29 august 2011

Nägin rongiaknal luuletust ...


Lõhnab nõmmeliivatee
heinamaadel, ümber talu,
ära peidad enese
samblasse, kesk kasesalu.

Seal, kus sipelgate tee
algab, lookleb üle palu
ja kus mõttes käiakse
kahekesi, paljajalu.

Seal siis lubad endale,
et ei enam eales tee
enesele, teistele
arutuna valu.
(Timo Maran)

Olen ennegi rongiaknate pealt luuletusi lugenud, aga kui eelmisel pühapäeval Tartust tagasi loksusin, istusin just selle luuletuse all, nii et metsad ja aasad voolasid nende ridade vahel. Mingil hetkel võtsin pastaka ja kirjutasin selle üles. Nii igaks juhuks. Eile leidsin selle kotipõhjast ja kirjutan nüüd siia. Sõnad meenutavad paari aasta taguseid aegu, kus avastasin, et ka minul on süüme ja mil lubasin endale midagi sarnast, nagu luuletuse viimane salm. Mine võta kinni, kas see õnnestunud on.

Kommentaare ei ole: