21 jaanuar 2017

Sinilinnus

Reedel käisin Sinilinnus SHCBB'd kuulamas-vaatamas. Pikk koduspassimine oli üsna nüristav olnud, hing ihkas kultuuri, nii et käskisingi heal sõbral kaasa tulla ja mind mu kultuuriretkel saata. Pealegi polnud ma kunagi Sinilinnus käinud ja kuidas nii saab, ise tahan ju end tallinlaseks pidada.

Sinilind tundus armas väike hipsterikohake olevat, pisikese kontserdisaali ja kõrgete hindadega. Kontsert ise oli ülimõnus. Ma üritasin mingil hetkel oma sõbrale seletada, miks Janno Reim mulle (ja paljudele teistele blondiinidele) nii väga meeldib, aga mu seletused jäid vist lahjaks, sest aru ta ei saanud. Olgu siis öeldud, et Janno on täpselt sellist tüüpi mees, kes mingi osa naistest täiesti hulluks ajab. Mitte minu loomulikult, ma olen korralik abielunaine, mina läksin sinna ainult muusikat kuulama. Muusika, muide, on täpselt minu teetass ja kuigi heliga oli Sinilinnus probleeme, siis oma mõnutunde sain ikkagi kätte. Põhiliselt ootasin ma nende uue Eesti Laulu esitust, sest selle salvestatud versioon on on üsna miksitud ja mind väga huvitas, kuidas see otse kõlab. Pettuma ei pidanud. Kuulsin kõrvalt küll nurinaid, et sõnadest polnud aru saada, aga ma leian, et see on juba konkreetse kuulaja probleem, et tal sõnad peas polnud. Minul näiteks olid. 

Nüüd aga olen kodus tagasi, kuulan muusikat ja mõtlen, et küll on hea Tallinna kesklinnas elada - kontsertidel käimine toimub nagu niuhti. Mitte, et need minu lemmikud just väga tihti esineks, aga siiski.

20 jaanuar 2017

Kuidas ma tarbin

Madiken kirjutas ilusti (minu palve peale) oma tarbimisharjumustest ja kuna ma olen viimasel paaril aastal ka enda omade peale pikemalt mõelnud, otsustasin ka ise samal teemal veidi mõtiskleda ja kirjutada. Ütlen kohe ära, et ma alles otsin oma teed sobiva tarbimisviisi juurde ning võib juhtuda, et ma seda ei leiagi, nii et kindlasti ei sobi ma mingiks eeskujuks. Ma pole Miss Organic 2017. Aga alustagem siis.


Elukoht ja transport

Lugesin mõni aasta tagasi Epp Petrone raamatut "Roheliseks kasvamine", mis andis mulle indu jätkusuutliku eluviisi kohta edasi uurida. Nii ma siis lugesin erinevaid artikleid ja vaatasin videoid ning jõudsin järeldusele, et roheline elamine pole tegelikult üldse nii keeruline, kui esmapilgul tunduda võib. Veel sain aru, et paljud asjad, mis tunduvad hullult loodussõbralikud, on tihti lihtsalt rohepesu. 
Kõige suuremal määral saab üksikisik keskkonda mõjutada oma transpordi- ja elukohavalikuga. Näiteks kui elukoht-töökoht-kool-huviringid-lasteaiad on lähestikku, on ökoloogiline jalajälg kohe väiksem, sest sõitu nende vahel on ilmselgelt vähem. Teine tegur on auto - kui palju sellega sõidetakse ja kui keskkonnasäästlik ta on. Mul on hea meel tõdeda, et minu jalajälg jääb neid kaht punkti arvestades üsna väikeseks, sest ma elan Tallinna kesklinnas, liigun põhiliselt jalgsi ega oma üldse autot. Tööle ja lasteaeda sõidan ma küll bussiga, aga näiteks Vanalinna, poodi, Tõnismäele, Kadriorgu ja öösel peolt koju lähen ma alati jalgsi. Ma olen muidugi Tallinna esijalutaja, aga ma tõesti leian, et viimane asi, mida Tallinna kesklinnas tegema peaks, on autoga sõitmine. Korter, milles ma elan, on üürikas, nii et kõik valikud, mis siin tehtud on, on tehtud ilma minuta, aga positiivne selle korteri juures on see, et see on küll piisavalt suur, et mahutada meie kolmeliikmeline pere, kuid samas piisavalt pisike, et küttekulud väikesed oleksid. Maja ise on selline vana kivimaja, mis peab õnneks hästi sooja ja nii et küta me ka mõttetult Tallinna linna. Ma olen elanud küll puumajades, mis talvel väljast auravad, aga sees on külm nagu hundilaudas, küta radikad kasvõi punaseks. Ja mu unistus ... kui ma kunagi hästi rikkaks saan, siis tahaksin ma endale maja, kus oleks palju säästvaid lahendusi; päikesepaneelid, säästlik veesüsteem, taimeriga valgustid jne jne. Aga, nagu aru võib saada, on see kõik mu jaoks alles tulevikumuusika.


Edasi läheb keeruliseks, sest kõik mu igapäevased tarbimisharjumused on omavahel nii tihedalt seotud, et ma ei oskagi neid osadeks lahutada. Mu põhimõte on aga igasuguste asjade ostmise puhul: vähem, vähem, veel vähem! Ma ei talu kasutut kraami, nii et ma ei osta näiteks koju kunagi mingeid dekoratsioone või "lihtsalt jube nunnusid" asju. Ma ei talu plastikut seal, kus see pole vajalik. Näiteks plastnõud, -pildiraamid, -mänguasjad ... miks, lihtsalt, miks peavad need olema plastikust? Samamoodi ei talu ma ühekordseid asju, mis on ostetud lihtsalt ... ma isegi ei tea, mis põhjusel. See muudab mu kodu muidugi üsna kaunistusvabaks, aga ma ise olen rahul. Seinu kaunistavad meil mõned pulmapidid ja mu mälumängudiplom, laua peal on paar hiidkäbi, mis ma Pompeist kaasa tõin. Kõik. Ka tarbeesemeid on meil nii palju, kui me kasutame, mitte "niisama varuks" ostetud. Üks pann, üks pott, mõned kruusid, üks serviis, kannmikser ja veel mõned vajalikud asjad. Lugu on muidugi ka selles, et ma pole mingi eriline kokk.

Söögiga on mul väga kirglik suhe ja seda mitte maitseelamuste tõttu, vaid sellepärast, et ma vihkan palavalt toidu raiskamist. See muudab mind poes väga kriitiliseks ostjaks, sest ma mõtlen enne sada korda üle, kas ma ikka jõuan selle ära tarvitada või kas ma üldse oskan sellega midagi teha. Ma ei suuda toitu ära visata ja see on viinud mu sinnani, et ma söön ära isegi Ernstist üle jäänud külmad pudruampsud. Ma olen töötanud toidupoes ja näinud sellist raiskamist, mis ajab nutma. Ma olen ise pidanud ära viskama lattide viisi vorste, virnade viisi saiatooteid ja liha, toitu, mis pole lettidelegi jõudnud. Ja ma olen näinud, kuidas inimestel on nälg, kuidas loetakse viimaseid sente, et poest midagi hamba alla saada. Kuidas suutäisi ei pea lugema mitte vaid kuu lõpus, vaid kogu aeg. See lõhe nende kahe maailma vahel on muutnud mind tohutult hellaks toidu äraviskamise suhtes, nii hellaks, et ma ei suuda kokasaateidki vaadata. 
Toiduvalik ise on meie kodus see nõrk koht, mis vajaks kindlasti parandamist. Mulle meeldib hästi süüa, aga kahjuks pole ma oma toitumises väga järjepidev. Vahel võin alles õhtul avastada, et olen hommikust saati ainult kohvi kulistanud. Ernsti kasvatamine on aga õnneks ka toidulaua suhtes üsna distsiplineeriv olnud, nii et viimasel ajal sööme ka sooja toitu aina sagedamini. Ja liha. Ma tean, et lihatootmine on ääretult keskkonnakahjulik, aga paraku olen ma haige ja pean liha sööma. Sten pole vist kunagi mõelnudki taimetoitlusest ja Ernsti ma samuti lihavabana ei kasvata. Küll aga oleme me uuest aastast vähendanud oma lihatarbimist päris palju ning asunud liha turult ostma. Nii on vähemalt pakendite arv meie prügikastis vähenenud - see on ikka meeletu, mis karpide ja kilekottide üleküllus poodide lihalettides valitseb. Jube. Köögivilju peaks samuti rohkem sööma. Ühesõnaga, ma ei pea meie söögilauda megatervislikuks, aga samas leian ma, et saaks palju hullemini. Näiteks ei osta ma koju maitsestatud lihu, kohupiima, viinereid, vorste, pihve, ketšupit, kastmeid .... maitsevesi, mahlu, komme, küpsiseid ega kooke. Võimalikult palju teen ise ja kuigi ma kasutan oma küpsetistes suhkrut, jahu, piima, toorjuustu ma muud säärast, siis vähemalt ei pane ma neisse säilitusaineid või maitsetugevdajaid. Maitsetugevdajad on ühed jubedad asjad - sattusin kusagil üle pika aja eelmaitsestatud karbonaadi sööma ja see tugev keemia-soolamaitse, mis vastu lõi, polnud üldse isuäratav.

