07 jaanuar 2020

Kümme aastat

Täna on esimene jaanuar. 2010.
Eks nüüd nõuab jälle harjumist aasta kirjutamine igasugustele dokumentidele, töödele. Märtsiks harjun ära. Loodetavasti.
Igatahes. Ilm on imeline, võin jäädagi aknast välja vaatama. Peaksin tegelikult koju minema ja olema kasulik, aga ikka ei viitsi. Vb pärast vaatan koolitööd, aga kes seda teab. Praegu aga olen ainuke, kes üleval on, vähemalt siin korteris. Ülejäänud seltskond saabus kell 12 lauldes, ajas mu üles ja vajus siis ruttu ära. Und mul enam ei tule.
Eile oli tore, sest sain veeta aega oma toredate sõpradega. Mulle jumala meeldib see, et paar päeva enne saame tehtud ideaalsed plaanid, samal päeval kukuvad need kokku ja ikkagi tuleme me olukorrast võidukalt välja. Ja nii pea iga peo puhul. Väikese ehmatusega see õhtu möödus, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Nagu meil ikka, sai nalja nabani. Aastavahetus aastavahetuseks, see on suht tarbetu ja korduv üritus, aga mis oli oluline eilse õhtu puhul, on see, et see oli Hannese ärasaatmispidu. See vaene mees läheb 4. jaanuaril sõjaväkke ja on ise sellega nii rahul. Eks me jää teda siia igatsema, aga lõpuks saab ta teha seda, mida ta ammu teha tahtnud on.
Uusaastalubaduste aeg on käes. Ka sel aastal ei luba ma midagi, vb ainult väga vaikselt endale. No eks ma tee selliseid lubadusi kogu aeg, pea iga päev, aga kuidagi ei suuda neid täita. Uusaastalubadusena, et olla popp ja noortepärane, luban ma, et sel aastal kolin ma jälle. See on viimase paari aasta traditsioon. Midagi terendamas on, aga vara rääkida. Veel.

Kümme aastat hiljem: ka seekord mödus aastavahetus toredate sõpradega ja väikese ehmatusega, sest olime kogemata oma saunaga tööle pannud kogu maja tuletõrjealarmi. Ega me seda enne teadnud, kui ühel hetkel püssidega turvad uksel seisid ja aru pärisid. Kõik lõppes aga kenasti. Mis oli teisiti võrreldes 10-aasta taguse ajaga: seekord veetsin aastavahetuse lisaks sõpradele veel Ernstiga, kes vapralt südaööl Vabakale kaasa tuli ja seal korda üritas luua, sest kuidas saab, et pudelid vedelevad maas ja inimesed kõnnivad autoteel? 

Eelmine kümnend on olnud igas mõttes üsna vaheldusrikas. Nagu ma 10 aastat tagasi ennustasin, sai kolimine mu pea iga-aastaseks traditsiooniks ja ausalt öeldes ei julge ma kokku lugedagi, mitu korda ma siis kolisin. Kohe 2010 alguses kolisin Tartust Tallinnasse ning siis mööda Tallinnat siia-sinna. Naersin just sel suvel, et kui ma peaksin oma 50. sünnipäeval külalistele bussireisi mööda endale tähtsaid kohti tegema (käisin kunagi ühel sünnal, kus selline tuur tehti), siis kuluks ainuüksi mu elukohtade peale terve päev. Igaühel oma hobid, eksole. Seevastu töökohti on mul olnud neli (kaks neist samal ajal), lisatööotsi ma ei arvesta, sest neid kõiki ma ei mäleta. Abielusid üks, kooselusid kaks, lapsi üks ja raamatuid üle tuhande. Need ongi vast tähtsaimad arvud, mis meelde jäävad. Kurbnaljakas mõelda, et mu tutvus Bellaga, mis oli kindlasti üks märgilise tähendusega sündmusi, jääb ka täpselt eelmise kümnendi sisse. Nagu ka mitmeid muidu tutvusi, mis mul paraku meeles ei ole.

Ja elagu uus kümnend! Ma ei oska ettegi kujutada, milline see olema hakkab. Ilmselt huvitav ja kolimisterohke. See on mul juba nagu mingi haigus. 


30 detsember 2019

Mida toob uus aasta?

Õige vastus oleks, et kes seda teab. Igal aastal olen ma soovinud rahu ja vaikust ning andnud oma tavapäraseid lubadusi, mis hõlmavad ilusamaks ja kõhnemaks muutumist, aga miski pole siiani täitunud. Ka järgmine aasta ei tõota just väga rahulik tulla, küll aga rahulikum kui praegune, aga arvestades kõike pole see ka eriti kontimurdev ülesanne. 

Kui 2019 oli täis eraelulist akrobaatikat, siis järgmine tõotab oluliselt töisem tulla. Jaanuaris lähen ma koolitusele, kus hakkan ohtralt sotsiaalmeedia turundust õppima, enne ja pärast seda õpin ja katsetan ma ise. Lisaks hakkan veelgi enam turundusega tegelema. Kui seni olen ma olnud põhiliselt kujunduse ja tekstikirjutamise peal, siis nüüd haaran ma uusi asju ka kõrvale. Tundub põnev. Sügisel saab mul siin tööl juba kümme aastat täis ja selleks ajaks on mul eesmärk olla võimalikult mitmekülgsete oskustega inimene. Alustasin ma ju tõlkijana, aga nüüdseks tegelen ma hoopis muude asjadega. Olgu, tõlgin ma ka, aga seda pigem enda jaoks ja mitte enam lihtsalt saksa-eesti, vaid lisandunud on ka läti, prantsuse jms keeled. 

Kõrvalisi hobisid ma juurde võtta ei kavatse, sest ma juba tean, et see niikuinii ei õnnestu. Mu praegune põhihobi ehk Skandinaavia krimkade lugemine võtab niigi kogu mu vaba aja, nii et mul pole mõtet luua illusioone, et ma jõuaks veel näiteks trenni minna. Iseenesest muidugi võiks ju ennast rohkem liigutada, aga kui ma konkreetset vajadust ei näe, siis ei näe ma ka mõtet. Sama on ka toitumisega – viimasel ajal on mu niigi ebaregulaarne toitumine veelgi kaootilisemaks muutunud, aga kuna mu kehakaal ei kurda, vaid püsib kenasti seal 53 kg piirimail, siis ei näe ma ka põhjust midagi muuta. Jube ja üldse mitte eeskujulik, ma tean, aga selline see elu on. 

Kultuurikihti kavatsen ma veelgi enam peale kasvatada ning selle jaoks ootab mind ees juba kaks teatrikülastust ja terve kuhi raamatuid, mida ma paaniliselt lugeda kavatsen. Teatrikülastusi tuleb veel, aga kuna ma olin vahepeal täielikuks teatripõlguriks muutunud (liiga palju igasugust jama sattus ette), siis valin ma etendusi väga ettevaatlikult. Igasugused suveetendused on välistatud. Linnateatrisse ma ka eriti ei kipu. Eks vaatan, mis siis järele jääb. Kergemast (hahaa) meelelahutusest rääkides: Rammstein tuleb Eestisse ja otse loomulikult on mul pilet olemas. Neid teisi rokivanamehi ma vaatama ei kavatse aga minna, sest isegi mul on mingid piirid. See meenutas mulle, et kui ma saatsin oma töökaaslastele pildi oma järjekordsest lemmikmehest (me vahel jagame ilusate meeste pilte oma ühischatis), siis nad ütlesid, et kuni ma elan, on ikka igasugustel meestel võimalust – nende arvamus minu erinevatest lemmikmeestest on ikka väga madal. Ma ei saa aru, miks, mulle meeldivad ikka ainult ja ainult väga ilusad mehed.

Eriti rohkem plaane polegi, välja arvatud see tavapärane, et ma proovin ikka ja jälle kõhnemaks ja ilusamaks muutuda. Samas olen ma juba 30, nii et äkki oleks aeg sellest utoopilisest plaanist loobuda?

Ahjaa, kui keegi kinno kavatseb minna, siis "Jänespüks Jojo" on üks kuradima hea film.

28 detsember 2019

Jõulud

Jõulud on kenasti üle elatud ja praegu ongi selline must auk enne aastavahetust, mil pole justkui midagi muud teha kui uut aastat oodata. Ainult üks külaskäik sugulaste juurde ongi jäänud ja siis on ka mu inimestega suhtlemise mõõt selleks aastaks täis. Muidu õnnestus mul jõulud veeta igati mugavalt kodus ja kõik, kes soovisid, lihtsalt enda juurde kutsuda. Neil päevadel, mil külalisi polnud ja ma jõululaudu ette ei valmistanud, ei tõusnud ma põhimõtteliselt voodistki, vaid lugesin krimkasid. Tõeliselt mõnus jõuluaeg!

Kingitusteks sain ma teatri- ja kinopileteid. Pole parimat kingitust, sest igasuguseid asju, mida tavaliselt üksteisele kingitakse, ma ei taha, ehteid ei kanna ja seega eelistangi kingitusteks igasuguseid toredaid elamusi saada. Või sööki. Ernst oli ka oma roboti üle väga rõõmus ning veetis terve jõuluõhtu kõiki mängule kutsudes. Juba õnnestus mul talle esimesed saksakeelsed sõnad selgeks õpetada ning natukene eriti lihtlabast programmeerimist ka. Tegelikult on lastele, vähemalt Ernstile tohutult raske kingitusi teha, sest a) tal on niigi liiga palju mänguasju, b) ta ise tahaks autosid, aga vt punkt a, c) ma tahaks kinkida talle midagi, mis talle meeldiks ka. Nüüd on mõnda aega hooleta, aga enne sünnipäeva pean jälle ajusid ragistama hakkama. Ma veel ei mõtle sellele. Robot oli aga igati äge ja kui see sealt, kust ma selle tellisin, otsas poleks, soovitaksin seda teistele ka.

Vahepeal tegelesin ma natuke oma uue kodu sisustamisega ka, sest üllatus, üllatus, ma ju kolisin sügisel. Põhilised asjad, nagu seinte värvimine, mööbel ja muu säärane, sain tehtud juba kohe pärast kolimist, aga mõned pisiasjad olid jäänud. Nüüd sai maaler kutsutud viimaseid seinajuppe värvima ning pärast kruvisin veel pildid ka seina. Huh. Ma ei saa öelda, et ma jubedalt sisutamisprotsessi nautinud oleksin, sest mul pole erilist sisustamissilma, aga kui ma praegu enda ümber ringi vaatan, olen päris rahul. Eriti olen ma aga rahul sellega, et põhitööd sai lastud ikkagi professionaalidel teha ehk sisekujundal seina- ja mööblivärv valida ning värvimine maalril teha. Ma olen küll ja küll näinud mingeid isetehtud soperdisi. Õnneks ma tunnen enda piire ja väärtustan ka piisavalt oma aega, et ise nikerdama hakata. Mu uus kodu on minu maitsele vastavalt väike, aga praktiline ja mugav ning asub keset linna. Ma ei tea, äkki teen ma sellest kunagi ka oma esimese piltidega sisustuspostituse, aga see eeldaks, et ma teen põhjaliku suurpuhastuse ja pealegi pole ma kindel, et see kedagi üldse huvitaks.

Aga kuna mul praegu mõtted eriti sügavamaks ei lähegi, siis praegu ma lõpetan. Varsti jätkan ma oma eelmise aasta elumuutuste kirja panemist, aga seda ilmselt alles pärast aastavahetust. 


23 detsember 2019

Jõulude eel

Püha jumal, kui väsinud ma sellest aastast olen. Ma isegi ei ütleks, et mul mingisugune jõulu- või aastavahetuse stress oleks, sest mulle tegelikult meeldib see jõuluaegne sehkendamine, pidutsemine ja jõuluõhtu ettevalmistamine, aga kogu see aasta, mis oli kokkuvõttes VÄGA pingeline ja muutusterohke, hakkab mulle nüüdseks turjale vajuma ja mul on tunne, et tahaksin puhata. Nii kaks-kolm nädalat, nii et voodist üldse välja ei tule. Mul oli tegelikult detsembri alguses puhkus, mille ma olin võtnud just selle plaaniga, enne jõulutralli ennast korralikult välja puhata, aga ma olin rõõmsalt selle aja haige ega saanudki puhata. Või noh, füüsiliselt olin ma ju paigal ja magasin, aga haige olemine pole mingi puhkus, vähemalt mitte minu jaoks. Ma alati imestan, kuidas inimesed suudavad haigena ringi kõndida, tööd teha või kasvõi püsti seista, sest mina olen tavaliselt täielik laip, nii et isegi pesemiseks pean ma ennast väga kokku võtma ja mitu korda vahepeal puhkama. Rääkimata siis millestki aktiivsemast. 

Ahjaa, Epp tuli Tšiilist tagasi.

Vahepeal on aga toimunud ohtralt igasuguseid jõulu- ja muid pidusid ja otse loomulikult ei saanud ma neilt puududa. Ma armastan jõuluaja juures kõige rohkem seda, et siis saab ennast üles lüüa, südamerahuga iga päev sädelevaid riideid kanda ja mööda erinevaid pidusid käia. Mis kingitused ja lastega veedetud aeg? Ma räägin siinkohal siiski tasuta söögist ja joogist ning võimalusest oma parimate riietega promeneerida ning teisi arvustada. Okei, tegelikult seda viimast ma ei teinud (ausalt!), ainult imetlesin. See on lihtsalt vaimustav, kui ilusaid ja stiilseid riideid Eesti naised kannavad, iga jõulupidu on justkui moedemonstratsioon. Lihtsalt imeline! Mul endal on küll alati kerge väljakutse oma hommikumantlist ja teksadest välja rabeleda, aga kui juba kleit seljas ja meik näos, on kohe inimese tunne ka sees. Näiteks üks põhjus, miks mulle kodus töötada ei meeldi (olen proovinud), on see, et siis poleks mul mitte mingit motivatsiooni juukseid kammida või riideid selga panna, aga kui ma kogu aeg sellist nartsu peeglist vaatama peaks, mõjuks see mu enesehinnangule üsna kehvasti. Kõlab võib-olla pealiskaudselt, aga ma tõesti tunnen ennast paremini siis, kui olen oma sädelevad püksid jalga pannud, pea ära pesnud ja natuke meiki näkku pannud. Mis muidugi ei tähenda, et ma näiteks praegu, mil ma selle aasta viimaseid tööasju teen, meigitud oleksin, aga no siiski. Sädelevad riided on ikka seljas.

Lisaks ostsin täna ära viimased jõulukingid. Igal aastal on meil perekonnas suur kaklus nende vahel, kes tahavad kinke teha, ja nende vahel, kes ei taha. Sel aastal otsustasin, et vahet pole, mida teised teevad, mina ostan ikkagi kingitused, sest ma tahan. Jõululaua teen ka mina, aga kes mu kokkamisoskust teavad, teavad ka seda, et see pole mingi kingitus inimkonnale. Igatahes – ma otsustasin, et Ernst saab sel aastal ainult ühe kingi ja kuna ma tahan olla siiski popp ja noortepärane ema, saab ta kingituseks roboti. Ma pole veel pakki lahti teinud, aga tegemist peaks olema Galileo õpperobotiga, mis räägib saksa keeles ja mida saab programmeerida igasuguseid põnevaid asju tegema. Sellega on mul plaan hakata Ernstile ka saksa keelt õpetama, sest tal oli õnn sündida siiski saksa filoloogi perekonda. Kahjuks aga kukkus mu plaan, Ernst ainult ühe kingitusega jätta, kardinaalselt läbi, sest eile tuli ta Tartust koju mitme suure kingipakiga. Oh joy! Samas las lõbutseb, kuni saab. Ja täna, kui ma üritasin talle jõulurõõmu süstida ja teatada, et jee, homme on jõululaupäev ja saab kingitusi, teatas ta mulle stoiliselt, et ta juba sai kingitusi. Mis seal ikka, loodan, et see robot ikka sobib, aga kui ei sobi, siis mängin ise.

Kusjuures jõuluvanasse Ernst ei usu. Ma ei tea, kas lasteaias räägiti või on ta ise äärmiselt skeptiline inimene, aga ühel õhtul teatas ta mulle, et jõuluvana ega koletisi pole olemas. Ja enne, kui ma reageerida jõudsin, ütles ta ka, et gepardeid pole olemas, aga sellele pidin ma juba vastu vaidlema. Küll aga ei takistanud jõuluvana mitteuskumine tal lasteaias rõõmsalt "jõuluvanale" laulmast. Mul on tunne, et ta suhtub jõuluvanasse kui näidendi- või muinasjututegelasse, keda olemas pole, aga kelleks täiskasvanud vahel millegipärast riietuda armastavad. Miks mitte. Mina pole ka kunagi jõuluvanasse ega päkapikkudesse uskunud, vähemalt ma ei mäleta, et seda teinud oleksin. Täielikult kadus mu niigi olematu usk siis, kui Epp ühel aastal jõuluvana mängis ja noh, isegi viiesena panin ma kaks ja kaks kokku ning sain aru, et kui Eppu sel hetkel toas pole, seevastu aga on Epu häälega rääkiv jõuluvana, on midagi mäda. Küll aga ei tähendanud see, et ma jõule nautinud poleks, mulle just meeldis see, et kõik tegid kõigile vahvaid kinke, saadi kokku ja söödi head-paremat. Jah, mulle meeldiski pigem teada, et mu kingitused tulevad pereliikmetelt ja on tehtud südamest, mitte mingilt müstiliselt jõuluvanalt. Aga tore, et ma juba pärdikuna teadusliku mõtteviisiga olin ega uskunud igasugust jama. 

Aga nüüd teen nüüd paar reklaami valmis ja siis lähen kuusejahile. Sel aastal kavatsen elu esimese jõulukuuse koju tuua ja seda ehtida ja käituda üleüldse nagu korralik täiskasvanud pereinimene.


19 detsember 2019

Kasvatamisest

Ma loen praegu Aleksei ja Marcus Turovski raamatut "Teekond urust templisse" ning kohe alguses oli kirjas selline huvitav lause: "/.../ liigi edukuse määraja on eelkõige lastelaste põlvkonna kvaliteet ja kvantiteet. Teiste sõnadega on küsimus selles, kui pädevateks lapsevanemateks kasvatame oma lapsed".

Loomulikult hakkasid mul sealt mõtted kohe edasi arenema, sest ma ju ikka mõtlen iga päev, kuidas olla parem lapsevanem, kuidas kasvatada oma last nii, et ta tulevikus mind kõikides oma probleemides ei süüdistaks (raudselt mingil hetkel süüdistab) jne jne. Samamoodi on ju ka praegune lapsevanemate põlvkond hästi teadlik, kõik kohad on täis nippe, trikke, nõuandeid ja paraku ka hirmujutte, kuidas mingid väiksed asjad lapse psüühika täielikuks persse keeravad, nii et vahel jääb mulje, et lapse kasvatamine kõikide nõuannete järgi on justkui Fabergé muna varastamine eriti turvatud seifist. Seda, mitu korda ma olen mõelnud, et krt, mina küll selle kasvatusakrobaatikaga hakkama ei saa, pole mõtet üles lugedagi. Ega ka neid kordi, mil ma olen mõelnud, kui imelikud ja nõmedad ikka kõik need nõuandjad on. Aga kui ma seda lauset (ja veel paljusid teisi sealt raamatust) lugesin, hakkasin ma mõtlema hoopis sellele, et peaaegu kõik mu tuttavad on pärit n-ö ebatraditsioonilistest/katkistest peredest, st kas siis kasvanud ühe vanemaga, mõne kasuvanemaga, elanud läbi muid traumasid või õnnetusi ja – nad kõik on täiesti terved ja hästi funktsioneerivad inimesed. Ma ei tea vist ... olgu, võib-olla mõnda tean ka, aga ega ju suletud uste taha näe, ühesõnaga, nii palju, kui ma tuttavatega rääkinud olen, olen ma kuulnud ikka väga keerulisi lugusid ja ometi need inimesed on elus, rõõmsad, tugevad ja kõike muud. Et kas siis on mu muretsemisel alust? Äkki peaks vabamalt võtma ja aru saama, et lapsed kasvavad ikka ise kuidagimoodi ikka üles? Et kuigi lastele tunduvad mingid elamused jube traagilistena, siis tegelikult on see elu osa ja muudab hoopis neid tugevamaks? Mine võta kinni.

Eile oli mul näiteks Ernstiga selline olukord, et läksin mina lasteaeda, kus nad vaatasid kõik rõõmsalt multikat, ning kohe, kui õpetaja nägi, et ma tulin, saatis ta Ernsti poole multika pealt minema. Ernstile ei meeldi üldse, kui mingi asi pooleli jäetakse, eriti multikad, mida ta niigi ülivähe näha saab, sest kuri ema kodus ei näita. Igatahes oli ta väga kurb, nuttis ja pärast, kui kogu traagika oli unustatud, küsis ta mult: "Miks täiskasvanud alati (tema keeles kunagi) ei nuta?" Ma vastasin talle: "Sest nad on õppinud mitte nutma. Täiskasvanutel on iga päev palju väikeseid pettumusi ja kõige peale nutta ei jõua." Ja ma mõtlesin, et tõepoolest, kui laste teelt kõik pettumused koristada, võib täiskasvanuna elu päris raske olla, kui oma vatimajakesest välja kukkuda.

Ma ei ole kindel, et kogu mu jutt nüüd selle alguses toodud raamatulausega seostus, aga selline ma juba olen. Segane ja müstiline.

Raamatut soovitan aga soojalt.

17 detsember 2019

Detsember

Ma olen täna tööl pool päeva puhisenud nagu vihane okassiga, nii et otsustasin vahelduseks tulla blogisse närve puhkama. Ah ei miks ma vihane okassiga olen? Eks ikka sellepärast, et a) mul oli puhkus, b) ma olin lõviosa puhkusest haigusega voodisse aheldatud, c) ma tulin täna esimest päeva tööle ja keegi oli mu programmis kõik mu seaded segi ajanud, d) lätlased arvavad, et kui nad mulle üht ja sama meili umbes 3x saadavad, saan ma sealt vajaliku info, mida seal tegelikult kirjas pole, kätte. Lisaks tuli mul siin kõiki neid tööasju tehes oma tavapärane haletsushoog peale ja ma mõtlesin, et keegi ei hooli minust, kõik tahavad lihtsalt et ma tööd teeks.

Ei, tegelikult pole asjad nii hullud. Ma pole lihtsalt veel 100% terve, mu pea valutab ja siis tunduvad väikesed probleemid suuremad, kui nad tegelikult on. Ma tahtsin positiivse vahemärkusena lisada, et pärast mu suurt südamepuistamist kirjutasid mulle privaatselt päris mitmed inimesed (mehed suures enamuses) täpselt seda, mida mul kuulda vaja oli: et ma siiski olen ilus tark ja hea ja võtan alati vastu õigeid otsuseid. Ok, mitte täpselt nii, see on minu kokkuvõte. Väga armas igatahes! Ma ei saa öelda, et see postitus ja kogu tagasiside mind nüüd täielikult tervendanud oleks ja et ma nüüd rõõmsa ükssarvikuna aasal kappaks, aga väikesed sammud on astutud.

Ega ma tegelikult pikemalt jaksagi praegu kirjutada, sest töid ja jõulupidusid on nii palju. Panen hoopis lõppu pildi Ernsti jõulupeost ja väga metsikute juustega Ernstist. Ausalt, ma viiks ta juuksurisse, aga ta juuksed kasvavad nii kiiresti, et ma lihtsalt ei jõua ja pealegi on tal peas haav.

10 detsember 2019

Natuke juttu Pariisist


Tänaseks olen ma edukalt Pariisist tagasi ja isegi tööl, kuigi lennuk maandus eile õhtul kell 22.30. Tegelikult mul isegi vedas, sest kui ma eile mittetöötava ühistranspordiga lennujaama üritasin jõuda, olin ma üsna veendunud, et see lennuk väljub küll ilma minuta. Aga – lõpp hea, kõik hea, jõudsin isegi varuga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Pariis oli imeilus. Ma ei tea, kas tänu streigile või aastaajale, aga tänavad olid suhteliselt tühjad, mistõttu oli liiklemine hästi mugav. Jalgsi. Ühistransporti otsustasin targu mitte kasutada. Ega muudmoodi streiki näha polnudki, ainult terve linn oli politseinikke ja sandarme täis, kes siis iga möödujat kahtlaselt piidlesid. Lisaks avaldus streik väga huvitavalt näiteks L'Orangerie muuseumis, kus oli avatud ainult Monet' vesirooside saal ja seegi tasuta. Mulle sobis see väga hästi, sest kuigi ma noidsamu vesiroose juba 6 aastat tagasi vaatamas käisin, võin ma neid alati uuesti vaadata. Kahjuks aga pidin loobuma Manet' maalide imetlemisest, sest Orsay muuseumi järjekord oli liiga pikk. Eks see oli mu enda süü, et ma kohe varahommikul sappa ei jooksnud, vaid voodis unelesin, aga ma olin kohe reisi alguses võtnud seisukoha, et kuhugile kiirustama ma ei hakka. Lõppude lõpuks on mul siiski puhkus.

Ööbimiskoha valisin aga targu kesklinna, Louvre'ist üle jõe, viie minuti kaugusele. Ma armastan Pariisi vasakkallast meeletult, kuigi sealsed ööbimiskohtade hinnad on röögatud. Aga taas – mul oli siiski puhkus. Lisaks ei tahtnud ma kulutada oma niigi vähest aega metrooga sõitmisele. Jumal tänatud, et ma metroo peale lootma ei jäänud, sest kui oleksin kuhugi mujale majutuse bronninud, oleksin ma seal "kusagil mujal" ka terve aja kössitanud, sest metroo ju ei liikunud. Nüüd aga sain astuda uksest välja, vaadata vasakule ja näha kohe lossi, keerata paremale ja minna Saint-Germainile. Mis saaks veel parem olla? Korter ise oli pisike ja väga pariisilik, samas majas asusid ka boulangerie ja baar, aga mul ei olnudki juhust neid külastada, sest nad olid absoluutselt alati kinni, kui ma neist möödusin. Väga kummaline.

Küll aga jalutasin ma Champs Elyséel, ronisin Montmartre'il, vaatasin Trocadero aedades Eiffeli torni sädelemist, külastasin Armastuse seina, Tuilleries' aedade jõuluturgu ja kõike-kõike muud, mis nende vahele jäi. Väga sügavat muljet avaldas mulle Lafayette'i jõulukuusk (ülemisel pildil), kuigi see inimmass, mis samuti kuuske pildistama oli tulnud ...  mnjah (mind hakkas just kummitama Sõpruse Puiestee laul "Miks ma ei võiks olla maailmas üksi"). Lisaks sõitsin taas Seine'i jõel, aga seekord olin ma paadis ainus inimene. Väga luksuslik. Loomulikult ei jäänud külastamata ka kohvikud, väikesed poekesed ja kõik muu, mis vähegi võimalik. Ja mida jõudsin. Õhtuks olid alati jalad nii väsinud, et ma lihtsalt kukkusin voodisse.

Aga kodus on hea tagasi olla. Järgmisena siis Londonisse!