30 aprill 2013

Kiire

Viimasel ajal ja seda eriti pärast Daniel Pennaci teose "Nagu romaan" läbilugemist olen aina enam ja enam hakanud täheldama seda, kui kiiresti kõike saada tahetakse. Oleks see nii vaid moe ja tehnoloogiaga, kus juba pea kõik tahavad - mulle arusaamatutel põhjustel - ajast ette joosta ja kõik eelnev kohe uue vastu vahetada, aga kiiresti tahetakse saada/omandada ka teadmisi, tundeid ja kogemusi. Seega loetakse tsitaadiraamatuid ja vikipeediat, vaadatakse youtube'i, visatakse pilk peale ajalehepealkirjadele ja arvatakse, et see ongi kõik, mida teada vaja. Milleks õppimine, milleks millessegi süvenemine? Nett annab ju kõik vastused! Raamatute lugemine – kellel selleks veel aega on? Palju konsentreeritumalt saab inffi ju raamatublogidest, tsitaadikogumitest ja – meie kõigi lemmikust, vikipeediast. Ilukirjanduse asemel vaadatakse filme (ma olen vist ainus, kes enne raamatu põhjal tehtud filmi vaatamist tahab läbi lugeda raamatu) ja teaduslike raamatute asemel vaadatakse populaarteaduslikke telesaateid. Iseenesest pole selline info-otsimine sugugi halb, aga kahjuks, kahjuks, kahjuks kaotavad inimesed sellise pealiskaudse teadmistejanuga kõige olulisema omaduse: kriitikameele. Kui ikka vundamenti all pole ja ainsad teadmised pärinevadki delfi teaduserubriigist, siis mõne tugevama tuuleiili peale kukub see tarkusemaja kokku.

Ikka ja jälle paneb mind imestama see, kuidas pole inimestel aega lugeda, aga aega FB-s passida on? Või siis pole raha, et raamatuid osta ja teatris käia, aga raha, et osta iPhone5 (ilmselt olen ma ajast juba valgusaastaid maas) on? 

Ühesõnaga, kuhu on kadunud terve mõistus ja kriitikameel? Miks on mul tunne, et uurimis- ja avastamisjanu on hääbumas, KUIGI tegemist on ju omesti ajastuga, kus see on eriti lihtsaks tehtud?

Eks ma jätkan võitlust tuuleveskitega ja tean, et jään vaid hüüdja hääleks kõrbes. Seda aga lihtsalt pean ütlema kõigile netiteaduritele, et Internet on küll tore koht, kust inffi saada, aga kas tõesti arvate, et keegi kontrollib selle sisu ja et seda võib võtta 100% tõesena?

25 aprill 2013

Aeg antud lugeda

Täna läksin endale kevadeks nahktagi ostma, kuna vana on juba omadega läbi, kuid pärast mitme poe läbikammimist jõudsin koju hoopis kahe raamatuga. Üsna tavapärane stsenaarium, sest riietepoodides ei suuda  ma eriti kaua viibida ning mingil hetkel, kui ahastus eriti suureks läheb, jooksen raamatupoe kaitsvasse rüppe ning unustan ennast riiulite vahele unelema ja raamatuid silmitsema. Üheksal juhul kümnest väljun mõne raamatuga ja riided, mida tegelikult ostma olin läinud, on unustatud. Halb harjumus - viis raamatut tagasi avastasin, et mul on uut raamaturiiulit vaja.

Aga mu vastumeelus riietepoodide suhtes on tingitud kahest asjaolust: a) tööpäev läbi vahin nkn riideid, kingi ja kõike-kõike muud, nii et vabal ajal ma seda teha ei taha; b) väga suurel hulgal kordadest, kui olen rõivaid ostma läinud, väljun poest tühjade käte ja masendusega, et ma olen absoluutselt ebastandartse figuuriga tänapäeva moe jaoks. Raamatupoodides on lihtsam: kui piisavalt kaua seal viibida ning mitte eneseabiraamatute ja kokaõpikute poole vaadata, leiab ikka midagi toredat. Täna saabusin siis koju Urmas Vadi romaaniga "Tagasi Eestisse" ja Daniel Pennaci teosega (ma ei tea, kas seda saab romaaniks nimetada) "Nagu romaan." Nüüd ootan põnevusega, et saaks neid lugema hakata. Vahet pole see nahktagi - riided ongi nõrkadele. 

Siia lõppu lisan aga tsitaadi Daniel Pennacilt, mis võtab suhtkoht kokku minu elufilosoofia:
"Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega."

Kui need läbi saan, on hea õnne korral oodata ka mõnd algelist arvustust.

20 aprill 2013

12 aprill 2013

Kuidas jõuda maailma otsa?

Maailma otsas on elu parem. Seal saab puhata, kõik on teistmoodi ja rutiinivaba. Nii tunduvad arvavat Andrus Kivirähi uue romaani "Maailma otsas" tegelased. Väikesed ja head inimesed, nagu autor ise neid kirjeldab. Tõesti, romaanis ei toimu midagi halba, kõik inimesed on üksteise vastu head, kutsuvad võõraid külla ning pakuvad süüa-juua ja lähevad ise appi, kui palutakse. Kui ka midagi halba hakkab juhtuma, siis tehakse lihtsalt nii, et seda pole olnud (konkreetne episood meenutas mulle vähemalt Marquezi raamatuid, ei teagi, millist neist). Ühesõnaga, inimesed elavad, teevad oma tavalisi toimetusi, naudivad väikeseid ilusaid hetki. Vahepeal saab küll mõnel tegelasel siiber oma praegusest elust ja ta mõtleb, et läheks maailma otsa, aga siis juhtub mõni väike tore asi ning elu loksub tagasi õigesse sängi ning jätkab rahulikku voolu. Suured sündmused, katastroofid ja kannatused jäävad sellest romaanist välja. Nagu ka elust tegelikult. Kui paljude meie elu ikka meenutab karusselli? Ikka loksume oma vanadel tuntud radadel ja oleme sellega rahul.

Selle kirjelduse peale oleks mina küll raamatu poodi jätnud ja otsinud hoopis lettidelt üles Keith Richardsi eluloo, kui autor poleks Andrus Kivirähk. Olles läbi lugenud pea kõik Andruse romaanid ja jutustused ("Liblikat" pole mul veel õnnestunud hankida, kui kellelgi on, siis võib mulle laenata), on mulle selgeks saanud põhjus, miks ta mulle nii väga meeldib. Asi pole selles, et tema kirjutistes toimuksid hullult põnevad sündmused ja valitseks pingeline õhkkond. Oh ei, pigem paelub mind see, kuidas ta oskab kirjeldada ka pealtnäha igavaid ja tühiseid asju nii, et sul on huvitav lugeda. Terve romaani "Maailma otsas" jooksul ei toimunud ühtegi mõrva, armumist, tüli või kaklust, aga ometi oli seda raamatut raske käest panna. Kui see mul eile läbi sai, oli hirmus kahju, sest tegelased olid saanud mu sõpradeks. Ka mina olen pärast tööd otsustanud, et ei taha veel koju minna, ning jalutan lihtsalt niisama ringi. Või siis oodanud kannatamatult tööpäeva lõppu, et minna koju ja lugeda "Idiooti". Ja kui mõne eriti hea raamatu olen läbi saanud, siis tahaks minna kasvõi mõne võõra inimese juurde ja sellest rääkida. "Maailma otsas" on selline raamat, mis jääb sulle pähe kinni ja tuleb meelde, kui mööda linna jalutad või tööl istud ja kohviautomaadi juurde lähed. Sellised lihtsad ja igapäevased juhtumised, mis raamatus ette tulevad, on olnud me kõigi elus. Unustada ei saa aga Andruse iseloomulikku stiili, millest on väga hästi aru saada, et ka talle meeldib maagiline realism, Bulgakov ja Marquez. Paremini tuleb see välja "Rehepapis" ja ka "Mees, kes teadis ussisõnu" oli sellest läbi kootud. Aga ka viimasest romaanist kumas see läbi ning andis kergelt kummastava varjundi. Mõnele ei meeldi see üldse, aga minu arvates on see just see, mis teeb Andruse kirjutised nii lummavaks.

10 aprill 2013

Miks mitte kasutada nutitelefone

Olukord elust enesest nagu ikka. 

Asukoht: Kuku klubi. Aeg: laupäeva varahommik, u kell 3.

Seisame Kaisaga keset Kukut ning arutame, kas minna kõikuma täistuubitud tantsuplatsile või seada sammud hoopis baarileti poole. Istekohti ei kuma kusagilt, nii et kõige meeldivam plaan - istumine ja jutustamine - on juba eos elimineeritud. Meie juurde astub üks meeldivalt vintis kutt, kes oli enne üritanud meie retrostiilis (tema enda sõnutsi) külgelöömiskatset teha ehk siis pakkuda, et teeb joogid välja. Seekord lähenes ta meile sama ettepanekuga, aga baarileti ees kulgev järjekord muutis ta veidi kõhklevamaks kui enne. Tema õnneks me keeldusime pakutavast joogipoolisest. Kergendatult jäi ta meie juurde seisma ning peas keerles juba uus plaan: saada telefoninumber. Enne oli ta rääkinud meile, kuidas ta oma naisega juba kaheksa aastat koos on olnud ja et ta on ikka väga korralik ega sebi võõraid naisi. Lihtsalt meie oleme nii ilusad ja toredad jne. Numbriküsimise hetkeks oli ta naise eksistents unustatud ning kui ma selle kohta küsisin, teatas ta mulle, et talle ei meeldi litutavad naised. Arusaamatuks jäi aga tõsiasi, miks ta baaridest minikleitides tšikke sel juhul sebimas käib. Kuigi numbri andmine mul plaanis polnud, leidsin, et miks mitte veidi kiusata ning küsisin hoopis, kas ta mu nime mäletab. Enne olin selle nimelt öelnud ja saanud tavapärase vastuse, kui harukordne see on. Otse oomulikult ei suutnud ta seda meenutada ja pakkus kõiksuguseid muid huvitavaid variante. Kui olin talle selgeks teinud, et mu nimi pole Merle ja ütlesin ka uuesti oma tegeliku nime, siis leidis tolleks hetkeks juba väga rõõmus kutt, et nüüd on loomulik jätk see, et ta saab mu numbri. Ootusärevalt võttis ta välja oma nutitelefoni ja .... Aaaaga kas ma mainisin, et ta oli meeldivalt vintis? Ja teadupoolest vintis inimestel ei püsi asjad väga kindlalt käes. Nii ka seekord, sõrmed vedasid alt ning telefon maandus põrandal. Oleks olnud tegemist tavalise telefoniga, poleks midagi hullu olnud, aga et see oli nutitelefon, siis läks selle ekraan katki ning samamoodi jäi katki ka numbriküsimine. Kui ikka telefon ei tööta, siis numbrit ei saa. Nii et sellest moraal: nutitelefon võib sebimisel karuteene teha.