24 jaanuar 2011

Et ma ära ei unustaks ...

... siis jaanuar on olnult kultuurilises plaanis väga kirev. Eile käisin Estonias "Jevgeni Oneginit" vaatamas (tegemist oli Läti Rahvusooperi tükiga) ja kolmapäeval lähen Theatrumisse "Kokteiliõhtut" vaatama. "Surnud jänestest" ma juba rääkisin, aga enne seda käisin ka Draamas "Eesti Matust" vaatamas. See oli siis teatripool, kinos käisin ma ju ka ning mõlemast filmist ma ka rääkisin. Sel nädalal on kavas "Kuninga kõne" ja "127 tundi".
Detsembris, kui ma meenutada suudan, käisin ma ka mõnda etendust vaatamas (meenuvad "Pähklipureja" ja "Boheem"). Tegelikult peangi praegu võimalikult palju ennast kultuuriliselt harima, sest veebruar jääb vahelt ära - ilmselt. Isegi lühike kuu, aga nii sünnipäevi täis pikitud, lisaks veel Singer Vingeri kontsert ja - last but not least - sess. Ei tea, kuidas selle kuu üle elan. Eks märtsis saan siis haavu lakkuda ja jõudu koguda.

Jube kahju on mul aga sellest, et magasin maha Hurtsi kontserdi. Arvasin kogu aeg, et ah, aega on pileti ostmisega, aga vahepeal jõudsid nad kuulsaks saada ja ma jäin piletist ilma. See oleks ainus bänd olnud, keda ma oleksin tahtnud näha.

16 jaanuar 2011

Madli moenurk

Käisin mina endale mantlit otsimas, kuna mu kallis punane mantel mis mind aastaid läbi tule ja vee ja jää ja lume väsimatult teeninud on, otsustas pensionile minna. Pikk ja hirmus soe mantel on mul olemas, aga kuna tollega on päris tihti liiga palav, otsustasin, et mul on vaja pea samasugust mantlit, nagu punane. Mu nõudmised mantlile polnud üldse üle jõu käivad - pikkus umbes põlvini, villasisaldus vähemalt 50%, hästi istuv, soovitatavalt taljesse töödeldud, sest nii on soojem ja - last but not least - mitte musta värvi. Musta värvi mantel on nii isikupäratu, et samahästi võiksin ma nähtamatu olla. Ühesõnaga, kõik üsna normaalsed nõudmised, mida ühel mantlil on kerge täita. Arvasin ma. Esimesest poest leidsin ma ainult mustad mantlid. Neid oli küll igasuguse tegumoe ja koostisega, aga kuna nad olid mustad, siis ma nende juures pikemalt ei peatunud. Järgmises poes oli lisaks mustadele ja pruuni ja halli värvi mantleid, mida ma ka ei tahtnud, sest ma tõesti ei taha näha välja, nagu ma oleks porilombis püherdanud. Miks keegi tahaks üldse selline välja näha? Traavisin siis veel mööda poode ja olukord muutus iga järgneva poega aina nutusemaks. Kui mõni mantel oli välimuselt kena, siis oli ta ilma villata ja kui mõni tundus riidepuul kena, siis mu seljas oli ta nagu kartulikott. Ja veel värvid ... Punaseid mantleid oli vaid käputäis, mõned olid veel tumesinised, aga valdav enamus oli must. Must või siis pruun/hall. Leidsin ühe kollase ka, aga see oli umbes nabani, nii et EI. Lahkusin poodidest ilma mantlita ja vihasena. Kuidas on võimalik, et ma ei leia endale mantlit?
Jõudsin järeldusele, et pärispoodides ei müüdagi normaalseid riideid. Arvasin enne, et mina olen imeliku figuuriga, aga tegelikult ei ole see normaalne, kui püksid, mis pikkuselt mulle sobiksid, ei mahu ühe mu jala ümber ka. Rääkimata veel sellest, et enamik pükse lohiseksid mul niikuinii viis meetrit järel - ja ma pole märganud, et kõik kahemeetriste jalgadega ringi jookseksid, nii et ilmselgelt pole ma ainus, kes pükse ei leia. Pluusid on aga sellised, et lähevad katki juba sellest, kui neile kurjema pilguga peale vaadata, lisaks paistavad nad väga hullusti läbi. Mõnedest ei saa aga üldse aru, kuidas ja kus seda kandma peaks. Kleidid samamoodi - vähe on selliseid, mis oleksid ilusad. Pealegi pole see eriti seksikas, kui kleit/seelik hädavaevu strateegilised piirkonnad ära katab. Kõik poed on aga eelpoolnimetatud omadustega rõivaesemeid täis ja veel kurvem lugu on see, et terve linn on täis inimesi, kes sellist jama endale selga panevad. Vahel hakkab mul oma täisvillase mantliga ka külm, kui ma vaatan, kuidas mõni bimbo praeguste ilmadega miniseelikuga ringi silkab. Klubides/pubides võib aga näha selliseid moeröögatusi, mida vaadates tunnen ennast megakonservatiivsena. Kas ma olen tõesti ainus, kes arvab, et liiga paljastavate riiete (nt korsett ja miniseelik vms) kandmine pole seksikas, vaid labane? Ja lisaks kõigele muule võiks enne väljaminekut peeglisse vaadata ja mõelda, kas need riided ikka on mu figuurile sobivad või mitte?

13 jaanuar 2011

Kas me oleme surnud jänesed?

Eile käisime NO teatris vaatamas etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Istusime esimeses reas ja seega saime vahetult osa kõigest, mis laval sündis. Ma naersin, oi kuidas ma naersin. Ja siis mõtlesin, et tegelikult olen mina see surnud jänes, kellele pilte seletada püütakse. Mina ja kõik teised saalisviibijad ning lisaks veel kogu publik, kes muidu etendustel käib. Meile püütakse kultuuri söödavaks teha ja "pilte seletada". Kas me aru saame? Kas me valime porgandi või pildid? Mõtle selle peale.
Etendus ise oli äge, lava oli oli täis ilusaid mehi ja testosterooni lendas. Ei tea, kas see on see, mida pidas silmas Berthold Brecht võõristusefektiga, aga mõtlema pani see küll. Mind vähemalt.

12 jaanuar 2011

Kõrvaklappidest kõlab...

Ma olen kahtlemata selline inimene, kes ei suuda töötada, õppida, puhata ja veel sadat muud asja teha, kui pole muusikat. Ja kuna mu muusikamaitse on seinast seina, siis ei tule mul ka kunagi puudust, mida/keda kuulata. Õppimiseks sobib kõige paremini Rammstein, töötamiseks Sõpruse Puiestee. Kui mul igav on, siis panen peale Savage Gardeni ja möirgan seda kaasa laulda. Sentimentaalsushoos kuulan Ruja või siis muid vanu Eesti ansambleid. Smilers läheb igal ajal, samuti Robbie Williams ja Muse. Kõige tavalisemalt, kui linnas ringi liigun, kuulan hoopis raadiot. Millest tuleneb järjekordne kurb fakt, et lisaks sellele, et ma ei näe inimesi, ma ka ei kuule, kui keegi mu tähelepanu püüda üritab. Nii ongi mul oma väike maailm, kuhu väga raske tulla on. Praegu (olen siiski tööl) võite arvata, mida ma kuulan.

Filmielamustest ... "Turist" oli, lisaks sellele, et Johnny on üks mu lemmikmeestest, ka muidu väga hea film ja sobib just kergelt meelelahutust ja euroopalikku huumorit otsivale filmisõbrale. Mina jäin väga rahule .. kuigi ma oleks vist siis ka rahul olnud, kui ekraanil oleks 2,5H Johnny pilti näidatud. Mulle pole palju vaja. Järgmine film on "127 tundi", mida vaatama tahan minna.

05 jaanuar 2011

Varsti läheb kiireks

... jah, tõesti läheb. Lisaks täiskohaga tööle hakkan veel koolis ka käima. Uuesti. Küll nädalavahetustel, aga kuna iseseisvat tööd olevat palju, siis pm käin ma samaaegselt koolis JA tööl. Mitte, et ma seda enne teinud ei oleks, aga kindlasti mitte kahe linna vahet. Kirjutasin täna siis kooli, et uurida kogu logistika kohta ja sealt vastati, et idee järgi on võimalik teha mul kõrvaleriala (milleks oli eesti keel) ka Tallinna Ülikoolis, aga pean selleks mingeid allkirju korjama, kas õppekavad omavahel vastavuses on vms. Mõtlesin, et see oleks ju päris hea, kuni .. ma avastasin, et kuigi ma olen superinimene, siis ei suuda ma olla ühel nädalavahtusel korraga kahes linnas. Sessid vist on ikka samadel aegadel. Sinnapaika see ka jäi ja vahetasin hoopis kõrvaeriala saksa kirjanduse vastu. Vabaainete punkte tuleb mul nüüd küll oksendamiseni, aga ega teadmised ju mööda külgi alla jookse.

Kui juba jutt saksa keele peale läks, siis käisin ma lõppude lõpuks "Polli päevikuid" vaatamas ja veendusin, et Tambet Tuisk on lisaks kõigele muule heale ka ülipandav, eriti siis, kui ta on habemesse kasvanud, vihane ja räägib saksa keelt. Mmmm, selline ongi mu ideaalmees. Film, nii palju, kui ma seda peale Tambetisse armunud olemise vaadata jõudsin, oli hea. Kui ma ei teaks, et Eestis ongi selline loodus ja suviti selline valgus, oleks ma arvanud, et kõik valgusefektid on arvutiga loodud. Sündmustik oli hästi jälgitav, poldud rõhku pööratud ebaolulisele või filmi killustatud, mistõttu oli seda hea jälgida. Arvustustes oli kirjutatud, et see räägib baltisaksa kultuurist, aga kui palju ma seda ka ei otsinud, ei leidnud ma seda kultuuri. Võib-olla peeti seda silmas, et tegelased olid baltisakslased? Või peeti kultuuriks seda, kuidas nad eestlastest "anarhiste" tapsid? Ei jõudnudki ma selgusele. Kuigi eelnevalt oli just seesama "baltisaksa kultuurist rääkimine" mind filmi vaatama peibutanud, sest baltisakslastega on mul oma sidemed.

02 jaanuar 2011

Ma ei salli paigal istumist. Vähemalt pikka aega järjest. Sellest tingituna proovin ma ikka sel ajal, kui mul tõesti aega töö kõrvalt on, midagi teha. Nädalavahetusi ootan ma ikka põnevusega, et mis nüüd saab. Seda frustreerivam on, kui midagi ei saa ja pühapäeval vaatan ma lage, mõeldes, kui kuradi mõttetult ma selle aja tuulde loopisin. Nii pole see alati, aga isegi üks niisama uneletud päev tekitab mus seda tunnet. Vanasti, kui kõik minu jaoks nii uus ja huvitav oli, tõi põnevust juba reedene pidutsemaskäik, sest sellest jätkus juttu ja tegusid terveks nädalavahetuseks, aga nüüd ... ? Nüüd olen ma vanem (ilmselgelt) ja peod ei paku enam seda, mida nad pakkusid vanasti. Tavalised peod, ma pean silmas. Ja siis ma otsingi muid meelelahutamise viise. Kahjuks, nagu ka paljude muude asjadega, saan ma ka selles loota ainult ja ainult endale ja asi on lihtsalt selles, et mulle ei paku pinget ka teleka ja diivani kombinatsioon.
Väsitav. Küll aga ootab mind jaanuaris palju kultuuri, teatrit ja muud toredat, mille olen endale (väikese kaasabiga ema poolt) organiseerinud. Sest inimene vajab eksisteerimiseks ka vaimutoitu.