30 oktoober 2013

See on ju teada, et kui üritad salakohtingule minna või linna pidutsema nii, et keegi ei tea, näed sa kõiki oma tuttavaid ja eriti just neid, keda sa näha ei taha või kellele oled öelnud, et oled haige, väsinud või võõras linnas. Igatahes, ma olen viimasel ajal pidutsemisega tuure kõvasti maha võtnud ning seda ka uhkusega kõigile teavitanud. Reedel aga mõtlesime Kaidiga, miks mitte teha üks meeleolukas vanalinnatuur ja tutvuda kohaliku öökultuuriga. Astusime sisse ühte oma meeliskohtadest, Noorusesse, vaatasime seal ringi ja kuna istumiskohta ei olnud, hakkasime minema, kui uksest sadas sisse kari politseinikke. Me piidlesime toimuvat kerge huviga ja olime meeldivalt üllatunud, kui meilt dokumente küsiti. Viskasin veel politseinikule mõne tavapärase nalja ning soovisime edukat töö-ööd, astusime uksest välja ... ning meid tabas erk kaameravalgus. Nonii, nüüd olemegi telekas, kui Tallinna ööelu kõige ehtsam näide, mõtlesin. Ja nii ongi, eilses Krimi saates ongi alguses kohe näha, kuidas kaks rõõmsat blondiini, mina ja Kaidi, Noorusest välja astume. 

Nii palju siis korralikult imagost.

23 oktoober 2013

21 oktoober 2013

Väikeste tegude teooria

Ma siiralt usun, et iga inimene on võimeline oma riigi ja ühiskonna jaoks enamat tegema kui korra paari aasta tagant valimas käima. Kas pole nii? Ma pole valimiste vastane, aga mulle üldse ei meeldi, kui arvatakse, et kui oled valimistel hääletanud, siis on su kodanikukohustus täidetud ja muud enam tegema ei pea. Iga päev saab iga inimene maailma muuta.
Kuulasin ühel päeval oma lemmikõppejõu, Tiit Hennoste loengut eesti kirjakeele mandumise üle, kus ta mainis väikeste tegude teooriat. See ongi põhimõtteliselt sama, millest ma enne kõnelesin: igaüks saab ka väikeste asjadega midagi ära teha. Eesti keele puhul tähendab see seda, et juba siis, kui sa räägid ise õigesti eesti keelt, aitad sa eesti keelel säilida ja paraneda. Väikeste tegude teooria aitab aga edasi igas valdkonnas. Miks mitte proovida? 

18 oktoober 2013

Tšehhi

Aeg suunduda tagasi Tšehhi radadele, vähemalt oma mälestustes. Plaan minna Tšehhi tekkis meil täiesti spontaanselt, kui istusime Roomas Colosseumi kõrval ja nautisime-kannatasime päikeselist augustiilma. Alguses oli plaan jätkata teed Sitsiilia suunas, aga kuna aega tundus väheseks jäävat, siis mõtlesime ühiselt, et miks mitte minna Tšehhi. Liiga palju ma seal käinud polnud, vaid paar läbisõitu, aga need ometi ei loe. Seega suundusimegi pärast Pompeid Tšehhi, täpsemalt Libereci poole. Tšehhi on täiesti põhjendamatult alahinnatud reisikoht. Loodus on seal hästi ilus, hinnad (just kohalikul kaubal) väga soodsad ning inimesed ilusad. Tšehhi mehed, muide, on minu maitse järgi Euroopas kõige ilusamad, sest nad on pikad, mitte liiga tõmmud ja kihvtide näejoontega. MA TEAN, et olen kogu aeg rääkinud oma kustumatust armastusest prantslaste vastu, aga nüüd muutsin oma arvamust. Tegelikult tegin seda juba Nürnbergis, kui ühe ülipandava tšehhiga tutvusin. Aga see selleks, ma kaldun teemast liialt kõrvale nagu ikka, kui jutt ilusatele meestele läheb. Ööbisime Libereci lähistel ühes imearmsas linnakeses, mille nimi, kui ma nüüd õigesti kirjutan, oli Železný Brod. See on umbes sama suur kui Elva ning kuna asub turistiteest eemal, ka väga rahulik. Ilmselt olime me ühed vähestest eestlastest, kes sealkandis liikunud on. Leidsime linna äärest ühe armsa hotelli, mille hind oli üliodav, paraku ma täpset hinda ei mäleta. Et linnake oli, nagu mainisin, pisike, siis tegime kohe järgmisel päeval pärast saabumist väljasõidu Libereci. Esimene päev möödus uimates ja kohalikega tutvudes. Vahele mainin, et kuigi tšehhid on väga sõbralikud ja vastutulelikud – ning õnneks absoluutselt mitte pealetükkivad – siis inglise keele asemel võiks nendega rääkida saksa keelt. Meie vahvas hotellilinnas, mille nime ma uuesti kirjutada ei viitsi, sai vaid saksa keelega hakkama. Liberecis aga, kuhu me tee meid viis, võis juba inglise keelt ka vabalt pruukida. Igatahes: Liberec. Imeilus linn, mul on väga kahju, et seal kauem ei olnud. Kui keegi plaanib sinna sõita, siis palun, võta mind ka kaasa! Spordisõpradele on see tuntud linn ja seega ka mulle, nii et ootasin enne sõitu põnevusega, milline ta on. Eeldasin mingisugust tüüpilist spordilinna, väikest ja ilmetut, milles kõik keerleb ümber spordirajatiste. Aga tutkit. Esmalt suundusime Ještedi mäe otsa, kus kõrgub vahva teletorn ning mille otsast avaneb võrratu vaade. Või tähendab, oleks avanenud, kui ilm poleks olnud udune. Hommikul olin teinud riietega valearvestuse ning vaadanud taas kraadiklaasi asemel kalendrisse, mistõttu oli mäe otsas oma sitsilises minikleidis veidi jahe. Üks reisiseltsiline aga märkas mu lõdinat ning andis mulle peale oma sooja talvefliisi, nii et ei pidanudki külmetama. Vaade nauditud, kohustuslik kohvipildipaus tehtud, läksime alla, et vallutada Liberec. Tegemist on üsna keskmise suurusega linnakesega, kus mind esimesena rabas vanalinn. Nii ilusaid maju pole ka kohe kindlasti varem kusagil näinud. Veidi meenutas vanalinn Prahat, aga oli kuidagi rahulikum - mis linnasuurusi arvestades on ka loogiline. Jalutasime linnas veidi ringi ning et oli pühapäev, siis oli enamik poode ja lõbustusasutusi kinni. Seega saigi lihtsalt mõnusat linnaõhku nautida ja proovida tšehhikeelseid silte lugeda. Mul on mingi kiiks küljes, et mul on hädasti tarvis igal maal kohalikku keelt rääkida. Tähendab, rääkimiseks on seda palju pidada, aga vähemalt tervitada ja tänada tahan ma ikka kohalikus keeles. Kaua me Liberecis aega ei veetnud, paar tundi jalutamist oli küll, et pilt silme ette saada. Veidi külm oli ka taas. Sõitsime tagasi ja tegime peatuse kohalikus poes, et varustada ennast kohaliku kraamiga, mis, nagu mainit, oli superodav. Mis ma ikka valetan, tegelikult tahtsime me kõik koju odavat alksi vedada. Pärast tundsimegi end nagu alkoturistid. Ülejäänud aja veetsime kõik oma hotellilinnas ja põhiliselt hotellis, millest avanes kaunis vaade ümbritsevatele mägedele. Alguses oli minul ja autojuhil kavas ka mingi lähedalasuva mäe tippu ronida, aga otsustasime hoopis õllekasse jääda. Seal mööduski kogu järgnev õhtupoolik. Järgmisel päeval hakkas reis kodu poole ning seega saigi meie imevahva reisi lõppenuks lugeda.

17 oktoober 2013

Krahl

Eile käisin katsetamas professionaalse peofotograafi tööd Von Krahlis. Enne oleksin võinud muidugi fotikaga lähemat tutvust teha – nimelt vahepeal, kui liiga pime oli, keeldus ta pildistamast. Aga sellegipoolest on mul nüüd mälukaart täis vahvaid peopilte. Õhtul läheb töötlemiseks ja siis juba üles. Paraku oli tegu erapeoga, nii et väga paljud neid pilte ei näe.


Aga lisan siia hoopis ühe pildi endast, mis ka eile tehtud sai.


08 oktoober 2013

Klõpsukesi Riia radadelt










Riia, mu arm

Sel nädalavahetusel veetsime mu sünnipäeva Riias ning veendusime, et tegemist on imearmsa linnakesega. Päeval lonkisime mööda vanalinna teid ja tänavaid ning öösel rokkisime kohalikus baaris. Riiat iseloomustavad minu jaoks kaunilt kujundatud suured pargid ja uhked hooned. Lisaks oli mõnus inglise keeles rääkida – Prantsusmaal ja Itaalias olin juba unustanud, et seda räägitakse. Loomulikult olime enne selgeks õppinud ka mõned lätikeelsed väljendid, mida siis ka usinalt pruukisime. Tore oli! Lisaks pole ma ammu nii palju naernud. 
Varsti järgneb paar pildikest sügisvärvides Riiast. Praegu aga teen reisiettevalmistusi järgmiseks aastaks, sest siis ootab mind Hispaania.

01 oktoober 2013

Free Range

Käisin minagi vaatamas uut eesti filmi "Free Range". Esimene mõte, mis mind pärast filmi valdas, oli, et kui see on tänapäeva noorus, siis mina küll ennast noorena ei identfitseeri. Mitte et ma ei käiks pidutsemas rannapidudel või suitsustes boheemiurgastes või korteripidudel. Mitte et ma ei mõtleks, et tahaks ka kunagi romaani kirjutada. Mitte et ma armastaks jubedalt rutiini. Pigem aga just sellepärast, et seal silmis oli kujutatud noori kuidagi vastuoluliselt - ühelt poolt ei tahtnud nad ühiskonda sobituda, aga samas ei võtnud nad ka midagi ette, et ühiskonda muuta endale meelepärasemaks. Pigem oligi valdav suhtumine, et elu ja maailm on sitt, aga meie oleme paremad ja et seda kõike välja näidata, ei käi me tööl, kirjutame sahtlisse ja pidutseme, et maa must.

Praegu meenus mulle seda kirjutades üks saksa popkirjanduse romaan, "Soloalbum" Benjamin v. Stuckrad-Barrelt. Kõik, kes "Free Range'i" vaatama tahavad minna või näinud on ning juhuslikult ka saksa keelt räägivad, võiksid kas enne või pärast läbi lugeda selle raamatu. Ühisosa on hämmastavalt palju. Või no mis hämmastavalt – millegipärast armastatakse noori kujutada väljaspool seisjatena, mitte ühiskonna täieõiguslike liikmetena. Igatahes, "Soloalbum" räägib ühe poisi elust pärast lahkuminekut. Et jutt on minaperspektiivist, on sisevaatlus küllaltki põhjalik ja seega näeb hästi frustratsiooni, viha ja põlgust maailma vastu ning vastandamist "mina ja teised". Sama teema on valdav ka "Free Range'is", kus ühiskonnaga kooskõlas eksisteerimist kujutatakse kui košmaari ja tööle minekut kui enda orjaks müümist. Mulle on see suhtumine võõras, sest loogika ütleb, et kui sulle miski ei meeldi, siis muuda seda. Tööle ei taha minna? Aga miks eeldada siis, et majanduslikuld hüved taevast alla sajavad? Mind oleks huvitanud selle filmi alternatiivne stsenaarium isegi rohkem, milline oleks peategelase elu siis, kui ta noorik poleks jäänud rasedaks? Kas ta oleks siis tõesti hakanud kirjutama ja filosofeerima ning elanud oma loomingumullis? Ja kas see tšikk, keda küll filmis oli kujutatud ka pilvedes elava hipsterina, oleks nõustunud sellise elustiiliga? Kui sellised on tänapäeva noored (filmis peaksid nad olema minuvanused), siis oh, ma ei imesta, et mind igal pool vanemaks peetakse, kui ma olen!

Jätkem sisu, vaadakem vormi. Ma olen ilmselgelt maailma kõige konservatiivsem inimene, aga ma armastan klassikalist filmikunsti ning selline kunstiline ilutsemine, millest keegi aru ei saa (aga tunnistada ei julge), käib mulle ajudele. St tore on ju vaadata kappavaid hobuseid ja lendavaid kajakaid, aga mitte 10 minutit järjest, nii et tekib tunne, et olen vahepeal ilmselt pilve tõmmanud ennast. Lisaks jumaldan ma dialoogi ning seda väga lihtsatel põhjustel: a) see teeb filmi elulisemaks, b) päris elus inimesed (ka noored, muide) räägivad omavahel, mitte ei vahi tardunult kohvitassi. Omavahelist vestlust, mida poleks katkestanud liigpikad pausid, oli aga filmis vähe. Umbes nagu peaks vaataja nende vaevaga välja pigistatud sõnade vahele ise teksti mõtlema. Võimalik, et see oligi idee. Kui ma aga tahan ise tegelastele juttu suhu panna, siis teen ma seda kodus, kui jutte kirjutan, mitte kinos. Nii et selline venitamine ja tühjad kaadrid võtsid filmilt ära minu jaoks väga olulise osa: elulisuse. 

Brechti tsiteerimine aga viis mu mõttele et äkki oli ka siin üritatud ebaõnnestunult kasutada võõristusefekti? See on muidugi meelevaldne järeldus. Küll aga ei saa ma aru, miks on filmi alampealkiri "Ballaad maailma heakskiitmiseks"? Ega ma ju teada saanud, kas peategelane läks nüüd tööle ja hakkas oma nooriku eest hoolitsema või taipas taas, et ühiskond on nii õudne. Äkki tegi hoopis suitsiidi vms? "Soloalbum" lõppes muide nii, et poiss võttis ennast kokku ning sai aru, et ega need teised inimesed ja ühiskonnanormid nii jubedad olegi. 

Teine sümbol (esimene oli alampealkiri), mis mind häiris, oli filmi alguses toimunud raamatu põletamise stseen. Ma ei mõista, mida see sümboliseerima pidi? Kui võtta aluseks tõdemus, et raamatute põletamisest inimeste põletamiseni on üks samm – ja ülekantud tähenduses seda ju peategelane tegigi, põletas enda ümbert teisi – siis kas tõesti üritas see stseen juhtida meid filmi teemasse, milleks põhiliselt oligi "mina ja ühiskond"? Eriti võigas ja arusaamatu oli minu jaoks see stseen just sellepärast, et see üldiselt olid raamatud filmis väga tähtsal kohal: peategelane tahtis ise romaani kirjutada, peategelase isa kodu oli täis raamatuid, tšiki isa kabinett oli kaetud raamatuvirnadega jne jne. Ma ei usu, et keegi, kes on raamatumaailmaga nii lähedalt seotud, suudaks raamatut põletada. Ma nt ei pane kohvitassi ka raamatu peale. 

Stsenaariumist oleks ju saanud nii palju välja pigistada, miks siis seda ei tehtud? Ma pean ikka ise filme kirjutama hakkama.