27 mai 2020

Karantiiniaja jätk ja mõned raamatud

Nii, eriolukord sai nüüd läbi, aga kodukontor kestab veel. Tegelikult hoidsime me kõik (ehk meie tuba) pärast eriolukorra lõppu hinge kinni, et noh, millal meid tagasi kontorisse kamandatakse, aga kui see kardetud-oodatud e-mail tuli, oli seal kirjas hoopis, et otsustage ise, kas tahate edaspidi kodus töötada või kontorisse tulla. Kuna me oleme ennast naljatamisi  – või siis mitte nii väga naljatamisi – tituleerinud introvertide toaks, siis võib kolm korda arvata, mille me valisime. Kodukontor it is! Ma olen siiani vaimustunud, sest mõelda vaid, ma ei peagi nüüd varahommikul jalgsi Mõigusse jalutama, käima söömas sealses jubedas sööklas, tassima kaasa valmistehtud sööki, kui ma selles jubedas sööklas ei taha käia ning veeta üleüldse jubedalt palju aega tulemisele-minemisele ja mõttetule suhtlemisele. Seevastu saan aga ärgata umbes pool tundi enne tööpäeva ja mitte raisata aega riietumisele. Mis saaks veel parem olla? Miinuspool on see, et kodukontor muudab laisaks, sest kui mul ikka pole põhjust hommikul välja minna ja tund aega jalutada, siis ma seda ka ei tee. Eks ole näha, kas ma ka varsti ära tüdinen ja kontorisse nõudma hakkan, aga teades ennast, siis vaevalt. 

Nii et jah, täiesti kogemata sai minust koduperenaine. Küll töötav, aga siiski. Ma ei teagi, mida oma süllekukkunud vabadusega pihta hakata (mul jääb ju kogu see aeg üle, mille ma varem tööle minemisele-tulemisele kulutasin) ... minna trenni? Võtta endale mõni koduloom? Veel mõni tööots? Kusjuures ühe neist tegin ma juba ära ka, aga sellest hiljem. Hea on veel see, et ma saan Ernsti vahel nädala sees koju jätta, sest ta on nüüdseks aru saanud, et kui ma tööd teen, siis segada ei tohi. Ta küll ei taha koju jääda ja on nõus ähvarduse peale "Kui kohe magama ei lähe, siis homme lasteaeda ei saa," ise! õhtul kell 20! magama minema! Ja ise! hommikul kell 7! üles ärkama! That's the spirit! 


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis raamatutest, mida ma vahepeal lugenud olen.

Alustan halvemast. Dan Browni üllitistega on tuttav vast igaüks, isegi need, kes üldse raamatuid ei loe. Talt on ilmunud rohkelt vandenõuteooriatest nõretavaid põnevikke ja viimane neist, "Origin" sattus ka minu kätte. Loen ja loen ja ... mõtlen, et see stiil on kuidagi jube tuttav. Ma olen kindlalt midagi sarnast juba lugenud! Järsku mul sähvatas, läksin oma raamaturiiuli juurde, võtsin sealt oma lemmikraamatu ja ...
Ta kannatas seletamise ja selgitamise maania all. Ta seletas ja selgitas pöörase vaimustusega nagu mõni leidur, kes armastab pajatada oma tööst.
"Raamat, mu härrad, on suur hulk mitmesugusest paberist mitmesuguses suuruses lõigatud neljakandilisi lehti, mis on täis trükitud, kokku pandud ja kliisterdatud. Jajah. Kas teate, mu härrad, mis on kliister? Kliister on liim."
Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi.
J. Hašek "Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil"


Dan Brown seletab umbes samamoodi, salapäraselt ja justkui Ameerikat avastades, lugejale asju, mida kõik on juba ammu ajalootundides õppinud. Lisaks on ta süžeekirjutamise oskus "Da Vinci koodiga" ammendunud ja nüüd rakendab ta iga raamatu puhul sama, sest äkki keegi ei pane tähele selliste vapustavate silmiavavate paljastuste keskel. Alati on mingi põgenemine, kiriklik salaselts, ilus ja väga tark, kuid sellest hoolimata mingeid ilmselgeid asju mitte teadev naine, reeturid, tagaajajad ning lõpus enneolematu ja ajalugu muutev avastus, mida mingid salaseltsid meeleheitlikult varjata püüavad. Selle raamatu lõpupüant oli muidugi nii hale (tegemist on ju siiski juba päris mitmenda raamatuga, kaua ikka jõuab Dan neid vandenõuteooriaid välja mõelda), et isegi viieaastased ei oleks vapustatud. Ühesõnaga: ärge lugege, targemaks te niikuinii ei saa ja põnevat meelelahutust ka mitte.

Küll aga avastasin ma enda jaoks ka Fredrik Backmani ja olen nüüd järjest kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid läbi lugenud. Ma arvan ausalt, et kui eksisteeriks kohustusliku kirjanduse nimekiri täiskasvanutele, siis võiksid kõik need seal kindlasti sees olla. Või vähemalt "Mees nimega Ove". Tegelikult on kõik head ja ma hirmsasti tahaksin osata neid praegu siin nii kirjeldada, et suudaksin kogu nende raamatute hinge edasi anda, aga see pole lihtsalt võimalik. Lugema hakates tundub, et loeks justkui lasteraamatut, sest kirjutamisstiil on selline lihtne ja kordav, tegevustik sündmustevaene, aga siis ühel hetkel torkab mõni lause või lõik noaga südamesse või sunnib raamatu käest panema ja mõtlema. "Ove" on, muide, mul esimene raamat, mille ma panin poole peal käest ja mõtlesin, et ma ei saa seda edasi lugeda, sest see oli mulle nii sügavale hinge läinud ning ma kartsin lõppu. Päev hiljem võtsin ma ennast muidugi kokku ja lugesin lõpuni. Ja kui nüüd keegi avastab, et ohhoo, jupiterist saab ju "Ove" filmi vaadata, siis kindlasti võiks enne raamatu läbi lugeda. Filmil pole süüd, aga raamat on parem. Nagu alati.

Järgmiste lugemiselamusteni!

17 mai 2020

Traditsiooniline eurovisioonipostitus

See, et sel aastal Eurovisiooni ei toimunud, ei takistanud meil (minul ja mu õdedel) seda hindamast. Eile oli nimelt eurovisiooniteemaline saade, kus pidi laule tutvustatama. Tegelikult muidugi mitte, lauludele pöörati kõige vähem tähelepanu. 

Aga meie kommentaarid tulevad siit. Igaks juhuks mainin, et ma kopeerisin need meie FB vestlusest ega toimetanud üldse.



- Euro teemal - maisaa aru, miks nad ikkagi laule pikemalt ei või lasta, see vahepealne muu jura võiks pigem ära jääda.

- Kas juba lastakse laule???

- 30 seki iga laul. Ja iga maa solist saab mingi minut aega oma tervitused ja soovid maailmale öelda.

- Kindlasti väga originaalsed.

- Ja noh, sealt tuleb järjest väga originaalseid sõnavõtte jh.

- Vb järgmistel aastatel jäävad laulud ka ära ja on ainult tervitused.

- Krt, juba siiani nähtu põhjal oleks nii mõndagi esitust küll huviga pikemalt vaadanud.

- Oleks võind ju võistluse ikka teha, nad oleks pidanud lihtsalt neti teel kõike tegema.

- Ja ainus laul, mida tervelt näidatakse on see Logani oma aastast 80?

- Mans ka ja Halleluja ka.

- Ui bljääd, mingid suvalised affid hakkasid kaasa laulma netist.

- Huvitav, mis haiguse all selle saate kokkupanija kannatas? Ok, Holland, kivi üledoos vist.

- Täies pikkuses kuuleb aint neid lugusid, mida me juba ammu teame ja kuulnud oleme; muidu jagavad inimesed oma häid soove maailmale. Ja saame vbla koroona kohta veel infot.

- Tra küll, ma lootsin ikka laule kuulda.

