09 märts 2013

Kuidas me Kiievit vallutame

1. päev

Alati olen ma igatsenud ajas rännata ja just eriti tagasi. Tulevikku näen ma kunagi nkn, ja pealegi vähemalt praegu ei tundu see eriti huvitav. Eile see mul peaaegu õnnestus. Kiievis ringi vaadates on selline tunne, nagu oleks sattunud ajas ca 15 aastat tagasi. Otse loomulikult mitte halvasti mõeldes - kogu see elu on omamoodi võluv. Aga kõigest nüüd järgemööda.
Lennusõit kulges üle ootuste kenasti. Ei olnud viivitusi ega pagasiga jamamist. Ainult Kiievisse  jõudes oli Kaisal väike vahejuhtum, sest passikontroll ei uskunud, et see kapsastunud voldik on tõesti pass. Õnneks sai ka tema kontrolilist läbi ning seejärel olimegi ametlikult Ukraina pinnal. Esmalt oli vaja aga meie ööbimispaika jõuda. Kaidi oli kenasti vastu tulnud ja suunas meid kohe bussi peale, mis meid linna viiks - sinna oli 35 km. Bussiaknast oli vaade üpris trööstitu ja hall. Ega me eriti muidugi tähelepanu aknast välja ei suunanudki, vaid mulisesime ja vahetasime muljeid, mis on Eestis uudist, mis on Kiievis toimumas. Buss oli üsna täis kiilutud ja inimesed aeg-ajalt lihtsalt hüüdsid bussijuhile mingeid asju (ilmselt, kus nad maha tahavad minna) ning bussijuht hüüdis midagi vastu. Saime ka kohe kogu bussirahva huviobjektiks - mitmed arutasid omavahel, kust me pärit olime või siis vaatasid ilmse huviga. Kesklinna jõudes oligi aeg harjuda suurlinnaeluga: väga palju rahvast, lärmi, tänavakaubandust jne jne. Et oli naistepäev, siis paljud käisid ringi läikpaberisse pakitud lillekestega ning lilleputkasid oli igal pool. Üleüldse on Kiievis väga palju putkasid, suisa ridadena, kus müüakse kõike võimalikku alates riietest lõpetades pirukatega. Tänavate seisukord on küll veidi parem, kui Tallinnas praegu, aga torkab silma tugev kontrast suurte ja uhkete autode, mis seal ringi vuravad, ja prügiste tänavate vahel. Bussipeatused on enamasti kaetud konidega ja muu jamaga. Prügikaste eriti ei ole, nii et väga pole ka imestada. Meie tulime maha vaksali juures, kust plagasime kohe metroo peale. Metroo on odav ja kiire ning käib väga tihti. Kas ma mainisin, et rahvast on seal palju? No igatahes, Tallinnaga pole see rahvahulk absoluutselt võrreldav. Kui seal kellegi ära kaotad, siis on ta kadunud ka. Õnneks meie jäime ikka kokku ning kui olime metrooga nii palju sõitnud, kui saime, istusime trolli peale. Trollid on samasugused nagu Tallinnas, võib-olla vaid veidi rohkem räämas. Istmepolster on ka katki lõigatud enamasti. Vahele pean aga mainima, et inimesed on jube sõbralikud, eestlasele kohe harjumatu. Kui oma suure pagasiga trollis ukerdasin, pakkus kohe üke mees abi ning pärast suunas Kaisa tähelepanu mu mahakukkunud mütsile. Üleüldse sellist hoolivust oli rohkem märgata, kui Eestis. Ma ei usu, et Kiievis oleks võimalik selline tavaline Tallinna stsenaarium, kus bussis inimesed teisi ahistavad ja siis teised teesklevad, et neid lihtsalt pole seal. Armas! Saime aga oma kodinatega trollist välja ega kaotanudki midagi ära.Olimegi kohal Kaidi elukohas, Vatutinal. Tegemist on elurajooniga, mis veidi meenutab Lasnamäed, aga pole nii suur. Trollipeatus oli maja ees ning seal oli ka rohkelt erinevaid putkasid, mille sisuga me tutvuma ei jäänud. Küll aga püüdsid mu pilku kohe neli kõrget maja, mida sinnasamasse ehitati. Uurisin ka Kaidilt, et mis need siia tulevad ning Kaidi ütles, et neis lõppes ehitus 20 aastat tagasi ning nüüd need lihtsalt kummitavad seal tühjana. Kurb vaadata, sest need pooleliolevad majad tunduvad üsna kenad ja perspektiivikad. Selliseid maju pidi aga kogu Kiiev täis olema. Järgnevate tundide jooksul ka veendusime selles. Esialgu läksime aga Kaidi juurde. Kaidi eelneva kirjelduse järgi, kui must ja segamini seal on, ootasime me midagi väga hullu - umbes korterit, kus vett tilgub laest, tapeet koorub ja mööbel kukub iga hingetõmbe peale kokku. Tegelikult oli aga tegemist mõnusa ja armsa korteriga. Kohe nägime ka Vasjat, kes tõesti on nii tagasihoidlik, kui kuulnud oleme. Meie, naistekarja, sissetungimise peale ta vaid mühatas ja läks ruttu minema. Meie tutvusime korteriga, viskasime asjad ära ning suundusime poodi. Poest pole midagi eriti rääkida. Väga sarnane Eesti poodidega, ainult et asjad on oluliselt odavamad. Vett ostsime ka, sest Kiievis nimelt ei tohi kraanivett juua (mulle just meenus, et ma tegin seda siiski ...), kuna see on äärmiselt kahjulik ja üsna mürgine. Jah ... ma loodan siis, et ma ikka elus olen pärast Kiievit. Kuna ma üldiselt joon väga palju vett ja enamasti otse kraanist, siis saab mul selle sisseharjutamine, et kraanist vett ei joo, raske olema. Kaidi juures kokkasime veidi, mängisime kassiga, sättisime ennast valmis ning asusime uuesti teele. Vahepalana mainin, et kuigi Kaidi korter oli armas ja ilus, siis trepikoda polnud seda teps mitte. Kui uksest välja tulime, siis jalutas meile süüdimatu näoga üks mees vastu, suits hambus. Korrus allpool pidasid noored ukrainlased pidu, joogid, suitsud, särgid, värgid. Sealjuures olid nad väga viisakad ja soovisid meile head naistepäeva. Lift oli ka rappuv ja kriuksuv, nii et otsustasime sellega väga mitte sõita. Õhtul oli meie suunaks Kiievi teises otsas asuv hotell-sanatoorium, kus pidi toimuma mingi vabatahtlike projekti pidu. Tee sinna oli pikk ja aeganõudev - pidime sõitma bussi, kahe metroo ja maršrutkaga. Maršrutkad meenutavad veidi meie kunagisi marsruuttaksosid, aga on veidi suuremad ning meenutavad väljaspoolt kollaseid ringivuravaid palle. Seal kindlaid peatusi eriti pole ja kui sa õigel ajal ukse juures pole, võid lihtsalt avastada, et su peatusest on mööda sõidetud. Selle metroopeatuse juures, kui oma maršrutkat otsisime, oli ilmselt nende kogunemiskoht, sest see rivi oli lõputu. Ühel pool putkad, teisel pool maršrutkad ja vahepeal inimesed, kes samuti õiget sõidukit otsivad. Vahva oli seal pimedas niiviisi jalutada. Lõpuks leidsime oma maršrutka ja mis kõige parem - see sõitis täpselt hotelli ette. Ehk ei pidanudki mööda pimedat Kiievit ringi ekslema. Olgu etteruttavalt öeldud, et see rõõm oli ennatlik. Hotell asus üsna inimtühjas kohas. Ümber oli küll maju, aga väljas ei tundunud vähemalt esmapilgul hingelistki. Kuna me aga avastasime, et oleme unustanud alksi kaasa võtta, läksime kohalikku poodi otsima. Ainus ehitis, mis meenutas poodi, oli suletud, nii et läksime kõrvalasuvasse baari, et sealt infot küsida. Baar oli tore - hääääästi pisike, paari laua ja tooliga, millel konutasid ilmselt kohalikud joodikud. Loomulikult saime ka seal naistepäevaõnnitlusi. Kahjuks aga mitte veinipudelit, nii et otsisime edasi. Tee, mille lõpus pidi baaritöötaja juhiste järgi pood olema, oli pikk, pime, tühi ja ei kutsunud üldse edasi astuma. Ka poodi ei tundunud kusagil olevat. Vaid paar hulkuvat koera piilus meid tee äärest. Mingil hetkel jõudsime veidi rohkem asustatud kohta, kus oli paar maja ja hunnik garaaže, aga poodi ei kuskil. Olime lootust kaotamas ja mõtlesime, kas me tõesti tulime selle pika ja vaevarohke tee mõttetult, aga tunneli lõpus oli siiski valgus. Kohalik noortekamp näitas meile üht ubrikut ja teatas, et seal ongi pood. Ennäe imet, oligi! Imepisike küll, aga täitis oma eesmärgi. Müüdavaks kaubaks oli valdavalt alkohol, aga kuna tahtsimegi veini, siis olime väga rõõmsad. Veinid ja üldse kogu alkohol on väga odav ja hea. Ostsime Ukraina veini, millel oli peal ilus silt ja mis maitses ka jube hästi. Pean meeles pidama, et selle ikka kaasa võtaksin ka. Tagasitee oli palju lõbusam ning siis vestlesime teemal, miks Eestis ikka ööelu nii hilja algab. Hotellis tutvusime ka teiste vabatahtlikega, kes olid pärit kõikvõimalikest erinevatest riikidest. Üks Armeenia poiss tahtis meiega väga vestelda ja paljud käisid ikka küsimas, kas me oleme ka Eestist - mis oli mõnevõrra kummaline küsimus, arvestades, et Kaidi ütles, et me oleme õed. Armeenlane hakkas pärast lunima, et me ikka ööseks jääksime sinna hotelli, kuna siis oleks nii palju lõbusam. Hotell oli nõukogudeaegse remondiga ja meenutas veidi õudusfilmidest tuttavaid kohti. Vilkuv valgus, kottpimedad ruumid, tühjus, veidi väsinud mööbel ... Personal oli see eest väga vastutulelik ja armas. Nad ei teinud teist nägugi, kui üks Poola poiss, kes kõigile kogu aeg viina tahtis kallata, muusika põhja keeras ning kõik tantsima hakkasid. Üks valvur tuli suisa korraks kaasa tantsima. Tants ise meenutas veidi klassiõhtut, kus kõik tantsivad ringis ja lõbutsevad. Peol oli ka üks jube armas Moldova poiss, kes alguses oli kusagil mujal (ainult siis nägime teda, kui Kaisaga keldrisse üritasime minna ning ta ütles, et seal pole midagi huvitavat) ja pärast tuli ka saali ja hakkas kitarri mängima. Väga ilusti. Armeenlane, kellel oli ilmne jututuju, rääkis, et ta olevat iga õhtu kitarri mänginud ja laulnud. Tšikid istusid ringis ümber selle moldolase ning vaatasid armunud nägudega. Pole ka ime - kellele ei meeldiks kitarri mängiv ja laulev kutt? Kaua me seda aga nautida ei saanud, sest pikk ja väsitav päev oli teinud oma töö ning tahtsime väga magama minna. Me ei allunud ka armeenlase aina härdamaks muutuvatele palvetele, et me ikka sinna jääks, kuna nii palju lõbusam oleks. Kaidi otsustas, et jääb sinna, kuid tellis meile takso. Taksodega on see hea asi, et nad ütlevad sulle juba telefonis, kui palju sõit maksma läheb. Ja see on odav! Meie sõit, mis kestis ca pool tundi, maksis lõpuks 72 grivnat (7,2 eurtsi). Koju jõudsime kenasti ja turvaliselt ning kuna avastasime, et trepikojas toimub ikka mingi pidu, siis läksime liftiga üles seekord. Õnnelikult kodus ja esimene päev oligi läbi.

Kommentaare ei ole: