkunud, et mine, sünnita keset Statoili parklat, siis saad valust lahti, oleksin ma selle pakkumise kõhklemata vastu võtnud. Minu häda oli aga see, et ma olin haige ja kõik käis nii kiiresti ja ... ega ma täpselt kuulnud, mis seal omavahel või mulle räägiti, aga sellest sain aru, et kui ma juba seal suremas olin, oli liiga hilja midagi manustada. Ma muidugi nõudsin kõike, mis neil saada oli, aga ei antud. Muidugi - nad võisid ka mõelda, et ma ei saa aru, mida ma tahan, sest ma olen küllalt kuulnud sünnitanuid rääkimas, et nad tahtsid ka valuvaigisteid, aga pärast mõtlesid, et oh, kui hea, et ei antud, sest nüüd on nad ürgnaised, kes ise valu ära kannatasid. Mina aga olen niikuinii vähem naine kui ürgnaised, nii et vaevalt see väike valuvaigistiports minult veel naiselikkust ära võtnud oleks.

Kusjuures jube naljakas oli see, et kõik arstid ja ämmaemandad, kes seal ruumis ringi saalisid, olid küll sõbralikud, aga sellise suhtumisega, et ah, mis valu, küll see mööda läheb, kannatad ära, aga seal viibis ka üks meespraktikant, kellel oli vist minust nii kahju, et ta küsis mitmeid kordi oma juhendajalt, kas ikka midagi ei saa anda. Hiljem oli ka just tema see, kes muretses, ega mul külm ole või ebamugav. Jube armas. Pärast minu nägemist on ta ilmselt küll pettunud kogu naissoos, aga vähemalt õigel hetkel oskas ta väga kaastundlik olla. Küll häbelik, aga siiski kaastundlik.

**

Vahel on mul ka tunne, et see valu idealiseerimine ja sünnituse planeerimine on rohkem selliste naiste rida, kelle elu suurimaks sündmuseks sünnitus ongi. Noh, et kui muud pole siin elus ette näidata, siis vähemalt loomulik sünnitus on. Ma ei tea. On see midagi uhkustamisväärset?

16 november 2016

Need kummalised söögikohad

Alustuseks kopeerin siia Steni tänahommikuse sõnavõtu FB-s.

 Hommikul läks lasteaeda minekuga nii kiireks, et ei jõudnudki süüa midagi eriti ja otsustasin selle pärast linnas kusagil kompenseerida. Läksingi siis Subwaysse, et see palju reklaamitud pulled pork ära proovida. Neil mängis seal raadios "Numa numa". Esitasin tellimuse ja küsiti vastuseks, et millise saiaga ma seda tahan. "Ee..ää...noo...ahah jah, siin on näha valikud. No sellega." Müüjatädis asuski askeldama ja jättis siis tegevuse järsku katki ning jäi mind küsiva pilguga vaatama. Mul olid mõtted mujal ja ei saanud aru, mida ta tahab. Korraks mõtlesin, et äkki tahab ta mu käekäigu kohta teada vms. Viimasel ajal on paljudes kohtades klienditeenindajad üleviisakad. Näiteks meil töö juures Söökla nimelises retrosööklas on sellised tšikid leti taga, kes röögivad sulle "TERE!" ja "HEAD AEGA" sellise reipa tooniga, nagu nad teeks seda terve ümberkaudsetetest töökodadest tulnud sardelle nosivate töömeeste nimel. Nood võpatavadki koos sisseastujaga ja vaatavad ehmatunult ukse poole. Arvates, et nüüd tuli küll vist Ivo Linna või Viktor Vassiljev vähemalt. Aga ei, härrased! Subway müüjatädi tahtis teada, et kas ma tahan juurde shõshkughf,jlg või gjyfjhfn. Vaatasin teda jälle lolli näoga ja õige mitme sekundi vältel kostis vastuse asemel raadiost "maa-ei-ah-ii maa-ei-ahuu". Laul hakkas mind juba närvi ajama. Müüjatädi kordas end. Vastasin, et "Jah!"
"Kumba siis?"
Vaatasin talle küsivalt otsa.
"kgfknkjkfjvd või peekon?"
"Peekon!"
Lihale lisati veel peekon ja see kupatus pandi soojenema. Kupatus välja võetud jäi ta mulle sellega jälle otsa vahtima. Oh vana raisk...pole minu süü, et mul polnud meeles, et Subway ongi see vastik koht, kus klient peab ise kokaks ümber kehastuma ja teda otsustama sundides peedistama hakatakse. No kust kuradi kohast m i n a peaks teadma, mis sinna vahele käib.
"No pange midagi..."
"Mida siis?"
"Aaah...."
"Nuumanuumanei!"
"Oliive ja siis sibulat ja neid, mis iganes need on ja barbeque kaste!"
Edasi vastasin mitte midagi reaalselt kuulates kõigele "Jah" ning arve tuli 4.20 asemel seitse millegagi. Võimalik, et sellepärast, et ma originaalretsepti ära ei suutnud arvata. Polnud suurem asi võileib. Vähemalt sai see laul söögi ajaks läbi. Tahaks öelda, et never again, aga järgmise korrani!

Samad emotsioonid on ka mul endal, kui ma mõnesse sarnasesse iseteenindussöögikohta satun. Üldiselt üritan ma neist kauge kaarega mööda minna, aga vahel tuleb ikka eksisamm sisse ja siis olen ma ääretult stressis: miks ma pean kõike valima? Ma tean, et selline "kliendikeskne" teenindus on jube popp ja noortepärane, aga ... ju ma siis pole popp ja noortepärane, sest kui ma lähen söögikohta, siis üheks põhjuseks on kindlasti see, et ma ei viitsi kõiki koostisosi oma toidu sisse ise valida. Kui ma seda viitsin, teen ma seda kodus ja palju soodsamalt. Samal põhjusel ei salli ma Vapianot ka.

Kuna ma juba päeval selle peale nii ärritunud olin, siis jagasin ma oma emotsioone ka Epuga. Las ma kopeerin oma raevukõne siia ka:
Jah, see peaks hullult kliendisõbralik süsteem olema, et klient saab kõike valida, aga see tekitab nii õudset stressi ka mulle. Eriti Vapianos - kõigepealt vali endale makaron, siis kaste, siis lisand, siis veel mingi huinjaa, aga ega mina ju kokk ole, äkki tuleb kõik see kokku jube sitt? Ja siis tehakse see eksklusiivselt su silme all valmis. Kohvi ja kooke saad üldse ei-tea-kust ja maksta ka kuidagi imeviisil. Ma eelistan seda, et menüü on ette antud, kui ma ise tahan valida toidu sisse koostisosi, siis teen ma kodus süüa. Telliskivis on mingi selline kohvikoht ka, Renard oli vist nimi, kus menüüd pole ja sa pead ise teadma, millisest kohvioast sa kohvi tahad. Ma julgesin seal küsida latet, aga seda loomulikult polnud, liiga prosta värk ilmselt. Siis see kohv pannakse su silme all mingi hipsteriagregaadi abil tassi nõrguma (jube aeglaselt) ja no hind on siis loomulikult vastav. Oleks siis see kohv hea! Mingi kahtlane ja kibe lurr tuleb välja, sest kohv ei jõua seal hipsteriasja sees piisavalt seista. Pealegi ei meeldi mulle kohvi klaasist juua.

Kirjavigu on muidugi meeletult, aga ma kirjutasin, nagu enne mainisin, vihaselt ja kiiresti.