30 detsember 2013

Aastalõpp

Nüüd oleks aeg vast teha aasta kokkuvõte, arvestades, et ainult homne veel ja ongi 2013 läbi ... aga kuidagi ei viitsi. Ja seega istungi sassis juuste ja valutavate lümfidega töölaua taga ja luban järgmiseks aastaks, et ma vähemalt proovin muutuda naiselikumaks. See hõlmab nii mõndagi, mida ma siin üles lugema ei hakka, aga kindlasti mitte jalgpallivaatamisest loobumist. Kuidas saakski, kui MM on uksetaga ja Hispaania on Hollandiga ühes alagrupis? Olgu, ma kaldusin kõrvale. Naiselikuks siis. Esiteks võiks aga terveks saada. 
Möödunud aasta oli aga kummaline. Oleks keegi mulle eelmisel aastavahetusel öelnud, et ma olen aasta pärast selline ja tegelen säänsete asjadega, siis poleks ma teda uskunud, sest kõigest aastaga ju ei juhtu selliseid asju. Aga samas, nagu me teame, saab ka üksainus päev muuta maailma. 
Seega rohkem ei julge ma tulevaks aastaks midagi lubada, kui vaid seda, et aprillis viibin nädalakese Hispaanias ja võib-olla juulis nädalakese Itaalias. See viimane pole veel kindel, aga loota tasub. Lisaks on juunikuu, nagu eespool mainisin, sisustatud jalkaga ning septembris on mul juubel: 25. 
Seniks aga kõigile vahvat aastalõppu!

17 detsember 2013

Hakkasin kodus raamatuid sorteerima, sest raamaturiiul ei taha kogu seda raamatutulva vastu võtta, mis ma kogu aeg toon. Igatahes leidsin selle käigus keskkooli lõpus saadud bukleti, kuhu oli minu kohta kirjutatud selline iseloomustus:

"Madli teab, mida ta tahab ja kuidas seda kiirelt saavutada. Neiu paneb paljud endale alt üles vaatama ja ka põhjusega. Ta jääb alati endale kindlaks, ütleb välja kõik mida mõtleb ja püüdleb edukalt oma eesmärkide poole. Vaatamata oma suurepärastele saavutustele ja teadmistele ei aja Madli eales nina püsti ning jääb kahe jalaga maa peale. Madli on alati valmis kuulama ja nõu andma."

Teiste kohta oli kirjutatud, et nad on lõbusad ja sõbralikud jne jne. Selles suhtes tõsi, lõbus ma pole. Edasipüüdlik aga küll.

05 detsember 2013

Friday, I'm in love!


Jagan kõigiga üht tähenduslikku laulu, mis ikka ja jälle naeratuse näole toob.





29 november 2013

Las saada supermarketitest pealegi siis kirik ...

...
kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik 
seal valikute hulgast, mis riiulitel maas.
Las saada kassaaparaatidest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab.

(Sõpruse Puiestee "Kauge tähe valgus")


See laul hakkab mind absoluutselt iga kord kummitama, kui ma juhuslikult nädalavahetusel kaubanduskeskusesse satun ning seal inimhorde kohtan, kes poest poodi sammuvad. Või siis peresid, kes kvaliteetaega niiviisi veetma on tulnud. Et ma enam poes ei tööta, käin ma ka ostutuuridel kõvasti harvem, aga jäätiseputkaaegadest mäletan, et sagedasti tuli ette, et mõni väike laps suruti, jäätis pihus, toolile istuma, loeti sõnad peale: "Vaata, et sa siin istud, kuni ma tagasi tulen," ning põrutati kontsade klõbisedes lähimasse riidepoodi. Jäätis sai aga otsa või kukkus maha, väiksekesel hakkas igav ja nii läks ka tema keskuse peale uitama. Kui palju uusi helisid, lõhnu ja värve! Nii kõlas siis kõlaritest kordi ja kordi päevas teade "Väike Mari ootab oma ema infoleti juures." Või vaarus paaniline ema poekottide alt vaevalt paistvana putka juurde ja nõudis oma last. Ilmselt ei olnud ta teadlik faktist, et armas jäätisemüüja ei ole kaubanduskeskuse lapsehoidja. Milline imeline koht on see kaubanduskeskus!
Jäin mõttesse. Kunas ma viimati ostlemas käisin? Meenub vaid, et millalgi tahtsin minna saapaid ostma, aga ei jõudnud taas raamatupoest kaugemale. Millalgi septembris ostsin nahkjaki, aga too käik kestis vast 5 minutit. Mis naine ma küll olen? Küll aga ei usu keegi mu juttu, kes mu kleidikollektsiooni näinud on. A too on ka pigem sisekujunduselement. Tarbimishullus on mulle võõras, nii võõras! Ainus, kus ma ostelda võin, on kaltsukas. Seeal tunnen ma ennast keskkonnateadliku ja isikupärasena. Mida ma ka tegelikult olen, kui neid 33 kleiti mitte arvestada. 

Nii et miks mitte kaotada kultuuri, kunsti, teatreid, kinosid, muuseume? Käigem ajaga kaasas ja ehitagem veel paar kaubanduskeskust. Kellele seda Eesti Rahva Muuseumi vaja on, kui Eestis on nüüd H&M? Suvel jalutasin ühe sõbraga Tõnismäel ning ta avaldas mulle imestust ühe sealse kunstigalerii kohta. Sellises kohas galerii? Miks? Siin on ju üürihinnad suured, siin peaks hoppis mõni pood olema! Sama isik oli kunagi varem mulle rääkinud, et Kunstiakadeemia kesklinnast väljaviimine on superhea idee.  Teavitasin talle, et kui praegune tendets jätkub, täitub tema suurim unistus ja Tallinn ongi üks suur kaubamaja. Seni aga peab ta leppima mõne silmariivava muuseumiga.

17 november 2013

16 november 2013

Tänase päeva lause

"Kusjuures sinuga jalutades ma just leidsin oma elu armastuse."

Ei, ma ei ole romantik, aga selline lause hüppas mulle täna hommikul ette ja see kõlab nii lahedalt. Elu armastusse ma ka ei usu.

14 november 2013

Et mu elu koosnebki vaid stereotüüpide otsimisest ja seda eriti sootemaatikaga seoses (vähemalt mõned arvavad nii), siis tuli mulle meelde üks üsna ... hmm, ma ei oskagi öelda, oli see nüüd šovinistlik või mitte ... olukord pangast. Nimelt läksin endale pinkalkulaatorit ostma. Teller andis kenasti mulle soovitud eseme ja juhendi, võttis vastu raha ning küsis siis: "Kas teil mees on?
Jäin teda kerge hämminguga vaatama. "Kuidas see siia puutub?" küsisin, ise mõtlesin, kas swedbank teeb mingit uuringut või on konkreetsel telleril äkki mõni eriti möku sõber, kellele ta paaniliselt naist otsib. Aru ma ei saanud, kuidas puutub mu perekonnaseis pinkalkulatorisse. "Noh, et keegi teile pinkalkulaatori kasutamist õpetaks."
Jahmatuses ei osanud ma midagi tarka vastu öelda. Pobisesin vaid: "Usun, et saan ise ka sellega hakkama" ning lahkusin. Hiljem mõtlesin nukrusega, et otse loomulikult polegi siis kusagilt mingit võrdõiguslkkust loota, kui naised ise arvavad, et naistel on pinkalkulaatori (see on sama lihtne kui laste mänguasi) kasutamiseks vaja, et mõni MEES neid õpetaks.

07 november 2013

Läksin vahepeal reisipiltidega veidi hulluks, aga mis teha, kui reisikihk peale tuleb. Ja kuna kohustused ei lase mul päevapealt minema põrutada, tuleb rahulduda piltide vaatamisega. Õnneks pole aprill kaugel ja siis läheme juba Hispaaniasse. Ja suvel ehk veel kuhugi, mind ennast tõmbab süda Budapesti poole, aga eks näeb, eks näeb...
Mõtlesin siinsamas, et oma "Söö, palveta, armasta" reisisin küll aasta jooksul läbi. Kes siinviibijatest ei tea, millest ma jahun, siis tsiteeritud raamat on ühe Ameerika kirjaniku (raudselt algselt koduperenaine, aga ma pead ei anna) romaan ühe naise eneseleidmisest. Arusaadavalt ei leia ta ennast omaenda kodust, vaid peab hoopis reisima läbi terve maailma, tutvuma erinevate inimestega, läbima seiklusi ning – nagu pealkiri ütleb – sööma, palvetama ja armastama. Ma paraku ei mäleta, kas ta kõige selle tulemina ennast ka üles leidis, sest ilmselgelt ei olnud mina selle raamatu sihtgrupp ja seega igavlesin pool raamatut. Aga ka paralleelmaailmatega tuleb ennast kurssi viia.
Igatahes kui ma järele hakkasin mõtlema, mis osa mina endast reisides leidsin ja kuidas seda "Söö, palveta, armasta" raamatuga siduda, siis sain järgmise tulemuse. Söö: Ukraina (kahtlemata maailma parim köök); Palveta: eeoouuu .... Vatikan (??? seal olin ma ilmselt sellele kõige lähemal, sest ostsin sealt roosipärja); Armasta: Prantsusmaa (kes seal ei armu, on kivist). Kas ma selle kõige käigus nüüd ennast leidsin ... vaevalt. Ma pole ju kunagi kadunud olnudki. Ja kõik need ameerikalikud eneseleidmisfilmid, -raamatud ja muu jura läheb minust kaarega mööda. Ilmselgelt olen liiga ratsionaalne inimene.

Mis aga ei tähenda, et mulle reisida ei meeldiks. Peaks hakkama ennast lihtsalt teistega reisidele kaasa pressima. Ma olen ju ideaalne reisikaaslane: katan kõik oma kulud ise, räägin (või siis pursin) Kesk-Euroopa keeli, olen rahulik, ei vingu, ei kao ära ja suure osa auto- või bussisõidust magan. Ideaalne! Soovituskirjad võin samuti hankida.