24 aprill 2018

Kes tohib arsti juurde viia?

Rents kirjutas kunagi, et EL-is pole mingit seadust, mis keelaks suvakal lapsega arsti juurde minna ja teda nt ümber lõigata lasta, ning nagu ikka, hakkasin ma mõtlema, et ...


... mitte kunagi pole keegi mult Ernstile arstiaega pannes küsinud, kes ma selline üldse olen, et siin last arstile vedada tahan. Ma pean lihtsalt ütlema Ernsti isikukoodi, aga olgem ausad, kui keegi ikka väga tahaks, saaks ta ka selle info kusagilt kätte, ma ei hoia ta vaktsineerimispass šeifis. Ja kui ma olen kohale läinud, siis pole ka siis mitte keegi huvitunud, kes ma sellele titele olen ja miks ma talle nt vaktsiine teha lasen. 

Olgu, Eestis pole ilmselt tihedad sellised juhtumid, kus lapse arstileviimisega või mingite protseduuride tehalaskmisega midagi hullu juhtuks, sest väga palju usukonflikte siin pole. Vist? Ma ei tea, kas Eestis teevad arstid lastele nt ümberlõikamisi? Samas aga vaktsiinitülid on nt igapäevased ja vabalt võib mõni vaktsineerimisvastaste lähedane nende lapse nt ise arstile viia, vaktsiinid teha lasta ja keegi ei köhi. Või? Mult küll võeti pärast Ernsti sündi allkiri, et olen vaktsineerimisega nõus (kuigi siis oleksin ma ilmselt olnud valmis ka oma elundite müümise paberile alla kirjutama), aga kui ma poleks andnud, saaksin ma seda otsust ikkagi lastearsti juures muuta, või mis?


22 aprill 2018

17

Lugesin seda teksti ja ...

Kui ma olin 17, oli mul sõber Mike. Me käisime paar korda kohtamas, paar korda pidutsesime niisama, paar korda rääkisime niisama teineteisele oma murtud südametest. Ma tean, mida mina temas leidsin, sest ta oli ilus, tark, välismaalane (see oli toona hästi oluline) ja ägedalt vana (mingi 28 vist) ning oli ju lahe koolis uhkustada, et "aajaa, ma saan täna Mike'iga kokku. A kes ta on? Ah on üks itimees" ... aga mida tema minus nägi? Ma siiani ei saa aru, sest ma polnud mingi Miss Estonia ja mis kõige eemalepeletavam: ma polnud ka eriti litsakas. Meie "suhe" oli äärmiselt platooniline ja sisaldas pigem teineteisele testide tegemist, aga ometigi võis see kõrvalevaatajale jätta mulje, et oh issand, taas üks Eesti tibi + nilliv välismaalane. Aasta oli siis nimelt 2007 ja see oli aeg, mil Eestisse tulvavate eri maailmajagudest päris poissmeeste (ja kindlasti ka abielumeeste) hulk oli päris muljetavaldav. Vanalinn oli täis vilavate silmadega välismaalasi ja õhetavate põskedega Eesti tibisid, kes kehvas inglise keeles oma unistustest rääkisid ja amelesid. Võib-olla on praegu ka nii, ma ei tea, ma pole enam selles eas, et ma stag party'liste pilku köidaks ... Igatahes. Ma tean, mis mulje ma jätsin: odava, rumala Eesti blondiini mulje. Ma ei ole selle üle kindlasti uhke, aga kuna ma enam midagi muuta ei saa, siis mis seal ikka.

Selliseid hetki oli mul kindlasti veel, aga Mike oli kõige meeldejäävam, sest temaga olime me päris head sõbrad ja ei vestelnud tavalistel "what to you do for a living and what are your hobbies"-teemadel, vaid hoopis psühholoogiast. Ja mingitel arusaamatutel põhjustel arvas ta, et üks 17-aastane piff on just see õige, kellele oma kehvasti läinud armuseiklustest rääkida ja - kuulake nüüd - nõu küsida. Minult. Ma muidugi arvasin toona, et ma olen armuasjade ekspert ja tean kõike, nii et eks ma midagi Hästi Arukat talle ka soovitasin, aga praegu mõtlen küll, et oh god, why. 


Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõtlen, kui hea, et ma enam 17-aastane pole. Toonane kõiketeadmine + meeletu ebakindlus on kombinatsioon, mida ma tagasi ei igatse. 

17 aprill 2018

Vahelepõikeks

Ma igaks juhuks mainin kohe ära, et ega minu poolt nüüd päris pikka aega mingit asjalikku või rõõmsat juttu tulema hakka, sest see teema, millest ma eelmises postituses rääkisin, arenes palju hullemaks ja seetõttu pole mu hing ja süda valmis millegi muu peale ... mõtlema. Isegi uudiseid loen ma läbi udu ja mõtlen samal ajal, kas tõesti inimesi huvitavad sellised asjad? Ja need soojad, ilusad ilmad, mis kõik inimesed õue viisid, jätsid mind ükskõikseks.

Aga päike tõuseb ja loojub iga päev uuesti ja kui peres on veel väike laps, siis ei ole aega ega võimalust nurka pugeda ja halada. Ma just eile vaatasin aknast välja, kus mu pärdik naabrilastega mängis ja kuidas naabrinaine teda rattaga sõitma üritas õpetada ning mõtlesin, et vähemalt elukoha mõttes on mul tohutult vedanud. Mitte loomulikult ühiskonna arvates, sest norm näeb ju ette, et enne lapsi saada ei tohi, kui on enda korter, vähemalt 100 ruutu suur, lapsel oma tuba jne jne, aga mul seda kõike loomulikult pole. On üürikorter, hääästi pisike ja armas, kahetoaline, puuküttega ja Ernst võib oma toast ainult unistada. Aga meil on maailma parimad naabrid, nendesamade naabritega ühine aed, ühised grillpeod ja kevadkoristamised (millest mina ofc osa ei võta). Ja needsamad naabrid ostsid just väiksematele lastele mängimiseks majakese. Mu naabrid on ka ainsad inimesed peale mu ema, õdede ja venna, kelle juurde ma oma lapse südamerahuga hoida jätta julgen. Ja siis ma istusingi eile kodus, vaatasin aknast õues hullavaid lapsi ja mõtlesin, et miskit ilusat on siiski ka veel maailmas alles.


06 aprill 2018

(Meele)heitlikud ajad

... ja meeleheitlikud teod.

Ma ei hakka täpsustama, kes ja mis ja miks, aga mul oleks hädasti vaja leida massööri, kiropraktikut või kedagi, kes suudaks selgroo paika tõmmata ... ja tuleks seda tegema patsiendi koju. Enamik ei tule (katsetatud), aga kui inimene ei saa liikuda ab-so-luut-selt ega saa kodust välja, siis on igasugustest massaažitubadest-särkidest-värkidest vähe abi. 

Ühesõnaga, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oleks suur ja tugev ning teaks midagi selgroogude paikatõmbamisest, siis võib mulle kohe teada anda. Ma oleks väga tänulik ja see tänulikkus ei väljenduks ainult sõnades.

***

Muud mu elus praegu polegi. Üks mu kallis sugulane on väga raskes seisus ja tahaks teda nii-nii väga aidata, aga kuidagi ei saa. Need on need hetked, kus kõik muu tundub nii tähtsusetu rabelemine ja mil saan aru, et kui tõelised hädad on käes, siis pole vahet, kas sul on mitme kuu jagu sääste pangakontol, ainult tervislikud söögid külmkapis ja mitmekorruseline maja pea kohal. Mitte miski ei loe. Ja miski ei aita. Ja karma ka ei aita.

28 märts 2018

Lõpp halale

Lugesin oma eelmise postituse läbi ja naersin natuke omaette, sest ikka ja alati suudan ma mingite asjade üle, mille sihtgrupp ma absoluutselt pole, vinguda. Ja noh, neid asju, mille sihtgrupp ma oleks, on vähe. Vot Marca kirjutas täna ühest ägedast filmist ja selle sihtgrupp olen ma 100%, aga muu ... 