Mina ise - mu lemmikteema. Pilk mu riidekappi ütleb, et pole siin mingit teadlikku tarbimist, aga kui natuke kleitide vahel ringi tuustida, siis näeb, et suur osa mu rõivastest on taaskasutusest ja siinkohal ei pea ma silmas kaltsukaleide, vaid sugulastelt saadud üliägedaid ja praeguses mõistes ülivanu kleite. Ma armastan moodi ja isikupäraseid riideid .... ning vihkan kirglikult kiirmoodi. Ma olen nüüdseks kuus aastat rõivatööstuses töötanud ning see on pannud mind tõsiselt mõtlema riiete päritolu ja hulga üle - kui palju on meil üldse riideid vaja? Olgu mainitud, et ma ei tööta mingis hiinapoes, vaid korralikus Saksa ettevõttes, aga see selleks. Lisaks olen ma jõudnud arusaamale, et kui kõik inimesed läheksid mingil hetkel stilisti juurde, siis kulutaksid nad ka oluliselt vähem raha oma garderoobile, Olgem ausad - pea enamik on ostnud endale mingi riideeseme, mis kojujõudnuna ostub mittesobivaks või täielikuks õuduseks ning mida enam kunagi selga ei panda. Korralik stilist oskaks aga selliseid fopaasid ennetada. Ma ise pole oma 40 kleidiga muidugi eriti hea näide, aga kõige parem oleks omada head baasgarderoobi, kus kõik riided omavahel sobivad. Ideaalis. Ma ei ole ka selles suhtes väga hea näide, sest mu maitse on tohutult eklektiline ja nii võib mu riidekapist leida nii õrnroosa kleidi kui ka tanksaapad, aga hea on see, et juba mitu aastat ei ole ma mitte ühtegi oma riideeset ostnud kiirmoest. Saapad ja kingad on mul heade firmade omad ja mõned suisa mitu head aastat mind truult teeninud.
Ehteid ma ei kanna. Olgu, abielu- ja koolisõrmused mul on, paar nabaneeti ka, aga muud mitte. Meikimisega on mu suhe selline armastamine-vihkamine, et tööle ja peole ma ennast meigin, aga muul ajal eelistan "loomulikku ilu". Seevastu pole mul ega hakka ka kunagi olema mitte ühtegi pikendust, paksendust, akrüülküünt ega solaariumipäevitust. Võltsasjad tekitavad mus külmavärinaid, eriti kui nad minu küljes on. Prr. Kehahooldusest niipalju, et mu põhiline iluarsenal koosneb hambapastast ning šampoonist-palsamist ning vahel harva ka näoõlist. Kõik. Mulle ei meeldi magusalõhnalised kreemid või dušigeelid või kehaõlid või ... ma ei teagi tegelikult, mida kõike välja mõeldud on. Šampoonivalikus olen ma kindlaks jäänud Natura Sibericale, aga varsti tahaksin proovida midagi uut, mis mu juuksed veidi töödeldavamaks muudaks. Ma olen nimelt siiani vihane oma juuste peale, mis keeldusid enne üht olulist üritust lokitangidele allumast. Ei aidanud ussi- ega püssirohi, mu juuksed on lihtsalt liiga rasked!
Oma põhimõtted kehahoolduse suhtes kujundasin ma välja juba enne täisealiseks saamist, kui Epp mulle ütles, et mida rohkem ma endale igasugust jama peale määrin, seda rohkem mu nahk sellega harjub ja seda rohkem on mul tulevikus vaja igasugust huinjaad kasutada. Suurest hirmust viskasin siis kohe kõik oma vananemisvastased kreemid ja koorijad nurka ega korjanud neid sealt mitte kunagi enam üles. Jube hea on! Mu nahk ei vaja mitte mingeid vahendeid selleks, et püsida puhas ja niisutatud. Ei mingeid allergiaid, karedaid laike, kiskumistunnet või liigset higistamist. Suvel kasutan muidugi päikesekreemi, sest mu nahk on hallikasvalge, aga muud ei midagi. Aa, vahel harva satub mu koju mõni ökofirma tester, mille Kaisa toob, neid proovin ma ka ja veendun, et ei ole vaja. Teate ... nii lihtne on elu. Õhtuti lihtsalt meik maha, duši alla ja valmis! Ma oleksin päris odavalt ülalepeetav naine, kas pole?

Lapsekasvatamine on teema mille puhul ma kõige enam teadliku tarbimise peale mõelnud olen. Mulle meeldib, kui mu laps on ilusti riides, aga veel enam meeldib mulle, kui ta riided on eetiliselt toodetud ja mürkainevabad. Nii ostan ma ta teksad eranditult kaltsukatest, sest teksa on teatavasti materjal, mida väga palju töödeldakse. Ka särgid ja igapäevased riided on pärit põhiliselt taaskasutusest, kas siis kaltsukatest või kelleltki saadud. Kingiks on ta muidugi saanud uusi riideid ja jalatseid, nii et ei saa öelda, et kogu ta garderoob teiselt ringilt oleks. Uuena ostan ma ise talle saapaid, mütse, pesu ja kiiresti vajaminevaid asju, aga neid mitte H&Mist, vaid pigem siis juba mõnelt kvaliteetbrändilt. Kaltsukates käimine on nimelt üpris aeganõudev töö.
Mänguasjade suhtes olen ma ekstreemselt kriitiline ja eriti nende koguse suhtes. Ma olen nimelt kindel, et vähemalt minu kodus leiduvatel mänguasjadel on maagiline paljunemisvõime, sest kuidas muidu seletada seda, et praegu ringi vaadates igal pool mingeid mänguasju näen? Oeh. Ise ostan ma mänguasju üsna harva ja pigem üldse mitte, vaid eelistan panustada emotsioonidesse ja koosveedetud aega, sest olgem ausad, liigne asjaküllus tekitab väikeses lapses stressi. Just mõni aeg tagasi viisin ma suure kotitäie mänguasju minema ja sättisin olemasolevad ilusti riiulitele ning oi, kui rõõmus Ernst oli! Praegu on tal olemas paar komplekti Legosid (mis teda ei huvita), paar puslet, üks nupupusle (mis talle liiga titekas on), mõned pildiraamatud (lemmikud), nukunõude komplekt, paar kaisulooma, sorteerimisämber, pallidega telk, auto, hüppeloom, puidust täheklotsid, motoorikakeskus, veel mingi sorteerimiskeskuse moodi asi ja põhimõtteliselt kõik. Üks kastike on veel, kus on aja jooksul kogunenud pudipadi, aga see teda ei huvita eriti. Kusjuures mängib ta põhiliselt mu Pompeist toodud käbidega, nukunõudega või pingviiniga. Eriline lemmik on üks kapsaks vaadatud raamat, millega ta mulle sülle ronib ja "tunnikontrolli" nõuab.
Nüüd on tal varsti tulemas sünnipäev ja ma olen tõsise küsimuse ees, kas kinkida midagi ja kui, siis mida? Ma ise arvan, et äkki oleks parem mõte ta hoopis nädalavahetuseks spaasse viia või päevaks batuudikeskusesse ja kohvikusse ... kuid mine sa tea. Et ma tööl käin, siis tahan ma ise ka panustada rohkem koosveedetud aega, sest Ernst on lihtsalt selline nunnukas, kellega on tore koos olla. Vähemalt minul on. Aga Ernsti asjakoguse (ka igasuguse muu jama, söögiriistad jne) hoian ma üsna väikese. Nii on tal hea ja mul ka. 

Kas jäi veel midagi? Enda arvates võtsin ma vähemalt igapäevase olmetarbimise kenasti kokku. Olgu see vaid veel ühe korra uuesti kokku võetud: vähem asju = lihtsam ja stressivabam elu. Küll aga meeldib mulle investeerida ilusatesse mälestustesse, reisidesse, kontsertidesse, haridusse, loomingulisusse. Asjad võivad ju käest kaduda, aga emotsioonid nii lihtsalt ei kao.

Lõppu ka pilt minust ehk Eesti väiketarbijast, kes ei olegi tegelikult nii kaltsakas, kui mu eelneva jutu põhjal arvata võis:


19 jaanuar 2017

Aeg maha!

Ma olen terve elu viljelenud orav-rattas-elustiili, mis täpsemalt kirjeldades tähendab seda, et ma olen oma kuud, nädalad ja päevad niivõrd asju ja tegevusi täis planeerinud, et vahel on igasuguste kohtade ja ürituste vahel orienteerumine tõeline logistiline umbsõlm olnud. Nii pole minu jaoks olnud kunagi probleem käia mitmel töökohal korraga, koolis ja tööl korraga, planeerida ühte õhtusse mitmeid kontserte ja luuleõhtuid ... ühesõnaga, kiire elutempo oli see, mis mind elus hoidis. Magamine ja söömine jäid küll tagaplaanile, aga ma olin selle üle salamisi isegi uhke, et näed, füüsilised vajadused ei defineerigi mind.

Ilmselt selle kõige tõttu tõigi lapsega koduseks jäämine kaasa suure hulga stressi (selle sõna igapäevases tähenduses) - äkki polnudki justkui midagi muud teha, kui titte kiigutades päeva õhtusse saata. Arvestades kõike eelnevat, mida ma iga päev teinud olin, ei tundunud see just eriti lõbus ajaveetmisviis. Aeg läks aga edasi, mina harjusin, leppisin ja tagasi vaadates võin öelda, et selline vaikelu oli vajalik ja õpetlik. Oli aega mõelda, prioriteete seada ja puhata.

Siis aga - pauhh, tööle tagasi! Ma olin seda pikkisilmi oodanud, aga paraku polnud arvestanud sellega, et järsud muutused toovad kaasa stressi (selle sõna meditsiinilises tähenduses). Tagasi tööpostile naasnuna kukkus mulle kaela hunnik tööülesandeid, veidi liiga vähe seletusi ja olematu sisseelamisaeg. Praegu mõtlen, et oleksin pidanud ennast samamoodi tööga harjutama, nagu ma Ernsti lasteaiaga harjutasin: pikkamisi, paari tunni kaupa päevas. Kahjuks aga pole täiskasvanutele selline asi lubatud ja noh, ma ei käitunud ka nii, nagu vajaksin ma harjumist, ei kisanud ega nutnud. Kõik oli justkui korras, aga novembris jäin ma haigeks. Või mis haigeks, arvasin ma alguses - tavaline nohu ja köha, mis iga sügisega kaasneb. Käisin tööl edasi, ise aina sagemini nuusates ja köhides, vahel väikest palavikku alla lüües, siis jälle nuusates. Kuni uue aasta alguseni.

Ma ei hakka täpsustama, kui rängalt see tühipaljas "nohu" mind maha murdis, aga ma mäletan hästi hetke eelmisest nädalast, mil ma vaatasin kella ega saanud aru, kas on öö või päev, sest ma olin üle 24 tunni üleval olnud, nuusata üritanud, põskkoopapõletikku ravinud ja kõike muud teha üritanud, et lõpuks ometi hingata saaks. Kui keegi oleks mult mu nime küsinud, siis poleks ma teadnud, mis see on. Küll aga teadsin ma väga hästi, miks ma haige olen. Ikka stressist. Viirusest oli asi kaugel, sest teised siit korterist olid rõõmsad ja nohuvabad. Kui nina oma funktsiooni taastas, hakkasin ma tõsiselt mõtlema sellele, kuidas ma edaspidi elama peaks, et mitte enam haigeks jääda.

Ja et ükski postitus ei tohi olla ilma õpetussõnadeta, siis siit need tulevad: vahepeal peaks ikka passi ja tervisekaarti vaatama, et näha, mida tasub teha ja mida mitte. Tuleb teada oma piire, mitte võtta endale kellegi teise omi. Tuleb puhata, lõõgastuda, teha seda, mis on hingele hea. Ei tohi ignoreerida tervist, sest kui seda enam ei ole, on raske edasi funktsioneerida. Ma olen alati poolnaljaga rääkinud, et ma olen supernaine, aga ka supernaised vananevad ja jäävad haigeks. Ühesõnaga, ma otsustasin. Et. Ma ei võta Ernsti lasteaiast toomise kohustust vaid enda kanda, vaid lükkan ikka Steni ka tanki. Ma viin Ernsti iga kuu vähemalt üheks ööks mu ema juurde, et ise saaksin magada, kaua tahan. Ma puhkan rohkem. Ma ei ürita tegelda saja erineva asjaga, et ennast kasulikuna tunda. Ma olengi juba kasulik.

Olgem ausad, kui käia tööl ja olla samal ajal lapsevanem ühele allakahesele, siis pole üksinda veedetud kvaliteetaega just jalaga segada. Ja kui on vaja veel selle beebikesega käia muudes vajalikes kohtades, jääb isegi kodus veedetud mänguaega väheseks. Ma ei taha üldse kurta, et elu jube raske oleks ja et ma üldse hakkama ei saaks - saan väga hästi, aga endale peab ka mõtlema. Kui pilk peeglisse ikka midagi aina väsinumat näitab, tuleb väike puhkus endale lubada.

***

Täiesti teisel teemal: homne kvaliteetpuhkus on mul Sinilinnus, kus esineb Super Hot Cosmos Blues Band. Kui see nüüd mind tervemaks ei tee, siis mis teeb?

14 jaanuar 2017

Video + veidi arusaamatust

Ma olen nüüd üle pika aja Ernstiga terve nädala järjest kodus olnud, aga kui ma enne olin mõelnud, mida kõike toredat ja arendavat me tegema hakkame, siis tegelikkus oli veidi teine: mina vaevlesin nohusena diivanil ja lasin Ernstil tuua endale raamatuid, et neid siis vaadata. Ühe video tegin ka sellest, sest noh, endal ikka hea vaadata oma last. Teisi ma vaatama ei kohusta. 

video

Nüüd on nohu veidi järele andnud, nii et mõtlemisvõime hakkab vaikselt taastuma ja nii sain juba uudiseid vaatama asuda. Noh ... ütleme nii, et kui ma eile päeva esiuudist nägin, siis sain ma aru, et paljudel pole vaja isegi nohu selleks, et mõtlemisvõimest ilma jääda. Jah, ma räägin Eesti uuest märgist. Mina kui kujundaja võtan seda brändi isikliku solvanguna ja sooviksin näha seda inimest, kes leidis, et see on normaalne asi, mida esitleda. Päriselt.

Tegelikult loodan ma siiani, et midagi läks kusagil sassi ja kujundaja esitas kogemata oma esimest aastat sõimerühmas käiva lapse kunstiteose. Veidi saamatu küll, aga no eks lapsed olegi erinevad.


11 jaanuar 2017

Nohupostitus

Ma ei tahaks tegelikult üldse siis selliseid sisutuid postitusi kirjutada, nagu praegune tuleb, aga vinguda on ka vaja ja seega annan ma teada, et ma pole internetti ära unustanud, vaid vaevlen sajandi suurima nohu käes. Ma ei saa hingata, magada ega mõelda, rääkimata siis millestki intellektuaalsemast. Jah, ma olen ise süüdi, et ma juba detsembris haigusalgetega ei tegelenud. Teinekord tasuks ikka enne passi vaadata, kui ületöötamiskirg peale tuleb. Kusjuures nohu pole üldse nii kerge haigus - minul kaasnevad praegu ka jõhker peavalu ja kõrge palavik. Mis te pakute, kas lapsega mängimine on praegu mu lemmiktegevus? Või temaga füsioteraapias käimine? Toda viimast lähen ma kohe ka tegema, nii et kui keegi varsti Tõnismäel räiget nuuskamist kuuleb, siis see olen mina.

Ilmselt on see karistus liigse edevuse eest.

Vahepeal tegin ma aga oma riidekapi korda ja mõtlesin, et tahaks mingisuguse riidelaenutuspunkti oma kleidikuhjaga avada. Mul lihtsalt jagub siin kleite. Ainus  probleem on see, et laenutajad võiksid olla minumõõtu ehk 170 cm pikad, kiitsaka ülakeha ja naiseliku (st suure tagumikuga) alakehaga.

Nohu toob ikka häid mõtteid.

04 jaanuar 2017

Aasta lapsevanemana

Ma võiks rääkida sellest, mida kõike Ernst selle aastaga õppinud on, aga see pole võrreldavgi sellega, kuidas mina arenenud olen. Üksvahe tavatsesid paljud mulle öelda "Sa oled nii muutunud ääää," tahetes ilmselt (ebaõnnestunult) vihjata, et ma enne olin ikka palju ägedam, aga ma ise võtsin seda a) komplimendina ja b) üldteada fakti konstateerimisena. Katsuge ise mitte muutuda, kui kasvatate teist elusolendit. Tõsiselt: proovige!

Alustame füüsilistest muutustest, sest need on kõige kergemini tuvastatavad. Suvel jäid teadmata kadunuks ühed kehaosad, mis tavalistel naistel on lõua ja naba vahel. Ega ma sellepärast suuremat muretsenud, sest koos nendega kadus ka ohtralt kilosid ja tervelt üks püksisuurus, nii et nüüd saan rahumeeli kanda nr 26 pükse. Seljalihased on muutunud nõrgemaks, nii et silda enam visata ei saa, kõhul on juures mõned armid, juustel mõned sentimeetrid, Muutusi just palju pole, aga mingid mälestused lapsekandmisest ikka ja see on ju ainult tore.

Muutusi, mis on toimunud minu peas, on palju raskem üles loetleda, sest ma ju ei näe neid muutuse toimumise hetkel, vaid alles siis, kui tulemused käes. Praegu näen seda, et ma ma olen muutnud kodusemaks, kaalutlevamaks, keskkonnasõbralikumaks, mõnedes asjades tolerantsemaks, aga mõnedes asjades taas sallimatumaks. Pideva asjaajamise tõttu on minus kahanenud tohutu hirm võõraste inimestega suhtlemise ees, kuid samas olen ma loobunud mõne väga lähedase inimesega suhtlemisest. Ma mõtlen oma valikuid tehes aina rohkem ja rohkem tulevikule ja seda isegi väikestes asjades, nagu näiteks riiete ostmisel. Ja kuigi mu viimaseid postitusi lugedes võib eeldada, et ma ainult pidudel käingi, siis tegelikult tahan ma aina enam olla kodus koos Ernstiga, sest just sellel aastal oleme me saanud hakata koos veetma kvaliteetaega.

Ausalt öeldes pole ma selline inimene, kellele meeldiks sõltumine ja küljesrippumine ning seetõttu ei suuda ma ka beebide esimeses eluaastas leida seda võlu, mida leiab näiteks mu ema. Jube tüütu on suhelda inimesega, kes ei suuda adekvaatselt oma soovidest märku anda või minna sinna, kuhu tahab. Nii võibki öelda, et päriselt hakkasin ma Ernstiga koosveedetud aega nautima veebruaris, kui ta kõndima hakkas. Issand, kui palju mul siis vabadust oli! Siis õppis ta ise sööma, ise trepist üles minema ja diivanilt alla tulema, ise tooma raamatuid ja puslesid, kui neid vaadata tahtis ja mul oli aina toredam. Iga uus oskus tõi muidugi kaasa uusi muresid, aga samas arenesid mu ülehelikiirusega reageerimisoskus ja tähelepanuvõime ning kus siis neid vaja ei läheks. Miski pole mulle enne nii palju kannatlikkust õpetanud kui tundide viisi pildiraamatute vaatamine. Aja planeerimisoskus ja kiirus – täiesti asendamatud abimehed, kui on hommikuti vaja putru keeta.

Aga need on ainult pisiasjad. Tähtsaim on see, et ma õppisin hoolimist. Tänu Ernstile sain ma olla väga pikka aega üksinda kodus ja tänu igasuguste mõjutajate puudumisele sain ma lõpuks ennast tundma õppida. Ma olin arvanud, et ma olen külm ja kalk inimene, aga tegelikult oli puudu vaid õige isik, kellest hoolida – nüüd oli see olemas. Hoolimine tõi kaasa ka igasuguseid muid emotsioone – nii positiivseid kui ka negatiivseid – mis tõid kaasa palju muutusi, mis on veel avaldumata.

Kui ma aga aastale tagasi vaatan, siis kokkuvõttes olen ma rahul ja seda eriti tehtud otsustega. Mulle meeldib, et ma sain veeta tõeliselt ilusa suve ja et sellele järgnes uue elukorraldusega – lasteaiaga – täidetud sügis. Iga päevaga veendun ma aina enam, et Ernstile meeldib lasteaias, mis valmistab mulle tohutult rõõmu, sest olen ju kuulnud küll ja veel lugusid lastest, kes iial ei harju. Mul on hea meel, et ma kuulasin oma sisetunnet ja viisin Ernsti logopeedilisse massaaži. Kõige rohkem on mul aga hea meel selle üle, et ma kuulan sedasama sisetunnet iga päev ega tee midagi sellepärast, et teised teevad. Ma olen tänulik oma talupojamõistuse ja loogilise mõtlemise üle. 

Ja loomulikult Ernst! Jõulude ajal käisin ühel koosviibimisel, kus sain kiita, kui hästi Ernst ikka kasvatatud on (ja kui ilus ta on, aga see pole kiitus, vaid fakti konstateerimine),  aga tegelikult pole Ernsti heal iseloomul minuga mitte mingit pistmist. Ei saa ju inimesele õpetada ettevaatust ja teiste inimeste armastamist – või õigemini saab vist küll, aga mitte sellises vanuses. Ernst lihtsalt armastab inimesi, ei kiunu, aitab kodutöödes, on jube korraarmastaja (hoidku jumal, kui miski maha kukub) ning on selle kõige juures nii tohutult armas, et isegi kui ta jube jonnipunn oleks, meeldiks ta ikkagi kõigile. Aga ta pole. 


02 jaanuar 2017

Vanast aastast

Aasta viimased päevad on möödunud paralleelselt mööda teatreid ja punaseid vaipu kolistades ja haige olles. Kaks teineteist välistavast tegevust, kas pole? Noh, supernaised saavad mõlemaga hakkama ja eriti veel siis, kui on lootust näha Hendrik Sal-Sallerit. See lootus aga paraku ei täitunud, nii et vähemalt osa ärajoodud Coldrexist oli asjatu. 

Alustame algusest. Ma ei viitsi hetkel pikemalt aastahiti peost rääkida, sest sellest pole midagi rääkida, kui aus olla. Pidulikud üritused, kus on palju kuulsusi koos, on enamasti suhteliselt ühesugused ja fotograafidega täidetud. Mul on ainult kahju, et minu hääletatud laul ei võitnud, aga kui ma üritusel ringi vaatasin, siis sain isegi aru, et ma olen tänapäeva muusika jaoks liiga vana. Ma ei teadnud pooli ja rohkemaidki esikümnest ja noh ... mul võiks selle üle piinlik olla, aga pole, sest mu muusikamaitse on veidi teistsugune. Pilt ütleb aga rohkem kui mina, nii et üks ülevaatlik pilt üritusest:


Mina olen siis see punases seal kõige ees. Pärast läks pidu edasi Kukusse, aga seal olin ma vaid väga mõttelise aja, sest nohu ei ole parim kaaslane, kellega õhtut veeta. Kahju, Kuku on lahe koht. 


Aastavahetusel olin ma – üllatus-üllatus – haige. See aga ei takistanud mul minemast Raili juurde, kes oli samuti haige. Tore oli! Vaatsime aastavahetusprogrammi ja hiljem tiigil ilutulestikku, mis oli tavapäraselt võimas. 


Nüüd aga olen tagasi tööl ja mõtlen, et peaks vist ikka jaanuaris puhkuse võtma, sest puhata ju tahaks. Jaanuar tõotab isegi väga tihe tulevat (massaažid ja sünnipäevad), nii et väike hingetõmme oma nohuse ninaga tuleks ainult kasuks.