28 veebruar 2011

Tartus

Nädalavahetusel oli mul Tartus esimene sess. Kui seda kirjet juhtub lugema mõni inimene, kes pole kursis mu kurikuulsa minevikuga, siis oleks kohane siinkohal mainida, et kuigi tegu oli mu esimese sessiga, siis ülikooli olen ma külastanud ka varem. Tervelt aasta pole ma koolitööga tegelenud, aga kui Paablist sisse jalutasin, oli tunne, nagu poleks ma päevagi ära olnud. Loengutesse jõudes see tunne aga kadus, sest avatud ülikoolis on asjad hoopis teisiti kui statsis - mida oligi tarvis tõestada. Eelnevalt olin pidanud meeletut kirjavahetust dekanaadiga, mille tulemina jäi mulle tunne, et kas olen mina väga paaniline inimene või pole mitte kunagi Tartu Ülikooli ajaloo jooksul keegi poole aasta pealt statsist kaugõppesse üle läinud. Igasugune bürokraatia dekanaadiga on nutmaajav tegevus ja nõuab metsikult aega, kannatust ja närve - omadusi, mis minul puuduvad. Pärast sadu meile ja küsimusi jne jne tudeerin ma täiesti ametlikult avatud ülikoolis. Loodetavasti saadavad nad mulle arve ka enne kui hilja. Õppetöö ise oli üsna igav, kuna viiest kevadsemestri ainest kaks muutusid hoobilt veebipõhisteks ja ülejäänud olid sissejuhatavad ehk siis ei toimunud midagi põnevat. Germaani filoloogia õppejõud ähvardas, et eksamil peame ära tundma kõik germaani keeled (kes teab, millised need on, ah?). See info ei sisendanud mulle teab-mis entusiasmi, aga kuna ennevanasti, kui ma veel noor olin ja statsis õppisin, pidime ka üldkeeleteaduses taolist värki tegema, siis vaevalt see väga hull on. Kaht germaani keelt ma niikuinii oskan juba ning mis need hollandi, skandinaavia jne keeled ikka ära ole? Õiguskeeles, mida ma enim pelgasin, rääkisime me punamütsikesest. Isenesest üpris tabav on anda Punamütsikese tekst õiguskeelsena ja kontrollida, kui palju sellest aru saada on võimalik. Lisaks taipasin õiguskeele loengus, et kõik teised tudengid peale minu on vanuses 30+. Õppejõud ka siis klatšis hoogsalt "20-aastaseid ullikesi, kes tal statsis õpivad". Mõtlesin, kas tunda ennast nüüd solvatuna või mitte, aga otsustasin, et kui ta seda juba minu juuresoleksul rääkis, siis ilmselgelt ei pidanud ta mind silmas. Ma loodan.

Õppetöö oli aga üpris teisejärguline, peamine oli siiski reisi meelelahutuslik külg. Laupäeval käisime Epuga Püssikas. Enne seda olime Ulvi juures Eesti Laulu vaadanud ja kuna seda kainelt teha ei saa, olime kohale jõudes üsna heas tujus. Õhtu edenes väga soodsalt, sest meil kui kutsetega vippidel (tasub hoida häid suhteid Tartu eliidiga) oli vaba arve ja muud privileegid. Lisaks tundsime ennast vahepeal tantsutähtedena, sest valdav osa külastajatest eelistas lauas õlut libistada ja passida. Mitte, et see häiriv oleks olnud, oh ei! Vastupidi, õhtu jooksul sai nii mõnegi inimesega meeldivalt vesteldud ja nii mõnegi inimese üle naerdud.

Tartust lahkusime tarkust täis peaga, oste täis kottidega ja raske südamega - kuidagi ei tahtnud ära tulla. Iga kord ma mõtlen, et kui vähegi võimalik, tahaks ma oma tuleviku Tartuga siduda. Kuidas, seda pole ma veel otsustanud.

2 kommentaari:

Olga ütles ...

Kas Enn ähvardas teid keelte äratundmisega? :D Tead, see pole üldse hull, tunned kohe ära, kui teksti näed.

Madlike ütles ...

Usun jah, et see väga raske pole, ta juba näitas meile mingeid keeli, mille äratundmisega suuri raskusi polnud :) Kuidas muidu eksam oli, raske või lihtne?