11 jaanuar 2023

Täidan soove

 Eelmisel aastal ma kirjutasin vist blogisse ka, et kuigi mul väga palju soove siin elus ei ole, siis üks siiski on: lasta endast aktifotosid teha. See soov on selles suhtes täiesti egoistlik, sest ma ei taha neid kellelegi kingituseks, kalendriks, avalikustamiseks ega millekski muuks. Ainult minu enda silmadele. Kui ma selle soovi siin välja kirjutasin, siis sain ka nii mõnedki toredad fotograafisoovitused, aga kuna ma olen teatavasti üks arg jänes, siis ma võtsin need teatavaks ja otsustasin, et ... vaatan hiljem. Siis, kui ma saledam, ilusam, rikkam ja enesekindlam olen. Nagu selline aeg üleüldse tulemas oleks.

Suve lõpus küsis üks sõber ka, et mis mu pildistamisideest sai, mille peale ma vastasin, et ma vaatasin kõigepealt peeglisse ja siis hinnakirju ning otsustasin, et las jääb see mõte sinnapaika. Hetkel. Kunagi teen kindlasti ära.

Küll aga kuulis mu võib-olla veidi mõtlematult välja öeldud soovi üks inimene, kes teab mind piisavalt hästi selleks, et ka teada, et kui mind piisavalt tagant ei utsita, siis jätan ma mingid asjad tegemata ja siis pärast halan ja kahetsen. Ta võttis härjal sarvist ja kinkis mulle sünnipäevaks kinkekaardi aktipildistamisele. Esmalt olin ma šokis - ei või olla, ma peangi selle ära tegema! Issand, aga ma ei julge! Siis pean ma ju 5 ... ei, pigem 10 kilo alla võtma. Appi! Panin aga aja kirja (et ma ümber ei mõtleks) ja ise samal ajal olin kahevahel, kas minna või äkki ikka mitte. Samas see pildistamine on megakallis, nii et täiesti üle lasta ka ei tahaks. Otsustasin siis, et saagu, mis saab, teen selle pildistamise ära. Väga palju ei suurendanud mu julgust see, et fotograaf pidi olema mees, aga ma lootsin, et ehk ta ei minesta, kui ta üle 30-aastast räsitud kehaga naist näeb. 

Eelmisel pühapäeval oligi lõpuks pildistamine. Enne olin ma kabuhirmul ja kummutasin paar klaasi vahuveini. Hiljem lugesin, et tegelikult võiks enne mitte alkoholi juua, sest muidu oled seal uduste silmadega ja lääbakil. Kui fotograafi ukse taha jõudsin, olin veendunud, et ei, mina küll ei suuda riideid seljast võtta. Ei võta ja kõik! Siis käis aga mu peas klõps - mida ma paanitsen? Ma saboteerin sellega ainult iseennast. 

2 tundi pildistamist möödus kui linnutiivul ning mitte hetkeks ka ei tundnud ma ennast ebamugavalt. Täna sain ma pildid kätte ja ... natuke on kahju ka, et ma neid kellelegi näidata ei saa. Mitte, et minust ekshibitsionist oleks saanud, aga pildid on nii ilusad ja kunstilised, et raske uskuda, et see mina olen. Tegelikult ...  ma veidi vaatan, äkki mõne sündsama pildi saan ikka siia panna.




Kui keegi on siiani mõelnud, et tahaks endast ka aktipilte teha lasta, siis tõesti soovitan. 


23 detsember 2022

Aasta lõppeb

 Kibelen siin juba aastakokkuvõtet kirjutama, aga veidi üle nädala on veel jäänud ja siililegi selge, et nädalaga võib kõike juhtuda. Samas kirjutada nagu tahaks, nii et ma teengi vaikselt-vaikselt kokkuvõtte ja loodan, et järelejäänud aasta tuleb hästi rahulik.

Tegelikult istun praegu koroonaga kodus, nii et erilisi seiklusi ei paista tõesti. Samas on see lõppev koroona ning jõuludeks on juba planeeritud ohtralt istumisi ja olenguid. Inimeste suhtumine koroonasse on ka õnneks ükskõiksem - Leo, kes on kõige koroonakartlikum inimene, keda tean, ei põgenenudki ära, ja ka teised reageerisid suhteliselt neutraalselt. Ma ise olen lihtsalt veidi õnnetu, sest mul oli kavas jõulunädalal veel igasuguseid toredaid jõulutoiminguid teha. 

