19 august 2019

Once upon a time in Tarantinoland

Loomulikult läksin ma kohe kinno, kui "Once upon a Time in Hollywood" linastus. Ma ei saa öelda, et ma oleksin fanaatiline Tarantino austaja, aga mulle meeldib ta stiil, ta maailm ja pealegi näen ma välja nagu Uma Thurman. No ja kui keegi astub piiridest välja ja julgeb teha midagi, mida teised ei julge, kuulub talle mu igavene armastus. 

Aga filmist. Kriitikute suust kuulsin, et igav ja veniv on. Ma ei tea, ma vaatasin vist mingit teist filmi, sest minu jaoks oli tempo just piisavalt hea, et sai keskenduda sümbolitele (ja siinkohal paluks neid mitte segi ajada Eesti filmide segaste sümbolitega) ning nautida Leonardo imelist näitlejatööd. Ausalt, juba ainult Leonardo pärast peaks seda filmi vaatama minema, sest ta on lihtsalt imeline. Kuidas ta suudab mängida kergelt luuserlikku ja läbikukkunud tegelast nii hästi, et ... Brad Pitt oli ka muidugi hea, aga esiteks polnud ta tegelaskuju nii mitmetahuline ning teiseks meenutas ta mulle natuke liiga palju Aldot "Vääritutest tõbrastest". Tempo oli tõesti pigem aeglane (kuigi Eesti filmidega võrreldes siiski nagu "Kiired ja vihased"), aga kaetud kerge pingega, sest kogu aeg oli teada, kuhu tüürib. Mulle meeldis eriti filmi kummastav vaatenurk, mida vist väga palju kasutatud pole: põhisündmusi jälgitakse mingite suvaliste ja asjasse mittepuutuvate tolbajoobide vaatenurgast. Kuigi mainitud oli, et Sharon Tate'i liin oli kõrvalliin, siis minu arvates oli see just peamine, aga seda lihtsalt vaadati kõrvalt. Tekkiski teatav kontrast ja seda eriti neile, kes Tate'i lugu hästi teavad: sa näed ilusat ja lootustandvat noort näitlejannat, kellel on (või võiks olla) elu alles ees ja maailm lahti ... aga selle asemel paneb Tarantino sind kaasa elama mingitele suvalistele tüüpidele, kelle karjäär on olematu, sihid ja eesmärgid suht tüütud ja kes ise ka pole just kõige sümpaatsemad. Jah, Leonardo ja Brad sümboliseerisid kindlasti Hollywoodi kadumist ja muutumist, aga minu jaoks olid nad eelkõige kontrastiks Sharonile. Kontraste oli filmis veelgi: pidev tapmine vesternites vs Vietnami sõda, Hollywood Hills vs hipid jne jne. Ma ei tea, kas need kontrastid olid Tarantinol taotluslikud, aga minu jaoks andsid nad filmile väga huvitava mõõtme. 

Minu jaoks oli kindlasti film põnevam ka sellepärast, et ma olin just aastake tagasi uurinud põhjalikult Mansoni kohta ning lugenud läbi ühe raamatu ta hipikommuuni kohta. Kui Mansonist midagi ei tea, ei pruugi mitte millestki aru saada. Ma ei kujuta ette, kas siis film üldse huvitav oleks, aga mine tea, võib-olla just hoopis teistsugune elamus.

Kui ma saalist väljusin, mõtlesin ma, et "Once upon a Time in Hollywood" oli nagu tantraseks: kogu aeg oli pinge peal, et kohe läheb lahti, kohe läheb andmiseks, aga ei veel, veel mitte. Ja kui siis lõpuks kulminatsioon tuli, jäi see natuke lahjaks. Mulle loomulikult väga meeldis see stseen, sest see oli Tarantinolikult absurdne, ebareaalne ja üle võlli, aga sellise pika kõvatamise peale oleks see võinud olla VEELGI grotesksem, pikem ja õõvastavam. Asi võib olla muidugi ka selles, et ma olen selline nõudlik inimene ega lepi tavapärase tapmise ja tagaajamisega. Ja päris lõpp oli ka Tarantinolik, selline vahva alternatiivajalugu. 

Soovitan: kõikidele, kes armastavad Tarantinot, kes teavad Charles Mansonit ja kes armastavad absurdi.

Ei soovita: kõikidele, kelle jaoks Tarantino tähendab rohkelt vererikkaid tapelunge või kes nägid kunagi "Pulp Fictionit" ja eeldavad, et that's it. 

Hinne: tugev 8, seda just selle veidi lahja tantraseksiliku lõpu pärast. Oleks veel paar leegiheitjat kusagilt välja tulnud, saaks rohkem.


15 august 2019

Sünnipäev, sünnipäev ...

Septembris juhtub alati palju põnevat aga kõige põnevam, ma ütleks isegi, et aasta tähtsündmus on minu sünnipäev. Mitte, et ma seda kuidagi tähistaks või midagi – oh ei! Tavaliselt ostan ma endale midagi kingituseks ja viin tööle torti ja asi ants. Selline peoloom olengi.

Ja kingitused. Ma olen jõudnud oma elus sellesse punkti, et rõõmustan siis, kui keegi mult midagi ära võtab, mitte midagi toob. Asjad väsitavad mind, sest nad võtavad ruumi, aga mina armastan vabadust, avarust ja tühjust. Õnneks on ka mu pere juba ammu aru saanud, et mulle pole võimalik midagi kinkida, nii et nad ei kingigi. Jumal tänatud! Eile aga pidin oma mõtlemises väikese korrektuuri tegema, sest nägin vot SEDA uudist, nii et kui siin on mu austajaid, fänne või keda iganes veel – aitäh, selline juubelikink oleks ideaalne. Mis mõttes kallis? Ma ise usun, et ma olen ikka hindamatu ja väärt ka hindamatuid asju.

Väikese soovinimekirja tegin aga ka, et ise seda vaikselt täitma asuda. Põhiliselt on seal raamatud ja kontserdipiletid ja need ei võta just väga palju ruumi, nii et kõik võidavad. 

Ega ma muud tahtnudki öelda. 

13 august 2019

2013

Olen siin ametis memuaaride kirjutamisega ning uuringute käigus leidsin Facebooki chat'ist sellise toreda vestluse: 

K: Mis sa arvad, kunas sa lõpetad täna oma armuasjad?
M: Ma ei tea, kunas ma lõpetan, aga ma tahaks pärast jalkat vaadata.
K: Pool kümme? Ungariga on täna w?
M: Arva, kas mul on tahtmine kohting tühistada?
K: Ma tean jaa, aga arvestades tema eelnevaid ülereageerimisi, siis ta ilmselt hullult vihastaks.
M: Ma mõtlesin sama. Ma loodan, et ta ei tule.

Nagu näha, olin ma uutele tutvustele ÄÄRMISELT avatud. Kusjuures too kohting, mille ma suures jalkavaimustuses ja jumalteabmillesveel tühistada tahtsin, oli hästi tore. Ilmselt sellepärast oligi, et mu ootused olid suht nullilähedased (ilmselgelt, kui ma ootasin, et ta ei tuleks). See oli ka mu elu teine ja (siiani) viimane poolpimekohting.

Olid alles ajad.


08 august 2019

Tšiili, mu arm

Mu õde kolis vahepeal Tšiili ja on ennast seal nüüdseks mugavalt sisse seadnud. Oma väikeseid avastusi Tšiili igapäevaelu kohta jagab ta lahkelt ka Facebookis ja egas minagi pikka juttu tee – panen tema tähelepanekud ka siia kirja.


Mida teha esimese asjana võõrasse riiki kolides? Ikka asuda keelt õppima! Epp asus kohe pihta, aga praktiseerimisel ilmnesid teatavad takistused:
Mis on kohaliku keele õppimisel kõige suurem väljakutse? Ei, need ei ole hääldusalused või ainult Tšiilis kasutusel olevad spetsiifilised hispaaniakeelsed sõnad ja väljendid. Kõige keerulisem on see, et nad räägivad igapäevaelus nii poeetiliselt! Sa võid ju õppida selgeks põhilise sõnavara ja tihedamini kasutusel olevad laused. Kuid sellest on vähe abi, kui näiteks söögikohas küsitakse sult nii: "Kas sellel tänasel imeilusal päeval on saanud keegi mahti, et võtta teilt tellimus ja uurida, mida head ja paremat te süüa ja juua sooviksite?"'. (No mitte sõna-sõnalt, aga peaaegu). Eeee, ma ootaksin sellises olukorras küsimust:"Kas keegi on teilt juba tellimuse võtnud?".
Seesama stiil on kasutusel ka päevauudistes, nii et konkreetse keele õppimise koha pealt ei saa väga suurt abi ka sealt.
Ma kujutan ette, kuidas selline keelekeskkond oleks Bellale meeldinud. Tema leivanumbriks ja eripäraks oli just ülimalt poeetiline ja ilukirjanduslik eneseväljendus.

Korraliku eestlasena otsustas ta ka kohalikele eesti kultuuri tutvustada:
Täitsa huvitav tunne oli vaadata ja elada laulupeole kaasa teiselt poolt maakera. Ilmselgelt on mitte-eestlastele seda laulupeo värki keeruline selgitada. Sest see on nende arvates ju igati loomulik ja normaalne, kui palju inimesi on koos ja pidutsetaks, rõõmustatakse! Mis selles siis nii erilist on, eksole. Eriti, kui me räägime näiteks Ladina - Ameerikast.
Et seda laulupeo fenomeni lahti seletada, peab pidama loengu Eesti ajaloost, lisaks tuleb kindlasti rääkida lähemalt meie rahvuslikust omapärast, mis tavapäraselt ei kätke endas sellist emotsionaalsust, ligimesearmastust, ühtekuuluvustunnet, väga lähedast füüsilist kontakti jne. Et pigem on igapäevaelus ju nii, et isiklik ruum on vähemalt 2m; kui eestlane ostab maja, siis lähim naaber võiks olla vähemalt 1km kaugusel jne jne.
Selle pika selgituse peale hakatakse vast sündmuse olulisust paremini hoomama, kuid fakt on see, et päris lõpuni saavad sellest aru ja tunnevad sügavalt puudutatuna siiski vaid eestlased.

Ja tutvus ka Tšiili enda "laulukultuuriga":
Ööelust. Millegipärast armastavad nad siin hirmsasti karaoket laulda. Tase on väga varieeruv, kui viisakalt väljenduda, aga kohati on mul tunne, et pärast paari piscot oleksin ma siin karaokes väga kõva tegija.
Olles Eestis päris mitu aastat lähedalt kokku puutunud meelelahutusmaailma ja ööeluga, tundus mulle, et kõik peod algavad meil liiga hilja. Aga selgus, et siin hakkavad need veelgi hiljem! DJ alustab alles kella kahe paiku. Enne seda on see jube karaoke. Ja ega see siis tähenda, et rahvas kohe tantsupõrandale tuleks. Selleks läheb ka veel oma pool tundi.
Ma eeldasin millegipärast, et siin muud ei ole, kui üks suur tantsimine, aga kaugel sellest. Üpris pikalt olin ma terve klubi peale ainus, kes muusikale kaasa õõtsus.
Ja kui nad siis tantsima hakkasid, oli see minu suureks pettumuseks täpselt sama vehklemine ja aelemine nagu Eestis. Ma lootsin ikka näha korraliku puusatööd jne. Aga mitte midagi sellist!
Muide, siin ei tasu välja minnes öelda ööklubi, see tähendab pigem pordumaja moodi asutust. Igati kohane on öelda diskoteek, baar, pubi jmt.

Vahepeal värises Tšiilis maa. Eestlasele esmakordne kogemus:
Minu elu esimene maavärin. Tunne oli selline, nagu oleks sattunud lennukiga korralikku turbulentsi - alguses on kerge vibratsioon, mis muutus üha tugevamaks ja tugevamaks. Ainult et lennukis olles on olemas teadmine, et kõik on tegelikult üpris turvaline. Maavärina puhul seda teadmist pole, kuna ei või iial teada, kui tugev see on, kaua kestab ja kas tuleb ka järeltõukeid.
Antud juhul oli see üpris tugev - 6,5 magnituudi. Epitsenter asub minu elukohast umbes 200 km kaugusel, ookeanis, surfarite paradiisi Pichilemu lähistel. 

Aga tšiillased ise suhtusid sellesse üsna külmalt ning tegelesid tähtsamate muredega:
Maavärina järelkajadest ja muudest uudislugudest. Siin kohapeal ei eruta see maavärina teema enam kedagi. Eilsetest uudistest käis ainult korra läbi. Tunduvalt pikemad reportaažid olid ühe peene Itaalia restorani bossist, kes oma töötajate peale pidevalt karjus ja muidu inetult käitus. Endised alluvad jagasid oma muljeid. Kui ma ei eksi, siis see paha bossi teema on üleval juba kolmandat päeva.
Ja väga pikalt ja põhjalikult lahati perverdist preestri teemat. Umbes 30a tagasi oli naistega (!!!) halvasti käitunud. Te küsite, et miks need naised alles nüüd oma juttudega välja tulid? Väga lihtne - veel hiljaaegu olid kirikutegelased siin jumala staatuses ja keegi poleks neid naisi lihtsalt uskunud. "Tänu" pervertidest jumalasulaste paljastamisele kogu maailmas on see teema aga ka siin päevakorral.
Tegelikult on see täitsa suur jama, sest tolle eelpool mainitud perverdist preestri järgi oli Santiagos nimetatud terve park ja ka tema kuju sinna püsti pandud. Nüüd on see kõik muidugi maha võetud, aga pargi ja tänava nimede muutmine ja linna kaartide ümber tegemine võtab muidugimõista veel pikalt aega.
Maavärinast siis veel niipalju, et eile õhtul oli veel vähemasti neli järeltõuget. Aga ma ise olin vist selleks hetkeks juba piisavalt kohalikuks muutunud, sest veidi tugevama järeltõuke ajal vahtisin veidi aega oma teetassi ja nosisin võileiba edasi.

Ja üleüldse on Tšiili uudislood üsna ... huvitavad:
Spordist. Päevauudiste üks olulisemaid rubriike on siin ilmselgelt sport. Ja mitte ükski, päriselt ka, mitte ükski päev ei möödu ilma, et räägitaks Alexis Sánchezest või Arturo Vidalist. Kusjuures see ei ole absoluutselt oluline, kas neist midagi uut rääkida on. Kui ei ole, siis korratakse vana. Isegi Limas toimuvad PanAmerica mängud kahvatuvad nende kõrval. Seega olen ma ilma liialdamata vähemasti kümme korda näinud halva kvaliteediga pilte ja videolõike sellest, kuidas Alexis kuskil pärapõrgus poes käis. (Jah, isegi Tšiili mõistes pärapõrgus. Aga ta ema elab seal ja keeldub ära kolimast, kuna ta sõbrad ja tuttavad elavad ka seal koledas ja räpases linnakeses). Ja siis lugematul korral juba tunduvalt parema kvaliteediga pilte sellest, kuidas Arturo Kariibidel mingi tšikiga puhkamas käis.
Näiteks eile oli ülioluline teadaanne see, et Alexis ootas oma (väidetava) uue pruudiga Londonisse sõitmiseks tund aega rongi, sest oli eelmisest napilt maha jäänud. Täielik ebaõnn, eksole.

Tänaseks kõik! 

31 juuli 2019

Matka järelkajad

Mõned eelmise postituse pildid said tehtud ühel Kõrvemaal peetud matkal, millel ma ühe üliõpilasorganisatsiooniga koos käisin. Ise ma sinna organisatsiooni ei kuulu, paljusid inimesi sealt ei tea, nii et nii mõnelgi tekkis küsimus, kes ma olen. Esmamulje jne, igatahes küsis üks liige, kas ma olen rokitšikk.

Ma ei tea, paljud siit mu eelmise postituse pilte mäletavad, aga igaks juhuks meenutuseks, kuidas ma matkal riides olin. Nagu linnapreili muiste: 


Nii vähe pole ma kunagi pidanud vaeva nägema, et rokkarina mõjuda. 

29 juuli 2019

Suvepildid

Suvel pikka juttu pole, näitan lihtsalt paari pilti, mis seda suve ideaalselt iseloomustavad: raba, päikesetõus, metsajärv, meri, ilusad ja unustatud linnad. Ja mina.









08 juuli 2019

Puhkus

Ma võin kihla vedada, et mul on sama nimega postitusi siin blogis rohkem kui üks, aga kuna a) mul on ükskõik ja b) mul on puhkus, siis on pealkiri igati õigustatud. Ega ma tegelikult polekski siia kirjutama tulnud, aga kui ma nägin, et Viljar, keda ma mõni aeg tagasi hea ja kurjaga blogima sundisin, nii palju ja nii ilusasti kirjutab, hakkas ka minu süüme tööle. Ei ole nii, et teisi sunnin ja ise looderdan! Aga kuna mul on siiski puhkus, siis ei hakka ma ennast ja teisi filosoofiliste traktaatidega tüütama, vaid panen lühidalt kirja, mis tehtud, mis teoksil.

- Kolimine. Mul õnnestus kaks kolimist (töö ja kodu) mahutada nelja päeva sisse, nii et nüüdseks on mul kolimistest nii siiber kui üldse võimalik. Aga tehtud sai! Nüüd elan oma kodus ja naudin, et ei pea kellelegi üüri maksma ning võin kõik seinad Tarantino postreid täis naelutada. Seda viimast ma pole küll veel teinud, aga andkem aega atra seada. Samuti pole ma veel ellu viinud kõiki neid remondi- ja sisustusplaane, mis mul olid, aga ma kardan, et enamik neist jääbki teostamata, sest mind lihtsalt üldse ei huvita. Ei huvita sisustamine, kokkusobivad värvid, muu tilulilu ... kui asi on funktsionaalne ja töötab, siis mulle sobib. Nii et ei, ennetades kõike, mingeid Aasta Kodu sisustuspostitusi ei ole ega tule. Ainus suurem sisustusmuutus, mille tegin, oli raamaturiiuli ostmine, sest seda teen ma põhimõtteliselt iga kord, kui kuhugi kolin. 

- Ma vaatasin vahepeal kaht ülihead filmi ja kuigi need ei sobi isegi ühte lausesse kokku, siis siin need on: "Valu ja hiilgus" ning "The Lobster". Esimene oli midagi mu lõunamaisele hingele, teine ajas aga pea nii sassi, et siiani harutan lahti. Aga soovitan mõlemat! Nüüd ootan, et viitsiksin riided selga panna ja kinno minna, et "Eile veel" ja ära vaadata, aga ma ei ole kindel, et see enne puhkuse lõppu juhtub. Riiete selgapanekut pean ma silmas siis.

- Järgmise aasta Rammsteini kontsert on täpselt päev enne mu nimepäeva ja kui ma usuksin märke (mida ma ei tee), siis leiaksin ma, et see tähendab midagi ja ma pean raudselt minema, aga ... ma pole ikka veel piletit ostnud. Mis mul viga on? Tegelikult ärge muretsege, ma ostan, aga mul on praegu mingi madalseis kontsertidega, sest ma näiteks mõtlen päris tõsiselt, et ma vist jätan oma Metallica pileti kasutamata. MA TEAN. Aga üldse pole tuju inimesi näha.

- Rääkides rahvamassidest, siis ma käisin laupäeval laulupeol ja sain oma selleaastase inimestedoosi kätte. Õnneks ei pidanud ma istuma rahvasummas, vaid sain kutse A-sektorisse, aga sinna pääsemine oli ka omaette teema. Mitte, et ma kurdaks! Ma olin arvestanud sellega, et ma pole ainus pealtvaataja, aga ma ei saa midagi teha, et sellised trügimised ärritavad mind ega lase rõõmule endale keskenduda. Lisaks võtsin ma kaasa Ernsti, kelle arvamus inimestest on sama, mis minul. Õnneks olime me laulukaare ees ja nägime kenasti kõiki koore (ja palju muud), nii et saime mõnusalt ja küllaltki trügimisvabalt laulupidu nautida. Mulle meeldiks nüüd kirjutada, et Ernst nautis pidu ja tundis endas patriotismi tärkamas, aga siis ma valetaksin. Talle meeldis rongkäik (kõndisime selle alates Viru keskusest kaasa), talle meeldis president ja see, et palju inimesi oli naljakates riietes, aga kui me ära läksime, ütles ta mulle: "Teeme järgmine kord sellise peo, kus pole igav ja kus saab magada. Kus kõigepealt vaatame Timmut ja siis tantsime." See oli vist tema poolt viisakas katse vihjata, et talle ei meeldinud laulupidu.


Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma merevaadet nautima ja Rammsteini uut plaati kuulama. Lõppu pilt raadiomaja katuselt ka, sest ilma ju ei saa.