23 november 2020

Natuke kurtmist

 Ma mingil määral saan aru, miks inimesed koroonasse enam nii tõsiselt ei suhtu. Lihtsalt ei jaksa kogu aeg muretseda ning elu nõuab ju ikka elamist. Küll aga ei saa ma aru neist võitlevatest "õiguslastest", kelle fantaasia hakkab tööle vaid siis, kui on vaja leida vabandusi reeglite mittetäitmisele. Ma olen alati olnud seda meelt, et inimesed tehku seda, mida nad tahavad, KUNI see ei sega ega ohusta teisi inimesi, aga praegu on kõige hullem see, et need idikad, kes räuskavad, kuidas nende ajud maskiga hapnikku ei saa ja kuidas valitsus neid suukorvistab, on potentsiaalsed ohud teiste inimeste tervisele. Mina isiklikult ei karda koroonat, kuigi väike ärevus on ikka sees, sest tavalised hingamisteede haigused mõjuvad mulle üsna rängalt, aga ma ei annaks endale mitte kunagi andeks, kui keegi minu lähedastest peaks minu hoolimatuse tõttu haigeks jääma. Mul ei ole raske pesta käsi või kanda vajalikes kohtades maski, kui ma sellega aitan vähendada haigeks jäämise riski. Veel kergem on mul püsida kodus, kui just kuhugi vaja minna pole. Kusjuures, rääkides maskidest, siis näiteks ühistranspordist olen ma praeguseks loobunud, sest mul läheb süda pahaks, kui ma bussis maski kannan. Kohe päris tõsiselt. Ja teiste heaolu huvides ma praegu bussiga ei sõida, sest inimestel on niigi raske, pole neile veel üht oksendavat inimest oma ellu vaja.


Miks ma üldse koroonast rääkima hakkasin? Kes seda teab. Tahtsin hoopis kurta, et igasuguste pärandiasjade ajamine on jube keeruline ja kallis, kui pole tehtud testamenti. Tähendab, kallis on see ka siis, kui on tehtud testament, aga kui pole (ja enamikul vist siiski pole) on see veel jube tüütu ka. Miks ma nüüd sellest räägin? Lihtsalt sellepärast, et hiljuti suri üks mu lähedane, kes loomulikult polnud teinud testamenti. Nüüd tahan ma pärandist loobuda ja seda teha ka Ernsti eest, kes oleks samuti pärija. Ernsti eest loobumiseks on vaja aga ka Steni heakskiitu. Jumal tänatud, et a) me normaalselt läbi saame ja b) ta Eestis elab. Praegu kirjutasin talle lihtsalt et kobigu notarisse ja loobugu, aga kui me oleks näiteks räigelt tülis või kontaktid täielikult omavahel kaotanud, siis oleks praegu ilgelt keeruline. Seega elutarkusi ka teistele: a) tehke testament, b) eriti tehke testament, kui teil on kinnisvara, c) kui olete abielus, siis tehke testament, sest kaaslane ei päri teie surma puhul kogu teie vara, vaid peab kaklema teie sugulastega ja uskuge mind, seda ei viitsi keegi, d) kui te ei ole abielus, tehke testament, ükskõik, kas teil on lapsed või mitte, e) kui oma lapse teisest vanemast lahku lähete, hoidke vähemalt sellisel tasandil suhteid, et saate ametlikud asjad aetud, f) kui kolite välismaale, tehke mõnele oma pereliikmele volitus oma asjadega tegelemiseks. Huh, sai vist kõik? Igatahes on need elutarkused mu enda kogemustest, nii et õppige ja järgige.


Kas ma peaksin oma igapäevaelust ka rääkima? Sellest pole eriti midagi rääkida, sest põhiliselt teen ma tööd, kantseldan Ernsti, valmistud jõuludeks ja proovin lihtsalt mitte hulluks minna. Selline tavaline elu. Aga lõppu panen hoopis ühe pildi minust ja väga rõõmsast Ernstist, kelle luba pildistamiseks pidin ma u pool tundi nuruma. 



03 november 2020

Hommikune vihastamisminut ehk Tallinna Vanalinnast

Sattusin lugema täna Tallinna Vanalinna söögikohtade hala, kuidas nad klientide turistide vähesuse tõttu peavad uksed kinni panema, ja ma ei suutnud lihtsalt vaiki olla. 

Ma ei taha üldse alahinnata koroonakriisi hävitavat mõju majandusele ja samuti arvan ma oma tavapärase optimismiga, et kõige hullem on alles ees, aga samas leian ma ka, et Eestis pole kõik sugugi nii trööstitu kui teistes riikides. Epp, kes elab Tšiilis, hõiskas just, et esmaspäevast alates saavad nad ilma lubatäheta õues käia ning lahti tehakse söögikohad. Inglismaa ja Saksamaa pannakse praegu täielikult kinni, aga ka suvel, mil Eestis polnud arugi saada, et mingi koroona kusagil on, olid seal söögikohtadele väga ranged piirangud. Ma ei viitsi praegu kontrollida, aga mu meelest vähemalt Berliinis võis olla ühes lauas kuni 6 inimest ja üks neist pidi andma oma kontaktandmed söögikohale. Igatahes: sakslased ja paljud teised võivad praegu väljas einestamisest vaid und näha; restoranide omanike peale ei taha ma mitte mõeldagi. Ja siis loen ma seda artiklit, kus Vanalinna söögikohtade omanikud kurdavad, et turiste ei käi ja eestlased, igavesed rotid, tulevad vaid siis, kui söögid on -50%, aga selliste hindadega kasumit ei saa jne jne. Ja ma saan kurjaks.

Mina pikaaegse tallinlasena olen Vanalinnast pea täielikult võõrdunud. Miks ma peaksin seal käima, kui mind kõnetatakse inglise, soome või heal juhul vene keeles ning avastades, et ma olen eestlane, põlglikult ignoreeritakse. Miks ma peaksin astuma sisse Vanalinna söögikohtadesse, kui ma tunnen end seal võõrkehana, ma ei kuule seal eesti keelt (ka teenindajatelt) ja ma tunnen iga rakuga suhtumist, et ah, taas üks eestlane, kes piisavalt ei joo, söö ega kuluta. Kui menüüdki on peamiselt võõrkeelsed. Mu ema rääkis sama, et teda ja tema tuttavaid ei tõmba üldse Vanalinna ja seda mitte kallite hindade pärast, vaid just suhtumise – mida sa ronid siia, kui sa pole väljamaalt? Minu tuttavad ja sõbrad on juba ammu valinud Vanalinna asemel Telliskivi kvartali ja Noblessneri, kus, muide, on ka päris krõbedad hinnad, aga kus on palju mõnusam atmosfäär. Kus sulle ei tooda poole söömise pealt arvet, et sa saaksid eest kobida ja järgmistele purjus soomlastele ruumi teha (minu isiklik kogemus).

Ja nüüd, kui turistid istuvad oma riikides lõksus ega saa enam tulla siia sajaseid luftitama, on muidugi p**** majas. Kes siis nüüd meie restoranidesse tuleb? Ega ometi need minemaaetud rotid eestlased? Aga eestlased on pika mälu ja vihaga – kui oled juba kord kusagilt minema peletatud, siis enam tagasi ei lähe. Äkki oleks pidanud varem sellele mõtlema, et ka eestlased on inimesed ja kui turistid käivad vaid korra-paar Eestis, siis kohalikes oleks saanud kujundada päris korraliku püsiklientuuri? Ja pealegi, kiunuda ajal, mil pea kogu ülejäänud Euroopas on restoranid-söögikohad suletud, et nad saavad küll lahti olla, aga kliente ei käi ... minu arvates on siin neile endile mõttekoht, miks ei käi. Ja mida ise teha saaks, et käiks.

Ja ausalt öeldes ei tõmba mind isegi praegused 50% madalamad hinnad Vanalinna.

13 oktoober 2020

Tööst ja muust

Ma lihtsalt ei oska oma postitusi pealkirjastada. Ma mäletan juba kooliajast, et kõige kohutavamad ülesanded olid need, kui pidi jutule ise pealkirja mõtlema – ma ju ei oska! Pigem kirjutan viis lehekülge mõne kirjandusteose analüüsi kui panen mingile jutukesele pealkirja. Delfi ajakirjanikku minust ei saaks (mitte, et seda tööd mulle pakutud ei oleks, hahaa).

Käisin eile kinos uut Eesti filmi "O2" vaatamas ning olin väga positiivselt üllatunud. Tähendab, mu ootused Eesti filmidele on nüüdseks nii madalad, et ma olen õnnelik juba siis, kui ei näidata a) paljast Taavi Eelmaad (mitte, et mul midagi ta vastu oleks, aga enough is enough), b) paljast Mirtel Pohlat, c) tühja randa, soovitatavalt mustvalget, c) raagus puid, soovitatavalt u 10 minutit, d) kedagi pool tundi kaugusesse passimas ja mõtlemas (ilma kontekstita), e) kõiki neid koos. "O2" oli aga lisaks kõikide nende eelnevate sümbolite puudumisele veel väga pinev ja seostatud stseenidega – seda viimast ei saa üldse kõikide Eesti filmide kohta öelda. Pärast vaatasin, et režissöör oli sama, kes tegi "Supilinna salaseltsi" ja siis mõistsin, mis see nii hea oli. Kusagil kirjutati ka, et "O2" oli nagu "Supilinna salaselts" täiskasvanutele ja mul ei jää muud üle kui nõustuda. Seda ka muidugi, et Priit Võigemast on lihtsalt vaimustav näitleja.

Täna teatas Facebook mulle, et olen oma praeguses töökohas töötanud juba 10 aastat. Kui see pole järjepidevus, siis mis on? Kümne aasta jooksul on põhimõtteliselt kõik mu elus muutunud, aga näe, töökoht on jäänud samaks. Tööülesanded muidugi mitte, sest kümne aastaga jõuab nii mõndagi juhtuda. Päris tore on mõelda sellele ajale tagasi. Mäletan hästi seda esimest vaimustust, kui tööle läksin – see oli mu esimene kontoritöö ja ma olin nii rõõmus, et lõppude lõpuks on mul töökoht, kust ma saan normaalsel kellaajal koju! Eelnevalt olin ju töötanud poodides, kust sain lahti tihti alles u kell 23 õhtul. Oleks ma siis teadnud, et 10 aastat hiljem teen ma oma tööd üldse kodust, oleks ma vist õnnest minestanud. 

Nüüd tähistangi oma pikka tööiga sellega, et ... teen tööd. Kodus. Hommikumantlis. Kohvitass kõrval – vähemalt miski on alati samaks jäänud.



07 oktoober 2020

Kaltsukaleiud

Raamatutest riiete juurde. Ebapärlikarp kirjutas oma kaltsukaleidudest ja ma mõtlesin kohe, et miks mitte ka mina, kui põhimõtteliselt 90% mu riietest on teiselt ringilt. Läksin siis kapi juurde ja haarasin mõned ettejuhtuvad riided, et need üles pildistada. Pean mainima, et nad on kapis seismisest veidi kortsus ning lisaks ei oska ma neid ilusti piltidele sättida, aga ehk saate hakkama. Piltidel on muidugi vaid väike murdosa mu garderoobist, aga mul tõesti polnud aega rohkem. Miks ma enda seljas neid asju ei pildista? Aga vot sellepärast, et mul tõesti pole südant kedagi ennast pildistama sundida.



Kaks mõnusat suvekleiti, seljas hästi mugavad ja hoiavad hästi. See alumine on Kairi Vildersoni kollektsioonist, pealmine tundmatuks jääda soovivalt firmalt. Mõlemad kleidid on mul väga tihti kasutuses.



See särk on üks mu kõigi aegade lemmikuid kaltsukaleide. Ostsin ta jube ammu mingist Vanalinna kaltsukast ja hinda ei mäleta, aga ilmselt oli see väga olematu summa. Kõik, kes seda näinud on, on selle kohta midagi maininud – näiteks, et kus seda küll kanda. Mis mõttes kus? Mina olen seda kandnud näiteks tööl. Sama lugu nende pükstega – ostsin need aasta tagasi paari euro eest ühe stiilipeo jaoks, aga avastasin, et nendega saab sama hästi ka tööl käia. 



Järgmine töökomplekt ajast, kui ma veel kontoris käisin. Kohe, kui ma seda pluusi uuskasutuskeskuses nägin, teadsin, et ega keegi peale minu seda nkn ostaks – see oli vist isegi 1 euro peale hinnatud. Minu meelest on aga selles pluusis ühendatud kõik, mis mulle meeldib: see on punane, läbipaistev, pikkade varrukatega, sädelevate kolpadega ... Mida veel õnneks vaja? Need püksid on samuti sädelevad ja mõnusalt venivad, nii et kannan neid sügistalvisel hooajal põhimõtteliselt igal pool.



Üks komplekt, mis sobib samuti tööle, koju ja puhkehetkele. Kunstnahast seelik on ilma sukkadeta kandmiseks veits lühike, aga muidu väga šeff. Kui tahan viisakamat muljet jätta, kannan juurde seda täpilist pluusi, mille parim omadus on see, et ta on üliõhuke. Suvel täiesti asendamatu. 



Mõnus lühike pükstükk – pildilt nii hästi aru ei saa, aga seljas näeb see hästi kihvt välja. Ostsin ta suvisteks pidustusteks, sest tal on hästi lahe avatud seljaosa ja pealegi on temaga mõnus tantsida – kui kleidid kipuvad ebasobivatel hetkedel üles tõusma, siis pükstükiga seda muret pole. Need kingad ostsin paar kuud tagasi sügiskingadeks (maksid mingi paar eurot) ning olen nest vaimustuses. Mõnusa kõrgusega konts, paelad ... omadused, mida ma kingade juures enim hindan.



Lühikesed püksid ja topp (hetkel veits kortsus, aga vahet pole) olid samuti suvel üks mu tavapärasemaid riietusi, millega sai minna töölt otse matkale, kohvikusse või peole. Hind kokku u 5 eurtsa.
 


Mu lemmik kevadmantel, mille sain Uuskasutuskeskusest kõigest 1 euro eest. Pildilt pole näha, aga ta on hästi ilusalt tulbilõikeline, mis vähemalt minu figuurile kenasti sobib. Ja no see punane värv, sellele ei suuda ma kunagi vastu panna.

***

Nagu näha, siis enamike asjade juurde ma hinda ega ostmiskohta ei kirjutanud, sest ma lihtsalt ei mäletanud neid. Kui ma kunagi uuesti viitsin riidekappi sukelduda, siis teen vol 2 ka, seniks aga ootan teiste lahedaid kaltsukapostitusi.

06 oktoober 2020

Privileegid

Ma loen praegu Elena Ferrante Napoli-romaanide sarja ning olen nii suures vaimustuses ja mõtteid täis, et ei oskagi kuidagi olla. Eelkõige tunnen ma, kui priviligeeritud ma olen, et ma olen kasvanud üles siin ja praegu, mil ma saan õppida ega pea näiteks pärast algkooli tööle minema või koju abiks jääma. Et mul on olnud võimalus lugema õppida, mein Gott! Aga nüüd raamatutest. Kõiki ma veel läbi lugenud pole, nii et ilmselt on mu mõtted pisut poolikud.

Üks peategelastest, erakordselt tark tüdruk peab jätma haridustee pooleli (raamatu kontekstis isegi mitte pooleli, sest seda tegid väga paljud lapsed, st see oligi tavapärane), sest ta perel pole raha ega tahtmist tema koolitamiseks ning pealegi – kes siis kodus ja pereäris aitab? Tema sõbranna, kelle pere küll ei toetanud, aga ka ei keelanud õppimist, saab aga edasi õppida, minnes põhikooli, gümnaasiumisse ja koguni ülikooli – agulist pärit tüdruku jaoks enneolematu karjäär. Minu jaoks kõige põnevam oligi järgida nn. ühe oksa kaht haru: samast keskkonnast tulnud tüdrukute erinevaid teekondi. Kes kooli ei läinud, läheb varakult rikkale mehele, elab külluslikku ning pealtnäha kadestamisväärset elu, teine aga, kooliõpilane, vireleb vaesuses ja mõtleb, ega oleks ka tema pidanud vana sissetallatud rada (mees–lihttöö–lapsed–kodu) valima? Mitte võitlema oma hariduse eest? Eriti, kui tema sõbrannadel, kes koolis ei käi, on austajad ja nii lõbus elu. Mulle käis tegelikult minategelane veidi närvidele, sest tal oli ilmne alaäärsuskompleks, mida ta üritas leevendada sellega, et rääkis peenemas keeles ja kõrgematel teemadel. Lisaks tundus ta mulle kui tüüpiline "tubli tüdruk", kes on olematu kujutlusvõimega ning laseb liugu teiste mõtetel ja ideedel. Sellepärast olin ka veidi pahane – miks tema saab edasi õppida, aga tema sõbranna, kes on loomupäraselt palju andekam ja loovam, mitte? Raamatutes (ma räägin põhiliselt esimesest) näidataksegi toonase maailma ebaõiglaseid raame, mis praegu loetuna tunduvad uskumatuna, aga tol ajal olid igapäevaelu, millest välja murdmine nõudis tohutult jõudu ja õnne.

Raamatutes põimus omavahel väga palju teemasid, mis olid kõik mõtlemapanevad, aga minu jaoks üks olulisemaid oli kogu elu juhuslikkuse teema. Jah, ühel hetkel võid olla rikas ning elada luksuslikku elu, teisel aga majanduslikult põhjas. Ja et õnn ei pruugi käia rikkusega käsikäes, tähendab, ei käigi. Ükskõik, mida teed, ei garanteeri, et kogu su järgnev elu on kindel ja selge, ikka tuleb midagi ette, midagi vahele, mõni juhus, mõni inimene ning kõik on taas teisiti. Ja kas haridus toob õnne? Kas õppimine muudab õnnelikuks või on õnnelikumad need, kes pärast algkooli tööle läksid? Elu on heitlik, kunagi ei saa loota, et järgmine hetk on samasugune kui eelmine ja kui sellest aru saada, tundub kõik palju rahulikum.

Mulle on alati tundunud, et ilukirjandus ning eriti sellest õppimine on mõelda oskavatele inimestele, neile, kellele pole vaja tsitaate, mõtteteri ega kindlaid suuniseid. Ma suhtun teatava reservatsiooniga eneseabikirjandusse, sest mul on tunne, et need ei lase inimestel ise järeldusi teha ega seoseid leida ning panevad justkui silmaklapid ette. Nagu juhendi järgi lego kokkupanemine: mingis suunas kindlasti arendav, aga fantaasiat pärssiv. Napoli-romaanid on aga täpselt sellised, kus ei lajatata taskufilosoofiaga, vaid austatakse lugejat piisavalt, et lasta tal ise järeldusi teha, mõelda ja oma pilt luua. Ei ole mingeid hinnanguid või pehmendamist – kogu maailma rõõm ja valu kallatakse lugejale pähe ning proovi siis ise selle sees ujuma õppida. Ma pole veel jõudnud romaanisarja põhjal tehtud seriaali vaatamiseni, aga kui vähegi aega saan, siis katsun ka selle ära vaadata. Loodan, et ehk ei pea pettuma. 

25 september 2020

Telefonipildid

 Järjekordne telefonipiltide postitus on käes. Millal siis veel kui mitte nüüd, kui on aeg õuest tuppa kolida ja vahvatele suveseiklustele tagasi vaadata?


Alustame rahulikult: 20. augustil käisime matkamas Kakerdaja rabas. Võimalik, et ma kirjutasin sellest enne ka, aga üks rahulik järvepilt kulub alati ära. 


Enamik pilte mu telefonis on muidugi Ernstist, aga teie huvides ma neid siia ei jaga – kes ikka viitsiks võõraste laste pilte vaadata. Mõne pildi lisan aga siiski, näiteks selle nunnu selfi. Ernst on nunnu, mina olen lihtsalt väsinud. 


Ja veel üks pilt Ernstist, sest see on nii vahvalt värviline. Sellest ma parem ei räägi, kui kaua ja kui palju ma seda suhkruvatti igalt poolt pärast koristama pidin, aga see pole ka oluline.



Valaste juga käisime ka vaatamas. Samal päeval käisime ka Sillamäel aga kuna terve jalutuskäigu ajal vihma kallas, ei saanud ma pilte teha. Lisaks jõudsin ma taas imestada, kui palju on Eestis ikka veel üsna tuntud kohti, kus ma käinud pole. Üks nendest ka näiteks Valaste. Mida ma siis üldse teinud olen?



Sünnipäevalilled ja sünnipäevaraamat. Lisaks on näha pildil veel jõuluehted, mis me Ernstiga koos meisterdasime. Keset suve. Tuleb aegsalt valmistuda, sest ega tali taeva jää.



Sügise algus on selline aeg, et ei tea, kas pakkida lahti talvevammused või venitada veel selga suvehõlstid – mina, nagu näha, valin tavaliselt selle viimase variandi. Pildil siis Rakveres, kus me väisasime rahvusköökide päeva. Selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, olid küll pooled putkad juba toidust tühjad, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. 



Ikka veel Rakveres. Ma valetaks, kui ma ütleks, et nende pükstega väga mugav Tarva juurde ronida oleks olnud, aga hakkama ma sain ja isegi sukkpüksid jäid terveks. Kui see pole vedamine, siis mis on? Ja sellest, kuidas ma alla sain, vaikib ajalugu.



Täiesti juhuslikult sattusime Sagadi mõisa seenenäitusele. Väga lahe oli! Avastasime igasuguseid huvitavaid seenenimesid ja leidsime salakavalaid seeni, mida oma vaenlastele sisse sööta. Lisaks käisime metsamuuseumis, mis asus sealsamas Sagadi mõisa kõrvalhoones. Sissesaime, muide, poole hinnaga, sest me olime nii toredad ja ilusad. Või siis sellepärast, et me jõudsime pool tundi enne sulgemist.


Selleks aastaks on suveretkedega kõik – järgmine telefonipiltide postitus tuleb ilmselt mu glamuursest kodukontorist.

24 september 2020

Lobisen vananemisest

Saabunud on sünnipäevajärgne pohmell. Mitte alkoholist, sest seda ju korralikud daamid ei tarbi – pigem üleüldse sünnipäevast kui sellisest. Siin pole muidugi midagi imestada, sest see on mul igal aastal ja kui eelmistel aastatel olen ma enda peale vihastanud: mida sa halad, kõik on ju hästi, siis sel aastal otsustasin ma seda pohmelli mõnuga nautida ning selle käigus siis ka aru saada, miks see mul üldse on. Vaevalt et selle pärast, et ma oma vananemisest nii šokis oleksin, sest nagu ma ka maininud olen, mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle meeldib ... vanemaks saada. Aga pika mõttetöö tulemina sain aru, et eks see ikka mu enese ootuste kokkupõrkest tegelikkusega tule. Või tähendab – mingitest alateadvusesse juuritud ootustest, et vanusega võiks saabuda meelerahu, enesekindlus ja see palju kiidetud täiskasvanulikkus. Aga mida ei tule, seda ei tule, vähemalt mitte päevapealt. Nii ma siis istungi igal aastal pärast oma sünnipäeva oma pohmellimullis ja mõtlen, et miks ma ikka samasugune olen. Nagu Ernst, kes oli pärast oma viiendat sünnipäeva äärmiselt pettunud, et talle ta riided, mida ta nelja-aastaselt kandis, ikka veel selga lähevad.

Kuigi tegelikult meeldib mulle just see, et ma ei pea olema ... Ma tahaks kirjutada "täiskasvanulik", aga kusjuures tegelikult ma ju tean, et ma olen täiskasvanulik. Ma käin tööl ja teen igasuguseid muid asju, mida täiskasvanud teevad. Ütleme siis nii, et ma ei taha olla ega olegi selline (minu jaoks) stereotüüpne kolmekümnendates naine, kes kannab vaid elegantseid riideid ja kelle igapäeva kuuluvad kodulaenu maksmine ja laste ühest linna otsast teise kärutamine. Õnneks tean ma väga vähe, kui üldse, selliseid stereotüüpseid kolmekümneseid, aga kui ma olin selline noor ja metsik kahekümnene, siis tundus, et vaid sellised meelelahutused kolmekümnestele eksisteerivadki – ilmselt sellest ajast jäigi mu sisse see kartus, et issand, ma peaks nii paljudest asjadest loobuma. Õnneks seda ei juhtunud. 

Aga mulle meeldib see, et ma tunnen ennast iga aastaga aina mitmetasandilisemana ja julgen seda aina enam ka välja näidata. Taas: kui ma seda kõike kirjeldan, siis tundub mu kahekümneaastane mina ikka päris imelik ja segane inimene, aga päris ausalt: kahekümnendate alguses olid mul endale mingid täiesti reaalsusega vastuolus ootused ning pärismind otsustasin hoida pigem varjatuna – äkki kellelegi ei meeldi? Seega ma siis pigem rõhutasingi oma pidutsevamat ja seikluslikumat poolt ja varjasin oma nohiklikku poolt, mis oli ja on alati olnud domineerivam. Nüüd aga on mul paljudest asjadest aina rohkem savi. Kuidas nüüd see mitmetasandilisus siia puutub? Võib-olla nii palju, et ma võingi ühel päeval meeletult pidutseda ja Smilersi kontserdil lava ees möllata, teisel päeval pool Eestit läbi matkata, kolmandal töötada nagu loom, neljandal kodus lugeda ja inimesi ignoda, viiendal räigelt Ernsti arendada ja mängitada jne jne – ma ei loo endale raame, et mu mingi roll on nüüd domineeriv. Ei.

Eelmine lõik oli nüüd muidugi täielik egotripp, aga mis seal ikka. Võib-olla kümne aasta pärast loen seda üle ja hoian kahe käega peast kinni – mida paganat ma mõtlesin? Aga samas sellepärast ma blogi peangi, et saaksin siia hetkeemotsioone, mõtteid ja kõike muud asjakohast kirja panna. Mitte teistele, ikka ja ainult endale.