Mida enam ma sellele mõtlen, seda pidetum tunne mul tekib. Juba kooliajal ei tahtnud ma eriti kastidesse mahtuda ja tekitasin alati õpetajates segadust, et ootoot, sa oled ju viieline ja käid igal pool olümpiaadidel ja värki, mis mõttes sa vahetundides suitsu teed ja nädalavahetusel linna peal laaberdamas käid? Ega tänaseks palju muutunud ole (see suitsu ja laaberdamise osa küll on) – ikka jäävad kastid minu jaoks kuidagi liiga kitsaks ja asi pole üldse selles, et ma nii larger than life oleksin – vastupidi. Ma põhimõtteliselt ei teegi midagi. Näiteks meeldib mulle väga rockmuusika ja rokibaarid, aga samas jääb mul nii elustiilist kui ka riietusest vajaka. No vaadake ise, on see siis mõni õige rokinaine?


Õige vastus: ei ole. Pealegi ei kuula ma nii palju underground-muusikat ka, sest ma ei suuda üldse väga palju muusikat kuulata. Õiged rokkarid aga kuulavad, mitte ei kiunu siin, et muusika neid väsitab ja et nad ei kuule, kui muusika mängib (!).

Mis kaste veel olemas on? Noh, naiste kasti ma ka nagu eriti mahtuda ei taha, vähemalt mitte selliste ilusate ja hoolitsetud ja naiselike naiste, sest ma ei viitsi ennast meikida (väga hea juhul suudan hommikuti nina puuderdada) ning kannan ka selliseid riideid, nagu jumal juhatab. Ülalolev pilt on lihtalt üks neist päevadest aastas, mil ma kleiti kannan, aga eriti palju neid ette tulla ei taha. Naiselikud tegevused, nagu trenn, kokkamine ja meeste kallal vigisemine, miks nad nii palju joovad ja sporti vaatavad, jäävad mul ka ära. Pluss siis see, et mu hormoonitase on mehelik. Lisaks ei kuulu ma veel korralike mälumängurite, spordihullude, blogijate ega raamatuhaide hulka, kuigi ma varbaga neis kastides vett katsumas käin. AGA. Ega ma kurda! Elu oleks kahtlemata lihtsam, kui saaks ennast kenasti kasti mahutada ja öelda endale iga kastist-välja-idee kohta, et "korralikud  /lisa ise nimisõna/  nii ei tee", aga kas selline elu ka elamist väärt oleks? Õige vastus: ei oleks. Muide, kastiinimesi on mu ümber rohkem, kui nad ise seda tunnistada julgeksid, sest niiiiiiii tihti loen/kuulen ma seda eelpoolkirjutet lauset, et korralikud/targad inimesed ja muud loomad nii ei tee. Enamasti käib see siis kontekstis "naised nii ei tee", aga eks see jääb mulle sellepärast rohkem silma, et ma ise naine olen (kuigi see hormoontase ... jajaa, ma tean küll!). Igatahes – kuigi mulle selline kastivaba elu meeldib, siis veidi pidetu tunde tekitab see ikka, sest ma ei oska ennast kuidagi identifitseerida.


Aga. Vähem hala, pikem samm. Ma võtsin endale hoopis pooliku kohustuse korraldada klassikokkutulekut (mein Gott, sel aastal saab 10 aastat lõpetamisest. Kümme! Fuck, I'm old), nii et proovin hoopis rohkem selle peale mõelda ja vähem sellele, kuidas ma siia maailma üldse ei sobitu. See viimane lause peaks nüüd näitama, kui sügavmõtteline ma olen, kõik komplimendid vastaval teemal on oodatud.

27 märts 2018

Üks tavaline "mis-ma-vahepeal-tegin" postitus

Vahepeal sai Ernst kolmeaastaseks. Algselt oli plaanis pidada sünnipäeva mängutoas, aga õnneks jäi Sten haigeks ja suur pidi jäi ära. Juhtus aga see, mis ikka, kui sünnipäeva ei pea: inimesed hakkasid tilkuma ja tilkuma ning see oli vist isegi palju väsitavam, kui oleks  tavaline sünnipäev olnud.

Sünnipäevalaps ja kass

Puhkus oli mul ka, aga ma magasin selle põhimõtteliselt maha. Mitte kui midagi asjalikku ei teinud, lugesin hoopis raamatuid, vaatasin filme, olin niisama kodus ja nautisin oma mittemidagitegemist. Nüüd olen tööl tagasi ja naudin jälle töötegemist. Vaheldust peab olema! 

Tulles tagasi lugemise juurde, siis kuulge, kas siin leidub kedagi, kellele tegelikult meeldivad ka need "saa hästi ruttu rikkaks, edukaks ja õnnelikuks inimeseks ilma vaeva nägemata"? Ma üritasin hakata lugema "Rikkaks saamise õpikut", sest see pidi õpetama rahaga toimetulemist, aga ma ei suutnud lugeda kahest esimesest peatükist kaugemale. Mu nimelt tõuseb okse kurku, kui ma loen selliseid lauseid:

"Kui sa nüüd edasi loed, saad kohe teada..."
"Asjad, mida teised sulle ei räägi!"
"Sellest ma nüüd kohe hakkangi rääkima ..."
"Tahad olla õnnelik? Siis järgi neid lihtsaid näpunäiteid!"

...

Ja selle esimese ja teise peatüki jooksul kordas neid eneseabilauseid mitu korda, nii et mu silmad hakkasid verd jooksma ning ma tundsin, kuidas IQ kolinal 10 punkti kukkus. Selle tühja möla asemel oleks saanud ju midagi kasulikku kirjutada. Oeh. Nii et vastake: kas ma olen ainus, kes ei taha rikkaks ja õnnelikuks saada?


Mis ma siis veel vahepeal tegin ... kasvatasin last. Karjatasin kasse. Lugesin Gorbatšovi elulugu. Tegin suurejoonelisi plaane, kuidas ma kevadel jooksmas käima hakkan. Kogusin infot suvise MMi kohta. Mõtlesin, et peaksin MMiks endale särgi tegema. Mõtlesin, et peaksin matkale minema. Vaatasin EFTAt ja veendusin, et eelmine aasta oli parem (loomulikult, mina olin ju siis seal). Tegin suveplaane. Jne. Jne. Jne.

**

Lugege SEDA vahvat uudist ka.


22 märts 2018

Miks on vaja tugivõrgustikku

Ernstile kukkus lasteaias tahvel pähe. Mulle helistab paanikas kasvataja ja ütleb, et ei saa millestki aru, aga parem on, kui ma sinna tuleksin. Mina aga rongaemana mõtlen, et ei tea, kas ikka peaks, raudselt midagi pole häda. 


Süda aga ei anna rahu, nii et kirjutan vennale: "Viitsid minna lasteaeda ja Ernst üle vaadata?"
Madis läheb, marsib ilma ennast tutvustamata uksest sisse, vaatab, et haav pole sügav ja Ernst on korras, helistab tagasi ja kinnitab, et kõik on ordungis.


Ikka ei anna süda rahu. Helistan emale: "Kuule, äkki saad täna Ernsti lasteaiast varem ära tuua?"
Ema ütleb, et loeb saate sisse ja kohe läheb.


Kirjutan õele ja kurdan, et mis elu see on, kui last rahuliku südamega lasteada jätta ei saa ja tahvlid pähe sajavad.
Epu vastus: "... Vaata, mida Ernst sulle räägib ja kuidas tema seda kirjeldab ja läbi elab. Kui tal suht ükskõik, siis ma olen leebem, a kui Ernst sellest ikka räägib jne, siis need raisad saavad mu kirja ja just täpselt seda stiili ma silmas pidasingi, et kuidas ma julgen lapse lasteaeda jätta, kui ma ei tea, kas ma ta õhtul tervelt kätte saan.
Ja et lapse ema on erinevalt minust liiga kena ja viisakas inimene, et neid korrale kutsuda ja nende tähelepanu elementaarsetele asjadele juhtida."


***

Hea, kui on inimesi, kes su lapse heaks kõigeks valmis on.