29 november 2013

Las saada supermarketitest pealegi siis kirik ...

...
kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik 
seal valikute hulgast, mis riiulitel maas.
Las saada kassaaparaatidest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab.

(Sõpruse Puiestee "Kauge tähe valgus")


See laul hakkab mind absoluutselt iga kord kummitama, kui ma juhuslikult nädalavahetusel kaubanduskeskusesse satun ning seal inimhorde kohtan, kes poest poodi sammuvad. Või siis peresid, kes kvaliteetaega niiviisi veetma on tulnud. Et ma enam poes ei tööta, käin ma ka ostutuuridel kõvasti harvem, aga jäätiseputkaaegadest mäletan, et sagedasti tuli ette, et mõni väike laps suruti, jäätis pihus, toolile istuma, loeti sõnad peale: "Vaata, et sa siin istud, kuni ma tagasi tulen," ning põrutati kontsade klõbisedes lähimasse riidepoodi. Jäätis sai aga otsa või kukkus maha, väiksekesel hakkas igav ja nii läks ka tema keskuse peale uitama. Kui palju uusi helisid, lõhnu ja värve! Nii kõlas siis kõlaritest kordi ja kordi päevas teade "Väike Mari ootab oma ema infoleti juures." Või vaarus paaniline ema poekottide alt vaevalt paistvana putka juurde ja nõudis oma last. Ilmselt ei olnud ta teadlik faktist, et armas jäätisemüüja ei ole kaubanduskeskuse lapsehoidja. Milline imeline koht on see kaubanduskeskus!
Jäin mõttesse. Kunas ma viimati ostlemas käisin? Meenub vaid, et millalgi tahtsin minna saapaid ostma, aga ei jõudnud taas raamatupoest kaugemale. Millalgi septembris ostsin nahkjaki, aga too käik kestis vast 5 minutit. Mis naine ma küll olen? Küll aga ei usu keegi mu juttu, kes mu kleidikollektsiooni näinud on. A too on ka pigem sisekujunduselement. Tarbimishullus on mulle võõras, nii võõras! Ainus, kus ma ostelda võin, on kaltsukas. Seeal tunnen ma ennast keskkonnateadliku ja isikupärasena. Mida ma ka tegelikult olen, kui neid 33 kleiti mitte arvestada. 

Nii et miks mitte kaotada kultuuri, kunsti, teatreid, kinosid, muuseume? Käigem ajaga kaasas ja ehitagem veel paar kaubanduskeskust. Kellele seda Eesti Rahva Muuseumi vaja on, kui Eestis on nüüd H&M? Suvel jalutasin ühe sõbraga Tõnismäel ning ta avaldas mulle imestust ühe sealse kunstigalerii kohta. Sellises kohas galerii? Miks? Siin on ju üürihinnad suured, siin peaks hoppis mõni pood olema! Sama isik oli kunagi varem mulle rääkinud, et Kunstiakadeemia kesklinnast väljaviimine on superhea idee.  Teavitasin talle, et kui praegune tendets jätkub, täitub tema suurim unistus ja Tallinn ongi üks suur kaubamaja. Seni aga peab ta leppima mõne silmariivava muuseumiga.

17 november 2013

16 november 2013

Tänase päeva lause

"Kusjuures sinuga jalutades ma just leidsin oma elu armastuse."

Ei, ma ei ole romantik, aga selline lause hüppas mulle täna hommikul ette ja see kõlab nii lahedalt. Elu armastusse ma ka ei usu.

14 november 2013

Et mu elu koosnebki vaid stereotüüpide otsimisest ja seda eriti sootemaatikaga seoses (vähemalt mõned arvavad nii), siis tuli mulle meelde üks üsna ... hmm, ma ei oskagi öelda, oli see nüüd šovinistlik või mitte ... olukord pangast. Nimelt läksin endale pinkalkulaatorit ostma. Teller andis kenasti mulle soovitud eseme ja juhendi, võttis vastu raha ning küsis siis: "Kas teil mees on?
Jäin teda kerge hämminguga vaatama. "Kuidas see siia puutub?" küsisin, ise mõtlesin, kas swedbank teeb mingit uuringut või on konkreetsel telleril äkki mõni eriti möku sõber, kellele ta paaniliselt naist otsib. Aru ma ei saanud, kuidas puutub mu perekonnaseis pinkalkulatorisse. "Noh, et keegi teile pinkalkulaatori kasutamist õpetaks."
Jahmatuses ei osanud ma midagi tarka vastu öelda. Pobisesin vaid: "Usun, et saan ise ka sellega hakkama" ning lahkusin. Hiljem mõtlesin nukrusega, et otse loomulikult polegi siis kusagilt mingit võrdõiguslkkust loota, kui naised ise arvavad, et naistel on pinkalkulaatori (see on sama lihtne kui laste mänguasi) kasutamiseks vaja, et mõni MEES neid õpetaks.

07 november 2013

Läksin vahepeal reisipiltidega veidi hulluks, aga mis teha, kui reisikihk peale tuleb. Ja kuna kohustused ei lase mul päevapealt minema põrutada, tuleb rahulduda piltide vaatamisega. Õnneks pole aprill kaugel ja siis läheme juba Hispaaniasse. Ja suvel ehk veel kuhugi, mind ennast tõmbab süda Budapesti poole, aga eks näeb, eks näeb...
Mõtlesin siinsamas, et oma "Söö, palveta, armasta" reisisin küll aasta jooksul läbi. Kes siinviibijatest ei tea, millest ma jahun, siis tsiteeritud raamat on ühe Ameerika kirjaniku (raudselt algselt koduperenaine, aga ma pead ei anna) romaan ühe naise eneseleidmisest. Arusaadavalt ei leia ta ennast omaenda kodust, vaid peab hoopis reisima läbi terve maailma, tutvuma erinevate inimestega, läbima seiklusi ning – nagu pealkiri ütleb – sööma, palvetama ja armastama. Ma paraku ei mäleta, kas ta kõige selle tulemina ennast ka üles leidis, sest ilmselgelt ei olnud mina selle raamatu sihtgrupp ja seega igavlesin pool raamatut. Aga ka paralleelmaailmatega tuleb ennast kurssi viia.
Igatahes kui ma järele hakkasin mõtlema, mis osa mina endast reisides leidsin ja kuidas seda "Söö, palveta, armasta" raamatuga siduda, siis sain järgmise tulemuse. Söö: Ukraina (kahtlemata maailma parim köök); Palveta: eeoouuu .... Vatikan (??? seal olin ma ilmselt sellele kõige lähemal, sest ostsin sealt roosipärja); Armasta: Prantsusmaa (kes seal ei armu, on kivist). Kas ma selle kõige käigus nüüd ennast leidsin ... vaevalt. Ma pole ju kunagi kadunud olnudki. Ja kõik need ameerikalikud eneseleidmisfilmid, -raamatud ja muu jura läheb minust kaarega mööda. Ilmselgelt olen liiga ratsionaalne inimene.

Mis aga ei tähenda, et mulle reisida ei meeldiks. Peaks hakkama ennast lihtsalt teistega reisidele kaasa pressima. Ma olen ju ideaalne reisikaaslane: katan kõik oma kulud ise, räägin (või siis pursin) Kesk-Euroopa keeli, olen rahulik, ei vingu, ei kao ära ja suure osa auto- või bussisõidust magan. Ideaalne! Soovituskirjad võin samuti hankida.