13 juuli 2018

Puhkuseplaanid

Mul algab nüüd esmaspäeval puhkus ja ma olen otsustanud selle veeta – üllatus, üllatus – Tallinnas. Kui plaane tegema hakkasin, siis avastasin, et siin on nii palju kohti, kuhu ma minna tahaksin, et polegi justkui põhjust kuhugi ära minna. Näiteks on mul plaanis külastada Teletornis asuvat näitust "Banaane ei ole", minna Maarjamäe lossi, Pikakari randa, Viimsisse Põhja Konna trepile, Haabneeme randa, Kadrioru roosiaeda, Pelgulinna kohvikutesse ... Ja kui juhuslikult Tallinnast siiber saab, siis sõita rongiga Kloogaranda ja suvitada seal. Lubatakse ka tõeliselt suviseid ilmasid, nii et äkkkkki saab ujuma ka. 

Kui Ernstilt küsisin, mida tema teha tahab, siis teatas ta, et tahab Epu sõpradega kohvikusse minna ja mänguväljakule. Inimesel on lihtsad soovid.

Ja Vanalinna tahaks ka minna jalutama, Harju mäele ja Meistrite hoovi. Meistrite hoov on mu meelest kõige armsam kohvik terves ilmas, kuigi veidi kallis ka, aga noh, ehk elab üle. Ja Kakumäele, Rocca promenaadile ja linnuvaatlustorni. Äkki isegi loomaaeda? Tegevust peaks ehk jaguma. 


10 juuli 2018

Minna? Mitte minna?

Vahepeal olen ma lisaks jalkavaatamisele ka muud kasulikku teinud: näiteks esitasin ma üks päev avalduse ülikooli.

Põhjuseid selleks on umbes täpselt kaks. Esiteks käivad mul vahel identiteedikriisihood, mille käigus ma tunnen ennast koleda ja rumalana ja mõtlen, et isver küll, ma ei oska ju tegelikult mitte midagi, mis must niimoodi saab! Ühe sellise hoo käigus leidsin ma aga, et nurgas halisemine on kasutu, tuleb ennast hoopis kätte võtta ja midagi ära teha. Mõeldud, tehtud - vaatasin ruttu üle ülikoolide õppekavad, leidsin endale sobiva ja esitasin ruttu avalduse. Siis hakkasin mõtlema teise põhjuse peale. Nimelt tunnen ma lisaks sellele, et ma rumal jne olen, ka mingisugust rahutust. Tahaks midagi teha, areneda, õppida! Mul hakkab juba iseendaga igav, kui ma ainult töötan ja last kasvatan ja vabast ajast Rootsi krimkasid loen. Ernst kannab ka juba kaela, nii et just õige aeg veel midagi lisaks õppida juba olemasolevale. Kas ma ka õppimise jaoks aega leian ... Noh, sellele mõtlen ma siis, kui sisse saan, mis ei pruugi üldse juhtuda, sest ma olen siiski praegustest keskalõpetanudest kümme aastat vanem.

Käisin eile sisseastumiseksamil. Peavaluga loomulikult, sest unehäired on mu igapäevane kaaslane. Eksam tundus lihtne, aga tegu polnud mitte sellega, et mina nii tohutult tark oleksin, vaid see lihtsalt oligi hästi ... lihtne. Spetsiifilisi teadmisi polnud vaja, pigem lihtsalt lahtisi silmi, kõrvi ja silmaringi. Täna tuli mulle meilile teade:

Olete saanud vastuvõtueksamil 97 punkti 100st.

Kuhu, kurat, need kolm punkti jäid? Ja mis see nüüd tähendab, sain sisse või mitte? Loomulikult polnud mul tööl kaasas ei ID-kaarti ega kaardilugejat, nii et ma sain veeta terve tööpäeva närvitsedes. Selleks hetkeks, kui koju jõudsin ja SAISi logida sain, olin ma täiesti veendunud, et raudselt on kõik teised saanud 100 punkti ja mina oma 97 sisseastumiseksamipunkti ja 92 kirjandipunktiga olen väljas. Olin veel lugenud, et konkursil on neli soovijat kohale ja ... pealegi olen ma siiski vana ja rumal, mitte nagu need õhinal 18-aastased. Logisin siis sisse ja ...  hõõrusin paar korda silmi. Ja siis veel paar korda.


No kui juba, siis oleks tahtnud ikka esimene olla. Tegelikult haaras mind aga hirm, et oioi. Kas ma lähengi nüüd ülikooli? Kuidas ma aja leian, mul on siiski täiskohaga töö ja laps ja ... Äkki ma olengi liiga vana ega suudagi enam õppida? Aaargh! 

Aga ma olen nüüd mõelnud ja otsustanud. Kui kõik on õige ja kui kõik hästi läheb, siis saab minust sügisest alates tudeng. Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituudi tudeng.

02 juuli 2018

Reisiplaanid: London

Ostsin endale just lennukipileti Londonisse ning veetsin seejärel pooltunnikese guugeldades, mida seal mõistlik teha on. 

Ma lähen sinna septembri alguses, õega, ja meie reis pole väga tavaline turistireis, sest me ööbime kohalike eestlaste juures ja suhtleme ka põhiliselt nendega, aga veidi vaba aega meile siiski jääb, mida siis kõige meeldivamalt veeta tahaks. Aga mida teha? Esialgu olen endale pannud kirja järgmised märksõnad:

– Black Books
– Camden
– Tussaud
– Regent's Park & Primrose Hill
– Notting Hill
– London Eye + laevasõit Thamesil (ma ei tea, kas see võimalus üldse eksisteerib).

Ideaalis tahaks leida Londoni avastamata pärle ja turistikatest eemale hoida, aga ma tean, et see on naiivne. Vaatasin ka veel muuseumite nimekirju, aga silme eest võttis kirjuks  – mida võtta, mida jätta? Veel üks väike salasoov oleks avastada Bridget Jones'i radu, aga mingit korraldatud ekskursiooni ma ei taha. Harry Potteri asukohtadest ei hakka ma üldse unistamagi, sest rahvamassid ja mina ei ole just hea kooslus.

Meie ööbimiskoht asub Belvedere'is, nii et edasi-tagasi Londoni kesklinna vahet traavimine tundub mõttetu, seega tahaksin teha mingid umbkaudsedki plaanid kaheks ja pooleks päevaks, mis ei hõlmaks väga palju rahvamasse, ühest linna otsast teise sõitmist või muid ebamugavusi. Kui keegi oskab häid soovitusi jagada, siis ma olen üks suur kõrv. Mainin lihtsalt ära, et nii mina kui ka mu õde oleme küll väga kultuurihuvilised (tema on nt ka ajaloolane), aga me eelistaksime kogeda võib-olla rohkem tänapäevast Londonit, hipsterikultuuri, lahedaid kontserte jne jne. Mitte päris vahtkonnavahetust või Towerit, kuigi ega needki mööda külgi maha ei jookseks.

29 juuni 2018

Ah et miks üldse vaadata jalgpalli?

Pärast Saksamaa kaotust ei ole pealkirjas esitatud küsimus võib-olla nii retooriline, kui enne, aga püüame edasi elada. Raskustega, aga siiski. Mu ema sõitis just eile Berliini ja ma andsin talle karmi käsu igasugustest jalgpalliteemalistest mõtteavaldustest hoiduda (mitte, et ta saksa keelt räägiks, aga siiski), sest praegu on sealmail jalgpall isegi valusam teema kui Hitler. Kasu küll tema mitterääkimisest pole, sest terve Saksa televisioon on täis erinevaid arutelusid, mis läks valesti. Mul on mõned teooriad.

– Saksamaa koondisel pole tipuründajat. On väga häid tsenderdajaid ja söötjaid, pall saadakse keskväljalt kiiresti värava alla, aga edasi ei osata seda palli kuidagi võrku lüüa. 

– Seoses eelmise punktiga: neil pole väljakul liidrit, kes suunaks mängu vajadusel ümber või annaks teistele motti juurde. Neuer võib küll väga hea väravavaht olla, aga kui ta oma väravas on (tihti küll mitte), siis ei saa ta kaptenina kuidagi mängu juhtida, kui tegevus teise värava all on. Vot kui Lahm oli kapten, siis oli teine asi. 

– Erinevate põlvkondade segamine on toonud kaasa selle, et die Mannschaft on jagunenud kaheks Bundiks, mis kuidagi omavahel koostööd teha ei oska. Noortel on jalgpallist oma nägemus, endistel maailma meistritel oma ... Lõpptulemus ongi meeskond, kes ei suuda absoluutselt kokku mängida. Nii palju valesööte pole ma enne näinud. 


***

Nii aitab Saksamaast, jalgpall läheb edasi ja mul on juba uus lemmikki valitud. Õigemini vana, sest see meeskond mind üldse jalgpalli juurde tõi: Hispaania.

Pikk sissejuhatus ja teemast möödarääkimine tehtud, aeg anda arutust, miks jalgpall selline masse hullutav spordiala on. Või siis miks ta mind hullutab. Minu jaoks on jalka MMid iga kolme aasta ja 11 kuu tagant toimuv põgenemiskunst: ma võtangi terve selle ühe kuu, vaimustun jalkast, kannan oma jalkariideid, hüppan, kargan ja joon Carlsbergi, teen rohkelt ennustusi, vaimustun ja langen meeleheitesse. See üks kuuke iga nelja (või siis kahe, kui EMid sisse arvestada) aasta tagant aitab mul põgeneda olme eest ja püsida mõistusel. Sten küsis mult kunagi, mis võlu jalgpallil on, tema küll aru ei taipa – ja ma ütlesin, et see on hobi nagu iga teine. Mõni vaimustub söögitegemisest, mõni kudumisest, mina jalgpalli MMidest. Teiseks loob kaasaelamine sellise mõnusa ühtsustunde – näe, seal staadionil on minu võitluskaaslased, nad on nagu mina! Sellepärast ma tahangi alati enne MMi valida oma lemmikmeeskonna, osta jalkasärke, täita tabelit jne. Mulle meeldib see ühtne rõõm ja ühtne viha, mida jalka tekitab.

Ma mäletan väga hästi, millal mind üldse jalgpall huvitama hakkas. See oli aastal 1998, kui finaalis mängisid Prantsusmaa ja Brasiilia. Me vaatasime seda mängu suure kuhja sugulastega Pärnus ja elasime nii paaniliselt kaasa, et katus oleks võinud pealt lennata. Ma olin Brasiilia poolt ja ma mäletan nii hästi oma meeleheidet, kui ta kaotas. Siis oli neli aastat vahel, ma sain vanemaks (khm, 12-aastaseks) ja ka jalka osas palju targemaks. Sellest MMist mäletan ma ka vaid üht mängu väga eredalt: kolmanda koha mängu Türgi ja Lõuna-Korea vahel, mis kujunes üle ootuste põnevaks, sest kui ma õigesti mäletan, löödi juba esimesel minutil värav. Nii, edasi: 2004. aasta EM. See tähistab minu aktiivse jalkafänluse algust, sest siis tuli Hispaania koondisesse Fernando Torres ja mu tiinekasüda armus jäägitult. Samal aastal debüteeris EMil ka Christiano Ronaldo, aga tema jättis mind üsna külmaks. 2004. aasta EM oli huvitav veel kahel põhjusel: esimest korda osales seal Läti (ei saanud paraku alagrupist edasi, aga mängis Saksamaaga viiki) ning võitis Kreeka. Kreeka võitu nimetati ka jalgpalli surmaks, sest nad mängisisd nii koledasti ja nende nn edu seisnes selles, et nad lihtsalt ei lasknud vastasmeeskonnal mängida. Finaalis elasin ma täiega Portugalile kaasa ja olin seetõttu veel eriti kurb. Edasine on ajalugu: minust oli saanud suur fänn.

Paremat pilti endast koos oma fännisärgiga ma ei leidnud. Ehk päästab.

24 juuni 2018

Kas me sellist MMi tahtsimegi?

Tagasi jalkalainel .. peaaegu. Ma olen tegelikult veidi pettunud selleaastases MMis, sest esiteks VAR. Ma tean, ma tean, et see peaks muutma jalgpalli ausamaks ja aitama lahendada küsitavaid olukordi, aga kindel on ka see, et see muudab jalgpalli ikka oluliselt igavamaks. Mängijad ei julge enam platsil piire kombata ning kohtunikud jätavad otsuseid tegemata, sest "videokohtunikud ju niikuinii ..." Bullshit. Ma olen nõus Indrek Schwedega, kes ütles, et tema jaoks jalgpall ei ole sport, aga mida rohkem igasuguseid kontrollmehhanisme tuleb ja jalgpalli raamidesse suruda üritab, seda sportlikumaks ja ka igavamaks see muutub. Kas pole? Sest proovi võrrelda jalgpalli kergejõustikuga, kus iga samm ja hüpe registreeritakse millimeetri täpsusega. Sa võid juba enne kettaheitevõistlust eeldada suht täpselt, kes kui kaugele heidab, sest kõik eelnevad tulemused on sul ees. Aga jalgpallis on ennustused vaid ennustused, sest isegi Põhja-Korea võib Brasiiliale värava lüüa.

Teine üsna pettumustvalmistav asjaolu, millest ma ka enne siin pobisenud olen: jube palju on a) ebavõrdseid või b) täiesti mõttetuid mänge, mis jätavad kas täiesti külmaks või on nii suure tasemevahega, et isegi kommentaatorid piinlevad. Või soovib keegi väita, et tänane Inglismaa-Panama mäng pakkus pinget? Seda ma arvasin.

Aga positiivset ka: ma ei tea, kuidas teised oma jaaniõhtut veetsid, aga mina veetsin üsna suure osa sellest karjudes. Esiteks siis, kui Rootsi Saksamaale värava lõi, teiseks siis, kui Saksamaa viigistas ja kolmandaks Kroosi lõpuvärava järel. Ma olin enne mängu lubanud, et kui Saksa kaotab, siis ei räägi ma enam kunagi saksa keelt (väga raske ülesanne, kui arvestada, et mu töö hõlmab sakslastega suhtlemist), nii et kui Rootsi juhtima läks, olin ma üsna täbaras olukorras. Ei taha ju oma sõnu ka sööma hakata. Õnneks aga viis Saksamaa oma pingelise mänguga ka mu vähesed säilinud närvirakud ja võitis. Jee! Oli see alles mäng!

Üldiselt on aga raske neid häid ja ägedaid mänge kogu muu pudipadi vahelt üles leida. Näiteks hakkavad kohe mängima Jaapan ja Senegal. No kammoon, ma tean, et mõlemad pole päris Eesti või Panama tasemel, aga ikkagi ei suuda ma hetkel välja mõelda, kumma poolt ma siis olema peaks. Teine äärmiselt oluline aspekt on see, et ma olen siiski täiesti terve naine ja tahan vaadata ilusaid jalgpallureid, aga mu maitsele pole selles mängus kedagi. Kus on Neuer, ah? Vot teda võiks kohe pikemalt (mängimas) vaadata.

Järgmine kord kirjutan ma võib-olla sellest, kuidas minust jalkafänn sai ja miks üldse jalkat vaadata tasub, aga vaatan veel - võimalik, et kui ma pean veel taluma mänge, nagu Saudi Araabia - Egiptus, loobun ma oma fänlusest.

20 juuni 2018

Puhkus jalkast ehk räägin hoopis ilust

Ma jälgisin põnevusega, kui siin vahepeal stiilist ja riietest räägiti, sest ma olen selline professionaalne kretinist, kelle töö on seotud riiete ja moega ja kes seetõttu säänsetest teemadest huvitub. Ise ma loomulikult kaasa lööma ei hakanud, sest mu lemmikstiil on selline:


Ehk riidevaba. Kunagi uurisin ma hästi palju, mis riided millise kehakujuga sobivad, mis värve kandma peaks, et pikem paista, milliseid aksessuaare, et kõhnem (see oli eriti oluline). Nüüd kannan ma õue minnes seda, millega kõige mugavam pikki vahemaid läbida on, sest ma kõnnin päevas nii 5-6 km kindlasti, headel päevadel rohkem.

Siis läks aga jutt koledaks ja hakati halvasti ütlema. Ja õigustama, et oma näo ja nimega inimeste kommenteerimine ja kritiseerimine on justkui kuidagi õilsam kui sellesama anonüümselt tegemine. Ma olen siinkohal nõus oma kalli sugulasega, kes selle postituse kommentaarides ütles, et avalikult halvasti ütlemine muudab need halvasti ütlemised justkui õigeks, salongikõlbulikuks. Et kui keegi ees ütleb, et see ja see on loll, kole ja paks, siis arvavad paljud teised, et näed, tema ütles, miks siis mina ei või? Ma tahan ju ka aus ja äge olla, tõtt kuulutada! Ok, mingi blogikonnatiigi lämisemine pole muidugi nii suur asi, aga sama tendents oli ju ka nt Trumpi ja EKREga. Helme ütleb, et kui on must, näita ust ning neegrid ahju – ja suur, oi kui suur osa inimestest vaatas, et ohhoo, kui juba poliitik nii räägib, siis võin mina ka. 

Ma arvan, et paljudel on vastumeelsus mingite asjade, inimeste ja kasvõi riiete suhtes, aga siin tulebki vahe välja, kas ma pean vajalikuks seda avalikult kuulutada, KUI ma tean, et see teeb kellelegi haiget. *Mõtlen natuke aega, mis mulle ei meeldi. Ei meenu.* Ma arvan, et see on viisakuse ja takti küsimus ja paraku need on asjad, mida ei saa õpetada ja mis toovadki palju konflikte kaasa. Mis ühe jaoks on aus ja otsekohene, on teise jaoks ebaviisakas. Nii lihtsalt on. Mina aga eelistan nende tõekuulutajatega mitte suhelda, sest ma tõesti ei taha, et keegi mulle ütleks, et kuule, sa veidi alla ei tahaks võtta? Ausust ei kannata vä?

19 juuni 2018

Jalkablogi vol 21926329 ehk suured põruvad, väikesed võidavad

Tegelikult ei mataks ma Saksamaad veel maha, sest elu ja endised MMid on näidanud, et suured meeskonnad ongi alguses pisut rabedad. Peamiseks põhjuseks on see, et mängijad on just äsja lõpetanud Meistrite liiga (nt Real Madridist on MMil 15 mängijat) ja pole jõudnud piisavalt puhata ega omavahel kokku mängida. Väiksemad ja nõrgemad aga on jõudnud pühenduda MMile, keskenduda, vaadata mänge, analüüsida erinevate meeskondade tugevusi-nõrkusi ja ongi seetõttu esimestes mängudes nagu sabatähed. Paraku kustub nende leek kiiresti, sest kuigi nad toovad esimesse mänguringi kamaluga üllatusi, siis järgmisteks mängudeks, rääkimata siis terveks turniiriks neil võhma ei jagu. See on ka põhjus, miks ma arvan, et Island alagrupist edasi ei saa. Minu ja paljude teiste kurvastuseks suudavad nõrgemad aga tihti suurte võimalused ära solkida. Ma väga, VÄGA loodan, et Saksamaa näitab teises ringis, kas ja millisest puust nad tehtud on, sest muidu pean ma oma fännisärke põletama asuma ning uue lemmiku valima. Aga kelle? Zlatan ja Buffon enam ei mängi, Portugal mulle ka nüüd eriti ei meeldi (kuigi fännivarustus on mul olemas) ... ilmselt tuleb oma vana lemmiku, Hispaania manu pöörduda. Nende särk on mul ka olemas.

Ma tegelikult ootan päris suure põnevusega Qatari MMi, sest kuigi mulle üldse ei meeldi, et see oktoobris toimub – kammoon, sel ajal tahan ma eestlaslikult ängitseda, mitte jalgpallipeo üle rõõmustada – siis ometi huvitab mind väga see, kuidas mõjutab meeskondi, et MMile pole eelnenud Meistrite Liigat. Ma ei kujuta muidugi ette, mida tol aastal Meistrite liigaga üldse tehakse, kas jäetakse ära või lükatakse edasi (ilmselt seda viimast). Oma mõju on ajavahel aga kindlasti. Ja kindlasti ka kuumusel. 

Tänane mäng: Poola-Senegal. Mingitel seletamatutel põhjustel on Epul Senegali jalgpallisärk, nii et tema hoiab pöialt Senegalile (MIKS?), aga mina olen ikka Poola poolt, sest a) Lewandovski on ikka kuradi hea mängija ja b) ma olen Poolas oluliselt rohkem käinud kui Senegalis. Samas pole ka Senegal mingi kehvake, nii et tõotab põnev mäng tulla.