31 august 2013

Mõned tähelepanekud

Kuna ma olen täiesti terve naine ja lisaks kõigele veel väga tähelepanelik, siis on Itaalias silma hakanud, et mehed on seal veidi liiga lühikesed, minu maitse jaoks natuke tõmmud ja jube pealetükkivad. Selles suhtes oleks Itaalias tähelepanuvaeguse all kannatavatel Põhjamaa neidudel hea, sest siin saaks tähelepanu oksendamiseni. Mulle aga ei meeldi, kui mind jõllitatakse, signaali lastakse või rattaga peaaegu kraavi sõidetakse. Rahulikult üldse olla ei saa. Jah, ma saan aru, et blondid on siin haruldus ja et sellised helevalge naha, tederekate ja heleroheliste silmadega ülipikka kasvu näitsikud nagu mina ei traavi siin ka igapäevaselt ringi, aga no palun. Kusjuures see kivi pole vaid meeste kapsaaaeda: kui ma poes virsikuid ostsin, siis mu selja taga seisvad naised arutasid kõva häälega midagi mu juustest ja kui poest lahkusin, jäid nad pikalt järele vaatama. 

Muidu on itaallased toredad, sõbralikud, aga ka väga lärmakad. Lisaks hakkas mind veidi häirima nende lõunamaine lohakus. Väikestes kogustes on see seeditav ja isegi päris armas, aga näiteks kui sõitsime Roomast Napolisse ja ei saanud tee ääres peatuda, sest kõik kohad olid prügi täis, oli see ikka liig mis liig. Haljasaladest ma parem ei räägi, sest need meenutasid pigem prügimägesid. Majad on ka räämas, krohvi kukub, värv pudeneb, katused pooleldi sissevajunud jne jne. Samas ehitised ise on hästi ilusad, aga lihtsalt ei ole osatud hoida. Poleks seal inimesi liikunud, oleks ma tundnud end kui hüljatud linnas. Kuubat meenutas see koht veidi, vähemalt sellist Kuubat, nagu filmidest näha saab. Kiirteede ääred (lõunas) olid prügi täis, nagu mainisin, ja nende prügikuhjade vahel hääletas jube palju prostituute. Alguses, kui Pisast öösel sõitma hakkasime, siis nägin 15 minuti jooksul vähemalt viit litsikest, aga Rooma-Napoli teel oli neid lugematul hulgal. Ma mõtlen muidugi, et kui mina oleks prostituut, siis ma ei tahaks hääletada mingite prügihunnikute keskel, aga no ega häda anna häbeneda. Hiljem uurisin, et Itaalias hääletavadki vaid prostituudid, seega, kes kunagi plaanib Itaaliasse hääletama minna: ärge minge. Tegelikult selliseid asju peab teadma nagu ka seda, et Berliinis ei tasu kõhukotiga ringi käia. Just samal põhjusel.

Vatikan aga üllatas mind positiivselt, sest katedraal oli imeilus. Jõudsime sinna hommikul kell kuus, kui turistide invasioon polnud veel alanud, nii et saime ringi jalutada pea inimtühjas Vatikanis. Ilus, oi kui ilus oli. Hommikupäikese kiired langesid kuplile ning lõid selle särama. Kogu väljak küütles ärkava päeva kumas raugelt, justkui oleks temagi alles unest virgunud. Ma ei usu, et on palju inimesi peale meie, kes on saanud seista pea ihuüksi Püha Peetruse väljakul. Väljak ise oli oluliselt väiksem, kui ma arvanud olin, samamoodi ka katedraal. See jättiski Vatikanist üdini positiivse mulje. Vatikanis sain praktiseerida esimest korda elus ladina keelt sihtotstarbeliselt. Et see on seal siiski ametlik keel, siis leidsin, et postkontoris on viisakas tervitada ladina keeles. Ega ma palju muud koolitundidest mäleta, kui seda tervitust, enda tutvustamisega saaksin ehk ka hakkama, aga õnneks arendati minuga vestlust edasi itaalia keeles. Küll aga nägin rõõmuvilksatust postkontori ametniku silmis, kui ta tervitust kuulis. 


Järgmine kord juba Pompeist, Pisast, veel Roomast ja Liberecist. Lugemiseni!

Liberec






30 august 2013

26 august 2013

Õhtu Veneetsia lähistel vol 2

Täna hommikul oli äratus vara, sest ees oli ootamas sõit Veneetsiasse. Hotellis oli meil tellitud ka hommikusöök, aga kui alla jõudsime ja seda nägime, ei teadnud ma, kas nutta või naerda: nimelt oli seal u seitset sorti keeksi ja kui väga otsida, leidis paar väsinud röstsaia. Huvitav, kas itaallastel endal ei lähe süda pahaks, kui nad hommikuti magusat söövad? Mina igatahes piirdusin paari tassi cappuccinoga, mis oli tõesti väga hea. Pärast panime vajalikud asjad ehk fotikad ja rahakotid kokku ning suundusime bussi peale. Siit tuleb esimene reisinipp kõikidele Itaaliafännidele: kui plaanite tulla Veneetsiasse, siis ärge jumala eest peatuge Veneetsias ja ärge sõitke sinna autoga. Meie Mestre hotell oli hinnaklassilt kordi ja kordi odavam kui Veneetsia hotellid ja täiesti korralik. Lisaks viis peaaegu hotelli kõrvalt buss Veneetsiasse, mis sõitis sinna 15 minutit ja maksis edasi-tagasi 2,60 eurot. Sõidul Veneetsiasse uurisin veidi meie ööbimislinna Mestret ja veendusin, et see on ikka üks trööstitu tööstuslinn. Üsna räpane ja mõttetu ning eriti midagi vaadata pole. Nagu aga mainisin, kestis sõit vähe aega, nii et pärast ühe suure silla ületamist olimegi Veneetsias. Hommikune ilm oli veidi hall, aga päike hakkas peagi pilvede vahelt piiluma ning kallas õige pea kogu linna üle kauni säraga. Et linnast head esmamuljet saada, ronisime ühe autoparkla katusele ja tegime seal ilusaid pilte. Seejärel sukeldusime kanalivõrgustikku - õnneks mitte sõnaotseses mõttes. Tänavad ja kanalid on seal nii keerulised, käänulised ja segased, et kui meil poleks olnud GPSi kaasas, oleksime viie minuti pärast olnud lootusetult eksinud. Palju sarnases olukorras turiste nägimegi, kes üritasid õnnetult kaarti uurides aru saada, kus nad on ja kuhu nad minema peavad. Suur põhikanal on üsna lai, aga väikesed nired, mis majade vahel voolavad, on kitsad ja omavahel äravahetamiseni sarnased, nii et ausalt, kui ma seal elaksin, siis eksiksin iga päev koju minnes ära. Teed suvatsevad ka suvalises kohas ära lõppeda, nii et mingil hetkel võid ennast avastada seinaga tõtt vaatamast. Mööda teedelabürindi seigeldes avastasime aga palju imeilusaid ja paeluvaid kohti, kauneid vaateid ja maalilisi pildikesi - nagu vaataks piltpostkaarte. Minule pakkusid eriti suurt rõõmu sellised imekitsad tänavad, kust mina hädavaevu läbi mahtusin, ja käänulised teekesed, mida palistasid lilledega ääristatud rõdud ja üle tänavate tõmmatud pesunöörid. Armsalt romantilise mulje jättis ka selline elegantne lõunamaine lohakus. Majad on suhteliselt väsinud, värv koorus, mõni aknaluuk narmendas, katused olid vildakad ja seinad näinud paremaid päevi, aga kogu kooslus mõjus eheda, siira ja loomulikuna. Inimesed elavad seal nii, nagu neil mugav on, mitte teistele näitamiseks. Ma loodan, et kunagi ehk jõuab selline elustiil ka Eestisse, aga ilmselt minu silmad seda aega ei näe. Vahvad olid ka pisikesed poekesed, kust sai osta kohalikku söögikraami ja suveniire. Veneetsia kuulsaimaks kaubaartikliks on Murano klaas ning sellest valmistatud ehteid kohtas igal sammul - või vähemalt oli kirjas, et need on sellest valmistatud. Ma küll üritasin vastu panna, ent viimasel hetkel ostsin endale siiski ühe ripatsi, mis on samuti sellest kuulsast klaasist. Lisaks leidsin emale kauni karnevalinuku ja hunniku lehvikuid. Vaatsin ka kadestaval pilgul veetlevaid karnevalimaske, aga minu ratsionaalsem pool ütles, et mul pole nendega midagi teha. Kahju, need olid nii ilusad. Üldiselt jalutasime niisama tänavatel, imetlesime kohalikke maju ja inimesi ning nautisime ilma - tõeline suvi! Siis aga tegime veidi vale lükke ja suundusime Püha Markuse väljaku poole. Oi, kus seal oli turiste! Sellised hordid viisid meid kõiki veidi verest välja, nii et läksime mere poole ja sealt rutturuttu tagasi. Merevaated olid imelised, ikkagi Vahemeri. Soe oli ka ja kuna mul on veefetiš, siis tekkis kange tahtmine vette hüpata. Paraku polnud selline teguviis seal aktsepteeritav, nii et jätsin targu oma soovid täitmata. Edasi loivasime rahulikumasse linnaossa ning istusime kohalikku kohvikusse. Pikk rännak oli kurnav ning seega oli väga hea kosutada ennast ühe mõnusa grappa või aperoliga. Kohvikutes saadakse inglise keelest aru, aga kui oskad vähemalt viisakusväljendeid itaalia keeles, siis peetakse seda väga heaks märgiks. Kui olime oma joogid teinud, siis liikusime bussi peale ja sealt Mestresse tagasi. Kas ma olin aga maininud, et itaallased arastavad blonde naisi? Igatahes, Mestres, kui läksin ümber nurga kohvikusse, sattus kohalik Itaalia vanamees minust nii suurde vaimustusse, et oleks äärepealt oma lennukist maha jäänud. Ikka rääkis, et ma peaksin olema Hollywoodis ja et kui õudselt ilus ma olen. Samal ajal vaatas hardunult mu juukseid. Veidi ehmus ta siis, kui kuulis, kui jube vana ma olen - tervelt 23. Tema ise pakkus mulle vanuseks 17. Õnneks sain kohvi kätte ja temaga viisakalt hüvasti jäetud ning seejärel kenasti hotelli pagetud. Homme ootab meid San Marino, armas Euroopa kääbusriik.

