05 detsember 2011

Miks mitte armastada ja ennast ohvriks tuua? Miks mitte nautida ja üks peeker tühjaks juua?

Detsember on väga kiirelt ja ilusat alanud, kui mitte arvestada tänast päeva, kus taevast mingit seletamatut ollust alla valgus täpselt sel hetkel, kui läbi Nõmme metsa TTÜ spordihoone poole tatsasin. Muidu on aga mõnusalt tegus aeg olnud. Eelmises postituses vihjasin sellele, et kavatsen hakata kitarri õppima, aga praegu lükkan selle plaani vähemalt järgmisesse kuusse. Asi on lihtsalt selles, et detsembris on kõikide asjade alustamiseks halb aeg. Mitte mulle - ma võiks rahus ükskõik mida praegu alustada, aga kõikidele teistele. Seega praegu tegelen pooleliolevate tegevuste ehk kooliga ning käin aeg-ajalt korvpalli vaatamas. Töö ka loomulikult, aga see pole mitte pooleliolev asi vaid konstantne tegevus.
Aitab mölast. Tegelikult tahtsin uhkeldada oma hariva ja intelligentsusele rõhuva nädalavahetusega. Reede - sest iga nädalavahetus algab ju ometi juba reede õhtul kell 17 - polnud nii hariv, aga see-eest väga meeleolukas. Taas külastasime Vabanki. Sealne dresscode on kõvasti pidulikum kui teiste Tallinna klubide oma. Naised liikusid ringi viimseni üleslööduna (äsja juuksurist tulnud soengud, stiletod, kleidid, särgid, värgid) ja mehed ülikondades (mmm...). Kuna ma aga olin unesegase peaga arvanud, et see reedeõhtu möödub mõnes suitsuses baaris kokteiliklaasi taga või siis vähemalt mõnest samasuguses pubis laual tantsu vihtudes, oli selga visanud teksad ja madalad saapad. Kontrast minu ja teiste klubikülastajate vahel oli tugev ja ma ei mõtle ainult välimust. Arvata on, et piffiks löödud naised väga kõvasti tantsu lõhkuda ei saa - mõelda vaid, mis siis soengust ka meigist saab, rääkimata veel kontsadest - ja seega olid esimesed pool tundi tantsuplatsil ainsad tantsijad Kaidi ja mina. Inimesi küll kogunes, aga nende eesmärk tundus olevat muu, kui tantsimine - mis arvestades koha iseloomu on küll üsna kummaline. Mingi hetk maandusid veel mingid mimmid tantsuplatsile, aga nende liigutamine ei kvalifitseerunud tantsimise alla. Ka teiste arvates, sest ainus julge mees terves klubis küsis, kas meil on tantsuvõistlus kahe osalejaga. Mingi hetk aga andsime võimaluse ka teistele inimestele ja läksime jahtuma. Tagasi tulles oli plats rahvast täis, nii et järgnev tantsimine osutus võimatuks. Aga üldiselt oli siiski üpriski lahe. Kogu õhtu tulemina magasin järgmisel hommikul sisse. Teadmata põhjustel ei helisenud äratuskell õigel ajal, mis tähendas seda, et pooletunnise kohvitassi taga nurrumise asemel jooksin paaniliselt mööda korterit ringi, otsisin riideid, sirgestasin tukka, tegin kiirmeigi ja kulistasin kohvi sisse. Jaaa minek! Nimelt oli Teaduste Akadeemias Alumniportali tutvustustav üritus ja me Kaidiga olime loomulikult kohal nagu viis kopikat. Alumniportal ühendab inimesi, kes on Saksamaal elanud/töötanud/õppinud või niisama reisinud. Me küll pole seda kõike teinud (peale mitmekordse reisimise), aga kuna meil mõlemal on plaanis vähemalt kuidagi oma tulevik Saksaga seostada, siis tundus see väga kasulik üritus olevat. Ega me eksinud, päeva lõpuks olime mõlemad väga rahul, eriti selle osaga, kus saksakeelset CV-d ja motivatsioonikirja kirjutama õpetati. Iial ei või teada, kus elulained meid kaldale viskavad ja seega tuleks igaks juhuks kõigeks valmis olla. Üritusel kohtasin ka Olgat, kellega tegime kohe plaanid järgmiseks nv-ks, mil mul sess on, Tartu ööellu sukelduda. Pole nii ammu Tartus pidutsenud, et kivistunud tunne tekib. Pärast Teaduste akadeemia üritust läksin koju ja arvasin, et nüüd tuleb üks rahulik õhtu teadustöö kirjutamise ja väikese kokteiliga ... aga need plaanid nurjusid juba eos, sest Amigos pidi esinema hakkama Ott Lepland. Kes siis teda vaatama ei tahaks minna? Kuna me Kaidiga oleme Otti platooniliselt armunud (mina vähemalt), siis leidsime, et ei tasu saatusega mängida ja koju jääda. Taas üks kiirmeik ja kiirjuustepesu ning järjekordne klubiõhtu võis alata. Pandavate meeste hulk, kui Otti mitte arvestada, oli Amigos tunduvalt väiksem, kui Vabangis, aga tantsida sai taas kõvasti. Kontsert oli ise ka tore, kui paar intsidenti välja arvata. Lisaks kohtasime täiesti juhuslikult Hannest, kes minu mäletamist mööda oli nii Ott Leplandi kui ka Amigo kohta kunagi väga sarkastilisi märkusi pillanud ja maininud, et pigem sureb, kui neid vaatab. Aga eks inimesed söövad ikka oma sõnu, nii et nägime ka teda tantsuplatsil rokkimas.
Pühapäev oli rahulikum ja päädis väga meeleoluka õhtuga, kus väikese, aga toreda seltskonnaga telekast tantsusaadet vaatasime. Igati kordaläinud nädalavahetus oli.

Ja kui veidi tänamatut ennustamistööd teha, siis ülejärgmine nädalavahetus tõotab samuti väga piduderohke tulla. Nimelt on siis raadiopidu, töö jõulupidu ja Smokie kontsert. Lisaks lähen laupäeva hommikul lastega Nukuteatrisse. Ilmselt pean vähemalt mingi hetk ennast pooleks rebima, et igale poole jõuda, aga pole probleemi, superinimeste värk.

Ja lõppu lisan taas ühed praegu VÄGA täkkesse minevad Smilersi laulusõnad:

On elu kummaline,
ta imeb isemoodi,
kord ärkad üles kraavis,
kord ärkad võõras voodis
Löön vahel rinna ette
ja vahel tunnen häbi
Kas nutaks silmad välja
või näriks kõri läbi.

Ma tihti õigel ajal
võin olla õiges kohas,
võin öelda, et mu hing ei
saa olla päris puhas
ja need, kes valgust näevad,
nad kõik on minu varjus
ma kuningaks saan päeval,
öösel olen kerjus