13 märts 2013

Kuidas me Kiievit vallutame vol5 ehk Lvivi šokolaadikohvik, Mariivska ja tagasilend

Eelviimane päev Kiievis algas tavapäraselt kohvitassi taga tukkumisega. Kaidil oli enesetunne paremaks läinud, nii et ta otsustas ka meiega linna tulla. Esmalt otsustasime minna uuesti Lvivi šokolaadikohvikusse. See imearmas pesa on Lvivi šokolaadivabriku kohvik, mille kolm filiaali asub Kiievis ja kõige suurem, peamine koht siis loomulikult Lvivis. Eelmine kord olime käinud all-linna kohvikus, seekord otsustasime üles otsida Olümpiastaadioni juures asuva kohvikukese. Sõitsime metrooga Olimpiiska peatusesse ning alustasime sellega, et küsisime inimestelt kohviku asukohta. Esimesed paar isikut, keda peatasime, et teadnud sellest mitte midagi, nii et hakkasime suisa mõtlema, oleme me ikka õiges kohas. Siis aga leidsime, et oleme küsinud väga valedelt inimestelt - kõhnadelt ja vihase näoga naistelt. Pöördusime järgmisena ühes lahtises kohviputkas konutava mehe poole, kes juhatas meid kohe õigesse kohta. Sellest moraal - kui midagi küsid, siis hinda adekvaatselt olukorda, ehk siis pole mõtet mingitelt bimbodelt, kes paistavad juba kaugelt taimetoitlased, küsida kohvikute, muuseumite või raamatukogude kohta või siis meestelt küsida riidepoodide kohta. Kohvikusse me igatahes siis jõudsime ja saime kinnitust, et tegu on Kiievi kõige armsama kohaga. See näeb seest välja nagu šokolaaditahvel ja need šokolaadid, mida seal müüakse, on igasuguste vahvate kujudega ja imehea maitsega ...  mmmm. Arutasime, et see oleks ideaalne koht, kuhu esimesele kohtingule tulla. Süüa ja süüa teha need ukrainlased oskavad. Võrreldes Lääne-Euroopa põhiliselt maltsast koosneva salatitega ja keemiat täis süstitud kommidega on Ukraina köök võrratult maitsvam ning selle all pean ma silmas nii soolaseid kui ka magusaid roogi. Tunnen tõsiselt kaasa neile inimestele, kes on kas taimetoitlased või ei söö magusat, sest nad on paljust ilma jäänud (ja ilmselt sellepärast ongi tõredad). Meie aga sellised pole ja seega tellisime kohvikus pärast seda, kui olime imetlenud erinevaid kujukesi, endale tassitäied vedelat šokolaadi ja kohvi. Pärast oli küll tunne, et soontes voolab hoopis šokolaad, aga mis selles siis halba? Sealt liikusime edasi Kiievi olümpiastaadioni juurde. Seekord ei toimunud seal mingit kontserti, vaid veidi kurja olekuga turvamehed sammusid ringi. Keegi meid aga keelama ei tulnud, kui me väravatest sisse läksime ja üles ronisime. Kiievi olümpiastaadion on koht, kus eelmise aasta suvel Hispaania võitis Itaaliat 4-0, ehk siis minu jaoks väga tähendusrikas koht. Staadion on suur, igati sobiv jalka finaaliks ja praegu üsna tühi. Ees kõhutas endiselt suur jalgpallikuju, mille ümbes ilmselt terve eelmise suve kogu melu käis. Tühja staadioni peal seistes oli veidi raske ette kujutada, et just seal toimus spordi tippsündmus, aga veidi oli ka kahju, et ise sellest vahetult osa ei saanud. Staadionilt jalutasime linna poole. Kiievi liikluskultuuris kehtib minu arusaamist mööda vaid üks reegel: mida suurem auto sul on, seda rohkem on sul ka õigusi. Hiigelsuured džiibid, millega siinsed autod konkurentsi ei kannata, pargivad keset kõnniteid, sõidavad rahus üle punase tule ja on täiesti võimelised sind alla ajama, kui sa piisavalt kiiresti ei liigu. Politseinikud ei tee sellist omavolitsemist märkamagi. Enamasti väljuvad sellistest autodest imepisikest kasvu geelitatud juustega mehed ja pikakoivalised blondiinid, kes ei saa aru, kus nad on, kes nad on ja miks nad on. Seega tuleb tänavatel väga ettevaatlik olla ja mitte arvata, et ülekäigurajal võib rahulikult üle tee minna. Enamasti ei alandata isegi mitte kiirust, kui inimene teel on. Ka teel parkivad autod sunnivad sind vastu majaseina või siis lumehange. Seega olime mäest üles rühides üsna väsinud ja otsustasime teel sisse põigata ühte sünagoogi. Sissepääs polnud hoopiski nii lihtne, kui tavalisse kirikusse jalutamine. Pidi läbi minema turvaväravatest ja laduma lauale kõik metalli sisaldavad asjad. See-eest oli aga sünagoogi rahvas väga vastutulelik ning üks mees rääkis meile veidi selle sünagoogi ajaloost, näitas, kuidas jumalateenistuste ajal inimesed istuvad (mehed all, naised üleval, et nad kokku ei puutuks) ning tutvustas, kuidas lugeda heebrea keelt. Sünagoog meeldis meile rohkem kui õigeusu kirikud, sest selle sisustus oli lakoonilisem ja mitte nii kullakarraline. Pealegi ei tekkinud meil seal kordagi tunnet, et kui midagi valesti teeme, lõigatakse meil kõrid läbi ja ohverdatakse sealsamas altaril (nagu Lavras). Olgu, see polnud katse üht usku teisest paremaks seada, vaid lihtsalt minu sisetunne. Sünagoogist väljununa arutasime ka veidi usu üle ning mõtisklesime, kuidas on meid muutnud see, et oleme üles kasvanud sekulaarses ühiskonnas. Mina olen küll ristitud ja pooleldi leeritatud, aga sellist asja, nagu jumalateenistustel käimine või usupühade tähistamine, mul tavaks pole. Samas pole ma ka üks neist hulludest, kes tahavad usuõpetust keelata või minestavad, kui peavad laulma Eesti hümnis sõna "jumal". Sellistel religioossetel teemadel vesteldes ja jalutades olime peaaegu unustanud, et enne sünagoogi minekut oli meil kavas minna sööma. Lähenev Puzata Hata tuletas selle meile aga uuesti meelde ning tõi maa peale tagasi. Jah, me läksime uuesti Puzata Hatasse. Seekord maksis mu toiduports 23 grivnat ning koosnes seente ja sibulatega hautatud pelmeenidest ja kanalihaga pannkoogist, juurde mahl. Puzata Hatas istudes helistas Kaidi oma sõbrannadele, teistele vabatahtliketele, kes hirmsasti Eestist tulnud imeloomi näha tahtsid. Vahepeal aga leidsime, et meil on ikka veel liiga vähe komme ning seega seadsime sammud Rosheni poodi. Endiselt ei saa ma üle sealsest valikust ja seega - piinlik tunnistada kohe - lahkusin sealt ka seekord hiiglasliku kommikuhjaga. Roshenis kohtusime ka Raqueli ja Alonaga, kes on Kaidi Ukraina-sõbrannad. Nendega läksime ühte teise söögikohta, mis asus Krešatiku kõrvaltänaval. Sealt krabasime kohvi, tüdrukud süüa ning istusime veidi. Kiievi söögikohtades ja poodides peab silmas pidama, et teenindus eriti kõrge kvaliteediga pole, aga kui üritad paaniliselt (minu puhul äärmiselt valesti) vene või ukraina keelt rääkida, siis kuulavad nad sind püüdlikult ja üritavad aru saada. Inglise keelele aga enamasti üle ei minda, kuigi on aru saada, et sa pole kohalik. Putkades tasub proovida hinda madalamaks kaubelda, kuigi hinnad on seal niigi üpris madalad. Söögikohtades pole sel aga ilmselgelt mõtet. Pärast söömist läksime Maidanile ja laskusime maa alla, et soetada endale ilusad Ukraina sallid. Kirjutasin neist juba eile, aga tegemist on igatahes imeilusate suurte sallidega, mida katab kaunis lillemuster. Mina valisin endale punase salli ja Kaidi valge. Kaisa jättis küll hetkel ostmata, aga ta näost oli näha, et ilmselt kui tagasi Kiievisse tuleme, lahkub ta seal siis juba salliga. Sallid käes, tahtis Kaidi meile näidata Mariivski parki. Raquel ja Alona vantsisid kuulekalt parki kaasa, aga kui nägid, et need hullud eestlased kavatsevad hakata treppidest üles ronima, otsustasid nad tagasi pöörduda ja koju minna. Mariivski pargis on suur vikerkaar, mis peaks sümboliseerima Ukraina ja Venemaa sõprust. Lähedalt vaadates on vikerkaar veidi kitšilik, aga kaugelt ja pimedas päris armas. Pargis on ka mitu kuju ja arusaamatul põhjusel ka paar karusselli, mis oleks justkui unustatud sinna mõnest tivolist. Park on Kiievile kohane üsna suur ja laotatud laiali mitmele künkale. Sellist parki, mis oleks ühel tasapinnal, ma Kiievis ei kohanudki, aga ilmselgelt on põhjus selles, et üleüldse on Kiievis tasast pinda raske leida. Künkakeste, treppide ja sillaga Mariivski park oli aga ilus ning sealt avanes õhtutuledes Kiievile ja Dneprile imekaunis vaade. Suvel on seal kindlasti veel ilusam, hetkel kõrgus rahulik ja romantiline park lumme uppununa Kiievi kohal. Taas üks täiuslik koht esimeseks kohtinguks, kui kohtingupartner viitsib jalutada. Mariivskist jalutasime alla ja kuna lobisesime oma koolitatud häältega valjus eesti keeles, köitsime ühe teel seisva mehe pilku, kes küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime, et Eestist ning selle peale läks tal nägu naerule. Õhtusest Kiievist laskusime metroosse ja asusime koduteele. Kaidi otsustas koju minna, aga meie tahtsime üle vaadata ühe suure poe, mis meid trollisõidul alati aknast peibutanud oli. Lisaks oli meil kavas lõpuks ometi Vasjale üks Eesti kook teha. Kaidi luges meile sõnad peale, kuidas poodi ja sealt ära saada ning lükkas meid ühes peatuses trollist maha, kinnitades, et siin kohe ongi pood. Avastasime Kaisaga ennast aga keset inimtühja tühermaad, kus kaugustes üle jõe siras Skymalli kaubanduskeskuse silt. Egas midagi, hakkasime sinnapoole sammuma, leides, et ilmselt on meid vales kohas maha aetud. Olles jõudnud sillal juba poolele teele ning arutades, millised on võimalused vette kukkudes ellu jääda, nägime, et murelik Kaidi jookseb meile vastu. Ta oligi meid kogemata vales kohas maha lükanud ning kuna tegemist olevat endiselt väga ohtliku kandiga, oli ta meile vastu hakanud tulema, et meid ikka õigele teele juhatada. Selleks ajaks olime aga poele üsna lähedale jõudnud. Pood oli hiiglaslik ja täis üsna igavaid riidepoode, millesse me isegi sisse ei vaevunud astuma. Viivuke ekslemist mööda erinevaid korruseid ja lõpuks leidsime megasuure toidupoe. Sealsetes söögipoodides müüakse kõike lahtiselt. Alguses tundus see veidi võõrastav, et saab osta mune, jahu, tatart, kuivatatud puuvilju, maitseainelid jne jne lahtiselt, aga eile leidsin, et nii on isegi parem. Nii ostsimegi eile kolm muna, paarsada grammi suhkrut ja mõne peotäie vareenikuid. Külmutatud tooteid saab ka lahtiselt kilekottidesse valada niipalju, kui süda kutsub ja niiviisi sobiva supikese kokku seada. Vareenikud on seal imehead, eriti juustuga või siis kohupiimaga. Lisaks lahtisele kraamile ostsime veel piimatooteid (enne ikka veendudes, et need oleksid Ukrainas toodetud) ja rohkelt Ukraina maiustusi. Oma suureks üllatuseks avastasin, et seal müüakse sefiiri, marmelaadi, pastilaad ja muid imehäid maiustusi, mida kahjuks enam Eesti poodidest saada pole. St, mingid ersats-variandid vedelevad küll lettidel, aga need maitsevad nagu plastiliin või hunnik keemiat. Hiiglaslikust magusaletist ostsime kohe kaasa head ja paremat. Kas ma pean mainima, et need olid imeodavad? Ilmselt mitte, pole mõtet suud vesiseks ajada. Poest sõitsime koju ning asusuime asju pakkima. Pakkimine oli üsna vaevaline, sest asju oli juurde tekkinud ning kommikoguste mahutamine näis tõelise Heraklese vägiteona. Kotilukk klõpsatas aga kinni ning nii sai rahulikult magama minna. Kaisa ja Kaidi jäid veel kooki tegema ning gaasipliidiga möllama, aga mina olin väsinud ja suikusin unne.
Järgmisel hommikul äratas Kaidi meil kohvi ja võileibadega, aga hommikune meeleolu oli tavapärasest veidi melanhoolsem. Oli ju minekupäev ning kuidagi ei tahtnud ära minna. Pärast viimaste asjade kottisurumist  hakkasime minema lennujaama poole. Hiiglaslike kottidega liikumine oli raske ja nende ühest rongist teise tõstmine vaevaline, nii et olin vahepeal täitsa hädas. Õnn, et Kaidi mul asju treppidest üles-alla aitas kanda. Vaksalis (mis meenutab hiiglaslikku mesilastaru) toppis Kaidi meid lennujaama viivasse bussi, luges bussijuhile sõnad peale, et see meid õiges kohas välja viskaks ning jättis meiega hüvasti. Lennujaama jõudsime aegsasti ja lennusõit möödus viperusteta. Olemegi tagasi kodumaal.

Ilmselt saan kõige parema kokkuvõtte reisist teha alles homme, kui olen veidi mõtteid korrastanud, aga juba praegu võin öelda üht, mida mõtlen iga kord suurlinnas liigeldes. Nimelt ei suudaks ma elada metropolis, sest ma ei taluks ummikutes istumist ega seda ajakulu, mille tekitab linna saamine. Seda olen ma mõelnud nii Berliinis (kus linnasõit võttis aega 1,5 tundi), Pariisis (kus ummikutes võis istuda pool päeva) kui ka nüüd Kiievis (kus Kaidi juurest linna tuli tunniga). Tallinn on mõnusalt kompaktne, kus põhilised kohad on käe-jala juures ning siinsed ummikud ei vääri ummikute nime. 

Ilmselt tuleb varsti ka tagasivaade ja kokkuvõte ununenud asjadest, aga praegu jäägem nägemiseni!

Kommentaare ei ole: