12 märts 2013

Kuidas me Kiievit vallutame vol4 ehk Lavra

Neljas päev. Hommikul läks Kaidi tööle ja meie Kaisaga jäime kahekesi koju. Ka Vasja oli tööle läinud, nii et ainus kohalik me korteris oli kass. Vasja kass on üks suur paks kollane kass Rõšik, kes enamuse ajast magab ning elavneb siis, kui külmkapiuks lahti tehakse või kui Vasja tuleb. Vahel on tal ka niisama suhtlemisvajadused, siis hüppab ta mulle sülle. Kaidi teda eriti ei salli, kuna ta ajab karvu, aga minu arvates on ta päris nunnu. Eile nt sõi ta laua pealt krookusi, mis Vasja oli (meie arvates mõnele oma sebitavale) ostnud. Nüüd on lillekesed üsna räsitud. Üldiselt on aga siin korteris mõnus kodune tunne ja mitte kordagi pole mul tekkinud tunnet - nagu mõnes kohas - et ma ei julge nt üksinda kööki minna või pidžaamas ringi jalutada. Hästi mõnus on siin. Veidi kummaline on aga Vasja komme hoida raadiot 24/7 sees, nii et kui ma öösel kööki kobistasin, et vett juua, mängis raadio täiel võimsusel. 
Eile aga läksime esimest korda Kaisaga kahekesi linna peale. Kaidi oli veel haigemaks jäänud, nii et pärast seda, kui ta oli meid vapralt trollipeatusesse saatnud, läks ta koju tagasi, enne veel sada korda üle küsides, kas me saame ikka linna peal hakkama. Igati õigustatud küsimus, arvestades seda, et meie vene ja ukraina keele oskus on puudulik. Meie tundsime ennast aga piisavalt kindlalt, et linna vallutada. Trolliga sõites otsustasime, et seekord me jänest ei sõida ning ostame korralikult piletid, sest olgem ausad 1,5 grivnat on närune summa ühistranspordi eest. Seekord sattusime trolli, kus kõik istmed ja nende katted olid olemas, mis on üsna tähelepanuväärne, sest oleme kordi ja kordi näinud istmeid, kus pead istuma metallist karkassi peal ning talvel pole see üldse mitte mõnus. Metroos, kuhu me ka ilusti ja ilma eksimata kohale jõudsime, vedas meil samuti, saime ilma sekeldusteta väravatest läbi ning ei istunudki vale rongi peale. Väljusime Maidani (keskväljaku) all ning otsustasime, et veel niipea maapeale ei tõuse, vaid kogume mõned suveniirid. Seal läks asi juba keerulisemaks, sest tegu on tõelise labürindiga. Igal pool olid poekesed ja saiakeste putkad, mis levitasid imehead magusat lõhna, nii et kaotasime kiiresti pea. Vahepeal otsustasime siiski maapinnale tõusta, et vaadata, kus me oleme täpsemalt, ning laskusime alla tagasi, et ostutuuridega jätkata. Suurest kaubanduskeskusest jalutasime ka läbi, aga sealsed poed jätsid meid külmaks, sest need on nii tavalised ja sarnased Eesti poodidele. Seadsime sammud hoopis suveniiriputkakeste poole, sest minul oli kindel soov leida nukk ning Kaisal kindel soov leida magnet. Kui olime soovitud kraami kätte saanud, siis jäime imetlema ilusaid mustrilisi Ukraina salle. Hästi palju müüakse Ukraina rahvariideid ja stiliseeritud rahvusmustritega särke, salle ja muid rõivaid. Ukraina rahvariidepluus on mul olemas, aga sall veel mitte, nii et miks mitte ka see endale soetada? Eriti, kui need on tõeliselt ilusate mustritega, suured ja mõnusast kangast. Eile me veel ei ostnud, sest Kaidit polnud kaasas, kes oleks aidanud meil hinda alla tingida. Tõusime uuesti maa peale ja avastasime, et olemegi õiges kohas, ehk Krešatiku alguses (ma tean, et kirjapilt ajab südame pahaks, aga ma tõesti ei viitsi kusagilt õiget kirjapilti otsima hakata). Ilm oli külm ja rõske, aga midagi ei sadanud, nii et oli päris mõnus jalutada. Nädala sees on Krešatik liikluseks avatud, nii et seekord me keset autoteed ei saanudki jalutada. Üldiselt meenutab Krešatik veidi Champs Élysées'd - elu käib tänava mõlemal poolel, ääristavad majad on täis rohkelt igasuguseid peeneid ja vähempeeneid poode, lisaks on seal igasuguseid tänavakaubitsejaid ja inimesi, kes sulle kõikvõimalikke asju pähe määrida üritavad. Majad on ääretult uhked ja omavahel veidi sarnasemad kui ülejäänud Kiievis. Kiievi arhitektuur on üleüldse väga pompöösne, kohe on näha, et Ukrainal on maad rohkelt käes ning nad ei karda seda hiigelsuurte parkide, hoonete ja monumentide alla panna. Krešatik on pikk tänav, nii et seda ikka annab jalutada. Meie suund oli Rosheni pood. Roshen on Ukraina kommitootja ning Rosheni pood on nagu nukumaja. Kui sinna sisse astud, pole lihtsalt võimalik sealt tühjade kätega väljuda. Nii kaunilt seatud letid, suured kommikuhjad, ahvatlevad šokolaadid ja tordid ajavad pea segi ja lõpuks avastadki, et oled ostnud rohkem, kui tahtsid. Samas, komme pole kunagi liiga palju. Me suutsime seekord kaine mõistuse säilitada, aga kuna mul on kavas uuesti sinna poodi minna, siis ilmselt kolmas kord see enam ei õnnestu. Kalevil oleks siit kõvasti õppust võtta, milline peaks välja nägema üks kommipood. Ostutuur ja magusalettide vahel tiirutamine oli meil aga kõhud tühjaks teinud, nii et läksime  - üllatus, üllatus - Puzata Hatasse. Neid on Krešatikul nagu seeni pärast vihma ja kuna toit on seal endiselt hea ja odav, siis miks mitte sinna minna. Seekord otsustasin proovida Kiievi kotletti ja kõrvale võtsin rosolje, kogu ports koos mahlaga 33 grivnat. Jäin ise ka mõtisklema oma toidu kokkusobitamisoskuse üle, sest Kiievi kotletti süüakse ikka kartuliga, mitte rosoljega, aga rosolje tundus kutsuvam. Ma ilmselt ei pea mainima, et mõlemad olid väga head. Puzata Hatas kraamisime ka kaardi välja ning hakkasime vaatama, kuhu edasi. Tahtsime väga minna Lavrasse ja Igavese Tule juurde, aga enne oli vaja välja selgitada, kus need asuvad. Kaardilt selgus, et Maidanilt on sinna vaid üks metroopeatus, aga me otsustasime, et läheme hoopis jalgsi. Ehk siis padavai mööda Krešatikut teisele Maidanile, sealt veel edasi ja siis mäest üles. Tee pealt ostsime veel kohvi kaasa ja retk võiski alata. Krešatikul ja kogu linnas üldse võib näha liikumas väga palju miilitsaid, aga juba meie oleme aru saanud, et nad on seal pigem kaunistuseks. Pealegi näevad nad veidi naljakad välja oma karvamütsidega ning vähemalt minu jaoks pole karvamütsis inimene tõsiseltvõetav. Kui olime Krešatiku lõppu jõudnud ja veendunud, et me ilmselt oleme õigel teel, algas taaskordne mäkketõus. Olime sattunud ka hoopis teistsugusesse rajooni. Majad olid mitte nii värvilised, aga jätsid uhkema mulje ja kogu õhkkond oli kuidagi suursugusem. Teele jäid ka raamatukogu ja rahvuslik kunstimuuseum. Kõndisme, kõndisime ning äkki olime maja ees, mille juures me tundsime ennast sipelgatena. See oli hiiglaslik, kõrge ja sammastega ehitis, mitte ees olid võimsad väravad  ja rohkelt miilitsaid. Hiljem saime teada, et see võimas halli värvi hoone oli valitsushoone. Sealt polnud enam pikk maa Igavese Tule ja Lavrani. Igavene Tuli on osa memoriaalkompleksist, mis on pühendatud 2. maailmasõjas hukkunud vene sõduritele. Kogu kompleks oli võimas ja äärmiselt rahulik oma majesteetlikkuses. Tee, mis Igavese Tuleni viis, oli ääristatud hukkunud sõduritele pühendatud hauaplaatidega. Tuli ise oli obeliski jalamil ning kuna see asus mäe otsas, avanes sealt kogu linnale vaimustav vaade. Kuigi ilm oli hall, oli vaade ikka imeline. Kohe sealsamas asub Lavra kirikutekompleks. Tegemist on 1. aastatuhandel rajatud kirikukompleksiga, kus lisaks maapealsetele kuplitele saab jalutada ka maa-alustes koobastes. Meie nendesse ei läinud, sest esiteks me ei teadnud neist ja teiseks ...  me poleks vist nkn läinud. Patseerisime hoopis kirikute ümber ja astusime mõnda ka sisse ning sattusime kogemata õigeusu jumalateenistusele. Hiljem arutasime Kaisaga, et jumalateenistusel seistes oli veidi õudne tunne, sest me ei teadnud, mida seal tegema peab ja et äkki teeme midagi valesti. Kirik ise oli rikkalikult kaunistatud ja väga kuldne. Oleks tahtnud seal mõne küünlagi süüdata, aga keset jumalateenistust ma seda ilmselget ei teinud. Teistesse kirikutesse me sisse ei astunud vaid jalutasime niisama nende ümber ja saime kinnitust, et need on sama võimsad ja uhked. Väljas hakkas pimenema, nii et astusime veel Igavese Tule juurest läbi ja siis asusime metrood otsima. Otsinguretk väga kaua ei kestnud, kuigi vahepeal tundus, et peame vist kogu tuldud tee, mis polnud üldse mitte lühike, tagasi vantsima. Metrooga sõitsime linna ning sattusime tipptundi ja selleks, et teise rongi peale saada, liikusime me lihtsalt rahvamassiga kaasa. Metrood käivad tipptunnil jube tihedalt, peaaegu iga minuti tagant, aga ikka on need väga täis. Ka seekord ei eksinud me suunaga ning sattusime õnnelikult Petrivkale, mis on siis meie metroojaam. Seal läksime suurde poodi oma vareenikutevaru täiendama ning siis trolliga koju. Kaidi oli üllatunud, et me elusalt ja tervelt kodus olime, aga kuna ta polnud ikka veel tervemaks saanud, siis me õhtul välja minema ei hakanud. Tegime hoopis süüa, mõtlesime taas kooki teha, aga ei jõudnud. Millalgi hilistel öötundidel maabus ka Vasja ning siis otsustasime, et on aeg meie meeldiv koosviibimine lõpetatuks lugeda.

Kommentaare ei ole: