Aasta vahetub

2015. aasta on esimene selline aasta, mil ma tõepoolest ei tea, mis juhtuma hakkab. Või no tegelikult tean, aga vaid fakte ... milliseid tulemeid need kaasa toovad, on veel müsteerium.

Fakt on see, et ma saan lapse, aga üsna tänamatu oleks ennustada, milline ta olema hakkab ja kas ma veel jõuan midagi muud tema kõrvalt teha. Või mida ma üldse temaga pihta hakkan. Mul pole ju mitte mingisugust kogemust! Võin ju eeldada, et hakkan hullult trenni tegema ja iga päev jalutama ja arendama jne jne, aga tegelikkus kipub sageli teistsugune olema. Küll aga ma luban, et ma annan endast parima. Kõiges. Ma veel ei tea ka seda, mis see "minu parim" on, aga loodetavasti sellest piisab, et meile kõigile ilus elu korraldada.

Aga no ma poleks ju ma ise, kui ma ei plaaniks igasuguseid kõrvalisi asju. Olen juba maininud, et paljud inimesed on rõõmustanud, et jään koju ja saan hakata ... muud tööd tegema! Nädalavahetusel lisandus veel üks selline inimene. Iseenesest on ju tore, kui mu üle rõõmu tuntakse, aga vaikselt tekib mul ka küsimusi, näiteks a) kas ma olen jätnud mulje, et ma oma praegusel töökohal löön lulli, b) olen jätnud endast – mõneti õigustatult – töönarkomaani mulje või c) kas ma olen superinimene, kes suudaks veel lapse kõrvalt hunnikute viisi tööd rügada. Viimasele küsimusele ma tean juba vastust: ma tõesti olen superinimene, aga praegu ei oska ma veel ette öelda (nagu ka eespool mainisin), kuidas ma aega planeerima saan hakata. Ja kas üldse, võib-olla planeeritakse see minu eest.

Täna avastasin ennast aga Majanduskooli kodulehelt ja kuigi olin edasiõppe kohta hakanud uurima hoopis teistel põhjustel, siis leidsin end hoopis välja mõtlemas põhjuseid, miks ma ei võiks omandada nii muuseas sekretäri kutsehariduse. Põhjuseid ei olnud. Seega, kui ma just ajusid ära ei ole kärsatanud, mõtlen ma sellele suve alguses uuesti ja kui ikka veel põhjuseid ei leia, siis lähen õppima! Tasuta haridust tuleb ju ikkagi igati ära kasutada. Ma ei nimetaks seda hetkel lubaduseks, pigem mingiks lubaduselaadseks tooteks, aga soov on, suur soov. Ma parem ei ütle, milliseid erialasid ma veel vaatasin, aga inimesed, kes teavad, et ma pole eriti naiselik, võivad midagi eeldada.

Aasta vahetub meil aga vaikselt ja rahulikult, sest väljas on jube rõlge ilm ja ma ei viitsi pidutsema minna.

2014

Aasta 2014  algus Pärnus

Tahtsin hakata soiguma, kui palju sel aastal juhtunud on, aga siis mõtlesin, et tegelikult ei möödu mul ükski aasta nii, et mõnd elumuutvat sündmust ei toimuks. Ilmselt olen lihtsalt üks rahutu hing, kes ei suuda paigal istuda, vaid peab kogu aeg midagi korraldama. Igatahes, faktidele näkku vaadates saab aga siiski öelda, et 2014 oli päris huvitav ja rohkete sündmustega aasta. Kindlasti nimede ja elukohtaderohkem, kui nii mõnigi, aga sellest siis järgimööda.

Aprill Sevillas

Suurematest sündmustest meenuvad pulmad, kokkukolimine, kolimine, lapseootusest teadasaamine, reis Hispaaniasse ... ja kõik need asjad, mis oleksid muidu suured ja tähtsad, kui eelpoolnimetet asju toimunud poleks. Näiteks Raili pulmad, reis Gotlandile ning mitmed vahvad üritused nii Tallinnas kui ka Tartus. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et sain veeta rohkelt aega Pärnus, oma kodulinnas, kuhu ma polnud vahel suisa aastaid sattunud. Veel enam viibisin Tartus, aga see ongi mul juba pooleldi elukohaks saanud. Vahva mälestus tervest aastast on seljal ilutsev tätoveering, mis aga kohe kindlasti ei jää viimaseks omasuguseks. 

2. oktoober 2014

Vaiksematest ja vähem tähelepanu väärivatest sündmustest meenuvad mulle need hommikud, kui sai oma aias kohvitassiga vedeletud, erinevates Tallinna randades ujumas käidud, oma kodukanti avastatud ja palju uusi kohti avastatud. Suvi üllatas imeliste ilmadega ja sügis jätkas samas vaimus. Sügisel käisin ka (ei, mitte seenel) Lõuna-Eesti kupleid vaatamas ja mõtlesin, miks ma ikka veel Tallinnas elan. Samad mõtted valdasid mind ka jõuluajal, kui Pühajärvel maastikku vaatlesin. 

September Lennusadamas

Lisaks käisime veel Stockholmis, kus pidasime väga naljaka pikniku maha. Minu jaoks naljaka, ilmselt rootslased arvasid, et üks hullumeelne on lahti lastud, aga õnneks on Rootsi väga tolerantne riik.

Jalutasime esimesel jõulupühal poest tagasi ja äkki hüüdis Sten mu seljatagant: "Sul on ju juuksed puha punased! Oot, ma teen pilti." Jäin siis seisma ja mõtlesin, mis puna sealt küll leida saab, enda arvates pole ma juukseid punaseks värvinud. Aga tohhoo tonti, olidki rebasekarva! Ilmselt on mu juuksed hakanud isevärvuma.

Fotosüüdistus ka. 

Head mõtted said otsa

Tartu oleks ilmselt mu lemmik ideaallinn, kui siinne bussiliiklus poleks selline, nagu ta on. Täiesti ebaloogiline. Ilmselt said head mõtted otsa, kui bussiliiklust kujundama hakati ja leiti, et ah, paneme mingid bussid suvalistest kohtadest suvalistesse kohtadesse sõitma ja ... no ega see graafik ju ka just kõige olulisem ole.

Mitte, et ma Tartus eriti tihti bussiga sõidaks. Tegelikult üritan seda vältida kui tuld, aga kuna pesitseme kesklinnast üsna kaugel eemal ja arusaadavatel põhjustel ei ole mu liikumisvõimekus eriti suur, siis vahel ikka tuleb ette. Nii. Lähen mina siis bussipeatusesse ja avastan, et a) buss tuleb poole tunni pärast või b) sinna kohta, kuhu mul vaja, ei lähegi mitte midagi. Ja kui ma mingitel segastel asjaoludel otsustan seda poole tunni pärast tulevat bussi ootama jääda, siis üheksal juhul kümnest ei saabu see buss poole tunni pärast. Hoopis mingil muul ajal, mis ei meenuta kuidagi seda aega, mis plaanis kirjas. Rääkimata siis sellest, et mind nii tohutult häirib, et siinne bussiliiklus käib ringiratast, mitte edasi-tagasi nagu Tallinnas.

Jah, paljud kiruvad Tallinna bussiliiklust (ja eriti seda, et see on tasuta), aga Tartuga võrreldes on see tõeline nirvaana. Bussid käivad tihti, enamik neist keskööni ja - oh seda imet - plaani järgi. Ma riskin praegu küll meelepahapuhangu alla jäämise ja eestivastaseks  tembeldamisega, aga minu elu on küll tasuta bussiliiklus lihtsamaks teinud. Esiteks unustasin ma iga kuu endale pileti osta ja teiseks on minu jaoks 20 eurtsi (või kui palju see oligi) suur raha. Kui seda iga kuu aastast aastasse maksta, on see veel suurem raha. Nii et ma ei saa endale nii suurejoonelisi põhimõtteid lubada. 

Tartus aga oleksin valmis isegi rohkem bussisõidu eest maksma, kui see vähegi inimsõbralikumaks muutuks. Ja kui kompostrid veidi blondiinikindlamaks muutuksid, sest praeguste kasutamine võib mul varsti sünnituse esile kutsuda.

Jõulud Tartus 2014

Töö ja vaev sai vääriliselt hinnatud

Või no mis töö ja vaev. Tegelikult ma fännan pühendusega raamatuid ja kui pühenduse kirjutab oma hõimlane, siis seda enam. Pilt ise on tehtud Tallinna bussijaamas, kui ootasime Tartusse sõitvat bussi ja oli vaja aega parajaks teha ... pildistamisega. Olgu mainit, et kogu järgnev nädalavahetus Tartus oli varustatud äärmiselt rõlge ilmaga, nii et enam ma nii rõõmsalt kellelegi vastu ei vaadanud.

Raamat ise aga oli vahva, lugesin selle kohe esimesel päeval läbi. Poole peale tähendab ja siis pärast seda läbi. Sain targemaks ka, aga mille võrra, seda paraku ei mäleta.

UG 2

Eelmises jutus jäin ma pidama sinna, kus ma teist korda UGsse sattusin ning avastasin, et tegemist polegi kõige minuvaenulikuma kohaga. Tol õhtul aga juhtus veel üks asi, millest mina küll aasta aega hiljem alles aru sain. Nimelt kohtusin ma just siis Steniga.

Sellest, et ma temaga kohtusin, sain ma muidugi aru kohe, kui Epp talt lillede jaoks klaasi nõudma läks (oli nimelt Epu sünnipäev). Küll aga ei pööranud ma talle erilist tähelepanu, sest rääkisin hoopis Markoga juttu, nautisin kesvamärjukest ning vahepeal piidlesin, ega Epp end liiga meeldivalt tunne. Mina aga olin mingitel mulle täiesti arusaamatutel põhjustel Stenile väga sügava mulje jätnud. Need põhjused on mulle siiani ebaselged, sest a) ma ei rääkinud temaga juttu ja b) ma olin tulnud UGsse otse Ristiisast, kuhu ma olin läinud otse auto pealt, nii et ma nägin välja juba üsna ruunatud. Kellaaeg oli ka juba selline, et kogu ilu oli kadunud. Toona ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest mu põhitähelepanu oli siiski jalgpallil. Igatahes ei läinud ma UGsse pärast seda päris mitu kuud, aga millalgi sügisepoole teatas mulle Epp, et Sten oli talle öelnud, et tal olevat väga ilus õde, kes talle väga meeldib. Ka siis ei võtnud ma seda väga tõsiselt, sest eks olnud ennegi mingid inimesed mu tuttavatele ja sõpradele öelnud, kui kena ma ikka olen – aru ma ei taipa, miks mitte mulle, aga ilmselt olen ma hirmuäratav. Lihtsalt imestasin, et kuidas ta mind küll mäletab ning üritasin paaniliselt ise meelde tuletada, kes see täpsemalt nüüd oli. Kuna aga toona puhusid hoopis teised tuuled ja kõigele muule halvale lisaks polnud ma ka vallaline, siis see uitmõte kestis u päeva.

Sügise jooksul käisin veel paar korda UGs ja tutvusin seal nii mõnegi toreda inimesega, küll aga mitte Steniga. Tolleks ajaks olin juba aru saanud, et selle vahva komplimendi oli tema teinud, aga kuna ta mingit järgnevat tähelepanu ei osutanud (hiljem ütles ta, et oli tööl olnud ja polnud julenud juttu teha), siis leidsin, et olen tal peast pühitud. Mis oleks ka loogiline, arvestades, et me polnud ikkagi ühtegi lauset omavahel vahetanud ning ma käisin seal siiski üsna harva. Lisaks oli minu jaoks üsna suur põhjus, miks ma mitte kellelegi sealt meeldida poleks tohtinud see, et ma erinesin teistest UGd külastavatest naistest tunduvalt. Esiteks ei meeldinud mulle sealne muusika ja teiseks olin ma endiselt välimuselt absoluutne vastand sealsetele roheliste juustega rokitšikkidele. Ma ei joonud ka eriti palju ja polnud eriline peohunt, nii et pidasin (ja pean endiselt) ennast müürilillekeseks. Mitte, et kõik teised oleksid olnud laual tantsivad, lõugavad ja needistatud rokipifid – oh ei! Aga siiski tundsin, et päris ihu ja hingega ma sealsesse klientuuri ei kuulu. Küll aga meeldis mulle ikkagi seal Epu ja Igoriga istumas käia, õlut ja rummikokse kulistada ning inimesi vaadata.

Järgmisel suvel aga tuli murdepunkt. Paljude asjade kokkusattumuste tulemina olin juuli alguses Tartus nii, et olin just Tallinnas uude kohta olinud, vallaliseks saanud ning pidin esmaspäeval Rivierasse reisile minema. Tartus veedetav nädalalõpp tundus siis tõeline ennast vabaks laskmise aeg ja väike puhkus enne väsitavaid reise ja jätkuvat kolimist. Otse loomulikult olin taas reedel UGs, kus toimus see, mis tavaliselt – minu ja Epu ja Igori jutuajamine ja õllejoomine. Kui õhtu oli võtmas aina hilisemaid tunde, tuli sinna ka Sten, kes seekord isegi tutvustas ennast mulle ja ütles, et mul olevat ilus nimi. Pikemaks meie vestlus ei arenenud, sest ma seadsin ennast minekule. Järgmisel õhtul olin ma samuti kohal, seekord koos Kaisaga. Siis saime juba Steniga pikemalt juttu ajada ja see, mis ma kuulda sain, šokeeris mind meeldivalt. Kui mina olin arvanud, et tema Epule öeldud kompliment minu kohta oli mööduv fling, siis temale olin ma ikka sügavale südamesse jäänud. Ta mäletas endiselt, kus ma aasta tagasi istunud olin, mis mul seljas oli olnud jne jne. Lisaks ka need vahepealsed korrad, kus ma UGst olin läbi tuisanud. Pahinal tuli ka komlimente ning ma olin pahviks löödud: miks mina? Kuidas saab nii olla, et olen kellelegi nii sügava mulje jätnud? Ei, ei, see ei saa õige asi olla. Samas meeldis mulle juba siis Steni juures väga see, et ta ei laskunud labasustesse ega arvanud pärast paari komplimenti, et nüüd on ta piisavalt teinud selleks, et ma temaga kohe kas kuhugi põõsasse või tema juurde kaasa tuleks. Aa ja lisaks päästis ta mind ühe ebameeldiva tüübi käest, kes oli sinna tulnud just eelpoolmainit kavatsustega. Ja pidi pettuma. 

Pärast öö läbi kestnud meeldivat jutuajamist saatis ta mu koju ning võttis lubaduse, et otsin ta internetist üles. Tegingi seda ning pärast reisilt tagasi jõudmist jäimegi virtuaalselt suhtlema. Seal avastasin, kui tore on juttu ajada inimesega, kes tõesti räägib huvitavatest asjadest ja kellel on põnevaid ideid ja uudseid mõtteid. Kohe näha, et Tartust pärit. Sügisel kohtusime uuesti, seekord planeeritult, asjad arenesid edasi ja edasi ja siin me nüüd oleme. Küll Tallinnas, UGst sadade kilomeetrite kaugusel, aga siiski koos. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike.

UG

Viimati, kui Tartus käisime, astusime läbi – tegelikult küll esimese asjana sisse – UGst. Epul oli kavas ennast purju juua ning minul ... olid nagu tavaliselt kohapeal kujunevad plaanid. Olgu mainit, et purjujoomine Epul ei õnnestunud, mistõttu oli ta järgmisel päeval külla tulnud pohmelli üle kahekordselt vihane. Aga ega päevad olegi vennad. Igatahes oli taas tore tõdeda, et vähemalt Tartus leidub üks vahva koht, kus inimesed rõõmustavad siiralt, kui mind näevad. Võib-olla on see teesklus, aga sel juhul parim teesklus ja ega tõde olegi oluline, kui ma seda usun. Samas olen ma ka veendunud, et päris suur annus rõõmus on tingitud sellest, et ma olen lubanud Stenil üle pika aja Tartusse minna – ilmselt on terve Tartu arvamusel, et Sten on aheldatud Tallinnasse ja minu kuri silm ei luba tal mitte kuhugile minna. Eks see tegelikult nii olegi ju, tal lihtsalt ei käi jõud minust üle.

Esimest korda sattusin ma UGsse puhtjuhuslikult aastal 2008 Keviniga linna peal tiirutades. Kevin oli oma sõpradest tüdinenud ning seega haaras ta minu kaasa ja läks Tartu teisi baare avastama – senini olime olnud mingites ebamäärastel põhjustel Illukas. Kevin on äärmiselt halb peokaaslane, sest suure osa ajast on ta nii purjus, et küsib ebamugavaid küsimusi / teeb ebameeldivaid vihjeid. Lisaks oli tal komme suvaliste inimestega tüli norima hakata ja ise ära kaduda, nii et ta pahaaimamatud kaaslased pidid siis tagajärgedega tegelema. Mul ilmselt vedas, et ta oli mu ärarääkimiskatsetega nii ametis, et tülinorimine ununes sootuks. Igatahes, tol sügisõhtul tahtis ta mind vedada minu jaoks täiesti tundmatusse kohta, Undergroundi, kuna seal olevat mingid ta sõbrad ja üleüldse väga lahe olla. Läksin siis kaasa, aga kohe, kui UG uksest sisse astusin, sain aru, et see koht pole minu jaoks. Esiteks ei sobinud ma sinna oma välimuselt, sest mul oli tol õhtul minikleit ja üsna pikad blondid juuksed ja nägin üleüldse päris tibi välja. Teiseks ei meeldinud mulle sealne muusika. Lisaks oli UGs tol hetkel väga vähe rahvast ja kohe, kui ma sisse astusin, jäi kogu klientuur mind jõllitama sellise näoga, et kes see küll on. Kevin oli tolleks hetkeks piisavalt purjus, et mitte huvituda, mis riigis ta üldse viibib, seega tegin tema eest otsuse ja vedasin ta ära.

