29 august 2011

Nägin rongiaknal luuletust ...


Lõhnab nõmmeliivatee
heinamaadel, ümber talu,
ära peidad enese
samblasse, kesk kasesalu.

Seal, kus sipelgate tee
algab, lookleb üle palu
ja kus mõttes käiakse
kahekesi, paljajalu.

Seal siis lubad endale,
et ei enam eales tee
enesele, teistele
arutuna valu.
(Timo Maran)

Olen ennegi rongiaknate pealt luuletusi lugenud, aga kui eelmisel pühapäeval Tartust tagasi loksusin, istusin just selle luuletuse all, nii et metsad ja aasad voolasid nende ridade vahel. Mingil hetkel võtsin pastaka ja kirjutasin selle üles. Nii igaks juhuks. Eile leidsin selle kotipõhjast ja kirjutan nüüd siia. Sõnad meenutavad paari aasta taguseid aegu, kus avastasin, et ka minul on süüme ja mil lubasin endale midagi sarnast, nagu luuletuse viimane salm. Mine võta kinni, kas see õnnestunud on.

25 august 2011

Haigena kodus

Nädalavahetuse ja taasiseseisvuspäeva veetsin Tartus. Paljud pseudopatriootidest inimesed, kes jalgadele tuld andsid, et Vabaduse Laulule jõuda, ise teadmata, mis seal isegi toimub, pidasid mind küll rahvareetjaks, aga hiljem olin ikkagi mina see, et pihku itsitas ja kiitles, KUI lahe taasiseseisvuspäev mul oli. Ja tõesti oli - käisime Epuga taas Püssikas ja tantsisime ennast hingetuks. Peangi hakkama Tartus ja eriti just Püssikas pidutsemas käima, sest mingil seletamatul põhjusel on sinna kogunenud just parim osa Tartu joodikutest. Või nii tundub mulle lihtsalt. Õhtu oli super, aga kogu lõbu tulemina istun praegu palavikuga kodus. Ei oleks vist tasunud poolpaljalt keset ööd Püssika ees vihmas seista, isegi kui sees oli palav pärast kümmet tantsuringi.

Nüüd aga kuulan Smilersit ja mõtlen, et igav on ... Peaks tegema ära kodus neid asju, mida olen ammu mõelnud ära teha, kui aega saan. Pikemat aega püsti seismine aga ei mõju hästi, nii et möllan hoopis netis. Haige on niiiiii igav olla. Alati, kui pean kodus passima, veendun taas, et minust ei saa iial koduperenaist, sest ma lihtsalt sureks igavusse. Ausalt.

Küll aga sai eile läbi mu hambasaaga, nii et põhjust rõõmustamiseks. Peaks seda tähistama kuidagi. Algselt oli plaan reedel linna peale minna, aga ilmselt jääb see ära. Homme tahaks teatrisse ka jõuda, nii et peaks selleks ajaks terveks saama.

Lõppu aga üks hea laul (ma tean, et keegi ei vaata seda, aga ikkagi).


18 august 2011

Kunagi kirjutasin ma sellest, et printerid ei salli mind. Täna sai see taas tõestust. Ma ei pea ennast väga tehnikakaugeks inimeseks, aga kui pean printerist veidi rohkem kui 2 lehte välja printima, siis läheb asi metsa. Kas jääb paber kuhugi kinni, saab paber otsa või lihtsalt keeldub printer printimast. Väga tore.
Ma eile lootsin, et täna tuleb tõeliselt tore päev ja heitsin magama ka rõõmsal meelel, aga tutkit. Hambaarstiseiklustest ei viitsi ma enam soiguda, ainult seda, et ma pean sinna ka neljas kord minema (selle kuu jooksul). Ja üldse oli üks sitt, väga, väga sitt päev.

Lähen hoopis magama. Homme lähen heade mõtete linna ja loodan, et seal on parem.

05 august 2011

Pärast nädalaksest hambavalus piinlemist sain eile lõpuks hambaarstile. Ma olen kogu aeg arvanud, et hambaarstid on tegelikult sadistid ja eile sai see teooria taas kinnitust. Ma küll proovisin ette kujutada, et see kõik need suured ja ähvardavad hambatööriistad on midagi palju meeldivamat ja et tegelikult istun ma hoopis mujal - kahjuks jäid mu unelmad katki, kui arst puuriga otse närvi sööstis. Et eelnevalt poldud mulle teadmata põhjustel tuimestust tehtud, ei olnud see just meeldiv algus. Hea, et käsitoed olid tugevast materjalist, muidu oleks sealt hiljem küünejälgi saanud leida. Õnneks mõisteti mu tõmblushooge õigesti ja tehti süst - hiigelsuure süstlaga . Oodati paar sekundit ja uuesti - puur käima ja hambasse. See kord oli nii valus, et oleksin tahtnud pigem aknast välja hüpata - kaalusin isegi seda varianti. Arst vaatas mind tean-küll-et-sa-oled-hüpohondrik-näoga ja ütles, et see pole võimalik, et mul veel hammas valutab. Torkis veel igaks juhuks, et kindel olla. Tõsi, veidi parem oli, aga kui arst innustust saanuna tugevamini mingi julla hambasse lõi, leidsin ma, et ma pole seda piinamist mitte millegagi ära teeninud ja panin suu kinni (kogu aja jooksul, mil ses toolis istusin, ütles arst ca 10 korda, et ma hoiaks suu lahti, aga mulle võrdus see kuristikust alla hüppamisega, alalhoidmisinstinkt hakkas tööle). Sellepeale leiti, et kui see ikka valutab ja juhul kui ma pole hüpohondrik, siis tuleb see hammas hoopis ära suretada. Puuriti veel (prr) ja topiti hammas täis närvimürki. Nüüd järgmisel kolmapäeval tagasi, kus - loodetavasti - nii valus pole.

Ma ei mõista, miks ei saaks selliseid piinamisi teha üldnarkoosiga? Jah, arst ei saaks mult mingite valude kohta küsida, aga ega ta siis ka paremaid vastuseid saa, kui kättpidi mu suus on.