20 juuni 2018

Puhkus jalkast ehk räägin hoopis ilust

Ma jälgisin põnevusega, kui siin vahepeal stiilist ja riietest räägiti, sest ma olen selline professionaalne kretinist, kelle töö on seotud riiete ja moega ja kes seetõttu säänsetest teemadest huvitub. Ise ma loomulikult kaasa lööma ei hakanud, sest mu lemmikstiil on selline:


Ehk riidevaba. Kunagi uurisin ma hästi palju, mis riided millise kehakujuga sobivad, mis värve kandma peaks, et pikem paista, milliseid aksessuaare, et kõhnem (see oli eriti oluline). Nüüd kannan ma õue minnes seda, millega kõige mugavam pikki vahemaid läbida on, sest ma kõnnin päevas nii 5-6 km kindlasti, headel päevadel rohkem.

Siis läks aga jutt koledaks ja hakati halvasti ütlema. Ja õigustama, et oma näo ja nimega inimeste kommenteerimine ja kritiseerimine on justkui kuidagi õilsam kui sellesama anonüümselt tegemine. Ma olen siinkohal nõus oma kalli sugulasega, kes selle postituse kommentaarides ütles, et avalikult halvasti ütlemine muudab need halvasti ütlemised justkui õigeks, salongikõlbulikuks. Et kui keegi ees ütleb, et see ja see on loll, kole ja paks, siis arvavad paljud teised, et näed, tema ütles, miks siis mina ei või? Ma tahan ju ka aus ja äge olla, tõtt kuulutada! Ok, mingi blogikonnatiigi lämisemine pole muidugi nii suur asi, aga sama tendents oli ju ka nt Trumpi ja EKREga. Helme ütleb, et kui on must, näita ust ning neegrid ahju – ja suur, oi kui suur osa inimestest vaatas, et ohhoo, kui juba poliitik nii räägib, siis võin mina ka. 

Ma arvan, et paljudel on vastumeelsus mingite asjade, inimeste ja kasvõi riiete suhtes, aga siin tulebki vahe välja, kas ma pean vajalikuks seda avalikult kuulutada, KUI ma tean, et see teeb kellelegi haiget. *Mõtlen natuke aega, mis mulle ei meeldi. Ei meenu.* Ma arvan, et see on viisakuse ja takti küsimus ja paraku need on asjad, mida ei saa õpetada ja mis toovadki palju konflikte kaasa. Mis ühe jaoks on aus ja otsekohene, on teise jaoks ebaviisakas. Nii lihtsalt on. Mina aga eelistan nende tõekuulutajatega mitte suhelda, sest ma tõesti ei taha, et keegi mulle ütleks, et kuule, sa veidi alla ei tahaks võtta? Ausust ei kannata vä?

19 juuni 2018

Jalkablogi vol 21926329 ehk suured põruvad, väikesed võidavad

Tegelikult ei mataks ma Saksamaad veel maha, sest elu ja endised MMid on näidanud, et suured meeskonnad ongi alguses pisut rabedad. Peamiseks põhjuseks on see, et mängijad on just äsja lõpetanud Meistrite liiga (nt Real Madridist on MMil 15 mängijat) ja pole jõudnud piisavalt puhata ega omavahel kokku mängida. Väiksemad ja nõrgemad aga on jõudnud pühenduda MMile, keskenduda, vaadata mänge, analüüsida erinevate meeskondade tugevusi-nõrkusi ja ongi seetõttu esimestes mängudes nagu sabatähed. Paraku kustub nende leek kiiresti, sest kuigi nad toovad esimesse mänguringi kamaluga üllatusi, siis järgmisteks mängudeks, rääkimata siis terveks turniiriks neil võhma ei jagu. See on ka põhjus, miks ma arvan, et Island alagrupist edasi ei saa. Minu ja paljude teiste kurvastuseks suudavad nõrgemad aga tihti suurte võimalused ära solkida. Ma väga, VÄGA loodan, et Saksamaa näitab teises ringis, kas ja millisest puust nad tehtud on, sest muidu pean ma oma fännisärke põletama asuma ning uue lemmiku valima. Aga kelle? Zlatan ja Buffon enam ei mängi, Portugal mulle ka nüüd eriti ei meeldi (kuigi fännivarustus on mul olemas) ... ilmselt tuleb oma vana lemmiku, Hispaania manu pöörduda. Nende särk on mul ka olemas.

Ma tegelikult ootan päris suure põnevusega Qatari MMi, sest kuigi mulle üldse ei meeldi, et see oktoobris toimub – kammoon, sel ajal tahan ma eestlaslikult ängitseda, mitte jalgpallipeo üle rõõmustada – siis ometi huvitab mind väga see, kuidas mõjutab meeskondi, et MMile pole eelnenud Meistrite Liigat. Ma ei kujuta muidugi ette, mida tol aastal Meistrite liigaga üldse tehakse, kas jäetakse ära või lükatakse edasi (ilmselt seda viimast). Oma mõju on ajavahel aga kindlasti. Ja kindlasti ka kuumusel. 

Tänane mäng: Poola-Senegal. Mingitel seletamatutel põhjustel on Epul Senegali jalgpallisärk, nii et tema hoiab pöialt Senegalile (MIKS?), aga mina olen ikka Poola poolt, sest a) Lewandovski on ikka kuradi hea mängija ja b) ma olen Poolas oluliselt rohkem käinud kui Senegalis. Samas pole ka Senegal mingi kehvake, nii et tõotab põnev mäng tulla. 

17 juuni 2018

Kiire kokkuvõte senisest jalkast

Sa püha püss, mis mängud! Täna ma loomulikult kurvastasin, sest Saksamaa kaotas, aga samas - see see jalgpalli võlu ongi, et kunagi ei saa 100% kindlalt enne mängu öelda, kes võidab. Aga reedene mäng Hispaania ja Portugali vahel oli nii äge, et mul jättis süda lööke vahele. Mõned tähelepanekud ka. 
  • Nagu Epp ütles, siis praegu on kõige suurema võidutahtega meeskonnad Hispaania, Portugal ja Island.
  • Portugalil ja Argentiinal on üks ja sama probleem: nad mängivad ühe mängija najal. Paraku pole see kõige jätkusuutlikum mängutehnika, sest võib juhtuda nii, nagu 2014. aastal Brasiilias, mil Neymar löödi vigaseks ning ülejäänud mängijad olid nagu peata kanad.
  • Seetõttu on palju suurem eelis meeskondadel, kus on pikk varumeestepink ja ühtlaselt tugev tiim. Nagu Saksamaa või Hispaania. 
  • Ma väga loodan, et Saksamaa tegi tänasest mängust oma järeldused, sest kuldreegel on: kui sa ei löö, lüüakse sulle. Enne mängu kartsin ma pigem seda, et Neuer veab alt, sest ta oli pikalt põlvevigastusega mängudest eemal, aga ei, tema oli ikka tavapäraselt hea perfektne. Ja tavapäraselt karistusalast väljas.
  • Penaltid (mitte mängujärgsed) on iga meeskonna jaoks äärmiselt suure tähtsusega, sest need näitavad, kas mängija on ka vaimselt tugev. Heaks näiteks on nt Ronaldi penalti Hispaania vastu 5. minutil. Esiteks: nii alguses pole veel mängijad jõudnud mängu sisse elada, ei füüsiliselt kui ka vaimselt. Teiseks: nagu me nägime, käis De Gea Ronaldole enne löömist sitasti ütlemas ja nõrgema psüühhikaga mehe võib see verest välja lüüa või vihaseks muuta. Ronaldo lõi aga palli sisse ja nagu näha, mõjus see tervele meeskonnale väga motiveerivalt. Täpselt vastupidine juhus oli Argentiinaga.
  • Tavaliselt on ikka nii, et meeskonnas on üks mängija, kes lööb penalteid/karistuslööke. Mõnel juhul on see suisa väravavaht olnud (aga seda siis üldiselt penaltiseeriates). Miks, oo, miks ei võiks Argentiina endale ka sellise koolitada? Messi võib ju superstaar olla, aga penaltilöömises on ta kehvake. Kammoon, isegi mina tean seda, miks siis treener mitte?

Nagu kõik juba aru saanud on, ei maksa mult 15. juulini mingit muud ja seksikamat juttu oodata kui ainult jalgpalliteemalist. Ehk kannatate ära.

Üks näide kodusest jalkanännist.
Veel üks näide.

14 juuni 2018

Jalgpalli MM algas!

Ma kuulasin täna hommikul Vikerraadiost Taavi Libe intekat Andres Mustaga (ei viitsi linki otsida, kes tahab, otsib ise) ning see pani mind mõtlema mitmele asjale.


– Mina ei kilju ka vaimustusest, kui ma loen, kuidas Venemaal kodutuid koeri tapetakse ja prostituute pagendatakse, aga samas ei üllata mind need uudised grammivõrdki. Esiteks toimusid Moskva olümpiamängude ajal täpselt samasugused sündmused (isegi vist Eestis? Ma justkui oleks midagi kuulnud), nii et kõik oleks pidanud juba FIFAle ja üleüldse spordifännidele teada olema. Pole vaja nüüd ohkida, et ihsänt, kui hirrrrmus. Teiseks toovad kõik suured spordiüritused kaasa suurt kahju ühiskonna põhjaelementidele (kodututele inimestele ja koertele, prostidele), sest ikka tahetakse väliskülalistele ja maailmale ennast paremas valguses näidata. Venemaa ei erine selle poolest mitte millegi poolest nt Brasiiliast, kes 2014. aastal MMi korraldas. 

– Quo vadis, World Cup? Ülejärgmisel MMil USAs-Kanadas-Mehhikos osaleb 48 meeskonda, mis minu arvates on selgelt liiga palju. Esiteks muutub tase ebaühtlaseks ja teiseks tuleb kindlasti ette aina rohkem ja rohkem selliseid mänge, nagu selleaastane avamäng Venemaa ja Saudu Araabia vahel, mis mitte kedagi ei huvita. See ei ole enam vaatemänguline ja eksklusiivne võistlus, kuhu saavad ainult paremad, vaid mingi suvaliste jalgpallurite kokkutulek. Vaataja ei suuda enam võistlusi hoomata, mängijad ei jõua nii palju mängida ... ma ei suuda mõeldagi kõiki põhjusi, miks see väga, VÄGA halb mõte on.

– Veel kurvemaks muudab mind asjaolu, et järgmine, Qataris toimuv MM 2022. oktoobris on. Ma saan aru muidugi, et suvel oleks seal jalgpalli mängimine kollektiivne suitsiid, aga ikkagi. Mis saab Meistrite liigast? Pealegi pole sügisene World Cup ikkagi see.

– See pole nüüd seotud hommikuse saatega, aga kuna mul on kodus suht väike telekas, siis otsustasin juba ammu, et suuremad mängud vaatan kusagil mujal. Näiteks homset mängu lähen ma Kaisaga koos vaatama uude spordirestorani, mis Kristiines avati. O'Learys oli vist nimi? Igatahes tundub olevat tegu täiega põneva kohaga, sest lubati, et igalt istekohalt näeb jalgpalli. Ikka parem, kui kusagil Dublineris joodikutega vaate pärast võistelda. Kui siin leidub veel inimesi, kes armastavad jalgpalli, Saksamaad või mind, siis võite minuga mõnel järgmisel mängul ühineda.

– Ennustused ka. Ma pakun, et finaali jõuavad Portugal ja Saksamaa ning võidab .... Ei, seda ma ei julge ennustada.


11 juuni 2018

Miks ma armastan Tallinna?



Lahedad linnakud, nagu Loomelinnak või Rotermanni kvartal on ideaalsed ajaveetmiskohad. Mulle meeldib tohutult Rotermanni uus kohvikutänav, kus hinnad küll väga kutsuvad pole, aga kus on ülimõnus ka niisama jalutada. Ja Loomelinnak ... ma pole küll traditsiooniline hipster ja kui mingid tänavatoidufestivalid seal on, hoian pigem eemale, aga kui peotuju tuleb, suundun ma pigem Telliskivvi kui Vanalinna.

Tallinn on väike. Ka kõige kaugemast linnaosast saab üsna ruttu kesklinna. Berliinis või Kiievis viibides häiris mind tohutult see, et oma ööbimispaigast linna minemiseks pidin ma u poolteist tundi sõitma, või et kui ma kasvõi Kesklinnas olles kuhugi minna tahtsin, pidin täistuubitud ühistransporti kasutama. Väga, väga tüütu. Tallinnas on kogu Kesklinn hoomatav ja kõik vajalikud kohad jalutuskäigu kaugusel.

Inimesed ja see, et neid on siin nii vähe. Ma muidugi jätan praegu Vanalinna arvestamata, sest tallinlased ise seal eriti ei käi, aga isegi, kui Vanalinn oma kõige hullematel päevadel sisse arvestada, ei anna seda võrrelda sellega, mida ma olen kogenud Kufürstendammil või Pariisis. Kui Berliinis kellelgi käest lahti lased, võid temaga juba mõttes hüvasti jätta, sest uuesti kohtuda pole lihtsalt võimalik (ma räägin ikka Kurfürstendammist, rahulikumaid kohti on ka). Ja ... mulle ei meeldi suured rahvamassid üldse. Ja lisaks meeldib mulle see, et tallinlased ei tüüta üksteist ja ma saan rahulikult ilma kellegagi suhtlemata bussiga sõita, poes käia või isegi liftis sõita. Nii mõnus!

Meri. Kas ma pean rohkem ütlema? Mult on küsitud küll, et kui tihti ma siis mere ääres käin või merd kasutan, aga mu vastus on alati: väga tihti. Merd näen ma põhimõtteliselt iga päev ja mere ääres veedan ma aega iga nädal. Mikita nüüd kindlasti kurvastab, aga kui ma ennast mere ja metsa vahel jagama peaksin, siis saadaksin ma metsa (putukad! loomad! torkivad põõsad!) seenele ja valiksin iga kell mere. Mulle meeldib see rahu ja vabaduse tunne, mis mind mere ääres valdab. Isegi oma pandavaimad sebitavad olen ma alati Linnahalli katusele vedanud, et nendega merd vaadata.

Tallinn on lapsesõbralik ja kui ma nt nädalavahetusel mõtlen, et vahelduseks võiks lapsega ka tegeleda, siis probleem pole selles, kuhu minna, vaid kuhu mitte minna. Muuseumid, mänguväljakud, pargid, sajad üritused – ole ainult mees ja vali! Ja ma olen üliõnnelik ka uute trammide ja trammipeatuste üle, mis on ühel tasandil, nii et mul on nii mugav oma pärdikuga ühistransporti kasutada. Kergliiklusteid võiks küll rohkem olla, aga hetkel piisab mulle olemasolevatestki.

Muuseumid ja kohvikud, sest ma olen siiski vana inimene, kes mingeid aktiivseid tegevusi ette võtta ei viitsi ja kes tahab kunsti ja kultuuri nautida. Etwas Kultur muss sein, eksole. Siin on muuseumitega ikka väga hästi. Mu lemmikud on kindla peale Tervishoiumuuseum ja uuenenud Maarjamäe kompleks, kus võiks veeta tunde. Kohvikud ... neid tekib ja kaob nii kiiresti, et ma ei jõua järge pidada, aga alati on kuhugile minna. Alati.

Tallinn on suur ja rohkete töövõimalustega linn. See tähendab ka seda, et kui juhuslikult töökoht kaob, leiab uue. Seda ei saa üldse öelda nt Tartu või Pärnu kohta, kus ma ka hea meelega elaksin, aga kus töökohtadega on lood nii nagu nad on. Muidugi võib öelda, et tublid ja targad inimesed saavad igal pool hakkama ja pealegi on ju paljud töökohad kodus töötamise võimalusega, aga Tallinnas on valik ja palgad ikka oluliselt suuremad.


Tallinnas on piisavalt suurlinnavibe'i, mis ei lase sisse hiilida kolkamentaliteedil. Mu hea sõber, kes käib üle Eesti pidusid korraldamas, ütles, et ikka väga on tunda, kas teha pidu Tallinnas või nt Lõuna-Eestis. Mitte, et ma nüüd lõunakaid solvata tahaksin, aga tema sõnutsi sai ta Tallinnas mängida kihvti läänemuusikat, samal ajal kui lõunas nõuti sülti. Ma olen ise ka märganud oma Tallinn-Tartu trajektooril liikudes, et tallinlased on tolerantsemad nii oma- kui ka välisrahvuste ning vähemuste suhtes. Võib muidugi olla, et ma ise ei liigu sellistes ringkondades, kus teisitimõtlejatele peksa antakse, aga ikkagi, selline vabam hõng on õhus. Ja kindlasti on asi ka selles, et Tallinnas on nii palju rahvast, et igasugused tolbajoobid lihtsalt hajuvad ära.



...jätkub kauges tulevikus.


05 juuni 2018

Suvised vestlused

Mõtlen siin vaikselt jaanipäeva peale ja arutan Steniga, mida teha, kui koos on palju lapsi ja palju täiskasvanuid. Niisama grillimine tundub igav, tahaks nagu veel midagi.



