11 märts 2013

Kuidas me Ukrainat vallutame vol3 ehk jõulud Kiievis

Kolmas Kiievipäev algas kenasti. Öösel saime kõik ennast mõnusalt välja magada ja hommikul kohvitada. Olime veendunud, et Vasja on taas meie eest põgenenud, sest korter oli surmvaikne ja kui ukse taga lasid kaks meest uksekella, ei ilmunud teda kusagilt välja. Sisse me neid ei lasknud, sest me olime veel ööriietes ja pealegi liigub koridorides tõesti igasugust rahvast. Hiljem aga selgus, et Vasja ikkagi oli kodus, aga varjunud oma tuppa, kus ta püüdlikult teeskles, et teda ei eksisteeri. Kummaline küll, aga me ei lasknud ennast sellest segada, sest meie päevaplaan nägi ette muud kui kodus konutamist. Seekord seadsime sammud Kiievi teise otsa et avastada suurt turgu. Enne, kui asun asja kallale, tutvustan veidi Ukraina hindu, sest enamik, kes on mulle siia kirjutanud, ei tunne huvi selle vastu, mida me siin teeme ja kus käime, vaid selle vastu, palju miski maksab. 10 grivnat on üks euro, nii et arvutage ise, ma panen siia hinnad nüüdsest vaid grivnades. Metroosõit maksab 2 grivnat, trollisõit 1,50 grivnat, vahel, kui on lukstroll (ma tõesti ei tee neil vahet), on ka troll 2 grivnat. Kaks viinapudelit maksid eile kokku 50 grivnat, lõuna (borš ja sibulapirukas) 20 grivnat. Põhimõtteliselt on siin toiduhinnad väga madalad ja väljas söömine taskukohane ka meiesugustele vaesetele tudengitele. 
Aga jätkame siis. See hiigelsuur turg asus kandis, mis oli umbes 20 aastat ajast maha jäänud. Ma ausalt tundsin, et olen teinud ajas tiigrihüppe tagasi. Tänavad olid hallid ja veidi mustad, suur turg ise koosnes erineva suurusega putkakestest. Oli suuri halle kui ka pisemaid putkasid. Tegemist oli siis põhiliselt riideturuga. Euronõudeid taga ajama hakata oleks olud täiesti mõttetu. Mõne riidekuhja peal külitas müüja ise, mõne äärde oli sätitud kellegi pooleldi söödud lõunasöök. Riided ise olid kusjuures väga korralikud ja - kas ma pean mainima - väga odavad. Kaisa leidis endale mantli - 150 grivnat - ja Kaidi kampsuni - 15 grivnat. Mina oste ei sooritanud. Ma kujutan ette, et kui mõni lääneeurooplane oleks sinna turule sattunud, oleks ta šokist nutma hakanud, aga kuna meie oleme nõukaaegse kasvatusega naised, siis meie vaatasime kogu toimuvat huviga ning sukeldusime kohe kaubandusse. Algused olid putkad väiksemad ja müüjad ilmselgelt ukrainlased. Mõned küll hüüdsid meile midagi arusaamatut, aga eriti ligi ei tikutud. Mida edasi, seda suuremaks läksid müügikohad ja pealetükkivamaks inimesed. Pahaaimamatult jäime Kaisaga üht kassi, kes üle riidekohjade patseeris, imetlema, kui meile lendasid ligi paar türklast (või olid nad muust rahvusest), kes meile algselt kassi tahtsid maha müüa ning hiljem Kaisalt tubakat - nende arvates ilmselt küll kanepit - osta. Lisaks sattusid nad elevile, kui kuulsid, et me räägime inglise keelt. Targu otsustasime sealt eemalduda. Ilm oli aga vahepeal omandanud väga ebameeldivad mõõtmed, väljas sadas tihedat lörtsi, puhus vinge tuul ja kogu olemine hakkas rõskeks kiskuma. Ma ei tundnud oma sõrmi ja olin vahepeal veenudunud, et nina on maha kukkunud. Seega otsisime üles koha, kust saaks kohvi. Alguses läksime ühte marketisse, kust küll kohvi ei saanud, küll aga oleksime me saanud endale sealt rohkelt igaguguse tegumoega pulmakleite. Näiteks üks kleit oli täiesti läbipaistev ja üks oli tehtud laste kombekamaterjalist. Et aga abiellumisplaane meil polnud, otsisime edasi ja leidsimegi nurga tagant ühe veidi räsitud välimusega kohviku. Kohv oli seal aga mõnusalt kange ning teenindaja väga sõbralik ja viisakas ega pahandanud ka, kui me putkast kaasa ostetud vahvlid laua peale laotasime. Teenindaja küsis kohe, kas me oleme sakslased, aga pidime teda kurvastama, et hoopis eestlased. Imelik pakkumine, sest seekord me ei rääkinudki omavahel saksa keeles. Vahel me nimelt harrastame seda, aga pigem siis Eestis. Kohv joodud, läksime tagasi metroo peale ja sõitsime kesklinna. Vahepeal oli lumesadu tugevnenud, nii et leidsime kolmekesi üksmeelselt, et enne jalutamist tasus võtta üks mõnus lõunake ja soojeneda veidi. Kaidil oli tekkinud ka väike nohu, nii et pikem patseerimine poleks olnud hea mõte. Metroopeatuse ligidal oli järjekordne Puzata Hata, nii et läksime sinna. See Puzata Hata oli suurem ja meenutas restorani. Toidud on seal tõeliselt head, nii et soovitan kõigil, kes Kiievisse satuvad, kindlasti sinna sööma minna. Kuna olin juba enne sõitu mõelnud, et tahan kindlasti proovida erinevaid Ukraina roogi, siis seekord sai mu valituks borš. See oli imehea ja arvatavasti ma ei taha enam kunagi Eestis tehtud borši süüa. Hind oli taas naeruväärselt väike. Lõuna tehtud, hakkasime otsima suveniiriputkasid, kuna mulle oli antud kindel käsk tuua kaasa Ukraina nukk ja lipp. Kiievi tänavad polnud vahepeal tasasemaks muutunud ja seekord pidime hakkama ronima mäest üles. Tee oli järsk ning üsna rutti kadus eelnev külmatunne.  Ilm oli endine ja seetõttu oli enamik suveniiriputkasid juba suletud (mis oli imekspandav, sest nt turul müüdi tomateid ja muidu köögivilju nii, et need olid lumega kaetud). Ühe aga leidsime, mis oli lahti ja kust saime lipu ostetud ja veidi isegi hinda alla kaubeldud. Lisaks astusime sisse Andriivski kirikusse. Õigeusukirikule omaselt oli see rikkalikult ehitud nii seest kui ka väljast. Enne olin uurinud ka Kaidilt, kas Kiievis üldse luteri või katoliku kirikuid on ning ta küll ei teadnud ühtegi. Kõik Kiievi kirikud on võimsad ja uhked ning suures enamuses helesinist värvi. Peakski tegelikult uurima, miks. Kirikus istudes oli tunne, et käes on jõulud - väljas sadas lund ja sees põlesid küünlad ja oli mõnusalt rahulik. Ei tahtnudki kohe ära minna. Pärast mõnda aega istumist aga hakkasime siiski uuesti mäest üles ronima, et jõuda kesklinna. Teele jäi ka üks vahva kassipark. Selle olevat loonud üks miljonär, keda olevat häirinud linnavalituse plaan, luua tema akna alla parkla. Seega ostis ta maalapikese ära ja lõi sinna pargikese. Park näeb välja nagu muinasjutumaa, seal on palju väikeseid pingikesi, vahva kujuga prügikaste ja kassikujusid. Kunagi, kui suvel Kiievisse tagasi tulen, kavatsen sinna tagasi minna, et parki ikka täies ilus ja valguses näha. Edasi läksime kesklinnast läbi ja maandusime ühte kohvikusse. See kohvik oli ebaukrainalikult trendika sisekujundusega ja täis alaealisi, kes pidevalt väljas suitsetamas voorisid, nii et kogu aeg voolas sisse külma õhku. Kohvikusse laekus mingil ajal kolm Ukraina tšikki, kes olid nii üleslöödud ja sellistel kontsadel, et me tundsime ennast nende kõrval meestena. Paar kõrvalpilku nende poolt andsid ka kinnitust, et me peamegi ennast nii tundma, sest kuidas me ometi saime kodust välja tulla me 20 cm kontsade, miniseelikute ja meigita. Selliseid bimbosid liikus üleüldse linnas päris palju ringi. Minul tekkis vähemalt küsimus, kas neil muule ka üldse aega jääb, kui oma välimusele? Vaevalt nad üldse tööl käia jõuavad. Igatahes, kui me olime oma kohvikutšilli lõpetanud, läksime Maidani (peaväljaku) alla kaubanduskeskusesse. See oli tõesti hiiglaslik ja väga peen. Lisaks leidsime sealt Montoni poe ning kuna eestlastena tundsime teatavat omandiõigust, siis sadasime sinna sisse, et ikka kontrollida, kas on õige kaup ja õiged hinnad. Kaubanduskeskus ise oli mitmekorruseline ja meenutas veidi Rocca keskust. Poed olid enamuses samad mis Eestis ja hinnad ka. Poodide lahtiolekuajad ei pruugi aga vastata sellele, mis on kirjas uksel. Näiteks üritasime sisse tungida ühte käsitööpoodi, aga isegi pärast pikemat ukse lõgistamist ei saanud me sinna sisse. Sulgemisajani oli aga u pool tundi aega. Sinna peab aga kindlasti tagasi minema, sest akna peal peibutas üks ilus Ukraina mustriga pluus. Kuigi meil oli algselt plaan minna Lavrasse igavese tule juurde, siis otsustaime selle edasi lükata, sest kell oli palju ja Kaidi nohu ägenes iga hetkega. Seetõttu sõitsime metrooga Olympiiskasse, läksime seal poodi ja siis koju. Algne plaan, teha õhtul külmkapis olevatest ülejääkidest kooki ja seda pärast Vasjale Eesti koogina serveerida, aga luhtus, sest olime liialt väsinud ja otsustasime kulutada need paar tundi hoopis põnevamalt, ehk siis klatšida kõike ja kõiki, keda teame. What a joy!

3 kommentaari:

ulvi ütles ...

katoliku oli Kiievis kindlasti ja siis olid erinevad õigeusu omad - kuskil selle turu ümbruses, kui ma õigesti mäletan

ulvi ütles ...

jeebus - kui ma seda nüüd Lviviga segi ei aja, vbla oli hoopis Lvivis

Madlike ütles ...

Ma usun, et mõlemas on, nii Kiievis kui ka Lvivis, aga oluliselt vähem ja ega neid eriti näha pole. St meie ei näinud ühtegi, kuigi kolasime ikka väga palju ringi.