30 september 2012

Armas

Eile lugesin Viljari blogist üht armsat juttu minu kohta.

http://107lugu.blogspot.com/2012/09/madlike.html

Kasvasin kohe 10 cm pikemaks, nii hea oli lugeda.

13 september 2012

Öösel Tallinnas

Kui nüüd mõnest postitusest jäi mulje, et olen hull peoloom ja muud ei tee, kui aelen mööda klubisid, siis tegelikult see nii pole. Lihtsalt paljud inimesed on veel väiksemad pidudelkäijad kui mina ning neid on ju vaja ometigi valgustada. Asi on ka selles, et Tallinna vanalinn pärast südaööd on maailm, kus ellu jäävad vaid kõige tugevamad.
Päevase keskaegse linnapildiga pole sel enam midagi ühist. Kui kõnnid läbi vanalinna, alustades Viru tänavast ja lõpetades Bermuuda kolmnurga ehk Suur-Karja tänavaga ning võib-olla põikad veel vahepeal Levika või Hella Hundi juurde, saad päris huvitava ja omalaadse kogemuse. Iga nurga peal leiad kõikvõimalikus joobeastes ja kõikvõimalike rõivastega nais- ja meesisikuid, kes on tulnud vanalinna sama sooviga: veeta võimalikult meeldivalt aega ning seda kõike mitte mäletada järgmisel hommikul. See on nagu teine dimensioon, kus luuakse tutvusi ja sõlmitakse kokkuleppeid, mis kestavad vaid ühe õhtu ning tehakse asju, mida muul ajal ei tehta. Päris põnev tegelikult, aga nõrganärvilised võivad kergesti kartma lüüa, kui peavad läbi pugema joobunud massist, astuma üle tänaval magavatest linnakodanikest või võitlema blondiine jahtivate välismaalastega.

Õnneks aga pakuvad pelgupaika lugematud baarid, mille hulgast leiab igaüks oma lemmiku. Kui soovid veeta aega kokteiliklaasi taga ja ei soovi, et su kaunist kokteili tabaks klaas õlut, siis oleks soovitatav valida mõni viisakam koht, nagu Butterfly. Seal toimub üsna tihti ka mõnusaid kontserte ja mis kõige positiivsem - sinna saad ennast tõeliselt üles lüüa ega pea kartma, et oled üle pakkunud. Ka kokteilivalik rõõmustab iga joogigurmaani silma ja maitsemeelt. Butterfly sobib ka alustuskohaks enne Venusesse või Amigosse minekut, sest need jäävad sealt õllepudeliviske kaugusele.

Teravamate elamuste otsijatele soovitaks minna öösel kell 2 Bermuuda kolmnurka, ehk siis Suur-Karja ja Väike-Karja tänavate ristumispunkti ning üritada seal sisse saada kohapeal asuvatesse pubidesse. Just üritada, sest pahatihti see ei õnnestu, kui sa just piisavalt jultunud pole. Või piisavalt tugev, sest seal peab tõesti rakendama füüsilist jõudu, et katuse alla pääseda. Loomulikult pead sa ka omama silmi igas küljes, sest erinevatest suundadest võivad sind tabada suitsukonid või õllepudelid, rääkimata siis ettehoiatamata ümber kukkuvatest inimestest. Sisse jõudes pead kasutusele võtma supervõimed, et hakkama saada selles inimmassis, mis kõigis neid pubides on. Naljakal kombel on kõik inimesed aga rõõmsad, kui mitte arvestada mõnd tülli läinud paarikest. Bermuuda kolmnurga üks humoorikamaid punkte on minu jaoks Karja kelder, aga seda mitte sel põhjusel, et seal jube tore ja naljakas oleks. Lihtsalt kui sinna sisse astuda eelpoolmainitud kellaajal, näed sa seal laudadel inimesi magamas, improviseeritud laval mingit süldibändi kraaksumas ja veel ärkvel olevaid isikuid noolemängu mängimas või baarileti peal uinumas.

Kui aga tahad ruttu purju jääda või proovida kokteile/shotte, mida enne joonud pole, siis sea sammud Laiale tänavale ja astu sisse Noorusesse. Tunned koha ära selle järgi, et nagu iga koha ees, on ka siin suitsetavate inimeste kogum. Olenemata aastaajast. Siit saad sa kõige kangemad kokteilid ja kõige põnevama nimega shotid. Lisaks veel näed sa Tallinna intelligentsemaid joomareid, sest tavalised rullnokad siia ei satu. Liiga kauge vast. 

Loomulikult leiab igalt poolt mõnusaid vesipiibukohti, aga neist eelistan mina DeLaGardie katusel asuvat Katusekohvikut, sest seal enamasti on ruumi olla ja istuda. Varblasel, Popularis ja Dejavus võib koha leidmisega probleeme tekkida. Varblane on pealegi veel väljas ka ning nüüdseks eeldatavasti kinni.

Nüüd väike paus ja järgmine kord jätkan klubikirjeldustega :)

14 juuli 2012

Tagasi

Kas keegi, palun, seletaks mulle, miks on praegu poodides müügil ainult ja AINULT pulgafiguuriga naistele mõeldud riided? Täna läksin pärast pikka ostlemispausi poodidesse, et veidi ringi vaadata ja vaatepilt oli masendav. Masendav minusuguse figuuriga inimesele - ma ei pea ennast küll hullult kurvikaks naisterahvaks - kellele need sirge lõikega ja öösärki meenutavad kleidid, mis poeriiulitel ripuvad, absoluutselt ei sobi. Miks ei tehta riideid naistele, vaid eelpuberteedikutest tüdrukutele? Sellest ma parem ei räägi, et need minipüksid ja hädavaevu istmikku katvad kleidid on kõike muud kui sündsad ja naiselikud. 
Igatahes olen ma nüüd Pariisist tagasi ja muljeid täis. Ikka ja jälle küsitakse mult, mis kõige suurema mulje jättis ... ja ma ei oska vastata. Sest olgem ausad, kohad olid kõik ilusad ja vastasid täielikult mu ootustele, aga kõige suurema mulje? Mõtlesin täna veidi sellele, et järgmisele küsijale midagi muud peale "Mmmmm" vastata ja jõudsin järeldusele, et kõige suurema elamuse sain prantslaste võluvalt enesekindlast elustiilist. Igalt poolt oli näha, et neid ei huvita, mis mulje nad teistele jätavad. Rahulikult räägivad nad sinuga prantsuse keeles, hoiavad pühapäeviti poed suletud ega paku restoranides kella 13 ja 18 vahel lõunasööki. Samas pole nad ebasõbralikud - pruukis mul vaid Cité saarelt vasakkaldale jõudes kaart lahti rullida, et mõistatada, kuhu St Germain jääb, kui ligi astus kena prantsuse häraasmees, kes seda mulle seletas - küll prantsuse keeles, aga siiski. Ka pole neil mingi probleem keset Luxembourgi aeda võileivad kotist välja pakkida ja sööma hakata. Või siis lihtsalt puude all pingil silma looja lasta. Võluv on Pariisi liiklus - igaüks teeb täpselt seda, mida tahab ja millal tahab, olgu siis ees valgusfoorid või liiklusmärgid. Vahel oli küll tunne, et vaevalt keegi autojuhtidest kunagi autokoolis käinud on, aga kui ära harjuda, tundus see isegi loogilisem, kui Eesti liiklus. Isegi politsei ei vaevunud kedagi peatama, kes valele poole keeras või punase tulega üle sõitis. Miks, kui keegi alla ei jäänud? Seepärast oli jube naljakas lugeda tagasi tulles Postimehe esiuudist, et kusagile kesklinna on paigaldatud liiklusmärk, mida autojuhid ei märka. Halloo, keda see huvitama peaks? Elus on ju palju tähtsamaid asju, kui liiklusmärgid.

24 juuni 2012

Isemoodi jaanipäev

Kui laupäeval ärkasin ja avastasin, et ilmateade ikkagi ei olnud puusse pannud, ehk siis akna taga ladistas mõnuga vihma, oli mul küll igasugune jaanituju  läinud. Ennegi polnud see eriti suur olnud, aga mõte sellest, et pean vihma käes grillima ja vettinud vorste nosima, ei tundunud ahvatlev. Seadsin sammud Kristiinesse, et Kaisaga veidi nõu pidada. Ta teatas, et kavas on minna Kloogale ja kui mul sobib, võiksin ühineda. Ettepanek tundus halbadest parim, nii et kell 16 haarasin kaenlasse magamiskoti, torkasin jalga kummikud ja selga Hispaania pusa ning asusin teele. Ilm polnud paranenud, aga vähemalt vihm oli nõrgemaks muutunud. Kloogale jõudes avastasime, et maja asub täpselt mere ääres ja olenemata ilmast oli ikkagi välja seatud üles väike istumiskoht ja grill. Eriti rõõmsaks muutis mind asjaolu, et nägin mere ääres mootorpaati ja eeldasin, et sellega saab kindlasti ka sõita. Õnneks oli majaperemees nii armas ja oli nõus mind merele viima. Tagasi tulles olime mõlemad läbimärjad, tuulest viidud, aga superrõõmsad. Vähemalt mina. Sellise tuulega merel olemine pole just lapsemäng, aga vb just sellepärast oli seal nii lahe. Kui olin ennast ära kuivatanud, oli aeg kõige tähtsama, ehk jalgpallimängu jaoks. Seekord mängisid Hispaania ja Prantsusmaa ning kui olin kindlaks teinud, et enamik koosviibijaist on Prantsusmaa poolt, võtsin rõõmuga istekoha täpselt teleka ette ja teatasin, et see on Hispaania fännide ala. Mitte et see kedagi huvitanud oleks. Tulemust teate te kõik nkn - Hispaania võitis 2:0, nii et pärast mängu sain võidurõõmsalt Hispaania pusaga ringi silgata. Aga mis jaanipäev see ilma lõkketa oleks? Me Kaisaga küsisime kohe, kas kusagile on kavas lõke ka teha. Poisid olid küll kahtleval seisukohal, kuna ilm oli endiselt tuuline ja vihmane ja mere ääres olid mõlemad asjaolud võimendatud, aga kes siis suudaks naistele ei öelda. Lõke pandi kenasti püsti, aga ainult vähesed ilmatrotsijad tulid seda vaatama. Ma ise olin pea pool tundi lõkke juures ja rääkisin juttu. Kui ära tulin, avastasin, et olen taas läbimärg ja tuule poolt puretud. Mõistatasin, millal ma huvitav haigeks jään, sest mu tegevus lausa kutsus külmetust ligi. Etteruttavalt olgu öeldud, et praegu pole mul isegi mitte nohu, muist tagajärgedest rääkimata. Lõke jäi randa hingitsema, vahepeal käisin seda veel veidi vaatamas, aga muidu veetsime aega sees, hea muusika ja lõbusate juttude saatel. Magama sain siis, kui päike oli juba kõrgel taevas, ehk kell 7 hommikul. Magasin kella 13ni ja ärkasin selle peale, et keegi oli tuppa tulnud ja küsis mu kohta, et kes see siin magab. Leidsin, et kui soovin järgnevaid sissetunge vältida, on õige aeg üles tõusta. Väike lootus oli mul ka, et ehk saab uuesti paadiga sõitma minna, aga kahjuks oli tuuli liiga tugev, et riskida. Pärast hommikukohvi verandal hakkasime kodu poole liikuma ja siin ma nüüd olen. Sain isegi essee kirjutatud ja saadetud ja nüüd ootan õhtust Itaalia-Inglismaa mängu. Igatahes, nii toredat jaanipäeva pole mul enne olnud.

18 juuni 2012

Idee

Alati on nii naljakas vaadata nende meeste, kes mind ei tea, reageeringuid, kui nad saavad teada, et ma vaatan jalgpalli. Enamasti on nende üllatus nii suur, nagu ma oleksin öelnud, et tegelen vabal ajal sumomaadlemisega. "SINA vaatad jalgpalli???" ja kulmud kerkivad taevasse. Ja häbelikult olen sunnitud tunnistama, et ma mitte vaid ei vaata jalgpalli, vaid ma tean ka reegleid peast. Seda viimast üritan ma küll varjata, aga ma ju ei suuda ennast mängu ajal hoida tagasi ja mitte karjuda "SULUSEIS!!!" vms. Õnneks on reageeringud positiivse alatooniga, sest millegipärast on ikka veel levinud väärarvamus, et naised ju ei vaata jalgpalli.

Igatahes, paar päeva tagasi jäin Railiga arutama, et elu oleks palju lihtsam, kui inimese une-ärkveloleku tsükkel poleks mitte ööpäevane, vaid nädalane. Et magad nädalas 40 tundi korraga ära ja ülejäänud aja oled ärkvel. Ära jääks igaõhtune vähemalt pooletunnine magamasundimine.

15 juuni 2012

Eile oli jalkas huumorinurk: iirlased ründasid ja kohtunik jooksis iirlase, kellele pall söödeti, pikali, hispaanlased said palli ja läksid rünnakule. Väravat küll ei sündinud, aga kes teab, võib-olla oleks iirlased midagi arendada suutnud, kui kohtunik poleks seganud. 
Ma kujutan ette Iiri fännide reaktsioone sellele olukorrale. Loomulikult ei teinud kohtunik seda meelega (tahaks loota), aga kui juba Eesti-Iirimaa mängus mitte millesti süüdi olev kohtunik maa põhja kiruti, siis nüüd lintšitakse eilse mängu kohtunik küll ära.
Õnneks olin mina ikka Hispaania poolt. Seekord tegid mu lemmikud supermängu.

jalgpall on mu päevaplaani üsna kurnavaks muutnud. Igal hommikul, kui kell 7 tõusen, luban endale, et sel õhtul ma lihtsalt ei vaata viimast mängu. Ja absoluutselt igal õhtul jookseb see plaan luhta. Eile olin ma peaaegu juba kodus, aga siis kohtasin Markot, kes leidis, et palju parem plaan õhtu veetmiseks on minna ta sõbra juurde ja seal jalkat vaadata. Pole siis imestada, et ma täna pm tööl magasin.

11 juuni 2012

Jalgpall

Jalgpalliratas on täie hooga käima lükatud ja nüüd võib terve juunikuu vältel olla mureta, et õhtuti midagi teha pole, sest mängud on pea igal õhtul. Ja neil õhtutel, kui mänge pole, saab tegeleda eelnevate mängude analüüsimise või tulevaste mängude tulemuste ennustamisega. Rõõmu, kui palju. Algus on paljutõotav, sest siiani on enamik mängudest olnud tõeliselt huvitav. Tulemused pole küll päris minu meele järele, sest Tšehhi, kellele ma pöialt hoidsin, kaotas Venemaale ning Itaalia-Hispaania mängisid eile viiki, kuid tähtis on ka see, et mängud on ilusad. Pole mingit peksmist ega kaardiloopimist olnud (palliplatsil) ning ka penalteid on olnud vähe.
Ettevaatlikuks muudab mind aga tõsiasi, et minu lemmikmeeskonna, Hispaania koondisest puuduvad 2 põhimängijat: Puyol ja Villa. Puyol on Hispaania alustala ning Villa põhiline väravalööja, nii et arusaadavatel põhjustel muudab nende kõrvalejäämine kõik fännid murelikuks. Ka esimeses mängus oli näha, et Villat oleks olnud hädasti platsile vaja. Tavaliselt töötasid nad Torresega kahekesi -  Torres tuli tagant palliga, söötid Villale ja too lõi värava. Seekord aga tuli Torres tagant palliga, üritas sööta keskele, aga see, kes keskel oli, Jesus või Iniesta, ei saanud söötu kätte. Ja nii kordi järjest. Lihtsalt ei ole sellist klappi. Kahju. Loodan aga, et Hispaania teeb ikkagi imet ja tuleb uuesti Euroopa meistriks.

07 juuni 2012

juuni

Uudiseid: detsembris tuleb MUSE esimest korda Eestisse. Kui ma ütlen, et Muse on mu lemmikbänd, siis võib eeldada, et ma tahan väga-väga kontserdile minna. Jama lugu on aga see, et kõige odavamad piletid maksavad 49.- ja asuvad saali tagaotsas. Kui ma aga kontserdile läheks, tahaks ma istuda seal, kus istusin Bublé kontserdil, ehk siis ca 15. reas. Seal on aga piletid märkimisväärselt kallimad, nii et ma pean nüüd mõtlema, mida teha. Jama lugu on veel see, et piletid tulevad müüki juba 12. juuni, aga juunikuu on mul alati väga väljaminekurohke kuu.

Teine uudis (ma ei mäleta, kas ma olen seda juba kirjutanud), on see, et lähen 4. juulil Pariisi. Lisaks kõikidele ekskursioonidele on mul kindel plaan istuda välikohvikusse ja tellida kalvadost, kuigi see mulle ei maitse. Aga nii stiili mõttes.

14 mai 2012

Raamatud

Täna tuli kooli sisemeilile selline kiri:

Tere!
Tuletan veel kõigile laenutajatele meelde, et raamatukogu raamatutesse EI TOHI kirjutada.

Huvitav, siiani olin arvanud, et ülikoolis ja ERITI filosoofiateaduskonnas käivad inimesed, kellele sellist asja ei pea meelde tuletama. Ise pole ma ülikooli raamatukogust saanud ühtegi täis soditud raamatut. Tõsi, vahel on mõnele põnevamale kohale jooned alla tõmmatud või äärele hüüumärk lisatud, aga need mind siiani häirinud pole.

Keskaajast mäletan küll, et raamatukogust võis saada igasuguses olukorras raamatuid. Põhiliselt oli oma kunstiannet ja fantaasialendu rakendatud õpikutes ja neist võis vahel suisa päris põnevaid asju leida. ilmselged lemmikud olid bioloogiaõpikud, sest neid oli palju pilte, mida täiendada ja juttu, mida vaja parandada oli. Mõnikord nii väga ei vedanud - nt kirjanduses sain ühel korral õpiku, kust oli täpselt jutu keskelt üks leht välja rebitud. Tõsi tegemist oli katkega "Dekameronist" ja ma täiesti mõistan, et nii põnevat juttu tahaks kodus edasi lugeda, aga sinnani mu mõistus ei küündi, et aru saada lehe väljarebimise vajalikkusest. Mõnikord oli leht lihtsalt täis soditud. No nali naljaks, aga minu arvates pole raamatutesse sodimine kaugel raamatute põletamisest. Prr, silme eest läheb vihast mustaks kohe. 

Aga ega palju inimlikum ole ka paar aastat tagasi alanud trend teha raamatupoodidesse kohvikud. Ma eeldan, et sellise idee algpõhjus võis olla see, et inimene saaks raamatupoes maha istuda ja raamatut enne ostmist sirvida, kohvitass kõrval. Iseenesest kaval plaan, sest võidavad nii kohvikud - pärast pikka raamatupoes traavimist istuks isegi kohvikusse jalga puhkama - kui ka raamatupoed - mõni kohvikukülastaja võib pärast ka raamatupoest läbi põigata ja ehk isegi midagi osta. Mina aga raamatuostjana ei taha leida raamatu vahelt koogitükke, kohviplekke ja rasvaseid näpujälgi. Kui antikvariaati lähen, siis ma eeldan, et seal võib selliseid asju leida, aga "päris poest" mitte. Ükskord pidingi ostma plekilise "Paradiisi" (T. Õnnepalu), sest see oli viimane raamat. Kurb, kurb, kurb. 

05 mai 2012

03 mai 2012

Kirjandist ja keelest

Et inimesed on üldiselt üsna ettevaatlikud ja vastuvõetamatud muutuste suhtes, siis on kõige uue elluviimise eel, ajal ja pärast palju kisa ja kära, kuni see lõpuks vaibub ja leitakse midagi uut, mille vastu olla. Kõik muutused sunnivad ju ka meid ennast muutuma ja mugavustsoonist välja ronima. Sellekevadine suur muutus, mis eelkõige abituriente puudutab, on pööre eesti keele riigieksamis - kirjandi asemel on nüüd kaheosaline eksam, mille sisuga ma kahjuks tutvuda pole viitsinud, aga mis põgusal esmapilgul tundub üks suur hunnik jama. Jumal tänatud, et ma enne lõpetasin ja normaalselt 5 lk-lise kirjandi kirjutada sain. Seega olen ka mina praegu üks konservatiivsetest kirjandi eest võitlejatest ja leian, et kirjand on parim viis hinnata inimese eesti keele oskust. Miks? Sest just sellest on näha nii inimese arutlemisvõime, silmaring, võime luua seotud ja liigendatud tekst, sõnavara ja grammatika. Mingi lugemisteksti põhjal küsimustele vastamine jäägu põhikoolilõpetajate ampluaasse. Kui palju sul ikka on tulnud elus ette vajadust grammatikaülesandeid lahedada? Ülikooli keeletunde ma ei arvesta. Tekstist arusaamine on ka loomulikult vajalik oskus, mis kahjuks paljudel puudub, aga ka seda on näha kirjandis, sest ükskõik, mis teemal sa kirjandi kirjutad, pead ju alati tooma näiteid kirjandusteostest, olgu nendeks siis ilukirjanduslikud romaanid või meediaväljaanded. 
Nii et jätkem see tants aurukatla ümber ja toogem kirjand tagasi. Niikuinii on inimeste kirjutamisoskus mandumas ja ühe korraliku ja mõtestatud põimlause loomine on kaelamurdev ülesanne. 
Aga ühe muutuse tooksin ma sisse küll. Kardan seda isegi välja öelda, sest arvatavasti loobitaks mind munadega, kui see sisse viidaks. Ka eesti keele riigieksamis võiks olla ja isegi peaks olema suuline osa. Olen puutunud oma lühikese elu jooksul piisavalt kokku inimestega, kellel puudub oskus rääkida. Ma ei mõtle loomulikult artikuleeritud kõnet - seda ikka enamus mingil määral oskab, aga just võime arutleda, analüüsida, oma arvamust avaldada, põhjendada, olukorda kirjeldada, vaagida poolt- ja vastuargumente ... inimestel lihtsalt puudub see oskus. Eks pea kogu elu ja suhtlemine käib tänapäeval meediumite vahendusel, nii et rääkimine on jäänud tagaplaanile. Tulemuseks on see, et kui peab pidama natuke pikema kõne, kui 2 lauset, siis jäädakse jänni ning mängu tulevad üneemid ja parasiitsõnad. Seda on päris kole kuulata. Nii et minu ettepanek (mida nkn keegi kuulda ei võta) oleks, et iga lõpetaja peaks saama lühikese teksti (1-1,5 A4), mille ta läbi loeb, analüüsib ning millest ja mille põhjal ta pärast eksami läbiviijaga vestleb. Lihtne!

11 aprill 2012

Kultuuri

Eile sattusin oma meilikasti kammima ja avastasin sealt ühe huvitava paari aasta taguse kirja. Tegemist oli ühelahkuminekumeiliga, millega koos oli mu nüüdseks ekskutt saatnud meie msnivestlused, mis ta oma arvutisse salvestanud oli. Otse loomulikult lugesin ma need kõik läbi. Pärast nõnda pikka aega oli see päris tore lugemine. Eriti hästi oli näha, kuidas aja edenedes jutu toon muutus - kui alguses, tutvumisfaasis oli vestlus sädelev ja humoorikas, siis lõpus oli see lakooniline ja tusase alatooniga. Nagu ei viitsinud enam. No eks see oli ka tegelikkuses nii. Selle tulemina otsustasin, et just nüüd on õige aeg hakata oma ekse guugeldama. Või siis vähemalt neid ekse, kelle perekonnanimi mul meeles on. Jube kahju on mul sellest, et nii mõnigi kiri on mul meiliaadresside ja suhtlusportaalide vahetusega kaduma läinud. Oleks pidanud need ikka alles hoidma. Rääkimata siis veel sõnumitest, millest mul ühtegi alles pole.
Mainin ka vahele, et piisavalt inffi ma netist ei leidnud, sest mõne eksi puhul ei meenunud mul lisaks perek. nimele ka eesnimi. Mälu on ikka üks kohutav asi, kui ta alt vedama hakkab.

Aga aitab minevikus kolamisest. Lihavõtetel jõudsin ma nii kaugele, et saatsin õppejõule kursatöö teema ära ja nüüd on sellega ühel pool. Millalgi oleks must viisakas ka selle kirjutamisega alustada, aga 1. mai on alles 20 päeva pärast, nii et aega küll. Koolitöö pole kunagi mu prioriteetide hulka kuulnud. Kõlab küll kohutavalt, aga igasugused kohustuslikud tööd tekitavad minus tohutut vastumeelsust. Vb teeksin ma neid palju vähema vaevaga, kui need oleks vabatahtlikud?
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kevad on käes ja selle algust tähistasime me Epuga esmaspäeval Kuku klubis, kus toimus Mart Juure raamatu esitlus. Ei hakka kirjeldama, milliseid tumedaid teid pidi meie sinna kutsutud saime, aga kohal me olime. Tõeliselt lõbus üritus. Ma pole ammu ühelgi nii normaalsel esitlusel olnud - ei peetud mõttetult pikki ja igavaid kõnesid ega pakutud odavat ja haput veini. Alguses ütles Mart Juur paar sõna raamatu tutvustuseks, seejärel said soovijad raamatu osta ja autogramme küsida ning kõik. Joogiks oli puhas valge viin ja söögiks kõiksugu põnevaid Kuku köögi hõrgutisi. Kummagagi poldud koonerdatud. Olen märganud oma pikaajalise raamatuesitlustel käimise kogemustega, et kui esitlusel pakutakse veini, on tegemist pingutatult piduliku (loe: igava) esitlusega, kuhu on inimesed tulnud enamasti ennast näitama ja pildistada laskma. Süüa ka tavaliselt pole. Esmaspäevaõhtune esitlus oli aga mõnus, kõik tundsid ennast vabalt ja keegi pildistanud söövaid ja joovaid inimesi. Nii et komprat selle kohta netis ei liigu.
Jätkates kirjanduslikel teemadel, siis sel aastal toimub taas festival Headread. Eelmine aasta külastasin paari üritust ja jäin väga rahule. Sel aastal üritan sügavamat tutvust teha, kui vähegi võimalust. Toimumiskuupäevad on (vist) 30-mai kuni 3. juuni. Võimalik, et ma eksin, aga ma tõesti, ei viitsi fakte kontrollima hakata. Mai lõpus ühesõnaga. Tulge kõik, kel vähegi huvi kirjanduse vastu! Varsti algab ka Saksa Kevad - homme ongi juba esimene päev! Tegemist on saksa kultuuri tutvustava festivaliga, mille raames toimub igasuguseid põnevaid üritusi. Täpsem inff: http://www.saksakevad.ee/

Ja ongi praeguseks kultuuriuudistest kõik. Täna saabus mulle saksast meil ühe konverentsi ajakavaga, kuhu ma septembris lähen. Meenutab veidi 5 aasta tagust Otzenhauseni konverentsi, nii et saab huvitav olema. Seekord loodetavasti ei pea me filmi tegema

02 aprill 2012

Aprill

Laupäev oli üks tore ja päikseline päev. Et terve nädala olin Tallinna kivimüüride vahel veetnud, nõudis hing linnast välja ja seega olingi pea terve päeva Tabasalus. Hommikul oli tupsul lauluvõistlus ja pärast seda kohtusin ma pooljuhuslikult oma väga ammuse tuttavaga, keda eelnevalt olin vaid korra näinud (5 aastat tagasi) ja mitte kordagi rääkinud, aga sellegipoolest olime kõikvõimalikes suhtlusvõrkudes sõbrad. Taaskohtumine toimus siis Viljari kaasabil ja seetõttu möödus järgnev õhtupoolik Viljari juures juttu puhudes ja - vähemalt minu arvates - head muusikat kuulates. Lahe oli! Õhtu jätkus väga tantsuliselt pealinna lõbustusasutuses, kus suutsin nii mõnelgi inimesel juhtmed kokku ajada ja ka paari isiku õhtu väga meeldejäävaks muuta. Mis teha, staarigeen :) Lisaks avastasin, et Panoraami naiste WCs on peegellagi, nii et kõik, kes sinna lähevad, pidage meeles!

Pühapäeval oli autoorienteerumine, mis oli üks tore ja väsitav ettevõtmine. Koju jõudnuna varisesin kohe voodisse ja täna ärgates avastasin, et kogu lõbu tulemina on kõik lihased kanged. Nüüd liigun ringi nagu robot, sest eriti voolavaid liigutusi teha ei saa.

17 märts 2012

Ott Lepland - Kuula

02 märts 2012

Keelenõuanne!!

Vimasel ajal eestikeelseid laule kuulates olen avastanud huvitava tendentsi. Õigemini võib sedasama nähet kohata ka tavapärases keelepruugis. Paljudele ei hakka see kindlasti kõrva, aga minusugusele puristile on see kui punane rätik härjale. Las ma toon mõne näite:
Sõpruse puiestee "Kaks meest": "Kaks meest mööda teed tulid teed ..."
Lenna "Mina jään": "Tuhat tähte alla langevad ..."
JääBoiler "Kaks tüdrukut": "Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval ..."


Kas mõistsite?

Õige! Verb peab ühilduma nimisõnaga arvus ja arvsõna (antud juhtudel "kaks" ja "tuhat") on ainsusli nimisõna!!! Olenemata tähendusest ja sellest et paljudel juhtudel toob ta väja mitmuse. Seega peaks eelpool mainit näidetes olema tegusõnadeks vastavalt "tuli", "langeb" ja ""läheb". Võib-olla on kergem seda meelde jätta nii, kui mõtteis võtta laiendav nimisõna ära? Igatahes, oleks tore, kui me kõik vähemalt püüaksime eesti keelt õigesti kõnelda.

15 veebruar 2012

Toredad sündmused

Paar kuud tagasi reklaamisin ma siin rõõmsalt Smokie kontserti ja nüüd avastasin, et pole sellest mitte mingit järelkaja teinud. See viga tuleb parandada, sest möödas on juba 2 kuud, aga ikka meenutan seda vahvat üritust naeratusega. Kontsert toimus Apollo klubis ja kui ma tööpeolt sinna maandusin, avastasin, et olenemata üsna varasest kellaajast (22.00) oli klubi ukse ees tohutu rahvamass ja sisse ei lastud kedagi, sest sees olevat vähe ruumi. Mingi hetk hakati inimesi kümnekaupa sisse laskma, mis arvestades ekspotentsiaalselt kasvavat rahvamassi oli kilplaslik tegevus. Vahepeal oli hakanud lörtsi sadama, mis muutis niigi nördinud rahva veel pahuramaks. Õnneks oli mu kooliajal omandatud trügimisoskusest kasu ja seega saime mina ja mu kaaslased õige pea sisse. Hiljem kuulsin, et mõned polnud isegi kontserdi alguseks sisse saanud. Apollo klubi asub endises Parlamendi hoones ja seega oli see üsna tuttav. Istekohti otse loomulikult polnud ja rahvast oli palju. Kui Smokie esinema hakkas, jäime meie DJ puldi juurde seisma, aga kuna seal hakati mul otsas hüppama, siis pagesin sealt veidi kaugemale, et hingata. Baarileti juurest leidsin ühe põgusa tuttava, kellega siis terve kontserdi koos veetsin. Kuna tegemist oli VIPiga, siis sain isegi minna 3. korrusele, kuhu pööblit ei lastud. Vaade oli tõesti hea, aga minusugusele lühinägelikule liiga kauge. Kui kontsert lõppes, leidsin, et see põgus tutvus on liigagi kaua kestnud, ning otsisin oma sõbrad taas üles. Järgnev õhtu möödus tantsu ja tralliga ja mitte ainult Apollos. Edasi läksime tutvuma - võiks isegi nimetada, et minu lapsepõlvekohaga - Nimeta baariga. Oi, seal oli lõbus! Me tantsisime peaaegu terve aja ja isegi, kui tuled põlema pandi, oleks võinud veel olla. Aga kell oli juba hommikutunde tiksumas, nii et leidsime, et sellekordse koosviibimise võiks lõppenuks lugeda. Nii lahedat õhtut mul siiani pole olnud, kui siis.

Eile oli sõbrapäev ja kuigi ma üritasin teeselda, et see mind ei huvita, tegi üks väike vahejuhtum mulle palju rõõmu. Läksin Silveri juurde juttu puhuma ning enne seda leidsin, et hüppan poest läbi ja võtan külakosti ka kaasa. Sammusin siis maiustusteleti poole ja seal seisis väga nõutu näoga mees, kes ilmselt oli siirdumas oma kallima juurde. Minus nägi ta ilmselgelt päästerõngast, sest kui ma sinna jõudsin, küsis ta mult ahastuses, kas ma oskan soovitada mõnd head šokolaadi. Soovitasin siis enda maitse järgi Geišat, aga see talle millegipärast ei sobinud. Kuna ta rääkis ainult vene keelt ja mina ainult eesti keelt, siis meie vestlus ei olnud väga sisutihe, aga sellegipoolest proovisin aidata ja soovitasin veel mõnda enda maitsele vastavat šokolaadi. Lõpuks valis ta mingi šokolaadi ära (mitte minu valitud) ja ma hakkasin enda kraami kokku valima. tuulasin poes veel ringi ning kui asjad maksnud olin, ilmus seesama mees kusagilt välja, kinkis mulle šokolaadi (mitte selle, mis ta minu ees valinud oli, vaid juba uue) ja soovis head pidupäeva. Terveks õhtuks oli hea tuju.

09 veebruar 2012

Willkommen und Abschied

Es schlug mein Herz, geschwind zu Pferde!
Es war getan fast eh gedacht;
Der Abend wiegte schon die Erde
Und an den Bergen hing die Nacht
Schon stand im Nebelkleid die Eiche
Ein aufgetürmter Riese, da,
Wo Finsternis aus dem Gesträuche
Mit hundert schwarzen Augen sah.

Der Mond von einem Wolkenhügel
Sah kläglich aus dem Duft hervor;
Die winde schwangen leise Flügel
Umsausten schauerlich mein Ohr
Die Nacht schuf tausend Ungeheuer
Doch frisch und fröhlich war mein Mut
In meinen Adern welches Feuer!
In meinen Herzen welche Glut!

Dich sah ich, und die milde Freude
Floß von dem süßen Blick auf mich;
Ganz war mein Herz an deiner Seite
Und jeder Atemzug für dich.
Ein rosafarbenes Frühlingswetter
Umgab das liebliche Gesicht,
Und Zärtlichkeit für mich - ihr Götter!
Ich hofft es, ich verdient es nicht!

Doch, ach schon mit der Morgensonne
Verengt der Abschied mir das Herz
In deinen Küssen welche Wonne!
In deinem Auge welcher Schmerz!
Ich ging und du standst und sahst zu Erden
Und sahst mir nach mit nassen Blick:
Und doch welch Glück geliebt zu werden!
Und lieben, Götter, welch ein Glück!


Goethe oskab ikka ilusti öelda.

03 veebruar 2012

Veebruar

Istun kodus diivanil ja valmistun vaikselt õhtuseks peotralliks. Täna on nimelt Kaisa sünnipäev ja otse loomulikult läheme me seda linna tähistama. Kraadiklaas näitab küll 23 külmakraadi, aga ega see meiesuguseid pealinnaneide heiduta. Nii et - Tallinn, hoia alt.
Ja ma mõtlesin taas, kuidas aeg lendab. Mu vanus ei anna küll mitte mingisugust õigustust sellistele mõtetele, aga kui ma saan paljude sündmuste kohta öelda "6 aastat tagasi", siis see on ikka palju küll. Või pole? Võimalik, et mu peas keerlevad liiga eksistentsiaalsed mõtted, aga vahel on mul lihtsalt selline tunne, et elu kihutab must rongiga mööda ja ma jooksen-jooksen, et peale jõuda .. aga ei jõua. See on kindlasti ka põhjus, miks ma igasuguseid uusi asju proovida tahan.

Aga aitab sellest segasest lobast. Eelmise nädala reedel käisime oma vana võistkonnaga üle pika aja mälumängu mängimas. Napilt - kõigest ühe punktiga - jäime teiseks, aga tunne oli hea, oi kui hea. Tore oli uuesti vana meelistegevusega tegeleda. Kuna Andres Kasesalu enam pole, korraldab koolimälumänge Eesti Mälumängu Liit ja seetõttu on ka küsimused huvitavamad, kui tavalistel koolimälumängudel. Ma tooks ka mõne näite, aga paberid on kusagil eemal ... oot, ma kohe toongi nad siia.

Nii. Spordiküsimus siis:
Hat Trick tähendab millegi kolmekordsega toimetulekut spordis (nt. kolm väravat). Jäähokis kasutatakse mõistet Gordie Howe'i hat trick. Sel puhul tuleb mängul jooksul hakkama saada kolme erineva asjaga: lüüa värav, anda väravasööt ja ... Mida peab veel tegema?

Ja ajalooküsimus ka:
Praeguseks on Miki Hiir juba 83 aastat vana ning vananemise tundemärke pole veel märgata. Tema sünnipäevaks loetakse 18. novembrit 1928, mil esilinastus multifilmi "Steamboat Willie" (aurulaev Willie). Esimeseks hääleandjaks oli Walt Disney ise. Miki Hiire idee tekkis Disneyl koos abikaasaga rongis sõites ning algselt pidi praeguse staari asemel olema hoopis üks teine loom (kes meile rongisõiduga rohkem seostub kui hiir). Milline loom?

Kes teab, see vastab. Mina vaatan nüüd "Seks ja linna" edasi ning annan välimusele veel viimase lihvi. Jaaaaaa minek!

23 jaanuar 2012

Äärmiselt ebameeldiv on inimestes pettuda. Kahjuks aga sel aastal on see juba mitu korda juhtunud. Naljakas, aastat pole olnudki eriti. Täna oli siis jälle üks neist kordadest ja nüüd olen ma lihtsalt kahtlema hakanud mõnes asjas ... et kas on mõtet pingutada?

Hea uudis on see, et ma käin nüüd tangos :)