Aga nüüd aastast. Natuke aega tagasi mängisin sõpradega kaardimängu, milles oli küsimus, kas oled praegu õnnelikum kui eelmisel aastal. Veidi järele mõelnuna sain aru, et jah, olen. See pole selline pulbitsev õnn, mida saab tegude ja asjadega üles lugeda, vaid pigem selline õnnis olek, mida kirjeldab Toomas Paul tänases Päevalehes. Mida vanemaks ma saan (ja no 33 aastat on juba selline vanus, et võib filosofeerida), seda enam ma mõistan, et lühiajaline adrenaliin, materiaalsed rõõmud ja muu säärane võib anda küll kiire kaifi, aga pikka õnne ei paku. Õnnelikuks teevad mind ikka sisemine rahu (millega kõik 100% hästi loomulikult pole - aga kellel oleks?), lähedased inimesed, kindlustunnet pakkuv baas ja eneseteostus. Kas see kõik on mul 100% olemas - ei tea. Aga ma tunnen, et iga aastaga liigun ma aina enam selle õndsa oleku poole, mida materiaalsed asjad ei kõiguta. Mis loomulikult ei tähenda, et mulle tilulilu ja ilusad asjad ei meeldiks. Kõik, kes on näinud mu sädelevaid riideid jms võivad kinnitada, et ma olen paras harakas, aga et see ja ainult see mind õnnelikuks muudaks - ei. 

Samas oli mängus ka küsimus, kas ma tean, mida ma elult tahan, ning sellele ma ei osanud vastata. Tähendab - ma oskan vastata vaid nii palju, et ma tean, kellega ma soovin seda müsteeriume ja ootamatusi täis eluteed käia, aga mida sel teel ees oodata, seda küll ei tea. Sel aastal on mu elu küll üsna paikne ja rahulik olnud, aga eelmised aastad on mind kõiksuguste plaanide tegemise suhtes üsna ettevaatlikuks teinud. Kõik muutub kiiremini, kui suudad sõrme nipsutada. Praegu olen ma rahul. Ma olen terve aasta otsa suutnud püsida tööl, mis pakub mulle rõõmu, tegevust ja tunnet, et teen midagi head. Ma olen saatnud lapse kooli ja kuigi see on olnud stressirikas periood nii mulle kui ka talle (mulle eelkõige seetõttu, et mulle meenub enda esimese klassi aeg), siis praeguseks tundub, et väga hull see kooli algus ikkagi pole. Ma olen saanud sel aastal veeta palju toredaid hetki oma sõpradega ning saanud aru, et tõelise sõpruse jaoks ei ole vaja kedagi meeleheitlikult kinni hoida, et kui ka elud keerduvad ja liiguvad oma suundades, et tähenda see, et peaks kibestuma ja suhted katkestama.



Aga nüüd konkreetsemalt. Sellel aastal olen ma olnud haige täpselt kaks korda ning mõlemal korral koroonas. Sellest ma rohkem rääkida ei kavatse. Parim kontserdielamus pärineb ühest äärmiselt huvitavast päevast Tartus, mis algas Ümarlaua baaris ja lõppes Promenaadiviies. Kuidas selline liikumine toimus? Üks asi viis teiseni, keegi soovitas mingit kontserti ja nii juhtusidki asjad, mis juhtuvad ainult Tartus. Kontserte oli sel aastal muidugi veel: ei saa unustada Rammsteini ega ka Retrobesti. Või väiksemaid kontserte ja pidusid. Reisida sai ka. Kevadine Malta võlus mind soojuse ja palmidega, Saksamaa erinevad linnad meenutasid mulle, kui väga ma ikka Saksamaad armastan. Suvised reisikesed lähiriikidesse olid toredad ja veel ägedam oli septembris jõulumuuseumi külastada. Ilmselt kõige positiivsem üllatus reisidelt oli Oktoberfest ja seda mitte sellepärast, et ma oleks räigelt seda üritust fännanud, vaid pigem seetõttu, et ma olin oodanud midagi palju hullemat - räiget joomist, laga, rahvamasse jne. Mitte, et joomist ja masse poleks olnud, aga kuna tegemist oli siiski Saksamaaga, siis oli see kuidagi kontrollitum ja tsiviliseeritum. Vähemalt minu silmale. 

Huvitav, milline tuleb selle aasta lõpp? Või järgmine aasta? Eesmärke ma endale ei sea või kui, siis selle kõige tavalisema: olla parem inimene. Kas see ka õnnestub, eks ole näha.



02 detsember 2022

Tore

Täna oli nii tore hommik, et ma kohe pean oma rõõmu välja elama.

Esiteks - nii palju annab päeva edasisele kulgemisele juurde see, kuidas sa seda alustad. Need päevad, mille algus on olnud üksi pimedas kohvitassiga kulgemine, sest kõik teised norisevad veel oma voodites, on ikka natuke nukramad. Täna aga istusime kõik koos laua taga, jõime kohvi (mina) ja sõime putru (teised). Rääkisime tähtsatel teemadel (jalgpall) ja vaatasime jõulukalendri tänast lugu.

Rääkides jõulukalendrist, siis kuigi sellega töötamine on olnud kohati üks paras peavalu (aga millega töötamine poleks), siis mul on tohutult suur rõõm kuulda, lugeda ja näha, kuidas koolides ja lasteaedades vaadatakse klasside kaupa meie kalendrit, kuidas kirjutatakse ja küsitakse, kas ikka sel aastal ka kalender tuleb ja kuidas kalender toob lastele nii palju rõõmu. Ernst rääkis hommikul, et nad olid ka oma klassiga esimest juttu vaadanud ja pärast arutanud. Süda läheb kohe seest soojaks. See ongi see põhjus, miks mulle mu töö meeldib - laste tagasiside. Et ma saan pakkuda lastele rõõmu. No kas saaks olla veel paremat tööd? Ma küll ei tea. 

Ja ilm on nii ilus! Hommikul käisid mul ka päkapikud ning tõid mulle armsad kõrvarõngad. Kohvi sai juua ning piim ei olnudki halvaks läinud. Ühe konkursi jaoks, mida korraldama hakkan, sai klipp valmis. Koosolekul sai nalja. Üks töökaaslane oli nõus minu eest esinemise raske taaga enda peale võtma ja ise auhinna üle andma. Täna on reede ja õhtul saab jalgpalli vaadata. Elu on ilus.


28 oktoober 2022

Ma ei pea

 Kunagi gümnaasiumiajal ütles meile üks füüsikaõpetaja, kes muidu eriline vaimugeenius ei olnud, suusoojaks, et elus on üldiselt väga vähe asju, mida me tegema peame - enamik on meie enda valik. Millegipärast on see lause, mis tegelikult pole üldse midagi erilist, mind terve elu saatnud. Kui ma oleks popp ja noortepärane, kasutaksin ma siinkohal sõna "inspireerinud", aga paraku tülgastab see sõna mind sedavõrd, et minu leksikast see puudub. Aga siiski. Ja vahel, kui keegi räägib, et ma ometi pean ju seda või teist tegema või et üleüldse elus peab midagi tegema või loen artikleid, et mingiks vanuseks peavad need või teised asjad tehtud olema, mõtlen ma tagasi selle füüsikaõpetaja peale (kelle füüsikaõpetustest ei mäleta ma paraku mitte midagi) ja ütlen, et ega ei pea ikka küll. See on väga vabastav: mõelda, et ma ei pea olema ilus, tark, treenitud, haritud, laia silmaringiga, rikas, sotsiaalne, suure lugemusega, huvitavate hobidega, loomi armastav ja enda vanusest 10 aastat noorem välja nägev naine. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea huvituma investeerimisest, kultuurist,  filmidest, raamatutest, teistest inimestest, reisimisest, meisterdamisest, kodu loomisest, meestest, naistest, teatrist, ettevõtlusest, palgatööst, autodest ega loodusest. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea olema 30ndaks eluaastaks abielus, kolme lapse ema, ettevõtte omanik, viie teaduskraadiga, reisinud läbi terve maailma, teinud autojuhiload, teinud karjääri, harrastanud ekstreemsporti, leidnud põneva huviala ja ostnud 300 paari kingi. Aga ma võin seda kõike olla teinud, kui ma vaid tahtnud olen.

Sest milline inimene on maailmale kasulikum - kas see, kes kasutab kõiki võimalusi ennast arendada, reisib, tarbib ja õpib

või see, kes mitte midagi ei tee?


Ja ma tean, et see viimane küsimus on mustvalge. Ega peegelda minu arvamust.

29 september 2022

Uus eluaasta algas!


Mul oli vahepeal sünnipäev ja ma sain 33-aastaseks. Vahelepõikena meenus mulle, et kui aasta tagasi üks mu tuttav 35-aastaseks sai ja ma ta kaardile ta vanuse kirjutasin, siis mu sõbrad muretsesid - äkki ta põeb oma vanust. Ma olin siiralt imestunud, sest 35 on ju nii äge vanus! Ja no üleüldse on tore vanemaks saada, sest mõelda vaid, kui palju elukogemust sellega kaasneb. No igatahes, ma olen rõõmus oma vananemise üle ja ütlen kõigile uhkusega, et olen 33. Seda on ehk muidugi ka mu näost näha, Taas vahelepõige: viibisin paar nädalat tagasi ühel meeleolukal koosviibimisel, kus üks noor daam ei suutnud mitte rääkida sellest, kuidas teda kogu aeg nooremaks peetakse. See oli täpselt selline komplimenti nuruv jutt, mida ma püüdlikult ignoreerisin. Miks inimesed tahavad, et neid nooremaks peetaks? Kas siis elukogemus üldse midagi ei maksa?


Ma pikin siia vahele pilte Baierimaast, kus ma oma sünnipäevanädalal viibisin, ärge pange tähele.


Lisaks mu sünnipäevale täitus mul vahepeal ka aasta ERRis töötamist. Milline aasta see oli! Ja ma ei tea, kas selle tõttu, sellest hoolimata või hoopis mingitel kolmandatel põhjustel sain ma tööülesandeid juurde ja see valmistab mulle taas nii meeletut rõõmu. Ma isegi ei tea, miks, aga ilmselt sellepärast, et mu sisemine töönarkomaan sai uue doosi. Ma arvan, et ma olen üks õnnelikest inimestest siin ilmas, kelle töö sisuks (aga mitte ainult) on laste joonistuste vaatamine ja lastele rõõmu pakkumine. Mis saaks veel toredam olla? Isegi mu sisemine pessimism lahtub hetkeks.


Aga Baierimaal oli tore! Eriti tore on see, et sealt räägitakse oluliselt arusaadavamat saksa keelt kui Berliinis. Sel aastal külastasin ma ka esimest korda elus Oktoberfesti, mis polnud üldse selline joomapidu, nagu ma arvasin. Asi võis olla ka selles, et ma käisin seal kolmapäeva päeval, aga ikkagi. Hinnad olid muidugi meeletud, aga õnneks oli sissepääs tasuta, nii et sai ka niisama ringi jalutada ja rahvariietes sakslasi vaadata. Oleksin saanud ka kaineks jääda, sest saadaval oli ka alkoholivabu jooke, aga seda varianti ma ei kasutanud. 


Jõule nautisime ka. Nimelt on Rothenburgis, mis on valitud Saksamaa kõige romantilisemaks linnaks, pandud väga suur rõhk jõuludele - erinevad poed, kus müüdi Saksa käsitööd, muuseumid jne olid igal nurgal. Oleksin ma jõulufänn, oleksin ma suurest vaimustusest rabanduse saanud - nii suurt valikut jõuluehteid pole ma kusagil näinud. Mind huvitas aga pigem muuseum, kus tutvustati jõulude ajalugu Saksamaal, näidati vanu jõuluehteid ja räägiti traditsioonidest. Äärmiselt huvitav. Rothenburg ise on ka väga armas linnake, nii et kes sinnakanti satub, soovitan kindlasti minna. Kohale saab Nürnbergist mugavalt rongidega - peab küll paar korda ümber istuma, aga see pole eriline vaev. Saabki Saksa väikelinnu nautida.


Nürnberg ise on ka armas. Eriti meeldisid mulle traditsioonilised pubid, mis on niiiiiiii kitsad, et neid on keeruline ennast ümbergi pöörata. Samas ilmselt see soodustab lõimumist ja tutvumist - pole võimalik, et sa oma kõrtsikaaslaste juttu ei kuule. Hästi lahedad! 





12 september 2022

Elamustest

Ma olen avastanud (ja ma pole selle avastusega üldse originaalne, ma tean), et mida kauem ma elan, seda vähem suudan ma leida kunstist elamusi. Vahel midagi sähvatab - nt Fredrik Backmani raamatud - aga üldiselt kaob enamik, mida vaatan, näen, kuulen ja kogen, unustusse. Näiteks neid tundeid, mida tundsin pärast "Triumfikaare" või "Kuristiku rukkis" lugemist või "Tuukrikella ja liblika" vaatamist, pole ma ammu tundnud. Seda tõelise kunsti kogemise tunnet. Kui kõik ahhetasid langustite raamatu ja filmi pärast, mõtlesin mina hoopis, kas need inimesed siis näiteks "Idiooti" pole lugenud? Mitte, et langustite raamat jube halb oleks olnud, aga maailmaklassikaga võrdlusi ei kannata ja isegi kui klassika kõrvale jätta, on tegemist keskpärase teosega. Ei mingit elamust paraku.

Ja sellepärast ma vaatangi vahel, nii paari-kolme kuu tagant eelmises postituses mainitud Marju Lepajõe dokki, sest seda vaadates ma tunnen, kuidas see mind vaimselt puhastab, kuidas kogu olmemüra ja mõttetud küsimused ja probleemid hajuvad ja kuidas hing puhkab.

Ma ei vaata eriti sarju ega filme. "Black Books" on mul varuks neiks hetkiks, mil elu mulle eriti närvidele käib. Mu tavapärane meelelahutusviis on raamatud, aga isegi neist ei leia ma tihti hingeminevaid elamusi. Backmani "Meie teie vastu" oli viimane puudutav elamus, aga seda teadsin ma juba ette. Ja siis on filmid.

Võib-olla on see seotud tööga, et ma põhimõtteliselt istun filmide sees, olen ümbritsetud filmidest ja sarjadest, nii et vabal ajal ei taha ma neist midagi kuulda. Võib-olla olen ma kulutanud liiga palju tunde keskpäraste filmide peale. Küll aga vaatasin ma eelmisel nädalal Norra filmi "Maailma halvim inimene" ja olen siiani haaratud". Kui te loete, et tegu on romantilise draamakomöödiaga, siis ärge uskuge. Romantikat ... seal on, aga mitte domineerivalt. Ma ei nimetaks seda ka eneseotsingufilmiks, sest sõna "eneseotsing" eeldaks mingit otsimist, tegutsemist. See on aga väga moodne film, mis on, vähemalt minu jaoks leidnud üles just selle õige nupu, mis näitab kaasaja ilu ja valu. 

Kurbust, üksindust ja igatsust millegi parema järele (kui me vaid teaks, mis see on).


10 september 2022

Vestlus perega

Mina: "Kas te Marju dokki vaatasite?"

E: "Peab järele vaatama."

Mina: "Mind kuidagi ei tõmba."

U: "Ma mõtlesin, et jutt käib Lepajõest ja kuidas see sind ei tõmba."

Mina: "Aa, Lepajõe kõnetab väga. Länik ei kõneta."

E: "Ma sain ka aru, et jutt käib Lepajõest."


See on väga nunnu, et kui juttu on Marjudest ja dokkidest, seostub mu õdedele ikka esimesena Marju Lepajõe. Nii et kui ka teie tahate vaadata mõnd dokki mõnest Marjust, mis ka päriselt vaatamist väärt on, siis vaadake Lepajõe dokki. Hea on vaadata tarku inimesi.

Leiab selle otse loomulikult Jupiterist.

Jupiterist leiab ka mu selle aasta lemmikfilmi "Maailma halvim inimene", aga see nõuab juba pikemat tutvustamist.