26 juuni 2013

Väike jalkauudiste vahepala

Kuigi sel aastal pole ei EMi ega MMi, ei pea spordinarkomaanid siiski võõrutusnähtude käes värisema, vaid saavad paar ilusat õhtut jalgpallile pühendada. Konföderatsioonide karikas on küll vaese mehe MM, aga kehval ajal käib kah, nii et kõik toredad inimesed: täna õhtul on 1. poolfinaal (Uruguai ja Brasiilia) ning homme 2. poolfinaal (Hispaania ja Itaalia). Esimeses poolfinaalis olen kahe käega Uruguai poolt ja teises ... kas ma tõesti pean seda ütlema? Eesti televisioon kannab seda kenasti üle ning iga lugupidav spordipubi näitab seda (loodevatavasti) ekraanilt ka. Nii et kui mõtlete, mida kolmapäeva õhtul pihta hakata, siis põgenege palavuse eest tuppa ja vaadake head jalgpalli.

Lisaks mõtlesin täna, et miks minna 2016. aastal EMi Pariisi vaatama? On ühinejaid?

24 juuni 2013

Jaanipäev

Selle aasta jaanipäev oli väga sarnane eelmisele: koht oli sama, inimesed olid peaaegu samad ja ilm õnneks ei olnud sama. Seetõttu tegin ka Kloogarannas oma esimesed ujumisringid sel suvel. Olin pea ainus, sest enamik eelistas seda kibekülma vett kaldalt vaadata. Üldiselt vastas jaanipäev kõikidele ühiskonna poolt kehtestatud tingimustele: oli lõke, alkohol, eesti muusika, rohkelt purjus inimesi, grill ja liiga hiline magamaminek, minu puhul kell 6. Hästi võtab kõik kokku ühe samal jaanipäeval viibinud inimese tänahommikune kommentaar:
"Ma arvan, et kõige parem on, kui me ei meenuta, mis eile toimus."

Õnneks on see nüüd läbi. Lisaks muudele toredatele juhtumistele sain vahva komplimendi osaliseks. Nimelt ütles üks meesterahvas, et ta ei tea ühtegi teist naist, kellel oleks nii lahedalt terav huumorimeel. Sedasama kordas ta mulle terve õhtu ja alkoholikoguse kasvuga kasvas ekspotentiaalselt ka sama komplimendi kordamise sagedus. 

Kui tants ja trall kõrvale jätta, siis kõige enam meeldis mulle jaaniööst see, kui ma hommikutundidel magamiskoti järele läksin ja avastasin, et taevas on pastellroosa ja kogu unne vajunud külake on kaetud hommikuvalgusega. Nii ilusa vaatepildi nimel tasus öö läbi lõkke ääres istuda küll.

20 juuni 2013

Tänase päeva stereotüüp

Kirjutasin Saksamaale ühte ehitusettevõttesse, et uurida ühe toote kohta ning küsida, kas nad seda ka Eestisse tarnivad. Sain kena vastuse, aga kirja oli alustatud, nagu ma oleks mees. Olgu, ma ei maininud oma kirjas oma sugu ja sakslased ei peagi teadma, et Madli on Eestis ürgnaiselik nimi, aga ikkagi – miks nad olid veendunud, et ma olen mees? Sest naised ei kirjuta ehitusettevõtetesse?

13 juuni 2013

Nii vahva, et kui inimesele antakse käsk leida normaalne reisikaaslane, siis ta helistab mulle. Ja siinkohal pole tegemist mingi kahtlase kvaliteediga sebimiskatsega (nagu vahel arvata võiks).

Raadiomajas
Vahepeale üks foto ka.

07 juuni 2013

Stereotüübid

Üldiselt ma ei ole kunagi teadlikult üritanud stereotüüpe murda. Elan lihtsalt nii, kuidas soovin ja mõned mu huvid on "mehelikumad", mõned "naiselikumad". Näiteks praegu hakkan vaatama jalgpalli (mõne jaoks äärmiselt mehelik tegevus), kuid enda kõrvale oled ladunud oma 31 kleiti (naiselik omadus omada nii suurt hulka riideid). Täna aga hakkasin vaatama stereotüüpide kohta käivaid videoid ning pärast seda ka mõtlema, kui palju ma soolist diskrimineerimist ise näen ja tajun. 
Esimesena meenusid mulle raamatupoed. Nimelt seepärast, et kui ma enne jõule oma tavapärasele raamatupoeringile läksin, siis hämmastas mind see, et naistele mõeldud raamatukuhjas olid ainult ja AINULT kokaraamatud, eneseabiraamatud ja heal juhul mõni aforismikogumik. Ausalt öeldes ei suudaks ma isegi kõige parema tahtmise juures sellisest valikust mitte midagi leida. Seega suundusin poistele mõeldud leti juurde, kus olid põnevad seiklusjutud ja ajalooraamatud. Palju parem. Miks selline jaotus tehtud on, aru ma ei taipa. 
Teisena natukene isiklikum asi, nimelt on aina enam ja enam hakatud mulle vihjama, et viimane aeg oleks laps saada. Ehk nagu lapsesaamine olekski naise ainus ülesanne siin elus. Ja kui ma julgen vihjata, et ma ei taha veel, mul on töö, kool ja muud huvialad, siis ma näen pahakspanevaid pilke ja näen, kuidas inimese (kusjuures, mehe enamasti) pea kohale tekib mull, kuhu sisse on kirjutatud: "Mis naine see veel on?" Aga sellele, et vb tahan mina ka karjääri teha ja maailmas ringi vaadata, või lihtsalt sellele, et mu elueesmärk pole laste saamine, ei mõtle nagu keegi. Mitte et ma arvaks, et laps takistaks midagi. Ma lihtsalt arvan, et kui ma lapse saan, peab see tulema mu enda soovist, mitte sellepärast, et kell tiksub, ühiskond nõuab vms.
Sellest, kuidas mu juuksevärv igasuguseid kummalisi mõttekäike inimestes tekitab, olen ma juba kirjutanud. Tööl ma õnneks ei taju mitte mingisugust diskrimineerimist, sest meil on pea kõik naised. Väga ilusad, targad ja edukad naised. Kui ma oma tutvusringkonnas ringi vaatan, siis siin on väga vähe tahketele stereotüüpidele alluvaid naisi. Samas kohtan ma ka sellist suhtumist (sellest kirjutas ka mingis naisteajakirjas mingi mees), et õigusi tahetakse, aga samas jooke võiksid ikka mehed välja teha. Jookide väljategemine on üleüldse keeruline teema. Kui ma mees oleks, siis ma ilmselt oleks väga segaduses. Mõned naised solvuvad, kui neile pakkuda joogi väljategemist, arvates, et ilmselgelt tahetakse neid voodisse vedada. Mõned aga arvavad, et oled ilge mats, kui sa välja ei tee. Mida see vaene mees siis tegema peaks? Ja kui tal juhuslikult pole ka kõige kõrgem palk ning ta satub selle viimase tüübi peale, siis mul on sellisest mehest tõeliselt kahju. Ühesõnaga, selliseid väänatud stereotüüpe kohtan ma üsna palju.
Selle üle, mis on kellele stereotüüp ja mis sooline diskrimineerimine, võiks ka lõputult vaielda. Mina nt ei tunne ennast ahistatuna, kui ma kleite kannan, kontsadel ringi tipin või juukseid pesen ja ennast meigin. Mõned aga tunnevad ja annavad kaebuse sisse, kui mõni mees neid uksest sisse laseb või autokastist alla aitab. Samas ma tunnen kerget soolise diskrimineerimise hõngu, kui ma näen kõrvalpilke, mis saabuvad, kui ma õllega pubis jalkat vaatan. Või kui (see on tulnud kusjuures naiste poolt) mind vaadatakse imelikult, kui ütlen, et mulle ei meeldi süüa teha ja selle asemel eelistan toimetada mõnd autovaruosateksti. Õigemini sellise jutu peale kohtan ma kaastundlikke pilke ja mentaalseid õlapatsutusi. Naiste poolt, muide. 
Kokkuvõttes ei saa minu arvates lahterdada väga paljusid tegevusi, omadusi ja töid mehelikeks ja naiselikeks, kui need erinevused pole just tingitud vastava soo füüsilisest eripärast. Fakt on see, et isegi kui ma jõuan tõsta mööblit, diivaneid ja raskeid kaste, siis naisena pole selliste asjade tõstmine eriti tervislik. Küll aga ei saa ma aru, milline füüsiline eripära sunnib mind nt kokkama või majapidamistöödele?

Reisiplaanid

Ilmselt ma pole veel maininud, aga sel suvel ootab mind ees üks väga vahva reis, mis viib Šveitsi, Saksamaale, Tšehhi, Itaaliasse, Rivierasse ja Monacosse. Nii vahva – ja lisaks saab veel Valge Mäe otsa ronida, mida ma ka kohe kindasti teha kavatsen.
Enne seda aga naudime suve. Siinsed ilmad on tõeliselt troopilised, nii et kõik vingujad, kes talve läbi soigusid, kui õudne ikka Eesti kliima on, peaksid nüüd rahulikud olema. Või siiski? Juba olen kuulnud väljaütlemisi teema, et jaanipäev on kohe käes ja varsti suvi läbi. Wtf? 

Tähendab, alati kui ma sellist vingu kuulen, lähen ma hullult kettasse ja hoian end vaevaga tagasi, et mitte midagi halvasti öelda. Sama tunnen ka siis, kui mingid ilma hariduse ja oskusteta inimesed kurdavad, miks neid eesti tööturul pudrumäed ei oota. Enne vingumist võiks mõelda, äkki saab ise midagi ära teha.