- Maidea küll, kui kivis selle möla jaoks olema peaks... Leedust on juba kahju, neil tundus tõesti paljulubav lugu olema. Vene oli väga ebavenelik.

- Kui ma kuulsin sellest erisaatest, siis ma rõõmustasin, et jeeee, ilma mölata saab laule kuulata. Kui krdi valesti ma arvasin...

- Sellel Jon Ola Sandil tuleks midagi maha võtta. Pihlamägi ei saand ka aru, miks oli vaja ära jätta võistlus. Keegi tõttöelda ei saanud.

- Näidake mulle kedagi, kes saaks aru. V kedagi, kes saaks aru, miks krdi pärast see hetkel sellisel formaadis olema peab.

- Ma hakkan ropsima, kui keegi veel ütleb, et we are all together in this.

- Juurel ja Kivirähul olid ju märksõnad, mille puhul tuli pits võtta. Sel aastal nt mask, hero, together, love, care.

- kle, kellelgi ple nii palju alkot kodus ega nii tugev maks.

- Kahjuks küll, jah. A mõned vist valmistusid, sest läti piiri alkopoed olid tühjaks ostetud eestlaste poolt paari päevaga.

- Concita Wurstilt tuli kõige parem sõnavõtt - ta ei kanna aluspükse. Midagi ka love and peace´ile vahelduseks.

- ei saa salata, et see mõjutab kvaliteeti, kui lugu on pikem kui 30 sek. Pärast seda erisaadet oskad täispikki lugusid hinnata.

- A krt super lauljaid sel aastal palju. Uku üks nõrgemaid.


Järgmise aastani!

15 mai 2020

Ernstist

Kuidagi oli mul õnnestunud kogu karantiiniaeg üle elada ilma ühegi videokoosolekuta. Ma ei teagi, kuidas mul nii vedas, sest mulle tundus, et igal pool kuhu ma pilgu pöörasin, toimusid videokõned ja anti nõuandeid, kuidas targem ja ilusam paista. Ma hingasin juba kergendatult ... kuni kirjutati lasteaiast, et Ernsti arenguvestlus toimub seekord zoomis. Otsekohe oli mul kaks probleemi:

1. Ma pole kunagi zoomi kasutanud! Mida ma tegema pean? Kuidas see töötab? Äkki veedan ma need 40 minutit mittetöötava programmi peale karjudes?

2. Ma pole kunagi arenguvestlusel käinud (aasta ema, ma tean). Mida ma seal tegema pean? Kas ma pean ise midagi rääkima? Tõestama, et Ernst ikka oskab kirjutada ja joonistada? Aga ... ma olen kõik ta joonistused ja kirjutised ära visanud (aasta ema vol 2). Äkki nad hakkavad minuga kurjustama, et ma Ernsti üldse ei kasvata. Appi!

Esimene probleem lahenes lihtsalt, sest õnneks on zoom suhteliselt blondiinikindel keskkond ja mina tehnikalähedane inimene. Ja teine probleem ka, sest kuigi ma kartsin, et mulle hakatakse rääkima, kuidas Ernst ei taha tegevustes kaasa lüüa jne, siis tegelikult keskenduti pigem positiivsele. Et ta on väga abivalmis, vahel isegi liiga abivalmis, sest ta läheb kaitsma oma sõpru ka õpetajate eest. Et ta mõtleb välja väga loovaid ja huvitavaid mänge, loob ise mängureegleid ja kaasab neisse oma sõpru. Et ta on ise väga hinnatud sõber ja eeskuju noorematele, seda just oma väljamõeldud mängude pärast. Vahel ka liiga suur eeskuju, sest ta palub väiksematel teha asju, mida õpetajad just väga kõrgelt ei hinda. Ja et talle meeldib väga abistada õpetajaid. Mulle meeldis arenguvestluse juures just see kõige rohkem, et ei keskendutud akadeemilistele oskustele, nagu lugemine, arvutamine ja meisterdamine, vaid räägiti just rohkem rühma omavahelisest dünaamikast, sõprusest, tunnetest ja suhtlemisest. Ja eks Ernstil see emotsionaalne pool vajabki veidi toetust. Samas – kellel ei vajaks? Lisaks ta on selles suhtes ehtne sakslane, et Ordnung muss sein! Õpetaja rääkis ka, et kui talle seletada ära, et reeglid on sellised ja neid tuleb järgida, siis ta järgib neid ise väga hoolega ning vaatab, et ka teised lapsed järgiksid. See tekitabki vahel emotsionaalset ülekeemist, näiteks kui teised lapsed ei täida reegleid, nii tema loodud mängureegleid kui ka rühmareegleid. Ja kõigile peavad olema samad reeglid, ei ole nii, et üks võib rohkem kui teised. 

Samas on temas ka väike Tom Sawyeri alge – õpetaja naeris, et kui Ernst ise ei viitsinud mingit kunstivärki kleepida (ma ei heida seda talle ette, sest kes viitsiks), oli ta selle töö sujuvalt oma rühma tüdrukutele suunanud. Need olid jube õnnelikud olnud. Üldse olevat tal väike probleem eneseusuga, sest kui ta kardab, et ta midagi ei oska, sest ta pole seda enne teinud, eelistab ta parem abi küsida või veel parema meelega lasta kellelgi teisel ära teha. Seda tendentsi olen ma kodus ka märganud: ta eelistab olla töödejuhataja, selle asemel, et ise midagi teha. Iseenesest väga vajalik oskus elus, teised enda heaks tööle panna. Ta teeb seda nii elegantselt ka, nii et teistele jääb mulje, et nad ise tahtsid.

Akadeemilisest poolest ei osanud õpetajad väga palju rääkida, sest nende mälestused Ernstist on sellest ajast, kui ta viimati lasteaias käis ehk märtsi algusest. Praeguseks on oskused veidi progresseerunud ja ta oskab juba peaaegu kõiki kuni seitsmetähelisi sõnu kokku lugeda (ka uusi), isegi lauseid lugeda ning ka kirjutada nii, et ma ei ütle talle tähthaaval sõna ette, vaid terve sõna. Etteütlustes proovin teha juba nii, et ütlen terve lause korraga – loomulikult mitte põim- või rindlause, vaid piirdun alus-öeldis-sihitis kontruktsioonidega. Topeltvokaalide ja -konsonantidega on tal veel probleeme, samuti sulghäälikutega, aga muidu kirjutab päris tublisti. Isegi diftonge ja kaashäälikuühendeid. Kui ta vaid viitsib – vahel ikka ei viitsi ka. Loendada oskab ta sajani (taas: kui viitsib) ja arvutada nii kuue piires. Kunsti ja muud säärast pole ma kodus temaga harjutanud, nii et ma loodan, et kui ta nüüd lasteaeda tagasi läheb, saab ta seal oma vajaliku meisterdamisdoosi kätte.

Sest jaa, ta läheb esmaspäevast uuesti lasteaeda! Kuigi ta lasteaias oli valverühm kogu aeg avatud, otsustasin ma oodata seni, kuni ta enda rühm avatakse. Esmaspäeval ongi siis see maagiline hetk. Eks ma vaatan, kas saadan ta sinna esialgu paariks päevaks nädalas või kuidas – elu näitab. Hea, et ta saab sõpradega koos olla natuke ega taha kogu aeg mind oma mängudesse kaasata. Ma pole just õige lõbusam mängukaaslane. 

10 mai 2020

On see juba läbi? Aga nüüd?

