15 veebruar 2012

Toredad sündmused

Paar kuud tagasi reklaamisin ma siin rõõmsalt Smokie kontserti ja nüüd avastasin, et pole sellest mitte mingit järelkaja teinud. See viga tuleb parandada, sest möödas on juba 2 kuud, aga ikka meenutan seda vahvat üritust naeratusega. Kontsert toimus Apollo klubis ja kui ma tööpeolt sinna maandusin, avastasin, et olenemata üsna varasest kellaajast (22.00) oli klubi ukse ees tohutu rahvamass ja sisse ei lastud kedagi, sest sees olevat vähe ruumi. Mingi hetk hakati inimesi kümnekaupa sisse laskma, mis arvestades ekspotentsiaalselt kasvavat rahvamassi oli kilplaslik tegevus. Vahepeal oli hakanud lörtsi sadama, mis muutis niigi nördinud rahva veel pahuramaks. Õnneks oli mu kooliajal omandatud trügimisoskusest kasu ja seega saime mina ja mu kaaslased õige pea sisse. Hiljem kuulsin, et mõned polnud isegi kontserdi alguseks sisse saanud. Apollo klubi asub endises Parlamendi hoones ja seega oli see üsna tuttav. Istekohti otse loomulikult polnud ja rahvast oli palju. Kui Smokie esinema hakkas, jäime meie DJ puldi juurde seisma, aga kuna seal hakati mul otsas hüppama, siis pagesin sealt veidi kaugemale, et hingata. Baarileti juurest leidsin ühe põgusa tuttava, kellega siis terve kontserdi koos veetsin. Kuna tegemist oli VIPiga, siis sain isegi minna 3. korrusele, kuhu pööblit ei lastud. Vaade oli tõesti hea, aga minusugusele lühinägelikule liiga kauge. Kui kontsert lõppes, leidsin, et see põgus tutvus on liigagi kaua kestnud, ning otsisin oma sõbrad taas üles. Järgnev õhtu möödus tantsu ja tralliga ja mitte ainult Apollos. Edasi läksime tutvuma - võiks isegi nimetada, et minu lapsepõlvekohaga - Nimeta baariga. Oi, seal oli lõbus! Me tantsisime peaaegu terve aja ja isegi, kui tuled põlema pandi, oleks võinud veel olla. Aga kell oli juba hommikutunde tiksumas, nii et leidsime, et sellekordse koosviibimise võiks lõppenuks lugeda. Nii lahedat õhtut mul siiani pole olnud, kui siis.

Eile oli sõbrapäev ja kuigi ma üritasin teeselda, et see mind ei huvita, tegi üks väike vahejuhtum mulle palju rõõmu. Läksin Silveri juurde juttu puhuma ning enne seda leidsin, et hüppan poest läbi ja võtan külakosti ka kaasa. Sammusin siis maiustusteleti poole ja seal seisis väga nõutu näoga mees, kes ilmselt oli siirdumas oma kallima juurde. Minus nägi ta ilmselgelt päästerõngast, sest kui ma sinna jõudsin, küsis ta mult ahastuses, kas ma oskan soovitada mõnd head šokolaadi. Soovitasin siis enda maitse järgi Geišat, aga see talle millegipärast ei sobinud. Kuna ta rääkis ainult vene keelt ja mina ainult eesti keelt, siis meie vestlus ei olnud väga sisutihe, aga sellegipoolest proovisin aidata ja soovitasin veel mõnda enda maitsele vastavat šokolaadi. Lõpuks valis ta mingi šokolaadi ära (mitte minu valitud) ja ma hakkasin enda kraami kokku valima. tuulasin poes veel ringi ning kui asjad maksnud olin, ilmus seesama mees kusagilt välja, kinkis mulle šokolaadi (mitte selle, mis ta minu ees valinud oli, vaid juba uue) ja soovis head pidupäeva. Terveks õhtuks oli hea tuju.

09 veebruar 2012

Willkommen und Abschied

Es schlug mein Herz, geschwind zu Pferde!
Es war getan fast eh gedacht;
Der Abend wiegte schon die Erde
Und an den Bergen hing die Nacht
Schon stand im Nebelkleid die Eiche
Ein aufgetürmter Riese, da,
Wo Finsternis aus dem Gesträuche
Mit hundert schwarzen Augen sah.

Der Mond von einem Wolkenhügel
Sah kläglich aus dem Duft hervor;
Die winde schwangen leise Flügel
Umsausten schauerlich mein Ohr
Die Nacht schuf tausend Ungeheuer
Doch frisch und fröhlich war mein Mut
In meinen Adern welches Feuer!
In meinen Herzen welche Glut!

Dich sah ich, und die milde Freude
Floß von dem süßen Blick auf mich;
Ganz war mein Herz an deiner Seite
Und jeder Atemzug für dich.
Ein rosafarbenes Frühlingswetter
Umgab das liebliche Gesicht,
Und Zärtlichkeit für mich - ihr Götter!
Ich hofft es, ich verdient es nicht!

Doch, ach schon mit der Morgensonne
Verengt der Abschied mir das Herz
In deinen Küssen welche Wonne!
In deinem Auge welcher Schmerz!
Ich ging und du standst und sahst zu Erden
Und sahst mir nach mit nassen Blick:
Und doch welch Glück geliebt zu werden!
Und lieben, Götter, welch ein Glück!


Goethe oskab ikka ilusti öelda.

03 veebruar 2012

Veebruar

Istun kodus diivanil ja valmistun vaikselt õhtuseks peotralliks. Täna on nimelt Kaisa sünnipäev ja otse loomulikult läheme me seda linna tähistama. Kraadiklaas näitab küll 23 külmakraadi, aga ega see meiesuguseid pealinnaneide heiduta. Nii et - Tallinn, hoia alt.
Ja ma mõtlesin taas, kuidas aeg lendab. Mu vanus ei anna küll mitte mingisugust õigustust sellistele mõtetele, aga kui ma saan paljude sündmuste kohta öelda "6 aastat tagasi", siis see on ikka palju küll. Või pole? Võimalik, et mu peas keerlevad liiga eksistentsiaalsed mõtted, aga vahel on mul lihtsalt selline tunne, et elu kihutab must rongiga mööda ja ma jooksen-jooksen, et peale jõuda .. aga ei jõua. See on kindlasti ka põhjus, miks ma igasuguseid uusi asju proovida tahan.

Aga aitab sellest segasest lobast. Eelmise nädala reedel käisime oma vana võistkonnaga üle pika aja mälumängu mängimas. Napilt - kõigest ühe punktiga - jäime teiseks, aga tunne oli hea, oi kui hea. Tore oli uuesti vana meelistegevusega tegeleda. Kuna Andres Kasesalu enam pole, korraldab koolimälumänge Eesti Mälumängu Liit ja seetõttu on ka küsimused huvitavamad, kui tavalistel koolimälumängudel. Ma tooks ka mõne näite, aga paberid on kusagil eemal ... oot, ma kohe toongi nad siia.

Nii. Spordiküsimus siis:
Hat Trick tähendab millegi kolmekordsega toimetulekut spordis (nt. kolm väravat). Jäähokis kasutatakse mõistet Gordie Howe'i hat trick. Sel puhul tuleb mängul jooksul hakkama saada kolme erineva asjaga: lüüa värav, anda väravasööt ja ... Mida peab veel tegema?

Ja ajalooküsimus ka:
Praeguseks on Miki Hiir juba 83 aastat vana ning vananemise tundemärke pole veel märgata. Tema sünnipäevaks loetakse 18. novembrit 1928, mil esilinastus multifilmi "Steamboat Willie" (aurulaev Willie). Esimeseks hääleandjaks oli Walt Disney ise. Miki Hiire idee tekkis Disneyl koos abikaasaga rongis sõites ning algselt pidi praeguse staari asemel olema hoopis üks teine loom (kes meile rongisõiduga rohkem seostub kui hiir). Milline loom?

Kes teab, see vastab. Mina vaatan nüüd "Seks ja linna" edasi ning annan välimusele veel viimase lihvi. Jaaaaaa minek!