Mina: "Jaanipäeval võiks midagi lahedamat teha kui lihtsalt grillida."

Sten: "Heroiini?"



Mul on tunne, et pean ikkagi ise need tegevused välja mõtlema.

31 mai 2018

Igapäevaelu

Lõputu küünlapäev maikuu saab tõepoolest homme läbi. Ma ise ka ei usu seda, sest oeh, see algas ju umbestäpselt sada aastat tagasi. Vähemalt tunne on küll selline, sest juhtunud on nii palju ja lisaks tuli vahepeal suvi ka. Selle viimasega seoses – mitte, et ma kurdaks, aga ma olen pühapäevast saati pidanud iga päev vähemalt kaks korda kannatama metsiku pearingluse käes. Ja mu nägu on ka tedretähne täis, nii et ... ei sobi mulle need palavad ilmad. Peaksin vist kuhugi kolima, kus üldse päikest ei paista.



Ma ei tea, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga ilmselt küll, sest mulle ju meeldib oma tervisest jahuda – mingil hetkel hakkasid mu jalad valutama ja alt ära kaduma. Arvestades seda, et mu igapäevane töötee on u 4 km pikk ja ma läbin seda jalgsi, siis võib jalgade altminemine üsna häiriv olla. Mis seal ikka, pidin ohates dr. Google'ist loobuma ja perearsti juurde minema, kes diagnoosis mul – ja ärge nüüd minestage – radikuliidi. See tähendab, et ma olen nüüd, 28-aastaselt ametlikult vana. Ma ei teagi nüüd, kuidas sellesse suhtuda või tegelikult mis seal ikka – niikuinii tunnen ma ennast iga päev täieliku vanatoina, kui sotsiaalmeedias ringi vaatan, aga et mu keha seda ka nüüd NII selgesti väljendab ...

Sellest inspireerituna läksin ma elus esimest korda ilusalongi ja lasin kulmud ära värvida. Muidu on mul olnud mingisugune tõrge iluprotseduuride vastu, sest ma olen alati kartnud, et kui korra alustan, siis peangi terve elu mingite iluvärkide najal elama ning pealegi olen ma ju veel nii noor ega vaja meiki ega midagi. Nojah, see illusioon sai nüüd purustatud, nii et läks trumm, mingi ka pulgad. Kui end esimest korda uute kulmudega nägin, tahtsin oksele hakata, sest ma nägin välja nagu sadamahoor. Vähemalt enda arvates – nii harjumatu oli! Järgmisel päeval suutsin paremini harjuda ja praeguseks mulle täitsa meeldib mu peegelpilt (kui need õudsed tedrekad, mis juba mu SUUL on, välja arvata). Mis järgmiseks? Kunstripsmed? Ninaoperatsioon? Rasvaimu? Neist viimast kaht läheks tegelikult vaja küll ...



Ma olen  terve maikuu endal naba paigast pingutanud, et mitte oma ääretult suurt kurbust ja leina Ernstile välja näidata, ja see on olnud ääretult raske. Ma olen talle rääkinud küll, mis juhtus ja et ma olen sellepärast väga kurb, aga ... ma ei teagi, kuidas õige oleks. Ühest küljest ei taha ma last vati sees kasvatada ja tema eest päriselu varjata, aga teisalt tundub kolmeaastane veel liiga väike, et surmast aru saada. Ma isegi veel ei saa! Nii et jah, keeruline on olnud see maikuu. Ma ise olen muidugi nagu väike laps, elan oma emotsionaalset krahhi füüsiliselt välja, mis tähendab seda, et ma olen haige. Köhin kopse välja ja nuuskan iga paari minuti tagant nina. Noh, et ikka miski mu kehas terve ei oleks.



Tegelikult on järsku alanud suvi ikka mõnus küll. Loodan vaid, et juunikuu samasugune tuleb, sest siis on terve mu suguvõsa otsustanud sünnipäevi pidada. Ja siis on (lõpuks) jalka MM. Jaanipäev. Lisaks tahan ma teha teoks oma ammuse ja siiani millegipärast realiseerimata plaani, rappa päikesetõusu vaatama minna. Kui klassikokkutulekult tulin ja päikesetõusu nägin, tegin küll allesjäänud klassikaaslastele ettepaneku, miks mitte minna päikesetõusu vaatama, aga mingitel arusaamatutel põhjustel teatasid nad haigutades, et ei viitsi. Kuidas nii saab?