11 aprill 2012

Kultuuri

Eile sattusin oma meilikasti kammima ja avastasin sealt ühe huvitava paari aasta taguse kirja. Tegemist oli ühelahkuminekumeiliga, millega koos oli mu nüüdseks ekskutt saatnud meie msnivestlused, mis ta oma arvutisse salvestanud oli. Otse loomulikult lugesin ma need kõik läbi. Pärast nõnda pikka aega oli see päris tore lugemine. Eriti hästi oli näha, kuidas aja edenedes jutu toon muutus - kui alguses, tutvumisfaasis oli vestlus sädelev ja humoorikas, siis lõpus oli see lakooniline ja tusase alatooniga. Nagu ei viitsinud enam. No eks see oli ka tegelikkuses nii. Selle tulemina otsustasin, et just nüüd on õige aeg hakata oma ekse guugeldama. Või siis vähemalt neid ekse, kelle perekonnanimi mul meeles on. Jube kahju on mul sellest, et nii mõnigi kiri on mul meiliaadresside ja suhtlusportaalide vahetusega kaduma läinud. Oleks pidanud need ikka alles hoidma. Rääkimata siis veel sõnumitest, millest mul ühtegi alles pole.
Mainin ka vahele, et piisavalt inffi ma netist ei leidnud, sest mõne eksi puhul ei meenunud mul lisaks perek. nimele ka eesnimi. Mälu on ikka üks kohutav asi, kui ta alt vedama hakkab.

Aga aitab minevikus kolamisest. Lihavõtetel jõudsin ma nii kaugele, et saatsin õppejõule kursatöö teema ära ja nüüd on sellega ühel pool. Millalgi oleks must viisakas ka selle kirjutamisega alustada, aga 1. mai on alles 20 päeva pärast, nii et aega küll. Koolitöö pole kunagi mu prioriteetide hulka kuulnud. Kõlab küll kohutavalt, aga igasugused kohustuslikud tööd tekitavad minus tohutut vastumeelsust. Vb teeksin ma neid palju vähema vaevaga, kui need oleks vabatahtlikud?
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kevad on käes ja selle algust tähistasime me Epuga esmaspäeval Kuku klubis, kus toimus Mart Juure raamatu esitlus. Ei hakka kirjeldama, milliseid tumedaid teid pidi meie sinna kutsutud saime, aga kohal me olime. Tõeliselt lõbus üritus. Ma pole ammu ühelgi nii normaalsel esitlusel olnud - ei peetud mõttetult pikki ja igavaid kõnesid ega pakutud odavat ja haput veini. Alguses ütles Mart Juur paar sõna raamatu tutvustuseks, seejärel said soovijad raamatu osta ja autogramme küsida ning kõik. Joogiks oli puhas valge viin ja söögiks kõiksugu põnevaid Kuku köögi hõrgutisi. Kummagagi poldud koonerdatud. Olen märganud oma pikaajalise raamatuesitlustel käimise kogemustega, et kui esitlusel pakutakse veini, on tegemist pingutatult piduliku (loe: igava) esitlusega, kuhu on inimesed tulnud enamasti ennast näitama ja pildistada laskma. Süüa ka tavaliselt pole. Esmaspäevaõhtune esitlus oli aga mõnus, kõik tundsid ennast vabalt ja keegi pildistanud söövaid ja joovaid inimesi. Nii et komprat selle kohta netis ei liigu.
Jätkates kirjanduslikel teemadel, siis sel aastal toimub taas festival Headread. Eelmine aasta külastasin paari üritust ja jäin väga rahule. Sel aastal üritan sügavamat tutvust teha, kui vähegi võimalust. Toimumiskuupäevad on (vist) 30-mai kuni 3. juuni. Võimalik, et ma eksin, aga ma tõesti, ei viitsi fakte kontrollima hakata. Mai lõpus ühesõnaga. Tulge kõik, kel vähegi huvi kirjanduse vastu! Varsti algab ka Saksa Kevad - homme ongi juba esimene päev! Tegemist on saksa kultuuri tutvustava festivaliga, mille raames toimub igasuguseid põnevaid üritusi. Täpsem inff: http://www.saksakevad.ee/

Ja ongi praeguseks kultuuriuudistest kõik. Täna saabus mulle saksast meil ühe konverentsi ajakavaga, kuhu ma septembris lähen. Meenutab veidi 5 aasta tagust Otzenhauseni konverentsi, nii et saab huvitav olema. Seekord loodetavasti ei pea me filmi tegema

02 aprill 2012

Aprill

Laupäev oli üks tore ja päikseline päev. Et terve nädala olin Tallinna kivimüüride vahel veetnud, nõudis hing linnast välja ja seega olingi pea terve päeva Tabasalus. Hommikul oli tupsul lauluvõistlus ja pärast seda kohtusin ma pooljuhuslikult oma väga ammuse tuttavaga, keda eelnevalt olin vaid korra näinud (5 aastat tagasi) ja mitte kordagi rääkinud, aga sellegipoolest olime kõikvõimalikes suhtlusvõrkudes sõbrad. Taaskohtumine toimus siis Viljari kaasabil ja seetõttu möödus järgnev õhtupoolik Viljari juures juttu puhudes ja - vähemalt minu arvates - head muusikat kuulates. Lahe oli! Õhtu jätkus väga tantsuliselt pealinna lõbustusasutuses, kus suutsin nii mõnelgi inimesel juhtmed kokku ajada ja ka paari isiku õhtu väga meeldejäävaks muuta. Mis teha, staarigeen :) Lisaks avastasin, et Panoraami naiste WCs on peegellagi, nii et kõik, kes sinna lähevad, pidage meeles!

Pühapäeval oli autoorienteerumine, mis oli üks tore ja väsitav ettevõtmine. Koju jõudnuna varisesin kohe voodisse ja täna ärgates avastasin, et kogu lõbu tulemina on kõik lihased kanged. Nüüd liigun ringi nagu robot, sest eriti voolavaid liigutusi teha ei saa.