29 juuli 2013

Tarbimisvaimustus

Ma ei ole ennast kunagi pidanud eriliseks ökoinimeseks. Ma ei sorteeri prügi ega käi ökopoodides, samamoodi pööra ma erilist tähelepanu orgaanilisele toidule või muule, mis ökolaste arvates A ja O on. Mind ei sega ka sellised inimesed, kuni nad mulle mu elustiili ette heitma ei hakka. Küll aga häirivad mind nii kohutavalt juba oma eksistentsiga need ökopeded, kes sõidavad oma džiipidega mööda ökopoode, pildistavad sealt ostetud kreeme ja kaerahelbeid ning laevad need kohe FB-sse üles. Lisaks ei jäta nad kasutamata võimalust seltskonnas oma söögiharjumustest rääkida ning mainida iga basiilikulehe juures "Ah, ma kasvatan oma maitsetaimed/porgandi/tomatid/kartulid ise aknalaual. Sa mitte? Issssssand? Kas sa ka tead, mis saasta poodides müüakse?" Ning järgneb vikipeediast loetud tekst e-ainete kahjulikkusest ja geneetilisest muundamisest. Kui sa juhuslikult julged ketšupit või viinereid või Coca Colat tarbida, saad teada, et sa sured just sellepärast, et sellist jama tarbid, 50 aastat varem kui tema. Millegipärast on need ökopeded kurdid, kui mainida neile, et maasturiga sõitmine on keskkonnale palju kahjulikum kui sinu pakk viinereid. Ja kui küsid, kas selline ökoelu laieneb ka näiteks üldisele säästlikkusele, nt elektri, vee, rõivaste ja tehnika väiksemale tarbimisele, siis saad paar hävitavat pilku ja avastad, et sinuga ei suhelda.
Ehk siis selline pinnapealne ökoelu on minu arvates palju palju hullem, kui minu aus ja ebatervislik elu.

Aga vahel, kui ma satun inimestega vaidlema (seda juhtub millegipärast tihti), siis avastan, et paljudes asjades olen ma keskkonnasäästlikum kui ökopeded. Näiteks olen ma vastu mõttetule tarbimisele ja asjadekultusele. Selleks on loomulikult ka teine põhjus, nimelt ei suuda ma mõista, kuidas saab ennast defineerida läbi asjade. Mind ennast jätab näiteks sügavalt külmaks, kui uus mu telefon on või kas mu teler on 3D. Sellised väga paljudele inimestele olulised asjad nagu auto ja iPhone ja H&Mi riided puuduvad mul väga lihtsal põhjusel: mul pole neid vaja. Ikka ja jälle meeldib mulle öelda, et ma investeerin headesse mälestustesse, mitte kolasse. Kes on näinud mu kleidikuhja, see tahab küll kohe kindlasti mulle vastu vaielda, aga nii me jõuamegi teise põhjuse juurde.

Nimelt kas need tarbimisvaimustuses elavad inimesed teavad ka, kuidas, mis tingimustes ja mis materjalidest neid hirmus vajalikke tehnikajubinaid ja rõivaid toodetakse? 
Õnneks on roheline mõtlemine levima hakanud ka tootjate seas ja seega panustavad nii mõnedki korporatsioonid oma toodete puhul sellele, et need valmiksid inimlikes tingimustes ja kvaliteetsetest materjalidest. Väga lihtsalt saab välja uurida, mis firma kus oma kaupa toodab. Üldreegel on aga see, et kiirmood on äärmiselt keskkonnakahjulik. Ja nüüd minu tagasihoidliku isiku juurde: lõviosa oma kleidikollektsioonist olen soetanud kas kaltsukatest või mõnest väikesest kohalikust butiigist, kus siltidel ei ilutse kiri "Made in China". Seda muuhulgas ka sellepärast, et propageerida taaskasutust ja mitte panna kiirmoe rattaid kiiremini käima. Ja kui mitte tahta taaskasutada, siis oleks üsna keskkonnasõbralik enne oste eeltööd teha ja uurida, mis peitub toote taga. Hind on rohelistel kaupadel muidugi krõbedam, aga see on igaühe enda otsustada, kas panustada kvaliteedile või kvantiteedile. Hääletage jalgadega, kallid inimesed!

Siin ka väike ülevaatlik jutuke kiirmoe telgitagustest: http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-11558/Mis-peitub-kiirmoe-taga-

Üleüldse on rumalus valikuline, aga samas ka ülikergesti tuvastatav.

25 juuli 2013

Agulielu

Jalutasin eile öösel koju ja oma tänavanurga peal kuulen, kuidas kusagilt lähedalasuvas majas lauldakse hardunult "Skyfalli". Kõvasti ja valesti, aken ka lahti. Vot sellised toredad tänavaelanikud mul.

Ja siis mina mõtlen, et olen liiga rahurikkuv, kui pärast südaööd kontsadel jooksen.

Lisaks on mu kõrvaltänava lastepargis huvitav silt, millel on muuhulgas ära keelatud ka süstimine. Äärmiselt kutsuv, kui mul oma lapsed oleksid.


See pilt on paljukiidetud Riviera valgusest.


24 juuli 2013

Veel Rivierast

Kui jätta kõrvale, et kõik kohad, kuhu reis mind viis, olid imeilusad, siis jäi mulle reisist kõige enam südamesse kaks asja.

Esiteks Riviera valgus. Päeval on seal nii kohutavalt palav, et ainus, millele mõelda suudad, on, et saaks vaid Vahemere kosutavasse rüppe (seda sai ka mitu korda tehtud). Minusugune põhjamaine inimene tundis ennast sellises kuumuses küll hästi, aga ma ei kujuta ette, et seal terve suve vastu peaks. Kõigepealt saaksin nahavähi ja siis päikesepiste. Õhtuti aga, kui kuumus rauges ning päike madalamale langes, kattusid linnakesed ja mäed sumeda kollaka valgusega. Seal pole selline kuldne päikeseloojang nagu meil siin, vaid udune, kergelt väsinud. Majad aga löövad selles valguses lõõmama, justkui oleksid nad terve päeva päikesevalgust kogunud ja kiirgaksid seda nüüd välja. Riviera ongi kõige ilusam õhtupoolikul. Kui veel leida mõni armas mereäärne koht, kus palju inimesi ei ole (edu muidugi selle leidmisel), siis võivad ka endal mõned impressionistlikud maalid peas keerlema hakata. Kui Alpid on kirjanike lemmikpaik (ronige ka mäe otsa, siis mõistate, miks), siis Riviera on tõeline kunstnike paradiis.

Teine asi, mis mind paelus, oli lõunamaine elustiil, mis on nii vaba ja muretu. Näiteks pole Riviera randades riietuskabiine ning kui meie, konservatiivsed eestlased seda kuulsime, siis tekkis hull paanika, sest kõik ju vaatavad, kui riideid vahetad. Oh, kui me vaid teaksime, kui vähe me teistele inimestele korda läheme! Monaco rannas ei tundnud keegi huvi, mida sa seal teed. Isegi siis ei vaadatud, kui ma ühel hetkel leidsin, et on õige aeg silda visata. Ka linnas olid inimesed hästi sõbralikud ja abivalmid ning oli tunda, et nad tunnevad ennast hästi, olenemata sellest, kui vanad nad olid ja millised välja nägid. Selline tore mentaliteet hakkas endalegi külge ja seega leidsin nt, et kõige parem koht uue kleidi selga panemiseks on Nizza kesklinn. Loodetavasti ei jää mulle need kombed külge Eestis. 
Igatahes on kurb, et siinmail nii väga teiste arvamuse pärast muretsetakse. Endiselt ei usu ma, et ühtegi normaalset inimest huvitab, mida sa teed ja pealegi - mis vahet seal on, mida keegi suvaline inimene sinust arvab?

03 juuli 2013

Moefopaad

Suvine tänavapilt pakub ilumeelele nii mõndagi. Tihti olen tabanud end imetlemas mõnd ilusat kleiti või seelikut. Vahel tahaks koguni juurde astuda ja küsida, kus selline kaunis rõivaese pärineb. Hästi vahva on, et inimesed on muutumas aina julgemaks ning kannavad lahedaid ja omanäolisi rõivaid. Ja värve! Ma ise olen küll mustalembene, aga see ei takista mul kadedalt piidlemast kõiksugu lahedaid värvikooslusi. Küll aga on soojad ilmad toonud trendipüünele ka stiile, millest ma kohe kuidagi aru saada ei suuda. 
Näiteks retuusid. Vabandage väga, aga retuuside mõttekusest saan ma aru siis, kui need on a) väikeste laste jalas, b) talvel pikkade pükste all c) piisavalt pika ülaosa all. Kohe kindlasti ei sobi need pükstele alternatiiviks, sest 90% sajast paistavad need läbi (või paistavad aluspesu piirjooned väga teravalt läbi) ning toovad esile kõik figuurivead. Ehk siis kullakallid inimesed, kes te arvate, et retuusid näitavad teid saledamana: ei näita. Vastupidi: kui tavaliste pükste lõikega saab päris hästi probleemseid piirkondi peita, siis retuusid toovad kõik päevavalgele. Kõik. 
Teine rõivaese, mis mul kananahka tekitab, on haaremipüksid. Väga vähe on inimesi, kellele need sobivad, seega, kui sa pole 1,80 pikk, megasale ja äärmiselt enesekindel, siis jäta need parem poodi, kui sa just ei taha näha välja nagu kannaksid mähkmeid. Samas, piisava enesekindlusega võib ükskõik, mida kanda. Mina olen siiani vaid üht inimest näinud, kelle jalas need õudused lahedad olid. 
Poes ringi tuulates avastasin, et 90ndad on tagasi ning toonud endaga kaasa kõige jubedama osa selles ehk moe. Seega kui ma enne ei leidnud endale poodidest rõivaid, siis nüüd on see veel raskem, kui ma just ei taha kanda miniteksasid ja narmastega neoonvärvides nabapluusi. Teate ju küll, selline särk, mida 90ndatel kehkatundides kanti ja mille peal oli enamasti mingi multikategelane? Igatahes, kui kellelgi selline ese kapipõhja tolmuma on jäänud, siis kloppige see puhtaks ning kandke uhkusega – see on moes! Lisaks veel kõik muud neoonvärvides asjad, minikleidid ja platvormid. OK, platvorme on mul endal ka paar paari, aga ma oskan nendega vähemalt käia, mitte nagu need vaesekesed, kelle üle ma naeran. Neoonvärvidega tuleb aga hästi ettevaatlik olla – ka need toovad välja kõik iluvead ning sobivad vaid siis, kui oled kergelt päevitunud. Kahvatu nahaga inimesed näevad neoonvärve kandes välja nagu kapsas. Kui aga neid õigesti kanda ja sobitada, võib laheda ja efektse tulemuse saada. Näiteks, kui sobitad neoonvärvide juurde litreid. Piiri aga tuleb osata pidada nagu iga asjaga.
Eile aga leidsin poest neoonoranži balletiseeliku ja seoses sellega on mul palve: ärge, palun, jumala eest endale seda tehke, et te midagi nii jubedat kannaksite. Ma ei suuda isegi kõige vabameelsema moetunnetusega ette kujutada, millega ja mis olukorras see sobiks.

02 juuli 2013

Young and beautiful

Vaatasin just üks päev, et tasakesti on blogil seitse aastat täis tiksunud. Teie esimesi postitusi ei näe, aga mina näen ja seega lugesingi paar esimest just nüüdsama läbi. Rohkem ei suutnud. Küll oli mul aga hea meel tõdeda, et kogu jama kõrval, mis seal leidus, arvasin ma ka toona kaht väga olulist asja: 1) töötamine on vajalik tegevus, 2) jalgpall on kõige ägedam spordiala terves maailmas. 
Tegelikult polegi nii palju selle seitsme aastaga muutunud. Ikka on mul 2 töökohta, kool, ägedad sõbrad, palju jalgpalli ja ülipõnev elu.

(See meenutas mulle paari aasta tagust blogimõõnaperioodi, mil ma eriti ei kirjutanud. Üks tuttav tundis huvi, miks ma seda ei tee ning ma vastasin talle, et ma ei saa kirjutada, mida ma teen, sest ma tegelen ainult valgustkartvate asjadega. Umbes nii on ka praegu.)

Ahjaa, ma jäin pooleli oma heietustega. Jah, juba toona ei suutnud ma rahulikult paigal istuda ning seega käisin korraga tööl ja koolis. Ja ei suutnud aru saada, kuidas inimesed võivad mult küsida midagi sarnast, et kuidas ma suudan. Nüüd ma mõistan veidi rohkem inimesi. Lisaks arvasin toona, et olen ikka kuradi täiskasvanulik. Oh neid 16-aastase naiivseid mõtteid!

Kui kümme aastat täis saab (siis kolme aasta pärast, kui ma olen nii vana, et ei julge seda mainidagi), teen vb pikema kokkuvõtte. Seniks aga on hädavajalik postitada siia üks laul, mis viimasel ajal kummitab: