20 november 2017

Massaaž

Katsetame massaažilaua kandevõimet.

Juhtus selline asi, et Sten läks septembris Hiina massaaži ehk Tui Na'd õppima. Alguses sobis harjutamiseks hästi riisipadi, aga mida aeg ja oskused edasi, seda rohkem on vaja inimeste peal harjutada. Milles probleem: mina ja mu valutav alaselg oleme ju olemas! Aga kaua sa ikka üht inimest masseerid, nii ei õpi ju midagi! Nii hankisime me endale koju massaažilaua ja muud vajalikku atribuutikat. Mõned tuttavad on juba oma valutavate kehaosadega käinud ja rahule jäänud, nii et tulevikus äkki-äkki ... on üks meist siin massöör. Elame, näeme. 

15 november 2017

Jõuludest ja muust

Nii palju tööd on.

Kohustuslik vingumine tehtud, aeg liikuda positiivsemate teemade juurde. Järgmisel aastal tuleb Eestisse tervelt kaks vana rokipeeru ja ma pole veel suutnud otsustada, kummale minna. Ühest küljest meeldib mulle Guns & Roses rohkem, aga teisalt jälle ... Iron Maiden sobiks mu (majanduslike) plaanidega paremini. Peab uurima ja otsustama. Aastalõpud on alati keerulised, sest jõulud ja ägedad bändid ja ... Kuidas ma kogu logistikaga hakkama peaks saama?

Vahepeale üks kurb uudis ka, mida kõik juba niikuinii teavad: Itaalia ei pääsenud MMile. Kõige rohkem kahju on mul Buffonist, kes pidi oma karjääri nii kehvasti lõpetama. Ülejäänud Itaalia meeskond jätab mind suhteliselt külmaks, sest parimad on sealt niikuinii juba läinud. Aga ... see on ju Itaalia! MM ilma Itaaliata on nagu Napoleoni kook ilma konjakita. Kelle poolt ma nüüd siis olen, ah? Mu igavene lemmik Saksamaa Neuer on ka vigastatud, nii et sinna ei saa ma ka erilisi panuseid panna.

***

Kuna ma pealkirjastasin postituse nii pühaselt, siis natuke teemakohaselt ka: tööl on mul juba ammu jõulud käes ja see tähendab ka seda, et kui ma vaatan kalendrisse ja näen seal novembrikuud, olen ma pisut nõutu: oot-oot, mida ma siin juba mitu nädalat tähistanud siis olen? Kodus olen ma suutnud siiani tagasihoidlikku joont ajada, aga kui ma nägin poes pisikesi diskokuule, siis ostsin need ikkagi ära, riputasin lakke ja teesklesin, et need on jõulukaunistused. Lisaks olen ma mõelnud välja ka selle aasta jõulutraditsioonid. Asi on nimelt selles, et mul on kodus üks pärdik, kes hakkab juba jõuludest ja muust säärasest aina rohkem ja rohkem aru saama, nii et midagi vahvat võiks ju jõulukuul teha. Küll aga ei leia ma, et see "vahva" peaks olema igahommikune nänn sussi sees või mingi juraga täidetud advendikalendrid. Juba mõte sellele tekitab külmavärinaid. Aga lasteaias õpivad nad jõululaule, kus räägitakse päkapikkudest ja ma olen vist ise ka pahaaimamatult maininud, et headele lastele tulevad päkapikud ... Mida siis teha? Teeselda, et päkapikke siiski pole? Õnneks aga on olemas sakslased ja nende jõulutraditsioonid ja kuna ma ise olen ka piisake saksa verd, siis otsustasin, et ei mingeid päkapikke, Ernstile tuleb hoopis Nikolaus. 5. detsembri õhtul paneme sussi kamina peale ja 6. detsembri hommikul vaatame, mis sinna sisse toodud on. Kõik. Teised jõulutraditsioonid, mis niivõrd asjade ja tarbimisega seotud pole, on meil käik jõuluturule, piparkookide meisterdamine, kodune jõulukaunistamine, jõululaulude laulmine (kui Ernst laseb, praegu on ta nõus kuulama ainult "Sa vaid kuulatut") ja paar jõulukontserti-etendust ka. Lisaks siis veel lasteaiaüritused. Jõulukinkidega lahendasin ma samuti olukorra endale kõige paremini: ainult üks kingitus ja see ei tähenda mitte seda, et mina kingin ühe ja veel igaüks ühe, nii et kokku on hiiglaslik kuhi, vaid et mina kingin ühe ja kõik. Oma perekonnale ma juba ütlesin, et Ernstile on kink ostetud ja rohkem osta ei tohi. Ma loodan, et keegi teine kusagilt kinkidega välja ei hüppa, sest siis läheb mul juba raskemaks. Lihtsalt ... ma saan aru, et lastele on jõulud põhiliselt kinkide saamise aeg ja nii vahva on ju vaadata, kuidas laps kingihunniku üle rõõmustab, aga ma lihtsalt vihkan tarbimiskultust. Ma vihkan asju, mida ei kasutata, ma vihkan mõtteviisi "peab midagi kinkima" ja kõige vähem siin maailmas tahan ma ise hakata juurutama oma lapsele seda, et rõõm seostub asjadega. Praegu ta õnneks veel seda ei arva ja rõõmustab kõige rohkem siis, kui keegi külla tuleb või keegi ta kontserdile viib, nii et kuni võimalik, hoian ma tarbimismaaniat kodust eemal.

***

Lõppu väike soovitus ka: täna on etv2 pealt "Toni Erdmann" ja see on kohustuslik vaatamine kõigile.

09 november 2017

Hommikukõnelused ehk kuidas maailm ei ole pehmete seintega ruum

Arutasime Steniga hommikul enne tööleminekut, et elektriautod on üks suur rohepesu, sest elektri tootmine on vähemalt Eestis küll kõike muud kui keskkonnasõbralik. Jõudnud arusaamisele, et me mõlemad oleme sama meelt, teatas Sten veel lisaks, et elektriautod on üleüldse kurjast, sest kuna nad nii vaiksed on, tekib nende tõttu ka rohkem liiklusõnnetusi. Mina kui "keerulise maailma" pooldaja hakkasin kohe vastu pröökama, sest "me ei saa elada maailmas, kus ise mõtlema ei pea ja kus kõik otsused on su eest tehtud. Ise peab lahtiste silmade ja avatud mõistusega ringi käima, mitte arvama, et maailm on pehmete seintega ruum, kuhu võib ettevalmistuseta sisse hüpata".

Põhimõtteliselt on mu point selge, eks? Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kõik kahjulik tuleb ära keelata ja kõik tervislik kohustuslikuks muuta. Kõik koledad reklaamid ja filmid keelata, raamatud tsenseerida, ohtlikud asjad viiekordse turvalindiga ümbritseda jne jne. Ma ei arva, et iga sõnavõtt peab olema hästi poliitkorrektne ja õpetlik ja inimesi valgustama. Või iga film õnneliku lõpuga. Mulle meeldib natuke teistsugune maailm,  selline, kus inimestel on pead otsas ja keeled teravad. Kus ei minestata roppuste peale. Lugesin hommikul Marca postitust blogimise pehmostumisest ja noogutasin hoogsalt kaasa: jah, jah, mis kuradi eetikakoodeks, segi olete keeranud või? Eetika, austus ja arusaamine, mida sobib kirjutada ja mida mitte, peaks ikka iseenda seest tulema, mitte et keegi kusagil kirjutab ette: selliseid sõnu ei tohi kasutada, selliseid teemasid ei tohi kajastada, reklaamida ei tohi ilma viitamiseta, kasutuid asju ei tohi üldse reklaamida, ebatervislikku eluviisi ei tohi propageerida ... Oeh. Kuhu jääb vabadus, lõbusus, huumor? Mu meelest võiks blogimisel olla ainult üks tingimus: kes nalja ei mõista, lendab minema.

***

Nii, pahandamised pahandatud, nüüd on aeg ilusateks piltideks.


07 november 2017

Kõigest ja mitte millestki

Eelmisel nädalal oli mul puhkus ning hea ja ennastohverdava inimesena jätsin ka Ernsti lasteaiast koju. See tähendas muidugi loobumist igasugustest vedelemistest ja pikalt magamistest aga ... vahva oli. Ma sain kinnitust, et kuigi Ernst pole pärinud grammigi mu välimusest, siis iseloom on tal küll 100% minult – oma kunagisest beebivihikust lugesin, et ma olevat ka selline kange ja tahtmist täis olend olnud, kes a) ei tahtnud mitte midagi siis, kui oli vaja midagi tahta või b) tahtis kõike kohe ja korraga. Nii et praegu pole mul mitte mingisugust õigust vinguda. Oeh. Samas eelistan ma iga kell oma 2,7-aastast Ernsti, kellega on lõbus igal pool käia, kellega saab koos mängida ja tähti õppida ning kes saab asjadest aru 7-kuusele Ernstile, kes oli küll nunnu ja kõike muud sarnast, aga kellega koosviibimine just intellektuaalselt palju ei pakkunud. 



Seda ma tahtsingi öelda. Kaheaastased jonnipunnid on sada korda etemad kui mittemidagitegevad beebid. Uskuge mind! Uskuge mind ka siis, kui needsamad kaheaastased hüsteeriasse satuvad, sest nad ei saanud ise veekeedukannu tööle lülitada või toas tuld kustu panna. Või kui nad ei taha riidesse panna. Või või või ...

Igatahes puhkusest siis: ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi asjalikku. Käisime Ernstiga kohvikus ja raadiomajas, üksinda käisin Nancy kontserdil ja kinos. St mitte päris üksinda, aga ilma oma pereta. Ula pääl. Sellega seoses tekkis mul ühe naabriga mõttevahetus, kes oli äärmiselt meeldivalt üllatunud meie pere elukorralduse üle, mis seisneb selles, et me lubame Steniga teineteisel üksi või teistega väljas baarides käia. Kõik nimelt nii vabalt ei lubavat. Eks ma olen näinud jah, kuidas oma kaaslast kuhugi ei lubata, minnakse kaasa või siis lihtsalt solvutakse, kui teine kuhugi minna kavatseb, aga ma ise pole absoluutselt kunagi nii teinud. *Mõttepaus* Tõesti, mitte kunagi pole ma ühelgi oma sebitaval või peikal või abikaasal keelanud kuhugi minna. Loomulikult ootan ma sama ka vastu ehk et kui Sten nt tuleks reedel ja ütleks, et ei, sa ei lähe Ennukale, mida kõike sa seal muidu ei tee üksi, siis ... ta teaks, mis sellele järgneks. Tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõim. 

Tänaseks kõik. Kuidagi on ika nii, et ma alustan rääkimist oma lapsest, aga lõpetan pidudega. 

29 oktoober 2017

Elust

Ah et miks ma nii kaua kirjutanud pole? Ma olin haige. Kes teab, et ma vabal ajal hüpohondrik olen, võib nüüd ette kujutada, mitu testamenti ma selle aja jooksul kirjutasin. Oma parimatel hetkedel aga ...


... valmistusin talveks ehk tellisin briketti, kütsin ahju (üks mu parimatest oskustest on ühe tikuga tule alla saamine), otsisin üles talveriided ja pakkisin suure kahjutundega ära suveriided. Näe, siin on pilt ka, kuidas me talvel välja nägema hakkame:


... teinud ohtralt tööd ja õppinud veidi rohkem trükireklaamide tegemist,

... lugenud palju raamatuid, eriti eesti kirjandust. Viimane elamus oli "Klaaslaps", mida oli kohati päris raske lugeda, sest mul on ju ka lapsesaamiskogemus endal olemas. Õnneks mitte nii kurva lõpuga, aga siiski,

... mõelnud, et peaksin soengut muutma, aga milliseks? Pikad juuksed on üsna tülikad, aga samas on nendega lihtne, sest vajaduse korral saab nad kinni panna ja teeselda, et see ongi soeng. Lühikeste juustega on aga üks igavene jama, eriti kui nad on paksud ja lokkis nagu mul. Nii et? Bobisoeng on mul olnud, lokid ka, punased juuksed, mustad juuksed, poisipea ... Kuhu edasi?

... hoidnud ennast peaaegu ebanormaalselt palju kursis poliitikaga. Ma ei tea, kas on veel teisi, kes luges läbi kõikide erakondade programmid ning vaatas ja kuulas kõiki poliitikasaateid? Valimas käisin loomulikult ka, vanamoodsalt õigel päeval, paberi ja pastakaga. Mu ID kaart nimelt tõrgub ja ma ei saa sellega mitte midagi teha,

... avastanud, et mu kõige lemmikum töökaaslane on EKRE pooldaja. Kas ma nüüd suhtun oma kolleegi teisiti? Ei. See tasand, millel me suhtleme, on õnneks poliitikast valgusaastate kaugusel ja tegelikult hoidun ma üleüldse tuttavatega poliitikast rääkimisest. Ma ei taha teada teiste inimeste poliitilisi eelistusi, ma ei taha teada, keda nad valivad ja kas nad on kooseluseadusevastased või mitte,

... vaadanud ära mitu filmi. "Keti lõpp" oli Eesti filmide tavapärasel tasemel, ehk täis loogikavabu ja seostamatuid (kriitikute arvates loomulikult hästi sügavmõttelisi) sündmusi, aga film, mis mulle ääretult sügava mulje jättis, nii et ma ei ole suutnud isegi aru saada, KUIDAS see mulle mõjus, oli "Zooloogia". See tuli ühel õhtul ETV2 kanalilt ja .... ma olen siiani lummuses. Kel vähegi võimalus, vaadake ka, sest ajamasin laseb seda veel kolmapäevani vaadata. Kuidas meeldis?

... kasvatanud oma last ja mõelnud, kas minust oleks targem õpetada ta oma tundeid kontrollima ja tagasi hoidma või lasta tal need kohe välja elada. Kõrvadele ja (minu) närvidele on parem esimene variant, aga siiani olen ma arvanud, et talle endale on parem teine. Ah, ma ei tea, lapse kasvatamine on nii keeruline. Kui teisi vaadata, siis tundub, et heaks emaks olemiseks piisab vaid pildistamisest, õigetest mänguasjadest ja tervislikust toidust. Miks mina siis kogu aeg mõtlen oma lapse vaimsele tervisele?

... mõelnud ja meenutanud, kas mind on kunagi ahistatud. Kui alguses lugesin ahistamiste hulka ka kõik klubides toimunud tagumikunäpistamised, siis hiljem võtsin need sealt ära, sest ... ma loen ahistamiseks kaht liiki olukordi: a) keegi käitub asukohale mittevastavalt nilbelt, nt silitab kellegi kätt kontoris, nühib ennast ühistranspordis kellegi vastu jne jne või b) käitub ebameeldivalt ka pärast seda, kui talle on öeldud, et "ära tee". Ja siis veel loomulikult räigemad ahistamised, soolised ahistamised ja muu selline, aga seda räigemat poolt ma praegu ei puuduta. Ühesõnaga, räägime ikka minust ja seega siit minu ahistamisajalugu: meenub kõigest üks konkreetne juhtum, kui ma läksin heasüdamlikult aitama üht tänaval vedelevat meest ja kes tänutäheks hakkas mind "koju saatma" ehk jälitama. Ülejäänud ahistamised on olnud klubipõhised ehk keegi nt on sadanud lauda ja keeldunud sealt lahkumast või nilbitsenud suitsuruumis, aga isegi neid vahejuhtumeid on üsna vähe olnud. Küll aga ei pea ma ahistamiseks nt seda, kui keegi tantsides mu ümbert kinni võtab või möödaminnes mu tagumikku katsub, KUI ta pärast mu hoiatavat pilku oma tegevust ei jätka ning soovitavalt ka vabandab. Enamikul meestest on aga õnneks alalhoiuinstinkt olemas ja nii on nad enamasti pärast esimest katset füüsiliselt tutvust sõlmida tagasi tõmmanud. Mult on ka küsitud, kas ma ei taha kaasa minna või enda juurde kutsuda või hotelli minna, aga pärast mu keeldumist pole mingeid sanktsioone järgnenud ja seega - nagu mu sõber ütleb, siis kunagi ei saa teada, kui ei küsi ning minust oleks ääretult ebanormaalne viisakaid küsimusi ahistamiseks lugeda. Ma arvan, et minu õnn on ka see, et a) ma pole juba loomult väga väljakutsuv ja b) kui mulle miski ei meeldi, annan ma sellest kohe teada. Normaalsed ja kiimased mehed ei viitsi minusugustega vaeva näha ja lähevad sinna, kust lihtsamalt saab, mitte ei asu ahistama. Milleks? Terve linn on lõtva püksikummi täis, pole vaja ühtainsat pipart piinata. Mul on küll nt selliseid sõbrannasid, kes ei julge pervertidele öelda, et tõmmaku minema, ning kes pärast siis soiuvad, kuidas neid ahistati. No kuulge! Kui ise enda eest ei seisa, siis ei tee seda keegi!

... mõelnud järgmise aasta reisiplaanide peale ja jätnud sõelale 2 varianti: Sloveenia ja Island.


See on kõik.

12 oktoober 2017

Pühendused

Seoses viimaste sündmuste ja tulevaste valimistega otsustasin olla tubli kodanik ja pühendada erakondadele mõned laulud, mis neile väga hästi sobiksid. P.S: sõnade tähelepanelik kuulamine on obligatoorne.


***


Reformierakonnale:




EKREle:




IRLile:




Keskerakonnale:




Rohelistele:




Sotsidele:

08 oktoober 2017

Olen väikekodanlik

Loen siin erinevaid blogisid ja imestan, kuidas kõikide eludes nii palju toimub! Draamad, suured muutused ... ja siis olen mina, kelle tänase päeva tippsündmuseks oli see, et ma värvisin juuksed ära ja ostsin uue särgi.

Mitte, et ma tahaks enda ellu draamasid. Issand, ei! Ma mäletan küll, kui traumeeriv see oli, kui pidin jagelema mingites suhtekolm-neli-viisnurkades või jagama maid mingites tülides "see ütles seda ja miks sa rääkisid sellega ja miks sa tantsisid tollega". Mingeid suuremaid elumuutusi ka ei igatse ja plaanis ka pole - ei mingeid uusi mehi, lapsi, elukohti ega töid.

Vot seda ma tahtsingi öelda. Ma olen igav inimene ja elan igavat väikekodanlikku elu. Punkt.

***

Aa, ma olen unustanud kajastamast Vennaskonna kontserti, kuigi ega seal midagi nii kajastamisväärset polegi. Mind tsipa häiris see, ei, tegelikult häiris ikka VÄGA, et Vennaskond on mingitel täiesti arusaamatutel põhjustel otsustanud sülti laulma hakata, nimetades seda merelauludeks. Äärmiselt ebameeldiv. Olgu, üks või kaks laulu, aga terve sett? No nii ikka ei lähe! Õnneks oli teine sett ikka tavapäraselt hea, aga kuna rahvas oli pehmelt öeldes hullumeelne, siis ma väga lähedalt seda nautida ei saanud. Ma nimelt ei ole nii agressivne, et suudaksin nautida punkkontserdile omast hüppamist. Kusjuures publik oli tõesti kuidagi eriti närviline ja purjus, kuigi asi võib olla ka selles, et ma pole ikka väga kaua viibinud kohas, kus enamik on keskmisest suuremas joobes. Nüüd sain ka aru, miks. Mu ees kargles näiteks umbes neli-viis naist, kel alkohol oli juba ammu tasakaalu ja taktitunde viinud, nii et pool aega veetsin ma põigeldes, et mind kellegi joogiklaas või kingakonts ei tabaks. Tabas ikkagi. Ma ei tea, mis neist edasi sai, aga ma palvetasin mõttes, et ma mittttttttte kunagi ise ennast nii purju ei jooks, et ma keset platsi pikali ei lendaks (see juhtus). Purjus inimesi, kes mulle otsa kukkusid, oli veelgi ja nii avastasingi ma lahkudes, et mu jope oli kaetud mingi seletamatu ollusega, mis ilmselt kellegi klaasist sinna sadanud oli. Oeh. Aga ega see ei tähenda, et ma Vennaskonna kontsertidest loobuksin, pean lihtsalt järgmine kord mingid kaltsud selga panema. 

Kinos käisin ka vahepeal. Üksi. Jäin ellu ja keegi ei kutsunudki kombluspolitseid, et mida see kõlvatu naisterahvas siin kondab nii hilisel ajal. Film oli, nagu mainit, "Toni Erdmann" ja see oli nii hea film, et nõuab ilmselt eraldi postitust. Filmist inspireerituna sattusin ma ühe sõbraga vaidlusesse, milline peaks olema üks täiskasvanud inimene. Tõsine? Või kuidas üldse defineerida täiskasvanulikkust? See on samuti üks mõtlemist nõudev teema, sest ma olen viimasel ajal nii palju oma endisi hoiakuid ümber defineerinud, et ma enam ise ka ei tea, mis või kes ma olen või mida arvan. Aga üks on kindel ja seda ütlesin ma ka oma sõbrale: täiskasvanud inimesed ei ela ise oma elu keeruliseks. 

Ja siis kutsusin ma ühe oma sõbra Woodstocki, sest mul oli kurikaval plaan ta enda eest kooli üht tundi andma saata. Teate, mida ta mulle vastas? "Seal on ilmselt võimalik peksa saada." Mitte, et ma vastu saaks vaielda, sest igal pool on võimalik peksa saada, kui tahta, aga taas üks eelarvamus, et rokibaarid on ohtlikud kohad. Oeh. Näiteks ei tea ma Tartus ohutumat kohta (enda jaoks) kui seda on UG, mis on kohe kindla peale rokibaar ning oma mitmel käigul Woodstocki pole ma samuti tavapärasest hirmsamasse seltskonda sattunud ... Kust sellised eelarvamused tulevad? Tegelt? Kas kellegagi on nii juhtunud, et astub rokibaari sisse ja KOHE antakse lõuga?

***

Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma tavapärast väikekodanlikku rutiini nautima.