29 september 2022

Uus eluaasta algas!


Mul oli vahepeal sünnipäev ja ma sain 33-aastaseks. Vahelepõikena meenus mulle, et kui aasta tagasi üks mu tuttav 35-aastaseks sai ja ma ta kaardile ta vanuse kirjutasin, siis mu sõbrad muretsesid - äkki ta põeb oma vanust. Ma olin siiralt imestunud, sest 35 on ju nii äge vanus! Ja no üleüldse on tore vanemaks saada, sest mõelda vaid, kui palju elukogemust sellega kaasneb. No igatahes, ma olen rõõmus oma vananemise üle ja ütlen kõigile uhkusega, et olen 33. Seda on ehk muidugi ka mu näost näha, Taas vahelepõige: viibisin paar nädalat tagasi ühel meeleolukal koosviibimisel, kus üks noor daam ei suutnud mitte rääkida sellest, kuidas teda kogu aeg nooremaks peetakse. See oli täpselt selline komplimenti nuruv jutt, mida ma püüdlikult ignoreerisin. Miks inimesed tahavad, et neid nooremaks peetaks? Kas siis elukogemus üldse midagi ei maksa?


Ma pikin siia vahele pilte Baierimaast, kus ma oma sünnipäevanädalal viibisin, ärge pange tähele.


Lisaks mu sünnipäevale täitus mul vahepeal ka aasta ERRis töötamist. Milline aasta see oli! Ja ma ei tea, kas selle tõttu, sellest hoolimata või hoopis mingitel kolmandatel põhjustel sain ma tööülesandeid juurde ja see valmistab mulle taas nii meeletut rõõmu. Ma isegi ei tea, miks, aga ilmselt sellepärast, et mu sisemine töönarkomaan sai uue doosi. Ma arvan, et ma olen üks õnnelikest inimestest siin ilmas, kelle töö sisuks (aga mitte ainult) on laste joonistuste vaatamine ja lastele rõõmu pakkumine. Mis saaks veel toredam olla? Isegi mu sisemine pessimism lahtub hetkeks.


Aga Baierimaal oli tore! Eriti tore on see, et sealt räägitakse oluliselt arusaadavamat saksa keelt kui Berliinis. Sel aastal külastasin ma ka esimest korda elus Oktoberfesti, mis polnud üldse selline joomapidu, nagu ma arvasin. Asi võis olla ka selles, et ma käisin seal kolmapäeva päeval, aga ikkagi. Hinnad olid muidugi meeletud, aga õnneks oli sissepääs tasuta, nii et sai ka niisama ringi jalutada ja rahvariietes sakslasi vaadata. Oleksin saanud ka kaineks jääda, sest saadaval oli ka alkoholivabu jooke, aga seda varianti ma ei kasutanud. 


Jõule nautisime ka. Nimelt on Rothenburgis, mis on valitud Saksamaa kõige romantilisemaks linnaks, pandud väga suur rõhk jõuludele - erinevad poed, kus müüdi Saksa käsitööd, muuseumid jne olid igal nurgal. Oleksin ma jõulufänn, oleksin ma suurest vaimustusest rabanduse saanud - nii suurt valikut jõuluehteid pole ma kusagil näinud. Mind huvitas aga pigem muuseum, kus tutvustati jõulude ajalugu Saksamaal, näidati vanu jõuluehteid ja räägiti traditsioonidest. Äärmiselt huvitav. Rothenburg ise on ka väga armas linnake, nii et kes sinnakanti satub, soovitan kindlasti minna. Kohale saab Nürnbergist mugavalt rongidega - peab küll paar korda ümber istuma, aga see pole eriline vaev. Saabki Saksa väikelinnu nautida.


Nürnberg ise on ka armas. Eriti meeldisid mulle traditsioonilised pubid, mis on niiiiiiii kitsad, et neid on keeruline ennast ümbergi pöörata. Samas ilmselt see soodustab lõimumist ja tutvumist - pole võimalik, et sa oma kõrtsikaaslaste juttu ei kuule. Hästi lahedad! 





12 september 2022

Elamustest

Ma olen avastanud (ja ma pole selle avastusega üldse originaalne, ma tean), et mida kauem ma elan, seda vähem suudan ma leida kunstist elamusi. Vahel midagi sähvatab - nt Fredrik Backmani raamatud - aga üldiselt kaob enamik, mida vaatan, näen, kuulen ja kogen, unustusse. Näiteks neid tundeid, mida tundsin pärast "Triumfikaare" või "Kuristiku rukkis" lugemist või "Tuukrikella ja liblika" vaatamist, pole ma ammu tundnud. Seda tõelise kunsti kogemise tunnet. Kui kõik ahhetasid langustite raamatu ja filmi pärast, mõtlesin mina hoopis, kas need inimesed siis näiteks "Idiooti" pole lugenud? Mitte, et langustite raamat jube halb oleks olnud, aga maailmaklassikaga võrdlusi ei kannata ja isegi kui klassika kõrvale jätta, on tegemist keskpärase teosega. Ei mingit elamust paraku.

Ja sellepärast ma vaatangi vahel, nii paari-kolme kuu tagant eelmises postituses mainitud Marju Lepajõe dokki, sest seda vaadates ma tunnen, kuidas see mind vaimselt puhastab, kuidas kogu olmemüra ja mõttetud küsimused ja probleemid hajuvad ja kuidas hing puhkab.

Ma ei vaata eriti sarju ega filme. "Black Books" on mul varuks neiks hetkiks, mil elu mulle eriti närvidele käib. Mu tavapärane meelelahutusviis on raamatud, aga isegi neist ei leia ma tihti hingeminevaid elamusi. Backmani "Meie teie vastu" oli viimane puudutav elamus, aga seda teadsin ma juba ette. Ja siis on filmid.

Võib-olla on see seotud tööga, et ma põhimõtteliselt istun filmide sees, olen ümbritsetud filmidest ja sarjadest, nii et vabal ajal ei taha ma neist midagi kuulda. Võib-olla olen ma kulutanud liiga palju tunde keskpäraste filmide peale. Küll aga vaatasin ma eelmisel nädalal Norra filmi "Maailma halvim inimene" ja olen siiani haaratud". Kui te loete, et tegu on romantilise draamakomöödiaga, siis ärge uskuge. Romantikat ... seal on, aga mitte domineerivalt. Ma ei nimetaks seda ka eneseotsingufilmiks, sest sõna "eneseotsing" eeldaks mingit otsimist, tegutsemist. See on aga väga moodne film, mis on, vähemalt minu jaoks leidnud üles just selle õige nupu, mis näitab kaasaja ilu ja valu. 

Kurbust, üksindust ja igatsust millegi parema järele (kui me vaid teaks, mis see on).


10 september 2022

Vestlus perega

Mina: "Kas te Marju dokki vaatasite?"

E: "Peab järele vaatama."

Mina: "Mind kuidagi ei tõmba."

U: "Ma mõtlesin, et jutt käib Lepajõest ja kuidas see sind ei tõmba."

Mina: "Aa, Lepajõe kõnetab väga. Länik ei kõneta."

E: "Ma sain ka aru, et jutt käib Lepajõest."


See on väga nunnu, et kui juttu on Marjudest ja dokkidest, seostub mu õdedele ikka esimesena Marju Lepajõe. Nii et kui ka teie tahate vaadata mõnd dokki mõnest Marjust, mis ka päriselt vaatamist väärt on, siis vaadake Lepajõe dokki. Hea on vaadata tarku inimesi.

Leiab selle otse loomulikult Jupiterist.

Jupiterist leiab ka mu selle aasta lemmikfilmi "Maailma halvim inimene", aga see nõuab juba pikemat tutvustamist.

10 august 2022

Kodust

 Eile jalutasin ma töölt koju, ühes käes avatud šampapudel ja teises käes pusle, ning lootsin, et keegi mind ei pildista ega pane sotsmeediasse üles allkirjaga a la "milline õudne lapsevanem, ei suuda lapsega jalutamagi minna ilma alksita". Tegelikult oli asi selles, et ühel töökaaslasel oli sünnipäev ning ta pakkus oma ülejäänud alksi mulle kaasa. Loomulikult olin ma nõus, aga paraku unustasin ma, kui ebamugav on minna lahtise pudeliga jalgsi koju. Aa, Ernst oli ka, et pilt ikka täiuslik oleks.


