29 juuli 2013

Tarbimisvaimustus

Ma ei ole ennast kunagi pidanud eriliseks ökoinimeseks. Ma ei sorteeri prügi ega käi ökopoodides, samamoodi pööra ma erilist tähelepanu orgaanilisele toidule või muule, mis ökolaste arvates A ja O on. Mind ei sega ka sellised inimesed, kuni nad mulle mu elustiili ette heitma ei hakka. Küll aga häirivad mind nii kohutavalt juba oma eksistentsiga need ökopeded, kes sõidavad oma džiipidega mööda ökopoode, pildistavad sealt ostetud kreeme ja kaerahelbeid ning laevad need kohe FB-sse üles. Lisaks ei jäta nad kasutamata võimalust seltskonnas oma söögiharjumustest rääkida ning mainida iga basiilikulehe juures "Ah, ma kasvatan oma maitsetaimed/porgandi/tomatid/kartulid ise aknalaual. Sa mitte? Issssssand? Kas sa ka tead, mis saasta poodides müüakse?" Ning järgneb vikipeediast loetud tekst e-ainete kahjulikkusest ja geneetilisest muundamisest. Kui sa juhuslikult julged ketšupit või viinereid või Coca Colat tarbida, saad teada, et sa sured just sellepärast, et sellist jama tarbid, 50 aastat varem kui tema. Millegipärast on need ökopeded kurdid, kui mainida neile, et maasturiga sõitmine on keskkonnale palju kahjulikum kui sinu pakk viinereid. Ja kui küsid, kas selline ökoelu laieneb ka näiteks üldisele säästlikkusele, nt elektri, vee, rõivaste ja tehnika väiksemale tarbimisele, siis saad paar hävitavat pilku ja avastad, et sinuga ei suhelda.
Ehk siis selline pinnapealne ökoelu on minu arvates palju palju hullem, kui minu aus ja ebatervislik elu.

Aga vahel, kui ma satun inimestega vaidlema (seda juhtub millegipärast tihti), siis avastan, et paljudes asjades olen ma keskkonnasäästlikum kui ökopeded. Näiteks olen ma vastu mõttetule tarbimisele ja asjadekultusele. Selleks on loomulikult ka teine põhjus, nimelt ei suuda ma mõista, kuidas saab ennast defineerida läbi asjade. Mind ennast jätab näiteks sügavalt külmaks, kui uus mu telefon on või kas mu teler on 3D. Sellised väga paljudele inimestele olulised asjad nagu auto ja iPhone ja H&Mi riided puuduvad mul väga lihtsal põhjusel: mul pole neid vaja. Ikka ja jälle meeldib mulle öelda, et ma investeerin headesse mälestustesse, mitte kolasse. Kes on näinud mu kleidikuhja, see tahab küll kohe kindlasti mulle vastu vaielda, aga nii me jõuamegi teise põhjuse juurde.

Nimelt kas need tarbimisvaimustuses elavad inimesed teavad ka, kuidas, mis tingimustes ja mis materjalidest neid hirmus vajalikke tehnikajubinaid ja rõivaid toodetakse? 
Õnneks on roheline mõtlemine levima hakanud ka tootjate seas ja seega panustavad nii mõnedki korporatsioonid oma toodete puhul sellele, et need valmiksid inimlikes tingimustes ja kvaliteetsetest materjalidest. Väga lihtsalt saab välja uurida, mis firma kus oma kaupa toodab. Üldreegel on aga see, et kiirmood on äärmiselt keskkonnakahjulik. Ja nüüd minu tagasihoidliku isiku juurde: lõviosa oma kleidikollektsioonist olen soetanud kas kaltsukatest või mõnest väikesest kohalikust butiigist, kus siltidel ei ilutse kiri "Made in China". Seda muuhulgas ka sellepärast, et propageerida taaskasutust ja mitte panna kiirmoe rattaid kiiremini käima. Ja kui mitte tahta taaskasutada, siis oleks üsna keskkonnasõbralik enne oste eeltööd teha ja uurida, mis peitub toote taga. Hind on rohelistel kaupadel muidugi krõbedam, aga see on igaühe enda otsustada, kas panustada kvaliteedile või kvantiteedile. Hääletage jalgadega, kallid inimesed!

Siin ka väike ülevaatlik jutuke kiirmoe telgitagustest: http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-11558/Mis-peitub-kiirmoe-taga-

Üleüldse on rumalus valikuline, aga samas ka ülikergesti tuvastatav.

Kommentaare ei ole: