14 mai 2012

Raamatud

Täna tuli kooli sisemeilile selline kiri:

Tere!
Tuletan veel kõigile laenutajatele meelde, et raamatukogu raamatutesse EI TOHI kirjutada.

Huvitav, siiani olin arvanud, et ülikoolis ja ERITI filosoofiateaduskonnas käivad inimesed, kellele sellist asja ei pea meelde tuletama. Ise pole ma ülikooli raamatukogust saanud ühtegi täis soditud raamatut. Tõsi, vahel on mõnele põnevamale kohale jooned alla tõmmatud või äärele hüüumärk lisatud, aga need mind siiani häirinud pole.

Keskaajast mäletan küll, et raamatukogust võis saada igasuguses olukorras raamatuid. Põhiliselt oli oma kunstiannet ja fantaasialendu rakendatud õpikutes ja neist võis vahel suisa päris põnevaid asju leida. ilmselged lemmikud olid bioloogiaõpikud, sest neid oli palju pilte, mida täiendada ja juttu, mida vaja parandada oli. Mõnikord nii väga ei vedanud - nt kirjanduses sain ühel korral õpiku, kust oli täpselt jutu keskelt üks leht välja rebitud. Tõsi tegemist oli katkega "Dekameronist" ja ma täiesti mõistan, et nii põnevat juttu tahaks kodus edasi lugeda, aga sinnani mu mõistus ei küündi, et aru saada lehe väljarebimise vajalikkusest. Mõnikord oli leht lihtsalt täis soditud. No nali naljaks, aga minu arvates pole raamatutesse sodimine kaugel raamatute põletamisest. Prr, silme eest läheb vihast mustaks kohe. 

Aga ega palju inimlikum ole ka paar aastat tagasi alanud trend teha raamatupoodidesse kohvikud. Ma eeldan, et sellise idee algpõhjus võis olla see, et inimene saaks raamatupoes maha istuda ja raamatut enne ostmist sirvida, kohvitass kõrval. Iseenesest kaval plaan, sest võidavad nii kohvikud - pärast pikka raamatupoes traavimist istuks isegi kohvikusse jalga puhkama - kui ka raamatupoed - mõni kohvikukülastaja võib pärast ka raamatupoest läbi põigata ja ehk isegi midagi osta. Mina aga raamatuostjana ei taha leida raamatu vahelt koogitükke, kohviplekke ja rasvaseid näpujälgi. Kui antikvariaati lähen, siis ma eeldan, et seal võib selliseid asju leida, aga "päris poest" mitte. Ükskord pidingi ostma plekilise "Paradiisi" (T. Õnnepalu), sest see oli viimane raamat. Kurb, kurb, kurb. 

05 mai 2012

03 mai 2012

Kirjandist ja keelest

Et inimesed on üldiselt üsna ettevaatlikud ja vastuvõetamatud muutuste suhtes, siis on kõige uue elluviimise eel, ajal ja pärast palju kisa ja kära, kuni see lõpuks vaibub ja leitakse midagi uut, mille vastu olla. Kõik muutused sunnivad ju ka meid ennast muutuma ja mugavustsoonist välja ronima. Sellekevadine suur muutus, mis eelkõige abituriente puudutab, on pööre eesti keele riigieksamis - kirjandi asemel on nüüd kaheosaline eksam, mille sisuga ma kahjuks tutvuda pole viitsinud, aga mis põgusal esmapilgul tundub üks suur hunnik jama. Jumal tänatud, et ma enne lõpetasin ja normaalselt 5 lk-lise kirjandi kirjutada sain. Seega olen ka mina praegu üks konservatiivsetest kirjandi eest võitlejatest ja leian, et kirjand on parim viis hinnata inimese eesti keele oskust. Miks? Sest just sellest on näha nii inimese arutlemisvõime, silmaring, võime luua seotud ja liigendatud tekst, sõnavara ja grammatika. Mingi lugemisteksti põhjal küsimustele vastamine jäägu põhikoolilõpetajate ampluaasse. Kui palju sul ikka on tulnud elus ette vajadust grammatikaülesandeid lahedada? Ülikooli keeletunde ma ei arvesta. Tekstist arusaamine on ka loomulikult vajalik oskus, mis kahjuks paljudel puudub, aga ka seda on näha kirjandis, sest ükskõik, mis teemal sa kirjandi kirjutad, pead ju alati tooma näiteid kirjandusteostest, olgu nendeks siis ilukirjanduslikud romaanid või meediaväljaanded. 
Nii et jätkem see tants aurukatla ümber ja toogem kirjand tagasi. Niikuinii on inimeste kirjutamisoskus mandumas ja ühe korraliku ja mõtestatud põimlause loomine on kaelamurdev ülesanne. 
Aga ühe muutuse tooksin ma sisse küll. Kardan seda isegi välja öelda, sest arvatavasti loobitaks mind munadega, kui see sisse viidaks. Ka eesti keele riigieksamis võiks olla ja isegi peaks olema suuline osa. Olen puutunud oma lühikese elu jooksul piisavalt kokku inimestega, kellel puudub oskus rääkida. Ma ei mõtle loomulikult artikuleeritud kõnet - seda ikka enamus mingil määral oskab, aga just võime arutleda, analüüsida, oma arvamust avaldada, põhjendada, olukorda kirjeldada, vaagida poolt- ja vastuargumente ... inimestel lihtsalt puudub see oskus. Eks pea kogu elu ja suhtlemine käib tänapäeval meediumite vahendusel, nii et rääkimine on jäänud tagaplaanile. Tulemuseks on see, et kui peab pidama natuke pikema kõne, kui 2 lauset, siis jäädakse jänni ning mängu tulevad üneemid ja parasiitsõnad. Seda on päris kole kuulata. Nii et minu ettepanek (mida nkn keegi kuulda ei võta) oleks, et iga lõpetaja peaks saama lühikese teksti (1-1,5 A4), mille ta läbi loeb, analüüsib ning millest ja mille põhjal ta pärast eksami läbiviijaga vestleb. Lihtne!