Tegelikult olen ma praegu veidi nostalgilises meeleolus, sest Nodsu kirjeldas blogis oma Pärnu lapsepõlvekodu ja ... see on ka minu lapsepõlvekodu, nii et mul tuli kõik see silme ette. See mõnus rannatee, mis oli pooleldi kõrkjatesse kasvanud, millest paremale poole jäi hiiglaslik mahajäetud ja veidi õudne tondiloss, Jelgava pood, mänguväljak kiikedega, mis minu ajal olid täiesti katki. Kusjuures - 90ndatel olid põhimõtteliselt kõik hoovid katkiste kiikedega, nii et kui kellegi hoovis sattus olema terve kiik või koguni karussell, siis kümbles ta luksuses. Aga Pärnu ... ma mäletan, et meie olime selles väikeses kahetoalises korteris kuuekesi või isegi rohkemakesi, aga nii tore oli! Ühised suvesünnipäevad ja jaanipäevad, õhtused rannaskäigud ja palju, palju muud. See oli ka minu lapsepõlv. Kui mult küsitakse, kust ma pärit olen, vastan ma alati, et Pärnust, sest vot seal oli tõeline kodutunne. 

Kahju, et Pärnu kodu kadumisega kadus ka kodutunne.

09 august 2022

Uus nädal

 Püha issand jumal, milline sinine esmaspäev eile oli! Vähemalt on see nüüdseks läbi ja ausalt, ma pole vist ammu nii pahas tujus olnud kui eile. Ja kuna ma olen kogu aeg kerges raskemeelsuse vines, siis see ütleb juba midagi.


Vahepeale üks numps foto Linnanmäki lõbustuspargist, kus me pühapäeval käisime.

Aga eilse kooliteema jätkuks käisime Ernstiga veel kooliasju ostmas. Ma tegelikult tahaksin enda jaoks veel teha kokkuvõtte, kui palju lapse esimesse klassi saatmine aastal 2022 maksab, aga ma kogu aeg avastan, et midagi veel ja veel on vaja, nii et ... võib juhtuda, et see kokkuvõte tuleb alles kevadel. Vähemalt on ostetud koolikott ja dressid ning tellitud koolivorm ja tekkel. Kas sellest piisab? Ilmselt mitte. Mul on tunne, et ma olen suuremas ärevuses kui Ernst ise, kes hetkel rahumeeli mul tööl raamatut loeb.

Teate, mis on parim osa Ernsti jaoks, et ma Lasteekraanis töötan? See, et ta saab kohe teada, millal mingi äge multikas või film tuleb. Ta ise arvab ka, et ta saab mult multikaid tellida ehk öelda, mis multad üldse meil olla võiksid, aga noh, nii hästi tal ka veel ei lähe. Aga igatahes võib öelda, et mul on laste seas väga popp töökoht.

Ma nüüd naudingi oma poppi töökohta edasi ja vaatan üht filmi, et hinnata, kas see sobib lastele või mitte. Stay tuned!

08 august 2022

Koolimured

 Sel sügisel läheb Ernst kooli ja põhimõtteliselt kevadest saati olen ma mõelnud, kuidas ta seal küll hakkama saab. Esiteks muidugi akadeemiliselt - kui uskuda sotsiaalmeediat, siis loeb enamik 6-aastaseid lapsi juba raamatuid, kirjutab vigadeta ja teab peast korrutustabelit (ja rohkem veel). Ma ju ei tea - äkki eeldataksegi esimese klassi lastelt juba selliseid teadmisi? Äkki eeldatakse, et nad oskavad keskenduda ja saavad kohe kõigest aru? Mina läksin esimesse klassi 96. aastal ja siis olin ma klassis üks vähestest, kes lugeda oskas, aga praegu, ma olen aru saanud, peavad esimesse klassi minevad lapsed ikka palju rohkemat oskama. Ja kas Ernst oskab? Ta oskab lugeda korralikult, arvutada keskmiselt ja kirjutada ka, aga  ... on see piisav? Ta käis küll eelkoolis, aga mingit erilist treeningut ma temaga teinud pole, peale selle, et ma teda aeg-ajalt lastekirjanduskeskusesse vean ja raamatu pihku topin.


Aga see polegi põhiline, mis mind ärevaks muudab. Ma mäletan enda esimesest kooliaastast, kui tohutult mind häirisid lärm ja mingid kirjutamata grupireeglid, mis klassikaaslaste vahelistes suhetes tekkisid ja millest ma kuidagi aru ei saanud. Miks on oluline, kes kellega mängib ja miks liiga hästi õppimine üldse hea pole? Miks mõned inimesed on ühel päeval parimad sõbrad, aga järgmisel päeval räägivad teineteist taga ja loobivad pastakatega? Ma ei olnud ka lasteaias käinud, nii et koolielu intriigid olid mulle alguses äärmiselt arusaamatud ja kuna ma ei tahtnud nende kahtlaste reeglite vastu eksida, otsustasin ma, et parim viis on püüda olla võimalikult nähtamatu. See sobis mulle ka sellepärast, et ma olengi loomult pigem tagasihoidlik.

Ernst on sama tundliku loomuga kui mina, aga kui mina elan oma tunded sisse, siis tema välja ja mitte nii, et ta ütleks, kui talle mingi konkreetne asi ei meeldi. Oma frustratsiooni elab ta välja trotsiga või püüdega mõne teise, täiesti asjassepuutumatu tegevuse käigus oma võimu näidata. Ja ta solvub jube kergesti, kui tal mingi asi välja ei tule. Nii kujutagem nüüd sellist inimest, kes on keskmisest tundlikum ja kergemini solvuvam, ette koolikeskkonnas - kas tal tuleb ette olukordi, kus mõni asi välja ei tule? Kas õpetajad soosivad seda, kui õpilane ütleb, et ta ei tee mingit asja edasi, sest ta niikuinii ei oska? Kas teised lapsed tahavad mängida lapsega, kes tahab juhtida, aga ei oska kompromisse teha? Mida rohkem ma nendele küsimustele mõtlen, seda rohkem saan ma aru, et ... i'm screwed. Ja noh, lasteaiakogemus ütleb mulle, et õpetajad ei lahenda ise probleeme, vaid räägivad neist lapse emale. Just emale, mitte isale. 

Ütleme nii, et ma pole kooli alguse suhtes kõige optimistlikumalt meelestatud.

Samas tulles tagasi akadeemilise poole juurde. Mulle nii tohutult meeldib see aeg, kui lapsed ei oska veel õigesti kirjutada, nii et nad kirjutavad foneetiliselt:



Sügis tuleb


 
Ma mõtlesin, et ma ei alusta oma tänast postitust soigumisega, kuidas ma küll ei jõua iga päev postitada, AGA siis sain ma aru, et enda ees ma ikka vabandama ei pea, nii et ma soiun nüüd ja edaspidi terviseks. Kui kedagi häirib, siis tasub mõelda, miks teda nii väikesed asjad häirivad.

See tavapärane sissejuhatus tehtud, tahtsin ma hoopis hindadest rääkida. Ma eelmises postituses veidi mainisin ka, et kohvikutes on jõhkrad hinnad, aga tegelikult pole need vaid kohvikud, mis hinnad lakke on löönud. Ja noh, ma saan ja võin kohvikutest loobuda, kui need liiga kalliks lähevad. Ma võin loobuda väljas söömisest. Reisimisest. Riiete ostmisest. Ma võin hakata ostma soodsamaid söögiasju ja tegema teadlikumaid valikud menüü osas. AGA ma ei saa jätta söömata või elada kütmata korteris. Ma ei saa jätta elektrit kasutamata. Need on aga need kulud, mille hinnatõus mind ärevusse viib. Ja ma tean, et oleks patt nõuda soodsat gaasi ja elektrit, kui me ju ometi kõik teame, miks need nii kallid on, aga fakt on ka see, et mingil hetkel võin ma ju kõigest loobuda, aga raha kõrgete arvete eest tasumiseks pole ikkagi. Ja siis ma vaatan ringi, kuidas restoranid, kohvikud ja lennujaamad on täis, ning mõtlen, kas ma olen ainus, kes paanitseb. Kas kõikidel teistel on mingid meeletud rahavarud, mida nad saavad hinnatõusu peale kulutada? 

Ma kohe päriselt olen ärevil, mis saab sügisel. 

05 august 2022

Filmisoovitus

 Tööga seotud põhjustel olen ma viimasel ajal aina rohkem kursis lastefilmide ja -sarjadega. Multikad pole mulle kunagi meeldinud ega ilmselt hakka ka meeldima, küll aga olen ma meeldiva üllatusena avastanud, et nii mõnedki lastefilmid on tegelikult väga head ja sobivad vaatamiseks ka täiskasvanutele.

Meile tuleb päris palju häid Euroopa lastefilme ja olen neid ikka proovinud järgimööda vaadata ja tänane leid oli Saksa film "Kodukandi liiv". Ma alguses mõtlesin, et ei tea, kas see üldse lastefilm on, sest teema, mida seal puudutatakse, on väga tõsine ja isegi traagiline, aga samas - ei saa lapsi ka vati sees kasvatada ja nt 10+ vanusele on minu arvates see film igati paras. 

Tegevustik toimub 1979. aasta DDRis ja peategelasteks on kaks 10-aastast poissi, kes tahavad kaevata tunneli Austraaliasse. Sisu polegi tegelikult selle filmi puhul nii primaarne ja ma ei tahaks seda ka spoilerdada - pigem on väga huvitav vaadata, kuidas paistab sotsialistlik režiim lapse pilgu läbi. Miks ei tohi ta äkitselt enam oma sõbraga suhelda? Miks mõnda kohta saab reisida ja teise ei saa? Miks on binokliga teisele poole müüri vaatamine kuritegu?

Ühesõnaga - kurb, aga samas väga kaunis film. Soovitan soojalt.

Ja vaadata saab, nagu ikka, SIIN

Kõigest ja eimillestki

 Eilne kirjutamine läks taas suve nahka - kuna ilm oli nii mõnus, otsustasin ma kohe pärast tööpäeva Rummusse sõita. Hea valik - mulle on Rummu karjäär alati meeldinud, aga tore on näha, et sinna igal aastal midagi juurde lisatakse, olgu need siis toolid, riietuskabiinid, vesirattad või kohvik.

Tööst rääkides - mul saab septembri täpselt aasta Lasteekraanis töötamist ja oi, oi, oi, milline aasta see on olnud! Tööd ja õppimist on olnud meeletult. Enne olin harjunud sellega, et keegi ütleb mulle, mida tegema peab - mitte kogu aeg, aga no üleüldiselt. Kas on vaja kampaaniat teha, midagi alla hinnata, mida võiks turundada, millist reklaami teha jne jne. Nüüd aga on pm kogu otsustamine minu käes, sest ma olen LE ainus toimetaja. See ei tähenda loomulikult, et kellelgi teisel mingit sõnaõigust ei oleks, aga  ... Ja mulle nii väga meeldib seda kõike üksi hallata! Loomulikult löövad lained vahel üle pea kokku, kui mõni suurem projekt on ees või kui mingi asi jääb lootusetult hiljaks, aga see tunne, et ma saan kõik ise teha ega pea kellegi peale lootma või kellegagi arvestama, on hindamatu.





Aga vahel, kui tööd, olmet, igasuguseid asjaajamisi ja muud tüütut sehkendamist on liiga palju saanud, tunnen ma küll, kui tore oleks võtta näiteks aastakese vabaks ja lihtsalt puhata. Paraku uudiseid lugedes tekib tunne, et peaks lisaks olemasolevale töökohale veel paar juurde võtma, et elektri ja gaasi eest maksta jõuaks. Ja kuigi ma ei tahaks vinguda, kui kallis kõik on, siis näiteks kohvikutes käimist olen küll piirama hakanud, sest mu meelest ei ole väga mõistlik maksta koogi eest 7 eurot ja kohvitassi eest 4 eurot. Kogu austuse juures kohvikute vastu ja kogu mõistmise juures, mida nad läbi on pidanud elama - minule pole sellised hinnad taskukohased. Sellest on muidugi kahju, sest mulle tõesti meeldib kohvikutes ja söögikohtades käia - osalt sellepärast, et ma ei oska ega viitsi ise süüa teha, aga teisalt ka sellepärast, et ma tahan toetada Eesti kohvikukultuuri. 

Tänaseks taas kõik.