Selline talveunest ärkamise tunne on. Kerge teadmatus, mida nüüd tegema peaks: kas sööstma kohvikutesse, poodidesse ja igale poole mujale, sest äkki muidu kukub majandus kokku või siis olema ettevaatlik ja ikkagi veel kodus istuma. Kahanevad koroonanumbrid mõjuvad küll rõõmustavalt, aga samas terve mõistus ja salajane siseinfo ütlevad, et tegelikult olukord nii positiivne pole. Või noh – just positiivne see on, oleneb, kuidas vaadata. Küll aga pidin sel nädalavahetusel võtma ette reisi, mida juba ammu teha saanud polnud: reisi Tartusse. Koroona lõi nimelt uppi ka kõik mu läbimõeldud lapsejagamisplaanid, nii et Ernst oli alates karantiini alguses kõik need sada nädalat minuga. Ma ei hakka praegu rääkima, mida see mu vaimse tervisega tegi, sest see pole siinkohal teema, aga nüüd leidsin ma, et on õige aeg ta nädalaks Tartusse saata. Esiteks hakkas ta ise juba kodusistumisest ja samade nägude vahtimisest väsima, teiseks ... noh, ma ei saa öelda ka, et ma just ise töö kõrvalt temale meeletult pühenduda oleksin saanud. Nii siis viisingi ta eile Tartusse ja otsustasin, et kui juba sai selline pikk retk ette võetud, jään ise ka vähemalt üheks ööks sinna. Eeldasin, et näen inimtühje tänavaid, aga tegelikult kees välikohvikutes ja parkides elu. Oluliselt vähem kui tavaliselt, aga siiski elu.

Lisaks tegin ma veel ühe karantiinirikkumise ja käisin juuksuris. Mul oli viimastel nädalatel lihtsalt tunne, et hakkan vaikselt (või siis mitte nii vaikselt) hulluks minema, nii et kodust väljasaamine oli hädavajalik. Nüüd olen siis värskendatud juuksevärviga ja rõõmus. Vaat, kui vähe on õnneks vaja! Lisaks nüüd keegi ellusse uusi ja ägedaid Põhjamaade krimkasid ka juurde, oleks elu päris ilus. Aga kõike head korraga vist ei saa ka. 

See lapse nädalaks ärasaatmine muudab mind muidugi kergelt skisofreeniliseks ka. Kui ma paar päeva enne ei suutnud ära oodata, et natuke üksi olla saaksin ega peaks kogu aeg kõikvõimalikele küsimustele vastama, siis näiteks eile õhtul olin ma veendunud, et vot nüüd kohe lähengi Ernstile järele – nii suur igatsus oli. Ja täna ka – kui olin Tallinna tagasi jõudnud, mõtlesin, et oh krt, tahaks teda kohe tagasi! Kuigi eks kodus, mida ei pöörata iga viie minuti tagant segamini, on ka oma veetlus. Oeh. Ma olen üks õudne inimene, ma tean. 

Eelmiste karantiinipäevade kirjeldus jääb olemata, sest ma tõesti pole kodus mitte midagi asjalikku (peale töö) teinud. Ma olen hakanud kadestama neid müstilisi koroonainimesi (keda minu tutvusringkonnas pole), kes on hakanud kodus uusi põnevaid asju õppima, kokkama või jumal teab, millega aega viitma. Miks mul sellist aega pole? Hea, kui ma lõunat jõuan süüa. Olgu, kindlasti leidub inimesi, kellel on veel tihedam päevakava, aga siiski. Mul pole ka kerge, eksole. 

Selle ülipositiivse noodiga ma tänaseks lõpetan.

29 aprill 2020

Üks vana postitus

Kuna karantiiniajal midagi lõbusat ei toimu ja kaua ma ikka oma kodusistumisest kirjutan, otsustasin jagada hoopis postitust, mille kirjutasin 7 aastat tagasi aprillis. Noorematele olgu mainitud, et toona polnud nutitelefonid nii levinud kui praegu ja mina kui vanamoodne ja muutustega aeglaselt harjuv inimene ei omanud säärast tehnoloogilist imeriista. Küll aga oli mul suur pidutsemistahe ja jõud olla ärkvel varajaste hommikutundideni. Praeguseks on asjad täpselt vastupidi. Aga postitus ise on siin:


Olukord elust enesest nagu ikka.
Asukoht: Kuku klubi. Aeg: laupäeva varahommik, u kell 3.
Seisame Kaisaga keset Kukut ning arutame, kas minna kõikuma täistuubitud tantsuplatsile või seada sammud hoopis baarileti poole. Istekohti ei kuma kusagilt, nii et kõige meeldivam plaan - istumine ja jutustamine - on juba eos elimineeritud. Meie juurde astub taas üks meeldivalt vintis kutt, kes oli enne üritanud meie retrostiilis (tema enda sõnad) külgelöömiskatset teha ehk siis pakkuda, et teeb joogid välja. Seekord lähenes ta meile sama ettepanekuga, aga baarileti ees kulgev järjekord muutis ta veidi kõhklevamaks kui enne. Tema õnneks me keeldusime pakutavast joogipoolisest. Kergendatult jäi ta meie juurde seisma ning peas keerles juba uus plaan: saada telefoninumber. Enne oli ta rääkinud meile, kuidas ta oma naisega juba kaheksa aastat koos on olnud ja et ta on ikka väga korralik ega sebi võõraid naisi. Lihtsalt meie oleme nii ilusad ja toredad jne. Numbriküsimise hetkeks oli naise eksistents unustatud ning kui ma selle kohta küsisin, teatas ta mulle, et talle ei meeldi litutavad naised. Arusaamatuks jäi aga tõsiasi, miks ta baaridest minikleitides tšikke sel juhul sebimas käib. Kuigi numbri andmine mul plaanis polnud, leidsin, et miks mitte veidi kiusata ning küsisin hoopis, kas ta mu nime mäletab. Enne olin selle nimelt öelnud ja saanud tavapärase vastuse, kui harukordne (!!!) see on. Otse loomulikult ei suutnud ta seda meenutada ja pakkus kõiksuguseid muid huvitavaid variante. Kui olin talle selgeks teinud, et mu nimi pole Merle ja ütlesin ka uuesti oma tegeliku nime, siis leidis tolleks hetkeks juba väga rõõmus kutt, et nüüd on loomulik jätk see, et ta saab mu numbri. Ootusärevalt võttis ta välja oma nutitelefoni ja .... Aaaaga kas ma mainisin, et ta oli meeldivalt vintis? Ja teadupoolest vintis inimestel ei püsi asjad väga kindlalt käes, eriti Kuku klubis. Nii ka seekord, sõrmed vedasid alt ning telefon maandus põrandal. Oleks olnud tegemist tavalise telefoniga, poleks midagi hullu olnud, aga et see oli nutitelefon, siis läks selle ekraan katki ning samamoodi jäi katki ka numbriküsimine. Kui ikka telefon ei tööta, siis numbrit ei saa. Nii et sellest moraal: nutitelefon võib sebimisel karuteene teha.

28 aprill 2020

Karantiinipäevik vol 193890120487

Vaikselt hakkab tüdimus tekkima. Mitte selline pean-saama-kohvikusse-muidu-suren-tüdimus, vaid pigem et noh, oli naljakas ilkuda nende inimeste üle, kes vajasid koduse aja sisustamisel abi, aga nüüd võiks läbi saada. Finito, eks? Ma isegi ei taha kohvikuid, pidusid ja poode, vaid lihtsalt teadmist, et ma saan seda kõike teha. Nii et olgu: korraks oli äge ja eriline, aga aitab ka. Ükski nali pole naljakas, kui seda lõputult kedrata.

Ma loen iga päev ka uudiseid ja see pilt, mis sealt vastu vaatab, on pehmelt öeldes hirmutav. Mulle on sadu kordi öeldud, et oo, sul ju veab, sa töötab e-kaubanduses, seal on kindlasti head ajad praegu. See esimene e-kaubanduse buum, mil kõik olid kodus ja avastasid, mida kõike neil vaja on, kestis umbes nädala. Pärast seda muutusid inimesed ettevaatlikuks. Ei ole nii, et tarbimishulk jäi samaks ja liikus lihtsalt internetti. Kõik on ju omavahel seotud. Rääkimata siis sellest, et päris kriis pole üldse veel käes. Oeh. Ma tegelikult ei taha üldse majandusest ja muust säärasest rääkida, sest mul puudub vajalik pädevus selleks, aga siiski. Muretsema paneb see siiski.

Tegelikult peaksin ma oma praegust kerget raskemeelsust millegi loomiseks kasutama. Kui ma vaid oskaksin! Vaatasin Marju Lepajõe dokki ning seal ütles Marju Lepajõe, et kerge masendus on kõige parem loomeseisund. Rõõmsad ja õnnelikud inimesed on üsna mõttetud ja sisutühjad, vähemalt loomingulises mõttes, täiesti võimetud midagi head looma. Kui on aga kerge masendus, kerge pinge, siis tuleb ka looming paremini välja. Mis on ka loogiline, kui järele mõtlema hakata. Kui ma oma lemmikkirjanike loomingut vaatan, siis on ilmselge, et need pole loodud rõõmsalt kusagil lilleaasal tantsides. Võimalik, et sellepärast eelistan ma ka suhelda kergelt kurvameelsete inimestega (aga mitte kibestunutega), sest rõõmsalt trillerdavatega pole mul millestki rääkida. Või no neil pole millestki rääkida. Ja see ei tähenda, et ma praegu masenduses oleksin, oh ei! Lihtsalt selline tavapärane Weltschmerz kipub närima.

Igapäevaelus muudatusi pole. Laupäeval tegime suvilas esimese grilli ja kutsusime ka Epu kaasa. Naljakas mõelda, et selline lihtne asi tundub praegusel ajal patustamisena. Mõelda vaid, keegi tuli külla! Epu küllakutsumine on muidugi kõige turvalisem tegevus üldse, sest enne, kui Epp üldse kedagi enda lähedale laseb, pihustab ta ennast ja teisi mitme erineva desinfitseerijaga üle. Nii me siis istusimegi aias, maskid ees, ja haisesime nagu viimased parmud odeka järele. Vähemalt olime desinfitseeritud! Ja noh, tore on rääkida täiskasvanud inimestega ka. 

Ja ma olen viimastel päevadel aina enam ja enam mõelnud ilusalongikülastusele. MA TEAN, et see on viimane surmapatt, aga samas jube raske on peeglist mööda minna ja seda kohutavat olendit sealt silmata. Praegu olen suutnud ennast küll tagasi hoida, aga kaua veel? Mu juuksed hakkavad varsti peas karjuma, kui ma neid kohe inimväärseks ei muuda. Ja noh, iseennast ka. Mul puudub endiselt igasugune motivatsioon hommikul normaalseid riideid selga panna või üleüldse riideid selga panna. Või motivatsioon normaalselt süüa. Ja – ma ei usu, et ma seda praegu ütlen – ma igatsen oma pikki jalutuskäike lennujaamast Mõigusse tööle. Ma tean, et ma kiunusin iga päev, kui nõme on mudas sumbata, aga tegelikult oli hästi tore lihtsalt kõndida, muusikat kuulata ja tööpäeva sisse elada. Praegu jääb mul see sisseelamisfaas vahelt ära, sest no kuidagi ei saa ma pool tundi igal hommikul rahus oma mõtteid mõelda ja niisama olla. Või noh, saaks, kui ma teeks pooletunnise jalutuskäigu siin maja ümber, aga  taas, motivatsioon puudub. Selline sihitu jõlkumine mulle ei istu.

Sellega tänane mõttevool lõppeb. Hea on oma karantiinimõtteid blogisse välja elama tulla. Kuhu siis veel?

17 aprill 2020

Karantiinipäevik 4 ehk ei midagi uut

Kui Tallinna tänavatel ringi käia, siis ei märka küll, et võrreldes karantiinieelse ajaga midagi muutunud oleks. Olgu, jalutajaid on tõesti vähem, aga näiteks autosid sõidab ikka päris palju ja eile õnnestus isegi ummikus istuda. Maailm pole seisma jäänud. Ja näiteks mu ema käib tööl, sest raadiosaateid ju kodukontoris ei tee. Mu ülikoolis töötav õde käib samuti tööl, sest ka teadust on suhteliselt võimatu kodudiivanilt teha. Et jah, ma ikka mõtlen, kui ma neid #stayathome ja #püsikodus väljakutseid loen, et ikka päris välja lülitada maailma ka ei saa.


Mina olen muidugi kodus, sest mu töö võimaldab seda. Ausalt öeldes olen mõelnud, et tegelikult oleks päris mõnus ka pärast karantiiniaega vahel kodukontorit harrastada. Eriti siis, kui ilm on selline nagu täna ehk ühek hetkel sirab päike ja järgmisel tuiskab lund. Või kui on pime ja ärgata üldse ei taha. Samas jah, kes teab, mis meist üldse pärast eriolukorda saab. Vahepeal oli meil ka koosolek, kus meid kõiki rahustati ja öeldi, et meil ei lähegi kõige hullemini, aga samas oleme me ikka kõik eriolukorra lõpu ootuses. Ma ei ole üldse seda meelt, et majanduse nimel peaks tervise ohvriks tooma, aga samas see ei tähenda, et ma ei ootaks, millal kõik läbi saab. Sellega olen ma juba leppinud, et maailm ei ole enam kindlasti endine ja et kunagi saan ma oma lastelastele pilte näidata oma kunagistest reisidest ja heietada lugusid ajast, kui sai veel välismaal käia. Või kui kontsertidel võis käia üle 50 inimese. Kui baarid olid nii puupüsti rahvast täis, et hingata ei saanud. Kui maskikandjatele vaadati kui idiootidele. Oh, olid alles ajad.


Mingeid suuri muutusi minu tavapärases karantiinirutiinis – ülla, ülla – pole vahepeal olnud. Ma proovin ikka mõistust selgena hoida (mis on väga raske) ja selle juures aktsepteerida, et kõigil see ei õnnestu. Näiteks mu alumisel naabril. Ühel öösel, kell võis olla nii poole kolme paiku, kuulsin ukse tagant kõva prõmmimist. Selgus, et alumine naaber oli kuulnud, kuidas meie juures käib hirmus müra ja lõhkumine ning ta oli veendunud, et meil on uks maha murtud. Selle asemel aga, et näiteks ise vaatama tulla, saatis ta turvafirma. Turvamehed, kes olid ilmselgelt lootnud, et saavad pidutsevaid alakaid ohjeldada, pidid piinlikkusega vaatama hoopis väga unist ja segaduses mind. Dafuck? Õnneks jäid nad uskuma, et ma pole mitte ülihea näitleja, kes hetk enne nende tulekut oli laamendanud, vaid et ma tõesti magasin. See kõik ei takistanud aga alumist naabrit ka järgmisel öösel helistamast ja küsimast, kas meie lärmame. Ei pea vist mainima, et ka siis magasin ma nagu nott ega olnud sellise tülitamise üle üldse rõõmus. Oeh. Õnneks on ta nüüdseks maha rahunenud (või vaimuhaiglasse viidud), nii et enam ta oma luulusid meie peal välja ei ela. Ma saan aru, et karantiiniaeg on tõeline väljakutse, aga siiski.

Trennist nii palju, et kuna niisama hüppamine on igav ja tüütu, olen ma lisaks oma batuudiprogrammile hakanud ka kõhutantsu tegema. St meelde tuletama. Nii koosnebki mu igapäevane trennirutiin (hah, see kõlab, nagu ma teeks ohjeldamatult trenni .... ei) väikesest batuudiringist, natukesest hantlitega möllamisest, plankimisest, joogaharjutustest ja kõhutantsust. Vahepeale siis võimaluse korral ka jalutuskäigud õues (jah, ma loen neid trenniks). Mõnus! Ma küll ei loodagi, et ma suveks ideaalses vormis oleksin, aga noh, kuna bikiinides promeneerimine jääb niikuinii ilmselt ära, siis vahet pole ka. Peaasi, et natuke liigutada saab.

Nii palju siis praeguseks. Pildimaterjali mul pole, sest mida ma siin ikka pildistan. Telefon on mul täis pilte õppivast Ernstist, õigemini neist hetkedest, mil ma olen ta suutnud kinni püüda ja laua taha suruda. Või siis on mul pilte oma väljakasvanud juustest, mis tahaksid hädasti juuksurit.