25 august 2013

Õhtu Veneetsia lähistel

Pärast pikka kolistamist läbi kogu Euroopa oleme jõudnud õnnelikult suvisesse Mestresse. Ilm on siin ilus ja soe, õhtul saab rahumeeli lühikeste pükste ja särgiga ringi tuulata. Sõit siia oli, nagu mainit, pikk, aga samas ei tundunud see üldse väsitav või kurnav. Au ja kiitus meie autojuhile, kes terve tee ärkvel oli ja oma rõõmsat tuju ei kaotanud, ning ka teistele reisikaaslastele, kes reisi vältel põnevaid fakte kohtade kohta rääkisid, kust me läbi sõitsime. Mina aga olin ilmselt kõige hullem reisikaaslane, sest ma lihtsalt magasin terve tee täiesti ebaseltskondlikult. Mis teha, reisieelsel õhtul mõtlesin, miks mitte teha väike tiiruke Tartu peal ja minna südaööks koju. Lõppes see aga sellega, et koju jõudsin kell pool kuus ja kuna kell seitse oli juba väljasõit, oleks magamajäämine olnud sama mõttekas kui suitsuandur suitsuruumis. Samas ei kahetse ma ka, sest jube lahe oli. Seega veetsingi kogu vaimustava Poola ja Tšehhi unehõlmas. Kui varahommikul Austria piirile jõudsime, siis kobisin autost välja ja vaatasin veidi ringi, aga kuna külm oli, siis ronisin kohe tagasi. Viinis proovisin ka ärkvel olla, aga kuidagi ei õnnestunud. Seevastu kui Mestresse jõudsime, oli uni kadunud ja seega mis muud, kui linna peale! Enne aga tassisime asjad hotelli, proovisime kohalikus õllekas Itaalia õlut ning sättisime ennast korda. Paraku aga polnud teised reisiseltsilised nii värsked, nii et mõned meist jäid hotelli magama. Mul aga oli kindel soov proovida kohalikke roogi, nii et seadsime autojuhiga sammud keskplatsil asuva trattoria poole. Tema proovis kohalikku pitsat, mina aga lasanjet. Ka esimesed itaaliakeelsed laused võeti kenasti vastu ja kui ka neist aru ei saadud, suudeti seda kenasti varjata. Kui kohalik köök oli proovitud, jalutasime niisama ringi ja suundusime poodi. Mestre on keskmise suurusega linnake enne Veneetsiat. Välja näeb täpselt selline tüüpiline Põhja-Itaalia linnake, kus rustikaalne elegants põimub modernsete hoonetega. Itaallased on endiselt väga valjuhäälsed ja blondidest naistest sillas - tänaval kõndimine möödub ikka pikkade pilkude ja vilede saatel. Üldiselt aga pole siin midagi linnas teha, eriti pühapäeval. Ilmselgelt on see kõigi jaoks lihtsalt väike Veneetsia eellinn. Seetõttu läksime pärast poeskäiku ja väikest äraeksimist hotelli tagasi. Homme tutvume Veneetsiaga, siis edasi Rooma, Vatikan, Napoli jne jne.

23 august 2013

Enne reisi

Homme läheme ühe mõnusa seltskonnaga Itaaliasse, mistõttu eilne õhtu möödus mul mööda korterit ringi joostes ja asju kotti loopides. Tulemina ei taha kott eriti kinni minna ning selle vedamisega tööle oli ka tükk tegu. Mis teha, igaks juhuks võtsin kaasa riided igaks sündmuseks, sest iial ei tea, kuhu sattuda võib. Kogu pakkimise (kui seda selleks nimetada saab) kestel toimetasin ka veidi tõlketöid, nii et kui lõpuks kõik asjad enam-vähem tehtud sain, oli kell kõvasti üle südaöö. Oh joy! Millegipärast tulevad kõik asjad korraga – reisid, pikad tööd ja parimad sõbrannad Itaaliast tagasi. Jah, eile tuli ju Kaidi, mistõttu osa õhtust möödus ka muljetades ja veinitades. See tegevus jätkub, kui tagasi olen, siis aga juba palju pikemalt ja Tallinna ööelu keskel. 

Aga kui südaööl korraks koolimeile vaatasin, avastasin, et mu tore õppejõud polegi mulle sõimukat kirjutanud, et ma ta meilidele ei vasta, vaid saatnud hoopis teate, et kasutab mu tekste ühes kogumikus. Nii et sügisel saab minust avaldatud autor. Ma teadsin lapsest saati, et minust saab kirjanik, aga et esimesed trükised on saksakeelsed, poleks ma küll eales arvanud. 

Arrivederci! Ja kui ma viitsiks, siis ma kirjutaks Robbie kontserdist ka, aga ilmselt teavad kõik niigi, et see oli super. Hääl on mul siiani suurest laulmisest veidi kähe.

21 august 2013

Minu hing tantsib vihmatantsu ...

Mõnel ööl ma ei tea mida homselt loota
loota kogu südamest
mõni päev jookseb niisama lihtsalt mööda
mööda teistest päevadest

mul on aeg ja ma näen kuidas rohi kasvab
kasvab puude kõrguseks
ootan vaikides hetke vaid et sa ütleks
kasvõi läbi lillede

Mööda õhtuseid tänavaid astun
ainult tuled läigivad lampides
minu hing tantsib vihmatantsi
siis kui kõik on telekate ees

laman kõrv vastu maad veel ei suuda kuulda
kuulda kuidas süda lööb
minu sees on üks koht kus on pisut jõudu
jõudu mõneks aastaks veel

annaks kõik mis mul on kui sa ainult näeksid
näeks mu unenägusid
oled tuul kuid ma tean et ma võin sind püüda
püüda lõpmatuseni

09 august 2013

Viimasel ajal on hapukurgihaiguse all kannatavas ajakirjanduses hambusse haaratud ja üles puhutud teema, et haritud ja targad naised ei taha lapsi. Et õli tulle valada, tuli üks päev veel artikkel, milles mõnitati noorte emade sõnavõtte foorumites ja olematut haridust. Tõsi, ma ise ka ei salli harimatuid inimesi, kelle lollus suisa kaugele kiirgab ning mu vihanimekirja tipus troonivad kohe kindlasti need, kes kirjutada ei oska. Aga ma ei tee vahet sellel, kas ja kui palju neil inimestel lapsi on. Minu arvates haridus ja lastesaamine pole korrelatsioonis, pigem otsustab iga inimene ise, kas ja kunas ta selle sammu tahab ette võtta. Öelda aga, et ainult väiksema haridusega inimesed saavad lapsi ... ma ei tea, see tundub Eesti niigi olematu iibe korral suisa kuritegelik. Jätkem kõrvale muidugi fakti, et see on ka inimeste isiklikku ellu tungimine ning see on minu arvates kõige suurem patt.

Pigem on asi aga selles, et haritud naisi kardetakse. Jah, vaielge mulle vastu, aga nii see on. Ma ei pea ennast targaks ja haritud inimeseks, aga isegi mina olen selle nähtusega kokku puutunud. Kui satud välja näitama, et sa kellestki midagi rohkem tead, oled sa ülbik ja pead ennast teistest paremaks. Hoidku jumal, kui julged veel kedagi parandada, sa igavene tõusik! Selliseid naisi, kes julgevad vastu vaielda ja näidata, mida nad teavad, ei sallita just meeste poolt ja pahatihti jäävadki nad üksikuteks. Mulle on isegi öeldud, et ma lõpetaks enda teistest paremaks pidamise, sest üldiselt inimesi ei huvita eksistentsiaalsed probleemid, psühholoogia, kunst, kultuur ja muusika. Mis siis üle jääb? Rääkida vaid teistest inimestest? Oh, püssikuul pähe oleks palju parem surm. 

Aga kust siis selline haritud naine peakski lapse saama? Muide, kui seesama haritud naisterahvas julgeb mainida, et ta ENNE lapsesaamist tahaks ülikooli ära lõpetada ja tööle minna (minu arvates äärmiselt mõistlik), siis saab ta sõimata, et on karjerist ega mõtle üldse ühiskonnale. Ahastamapanev.

Komplimentidest

Eelmisel nädalavahetusel tehti mulle üks imearmas kompliment, kui üks väike poiss ütles mulle: "Madli on printsess, teda ei tohi röövida."
Tõe huvides olgu mainit, et keegi ei kavatsenud mind ei siis ega ka hiljem röövida, vaid ma rääkisin talle oma plaanist õhtul ujuma minna. Millegipärast arvas see väike kutt, et keegi tahab mind ilmselgelt siis röövida.

Komplimente on alati tore saada, aga enim meeldivad mulle sellised, mis a) on usutavad; b) on sellised, mida igaühele öelda ei saa; c) on spontaansed ja üldse mitte ütleja poolt komplimendina mõeldud. Kui keegi hakkab ülevoolavalt mu välimust ülistama, siis lööb mul kohe häirekell signaali, et midagi on mäda, ning ma hakkan tagamõtet otsima. Enamasti muidugi polegi kaugelt otsida. Ka sellised "ilusate siniste silmade" komplimendid on naeruväärsed. Uskuge mind, ma olen neid kuulda saanud, kuigi mul on rohelised silmad. Pealegi, kusagil suitsuse öölokaali hämara laua taga ei suuda ka kõige parem nägija kellegi silmavärvi adekvaatselt määrata, nii et sellised mõtteavaldused võiks ära jätta.
Aga suundugem tagasi positiivse poole peale. Kuigi on tore, kui keegi teeb komplimente välimuse kohta, siis enim hindan ma selliseid, mis on seotud mu isiksusega. Nt meenub mulle taas üks kompliment (mis ilmselt polnud mõeldud komplimendina), kui pärast pikka ja argumenteeritud vaidlust ühel koosviibimisel ütles mu vaidluspartner: "Nii ammu pole saanud kellegagi intelligentset vaidlust pidada." Ma tundsin ennast kohe targa ja erudeerituna. Ja kui keegi ütleb, et mul on hea huumorimeel või et minuga on tore rääkida, siis on mul ka alati hea meel. 
Aga paraku on mul radar libakomplimentide peale ehk siis sellise ärarääkimisjutu tunnen ma kohe ära. Ega ma enamasti seda välja näita, sest tore on ju mõttes naerda kellegi püüdluste peale. Kui ikka esimesel nägemisel hakatakse rääkima, kui ilus, armas, tark ja hea ma olen, siis ei ole see eriti usutav. Pealegi on need nii läilad, et tekitavad suhkruhaiguse. Üleüldse ei salli ma selliseid ärarääkijaid, kes iga seeliku järele jooksevad. Kiusata on neid muidugi tore.

05 august 2013

Ahjaa, kui veel plaanidest rääkida, siis ma lähen kõhutantsu tagasi.

Tundub, et mul vaid plaanid ongi. Mõni psühholoog ütleks, et ma elan vaid tulevikus.

01 august 2013

Plaanid, plaanid, plaanid

Niisama ilutsemine on küll tore, aga paraku olen taibanud, et kahest töökohast jääb ikka väheks. Seega tabasin ennast täna Tartu Ülikooli kodulehelt magistrikavade uurimiselt. Miks just Tartu? Aga mis siis veel? Pealegi oli seal nii mõnigi paeluv eriala. Ei tea, mis loom see mu sees elab, kes ei lase mul paigal istuda? Endal pole veel bakagi täiesti läbi, aga juba vaataks, kuhu edasi...

Igatahes lugesin põnevusega kultuurikorralduse õppekava ja sattusin vaimustusse, kui põnevad ained seal on! Sel aastal küll vastuvõttu pole, aga loodetavasti järgmistel aastatel on, nii et saan oma teadmistepagasit ikka suurendada. Pole midagi teha, selliseid erialasid, nagu avalikud suhted, ärijuhtimine, majandus või kommunikatsioon ei vaevunud ma isegi lahti klõpsama. 

Seega, kõik te, kes te mult IGA KORD küsite, kuidas mul kooliga lood on (ma ausalt ei suuda sellele vastata, aga olgu), siis siin ongi vastus. Plaan on baka kas sügisel või kevadel kätte saada ja siis magistrisse hüpata. Sealt edasi näeb, mis tulevik toob.

Ahjaa, lähiaja plaanidest niipalju, et ega küll küllale liiga tee ehk augusti lõpus lähen ma uuesti Itaaliasse. Miniriigid on sel aastal teemaks, nii et seekord külastame lisaks õigele muule ka Vatikani ja San Marinot. Enne seda tahaks õppida ka paar vajalikku itaaliakeelset väljendit. Praegused väljendid, mis olen kogunud ooperitest ja "Consuelo" raamatust, ei ole ilmselt kasutuskõlbulikud. Või mine sa tea, äkki tuleb ette olukord, kus on vaja öelda "Mu hinge trööst"?