27 jaanuar 2013

Idee

Kui ma septembris puhkusel olin, siis mõtlesin tõsimeeli, et peaks tooma Eesti telemaastikule sellise vahva kohtingusaate, kus igas saates oleks üks õnnetu hing, kellel suhetes ja sebimistes lihtsalt ei vea ning kes tuleks saatesse abi saama. Saatejuht (kes peaks olema samal ajal ka suhtepsühholoog), annab talle nõu, õpetab teda ning aitab tal oma eesmärki saavutada, olgu selleks siis mõne kindla isiku ärasebimine või lihtsalt enesekindluse kasvatamine ja suhtlemise parandamine. Kogu formaat peaks olema naljakas ja õpetlik ühtaegu ning kasulik ka televaatajatele, kuna need saaksid vahvaid sebimisnippe ja õpetussõnu, mida teha, mida mitte.

Otse loomulikult jäid mu grandioossed plaanid teostamata, olgu siis ajapuuduse või muude asjaolude tõttu.

Igatahes hakkasin ma sellega seoses meenutama oma - mitte eriti pikka - sebimisajalugu. Üks nipp, mis ma sellest välja noppisin, oli see, et kui minna kedagi ära rääkima, tuleb KINDLASTI hinnata adekvaatselt aega ja kohta. Nt väga halb koht on wc järjekord, sest enamasti on inimestel seal kiire ja nad on absoluutselt mitte altid külgelöömiskatsetele vastama. Mulle meenus ka üks aastatetagune juhtum jäätiseputka-aegadest. Olgu mainit, et olin toona 16, nägin kui mitte sama vana, siis kindlasti noorem välja ning kandsin tööl enamasti riideid, millest mul polnud kahju, kui need jäätisega üle kallatud said. Igatahes, läksin pärast tööpäeva töötajate wc-sse, ning kui tagasi hakkasin tulema, hüüdis mingi mees mind - ma ei mäleta, kas nimepidi - ning kui ma tagasi vaatasin, hoidis ta käes kassavõtit ja läbipääsukaarti, mis ma wc-sse olin unustanud, ning küsis, kas see oli mõeldud vihjena. Ei mäleta, mida ma vastasin, aga mõtlesin küll, et milline idikas. Kui ma tahaks vihjet jätta, oleks ma seda teinud muudmoodi. Teisena meenus mulle, et baarides, eriti neis, kui meeste ja naiste wc on koos või väga lähestikku, arvavad mõned isikud, et jube lahe on seal hakata mingeid kahtlasi kommentaare pilduma. Nt kunagi nägin ühes baaris kurja vaeva, et ühele mehepojale selgeks teha, et ta viibib tol hetkel naiste wc-s, mitte meeste omas, nagu ta mulle väita üritas. Kui ta oli sellest vist kuidagiviisi läbi alkoholiuima aru saanud, siis järgmine lause oli "Aga mis su telefoninumber on?"
Ka pole eriti hea hakata kellelegi külge lööma bussis, sest seal on inimesed väga kaitsetus positsioonis - nad ei saa ju ära minna. Või kui juba bussis kellegagi rääkima hakata, siis tõesti pole mõtet Tallinn-Tartu ekspressbussis inimeselt küsida, kuhu ta sõidab. Võiks valida mõne üldisema teema. 

Ühesõnaga, kuigi ma selle telesaate ideega eriti kaugele pole jõudnud, siis kunagi võtan ennast kokku ning hakkan inimestel koguma vahvaid sebimislugusid, külgelöömiskatseid ja muid suhete alustamise lugusid. Minu arvates on inimeste tutvumislood alati nii vahvad ja haaravad. Ja kui piisavalt huvitavaid lugusid olen kokku saanud, annan välja raamatu. Ärge seda ideed ära varastage!