24 aprill 2017

Tobedad uuendused

Üldiselt peetakse mõtteviisi "asja pole mõtet parandada enne, kui see pole katki läinud" vist mehelikuks, aga ma olen terve elu samamoodi mõelnud ja ärritun seetõttu tohutult, kui mingit täiesti toimivat asja "parandama" hakatakse. Eriti kettasse lähen ma siis, kui need uuendused ja parendamised operatsioonisüsteeme ja arvutiprogramme puudutavad, sest elu on näidanud, et midagi läheb ikka vussi ja pärast asjad ei ühildu enam omavahel. Täna hommikul avastasin, et mu tööarvuti on nädalavahetusel ennast paremaks muuta otsustanud ja seega asusin ma tööle suure ettevaatuse ja lootusega, et äkki seekord on see uuendus tõesti asju paremaks muutnud. Oh ei!

Mu töö koosneb põhiliselt piltidega hullamisest ja arusaadavalt võiksid need pildid avalikkuse ette jõudes olla võimalikult ilusad ja säravad. Täna aga avastasin, et kui ma neile veel linke külge tahan panna, muutub pilt tuhmiks. Proovisin siis erinevad salvestamisviise ja värviprofiile, aga ei. Jpg-fail on täiega ilus, aga kohe, kui Fireworksis png-ks muudan, muutub tuhmiks ja tumedaks. Mida kuradit, eksole, ma ei saa ju ometi sellist saasta toota! Õnneks aga on mind õnnistatud guugeldamisandega ja pärast mõnda eriti kummaliste otsisõnadega teostatud otsingut saingi teada, et see vahva uuendus, mille mu arvuti läbi viis, jooksutas Fireworksi juhtme kokku, nii et ta ei võta enam värviprofiile külge. Oi, kui tore! Veel toredam on see, et ainus lahendus, mille leidsin, nõuab mult mitut kilplaslikku lisaliigutust. Aga noh, midagi pole teha, nutsin ja tegin neid lisaliigutusi. Vähemalt said pildid taas ilusaks. 

***

Ega ma polekski siia halama tulnud, sest ma ei viitsi oma tööst eriti rääkida, aga võib juhtuda, et kellelgi on samasugune probleem ja ta ei leia netiavarustest sobivat lahendust. Mida aga siis teha, kui su Mac ennast uuendab ning selle tagajärjel Fireworks pildid tuhmiks muudab?

Oletame, et sul on olemas juba jpg-fail, millele sa linke külge tahad panna ja üldiselt teed sa seda Fireworks CS6-ga nagu mina. Sel juhul tuleb kõigepealt avada jpg Photoshopis, salvestada fail psd-na ja jälgida seejuures, et värviprofiil tuleks kaasa ehk et salvestusaknas oleks Embed profile või sarnase koha ees linnuke. Minul on profiiliks enamasti Adobe rgb, aga eks neid profiile ole erinevaid. Kui värviprofiili kaasas pole, on selle Embed profile juurde kirjutatud sRGB IEC61966-2.1

Kui fail on ilusasti psd-na koos värviprofiiliga salvestatud (võimalik, et saab jpg-na ka salvestada, aga ma ei proovinud, sest ma olin juba vihane), siis tuleb lihtsalt psd-fail Fireworksiga avada ja edasi tegutseda – värviprofiil on kenasti küljes ja pilt ilus.

***

Ma palun vabandust kõikide IT-spetside eest, kellel mu kirjelduse peale silmad vett jooksma hakkasid, aga ma pole kahjuks itimees ega oska ka õigete terminitega asju seletada. Loodan, et annate andeks.




22 aprill 2017

O tempora, o mores!

Minu aktiivsed pidutsemisajad jäävad aastate taha ja seetõttu on ilmselt ka mu arusaamad pidutsemisest veidi iganenud. Igaks juhuks panen need siia kirja, sest äkki satub lugema mõni noor, kes ei tea midagi nullindate reivimistest: oli alkohol, oli vali muusika, tants, ennast lõvideks joonud mehed ja tantsuplatsil tagumikke kokku löövad naised. Kahjuks oli vahel ka kaklusi ja oksendamisi, aga õnneks mitte minu seltskonnas, sest ma olin ikkagi kombekas daam. Põhilised jututeemad: pandavad mehed, eelmiste pidude seiklused (mida huvitaval kombel mitte keegi mitte kunagi ei mäletanud), plaanid järgmisteks pidudeks ja millised litsikesed ikka kõik teised naised on. Peod lõppesid enamasti burgerite ja taksosõiduga.

Praegu aga on rohkelt aega mööda läinud ja rohkelt hipstereid tekkinud ning kuna mu väljaskäimised piirduvad kontsertidega, ei olnudki ma uusimate tendentsidega kursis. Kuni eilseni, mil me Epu ja Igoriga Shvipsi läksime. Kohe uksest sisse astudes ja baatileti äärde suundudes kuulsin ma lähedalasuvast lauast sõnu "nabanöör" ja "ümber" ning kuna oma elukogemuse tõttu olen ma mõlema sõnaga liigagi lähedalt tuttav, põgenesin ruttu, et jumala eest mitte edasi kuulda. Pärast ainult kurtsin oma muret Epule, kes sarnastelt minule ei suutnud mõista, miks peaks keegi üldse tahtma sünnitusest rääkida, aga noh, inimesed on erinevad, inimesed on imelikud. Olgu, jätkasime juttu muudel teemadel, naersime ja jõime kokse ning samal ajal täitus baar rahvaga.

Ühel hetkel vaatas Igor segaduses näoga ringi: kusagilt kostaks justkui kassi kräunumist. Arvasin, et tal on luulud, kuni ise ka mingit kummalist häält kuulsin. Vaatasin siis ringi ja ... nägin, et keegi oli tulnud baari umbes pooleaastase titega. Vot siis sai meil küll mõõt täis. Mina olin lihtsalt vapustatud, aga Epp, kes uute trendidega paremini kursis on, seletas, et praegu on moes elustiil "Laps ei sega", mis tegelikkuses tähendab, et laps veetakse igale poole kaasa, kus ta kõiki segab, aga kui keegi seda mainida julgeb, saab ta kaela sõimurahe. No ma ei tea...

Koju jõudnuna vahutasin sellest ka Stenile ning tõin välja ka mitu põhjust, miks mulle eelpoolmainit olukord vastumeelne oli, aga nüüd mõtlesin järele, et tegelikult ei pea ma ju seletama, miks lapsed baaris just normaalne vaatepilt ei ole.

Sest mõelgem ka teistele baarikülastajatele. Kui ma juba lähen sellisesse kohta, kus juuakse alkoholi ja kuulatakse valju muusikat, tahan ma tunda ennast vabalt, nautida kokteile ning vajaduse korral ka ümber kukkuda, ilma et ma peaks muretsema sellepärast, ega minu enda või mu joogiklaasi alla jää mõni beebi. Olgu, ma pole tõesti kunagi oma elu jooksul nii palju joonud, et jalad enam ei kannaks, aga siiski. Mulle ei meeldi need uued kombed, et ükskõik kus võib nüüd kohata ükskõik, millises vanuses inimesi.

19 aprill 2017

Maailmad põrkuvad

Ma muigan alati mõttes, kui kuulen kedagi kusagil Euroopast kui tsiviliseeritud maailmast rääkimas, vihjates samal ajal, et muu maailm justkui poleks tsiviliseeritud. Eriti tulevad sellised mõtteavaldused esile siis, kui on vaja pagulastest rääkida - tulevad siia tsivilisatsiooni ja toovad oma kombed kaasa! Mis neil ometi viga on? Olgu õnnelikud, et valgete inimeste keskel olla saavad. Sellised arvamusavaldused on tekitanud minus hulga mõtteid, mis ma nüüd kenasti süstematiseerituna siia kirja panen.

Läänemaailm pole ainus tsivilisatsioon, kui väga me seda uskuda ka ei tahaks. Meie maailma mahub palju erinevaid maailmu ja tsivilisatsioone ja see, et me neist kaugel oleme, ei tee neid olematuks või halvemaks.

Praegune rahvasteränne on ainulaadne, sest omavahel kohtuvad väga religioossed kultuurid ja väga sekulaarsed kultuurid. Kokkupuutepunkti neil nii erinevatel kultuuridel peaaegu pole, nii et on raske ennustada, mis saab. Konflikt on aga juba eos olemas.

Meie, kui sekulaarses ühiskonnas üles kasvanud inimesed, ei kujuta ette, kui tähtis on religioon teistele. Need erinevused pole mitte riietuses või söömisharjumustes, vaid palju sügavamal. Need erinevused on fundamentaalsed ja seetõttu ka väga raskesti muudetavad. Euroopa ja eriti Eesti on oma suhtumiselt orienteeritud üksikisikule - inimene ise määrab oma elu, vastutab selle eest jne ning religioon on tema eraasi. Sellistes kohtades aga, kus religioon on tugevalt põimitud identiteediga, on esmatähtis kogukond. 

Euroopa pole ideaal. Me võime ju siin mõelda, et elame maapealses paradiisis, kus kõik on vabad ja kapitalism lokkab ning et kõik tahavad siia tulla - oh ei! Kõik ei taha olla eurooplased, paljude jaoks on siinne kultuur vastuvõetamatu.

***

Mitme maailma kokkupõrkel on kildude lendamine paratamatu, nii et tulekski mõelda, kuidas kildude tekitatud kahju ennetada või parandada. Õige pole muidugi ei kuritegude pealt vaatamine ja heldinult "nad on ju erinevad" ohkamine ega ka ennetavalt kõikide maha laskmine. Mis aga on õige? Mina ei tea.

13 aprill 2017

Urmas Vadi "Neverland"

Urmas Vadi on kahtlemata üks mu lemmikkirjanikke, sest ta viljeleb just sellist maagilist-humoorikat stiili, mis mulle südamelähedane on. Ma olin just lugenud läbi tema jaanuarikuu "Loomingus" ilmunud näidendi Juhan Liivist ja mõtlesin ohates ja naerupisaraid kuivatades, et tahaks veel. Ja veel ma sain, sest kohe ilmus ka "Neverland". Asusin seda paar päeva tagasi õhinal lugema, täna sain läbi ja ... mis ma öelda oskan? Ma pigem küsin: miks ei võiks rohkem selliseid raamatuid olla? Urmas (mu pöördumised kirjanike poole on alati nii prostad, aga mis seal ikka), miks sa tihemini romaane ei kirjuta?

Raamatus kajastatud teemad on väga tõsised ja annaksid ainest palju süngema, suisa "Puhastust" meenutava romaani loomiseks. Keskeakriis, skisofreenia, väärkohtlemine, lapse kannatused pärast vanemate lahkuminekut, identiteedikriis, varjudega täidetud minevik – kõik väga tumedad teemad. Aga Urmas Vadi ei oleks Urmas Vadi, kui ta neist süngelt kirjutaks, tema kirjutamisstiil on helge, nii et lugedes ei lange sa ängi mustendavasse sügavikku, vaid loed mõnuga ja huviga, tunned tegelastele kaasa ja naerad nende üle. Või koos nendega? Mart Juur ütles "Kirjandusministeeriumis", et teda ajas see raamat nii mitmeski kohas naerma. Mind ka, aga samas ei saa väita, et tegu oleks naljaraamatuga. Selliseid pingutatud naerukohti seal pole ja tegelikult pakubki nalja pigem inimeste abitus oma igapäevaelu korraldamisel ja üksteisega suhtlemisel.

Raamatu alapealkiri on "Romaan inimestevahelistest suhetest". Tegelikult peaks see olema hoopis "Sada võimalust valesti aru saada" või "Mittesuhtlemise eripärad". Romaanis inimesed küll räägivad üksteisega (enamasti küll siiski mitte, vaid pigem iseendaga), aga ei saa üksteisest aru. Ja mida üldiselt tehakse, kui aru ei saada? Ikka omaenda isiklikke järeldusi, mis pahatihti tõele ei vasta. See raamat on õpikunäide sellest, mis juhtub, kui näost näkku küsimise asemel ise midagi eeldada või kui õigel ajal suud lahti teha ei osata. Ma ei tea, kas Vadi just seda öelda tahtis, aga mina lugesin romaanist välja just sellist inimestevaheliste suhete keerukust, mis muutub aina keerulisemaks siis, kui omavahel üldse ei räägita. Tuleb ette tragikoomilisi situatsioone ja kurbi hetki. "Neverland" on justkui vastand, nii-öelda antiromaan Andrus Kivirähki teosele "Maailma otsas", kus kõik omavahel hästi läbi said ja kergesti üksteist leidsid. Päriselus ja eikunagimaal asjad aga paraku nii lihtsalt ei käi.

Vadi romaan pakub tohutult äratundmishetki. Vähemalt mina küll tundsin ennast nii mitmeski tegevuses ära. Näiteks otsustab üks tegelane, et talle ei meeldi taksojuhid, kel "nahkvest, kuldkett ja vuntsid ees" – ja teeb oma taksofirma ainult naistele. Ma olen ise ka veidi tõrges selliste haisvate ja vanameestega täidetud taksode suhtes ja eelistan sellest lähtuvalt enamasti jala käia. Oma taksofirmat ma loonud küll pole, aga ma pole ka nii ettevõtlik. Või keskeakriisis. Teine peategelane jälle armastab hakkliha ja elumoto on, et kui kõik muu laguneb koost, siis annab talle kindlustunnet see, et sügavkülmas on hunnik hakkliha. Olgu, nii äärmuslik ma pole, aga samas annab ka mulle kindlustunnet täis külmkapp ja korralik toiduvaru kappides. Ja hakkliha meeldib mulle ka. Lisaks veel on väga olulisteks tegelasteks bändisärgid, õunad, kaneelisaiad ja piparmündi tee.

Urmas Vadil on haruldane anne kirjeldada igapäevaelu nii, et sul ei hakka igav. Kirjeldada inimesi ilma hinnanguid andmata. Minu arvates on see imeline.


Meil on siin suured muutused toimumas

Või no mis nad nüüd nii suured on, lihtsalt muudavad veidi elukorraldust. Nimelt astus Sten Kaitseliitu ja mina võtsin lisatöö, mis järgmisel nädalal pihta hakkab. See kokku tähendab seda, et aega tuleb aina enam ja enam planeerima hakata, sest herr Ernst ja kodu vajavad ikkagi samuti aega. Ma olen aga jube põnevil, sest muutused on ägedad ja pealegi on Kaitseliitu astumine, kuigi see toob kaasa rohkelt õppusi ja eemalveedetud päevi, tohutult kihvt. Ma pole nimelt sellist tüüpi naine, kes kodus soiub "ää, miks krt need mehed peavad sõjaväes käima, kaitsevägi/-liit on mõttetu ajaraisk, meil on ju Nato, pealegi tõmban ma nahhui, kui keegi ründab" – ei! Kaitseliitu kuulumine väärib minu arvates tohutut austust ja mingi vigin kodutööde teemal oleks minu poolt väiklane. Ma kuulusin ise ka kunagi Kaitseliitu, kas tead? Igatahes on mul hästi hea meel. Esimene õppus on juba homme, mis tähendab seda, et ma saan Ernestoga veeta mõnusalt pika kvaliteetnädalavahetuse täiesti kahekesi. Või noh, mis nüüd kahekesi, homme läheme me katsikutele, siis mu ema juurde, laupäeval Kaisa juurde ja pühapäeval tädi juurde. Seltskonnahinged, nagu me oleme.

Ja siis veel minu lisatöö. Ma vist juba mainisin kunagi, et mulle pakuti midagi, aga nüüd on see "miski" juba käes ka, ehk siis järgmise nädala lõpus teen ma raadios paar päeva tööd. Mis saadet täpsemalt, pole oluline, oluline on see, et a) raha saab ja b) vaheldust saab ka. Sama vaheldus ootab mind ees ka suve lõpus ja see tähendab ka seda, et ... puhkuseplaanide loomine muutub aina keerulisemaks. Võiks ju mõelda, et tegelikult ei peaks üldse aprillis puhkuseplaane tegema, sest suveni on veel maa ja ilm, kuid peab ikka küll, sest pooled majutusasutused on juba kinni broneeritud, nii et kui ma endale tavapäraselt alles juulis ärkaks ja planeerima hakkaks, jääksid mulle vaid näpud. Täna aga olin tark ja tegin juba esimese broneeringu ära. Homme hakkan siis uurima, mida ägedat üldse Saaremaal teha võiks. Ma olen seal küll käinud, aga viibinud põhiliselt kellegi talukohas, nii et põnevatest atraktsioonidest või mõnusatest liivarandadest ei tea ma midagi. Suveplaane on mul muidugi veel, aga õnneks ei hõlma need väga palju eeltööd.



10 aprill 2017

Ma käisin ju Tartus ...

... ja nüüd on aeg teha kokkuvõte, enne kui kõik ununeb. Alustan siis kõige tähtsamast: ma armastan Tartu tänavakunsti (eriti stencil'it), mida võib näha ka mu päisepilti silmitsedes. Oma armastust tuleb aga pildistada:




Ilm oli üsna hall, nii et kirkamaid pilte ei saanud ja pealegi olen ma linnaekskursioonide pildistamisest välja kasvanud. Mida me siis ülikoolilinnas tegime? Esmalt imestasime selle üle, kui suured muutused toimunud olid. Aparaaditehast ei tundnud enam äragi. Teiseks läksime Uugi ja tõdesime, et kui miski siin ilmas muutumatuna püsib, siis on see UG. Süda läks kohe soojaks. Ega me seal väga kaua istunudki – jõime paar lemmikkoksi, tervitasime tuttavaid ja läksime koju, sest kammoon, ma läksin Tartusse siiski magama, mitte pidutsema, eksole. 

Järgmisel päeval oli plaanis minna V spaasse, aga seda alles õhtul. Sellele eelneva aja sisutasime värskendava jalutuskäiguga mööda kesklinna, Toomet ja muid vahvaid kohti ning kuna kere kiskus vahepeal üsna heledaks, läksime Aparaati. Seekord meid isegi teenindati, aga ma arvan, et ainult sellepärast, et mul oli seljas mu Rammsteini särk, millel on kirjas üsna selgestimõistetav ähvardus. Ilmselt hakati kartma. Toit oli korralik ja hinnaklass samuti vastuvõetav, nii et ma võib-olla lähen sinna isegi kunagi tagasi. Sten aga hakkas Aparaadis kurtma, et üldse ei saa Tartu peal ringi käia, kõik tervitavad. Ka need, keda ta ei tea. Ma leidsin, et vahepeal on ta ilmselt Tartus kuulsaks saanud, ta ise kahtles selles veidike. Mina ise Tartus tuttavaid ei näinud, aga see on tingitud lihtsalt sellest, et ma ei näegi enam midagi. Ilma naljata. Mul on väga kiiresti prille vaja, aga ma ei julge neid osta. Liiga kallid, noh, ma olen siiski äärmiselt hinnatundlik inimene.

Pärast jalutuskäiku tegin ma luksusliku lõunauinaku, et spaatamiseks valmis olla. Ma olin kuulnud V spaa kohta igasuguseid kõlakaid, mida ma täpselt küll ei mäletanud, aga siiski oli mulle jäänud mulje, et koht pole veel nii valmis ja nii äge, kui olla võiks. Sellise väikese eelarvamusega varustatuna läksin siis spaasse. Esimene üllatus tabas mind riietusruumis: ohhoo, kui vahva, ühine riietusruum! Ma armastan ühiseid riietusruume, sest esiteks on neis pärdikutega jube hea ja teiseks võtan ma kokkuhoidliku inimesena tavaliselt kaasa Steniga ühise šampooni. Ühised riietusruumid on tohutu head ka siis, kui peres on kriitilises eas vastassoost lapsi, kelle puhul tekib küsimus, kas saata nad eraldi riietuma või võtta endaga kaasa. V spaas seda probleemi õnneks lahendama ei pea. Head üllatused jätkusid duširuumis, kus mu karastunud silm märkas kohe beebidele mõeldud nurka, kus olid vann, pesemistool ja väike astang, kuhu asjad toetada ja istuda. Ma ise neid ei kasutanud, aga jätsin tuleviku tarbeks meelde. Läksin siis veekeskusesse sisse, kus ma esmalt külmakrambid sain, aga seejärel kohe soojendusega lamamistoolile prantsatasin. Tegelikult ei olnud külm, aga ma pole lihtsalt harjunud bikiinides ringi käima ja ma vist hoidsin ennast krampis ka. Lamamistoolis istudes silmitsesin veidi veekeskust ja tegin mõned tähelepanekud:

 – kooliealistel lastel, kes just saunagurmaanid pole, ei ole V spaas küll mitte midagi teha. Kuni viieaastastele on seal lastebassein ja pardirada, aga need on ka ainsad meelelahutused. No suur bassein on ka, aga kaua sa seal ikka sulistada viitsid. Ühesõnaga, action'it just palju pole

 – kui juba minna, siis tasub kindlasti võtta ka sauna- ja soolakeskuse pääse. Veekeskuse alal on küll mõned saunad, aga põhiraskus jääb siiski vastavate keskuste kanda. Minu lemmik oli soolakeskus, sest seal oli soolabassein ja soolasaun, kus sai vastava rituaali käigus ennast mõnusa möksiga kokku määrida

 – meie külastasime spaad laupäeva õhtul ja targasti tegime, sest rahvast oli üsna mõnusalt: ei liiga vähe ega ka liiga palju

 – kummisussid peaks kaasa võtma, sest põrandad olid üsna libedad. Ma pidin ikka väga aeglaselt ringi paterdama, et mitte kukkuda

 – tasub võtta aega, et kõik nurgakesed läbi uudistada, sest kuigi esmapilgul võib spaa jube pisike tunduda, siis tegelikult on seal lõõgastumisvõimalusi rohkelt.

Nii ma siis käisingi seal põhiliselt mööda saunu ringi, vahepeal ka mullivannis, siis suures basseinis surveveemassaažis, siis Jaapani vannis jne jne. Mulle meeldis väga see, et saunu oli igale maitsele, sest mina vana saunapõlgurina ei talu 90-kraadist sauna ja nii pean ma tavaliselt nukralt aurusaunas istuma. Saunamaailmas oli aga siis see 90-kraadine saun, kadakasaun, aurusaun ja veel mingeid saunu, mis mulle meelde ei tule, aga milles ma mõnusalt aega veetsin. Selles kõige kuumemas saunas toimus ka saunarituaal, mille käigus näidati, kuidas õigesti saunas käima peab, aga mina ja mu nõrk süda hoidsime sellest eemale. Soolasaunarituaali ma aga läbisin, kuigi ka seal hakkas mu silme ette vaikselt vikerkaar tekkima. Ei ole lihtsalt minus seda saunageeni. Mu lemmik oli hoopis jalabasseinide rada, kus vaheldumisi olid külma ja kuuma veega basseinikesed, mille põhjas olid sellised Nizza ranna kivid. Jube klaariks lõi pea, kui neist läbi käia. Teine lemmik oli soolabassein, aga see oli tihti ülerahvastatud. Tünnisauna oleksin ka tahtnud minna, aga ka see oli ülerahvastatud. Ehk siis mõnel teisel päeval.

Aa, ma tegin endast spaas pilti ka:


Ehk mina oma tavapärases olekus. Basseinide juurde ei hakanud ma arusaadavatel põhjustel kaamerat vedama.

Pärast lõõgastavat spaaskäiku olin mina läbi nagu Läti raha, nii et kuigi ma olin suure suuga lubanud uuesti Uugi minna, siis jäin ma hoopis magama. Sten vist läks, aga ega ma täpselt tea, sest ma magasin. Üle pika aja. Tallinnas pole mul nimelt sellist luksust just tihti, et piisavalt magada saaks. Pühapäeva hommikul sõitsime tagasi ja siin ma nüüd olen – puhanud ja töövalmis. Mõtlen ainult, et varsti peaks uuesti Tartusse minema ...

07 aprill 2017

Kesklinnaelu

Kui ma eile mööda Maakri tänavat koju jalutasin ja vaadet nautisin (tegemist on mu meelest ühe ägedama tänavaga Tallinnas) jäin ma mõtlema selle peale, kui tohutult erinevad tingimused inimestel kodule on. Eriti just seoses asukohaga. Näiteks üle poole mu töökaaslastest elab Tallinnast väljas, mitmed Tallinna valglinnades ning väga vähesed Tallinnas sees. Sama tendentsi olen märganud ka paljude teiste puhul ja nii ongi mul tekkinud küsimus: miks? Olgu, ma saan aru, et Tallinnast väljas on elukohad soodsamad ja elu rahulikum, aga ... mind on ilmselt kesklinnaelu ära rikkunud, sest mulle on korralik infrastruktuur palju olulisem kui linnulaul ning elukoha soodsus langeb ka küsimärgi alla, kui hakata arvestama ka kütusekulu. Aga mis ma ikka teiste elu vaatan, räägin parem kesklinnaelu plussidest ja miinustest.

+ kõik on lähedal. Poed, apteegid, haiglad, bussipeatused. See, et ma olen Ernsti lasteaia teise linnaotsa valinud, on minu isiklik tragöödia, sest tegelikult asub ka mu kodutänaval üks armas lasteaed. 

+ ma ei sõltu transpordist. Ma küll sõidan tööle ja lasteaeda bussiga, aga kesklinna piires liigun ma väga edukalt jalgsi ja seda ka hilistel kellaaegadel. Pole vaja muretseda viimaste busside või taksode pärast ja isegi mitte parkimiskohtade pärast, sest autot ju mul pole.

+ inimestel on mugav külla tulla, sest, nagu ma mainisin, bussiühendus on hea ja kesklinnast saab kohale puhta jalgsi.

+ küllatulevatele inimestele on lihtne seletada, kuhu tulla, mitte "keera selle puu juurest paremale ja siis viissada meetrit pärast võsa vasakule".

+ aega kulub vähem. Igasuguste lõbustuste ja kinode-kohvikute sekka ei pea arvestama sõiduaega ja parkimisaega ja veel mingit puhveraega.

+ küttepuude kohalevedu on tasuta. Jess!

+ läheduses on mänguväljakuid, kohvikuid, parke, ilusalonge ja muid ebavajalikke, aga siiski mõnusaid asutusi nagu seeni pärast vihma.

+ kui ma ei viitsi õhtul süüa teha, saan ma lipata viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse hiinakasse.

+ kui ma avastan, et suhkur on otsas, saan ma minna kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse poodi

+ tahan minna spordivõistlust vaatama? Kalevi staadion on u kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

+ ilmselt saan ma ka Rammsteini kontserilt jala koju tulla.

+ ja lõpuks: vähemalt minu kodukant on vaikne ja rahulik.


***

– metsad ja meri jäävad kaugele. Mind see nii väga ei kõiguta, aga näiteks Sten kasvas üles metsade keskel ja tal on loodusega tugevam side.

– kevade alguses on kesklinn tohutult tolmune, sest millegipärast meeldib paljudele ummikutes istuda.

– suured teed on läheduses, nii et päris üksinda ikkagi latsekest välja saata ei saa.

– mu koduümbris on küll vaikne, aga kui tsipa eemale minna, on linnakära ikka päris tugev.

– kui mul poleks pimendavaid ruloosid, oleks kodus ka öösiti päris valge, sest "minu kohal on suurlinna tuled".



06 aprill 2017

Vegan

Elu muutub aina kiiremini ja toob kaasa uusi sõnu ja mõisteid, mis üpris tihti tulevad võõrkeeltest ning tekitavad küsimuse: mida nendega teha? Kasutada tsitaatsõnana? Kuidas käänata? Kuidas kirjutada? Kuidas hääldada? Tegelikult mu eeldus "tekitavad küsimusi" on muidugi ülepakutud, sest kui kirjutavat meediat (ja ma pean silmas ka blogisid) vaadata, siis paljudes uued sõnad siiski küsimusi ei tekita, kasutatakse nii, nagu meeldib, mitte nii, nagu keelereeglid ütlevad. Aga meie, need krunniga tädikesed, kes eesti keelt siiski õigesti kasutada soovivad, tahame ikkagi, et ka teised reegleid teaks. Sellepärast ka praegune postitus, mille peategelaseks on sõna "vegan".

Hääldusest. "Vegan" hääldub sama kiiresti ja pehmelt nagu "magan": esimene silp lühike, rõhk esimesel silbil, esimeses vältes. Vale on öelda nii "veegan" kui ka "vegaan", sest eesti keeles siiski häädatakse nagu kirjutatakse. Teine probleemkoht, mida, ma arvan, enamik ei oska isegi märgata, on küsimus: kas "vegan" on nimisõna või omadussõna? No siin pole ju küsimust tegelikult, ikka nimisõna. Paraku aga jookseb paljudel retseptikoostajatel juhe kokku, kui nad peavad selle raske nimisõna muutma omadussõnaks (et näiteks toitu kirjeldada), nii et minnakse lihtsama vastupanu teed ja leitakse, et "ah, poogen, peaasi, et aru saadakse, ma kirjutan lihtsalt "100% vegan" ja asi ants". No ei ole nii õige! Nimisõnast "vegan" tuletatud omadussõna on "veganlik" ja kui tahta nt mingi toidu kohta märku anda, et see on kõigest loomsest vaba, siis on paslik kirjutada "veganitoit", mitte "vegantoit".

Huh. kergem hakkas. Nii palju siis tänasest keelenõuandest.