28 märts 2013

Pervolävend

Paar päeva tagasi rääkisime Kaidiga – meestest. Täpsemalt arutasime nähtust, miks mõnedele meestele meeldib pidudel või lihtsalt avalikus kohas naistele tagumikulaksu anda. Pärast pikka ja eelpoolnimet teguviisi taunivat juttu ütles Kaidi lõpetuseks:
"Need mehed peavad endale madalama pervolävendiga tšikid leidma:"

Pervolävend on hea sõna, mis kogu me suhtumise kokku võtab. Olen juba aru saanud, et olen maailma kõige konservatiivsem naine, aga tagumikulaksu andmine ei meeldi mulle ühel lihtsal põhjusel:
- see on valus.

Ja minu arvates leidub palju viisakamaid ja normaalsemaid viise, kuidas oma tähelepanu avaldada. Ükski mees ei saa ju tegelikult arvata, et see on hea külgelöömisnipp? Mina ju ei lähe kedagi lööma või näpistama, et talle oma poolehoidu näidata. Olgu, ma olen nõus aktsepteerima teooriat, et see on selline tagurpidi-külgelöömine (nagu nt algklassides meeldivate tüdrukute patsist sikutamine), aga ma eelistan sebimisviise, mis on veidi täiskasvanulikumad.

24 märts 2013

Elu on rock'n'roll!

Tartus veedetud koolinädalavahetused lähevad kuidagi alati käest ära. Alati toimub midagi lahedat, kuhu kohe kindlasti vaja minna on. Seekord oli selliseks kohustuslikuks sündmuseks Vennaskonna kontsert. Rummikoolade ja komplimentidega pikitud õhtu kujunes väga meeleolukaks ja tõeliseks rokiõhtuks, mis päädis alles kell 4 koju jõudmisega - õnneks taksoga, sest väljas oli külm ja libe. Õhtu jooksul oli põhiliseks arutusteemaks aja väärtus ja kaduvus ehk siis küsimus, millele ja kuidas aega kulutada, et see ei oleks raiskamine. Tõsi ta on - aega peab väärtustama ja asju mitte edasi lükkama, sest kunagi ei tea, palju meil aega on. Mulle on äärmiselt vastumeelne selline põhimõte "Elu algab homme" - siis, kui kool on lõpetatud, siis, kui parem töö on saadud, siis, kui lapsed on suured  .... aga mis siis praegu on? Peaproov? Tulevikus elavad inimesed avastavadki väga tihti, et "homne" on möödas ja kõik, mida teha taheti, on jäänud tegemata. Frustratsioon, pinged, kibestumus - vaid need on alles. Pole mõtet lükata asju edasi, lootuses, et küll jõuab. Vahel ei jõua. Meil on vaid üks elu ja keegi ei kirjuta ette, kaua see kestab.

Ehk siis pole mõtet aega raisata nt ebameeldiva töö peale, tüütavate inimeste peale või saja muu asja peale, mida tunned, et pead tegema ühiskondliku surve tõttu. Tuleb vaadata endasse ja mõelda, kas oled elanud siiani nii, et oled teinud kõike, mida tahtnud oled? Et kui homme oleks viimnepäev, saaksid vaadata tagasi ja öelda, et ei ole jätnud midagi tegemata.

Ja teine asi, mis mul kogu öise arutelu tulemina - küll juba kodus - pähe torkas oli see, et inimene peab õppima nautima igavust. Just igavlemisest tulevad lennukad ideed ning sul on aega analüüsida ennast ja mõelda, lihtsalt mõelda. Kuni sul polegi enam igav, sest olgem ausad - kui sul endal üksinda igav on, siis teistel on sinuga surmigav.

18 märts 2013

Raamatupoes

Nohuga on naljakas laulda. Just tegin proovi ja laulsin paar rida "Rahu", aga see nasaalne toon, mis välja tuli, tekitas mus endas juba külmajudinaid. Vägisi tuli meelde mõne aja tagune kontsertreis Norrasse, kus jalkaplatsil hääle ära karjusin ja seetõttu suurel kontserdil ilma hääleta laulma pidin. Küll õps oli pahane, aga no midagi polnud teha, need põhjamaa valged ööd lihtsalt kiskusid palliplatsile. Ja ennast on vaja kuidagi kuuldavaks teha.

Täna läksin raamatupoodi, sest kõik raamaturiiulis seisvad teosed on mul läbi loetud ning tuli tuju osta mõni kerge ja humoorikas raamat. Eesti raamatupoodide - vähemalt ketipoodide - kaubavalik tekitab mus alati ahastust, sest selleks, et leida mõni hea ja lugemist vääriv raamat, pean ma tungima läbi kokaraamatute, eneseabiõpikute ja sopakate kuhja. Enamasti avastan ka siis, et otsitud teost ei ole ega tule. Lihtsalt jube, et mitu riiulit on mattunud Coelho romaanide alla ning "Flandria päevikut" pole kusagil. Täna veendusin selles taas, kui otsisin mõnd Freudi raamatut, täpsemalt siis raamatut psühhopatoloogiatest. Naiivselt eeldasin, et psühholoogia-alaste teoste letis on nii tähtsa autor teosed kindlasti olemas, aga võta näpust. Kõigepealt hüppasid mulle näkku eneseabiraamatud, kust oleksin küll saanud teavet, kuidas saada edukaks, rikkaks, targaks ja kuidas oma lapsi kasvatada, nii et ka nemad saaksid rikkaks, edukaks ja targaks, aga mitte grammigi psühhopatoloogiate kohta. Olgu, võib-olla ongi tegemist liiga spetsiifilise teosega - "Unenägude seletamine" (pean endiselt silmas Freudi) peaks ju ikka olemas olema? Aga ei. Selle asemel aga oleksin saanud omandada teadmisi, mida peavad sööma, kandma ja tegema erinevate tähtkujude esindajad ning kuidas jõuda nirvaanasse. Pettununa vantsisin riiuli juurest eemale vaid selleks, et komistada peadpööritavasse kõrgusesse ulatuva kuhja "50 halli varjundit" otsa. Mu vaimse tervise suutis päästa vaid see, et nägin Thomas Manni "Võlumäge". Ning ka see oli alla hinnatud.

Oma toreda raamatukese sain ikkagi kätte. Tegemist on James Frey teosega "Kuidas kirjutada neetult head romaani". Mõnus, kerge lugemine, ma loodan.

Kui keegi teab soovitada mõnd head raamatut (jah, ma tean, et see on ebamäärane), siis olen pakkumistele avatud. Niipalju lisan juurde, et Coelhot ma ei taha. Tema "Veronika otsustab surra" lugesin ma läbi tunniga ja .... ma ei ütle, et see oli mu elu kõige halvemini kasutatud tunnike, sest lugemine pole kunagi kasutu, aga ütleme nii, et kui ma oleksin veetnud selle tunni jalutades, oleksin ma saanud rohkem emotsioone.


13 märts 2013

Kuidas me Kiievit vallutame vol5 ehk Lvivi šokolaadikohvik, Mariivska ja tagasilend

Eelviimane päev Kiievis algas tavapäraselt kohvitassi taga tukkumisega. Kaidil oli enesetunne paremaks läinud, nii et ta otsustas ka meiega linna tulla. Esmalt otsustasime minna uuesti Lvivi šokolaadikohvikusse. See imearmas pesa on Lvivi šokolaadivabriku kohvik, mille kolm filiaali asub Kiievis ja kõige suurem, peamine koht siis loomulikult Lvivis. Eelmine kord olime käinud all-linna kohvikus, seekord otsustasime üles otsida Olümpiastaadioni juures asuva kohvikukese. Sõitsime metrooga Olimpiiska peatusesse ning alustasime sellega, et küsisime inimestelt kohviku asukohta. Esimesed paar isikut, keda peatasime, et teadnud sellest mitte midagi, nii et hakkasime suisa mõtlema, oleme me ikka õiges kohas. Siis aga leidsime, et oleme küsinud väga valedelt inimestelt - kõhnadelt ja vihase näoga naistelt. Pöördusime järgmisena ühes lahtises kohviputkas konutava mehe poole, kes juhatas meid kohe õigesse kohta. Sellest moraal - kui midagi küsid, siis hinda adekvaatselt olukorda, ehk siis pole mõtet mingitelt bimbodelt, kes paistavad juba kaugelt taimetoitlased, küsida kohvikute, muuseumite või raamatukogude kohta või siis meestelt küsida riidepoodide kohta. Kohvikusse me igatahes siis jõudsime ja saime kinnitust, et tegu on Kiievi kõige armsama kohaga. See näeb seest välja nagu šokolaaditahvel ja need šokolaadid, mida seal müüakse, on igasuguste vahvate kujudega ja imehea maitsega ...  mmmm. Arutasime, et see oleks ideaalne koht, kuhu esimesele kohtingule tulla. Süüa ja süüa teha need ukrainlased oskavad. Võrreldes Lääne-Euroopa põhiliselt maltsast koosneva salatitega ja keemiat täis süstitud kommidega on Ukraina köök võrratult maitsvam ning selle all pean ma silmas nii soolaseid kui ka magusaid roogi. Tunnen tõsiselt kaasa neile inimestele, kes on kas taimetoitlased või ei söö magusat, sest nad on paljust ilma jäänud (ja ilmselt sellepärast ongi tõredad). Meie aga sellised pole ja seega tellisime kohvikus pärast seda, kui olime imetlenud erinevaid kujukesi, endale tassitäied vedelat šokolaadi ja kohvi. Pärast oli küll tunne, et soontes voolab hoopis šokolaad, aga mis selles siis halba? Sealt liikusime edasi Kiievi olümpiastaadioni juurde. Seekord ei toimunud seal mingit kontserti, vaid veidi kurja olekuga turvamehed sammusid ringi. Keegi meid aga keelama ei tulnud, kui me väravatest sisse läksime ja üles ronisime. Kiievi olümpiastaadion on koht, kus eelmise aasta suvel Hispaania võitis Itaaliat 4-0, ehk siis minu jaoks väga tähendusrikas koht. Staadion on suur, igati sobiv jalka finaaliks ja praegu üsna tühi. Ees kõhutas endiselt suur jalgpallikuju, mille ümbes ilmselt terve eelmise suve kogu melu käis. Tühja staadioni peal seistes oli veidi raske ette kujutada, et just seal toimus spordi tippsündmus, aga veidi oli ka kahju, et ise sellest vahetult osa ei saanud. Staadionilt jalutasime linna poole. Kiievi liikluskultuuris kehtib minu arusaamist mööda vaid üks reegel: mida suurem auto sul on, seda rohkem on sul ka õigusi. Hiigelsuured džiibid, millega siinsed autod konkurentsi ei kannata, pargivad keset kõnniteid, sõidavad rahus üle punase tule ja on täiesti võimelised sind alla ajama, kui sa piisavalt kiiresti ei liigu. Politseinikud ei tee sellist omavolitsemist märkamagi. Enamasti väljuvad sellistest autodest imepisikest kasvu geelitatud juustega mehed ja pikakoivalised blondiinid, kes ei saa aru, kus nad on, kes nad on ja miks nad on. Seega tuleb tänavatel väga ettevaatlik olla ja mitte arvata, et ülekäigurajal võib rahulikult üle tee minna. Enamasti ei alandata isegi mitte kiirust, kui inimene teel on. Ka teel parkivad autod sunnivad sind vastu majaseina või siis lumehange. Seega olime mäest üles rühides üsna väsinud ja otsustasime teel sisse põigata ühte sünagoogi. Sissepääs polnud hoopiski nii lihtne, kui tavalisse kirikusse jalutamine. Pidi läbi minema turvaväravatest ja laduma lauale kõik metalli sisaldavad asjad. See-eest oli aga sünagoogi rahvas väga vastutulelik ning üks mees rääkis meile veidi selle sünagoogi ajaloost, näitas, kuidas jumalateenistuste ajal inimesed istuvad (mehed all, naised üleval, et nad kokku ei puutuks) ning tutvustas, kuidas lugeda heebrea keelt. Sünagoog meeldis meile rohkem kui õigeusu kirikud, sest selle sisustus oli lakoonilisem ja mitte nii kullakarraline. Pealegi ei tekkinud meil seal kordagi tunnet, et kui midagi valesti teeme, lõigatakse meil kõrid läbi ja ohverdatakse sealsamas altaril (nagu Lavras). Olgu, see polnud katse üht usku teisest paremaks seada, vaid lihtsalt minu sisetunne. Sünagoogist väljununa arutasime ka veidi usu üle ning mõtisklesime, kuidas on meid muutnud see, et oleme üles kasvanud sekulaarses ühiskonnas. Mina olen küll ristitud ja pooleldi leeritatud, aga sellist asja, nagu jumalateenistustel käimine või usupühade tähistamine, mul tavaks pole. Samas pole ma ka üks neist hulludest, kes tahavad usuõpetust keelata või minestavad, kui peavad laulma Eesti hümnis sõna "jumal". Sellistel religioossetel teemadel vesteldes ja jalutades olime peaaegu unustanud, et enne sünagoogi minekut oli meil kavas minna sööma. Lähenev Puzata Hata tuletas selle meile aga uuesti meelde ning tõi maa peale tagasi. Jah, me läksime uuesti Puzata Hatasse. Seekord maksis mu toiduports 23 grivnat ning koosnes seente ja sibulatega hautatud pelmeenidest ja kanalihaga pannkoogist, juurde mahl. Puzata Hatas istudes helistas Kaidi oma sõbrannadele, teistele vabatahtliketele, kes hirmsasti Eestist tulnud imeloomi näha tahtsid. Vahepeal aga leidsime, et meil on ikka veel liiga vähe komme ning seega seadsime sammud Rosheni poodi. Endiselt ei saa ma üle sealsest valikust ja seega - piinlik tunnistada kohe - lahkusin sealt ka seekord hiiglasliku kommikuhjaga. Roshenis kohtusime ka Raqueli ja Alonaga, kes on Kaidi Ukraina-sõbrannad. Nendega läksime ühte teise söögikohta, mis asus Krešatiku kõrvaltänaval. Sealt krabasime kohvi, tüdrukud süüa ning istusime veidi. Kiievi söögikohtades ja poodides peab silmas pidama, et teenindus eriti kõrge kvaliteediga pole, aga kui üritad paaniliselt (minu puhul äärmiselt valesti) vene või ukraina keelt rääkida, siis kuulavad nad sind püüdlikult ja üritavad aru saada. Inglise keelele aga enamasti üle ei minda, kuigi on aru saada, et sa pole kohalik. Putkades tasub proovida hinda madalamaks kaubelda, kuigi hinnad on seal niigi üpris madalad. Söögikohtades pole sel aga ilmselgelt mõtet. Pärast söömist läksime Maidanile ja laskusime maa alla, et soetada endale ilusad Ukraina sallid. Kirjutasin neist juba eile, aga tegemist on igatahes imeilusate suurte sallidega, mida katab kaunis lillemuster. Mina valisin endale punase salli ja Kaidi valge. Kaisa jättis küll hetkel ostmata, aga ta näost oli näha, et ilmselt kui tagasi Kiievisse tuleme, lahkub ta seal siis juba salliga. Sallid käes, tahtis Kaidi meile näidata Mariivski parki. Raquel ja Alona vantsisid kuulekalt parki kaasa, aga kui nägid, et need hullud eestlased kavatsevad hakata treppidest üles ronima, otsustasid nad tagasi pöörduda ja koju minna. Mariivski pargis on suur vikerkaar, mis peaks sümboliseerima Ukraina ja Venemaa sõprust. Lähedalt vaadates on vikerkaar veidi kitšilik, aga kaugelt ja pimedas päris armas. Pargis on ka mitu kuju ja arusaamatul põhjusel ka paar karusselli, mis oleks justkui unustatud sinna mõnest tivolist. Park on Kiievile kohane üsna suur ja laotatud laiali mitmele künkale. Sellist parki, mis oleks ühel tasapinnal, ma Kiievis ei kohanudki, aga ilmselgelt on põhjus selles, et üleüldse on Kiievis tasast pinda raske leida. Künkakeste, treppide ja sillaga Mariivski park oli aga ilus ning sealt avanes õhtutuledes Kiievile ja Dneprile imekaunis vaade. Suvel on seal kindlasti veel ilusam, hetkel kõrgus rahulik ja romantiline park lumme uppununa Kiievi kohal. Taas üks täiuslik koht esimeseks kohtinguks, kui kohtingupartner viitsib jalutada. Mariivskist jalutasime alla ja kuna lobisesime oma koolitatud häältega valjus eesti keeles, köitsime ühe teel seisva mehe pilku, kes küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime, et Eestist ning selle peale läks tal nägu naerule. Õhtusest Kiievist laskusime metroosse ja asusime koduteele. Kaidi otsustas koju minna, aga meie tahtsime üle vaadata ühe suure poe, mis meid trollisõidul alati aknast peibutanud oli. Lisaks oli meil kavas lõpuks ometi Vasjale üks Eesti kook teha. Kaidi luges meile sõnad peale, kuidas poodi ja sealt ära saada ning lükkas meid ühes peatuses trollist maha, kinnitades, et siin kohe ongi pood. Avastasime Kaisaga ennast aga keset inimtühja tühermaad, kus kaugustes üle jõe siras Skymalli kaubanduskeskuse silt. Egas midagi, hakkasime sinnapoole sammuma, leides, et ilmselt on meid vales kohas maha aetud. Olles jõudnud sillal juba poolele teele ning arutades, millised on võimalused vette kukkudes ellu jääda, nägime, et murelik Kaidi jookseb meile vastu. Ta oligi meid kogemata vales kohas maha lükanud ning kuna tegemist olevat endiselt väga ohtliku kandiga, oli ta meile vastu hakanud tulema, et meid ikka õigele teele juhatada. Selleks ajaks olime aga poele üsna lähedale jõudnud. Pood oli hiiglaslik ja täis üsna igavaid riidepoode, millesse me isegi sisse ei vaevunud astuma. Viivuke ekslemist mööda erinevaid korruseid ja lõpuks leidsime megasuure toidupoe. Sealsetes söögipoodides müüakse kõike lahtiselt. Alguses tundus see veidi võõrastav, et saab osta mune, jahu, tatart, kuivatatud puuvilju, maitseainelid jne jne lahtiselt, aga eile leidsin, et nii on isegi parem. Nii ostsimegi eile kolm muna, paarsada grammi suhkrut ja mõne peotäie vareenikuid. Külmutatud tooteid saab ka lahtiselt kilekottidesse valada niipalju, kui süda kutsub ja niiviisi sobiva supikese kokku seada. Vareenikud on seal imehead, eriti juustuga või siis kohupiimaga. Lisaks lahtisele kraamile ostsime veel piimatooteid (enne ikka veendudes, et need oleksid Ukrainas toodetud) ja rohkelt Ukraina maiustusi. Oma suureks üllatuseks avastasin, et seal müüakse sefiiri, marmelaadi, pastilaad ja muid imehäid maiustusi, mida kahjuks enam Eesti poodidest saada pole. St, mingid ersats-variandid vedelevad küll lettidel, aga need maitsevad nagu plastiliin või hunnik keemiat. Hiiglaslikust magusaletist ostsime kohe kaasa head ja paremat. Kas ma pean mainima, et need olid imeodavad? Ilmselt mitte, pole mõtet suud vesiseks ajada. Poest sõitsime koju ning asusuime asju pakkima. Pakkimine oli üsna vaevaline, sest asju oli juurde tekkinud ning kommikoguste mahutamine näis tõelise Heraklese vägiteona. Kotilukk klõpsatas aga kinni ning nii sai rahulikult magama minna. Kaisa ja Kaidi jäid veel kooki tegema ning gaasipliidiga möllama, aga mina olin väsinud ja suikusin unne.
Järgmisel hommikul äratas Kaidi meil kohvi ja võileibadega, aga hommikune meeleolu oli tavapärasest veidi melanhoolsem. Oli ju minekupäev ning kuidagi ei tahtnud ära minna. Pärast viimaste asjade kottisurumist  hakkasime minema lennujaama poole. Hiiglaslike kottidega liikumine oli raske ja nende ühest rongist teise tõstmine vaevaline, nii et olin vahepeal täitsa hädas. Õnn, et Kaidi mul asju treppidest üles-alla aitas kanda. Vaksalis (mis meenutab hiiglaslikku mesilastaru) toppis Kaidi meid lennujaama viivasse bussi, luges bussijuhile sõnad peale, et see meid õiges kohas välja viskaks ning jättis meiega hüvasti. Lennujaama jõudsime aegsasti ja lennusõit möödus viperusteta. Olemegi tagasi kodumaal.

Ilmselt saan kõige parema kokkuvõtte reisist teha alles homme, kui olen veidi mõtteid korrastanud, aga juba praegu võin öelda üht, mida mõtlen iga kord suurlinnas liigeldes. Nimelt ei suudaks ma elada metropolis, sest ma ei taluks ummikutes istumist ega seda ajakulu, mille tekitab linna saamine. Seda olen ma mõelnud nii Berliinis (kus linnasõit võttis aega 1,5 tundi), Pariisis (kus ummikutes võis istuda pool päeva) kui ka nüüd Kiievis (kus Kaidi juurest linna tuli tunniga). Tallinn on mõnusalt kompaktne, kus põhilised kohad on käe-jala juures ning siinsed ummikud ei vääri ummikute nime. 

Ilmselt tuleb varsti ka tagasivaade ja kokkuvõte ununenud asjadest, aga praegu jäägem nägemiseni!

12 märts 2013

Kuidas me Kiievit vallutame vol4 ehk Lavra

Neljas päev. Hommikul läks Kaidi tööle ja meie Kaisaga jäime kahekesi koju. Ka Vasja oli tööle läinud, nii et ainus kohalik me korteris oli kass. Vasja kass on üks suur paks kollane kass Rõšik, kes enamuse ajast magab ning elavneb siis, kui külmkapiuks lahti tehakse või kui Vasja tuleb. Vahel on tal ka niisama suhtlemisvajadused, siis hüppab ta mulle sülle. Kaidi teda eriti ei salli, kuna ta ajab karvu, aga minu arvates on ta päris nunnu. Eile nt sõi ta laua pealt krookusi, mis Vasja oli (meie arvates mõnele oma sebitavale) ostnud. Nüüd on lillekesed üsna räsitud. Üldiselt on aga siin korteris mõnus kodune tunne ja mitte kordagi pole mul tekkinud tunnet - nagu mõnes kohas - et ma ei julge nt üksinda kööki minna või pidžaamas ringi jalutada. Hästi mõnus on siin. Veidi kummaline on aga Vasja komme hoida raadiot 24/7 sees, nii et kui ma öösel kööki kobistasin, et vett juua, mängis raadio täiel võimsusel. 
Eile aga läksime esimest korda Kaisaga kahekesi linna peale. Kaidi oli veel haigemaks jäänud, nii et pärast seda, kui ta oli meid vapralt trollipeatusesse saatnud, läks ta koju tagasi, enne veel sada korda üle küsides, kas me saame ikka linna peal hakkama. Igati õigustatud küsimus, arvestades seda, et meie vene ja ukraina keele oskus on puudulik. Meie tundsime ennast aga piisavalt kindlalt, et linna vallutada. Trolliga sõites otsustasime, et seekord me jänest ei sõida ning ostame korralikult piletid, sest olgem ausad 1,5 grivnat on närune summa ühistranspordi eest. Seekord sattusime trolli, kus kõik istmed ja nende katted olid olemas, mis on üsna tähelepanuväärne, sest oleme kordi ja kordi näinud istmeid, kus pead istuma metallist karkassi peal ning talvel pole see üldse mitte mõnus. Metroos, kuhu me ka ilusti ja ilma eksimata kohale jõudsime, vedas meil samuti, saime ilma sekeldusteta väravatest läbi ning ei istunudki vale rongi peale. Väljusime Maidani (keskväljaku) all ning otsustasime, et veel niipea maapeale ei tõuse, vaid kogume mõned suveniirid. Seal läks asi juba keerulisemaks, sest tegu on tõelise labürindiga. Igal pool olid poekesed ja saiakeste putkad, mis levitasid imehead magusat lõhna, nii et kaotasime kiiresti pea. Vahepeal otsustasime siiski maapinnale tõusta, et vaadata, kus me oleme täpsemalt, ning laskusime alla tagasi, et ostutuuridega jätkata. Suurest kaubanduskeskusest jalutasime ka läbi, aga sealsed poed jätsid meid külmaks, sest need on nii tavalised ja sarnased Eesti poodidele. Seadsime sammud hoopis suveniiriputkakeste poole, sest minul oli kindel soov leida nukk ning Kaisal kindel soov leida magnet. Kui olime soovitud kraami kätte saanud, siis jäime imetlema ilusaid mustrilisi Ukraina salle. Hästi palju müüakse Ukraina rahvariideid ja stiliseeritud rahvusmustritega särke, salle ja muid rõivaid. Ukraina rahvariidepluus on mul olemas, aga sall veel mitte, nii et miks mitte ka see endale soetada? Eriti, kui need on tõeliselt ilusate mustritega, suured ja mõnusast kangast. Eile me veel ei ostnud, sest Kaidit polnud kaasas, kes oleks aidanud meil hinda alla tingida. Tõusime uuesti maa peale ja avastasime, et olemegi õiges kohas, ehk Krešatiku alguses (ma tean, et kirjapilt ajab südame pahaks, aga ma tõesti ei viitsi kusagilt õiget kirjapilti otsima hakata). Ilm oli külm ja rõske, aga midagi ei sadanud, nii et oli päris mõnus jalutada. Nädala sees on Krešatik liikluseks avatud, nii et seekord me keset autoteed ei saanudki jalutada. Üldiselt meenutab Krešatik veidi Champs Élysées'd - elu käib tänava mõlemal poolel, ääristavad majad on täis rohkelt igasuguseid peeneid ja vähempeeneid poode, lisaks on seal igasuguseid tänavakaubitsejaid ja inimesi, kes sulle kõikvõimalikke asju pähe määrida üritavad. Majad on ääretult uhked ja omavahel veidi sarnasemad kui ülejäänud Kiievis. Kiievi arhitektuur on üleüldse väga pompöösne, kohe on näha, et Ukrainal on maad rohkelt käes ning nad ei karda seda hiigelsuurte parkide, hoonete ja monumentide alla panna. Krešatik on pikk tänav, nii et seda ikka annab jalutada. Meie suund oli Rosheni pood. Roshen on Ukraina kommitootja ning Rosheni pood on nagu nukumaja. Kui sinna sisse astud, pole lihtsalt võimalik sealt tühjade kätega väljuda. Nii kaunilt seatud letid, suured kommikuhjad, ahvatlevad šokolaadid ja tordid ajavad pea segi ja lõpuks avastadki, et oled ostnud rohkem, kui tahtsid. Samas, komme pole kunagi liiga palju. Me suutsime seekord kaine mõistuse säilitada, aga kuna mul on kavas uuesti sinna poodi minna, siis ilmselt kolmas kord see enam ei õnnestu. Kalevil oleks siit kõvasti õppust võtta, milline peaks välja nägema üks kommipood. Ostutuur ja magusalettide vahel tiirutamine oli meil aga kõhud tühjaks teinud, nii et läksime  - üllatus, üllatus - Puzata Hatasse. Neid on Krešatikul nagu seeni pärast vihma ja kuna toit on seal endiselt hea ja odav, siis miks mitte sinna minna. Seekord otsustasin proovida Kiievi kotletti ja kõrvale võtsin rosolje, kogu ports koos mahlaga 33 grivnat. Jäin ise ka mõtisklema oma toidu kokkusobitamisoskuse üle, sest Kiievi kotletti süüakse ikka kartuliga, mitte rosoljega, aga rosolje tundus kutsuvam. Ma ilmselt ei pea mainima, et mõlemad olid väga head. Puzata Hatas kraamisime ka kaardi välja ning hakkasime vaatama, kuhu edasi. Tahtsime väga minna Lavrasse ja Igavese Tule juurde, aga enne oli vaja välja selgitada, kus need asuvad. Kaardilt selgus, et Maidanilt on sinna vaid üks metroopeatus, aga me otsustasime, et läheme hoopis jalgsi. Ehk siis padavai mööda Krešatikut teisele Maidanile, sealt veel edasi ja siis mäest üles. Tee pealt ostsime veel kohvi kaasa ja retk võiski alata. Krešatikul ja kogu linnas üldse võib näha liikumas väga palju miilitsaid, aga juba meie oleme aru saanud, et nad on seal pigem kaunistuseks. Pealegi näevad nad veidi naljakad välja oma karvamütsidega ning vähemalt minu jaoks pole karvamütsis inimene tõsiseltvõetav. Kui olime Krešatiku lõppu jõudnud ja veendunud, et me ilmselt oleme õigel teel, algas taaskordne mäkketõus. Olime sattunud ka hoopis teistsugusesse rajooni. Majad olid mitte nii värvilised, aga jätsid uhkema mulje ja kogu õhkkond oli kuidagi suursugusem. Teele jäid ka raamatukogu ja rahvuslik kunstimuuseum. Kõndisme, kõndisime ning äkki olime maja ees, mille juures me tundsime ennast sipelgatena. See oli hiiglaslik, kõrge ja sammastega ehitis, mitte ees olid võimsad väravad  ja rohkelt miilitsaid. Hiljem saime teada, et see võimas halli värvi hoone oli valitsushoone. Sealt polnud enam pikk maa Igavese Tule ja Lavrani. Igavene Tuli on osa memoriaalkompleksist, mis on pühendatud 2. maailmasõjas hukkunud vene sõduritele. Kogu kompleks oli võimas ja äärmiselt rahulik oma majesteetlikkuses. Tee, mis Igavese Tuleni viis, oli ääristatud hukkunud sõduritele pühendatud hauaplaatidega. Tuli ise oli obeliski jalamil ning kuna see asus mäe otsas, avanes sealt kogu linnale vaimustav vaade. Kuigi ilm oli hall, oli vaade ikka imeline. Kohe sealsamas asub Lavra kirikutekompleks. Tegemist on 1. aastatuhandel rajatud kirikukompleksiga, kus lisaks maapealsetele kuplitele saab jalutada ka maa-alustes koobastes. Meie nendesse ei läinud, sest esiteks me ei teadnud neist ja teiseks ...  me poleks vist nkn läinud. Patseerisime hoopis kirikute ümber ja astusime mõnda ka sisse ning sattusime kogemata õigeusu jumalateenistusele. Hiljem arutasime Kaisaga, et jumalateenistusel seistes oli veidi õudne tunne, sest me ei teadnud, mida seal tegema peab ja et äkki teeme midagi valesti. Kirik ise oli rikkalikult kaunistatud ja väga kuldne. Oleks tahtnud seal mõne küünlagi süüdata, aga keset jumalateenistust ma seda ilmselget ei teinud. Teistesse kirikutesse me sisse ei astunud vaid jalutasime niisama nende ümber ja saime kinnitust, et need on sama võimsad ja uhked. Väljas hakkas pimenema, nii et astusime veel Igavese Tule juurest läbi ja siis asusime metrood otsima. Otsinguretk väga kaua ei kestnud, kuigi vahepeal tundus, et peame vist kogu tuldud tee, mis polnud üldse mitte lühike, tagasi vantsima. Metrooga sõitsime linna ning sattusime tipptundi ja selleks, et teise rongi peale saada, liikusime me lihtsalt rahvamassiga kaasa. Metrood käivad tipptunnil jube tihedalt, peaaegu iga minuti tagant, aga ikka on need väga täis. Ka seekord ei eksinud me suunaga ning sattusime õnnelikult Petrivkale, mis on siis meie metroojaam. Seal läksime suurde poodi oma vareenikutevaru täiendama ning siis trolliga koju. Kaidi oli üllatunud, et me elusalt ja tervelt kodus olime, aga kuna ta polnud ikka veel tervemaks saanud, siis me õhtul välja minema ei hakanud. Tegime hoopis süüa, mõtlesime taas kooki teha, aga ei jõudnud. Millalgi hilistel öötundidel maabus ka Vasja ning siis otsustasime, et on aeg meie meeldiv koosviibimine lõpetatuks lugeda.

11 märts 2013

Kuidas me Ukrainat vallutame vol3 ehk jõulud Kiievis

Kolmas Kiievipäev algas kenasti. Öösel saime kõik ennast mõnusalt välja magada ja hommikul kohvitada. Olime veendunud, et Vasja on taas meie eest põgenenud, sest korter oli surmvaikne ja kui ukse taga lasid kaks meest uksekella, ei ilmunud teda kusagilt välja. Sisse me neid ei lasknud, sest me olime veel ööriietes ja pealegi liigub koridorides tõesti igasugust rahvast. Hiljem aga selgus, et Vasja ikkagi oli kodus, aga varjunud oma tuppa, kus ta püüdlikult teeskles, et teda ei eksisteeri. Kummaline küll, aga me ei lasknud ennast sellest segada, sest meie päevaplaan nägi ette muud kui kodus konutamist. Seekord seadsime sammud Kiievi teise otsa et avastada suurt turgu. Enne, kui asun asja kallale, tutvustan veidi Ukraina hindu, sest enamik, kes on mulle siia kirjutanud, ei tunne huvi selle vastu, mida me siin teeme ja kus käime, vaid selle vastu, palju miski maksab. 10 grivnat on üks euro, nii et arvutage ise, ma panen siia hinnad nüüdsest vaid grivnades. Metroosõit maksab 2 grivnat, trollisõit 1,50 grivnat, vahel, kui on lukstroll (ma tõesti ei tee neil vahet), on ka troll 2 grivnat. Kaks viinapudelit maksid eile kokku 50 grivnat, lõuna (borš ja sibulapirukas) 20 grivnat. Põhimõtteliselt on siin toiduhinnad väga madalad ja väljas söömine taskukohane ka meiesugustele vaesetele tudengitele. 
Aga jätkame siis. See hiigelsuur turg asus kandis, mis oli umbes 20 aastat ajast maha jäänud. Ma ausalt tundsin, et olen teinud ajas tiigrihüppe tagasi. Tänavad olid hallid ja veidi mustad, suur turg ise koosnes erineva suurusega putkakestest. Oli suuri halle kui ka pisemaid putkasid. Tegemist oli siis põhiliselt riideturuga. Euronõudeid taga ajama hakata oleks olud täiesti mõttetu. Mõne riidekuhja peal külitas müüja ise, mõne äärde oli sätitud kellegi pooleldi söödud lõunasöök. Riided ise olid kusjuures väga korralikud ja - kas ma pean mainima - väga odavad. Kaisa leidis endale mantli - 150 grivnat - ja Kaidi kampsuni - 15 grivnat. Mina oste ei sooritanud. Ma kujutan ette, et kui mõni lääneeurooplane oleks sinna turule sattunud, oleks ta šokist nutma hakanud, aga kuna meie oleme nõukaaegse kasvatusega naised, siis meie vaatasime kogu toimuvat huviga ning sukeldusime kohe kaubandusse. Algused olid putkad väiksemad ja müüjad ilmselgelt ukrainlased. Mõned küll hüüdsid meile midagi arusaamatut, aga eriti ligi ei tikutud. Mida edasi, seda suuremaks läksid müügikohad ja pealetükkivamaks inimesed. Pahaaimamatult jäime Kaisaga üht kassi, kes üle riidekohjade patseeris, imetlema, kui meile lendasid ligi paar türklast (või olid nad muust rahvusest), kes meile algselt kassi tahtsid maha müüa ning hiljem Kaisalt tubakat - nende arvates ilmselt küll kanepit - osta. Lisaks sattusid nad elevile, kui kuulsid, et me räägime inglise keelt. Targu otsustasime sealt eemalduda. Ilm oli aga vahepeal omandanud väga ebameeldivad mõõtmed, väljas sadas tihedat lörtsi, puhus vinge tuul ja kogu olemine hakkas rõskeks kiskuma. Ma ei tundnud oma sõrmi ja olin vahepeal veenudunud, et nina on maha kukkunud. Seega otsisime üles koha, kust saaks kohvi. Alguses läksime ühte marketisse, kust küll kohvi ei saanud, küll aga oleksime me saanud endale sealt rohkelt igaguguse tegumoega pulmakleite. Näiteks üks kleit oli täiesti läbipaistev ja üks oli tehtud laste kombekamaterjalist. Et aga abiellumisplaane meil polnud, otsisime edasi ja leidsimegi nurga tagant ühe veidi räsitud välimusega kohviku. Kohv oli seal aga mõnusalt kange ning teenindaja väga sõbralik ja viisakas ega pahandanud ka, kui me putkast kaasa ostetud vahvlid laua peale laotasime. Teenindaja küsis kohe, kas me oleme sakslased, aga pidime teda kurvastama, et hoopis eestlased. Imelik pakkumine, sest seekord me ei rääkinudki omavahel saksa keeles. Vahel me nimelt harrastame seda, aga pigem siis Eestis. Kohv joodud, läksime tagasi metroo peale ja sõitsime kesklinna. Vahepeal oli lumesadu tugevnenud, nii et leidsime kolmekesi üksmeelselt, et enne jalutamist tasus võtta üks mõnus lõunake ja soojeneda veidi. Kaidil oli tekkinud ka väike nohu, nii et pikem patseerimine poleks olnud hea mõte. Metroopeatuse ligidal oli järjekordne Puzata Hata, nii et läksime sinna. See Puzata Hata oli suurem ja meenutas restorani. Toidud on seal tõeliselt head, nii et soovitan kõigil, kes Kiievisse satuvad, kindlasti sinna sööma minna. Kuna olin juba enne sõitu mõelnud, et tahan kindlasti proovida erinevaid Ukraina roogi, siis seekord sai mu valituks borš. See oli imehea ja arvatavasti ma ei taha enam kunagi Eestis tehtud borši süüa. Hind oli taas naeruväärselt väike. Lõuna tehtud, hakkasime otsima suveniiriputkasid, kuna mulle oli antud kindel käsk tuua kaasa Ukraina nukk ja lipp. Kiievi tänavad polnud vahepeal tasasemaks muutunud ja seekord pidime hakkama ronima mäest üles. Tee oli järsk ning üsna rutti kadus eelnev külmatunne.  Ilm oli endine ja seetõttu oli enamik suveniiriputkasid juba suletud (mis oli imekspandav, sest nt turul müüdi tomateid ja muidu köögivilju nii, et need olid lumega kaetud). Ühe aga leidsime, mis oli lahti ja kust saime lipu ostetud ja veidi isegi hinda alla kaubeldud. Lisaks astusime sisse Andriivski kirikusse. Õigeusukirikule omaselt oli see rikkalikult ehitud nii seest kui ka väljast. Enne olin uurinud ka Kaidilt, kas Kiievis üldse luteri või katoliku kirikuid on ning ta küll ei teadnud ühtegi. Kõik Kiievi kirikud on võimsad ja uhked ning suures enamuses helesinist värvi. Peakski tegelikult uurima, miks. Kirikus istudes oli tunne, et käes on jõulud - väljas sadas lund ja sees põlesid küünlad ja oli mõnusalt rahulik. Ei tahtnudki kohe ära minna. Pärast mõnda aega istumist aga hakkasime siiski uuesti mäest üles ronima, et jõuda kesklinna. Teele jäi ka üks vahva kassipark. Selle olevat loonud üks miljonär, keda olevat häirinud linnavalituse plaan, luua tema akna alla parkla. Seega ostis ta maalapikese ära ja lõi sinna pargikese. Park näeb välja nagu muinasjutumaa, seal on palju väikeseid pingikesi, vahva kujuga prügikaste ja kassikujusid. Kunagi, kui suvel Kiievisse tagasi tulen, kavatsen sinna tagasi minna, et parki ikka täies ilus ja valguses näha. Edasi läksime kesklinnast läbi ja maandusime ühte kohvikusse. See kohvik oli ebaukrainalikult trendika sisekujundusega ja täis alaealisi, kes pidevalt väljas suitsetamas voorisid, nii et kogu aeg voolas sisse külma õhku. Kohvikusse laekus mingil ajal kolm Ukraina tšikki, kes olid nii üleslöödud ja sellistel kontsadel, et me tundsime ennast nende kõrval meestena. Paar kõrvalpilku nende poolt andsid ka kinnitust, et me peamegi ennast nii tundma, sest kuidas me ometi saime kodust välja tulla me 20 cm kontsade, miniseelikute ja meigita. Selliseid bimbosid liikus üleüldse linnas päris palju ringi. Minul tekkis vähemalt küsimus, kas neil muule ka üldse aega jääb, kui oma välimusele? Vaevalt nad üldse tööl käia jõuavad. Igatahes, kui me olime oma kohvikutšilli lõpetanud, läksime Maidani (peaväljaku) alla kaubanduskeskusesse. See oli tõesti hiiglaslik ja väga peen. Lisaks leidsime sealt Montoni poe ning kuna eestlastena tundsime teatavat omandiõigust, siis sadasime sinna sisse, et ikka kontrollida, kas on õige kaup ja õiged hinnad. Kaubanduskeskus ise oli mitmekorruseline ja meenutas veidi Rocca keskust. Poed olid enamuses samad mis Eestis ja hinnad ka. Poodide lahtiolekuajad ei pruugi aga vastata sellele, mis on kirjas uksel. Näiteks üritasime sisse tungida ühte käsitööpoodi, aga isegi pärast pikemat ukse lõgistamist ei saanud me sinna sisse. Sulgemisajani oli aga u pool tundi aega. Sinna peab aga kindlasti tagasi minema, sest akna peal peibutas üks ilus Ukraina mustriga pluus. Kuigi meil oli algselt plaan minna Lavrasse igavese tule juurde, siis otsustaime selle edasi lükata, sest kell oli palju ja Kaidi nohu ägenes iga hetkega. Seetõttu sõitsime metrooga Olympiiskasse, läksime seal poodi ja siis koju. Algne plaan, teha õhtul külmkapis olevatest ülejääkidest kooki ja seda pärast Vasjale Eesti koogina serveerida, aga luhtus, sest olime liialt väsinud ja otsustasime kulutada need paar tundi hoopis põnevamalt, ehk siis klatšida kõike ja kõiki, keda teame. What a joy!

10 märts 2013

Kuidas me Ukrainat vallutame vol2 ehk suurlinna tuled

Hommikuse infotunni tulemine saime teada, et kena moldovlane on 24-aastane ja koolitusel oma tüdrukuga. Mõlemad faktid pärssisid oluliselt meie huvi temasse. See selleks, uus päev oli alaunud ning meil oli kavas avastada Kiievi paremat poolt ehk siis kesklinna. Trollide ja metroodega seiklemine oli üleöö kuidagi arusaadavamaks muutunud, nii et palju kohad tulid suisa tuttavad ette. Loodetavasti tunnen ma sama ka esmaspäeval, kui ilma Kaidita linna trippima peame. Küll aga polnud mulle selgeks saanud see, et kui metroo sõitma hakkab, oleks kasulik postist kinni hoida. Seetõttu kukkusin ma kohe, kui metroo peatusest ära sööstis, ühele mehele sülle. Rohkete eestikeelsete vabanduste ja jalaltallumiste saates sain sealt küll püsti, aga veidi piinlik oli küll edasi sõita. Seekord oli meie sihtpunktiks Olümpiastaadion, ehk siis staadion, kus toimusid Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Hetkel toimus seal mingi kontsert, nii et väga lähedale minna ei saanud, aga staadioni ees oli suur jalgpallikuju, mida siis ka hoolega pildistasime. Mingi mees üritas meile paaniliselt pileteid sellele kontserdile müüa ega tahtnud kuidagi aru saada, et me pole huvitatud. Vahepeale pean aga rääkima Kiievi maaalusest elust - kui Tallinnas tuleb sõna "tunnel" peale meelde Balti jaama tunnel või siis Viru terminal, kus kössitab paar hädist poekest ja konutab mõni üksik tänavalaulik, siis Kiievi tunnelid on hoopis teine maailm. Seal käib elu ja veel milline! Putkadest saad osta kõike, mida hing ihaldab alates passidest kuni salasuitsudeni. Salasuitsud muide maksid 1,50 grivnat (15 eurosenti) ja neid oli igasuguste erinevate piltide ja koostistega. Möödajalutavaid politseinikke selline äri aga absoluutselt ei huvitanud. Meie otsustasime ka veidi tunnelikaubandust proovida, kuid passida ja muu sarnase asemel ostsime pirukaid ja kohvi. Sellise söögikraamiga varustatuna läksimegi linna peale. Kiievi kesklinn on võimas, uhke ja väga ilus. Majad on vanad ja kõrged nii nii erinevates stiilides, et vahel on tunne, nagu oleks keegi visanud lihtsalt erinevatest ajastustest ja erinevat värvi maju üle linna laiali. Erinevad stiilid ei kajastunud vaid ühel tänaval, vaid võis leida ka maju, millel üks nurk oli nt juugendstiilis ja teine hoopis teises stiilis. Enamasti oli see võluv, ainult üks maja häiris mind, mis muidu oli ilus ja vanaaegne, aga selle peale oli ehitatud väga modernne rõdu. Majad olid ka väga värvilised ja slaavipärased - kui Pariisis olid kõik majad liivavärvi, siis Kiievi tänavapilt on oluliselt kirjum. Varsti lisan siia ka mõne pildi, mis rohkem aimu annab. Lisaks on Kiiev üsna künkaline, nii et ronida ikka andis. Alustuseks ronisimegi ühe mäe otsa, kus oli parlamendihoone ja kust avanes imeline vaade kogu kesklinnale. Ilm oli hall, aga õnneks tuult väga polnud ja midagi ei sadanud ka, nii et sai mõnusalt jalutada. Mäe otsast läksime mööda treppe alla, läksime teatrist mööda ja jõudsime täitsa kesklinna. Vahepeal uudistasime ka Kiievi peomekat, milleks on selline ringikojuline ehitis, mille keskel on väike pargike, kus suviti olevat välikohvikud. Kaidi rääkis, et see on väga peen koht ning ilma kontsadeta ja uhkete kleitideta pole sinna üldse mõtet minna. Kiievi tänavapildis on ka näha väga palju üleslöödud ja kontsadel tippivaid naisi ja kusjuures, mehed on üsna ilmetud. Tähendab, pandavaid leidus, aga vähemuses. Lisaks panin ma tähele, et kuigi inimesed olid eestlastele välimuselt üsna sarnased, siis nii heledaid kui mina seal ei leidu. Blonde küll, aga need on nähtavalt värvitud juustega. Lisaks pole tänavatel sellist multikultit nagu näiteks Berliini või Pariisi tänavatel, välismaalasi küll on, aga mitte nii palju ja nad ei eristu tänavapildist nii väga, kui lääne metropolides. Seega polnud üldse imekspandav, et metroodes meid ikka päris palju vaadati. Ilmselt ka sellepärast, et me rääkisime imelikus keeles ja ei vaevunud ka eriti vaikselt rääkima. Kiievi peokeskusest läksime Kiievi peaväljakule. See on suur ning asub täpselt peatänava alguses. Keskel on suur skulptuur, millel oli kirjas erinevate linnade nimed ja nende kaugus Kiievist. Peaväljaku all asuvat suur kaubanduskeskus, aga sinna me ei läinud. Riided ja jalatsid pidavat üpris kallid olema, vähemalt kesklinnas. Siis läksime peapostkontorisse, kust saatsin Tallinnasse postkaardi. Ilmselt jõuab see küll kohale pärast mind, aga väike mälestus siiski. Jalutasime siis veel veidi mööda kesklinna, vaatasime üle Kaidi töökoha, turnisme mööda treppe ja mägesid ning otsustasime, et on aeg teha lõunapaus. Olime päris palju ringi jalutanud ka. Söögikohaks valisime Puzata Hata, mis on Kiievis üsna tuntud söögikohtade kett. Tegumoelt meenutab see veidi Lidot, aga söögid on oluliselt paremad. Minu toiduports, mis koosnes kartulivareenikutest ja kapsapirukast, maksis 15 grivnat (1,5 eurtsi) ning oli hea ja toitev. Kõhud täis, läksime avastama all-linna, kuna seal pidavat olema Lvivi šokolaadikohvik. Vahepeal oli pimedaks läinud ja Khrešatikul põlesid tuled ja kaunistused. Khrešatik ongi Kiievi peatänav, kes veel ei tea, ning nädalavahetustel on see autodele suletud. Selle ääres oli Rosheni (Ukraina maiustustetootja) pood, kust ostsime endale kaasa rohkelt komme ja maiustusi ning krabasime ka paar (ilmselt lastele mõeldud) õhupalli. Pärast oli muidugi raskusi meist õhupallidest lahti saamisega. Suundusime all-linna, aga kuna oli pime ning me eriti hästi ei teadnud, kus täpselt see kohvikuke on, siis küsisime mitmelt inimeselt teed. Selle käigus sattusime võluvate Ukraina noormeeste otsa, kes rääkisid pikalt, kuidas nad Eestit armastavad, kuna see on ikka nii põhjamaine jne jne. Lõpuks suutsid nad ka öelda, kuhu suunda me minema peame. Tee viis mäest alla ja oli libe ja pikk ning vahepeal oli hakaud lumekest sadama. Teele jäi ka ilus sinine kirik, aga pildid sellest ei tulnud väga ilusad, kuna lund sadas. Pärast pikka teed jõudsime lõpuks kohvikusse, mis oli superarmas. Ma pole siiani nii toredas kohvikus käinud. See nägi seest välja nagu šokolaaditahvel ja oli tunne, nagu me oleksime raamatus "Charlie ja šokolaadivabrik". Tellisime vedelat šokolaadi ja kohvi. Baarmen vaatas meid sellise näoga, nagu ootaks, et me tõuseme kohe lendu või plahvatame või siis muundume tulnukateks. Ilmselt oli taas asi sellest, et me rääkisime imelikku keelt. Kohvikus lendas aeg ja me ei tahtnud kuidagi välja külmade tuulte keskele minna. Kant, kus kohvik asus, meenutas veidi Tallinna vanalinna sadamapoolset osa. See oli väga vaikne ja rahulik, aeg ajalt vuras mööda mõni uhke džiip või sportauto. Ilmselt oli tegemist mafioosode elurajooniga. Millalgi hakkasime sealt aga minema ning sõitsime koju. Seekord ma metroos kellelegi sülle ei kukkunud. Tahtsime aga poodi minna ning kuna kell oli palju, läksime 24h poodi, mille kohta Vasja oli öelnud, et me sinna kindlasti ei läheks, kuna see on väga kriminaalne kant. Poeskäik möödus küll edukalt, aga ümbrus oli tõeliselt kurjakuulutav. Koht, mis ilmselt oli mõeldud haljasalaks, oli täis prügi ning ümber poe ja lõputute putkade hiilis kummalisi inimesi. Pood ise oli aga tavaline ning sealt ostetud viinamarjad väga head. Koju jõudes, avastasime, et Vasja on lõpuks kodus ning seega saime talle Tallinnast toodud suveniirikese üle anda. Ta tänas ülevoolavalt ning mainis, et tegelikult võime ka elutoas magada, mitte kolmekesi ühes voodis. Olime suht väsinud, ning pärast paari teetassi ja piltide vaatamist läksimegi magama.

09 märts 2013

Kuidas me Kiievit vallutame

1. päev

Alati olen ma igatsenud ajas rännata ja just eriti tagasi. Tulevikku näen ma kunagi nkn, ja pealegi vähemalt praegu ei tundu see eriti huvitav. Eile see mul peaaegu õnnestus. Kiievis ringi vaadates on selline tunne, nagu oleks sattunud ajas ca 15 aastat tagasi. Otse loomulikult mitte halvasti mõeldes - kogu see elu on omamoodi võluv. Aga kõigest nüüd järgemööda.
Lennusõit kulges üle ootuste kenasti. Ei olnud viivitusi ega pagasiga jamamist. Ainult Kiievisse  jõudes oli Kaisal väike vahejuhtum, sest passikontroll ei uskunud, et see kapsastunud voldik on tõesti pass. Õnneks sai ka tema kontrolilist läbi ning seejärel olimegi ametlikult Ukraina pinnal. Esmalt oli vaja aga meie ööbimispaika jõuda. Kaidi oli kenasti vastu tulnud ja suunas meid kohe bussi peale, mis meid linna viiks - sinna oli 35 km. Bussiaknast oli vaade üpris trööstitu ja hall. Ega me eriti muidugi tähelepanu aknast välja ei suunanudki, vaid mulisesime ja vahetasime muljeid, mis on Eestis uudist, mis on Kiievis toimumas. Buss oli üsna täis kiilutud ja inimesed aeg-ajalt lihtsalt hüüdsid bussijuhile mingeid asju (ilmselt, kus nad maha tahavad minna) ning bussijuht hüüdis midagi vastu. Saime ka kohe kogu bussirahva huviobjektiks - mitmed arutasid omavahel, kust me pärit olime või siis vaatasid ilmse huviga. Kesklinna jõudes oligi aeg harjuda suurlinnaeluga: väga palju rahvast, lärmi, tänavakaubandust jne jne. Et oli naistepäev, siis paljud käisid ringi läikpaberisse pakitud lillekestega ning lilleputkasid oli igal pool. Üleüldse on Kiievis väga palju putkasid, suisa ridadena, kus müüakse kõike võimalikku alates riietest lõpetades pirukatega. Tänavate seisukord on küll veidi parem, kui Tallinnas praegu, aga torkab silma tugev kontrast suurte ja uhkete autode, mis seal ringi vuravad, ja prügiste tänavate vahel. Bussipeatused on enamasti kaetud konidega ja muu jamaga. Prügikaste eriti ei ole, nii et väga pole ka imestada. Meie tulime maha vaksali juures, kust plagasime kohe metroo peale. Metroo on odav ja kiire ning käib väga tihti. Kas ma mainisin, et rahvast on seal palju? No igatahes, Tallinnaga pole see rahvahulk absoluutselt võrreldav. Kui seal kellegi ära kaotad, siis on ta kadunud ka. Õnneks meie jäime ikka kokku ning kui olime metrooga nii palju sõitnud, kui saime, istusime trolli peale. Trollid on samasugused nagu Tallinnas, võib-olla vaid veidi rohkem räämas. Istmepolster on ka katki lõigatud enamasti. Vahele pean aga mainima, et inimesed on jube sõbralikud, eestlasele kohe harjumatu. Kui oma suure pagasiga trollis ukerdasin, pakkus kohe üke mees abi ning pärast suunas Kaisa tähelepanu mu mahakukkunud mütsile. Üleüldse sellist hoolivust oli rohkem märgata, kui Eestis. Ma ei usu, et Kiievis oleks võimalik selline tavaline Tallinna stsenaarium, kus bussis inimesed teisi ahistavad ja siis teised teesklevad, et neid lihtsalt pole seal. Armas! Saime aga oma kodinatega trollist välja ega kaotanudki midagi ära.Olimegi kohal Kaidi elukohas, Vatutinal. Tegemist on elurajooniga, mis veidi meenutab Lasnamäed, aga pole nii suur. Trollipeatus oli maja ees ning seal oli ka rohkelt erinevaid putkasid, mille sisuga me tutvuma ei jäänud. Küll aga püüdsid mu pilku kohe neli kõrget maja, mida sinnasamasse ehitati. Uurisin ka Kaidilt, et mis need siia tulevad ning Kaidi ütles, et neis lõppes ehitus 20 aastat tagasi ning nüüd need lihtsalt kummitavad seal tühjana. Kurb vaadata, sest need pooleliolevad majad tunduvad üsna kenad ja perspektiivikad. Selliseid maju pidi aga kogu Kiiev täis olema. Järgnevate tundide jooksul ka veendusime selles. Esialgu läksime aga Kaidi juurde. Kaidi eelneva kirjelduse järgi, kui must ja segamini seal on, ootasime me midagi väga hullu - umbes korterit, kus vett tilgub laest, tapeet koorub ja mööbel kukub iga hingetõmbe peale kokku. Tegelikult oli aga tegemist mõnusa ja armsa korteriga. Kohe nägime ka Vasjat, kes tõesti on nii tagasihoidlik, kui kuulnud oleme. Meie, naistekarja, sissetungimise peale ta vaid mühatas ja läks ruttu minema. Meie tutvusime korteriga, viskasime asjad ära ning suundusime poodi. Poest pole midagi eriti rääkida. Väga sarnane Eesti poodidega, ainult et asjad on oluliselt odavamad. Vett ostsime ka, sest Kiievis nimelt ei tohi kraanivett juua (mulle just meenus, et ma tegin seda siiski ...), kuna see on äärmiselt kahjulik ja üsna mürgine. Jah ... ma loodan siis, et ma ikka elus olen pärast Kiievit. Kuna ma üldiselt joon väga palju vett ja enamasti otse kraanist, siis saab mul selle sisseharjutamine, et kraanist vett ei joo, raske olema. Kaidi juures kokkasime veidi, mängisime kassiga, sättisime ennast valmis ning asusime uuesti teele. Vahepalana mainin, et kuigi Kaidi korter oli armas ja ilus, siis trepikoda polnud seda teps mitte. Kui uksest välja tulime, siis jalutas meile süüdimatu näoga üks mees vastu, suits hambus. Korrus allpool pidasid noored ukrainlased pidu, joogid, suitsud, särgid, värgid. Sealjuures olid nad väga viisakad ja soovisid meile head naistepäeva. Lift oli ka rappuv ja kriuksuv, nii et otsustasime sellega väga mitte sõita. Õhtul oli meie suunaks Kiievi teises otsas asuv hotell-sanatoorium, kus pidi toimuma mingi vabatahtlike projekti pidu. Tee sinna oli pikk ja aeganõudev - pidime sõitma bussi, kahe metroo ja maršrutkaga. Maršrutkad meenutavad veidi meie kunagisi marsruuttaksosid, aga on veidi suuremad ning meenutavad väljaspoolt kollaseid ringivuravaid palle. Seal kindlaid peatusi eriti pole ja kui sa õigel ajal ukse juures pole, võid lihtsalt avastada, et su peatusest on mööda sõidetud. Selle metroopeatuse juures, kui oma maršrutkat otsisime, oli ilmselt nende kogunemiskoht, sest see rivi oli lõputu. Ühel pool putkad, teisel pool maršrutkad ja vahepeal inimesed, kes samuti õiget sõidukit otsivad. Vahva oli seal pimedas niiviisi jalutada. Lõpuks leidsime oma maršrutka ja mis kõige parem - see sõitis täpselt hotelli ette. Ehk ei pidanudki mööda pimedat Kiievit ringi ekslema. Olgu etteruttavalt öeldud, et see rõõm oli ennatlik. Hotell asus üsna inimtühjas kohas. Ümber oli küll maju, aga väljas ei tundunud vähemalt esmapilgul hingelistki. Kuna me aga avastasime, et oleme unustanud alksi kaasa võtta, läksime kohalikku poodi otsima. Ainus ehitis, mis meenutas poodi, oli suletud, nii et läksime kõrvalasuvasse baari, et sealt infot küsida. Baar oli tore - hääääästi pisike, paari laua ja tooliga, millel konutasid ilmselt kohalikud joodikud. Loomulikult saime ka seal naistepäevaõnnitlusi. Kahjuks aga mitte veinipudelit, nii et otsisime edasi. Tee, mille lõpus pidi baaritöötaja juhiste järgi pood olema, oli pikk, pime, tühi ja ei kutsunud üldse edasi astuma. Ka poodi ei tundunud kusagil olevat. Vaid paar hulkuvat koera piilus meid tee äärest. Mingil hetkel jõudsime veidi rohkem asustatud kohta, kus oli paar maja ja hunnik garaaže, aga poodi ei kuskil. Olime lootust kaotamas ja mõtlesime, kas me tõesti tulime selle pika ja vaevarohke tee mõttetult, aga tunneli lõpus oli siiski valgus. Kohalik noortekamp näitas meile üht ubrikut ja teatas, et seal ongi pood. Ennäe imet, oligi! Imepisike küll, aga täitis oma eesmärgi. Müüdavaks kaubaks oli valdavalt alkohol, aga kuna tahtsimegi veini, siis olime väga rõõmsad. Veinid ja üldse kogu alkohol on väga odav ja hea. Ostsime Ukraina veini, millel oli peal ilus silt ja mis maitses ka jube hästi. Pean meeles pidama, et selle ikka kaasa võtaksin ka. Tagasitee oli palju lõbusam ning siis vestlesime teemal, miks Eestis ikka ööelu nii hilja algab. Hotellis tutvusime ka teiste vabatahtlikega, kes olid pärit kõikvõimalikest erinevatest riikidest. Üks Armeenia poiss tahtis meiega väga vestelda ja paljud käisid ikka küsimas, kas me oleme ka Eestist - mis oli mõnevõrra kummaline küsimus, arvestades, et Kaidi ütles, et me oleme õed. Armeenlane hakkas pärast lunima, et me ikka ööseks jääksime sinna hotelli, kuna siis oleks nii palju lõbusam. Hotell oli nõukogudeaegse remondiga ja meenutas veidi õudusfilmidest tuttavaid kohti. Vilkuv valgus, kottpimedad ruumid, tühjus, veidi väsinud mööbel ... Personal oli see eest väga vastutulelik ja armas. Nad ei teinud teist nägugi, kui üks Poola poiss, kes kõigile kogu aeg viina tahtis kallata, muusika põhja keeras ning kõik tantsima hakkasid. Üks valvur tuli suisa korraks kaasa tantsima. Tants ise meenutas veidi klassiõhtut, kus kõik tantsivad ringis ja lõbutsevad. Peol oli ka üks jube armas Moldova poiss, kes alguses oli kusagil mujal (ainult siis nägime teda, kui Kaisaga keldrisse üritasime minna ning ta ütles, et seal pole midagi huvitavat) ja pärast tuli ka saali ja hakkas kitarri mängima. Väga ilusti. Armeenlane, kellel oli ilmne jututuju, rääkis, et ta olevat iga õhtu kitarri mänginud ja laulnud. Tšikid istusid ringis ümber selle moldolase ning vaatasid armunud nägudega. Pole ka ime - kellele ei meeldiks kitarri mängiv ja laulev kutt? Kaua me seda aga nautida ei saanud, sest pikk ja väsitav päev oli teinud oma töö ning tahtsime väga magama minna. Me ei allunud ka armeenlase aina härdamaks muutuvatele palvetele, et me ikka sinna jääks, kuna nii palju lõbusam oleks. Kaidi otsustas, et jääb sinna, kuid tellis meile takso. Taksodega on see hea asi, et nad ütlevad sulle juba telefonis, kui palju sõit maksma läheb. Ja see on odav! Meie sõit, mis kestis ca pool tundi, maksis lõpuks 72 grivnat (7,2 eurtsi). Koju jõudsime kenasti ja turvaliselt ning kuna avastasime, et trepikojas toimub ikka mingi pidu, siis läksime liftiga üles seekord. Õnnelikult kodus ja esimene päev oligi läbi.

07 märts 2013

Enne reisi

Homme sõidamegi siis Kiievisse. Tänane õhtu tõotab tulla väga pikk ning lõppeda alles hommikul sest pakkimiseni pole ma veel jõudnud ning lisaks oleks vaja ära teha paar töökest, millel homme on tähtaeg. Tore! Peale selle olen endale ostnud tänaseks Smilersi kontserdi pileti ja seda ei saa ju ka ometi raisku lasta. Tegevusetuse üle kurta ei saa.

Tegevusetuse üle ei saa ka tööl kurta, sest ujun praegu ringi tundmatus kohas, kuhu mind sisse visati. Mina, kes ma viilisin sajaga kunstiõpetuse tundidest (kuna mul lihtsalt puudub kunstianne) ja kes ei tea tuhkagi reklaamindusest, olen hakanud tegema reklaampilte ja -tekste. Naljakas mõelda, et inimesed õpivad seda, aga mina olen läbinud vaid paar pilditöötluse ja kujundamise koolitust. Samas, see on lahe, mulle tõesti meeldib valida välja riidekomplekte, mõelda, mis kokku sobib, mis mitte, kujundada juurde sobiv taust ning mõelda välja mingisugune tekst. 
A lisaks nende eelnevate vajalike oskuste puudub mul ju ka igasugune kogemus stilistina või siis ka absoluutselt igasugused teadmised moest. Naljakas, ma ei väsi imestamast. 

Kui ma tagasi tulen, siis ma kirjutan millestki intelligentsemast ka, kui riietest. Näiteks filmist "Elavad pildid", mida vaatamas käisin ja mis väga sügava mulje jättis või siis Mihkel Muti viimasest raamatust "Kooparahvas läheb ajalukku", mille just paar päeva tagasi läbi lugesin.