24 märts 2013

Elu on rock'n'roll!

Tartus veedetud koolinädalavahetused lähevad kuidagi alati käest ära. Alati toimub midagi lahedat, kuhu kohe kindlasti vaja minna on. Seekord oli selliseks kohustuslikuks sündmuseks Vennaskonna kontsert. Rummikoolade ja komplimentidega pikitud õhtu kujunes väga meeleolukaks ja tõeliseks rokiõhtuks, mis päädis alles kell 4 koju jõudmisega - õnneks taksoga, sest väljas oli külm ja libe. Õhtu jooksul oli põhiliseks arutusteemaks aja väärtus ja kaduvus ehk siis küsimus, millele ja kuidas aega kulutada, et see ei oleks raiskamine. Tõsi ta on - aega peab väärtustama ja asju mitte edasi lükkama, sest kunagi ei tea, palju meil aega on. Mulle on äärmiselt vastumeelne selline põhimõte "Elu algab homme" - siis, kui kool on lõpetatud, siis, kui parem töö on saadud, siis, kui lapsed on suured  .... aga mis siis praegu on? Peaproov? Tulevikus elavad inimesed avastavadki väga tihti, et "homne" on möödas ja kõik, mida teha taheti, on jäänud tegemata. Frustratsioon, pinged, kibestumus - vaid need on alles. Pole mõtet lükata asju edasi, lootuses, et küll jõuab. Vahel ei jõua. Meil on vaid üks elu ja keegi ei kirjuta ette, kaua see kestab.

Ehk siis pole mõtet aega raisata nt ebameeldiva töö peale, tüütavate inimeste peale või saja muu asja peale, mida tunned, et pead tegema ühiskondliku surve tõttu. Tuleb vaadata endasse ja mõelda, kas oled elanud siiani nii, et oled teinud kõike, mida tahtnud oled? Et kui homme oleks viimnepäev, saaksid vaadata tagasi ja öelda, et ei ole jätnud midagi tegemata.

Ja teine asi, mis mul kogu öise arutelu tulemina - küll juba kodus - pähe torkas oli see, et inimene peab õppima nautima igavust. Just igavlemisest tulevad lennukad ideed ning sul on aega analüüsida ennast ja mõelda, lihtsalt mõelda. Kuni sul polegi enam igav, sest olgem ausad - kui sul endal üksinda igav on, siis teistel on sinuga surmigav.

Kommentaare ei ole: