30 detsember 2010

Head kultuuriaastat!

Ma ei tea, paljud seda teavad, võib-olla häguselt meenub, et lõppev aasta oli ju lugemisaasta. Nii, ja mis on selle tulemused? Ma pole küll asja uurinud ja statistikat teinud, aga ma olen suhteliselt kindel, et ega see nüüd inimesi lugema küll pannud. Kes ikka terve elu raamatuid nagu tuld kartnud on, see vaevalt vaatas, et ahhaa, lugemisaasta on, hakkaks nüüd lugema. Jube tore, kui oli selliseid inimesi, aga ma väga ei panustaks sellele. Natuke aega tagasi (see oli pärast PISA testi tulemuste avaldamist) hakati ka rääkima ajakirjanduses lugemisest noorte seas ja üldse lugemisest ning mulle tegi jubedalt nalja, kuidas taevasse kiideti neid inimesi, kes aasta jooksul 10 raamatut loevad. Ma peaksin siis neile ju päris jumal olema. Samas on see ka üsna traagiline. Lugema ei saa ju inimest sundida. Kuigi võiks ju saada.
Ja tulev aasta on kultuuriaasta. Ma olen ilmselgelt pessimist, aga ma kardan, et ega see ka palju tulemusi anna. Eesti tutvustamine maailmale? No andke andeks, aga ega vägisi midagi kultuurseks muuda. Pealegi, kas te teate, mis oli selle või eelmise aasta kultuuripealinn? Järele vaadata ei tohi. Mina nt ei tea. Ma olen arvamusel, et kultuur kujuneb välja pika aja jooksul. Ei ole nii, et põmm, nüüd sel aastal oleme kultuursed ja põmm, järgmisel aastal enam mitte. Veidi halenaljakaks muutub tasapisi see olukord. Või tähendab, on juba väga ammu.
Millal küll muutub kultuur ja kirjandus sama popiks kui nt ökoelu? Praegustest ökop.....st enamik on need, kes jooksevad vooluga kaasa ja tegelevad selle eluviisiga lihtsalt sellepärast, et see on popp ja noortepärane. Siinkohal ei taha ma solvata inimesi, kes tõsiselt rohelised on - mu kriitika käib nende kohta, kes ökopoodidest Aafrikast siia transporditud (ja kui keegi väidab, et neis pole säilitusaineid, siis istugu maha ja mõelgu veidi loogiliselt) kaupu hirmsa raha eest ostavad ning siis sellest igal pool räägivad ja samal ajal maasturitega mööda linna ringi vuravad. Need jookseksid kindlasti ka siis kaasa, kui kuuleksid kusagilt, et lugemine on popp. Ja - selle asemel, et maltsa süüa, hakkaksid nad lugema. Ka kõige vaimuvaesemale inimesele jääks sellest ju midagi külge ning see on ju ometi hea. Ja ega öko ja kultuur teineteist välista, nii et hundid söönud, lambad terved. Ma praegu veel juurdlen, kuidas lugemist propageerida nii, et see ei kõlaks nagu kooliaegne kirjandusõpetaja jutt.
Aga - head lugemisaasta lõppu! Mina tähistan seda nii, et ostan täna viimaste kroonide eest mõne raamatu. Jõuluvana oli küll helde ja tõi mulle nii mõnedki head raamatud, kuid ega raamatuid kunagi liiga palju ole.

27 detsember 2010

Aastalõpp

Jõulud edukalt üle elatud, nüüd on aeg teha tavapärane aasta kokkuvõte. Positiivne on see, et ma täitsin eelmisel aastal antud uusaastalubaduse (kes mäletab, see mäletab, kordama ma ennast ei hakka) ja negatiivne ... ei meenugi midagi nii suurt. Ühiskondlikult kindlasti see, et mu imearmas ja tore kool, mille sümbolit ma uhkusega rinnas kannan, lõpetas eksisteerimise. Mul on sellest suht savi, et ta juriidiliselt olemas on, minu ja ka paljude teiste vilistlaste jaoks meie kooli enam pole. Kas ma pean juurde mainima, et ma ei räägi Tartu Ülikoolist?
Muidu oli aga aasta nagu aasta ikka. Huvitavam ja töökohtaderohkem, kui nii mõnigi aasta küll, aga muidu ei meenu mulle mitte ühtegi suurt ja põrutavat sündmust, mida siin jagada. Komprat ma enda kohta ju levitama ei hakka, nii et jätkem valgustkartvatelt tegudelt kate võtmata. Üldiselt .. aa, ma käisin ju Ahvenamaal, see oli tore. Jalka MMist ma parem ei hakka rääkima, see oli lihtsalt ideaalne ja lisas kogu aastakompotti nii mõnegi magusa ampsu.
Nüüd on aga aasta läbi, jäänud vaid see kärtsu ja mürtsuga ära saata. Tore on see, et seekord ei läbustatagi meie korterit täis, vaid pidu toimub hoopis mujal. See võtab ka minu õlult raske korraldamiskoorma. Igaüks, kes kunagi mingit pidu korraldanud on, on endale lubanud, et ta enam kunagi midagi ei korralda - nii ka mina. Muidu oleks ju tore korraldada, kui me elaksime ideaalses maailmas, kus inimesed tulevad kohale õigeks ajaks, annavad teada, kas, mitmekesi ja millal nad tulevad jne. Kuna aga sellist maailma ei eksisteeri, siis on igasugune korraldamine väga tänamatu ja närvesööv töö.
Uusaastalubadused? Eeoo, mis aasta nüüd tulebki? Ma ei oska enam midagi lubada, sest nagu ka üks mu parimatest sõpradest, ma ei planeeri. Ja lubaduste andmine eeldaks ju mingisugust planeerimist. Eks mul mingid väikesed lootused ja ootused sellele aastale ja minu käitumisele selle aja jooksul on, aga nendest on veel liiga vara rääkida.

08 detsember 2010

Geeniuste raske elu

Eile vaatasin taas üle tüki aja peeglisse ja avastasin, et juuksed on nii heledaks pleekinud, et varsti saab mind taas blondiks kutsuda. Ega mul midagi väga selle vastu pole, muutused välimusega ei tule kunagi kahjuks. Mõtlesin siis veel, et äkki peaks vee midagi muutma, uue soengu lõikama või veel midagi ...? Mu "loomulikud lokid" hakkavad vaikselt välja kasvama, nii et õige aeg väikeseks stiilipöördeks. Et mul aga midagi pähe ei turgatanud, siis jätsin selle katki. Küll aga tuli mul peeglit jõllitades meelde, et kirmutavalt suur hulk inimesi on öelnud, et ma olen nukunäoga. Kõigepealt kõik sakslased, kellega koos konverentsil olime, siis ladina keele õpetaja ja siis juuksurid, kelle juures ma juuksemodelliks olin. Ja veel mingid, kes mul hetkel lihtsalt suure vanaduse tõttu meelde ei tule. Hirmutav on see hulk sellepärast, et ma ei ole nuku näoga. Nukud on suurte silmadega, pruntis põskedega ja pikkade lokkidega. Isegi väga suure fantaasiaga inimene ei suudaks aga minu puhul neid omadusi näha, seega tekkiski mul küsimus, milliste nukkudega seed inimesed mänginud on? Tõesti väga, väga üllatav arvamus mu välimuse kohta.
Oleks ma nukunäoga, siis ma kasutaks kindlasti oma välimust ära. Nukukesed on tavaliselt, või nii on igatahes stereotüüpne arusaam, rumalad ja naiivsed. Enda arvates ma kõige nürim pliiats ei ole, veel vähem olen ma naiivne, nii et mul oleks metsikult võimalusi inimesi ära kasutada. Lollidele antakse ju rohkem andeks, neile lubatakse rohkem ja nende eest tehakse rohkem ära, sest "nad ju niikuinii ei oska ega saa aru". Vahel ma mõtlen küll, et ei viitsi kõike ise teha ja osata ja et keegi võiks minu kohta ka seda arvata ning minu eest mõned tüütumad asjad ära teha. Aga ei. Kahju tegelikult.
Mis toob mu järgmise väga kurva tõe juurde, et need, kellele on rohkem antud, neilt ka oodatakse ja nõutakse rohkem. Mingil määral on see kindlasti õige ka, aga see ei tähenda ka seda, et nad kõik ka teiste eest ära tegema peavad. Ma ei räägi siinkohal (ainult) endast, märkan sellist suhtumist igal pool. Minu seisukoht on selline, et kõik on võrdsed ja kõik peaksid ka võrdselt pingutama. Näiteks koolis. Mulle meenuvad saksa keele tunnid, kus mind absoluutselt iga tund jutustama kutsuti, sest "ta niikuinii oskab". Ja oskasingi, ning veerandi lõpus oli mul umbes kümme hinnet ja mõnel vaid kaks või kolm. Eriti ebaaus oli see minu arvates sellepärast, et kui ma nt õppinud ei olnud (seda tuli tihti ette) ja ma ütlesin, et ma hea meelega ei jutustaks või teeks seda mõni teine kord, siis õps seda ei pidanud millekski ja ajas oma jonni seni, kuni ma lõpuks ennast klassi ette vedasin. Teistel piisas aga vaid sellest, kui nad ütlesid, et nad ei oska. Oleks pidanud just selliseid õpilasi tagant utsitama, kes võib-olla nii võimekad polnud, et need ka midagi õpiksid. Näete, kui ebaõiglane mu elu oli. Samamoodi oli ka mingite esitluste ja referaatidega. Sellist juttu võiks mina ja võiksid ka teised tarkpead jätkata lõpmatuseni. Muidugi oli tore, et mind peeti selliseks, kes saab hakkama ja kelle peale sai loota, aga vahel tundus mulle, et seda peeti iseenesestmõistetavaks. Ja siiani. Eks ma koolis maksin kätte ka selle eest - mul oleks olnud ideaalne võimalus saada hõbe- või kasvõi kuldmedal, kui ma veidikenegi oleksin pingutanud, aga ma ei teinud seda. Kogu oma klassi pahameeleks. Eks ma nüüd itsitan pihku sellepärast. Võib tunduda halva inimese käitumisena, aga vahel oleksin ka mina tahtnud saada kiita selliste asjade pärast, mille pärast teised pjedestaalile tõsteti ja mida minu puhul tavaliseks peeti.