19 september 2013

Nädalavahetusel olin taas Tartus ning ka seekord läks väga meeleolukalt. Reedel käisime Vennaskonna kontserdil rokiklubis ning pärast seda läksime UGsse. Seal öeldi mulle läbi aastate parim sebimisfraas:
"Sõnu polegi vaja, kui on armastus, lähme!"

Enne olin selle noormehega lihtsalt nägusid teinud ja naernud üle saali. Ma ei läinud. Pärast aga arenes meil intrigeeriv vestlus Tarantino filmidest. Lahkusime eraldi ja sõpradena.


Tartlased on mulle alati meeldinud.

Aga eelmisele postitusele jätkuks: delfis oli ühele mu jutule kommentaariks kirjutatud, et Madli ei käi H&Mis. Mu artikkel polnud muide H&Mist ja isegi mitte riietest, aga ilmselt see teema, millest kirjutasin, lõi minust arvamuse kui inimesest, kes ei käi H&Mis. Hea.

18 september 2013

Laupäeval avati Roccas H&M ning selle puhul läksime Epuga Tartusse kaltsukatuurile. Võib-olla ei saanud me sealt kõige trendikamaid ülikuumi H&Mi pükse või tikandiga kardigane, aga see eest sain ma endale vajalikke sügisrõivaid, mida tavapoodides pole: kampsuneid. Või vabandust, ma teen vist liiga ... on ikka küll, aga mingitel arusaamatutel põhjustel on tarnijad või moeloojad arvama hakanud, et me ei ela parasvöötmes, vaid hoopis troopikas või suisa ekvatoriaalses kliimas. Muud põhjust ma ei suuda leida, kui näen riiulitel läbipaistvaid, augulisi ja öösärke meenutavaid esemeid, mille juurde on kirjutatud "kampsun". Wtf? Minu ajal andsid kampsunid sooja, mitte ei sädelenud. Ilmselgelt on funktsionaalsus pidanud teed andma trendikusele. See on aga juba omaette teema, kas need kaltsud ka ilusad on või kedagi kaunistavad. 
Kui ma jätan kõrvale oma maailmaparandajaliku mõtlemise, mida küll viimasel ajal varjata üritan, siis just see ongi põhjus, miks ma H&Mi palavalt põlgan: sealt ei saa riideid, vähemalt mitte normaalsetele inimestele. Ma olen ju seal käinud, ikka tundsin huvi, mis on see, mis tõmbab inimesi nii paaniliselt Soome ostoksile, aga iga kord, kui poodi sisse astusin, tundsin kerget hämmingut. No kole on, ei saa midagi teha. 
Tegelikult oli mul kunagi plaan hakata korraldama Klamottentauschpartysid (eesti keeles rõivavahetuspidu, aga saksa keeles kõlab see kümme korda armsamalt, proovige välja öelda!), aga pole veel jõudnud. Saksas on see jube trendikas, meil üritatakse ka (Buduaarid ja muu tibindus), aga minu arvates on see ülihea idee. Jätkusuutlik vähemalt. Sest tegelikult olen ma muutumas aina enam ja enam kiirmoe vastaseks.

09 september 2013

Kunagi ma võtan ennast käsile ja kirjeldan imeilusat Libereci, aga kuna kogu aeg tuleb emotsioone juurde, juurde, juurde, siis olen sunnitud selle kaugemasse tulevikku lükkama. Eelmine nädal puhkuselt tagasi tulles sukeldusin kohe töhe ja oleks peaaegu ära uppunud selle kuhja alla. Seega reedel otsustasin, et olen ära teeninud ühe mõnusa õhtu jalgpalli ja Aperoli seltsis. Jalgpall aga pakkus sellise emotsioonide virrvarri, et pärast leidisime Kaisa ja Kaidiga ühiselt, et on õige pingeid jahutama minna ning suundusime Puudlisse (mis on minu uus lemmikkoht Tallinnas). Meeleoluka õhtu jooksul aga tegin tähelepaneku, et mehed kasutavad aina huvitavamaid eufemisme enda juurde ööseks kutsumise kohta. Jätkem kõrvale selle, et ma olen ilmselt padukonservatiiv, sest ma ei taha suvakatega kaasa minna ja libekeeled tekitavad mus tülgastust, aga kiusata mulle neid meeldib.

Siis meenus mulle kõige naljakam ja väheusutavam kutse, mis mulle kunagi tehtud on: "Kas sa klaverit mängid? Mis arvad, kui läheks minu juurde klaverit mängima?"

Öösel kell 3.


06 september 2013

Metro

Täna ärkasin keset ööd üles nagu ikka ja vaatasin, kuidas kuu kumas läbi valgete kardinate. Otse loomulikult hakkas mind see laul kummitama. Nüüd olen terve hommikupooliku seda kuulanud.

 

Muideks, kes veel ei tea, siis mul ja Madisel on madisepäeval sünnipäeval ning mina ise olen otsustanud, et kuigi ma oma sünnipäeva ei pea, siis oma 23. eluaasta viimast päeva tähistan Rock Cafés Metro kontserdil. Nädal enne saadan selle ära Tartus, nii et pidustusi ikka jagub.

03 september 2013

Ma olen nüüdseks veendunud, et ma oleksin ülihea spioon. Nimelt inimesed lihtsalt ei tunne mind ära ja ma ei pea silmas siinkohal neid, kes pole mind aastaid näinud, vaid oma töökaaslasi, kes näevad mind iga päev. Just nüüdsama astus tuppa kõrvaltoast üks kolleeg, kes jäi mind kummalise näoga silmitsema ja teavitas siis mõne hetke pärast, et ta arvas, et ma olen mingi uus töötaja. Peaaegu sama stsenaarium kordus mõni nädal tagasi ühe teise töökaaslasega. Kui ma loeks kokku korrad, kui mulle on öeldud "Oi, ma ei tundnud sind ära!" siis jääks kahe käe sõrmedest väheks. Ja taas pean mainima, et seda mõtteavaldust kuulen ma oma igapäevastelt tuttavatelt, sõpradelt ja vahel ka perekonnalt. Milles asi? Kas ma olen tõesti nii meeldejäämatu välimusega? Alguses oli see naljakas, aga nüüd on mul ikka tõsine mure.