08 detsember 2010

Geeniuste raske elu

Eile vaatasin taas üle tüki aja peeglisse ja avastasin, et juuksed on nii heledaks pleekinud, et varsti saab mind taas blondiks kutsuda. Ega mul midagi väga selle vastu pole, muutused välimusega ei tule kunagi kahjuks. Mõtlesin siis veel, et äkki peaks vee midagi muutma, uue soengu lõikama või veel midagi ...? Mu "loomulikud lokid" hakkavad vaikselt välja kasvama, nii et õige aeg väikeseks stiilipöördeks. Et mul aga midagi pähe ei turgatanud, siis jätsin selle katki. Küll aga tuli mul peeglit jõllitades meelde, et kirmutavalt suur hulk inimesi on öelnud, et ma olen nukunäoga. Kõigepealt kõik sakslased, kellega koos konverentsil olime, siis ladina keele õpetaja ja siis juuksurid, kelle juures ma juuksemodelliks olin. Ja veel mingid, kes mul hetkel lihtsalt suure vanaduse tõttu meelde ei tule. Hirmutav on see hulk sellepärast, et ma ei ole nuku näoga. Nukud on suurte silmadega, pruntis põskedega ja pikkade lokkidega. Isegi väga suure fantaasiaga inimene ei suudaks aga minu puhul neid omadusi näha, seega tekkiski mul küsimus, milliste nukkudega seed inimesed mänginud on? Tõesti väga, väga üllatav arvamus mu välimuse kohta.
Oleks ma nukunäoga, siis ma kasutaks kindlasti oma välimust ära. Nukukesed on tavaliselt, või nii on igatahes stereotüüpne arusaam, rumalad ja naiivsed. Enda arvates ma kõige nürim pliiats ei ole, veel vähem olen ma naiivne, nii et mul oleks metsikult võimalusi inimesi ära kasutada. Lollidele antakse ju rohkem andeks, neile lubatakse rohkem ja nende eest tehakse rohkem ära, sest "nad ju niikuinii ei oska ega saa aru". Vahel ma mõtlen küll, et ei viitsi kõike ise teha ja osata ja et keegi võiks minu kohta ka seda arvata ning minu eest mõned tüütumad asjad ära teha. Aga ei. Kahju tegelikult.
Mis toob mu järgmise väga kurva tõe juurde, et need, kellele on rohkem antud, neilt ka oodatakse ja nõutakse rohkem. Mingil määral on see kindlasti õige ka, aga see ei tähenda ka seda, et nad kõik ka teiste eest ära tegema peavad. Ma ei räägi siinkohal (ainult) endast, märkan sellist suhtumist igal pool. Minu seisukoht on selline, et kõik on võrdsed ja kõik peaksid ka võrdselt pingutama. Näiteks koolis. Mulle meenuvad saksa keele tunnid, kus mind absoluutselt iga tund jutustama kutsuti, sest "ta niikuinii oskab". Ja oskasingi, ning veerandi lõpus oli mul umbes kümme hinnet ja mõnel vaid kaks või kolm. Eriti ebaaus oli see minu arvates sellepärast, et kui ma nt õppinud ei olnud (seda tuli tihti ette) ja ma ütlesin, et ma hea meelega ei jutustaks või teeks seda mõni teine kord, siis õps seda ei pidanud millekski ja ajas oma jonni seni, kuni ma lõpuks ennast klassi ette vedasin. Teistel piisas aga vaid sellest, kui nad ütlesid, et nad ei oska. Oleks pidanud just selliseid õpilasi tagant utsitama, kes võib-olla nii võimekad polnud, et need ka midagi õpiksid. Näete, kui ebaõiglane mu elu oli. Samamoodi oli ka mingite esitluste ja referaatidega. Sellist juttu võiks mina ja võiksid ka teised tarkpead jätkata lõpmatuseni. Muidugi oli tore, et mind peeti selliseks, kes saab hakkama ja kelle peale sai loota, aga vahel tundus mulle, et seda peeti iseenesestmõistetavaks. Ja siiani. Eks ma koolis maksin kätte ka selle eest - mul oleks olnud ideaalne võimalus saada hõbe- või kasvõi kuldmedal, kui ma veidikenegi oleksin pingutanud, aga ma ei teinud seda. Kogu oma klassi pahameeleks. Eks ma nüüd itsitan pihku sellepärast. Võib tunduda halva inimese käitumisena, aga vahel oleksin ka mina tahtnud saada kiita selliste asjade pärast, mille pärast teised pjedestaalile tõsteti ja mida minu puhul tavaliseks peeti.

2 kommentaari:

Epsu ütles ...

Mulle meenus,kuidas mind ajalootunnis vastama kutsuti siis, kui taheti "head vastust" kuulda. Ja noh, umbes sama seis - need, kes looderdasid, tegid seda edasi ja mina kes ma õppisin, sain selle eest iga tund jutustada.

Madlike ütles ...

Mind häirib siiani see suhtumine, et "ah, see ei oska, las ta olla, piinakem parem neid paremaid". See ju süvendab veelgi enam "klassivahet" paremate ja nõrgemate vahel. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis oli see mulle muidugi hea, et mind küsiti ja igasuguseid asju teha lasti, sest ma sain kogemust ja praktikat selle võrra rohkem.