22 mai 2013

Raamatutest

Mul on jube kahju, et "Kirjandusministeerium" nii harva eetris on, sest tegemist on tõelise kullavihmaga keset labast ja vaid skandaalidele orienteeritud telemaastikku. Olen sealt saanud nii mõnegi hea lugemissoovituse ja loomulikult ka suutäie naerda, sest tegemist siiski pole igava ja kuiva teadussaatega. Olen kuulnud nurinat, et saade olevat liiga pealiskaudne ja populaarteaduslik ja et seal visatakse liiga palju nalja ... ma ei tea, minu arvates ei saa elu liiga tõsiselt võtta. Huumor viib elus edasi ning pealegi jäävad naljakad asjad paremini meelde, kui igav loeng lugemise kasulikkusest. Väga tänuväärt saade ja iga kord, kui see lõppeb, olen veidi nukker, sest see kestab nii vähe aega ja järgmine saade on alles kuu aja pärast. Oleks hea, kui kirjandusest rääkivaid saateid oleks veel ja veel ja veel – ning need ei pea ilmtingimata olema vaid eesti kirjandusest. Ma küll ei kujuta ette, milline hea formaat tõmbaks inimesed teleri ette ja saadaks kohe pärast saate lõppu raamatupoode läbi kammima, aga kirjandusmaailmas toimub nii palju põnevat, et kohe kurb on, et inimesed ennast sellest ilma jätavad. Mul endal on jube kahju, et ma ei jõudnud Prima Vistale (geograafilised probleemid seavad oma takistused), aga nüüd, kui Tallinna tuleb HeadRead, siis seal olen ma kohal nagu viis kopikat. Vähemalt pühapäeval, kui Kirjanike majas on väga huvitavad jututoad. Lähemalt siit: http://headread.ee/

Lugesin (tegelt juba ammu) läbi Hargla viimase kriminaalromaani ja ootan läbematult uut. Ma küll loen enne raamatu keskpaika jõudmist alati juba lõpu ära, et teada saada, kes on mõrvar, aga ikkagi oli põnev edasi lugeda. Lisaks veel on keskaegne olustik nii detailselt kirjeldatud, et on tunne, et kui vanalinna lähed, võid vabalt raamatutes toimunud sündmusi oma vaimusilmas näha. Siit vihje: HeadReadi raames toimub Tallinna vanalinnas Hargla kriminaalromaanide teemailine ekskurss, nii et kel mahti, minge! Ma ise olen siis Tartus kahjuks. Igatahes, viimases romaanis pole seda olustikukirjeldust nii palju, kuna tegevus toimub suurelt jaolt Pirital, kuid eelnevates romaanides nautisin ma kõige enam just neid kohti, kus kirjeldati söömaaegu, toite või muid olmelisi üksikasju. Kohti, mis tavaliselt vist edasi keeratakse. Lisaks tekkis mul pahatihti küsimus, kust võtab Hargla nende arstirohtude retseptid? Kas mõtleb ise välja või uurib kusagilt? Need on tõesti väga fantaasiarikkad, et kisuvad juba maagilise realismi valda. 
Ühesõnaga, üks mõnusalt värskendav ja ootamatute süžeepööretega romaan, mida on hea just suveajal reisile või randa kaasa võtta. "Sada aastat üksildust" selleks nt ei sobiks, sellesse pead süvenema vaikuses ja rahus, et täpselt aru saada, kellest nüüd jutt on. Aga sellest mõni teine kord.

Ja tsiteerides "Kirjandusministeeriumi": Kes loeb, see jõuab!

20 mai 2013

Juhuu, mu kaebekisa polegi jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes! Nädalavahetusel lubas üks inimene, kes oli lugenud mu üleskutset, tuua mulle Andrus Kivirähi "Liblikas", mulle oma raamatut laenata, kui ta selle läbi saab. Elu on jälle elamist väärt!


Nii et te kõik, kes te olite samuti valmis mulle oma raamatuid tooma, võite nüüd kergemalt hingata. Õnneks seni, kuni ma "Liblika" saan, on mul piisavalt lugemisvara, nii et tegemist jagub. Ja kunagi, kui ma oma moepolitsei-töö kõrvalt aega saan, kirjutan ka neist teostest.

16 mai 2013

Lühidalt

Täiesti juhuslikult (ma rootsi keelt eriti ei räägi) viisin kaks asja kokku ja avastasin, et Stockholmi kuulsa lastemuuseumi nimi Junibacken on eesti keeles Jaanikingu. Ning mis raamatust on Jaanikingu? "Madlikesest" otse loomulikult! Nii et kui seda külastate, siis mõelge mulle. Ja siis ka, kui seda raamatut loete. 

Mul pole eriti aega siia kirjutada, aga raamatukroonikasse pean lisama veel ühe raamatu: Maughami "Inimorjusest". Maughami stiil meeldib mulle väga. Kui keegi vähegi otsib lugemissoovitust, siis Maughami jutustused on lihtsalt kohustulikud.

08 mai 2013

Blondiini päevikud

Alustuseks mainin, et kuna olen siiski jätkanud nahktagiotsinguid, on mu raamaturiiul täienenud veel paari väga hea teose võrra. Praegu on mul pooleli Hargla romaan "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja", enne seda lugesin läbi teosed "Kevad saabub sügisel" (Mart Kadastik), "Koju" (Jan Kaus) ja "Tagasi Eestisse" (Urmas Vadi). Eest kirjandus on hea, midagi pole öelda. Põnevusega ootan HeadRead festivali. Olen küll enamus selle ajast Tartus, aga pühapäeval jõuan tagasi ja siis on Kirjanike majas nii mõnigi põnev esinemine.

Täna meenus mulle üks sügisene vahejuhtum, mis mul (õnneks) vahepeal ununenud oli. Vestlesin ühe oma väga hea meessoost sõbraga ja jutu keskele (ma vist olin rääkinud sellest, miks ma autojuhilube ei ole teinud) ütles ta: "Aga kas sa peeglisse oled vaadanud? Sa oled ju blond, loogiline, et sa autoga sõita ei oska."
Ehk siis see, et ma räägin kolme keelt, tean peast Newtoni seadusi, töötan kahel kohal korraga, käin koolis ning oskan lugeda-kirjutada-arvutada, on täiesti kasutu, sest ma olen Blond. Just suure tähega Blond, kellel aju on lihtsalt üleliigne ja kasutu asi, kuna ta nkn ei tarvita seda sihtotstarbeliselt. Kummaline ... ma olin sinnani arvanud, et me elame 21. sajandil, kus sellised stereotüübid on jäänud minevikku.
Otse loomulikult olin ma solvunud. Kes siis poleks? Eriti veel sellepärast, et ma olin sinnani arvanud, et see isik teab mind piisavalt, et mitte seda arvata. Hiljem aga hakkasin mõtlema (ka mul juhtub seda), et see on tegelikult jube ebaõiglane, et kui sa oled naine, kes veidi hoolitseb enda eest, kannad seelikuid-kleite ja kontsakingi ja lisaks sellele juhtud veel blond olema, oled sa automaatselt blondiin, rumal ja naiivne. Ja kui hakkad vastu vaidlema või satud nt teadma mingeid asju, mida need jube targad mehed ei tea, siis oled feminist. 
Lisaks meenus mulle ühe teise meestuttava mõtteavaldus, et naised tahavad mehi vaid raha pärast ja vahet pole need muud omadused – kui raha on, siis võib ta olla ka nilbe vanamees, aga peale läheb. Huvitav maailm, milles me elame ... mehed jaotavad naised kas blondiinideks või feministideks ning naised jooksevad vaid, dollarimärgid silme ees, suurema tengelpunga poole. Nagu selline ulmekoomiksi mõõtmed võtnud paralleeluniversum. Ma olin siiani arvanud, et eksisteerivad sellised üllamad tunded, nagu armastus ja austus, aga ilmselt olen täiesti valesti elanud. See on see ilukirjanduse kahjulik mõju. Ups ... blondiinid ju ei tohiks lugeda ... Nojah, eks ma olen siis feminist.

03 mai 2013

Eile viibisin ühel raamatuesitlusel Kuku klubis. Üritus ise oli tore, meeleolukas ja rahvarohke nagu sealsed üritused ikka, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sattusin nimelt ühte lauda istuma üsna suure seltskonnaga, kelle hulka kuulus ka kaks väikest last (alla 6 aasta kindlasti, täpset vanust ei tea). Kui nägin, et need lapsed istuvad meie lauda, ohkasin mõttes ja jõudsin juba mõelda, et nonii, enam siin küll mingit normaalset vestlust toimuda ei saa. Ma pole lapsevihkaja (võib tulla üllatusena), aga minu arust enamasti, kui mingi väike laps on seltskonnas, nõuab ta liigset tähelepanu, nii et sa ei saa ta vanematega normaalset vestlust arendada, kuna see titt segab jutule vahele, lisaks teevad vanemad mingeid imelikke nägusid, kui hakkad nt meenutama oma peokogemusi vms, ja kui lapsel igav hakkab, hakkab ta jonnima, süüa nõudma või kaob lihtsalt ära. Need lapsed aga olid nii rahulikud, vaiksed ja ei kartnud suuri inimesi, et ma olin väga üllatunud. Neil oli kaasas mingi mänguasi, millega nad tegelesid ja kuigi nad aeg-ajalt oma ema poole pöördusid ja midagi küsisid, sai nende ema rahulikult teistega juttu rääkida. Vahepeal (nt kui Epp mõnesid eriti värvikaid reisilugusid jutustas) olin ma täitsa unustanud, et meie lauas on mõned lapsed ka. Hiljem ma muidugi sain aru ka, miks need lapsed nii hämmastavalt normaalsed on – nende ema oli väga rahulik ja jutust tuli välja, et lapsed on harjunud seltskonnas käima. Minu arvates on täiesti normaalne, kui nt mingil koosviibimisel, mis pole mingi koomajooma, vaid inimesed lihtsalt joovad paar klaasi veini ja räägivad juttu, on lapsed kaasas või et kui on külalised, siis ei peksta lapsi teise tuppa, vaid lubatakse ka seltskonnas viibida. Ma mäletan siiani, kuidas ma täitsa pärdikuna õega Tartus igasugustel olengutel kaasas käisin ja kui põnev mul oli! Rääkimata siis igasugustest sugulaste sünnipäevadest, kus mulle nii meeldis nurgas istuda ja kuulata, mida inimesed rääkisid (seda harrastan ma siiani, rääkimine pole siiani mulle meeldima hakanud). Minu arvates on julm ja kasvatuslikult ebaõige lapsed ära saata põhjendusega, et see pole lastele sobilik või siis arvates, et laste kuuldes ei saa mingeid asju arutada. Loomulikult öö läbi kestvatele läbudele või klubidesse ei saa ega tohi lapsi kaasa võtta, aga muidu on ju väga hea, kui laps õpib seltskonnas olema, käituma ja kui veel vanemad enne räägivad, et teiste jutule ei segata vahele, on see äärmiselt kasulik. Palju hullem ju, kui vaestele lapsukestele on ainsaks seltskonnaks tema ema ja siis tolle umbes sama vanade pärdikutega sõbrannad, kes räägivad vaid lasteaiast, allergiatest, magusamittesöömisest ja sellest, millal ja kui tihti nende laps haige on. Ma küll ei mäleta, mida ma u viieaastasena mõtlesin, aga kui ma oleksin pidanud sellist kräppi kuulama, siis vaevalt ma praegu selline oleksin, nagu olen.