Teist korda läksin taas UGsse kellegi teise vedamisel – seekord siis Epu. Läksime sinna pärast mingit jalkamängu, sest Epp tahtis näidata, kui äge koht see on ja mind teistele tutvustada. Tutvustatud ma sain ning tookord veetsin seal juba rohkem aega. Jõin vist isegi paar Carlsbergi. Et aga mõned purjus inimesed vajasid koju transportimist ning järgmisel päeval oli vaja olla adekvaatne, siis ma taas poole ööni seal ei passinud. Küll aga jäi mulle siis UG mällu pidama kui üks vahva koht Tartus, kuhu võiks teinegi kord sisse astuda. Pärast seda hakkasingi koolinädalalõppudel vahel paariks tunniks seal istumas käima ning siin ma nüüd olen. Mul on tegelikult väga hea meel, et Epp igal reedel, mil ma Tartus olin, mind sinna kutsus ja et ma ka minna viitsisin. Muidu ilmselt oleks praegu paljud asjad teisiti. Ilmselt oleksin vallaline klubihunt, kes jõuaks igal laupäeva hommikul uimasena mõnest Tallinna meelelahutusasutusest koju ja kes lihtsalt flirdiks ringi. Nagu ma eelmisel suvel põhiliselt tegingi. Siis tundus selline elu megalahe, eriti, kui mul u 3 kohtingut erinevate inimestega nädalas oli ja reisid, särgid, värgid, aga ega ma praegu seda taga igatse. Õnneks – oleks vast kummaline, kui igatseks.

Vahejuhtumeid Tartust

Tartus toimus reedel selline tore asi, et üks mees võttis Zavoodis põuest granaadi, hoidis seda veidi aega pea kohal, aga kuna inimesed temast välja ei teinud, läks ta solvunult minema. Hiljem muidugi teda märgati ja pandi terve Lai tänav kinni. Tegu oli aga tüüpilise tähelepanuvaeguse all kannatava inimesega, sest granaadi asemel eputas ta tühja kestaga. Aru ma ei taipa, mis tänapäeva inimestel viga on.

Igatahes meenutas see mulle üht seika eelmisest suvest. Olime ühel eriliselt palaval suvepäeval Kaisaga Tartus kokku saanud ja ravisime oma päikesepistest valutavaid ja uimaseid päid Armastuses paari kohvikesega. Ei jõudnud me aga juttu alustadagi, kui meie lauda sadas üks joobes parmuvälimusega meeskodanik, kes oli sinna tulnud ilmse sooviga inimestega suhelda ja kuna me tundusime tema kriteeriumitele vastavat istus ta meie lauda. Seda ma ei mäleta, kas ta luba küsis, aga vaevalt me talle selleks jaatava vastuse andsime. Kuna ilm oli tõesti palav, me polnud Kaisaga teineteist kaua näinud ja veel muud sada põhjust – palusime me tol isikul lahkuda. See tähendab, mina palusin. Alguses viisakalt, aga kuna ta aru ei paistnud saavat, siis muutusid mu soovid aina tungivamaks ja ebaviisakamaks, kuni ma üle kohviku käratasin, et me sooviksime nüüd kahekesi olla, tõmmaku minema. Ise imestasin samal ajal, miks Kaisa minuga kaasa ei räägi ja selle asemel aina valgemaks näost muutub. Õnneks mingil hetkel otsustas parm lahkuda ja kui ta oli juba ohutus kauguses, küsis Kaisa, kas ma ei näinud, et sellele mehel oli kirves põues ja kuidas ma niimoodi temaga rääkida julgesin. Tõele au andes pean mainima, et kui oleksin kirve olemasolust teadnud, oleksin vast ise lauast lahkunud, mitte ülbet bitchi mänginud. Igasuguseid hulle leidub ju. Muidugi võib alati kirve kaasaskandmisel olla väga mõistlik selgitus, aga paraku ma ei usu inimeste tervesse mõistusesse. Eriti, kui nad kenasid ja ebaviisakaid tütarlapsi ahistavad.

Reklaamiks ikka sugulasi ka

Ehk siis märtsis, mil on juhtumas ka muid toredaid asju, on kõikidel headel inimestel, kes EI TOHI olla moraalijüngrid, võimalus minna vaatama üht etendust. Või mitut.

Vaata SIIA info saamiseks.

Fetiš

Kui ma noore, lolli ja Cosmopolitani poolt pestud ajuga arvasin, et kõikide meeste ideaalnaine on megakõhn, pärast seda olin veendunud, et ilma suure büstita küll meest ei leia, siis pärast mõningat elukooli olen ma aru saanud kahest asjast: a) mehed on erinevad ja b) enamik neist eelistab vaadata naisi tagantpoolt. 

Mulle on see siiani veidi arusaamatu, aga no kõigest ei peagi aru saama, eksole. Ega mehed ka saa aru, kui ma soiun neile rohelistest silmadest või kätest. Õnneks ma neid muidugi kohe katsuma hakka, nagu paljud mehed paraku naiste tagapalgetega tegema kipuvad. Vahel on päris ebamugav mõnes peokohas läbi rahvasumma minna, sest mõned isikud arvavad, et ma teen seda vaid sellepärast, et tagumikulakse saada. Õnneks sinikaid ma veel avastanud pole.

Mu seksikas tähelepanek ei põhine muide ühe mehe arvamuse põhjal, vaid enamik, kellele ma olen oma süüdimatu küsimuse "milline on naise puhul kõige ilusam kehaosa" esitanud, on kinnitanud, et rinnad võivad ju ilusad olla ja no täitsa vaala ka ei taha, aga kõige tähtsam, et oleksid ilusad tagapalged. Ma muidugi arvan, et kui ma oleks ise lauaga löödud või eriline tselluliidipomm, siis oleksid nad esitanud poliitiliselt korrektsema vastuse. Aga pilgud reedavad ikkagi. Isegi nende meeste pilgud, kelle naiste figuur meenutab pulka. Mul on kullisilm selliste asjade peale.

Kõhn figuur on niii .... eelmine sajand.

Ilus olemine

Olen aru saanud, et lapseootusaja ja värske sünnitanuaja üks probleemidest on muude asjade kõrval ka naise välimus. Ehk siis lisaks sellele, et igale küsimusele, kuidas rasedus ja lapse kasvatamine kulgeb, peab vastama "Suurepärane!", peab naine ka välja nägema justkui ajakirjakaanelt astunud. Sest muidu on naine hoolitsemata ja ennast käest lasknud, ükski mees ka niikuinii ei taha. 

Oeh. Esmalt pean ma mainima, et hetkel on viimane asi, millele ma mõtlen, meeste võrgutamine. See ei tähenda loomulikult seda, et ma viis kuud pesemata oleksin ja rääbakana ringi jookseksin (kuigi mine sa tea), aga näiteks kontsi ma hetkel ei kanna ning oma peorõivad ja õhukesed kleidid olen pannud kappi paremaid päevi ootama. Ja soojemaid. Ahjaa, üks vahva sümptom, mis mul juurde on tekkinud, on pidev külmatunne. Samas toas olev lätlane käib juba suveriietes, aga mina keeran soojuse põhja ja lõdisen külmast Oh joy! Igatahes – ma ei mõtle praegusel ajal sellele, et inimestele võimalikult ahvatlev ja ligitõmbav paista. Ja kui keegi peab seda enda eest mittehoolitsemiseks, siis palun väga! Võib-olla leidub ka naisi, kes kohe, kui rasedaks jäävad, loobuvad, raseerimisest, kulmude kitkumisest ja muudest normaalsetest iluprotseduuridest, aga õnneks ma nende hulka ei kuulu, nii et vähemalt sellega olen Tallinna linnapilti päästnud. 

Teine äärmus neile kaltsakatele on selline grupp naisi, kes siis, kui on aru saanud, et nüüd on tarvis haigla poole sünnitama kiirustada, jõuavad veel ennast enne ära meikida. Või siis panevad lihtsalt ripsmepikendused. Ma ei tea täpselt, kui valus sünnitustegevuse algus on, aga juba igahommikune ärkamine on minu jaoks piisavalt piinarikas, et ennast mitte meikida. Pealegi ma kahtlen, et mööda põski voolav silmameik just kedagi kaunistaks, aga mine sa tea. Või siis on äkki sünnitushaiglates kord, et ilma täismeigita naisi vastu ei võeta? Peaksin seda järgmine kord arstilt küsima, kuigi siiani pole ta mu meikimata näo peale teist nägu ka teinud. Kummaline igatahes. 

Selle peale hakkasin just meenutama, kunas ma ennast üldse viimati meikisin. Oli vist mingi päev, kus ma pidin töötoa läbiviimist õppima, aga see polnud kindlasti sel nädalal. Üldiselt aga koosneb mu igahommikune iluprotseduur kammimisest, hammaste ja näo pesemisest ning vajaduse korral mõnest kreemist. Kammimine ise võtab juba suurema aja, sest mu juuksed on kuidagi eriti paksuks, pikaks ja karmiks muutunud ning see tähendab omakorda seda, et igal hommikul on nad mingis imelikus olekus ega allu gravitatsioonile. 

Nii et kui kümme aastat tagasi oleks ma pigem surnud kui ilma täismeigita kõrvalmajja poodi läinud, siis nüüd seisab mu meigikott jõude ja käin rahumeeli meigita tööl. Näete, milleni vanadus viinud on. Lisaks hakkasin veel mõtlema, et lisaks kosmeetika mahajätmisele, ei kasuta ma ka mingeid maske, noorendavaid kreeme, seerumeid või muud sadat asja, mille nime ma isegi ei tea. Ilmselt on mulle sügavale peakolu sisse jäänud Epu öeldud tarkus, et mida rohkem igasugust jama näkku toppida, seda kiiremini nahk vananeb ja seda rohkem läheb aja möödudes seda jama vaja, et normaalne välja näha. Vaatan alati imestusega, kui mingid 20-aastased kirjeldavad oma igapäevast näohooldust ja mõtlen (lisaks sellele, et kust nad selle aja võtavad), et mida teeb nende nahk paarikümne aasta pärast? Juustest ma parem ei räägigi.

Arst ütles mulle täna hommikul, et olen vana, paks ja kole ning kirjutas igaks juhuks ravimi välja, mis peaks selle kõige vastu aitama. 25 oli vanasti küll selline viimane sünnitamisiga, ehk siis hea oleks, kui kõik oleksid enne seda juba esimesed lapsed kätte saanud. Praegu on selleks vanuseks 30. Mis on kummaline, sest ilmselt on aastatega inimeste elustiil – kas tahtlikult või mitte – muutunud enesehävitamislikumaks ja seega oleks ju hea veel varem lapsed kätte saada, enne seda, kui keha täiesti ruunatud on. Aga eks paljud sellised "tervisesoovitused" ole tingitud ka sotsiaalmajanduslikest teguritest ja mina olen viimane inimene maailmas, kes soovitaks võimalikult vara lapsi saada.

Aga nüüd istun ma siin kontorilaua taga ja tunnen ennast vana ja koleda lumeinimesena. Väljas on nimelt imeline talveilm, päike paistab ja õhk sädeleb. Tuju tõstis see, et ma olevat eriti ilusa kujunduse teinud ühele reklaamile. Aga ennast ikka ilusamaks muuta ei oska. 

Ahjaa, mu koledus seisnevat selles (arst küll ei maininud sõna "kole"), et ma olen näost nii kohutavalt valge ja näen välja nagu kõndiv aneemia.

Kodus ei toimu mingit lullilöömist ...

Iga vaba hetk tuleb targalt ära kasutada. Pildile püütud hetkel toimub ühe vahva söögitooli värvimine. Kui too on tehtud, siis on mul kavas õmmelda sinna ka pehmendused ja kirjutada põhjale luuletus. Originaalsusideed tuleb teoks teha. 

Lisaks avastasin, et mõnel inimesel on hirmus hea meel, et ma veebruaris dekreeti jään. Ei, mitte sellepärast, et ma lapse saan, ohei, hoopis sellepärast, et siis ei käi ma tööl ja olen saadaval kõiksuguste muude asjade jaoks. Nii avastasingi, et olen saanud endale suveks suisa kaks tööotsa. Mina olen rahul! Lisaks hakkan ma järgmisel nädalavahetusel töötube läbi viima. Jah, mina. Võib-olla saab minust veel inimene kunagi. 

Lõhnamaagia

Mul on kodus alates eilsest aaloelõhnalised viirukid, nii et kogu aeg hõljub toas mõnus lõhn. Lisaks olen pannud viirukialuse kõrvale LED-küünla, et viirukisuitsu ka visuaalselt nautida saaks. Võimas kooslus. Hakkasin üleüldse mõtlema, et kui juba kodus on viirukid, siis polegi sadat nipsasja ja tegelikult ebavajalikku – aga mingil hetkel vajalikuna tunduvat – mööblit vaja. Inimesed kujundavad esmamulje ikkagi lõhna järgi ja atmosfäär on loodud. Laupäeval sattus uksest sisse astunud laps viirukitest nii suurde vaimustusse, et põletasime terve nädalavahetuse muskuselõhnalisi viirukeid. 

Õnneks pole mul kodus plastaknad, mis õhku läbi ei lase, nii et pärast üht viirukit oleks tuba suitsust paks. Vanaaegsed puitaknad segavad kenasti lõhna välisõhuga, nii et kombo on imeline. Köögiaken on ka niikuinii tihti lahti. 

Ma pole muidugi vaadanud, mida teevad aknalaual pesitsevad potitaimed, aga ilmselt suures eufoorias nad pole. Mitte, et mind see eriti huvitaks, sest potitaimed on üks asi, mille üle ma kohe kuidagi rõõmustada ei oska. Kui ma tahan endale loodust koju, siis ma võtan koera.

Kvaliteetinimene

Kui ma kiiruga guugeldasin, mida peetakse inimese kvaliteedi näitajaks, siis põhilisena jäi üsna kesisest valikust silma, et kvaliteetinimene on see, kes tarbib kvaliteetkultuuri. Aga kas see pole ajas muutuv mõiste, arvestades, et see, milline kultuur on "kvaliteetne" muutub üsna kiiresti. Rääkimata sellest, et mis on ühe jaoks kvaliteetne, pole seda teps mitte teise jaoks ja vastupidi? Näiteks minu jaoks on indie-hipsterite muusika suvaline inisemine, teiste jaoks on see võib-olla sügavusest nõretav heliteos. Siinkohal on asi maitses. Muidugi saab tuua välja mõned üleüldised arusaamad, näiteks et raamatute lugemine on kvaliteetsem meelelahutusviis kui arvutimängud ja teater kvaliteetsem kui telesaated, aga ka need piirid hakkavad vaikselt tuhmuma. Labane suvekomöödia teatris ei ole kuidagiviisi parem mõnest poliitikasaatest. Kvaliteedi üle võiks vaidlema jäädagi, kuigi eks igas ühiskonnas ole välja kujunenud kindlad stambid.

Sellegipoolest peavad inimesed, kes ei vaata telerist "Su nägu kõlab tuttavalt" või ei ole kursis viimase kõmuga, end intelligentsemaks kui nood, kes eelpoolmainit tegevusi teevad. Just intelligentsemaks, kuigi intelligentsusel pole maitsega mitte midagi pistmist. Näiteks minu IQ on viimastel andmetel 139 ja ma vaatan igal pühapäeval andunult näosaadet. Ei häbene ka. Seega on neil pseudokvaliteetinimestel kõrge kukkumine, kui kuulevad, et intelligentsus on hoopis midagi muud. Korrakem siis üle, sest kuigi enamik meist arvab teadvat, mis see on, siis tihti siiski eksitakse. Intelligentsus näitab vaimseid võimeid ja infoomandamise/-töötlemise kiirust. Just võimeid, mitte seda, kas inimene neid tegelikult ka kasutab. Koolis võib mõni öid ja päevi õppinud inimene olla tulemustelt kõvem kui kõrge IQ-ga looder. Intelligentsemad inimesed peavad lihtsalt vähem oma vaimseid võimeid kulutama, et sama tulemust saada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jutt oli kvaliteetinimesest. Lugesin oma targast intelligentsusraamatust, et kõrgema IQga inimesed on ka tervemad ja elavad kauem. Üldiselt on seda põhjendatud sellega, et kuna sageli on need inimesed ka edukamad, on neil tervishoiuteenustele parem ligipääs ja lisaks ka paremad teadmised, kuidas oma tervist hoida. Mõne üsna suure valimiga uuringu käigus selgus aga ka, et samades tingimustes üles kasvanute hulgas (nt nunnakloostris) elavad kõrge intelligentsustasemega inimesed ikkagi kauem. Ehk siis eksisteerib mingisugune nn kvaliteetinimese efekt, mille puhul on ühtviisi kõrged nii IQ kui ka eluiga – ning seega ka tervis. 

Loomulikult ei pea see paika sajal juhul sajast, ehk siis ma nüüd ei löö rõõmust käsi kokku, et ma elangi saja aastaseks. Evolutsioonilises plaanis on IQ ja tervise korrelatsioon muidugi mõistetav. Huvitav teadmine igal juhul. Lisaks on täheldatud madala IQ-ga inimeste suuremat haigestumist ka mitte surmaga lõppevatesse haigustesse (astma, diabeet). Madal IQ ennustavat ka suremust paremini kui muud riskitegurid.

Rohkem ja täpsemalt soovitan lugeda raamatust "Intelligentsuse psühholoogia".

Riidekapist välja

Mõtlesin siin kunstkarusnahast jakke ja litritega kleite vaadates, et ilmselt oleks mul paari aasta pärast üsna huvitav lugeda, mida ma ise siis 25-aastasena selga toppisin. Sellest ka nüüdse tibipostituse idee. Praegusest riietusest pole erilist mõtet kõnelda, sest enamasti osutuvad valituks need riided, mis selga lähevad – poodi pole ma kahetsusväärselt ammu jõudnud. Viimane ost oli üks pikemat sorti karvase kapuutsiga jope, mis kuulub igapäevasesse arsenali. Püksid ostsin ka u kuu tagasi, et mitte talvel paljalt ringi silgata. Rohkem uut kraami ei meenu. Täna olen rõivastanud end näiteks pikka mustasädelevasse kampsikusse, mustadesse pükstesse ja tennistesse. Ei saa ka unustada eelpoolmainit jopet, salli ja mütsi – aga kuna neid ma kontoris ei kanna, siis ei lähe need ka arvesse.

Üldiselt aga saaksin ma iga päev ilma suurema vaevata oma garderoobi kirjeldada, sest mu uus kodu on õnnistanud mind taas lahtise garderoobiga. Esimeseks olen sinna seadnud oma lemmik-vintage-särgi, mis on otse loomulikult sädelevkuldne ja mustade täppidega. Teisena tuleb kuldne litterkleit. Seejärel kõik igavamad riided. Ma ei tahaks üldse kasutada oma garderoobi iseloomustamiseks kasutada sellist igavat sõna, nagu eklektiline, aga no kuidagi muudmoodi ei saa. Pika mõtlemise tulemina avastasin aga, et läbipaistvate riiete osakaal on üsna kõrge – pluuside ja toppide siis, mitte pükste. Igasugused sädelevad asjad on ka eelisseisundis. Igapäevaseks kandmiseks on kõige tavalisem valik teksad ja siis mõni poolkampsik peale. Ja Sketchersid, senikaua kuni ilm lubab. Kontsi iga päev kanda ei viitsi, sest tihti tuleb mul tuju jalgsi koju minna ja siis on kontsad tõeline nuhtlus. 

Oot, ma vaatan, kas mu seksikast stiilist pilti ka on. 

Jah, selline informatiivne pilt. Aga ma kannangi üldiselt tumedaid riideid pettekujutelmas, et tundun nii kõhnem. Nahkjakk on mu kohustuslik kraam iga ilmaga, mis on kõrgem kui 10 kraadi. 

Ühesõnaga, ei midagi huvitavat ja ekstravagantset. Moeblogijat ei saaks minust mitte kunagi, sest oma sädelevat kraami panen selga vaid üliharva ja siis ka ei pildista ennast. Üleüldse pildistan ennast nii vähe kui võimalik. Seega ongi enamus pilte reisidest, kus muudmoodi lihtsalt ei saa. Aa, siia vahele siis veel üks pilt reisist, seekord siis suvest.

Cannes'is. Loodan, et keegi ei loo endale kujutelmi, et olen peenike ja sihvakas. Mul on lihtsalt oskus tunduda piltidel kõhnem – selleks on paar vahvat nippi. Aga jah, suved mööduvad mul kleidis.

Sisustusest

Ma kõlan nagu katkine grammofon, aga mu peas keerlevad viimasel ajal vaid sisustusmõtted. Tähendab, ma olen moodustanud oma peas nimekirja, mida veel korterisse juurde tahaks. Näiteks kummutit ja tugitooli. Ja söögilauda ja nurgadiivanit. 

Küll olen ma avastanud, et elu ilma telekata on oluliselt lõbusam. Muidu veetsin ma õhtuid nii, et töölt koju minnes viskasin jalad seinale ja klõpsasin teleka lahti. Telekas läks peaaegu iseenesest lahti ka siis, kui nädalavahetusel ärkasin. Ega ma sealt midagi kindlat vaadanudki, aga niisama zombistumine teleri ees toimus pea igal õhtul. Nüüd aga veedan ma kodus veedetud aja palju sisukamalt. Näiteks nädalavahetusel pesin seinu ja põrandat ning nädala sees olen pühendanud end IQ testide kohta lugemisele. Ma praegu ei kujuta enam ette, et vahiksin niisama päev otsa telekat või oleksin Internetis. Ahjaa, kodus üritan ma netis ka võimalikult vähe olla. Tööl peab ju niikuinii. 

Kunagi peaks küll teleka ostma, aga no selle valimiseks pean ma ilmselt taas mõne oma IT-mehest sõbra poole pöörduma. Arvutite ja telefonide valimises olen ma palju rohkem kodus. Pealegi tuleb see ost ette võtta alles aastate pärast, kui keegi just telekaga mu ukse taha ei ilmu. Ära ei ajaks. 

***

Lisaks tahaks ma veel vanu taburette, betoonipuuri, mööblilakki ja kõiksugu lihvimistööriistu. Naelu ja nagisid ka. Lisaks nägin ma Universumi poes vahvat elevantidega nagi, mille puhul ma üritan välja mõelda, kuhu see paigutada. Ja korve. Ja punutud kasti. Kuidagi on ju vaja oma veebruaris algavat dekreediaega sisustada. 

Tänase õhtu sisustan aga hoopis IQ testiga. Mu toredas raamatus on nimelt üks. Loodetavasti vastan siis raamatus kirjeldatud efektile, et IQ läheb vananedes kõrgemaks – kuni mingi maani. Tegelikult olen avastanud sealt raamatust nii mõndagi uut ja huvitavat, millest võiksin rääkida tunde.

Punumine

Nädalavahetusel avastasin, et leidub ikka armsaid inimesi, kes on valmis andma oma panuse lastetoa sisustamisse. Selle tulemina on mul nüüd vahva lapsevoodi ja söögitool ja nende mõlema puhul on parimaks omaduseks see, et saan neid ise värvima-lakkima hakata. Juba ootan põnevusega! Nüüd on vaja veel baikatekki ja muid pisiasju, aga nendega kannatab. Jehuu, ma armastan häid inimesi!

Headest inimestest rääkides ei saa mainimata jätta, et ka riidevarumine on täies hoos ja seda mitte minu poolt – minu panus on piirdunud poes ilusate asjade vaatamisega ja ohkamisega. Igatahes vähemalt pool aastat oleme lasteriietega varustatud ja seda samuti tänu headele ja armsatele inimestele, kes viitsivad tegelda ja keda huvitab. Pisar tuleb kohe silma! 

Tegelikult olen ma ise ka asjalik olnud ja ostnud suisa vankri ja paar kotitäit riideid.

Aga aitab titejutust, keda see ikka huvitab. Ma lihtsalt tahtsin veidi oma rõõmu jagada.

Ahistamine

Sattusin lugema kusagilt ahistamisest linnatänavatel ja kohe hakkas mõte jooksma, kas ka minuga on sarnaseid asju juhtunud. Olgu kohe öeldud, et ahistamine on kõige selle kohta nüüd väga palju öeldud, sest sõna "ahistamine" manab mu silme ette röövimised, kinnihoidmised ja muu säärase. Ja sellega pole ma õnneks kokku puutunud.

Eestis on paraku ahistamisega lood nii, et need, kes võiksid ahistada – ehk siis kenad ja viisakad, hea välimusega noormehed – seda ei tee ja ahistavad mingid rõvedad pervarid. Ilmselt see muudabki nad rõvedateks pervariteks, aga jah. Kurb. Mulle oleks ikka meeldinud, kui baarides oleks juttu ajama tulnud see meessoo seksikam pool, aga tihemini sattus lauda ikka neid purjus isendeid, kes ei saanud aru, kas nad viibivad Eestis ja lihtsalt inertsist liikusid läbi alkoholiuima mõne naisolendi poole. Ei tundnud ma siis ennast eriti erilisena. Tõele au andes leidus ka meeldivaid uusi tuttavaid. Baarides ahistamine on loomulikult tänaval ahistamisest hoopis teistsugune – baaris sa lihtsalt pead arvestama sellega, et kui läbi rahvasumma trügid, siis on suur võimalus saada käperdatud (milline ilus eesti keel!). Seal on ka inimesed vabamad, nii et ahistamised on kergemad juhtuma. Baaridest ma ekstravagantseid ahistamisjuhtumeid ei mäletagi, sest neid on lihtsalt nii-nii palju. Oeh. Kenasid komplimente olen aga ka saanud, nt kord teatas üks noorsand, et mul on ilusad punased juuksed. Mul polnud punased juuksed.

Viimane tänavaahistamine oli vist nädalavahetusel, kui hommikuhämaruses koeraga jalutasin ja nägin välja nagu viis kuud kasutatud wc-hari. Igatahes tundus selline välimus imponeerivat ühele veoautojuhile, kes mööda sõites ennastunustavalt signaali lasi ja lehvitas. Oleksin üllatusest istuli kukkunud. Ilmselt äratas see signaal ka ümbruskaudsed elanikud, sest kell oli ikka väga vara.

Eestis on, nagu mainit, üldiselt tagasihoidlikud inimesed, aga Itaalias pidid küll autod kraavi sõitma, kui mööda teeperve poe poole kõmpisin. Kusjuures, ma polnud ka siis eriliselt üleslöödud, aga blond pea oli ilmselt piisav. Šveitsis oli seevastu selline tore juhtum, et kui jalutasin siesta ajal mööda tänavat, astus täpselt mu ees veinipoest välja õrnas joobes meesterahvas, tardus paigale ja hüüatas vaimustununa: "Oh, so schön!" Õnneks edasisi vestluspüüdeid ei järgnenud, nii et terveks päevaks oli tuju hea. 

Ootus

Mul hakab vaikselt kõrini saama sellest ooterežiimi peal tiksumisest. Tahaks mingisuguseid muutusi! Või noh ...  teistsuguseid muutusi. Tallinna hallus hakkab mind väsitama ja ma olen üsna kindel, et just selle pärast ma ei suudagi vahel mõtteid koondada. Või oleks vaja lihtsalt väikest rutiinist välja hüppamist, mine võta kinni. Reisileminek on praegu arsaadavatel põhjustel muidugi raskendatud ja ausalt öeldes poleks see ka eriline muutus. Vaheldus, seda küll, aga muutuseks oleks vaja midagi põhjapanevamat. 

Ja siis ma olen hakanud mõtlema, mis ikka on tähtis siin elus. Varem arvasin, et sõbrad ja nendega koosveedetud aeg on kindlalt tipus, aga nüüd olen hakanud mõistma, et sõpruseks ja kindlustundeks on sellest vähe. Või siis lihtsalt kummaline (aga samas üsna etteaimatav) on see, kui sõbrad arvavadki, et sõprus põhineb ühistel väljaskäimistel ja lõbutsemistel, aga kui tahaks, et keegi lihtsalt tunneks huvi ja küsiks, kuidas läheb ... või lihtsalt aktsepteeriks teistsuguseid valikud, siis seda on ilmselt liiga palju. Õnneks mitte kõigi poolt. Ja see on ka põhjus, miks mu silmad on aina enam ja enam Tartusse pööratud. 

Pööratud aga vaid oma unistustes, sest Tartus töö leidmine on üks vaevarikas tegevus. Töö veel, aga normaalne palk on selline asi, mida heade mõtete linnas ei pakuta. Aga kui tööind aina väiksemaks muutub ja rõsked tänavad aina hallimaks, siis tekib tunne, et palk polegi kõige tähtsam. Loll pea! Kohe näha, et lapseootus pole mõistusele hästi mõjunud. (See meenutas ka seda, et ilmselt järgmised paar aastat ma nkn tööd teha ei saa). Aga ikkagi.

Lisaks muudele ootustele ootan ma ka seda, et vaikselt võimust võtma hakanud depressioon üle läheks. Mõni päev on täitsa buen olla, aga siis mõni päev roniks mööda seinu ja lagesid. Ega suhtleks mitte kellegagi. Hoidku veel selle eest, et keegi julgeks kommenteerida midagi selle kohta, kui lihtne ja tore elu mul on, ilmselt lendaks talle üks lillepott vastu vahtimist. Nii et jah, üle võiks see saada. Mitte, et ma kuidagiviisigi sellega tegeleda suudaks või tahaks. 

Ootan ilmselt ka deus ex machina't, kui juba ootamiseks läks.

Hiinast kaupa tellima?

Kuna minulgi rahakott just puuga seljas pole, aga sellegipoolest kuhjub kõiksuguseid kulutusi juurde ja juurde, olen hakanud vaikselt vaatama nippe, kuidas soodsamalt pesa punuda. Need nipid sisaldavad suures osas ideid, kuidas ISE midagi teha, ehitada või siis mõnd asja hoopis põnevamal otstarbel kasutada. Riiete osas olen ma ammu eelistanud kaltsukaid, sest no mujalt lihtsalt ei saa normaalseid riideid. Praegu mõlgubki paar ideed mõtteis, nii et ootan suure huviga nädalavahetust, et need teoks teha. Küll on hea, et meil nüüd selline vahva hipsterikodu on!

Aga ei saa ma jätta kritiseerimata. Paljude inimeste jaoks tundub nimelt soodsamalt asjade saamine/tegemine seda, et minnakse mõnele Hiina veebilehele ja tellitakse sealt hunnik kraami kokku. Odavad on sealsed asjad tõesti, aga ma ei kujuta ette, kui meeleheitel peaksin ma olema, et neid tellida. Ilmselt olen ma ainus terves maailmas või vähemalt Eestis, kes tõepoolest ei suuda neid asju kanda ja kasutada vaid sellel põhjusel, et ma tean, mis tingimustes need asjad tehtud on. Mõned, kes ennast paremini tunda tahavad, räägivad, et niiviisi müüakse ka suurte firmade praaktooteid, mis on valminud samades tehastes originaalidega, aga olge nüüd normaalsed. Ma tean veidi tootjate siseelu ja kui isegi Eestis ei pääse praaktooted tänavale, siis ma väga kahtlen, et nt Samsung viskaks mõne vussiläinud nutiseadme tehase kõrval asuvasse prügikasti. Loomulikult võiks ma ka mõelda, et need minu tellitud paar hilpu või kõrvaklapid ei muuda Hiina tööliste elu raskemaks, aga kui nii mõtleb sadu ja tuhandeid inimesi, siis see juba muudab midagi. Loomulikult pole ma nii naiivne, et ma arvaks, et keegi jätaks nüüd sellepärast midagi tellimata. Ma tunnen ennast lihtsalt ise paremini, kui ma tean, et mina nii ei tee. Ega lase ka oma perel teha. 

Ma olen elu jooksul ikka väljamaalt tellinud. Sportsdirectist nt. Aga viimati, kui ma vaatasin, oli see UK firma. Ja sealt ma tellisin ühed Lee Cooperi tennised, mitte mõne tundmatu Hiina töölise valmistatud platvormkingi. Ja loomulikult OTTOst olen ka tellinud, aga no millest me räägime. Saksa kvaliteet siiski.

Ehk siis see on veidi kummaline, et leidub siiski veel inimesi, kes on valmis odava kraami eest riskima esmalt sellega, et kaup jõuab saja aasta pärast kohale, see ei pruugi olla kvaliteetne ning see ei pruugi olla üldse see asi, mida taheti. Palju lihtsam oleks ju minna poodi ja sealt ilma mingi paanitsemata vajalikud asjad ära osta, mitte tellida (suures osas ebavajalikke) asju Hiinast. Aga taas, tarbimisest tean ma nii vähe, kui võimalik, sest ma ise olen tarbimisega, mis ei puuduta just raamatuid ja söögikaupu, ajast maha jäänud. Võib-olla on netist tellimine põnevam?

No ja siis leidub veel suur grupp inimesi, kes on leidnud suurepärase äritegemisvõimaluse, ehk siis tellivad Hiinast suure koguse mingit kraami ning hakkavad seda edasi müüma. See on siis hea variant. Halvem variant on see, kui inimene teatab, et ta tellib Hiinast kraami ja et tema vahendusel on võimalik osta. Raha peab loomulikult ette ära maksma ja tagastada toodet ei saa. Pahaaimamatud ostjad mõtlevad, et ohhoo, kui hea ja lihtne võimalus, ning kurvastavad, kui oma toote, mis hoopiski tellimusele ei vasta, kätte saavad. Postkontorites on seetõttu Hiina müür ja inimesed soiuvad, miks tarne nii kaua aega võtab. Aga miks, MIKS TELLIDA? Jätame kõrvale, et need asjad on tõesti odavad. Tegelikult ei ole meil seda kraami enamuses ju vaja. 

Siis ma mõtlesin seda ka, et jumal tänatud, et ma poja saan, sest see hoiab mind igasuguste tüdrukuvidinate ja kaunistuste ostmisest/tellimisest, kui ma täiesti ära keerama peaksin. Poistega on ikka selles suhtes lihtsam.

Minu arvates on naljakas, et need näitsikud, kes kõige enam iseseisvusest ja mittesidumisest pröökavad, on need, kes kõige tihemini meestel – kas siis oma või teistel – välja lasevad teha. Loomulikult käib selle mittesidumise jutu juurde enamasti ka juttu meeste ja naiste võrdsusest jne jne. Ma tahaks naerda! Aga ei, ilmselt olen ma asjadest valesti aru saanud ning tasuta jookide, lõunate ja muude asjade vastuvõtmine ongi iseseisvuse tunnus. 

Näiteks ma olen see põlatud seotud inimene, kelle iha iseseisvusetuse vastu tõestab koguni sõrmus – jube väljagi öelda! Aga ometi ei tunne ma, et pärast kuud abielusolekut oleksin ma aheldatud kodutööde ja pliidi külge või et ma ei saaks vabalt otsuseid vastu võtta. Või et ma nutaks igal õhtul patja, kuna ma ei saagi teisi mehi enam vaadata. No tegelikult vaadata saan ma kõiki nii palju, kui süda kutsub. Kui ma peaksin vajalikuks nendega sebimist, siis ilmselgelt poleks ma ka abiellunud. Mingis vanuses pole ka ringitõmbamine enam seksikas, vaid paaniline – mul on tunne, et mul on see iga kätte jõudnud. Olgu siis vallaline või mitte. 

Abielus inimesed ei istu kodus ja ei hõõru rõõmust käsi kokku, et jess, nüüd sain ühe õnnetu isiku rajalt maja tõmmatud ja terve ülejäänud elu on hooleta. Või vähemalt mina ei tee seda. Abielu on tore ühendus, mis annab kindlustunde – ja ma ei pea silmas seda, et ma muidu kardaks oma teisepoole plehkupanekut. Pigem sellise hingelise kindlustunde. Ühiskondliku ka, sest juba selle väikese kuukese jooksul olen märganud, millise respektiga suhtutakse abielunaistesse.

Šveitsi juust

Kui ma enne soigusin lõhnatajust tugevnemisest, siis nüüd pean rääkima, et ega kõik asjad ka paremaks muutu – mu pea on nagu Šveitsi juust. Mitte välimuselt õnneks. 

Ehk siis vahel ma istun või seisan ja üritan meelde tuletada asju, mida mulle 15 minutit tagasi öeldi või mida ma veidi aega tagasi lugesin. Sõnad tulevad harvemini meelde ja vahel ma avastan, et ma ei kuula, mida teised räägivad. Varsti olengi lihtsalt üks vegeteeriv kera. Eriti tore on muidugi, et just praegu on tööl vaja palju tähtaegu meeles pidada ja teisi õpetada. Mein Gott, andke mu mälu tagasi! Vastu võin anda kõik need positiivsed sümptomid, nagu paksemaks ja pikemaks muutunud juuksed, sileda naha ja muu mõttetu välise kesta. 

Välisest rääkides, siis pole siin enam midagi ilusat, ehk siis olen vaikselt kerastumas. Lohutan end sellega, et see on ajutine või siis hoidun lihtsalt peeglitest. Väga hea nipp alati, muide! Ja kui ma muidu usun mehi välimuse kommenteerimisel rohkem kui naisi, siis nüüd ma keeldun uskumast, kui Sten ütleb, et ma pole täielik rasvahani. Miks ma mehi rohkem usun – sest naised arvavad niikuinii kogu aeg, et kõik, kelle KMI on suurem kui 17, on ülekaalulised (eriti nad ise) ja teistele naistele valetavad. Mehed aga on märganud minu puhul selliseid armsaid asju, mida ma ise eales ära ei märgiks, nagu näiteks põsesarnad, alaseljalohud jne. Lisaks pole keegi peale mu väikevenna (aga tema ei loe) öelnud, et oleksin paks. Nüüd ma muidugi seda ei usu, kuigi tegelikult ma oma pead sellega väga ei vaeva ka. 

Mõtlesin ka, et ilmselt pole mul mõtet oma D-päeva raamatut edasi lugeda, kui ma raudselt pärast ei mäleta, mis seal toimus. Aga krt, huvitav on!

Suitsetamise võimalikkusest

Juba paar kuud tunnen lõhnu nagu verekoer, nii et linnatänavatel mainin tihti "Mm, milline mõnus lõhn sealt kohvikust tuleb", "Oo, keegi tõmbab kanepit siin" või "Pärast vihma on nii mõnus lõhn asfaltil". Rääkimata siis sellest, et kui mingisse ruumi sisse astun, registreerin kohe ära sealsed lõhnad ja kui suitsuhais üks neist on, siis eelistan sinna mitte minna. Ma pole kunagi olnud suitsetamisvihkaja, inimesed tehku, mis nad tahavad. Ma loodan vaid, et nad ei taha minu nina alla suitsetama ronida, aga kui tahavad, eks ma siis ronin eest ära. Aga siseruumides suitsetamine on asi, millest ma tõesti aru ei saa.

Kuidas inimene saab suitsetada oma kodus? Eriti veel köögis. Rääkimata sellest, et sel juhul on kõikidel riietel rõlge suitsukas juures (mida lisaks minule tunnevad teised ka), on kõik valged pinnad ka õige pea kollakad. Taas: ma ei saa ette kirjutada, mida inimesed võivad või ei või oma kodus teha, aga mulle tundub see hästi ebaloomulik. Ma ei luba enda kodus isegi aknast välja rippudes suitsetada. Õnneks pole keegi soovinud ka, aga kui Sten mainis, et köögiakna peal oleks tore suitsetada, sai ta mõrvarliku pilgu osaliseks. Läppunud suitsuhais on üks rõlgemaid asju, mida saab ette kujutada. Isegi selle, et keegi väljas kusagil mu läheduses (aga mitte lähemal kui 10 m) suitsetab, kannatan ma parema meelega välja. Aga elades ei koliks ma kuhugi, kus enne on sees pikemat aega suitsetatud. 

Ühesõnaga, ving vinguks. Ma pole kunagi suitsetajatele vingunud, et nad on rõvedad ja iuu, mis harjumustega. Nüüd aga proovin ma tõesti hoiduda suitsurikastes keskkondades viibimisest. Mitte, et see kerge oleks. 

Eile pidin ma pooleks minestama, kui nägin, kuidas üks u. 8.kuud rase naine poe juures rahulikult suitsu kimus. Vot selliseid asju ma ei salli. Räägitagu jah, et paar suitsu ei tee midagi ja alkohol ka vaid rahustab, aga minu arvates kuuluvad ka need inimesed gruppi, kes kunagi ei tohiks lapsi saada.

Reede on ilmselt üks minust mööda läinud inspiratsioonipäev, sest just reedeti sajab mulle tavaliselt kaela uute ideede ja kampaaniate laviin, millest siis kujundused vorpima pean. Vorpima on vast vale sõna muidugi – ilusad ja atraktiivsed kujundused tegema, htmlid ja muu säärase. Esmaspäevaks tavaliselt siis. 

Täna tahtis üks teine firma ka, et neile uudiskirja teeksin ja kohe kihvatas mu sees – miks nende enda kujundaja seda ei tee? Kuni ma vaatasin nende kodulehte ja mõistsin. Leidub ka hullemaid kui mina. 

Arvuti aga otsustas, et tema ei mängi ja seega veetsin ma ühe mõnusa tunnikese erinevaid programme installides, maha võttes, värskendades ja muud jama tehes, mis ajanappust arvestades üldse mu meelistegevuse hulka ei kuulunud. Pärast suurt jamamist on aga arvuti kiirem kui varem ning ma hakkan aina enam ja enam mõtlema, et peaks ikkagi minema ITd õppima. Enne tahaksin tegelikult mõnele koolitusele minna ja siis kõrgkooli, aga eks seda näeb. 

Ma peaksin hoopis kodus puhkama ja lamama ja mitte midagi tegema, aga selle asemel kustutan ma siin tulekahjusid. Kindlasti jäi mul mingi asi kahe silma vahele, mille siis esmaspäeval avastan. Aga õnneks on mul hea vabandus varnast võtta.

Eile Energiakeskuses avastasin, et peegellaburint on pildistamiseks kõige parem koht. Ägedaid peegleid ja kohti on seal veelgi, aga kuna nende ümber olid lastekarjad, siis ei hakanud ma ebaviisakalt vahele trügima. Pealegi oli tegemist siiski soliidse üritusega. Vippidele loomulikult siis.

Uudis

Jaa, 17- märtsil peaksin ma arvutuste kohaselt saama ühe vahva poisikluti emaks, kes juba täna saatis mulle esimese naeratuse. Mitte, et ma ise oleks sellest aru saanud, aga arst ja Sten hakkasid rõõmust kilkama. Pilt peaks ka sellest olema, aga kuna ma olen ilmselgelt alaarenenud arusaamisvõimega, siis ma ei suuda ka sealt naeratust tuvastada. 

Kummaline, kuidas inimestele meeldib ennast piinata. Näiteks mina ei vaata ega kuula saateid, mis mulle ei meeldi. Ka raamatud, mille puhul ma juba ette tean, et mind need ilmselt ei huvita, jäävad minust puutumata. Samas aga leidub inimesi – suurtes kogustes, muide – kes veedavad pika aja endale sedavõrd vastumeelset saadet kuulates/vaadates või kirjatükki lugedes ning pärast räägivad, kuidas see neile üldse ei meeldinud ja milline saast see ikka oli.

Mind ajendas kirjutama SEE artikkel. Alguses lugesin seda kui huumorit. Siis muutusin kurvaks, sest mõelda vaid, meie ümber eksisteerib selliseid inimesi, kes tõsimeeli nii arvavad. Pärast seda tuli kolmas etapp, kus mõtlesin, miks võtab inimene oma vabast ajast mitu-mitu tundi, et vaadata moraalset laostavat saadet ning pärast seda väga põhjalikult ning süviti analüüsida. 

Me ei ela ju raamatus "1984", et me ei saaks keerata ekraane kinni. Samuti kahtlen ma, et keegi sundis seda isikut eelpoolmainitud saadet vaatama. Miks siis kirjutada vihast nõretav artikkel? Oleks võinud ja televiisori kinni keerata ja lugeda midagi mõnusat. Endal parem ja teistel ka, sest sopapritsimine ja kellegi kohta halvasti ütlemine küll maailma paremaks ei muuda. Mina näiteks ei ava tolle sihtasutuse poolt kirjutatud lugusid ega loe nende artikleid, sest ma tean, et muutuksin kohe vihaseks. Miks ma aga peaksin? Ega ma nende arvamust niikuinii muuta ei saa ja seega pole mul mõtet ka lugeda ja vihastuda. Peaasi, et saaksin neid endast võimalikult kaugel hoida.

Raadiosse helistavad ka kogu aeg mingid inimesed, kes on terve saate ära kuulanud ja siis teatavad, et see on täielik saast. Rääkimata siis söögikohtadest, kus inimesed söövad oma toidu täiesti ära ning siis teatavad, et see oli ikka nii halb. Kas keegi sunnib neid inimesi? Või eelistavadki paljud kannatada ja siis mõnuga vinguda. Oh Gott, mis maailmas me küll elame?

Kolimine

Esimest korda kolisin vanematekodust ära Tartusse. Seal oli mul imeilus üürikorter, nii ilus kohe, et ei julgenudki seal korralikult elada. Omanik mainis ka korterit tutvustades sõna "sisedisainer" ning seda oli näha – tavalisest paneelikakorterist oli tehtud midagi peent. Ei tea aga, kas asi oli selles, et ma ei elanud seal üksinda või hakkasin tõesti seda korralikkust kartma, aga poole aasta pärast kolisin sealt ühikasse, kus tundsin ennast hulga kodusemalt. Ei olnud sellist tunnet, et ei julge midagi laokile jätta. Kuigi ka seal hakkas mind kooselu tüütama ning igal võimalusel pagesin ära. Õige pea viiski mu tee tagasi Tallinna, esmalt tagasi vanematekoju ja siis Pärnu maanteele.

Kui eelnevalt polnud ma sisustamisel väga kaasa rääkida saanud (ühikas tõstsime küll veidi mööblit ümber, aga mis sisustamine see ka on), siis nüüd oli mu ees tühi korterikarp ja võimalusi maa ja ilm. Arvasin ma. Kuna aga ma ei kolinud sinna üksi, siis sain ma kuulda iga oma ekstravagantsema soovi peale (kiiktool nt), et mis siis saab, kui on vaja tapeeti vahetada/mööblit vahetada/seinad üle värvida/seinad üleüldse ümber tõsta – siis ei sobi ju see punane diivan enam! Olgu mainit, et oma punase diivani ma siiski sain. Selliste kompromisside tulemina sai kogu korter rõhutatult isikupäratu ja neutraalne. Ainus, mis mulle meeldis, oli mu armas punane diivan. Sellegi jätsin maha, kui ära kolisin.

Sest jah, ma kolisin taas ära. Üksinda. Uueks pesakastiks sai armas ühetoaline korter Pelgulinna puitmajas. Seal ei saanud ma sisustamisest mõeldagi, sest kogu mööbel oli olemas. Tõin juurde vaid laua, stange ja raamaturiiuli. Korter ise oli imearmas: pisike aga väga kompaktne ning ideaalne ühele inimesele. Lisaväärtus oli ühisaed ja tore vaade aknast. Veel üks lisaväärtus, mille üle ma väga rõõmus polnud, olid läbikostvad seinad.

Ühest sai aga peagi kaks, nii et väike korter jäi kahele suurele inimesele ja peagi saabuvale pisikesele väikeseks. Oli aeg otsida midagi uut ja natuke suuremat. Flirtisin küll pikalt ideega, äkki mahiks sinna ikkagi ära – oma aed on ikka asi, millest loobuda ei taha – kuid mõistus oli õigel hetkel olemas ning seega, kui nägin pakkumist pm sünnitusmaja kõrvale kahetoalisesse korterisse kolimiseks, haarasin sellest varmalt kinni. Olgu mainit ka, et Tallinnas korteri otsimine ja leidmine on üks äärmiselt ebameeldiv protsess ning kõik, kes pole pidanud seda tegema – te peate, lihtsalt peate olema õnnelikud. Mind aga aitas mu hea sõnaseadmisoskus, nii et kui olin oma lühikese kuid ilusa eluloo korteriomanikule saatnud (tavaline "kas saaksin tulla korterit vaatama" on kõige halvem kiri üldse), saingi kohe ihaldatud korteri. Üürikorteri siis taas, sest kuigi mõlgutasin mõtteid ka korteriostu teemadel, siis sain aru, et a) ma pole veel miljonär ja b) mul pole hetkel küll aega ja viitsimist sellega tegeleda. Nüüd taas meeldetuletus kõikidele neile, kel on laenuta korter: te olete äärmiselt õnnelikud inimesed. Üüriraha ja korterilaen pole toredad asjad ja paraku jätavad jälje igasse rahakotti. 

Nüüd on meil väike ja armas pesa sünnitusmaja juures. Sisekujundus on lahendatud kihvtilt – kogu nõukaaegne mant on seintelt ja maast eemaldatud, nii et järele on jäänud kiviseinad ja laudpõrand. Värvides domineerivad tumepunane ja helekollane ning õnneks pole liigset mööblit. On sisseehitatud lahtine garderoob, kummut, sisseehitatud raamaturiiul, veel paar klaasist riiulit ja eelmise üürniku diivan. Loomulikult ka siis kõik vajalik vannitoas ja köögis. Kaasa võtsime vaid raamaturiiuli, stange (mida hetkel maha ärida üritan) ja klaaslaua (mida samuti maha ärida üritan kunagi). 

Sisse kolitud, algas raske etapp, ehk asjade lahtipakkimine, millele järgnes veel raskem etapp: kujundamine. Ma ei pea ennast eriliseks sisekujundajaks, ma ei vaata vabal ajal sisustusportaale ega käi mööblipoodides. Sten aga teeb seda kõike minust veel vähem, nii et kuidagi kahe peale pidime midagi tegema, et külla tulevad inimesed päris oksele ei hakkaks ja et asju üles leida oleks võimalik. Ma ei salli nipsasjakesi. Õigemini: ma ei kujuta ette, et ma läheks ise mingisse nännipoodi ja ostaks sealt ise mingit mõttetud kraami. Kõigel peab olema kas a) praktiline väärtus või b) emotsioon. Seega ongi nüüd meie elamises leiduvad kaunistused pildid, reisidelt toodud suveniirid või kingitused. Ka neid on mu arvates natuke liiga palju, aga sellega veel tegeleme. Loomulikult on maailma parim sisekujunduselement raamatud ning õnneks on neid meil palju.

Esialgu sai kokku täiesti kena ja elatav kodu. Kui ma suudan ennast kokku võtta, siis ma teen suurpuhastuse ka ning seejärel asun vaatama, kas kusagil toole ka müüakse. Või vaipa. Voodi oleks ka üks tarvilik ese ning ega kiiktoolistki ära ütleks.

Uus kodu

Kell on päris palju üle südaöö, aga ikkagi ei ole ma magama läinud. Istub hoopis oma uue korteri elutoas ja katsun mitte mõelda sellele, et homme on tööpäev ja juba kell 6 oleks vaja ärgata. Tegelikult ma isegi läksin enne magama. Siis aga meenus mulle, et ma pole seda nurjatut gaasiboilerit veel tööle saanud, nii et vedasin ennast voodist välja ja hakkasin gaasiboilerit parandama. Möllasin, mis ma möllasin, aga hakkama sain ja nüüd on meil taas sooja vett. Kuldsete kätega naine!

Uus kodu on kena. Neljandale korrusele muidugi annab vantsida ning arvatavasti paari kuu pärast ma vihkan oma otsust, nii kõrgele kolida. Seni aga olen rahul, sest ruumi on rohkem ja soojem on ka. Pärast tegusat kolimispäeva on kõik asjad (ma ei suuda seda veel uskuda) lahti pakitud ja kui homme koristatud saab, siis on päris kodune tunne kohe. Loomulikult on mõned asjad veel puudu, nagu näiteks voodi, elutoakapp, kiiktool ja suur vaip elutuppa, aga põhiline on olemas ja see on hea. 

Ma kirjeldaks veel, aga ma lihtsalt pean magama minema, muidu vihkan ennast terve homse päeva. Aga üldiselt kadestan inimesi, kes pole pidanud kunagi kolima, sest nad ei tea, kui palju neil närvirakke säästetud on.

Heietus

Mul oli kunagi üks sebitav, kes oli kõige tervislikumate eluviisidega inimene terves maailmas. Kohe nii tervislikega, et kui ma mainisin oma tavapäraseid tegevusi, nagu kohvijoomine ja lõunauinakud, nägin ma ta silmis õudu, mispeale tundsin ka ise, et olen ilmselt allakäinud. Kui temaga lõunal käisin ja niisama jutu sees mainisin enda jaoks täiesti tavalist asja, et ma ei jõua hommikuti süüa (no kes jõuab, eksole), siis oleks ta minestanud äärepealt. Lisaks sain teada, et päevas peaks sööma ühtedel kindlatel kellaaegadel. Õnneks polnud ta aga sellist tüüpi, kes teistelt sama nõuaks, mida endalt, aga lihtsalt mulle endale tundus veidi kummaline, et leidub keegi, kes pea iga tegevuse puhul mõtleb enne, kas see on tervislik või mitte. 

Asja kurbloolisus seisnes selles, et mina olen kõike muud kui tervislike eluviisidega inimene. Ma küll ei joo eriti palju alkoholi, ei ole ahelsuitsetaja ning ei käi iga päev McDonaldsis (see viimane võib muutuda, arvestades, kuhu kolime), aga seevastu ma rikun kõikide tervisefriikide piiblitõdesid. Ma joon kohvi nagu vana kurat, ei söö hommikusööki, näksin suvalisi asju suvalistel kellaaegadel ja söön õhtuti voodis võileibu (või midagi veel ebatervislikumat). Kui siinviibijad (kelle hulka kuulun kindlasti ka ma ise) mind näinud poleks, siis võiks arvata, et mu kehamassiindeks on sadades ja ma ise olen täielik emalaev. Aga ei! Ma olen täiesti normaalkaalus ja vahel suisa alakaalus ning riidesuurus on S. Vorm võiks loomulikult parem olla, sest unustasin mainida, et ma ei tee ka trenni täiesti ebatervislikult. 

Tegelikult on see kurb, sest mul puudub ka igasugune motivatsioon tervislikuks muutuda. Ma üritasin kohvijoomise maha jätta, aga see tõi kaasa metsikud peavalud, nii et olin sunnitud naasma. Küll aga vähendasin kohvikogust ühele tassile päevas. Erinevatel kellaaegadel ja õhtuti söömist ma ei suuda jätta, sest ma viibin erinevatel päevadel erinevates kohtades ja siis oleks kummaline nt teatris sööma hakata. Minu jaoks oli tõsine muutus juba see, et nüüdsest söön rohkem salatit (kuigi ma kahtlen, et poodides müüdav salat eriti tervislik on). Küll aga ei suudaks ma loobuda magusast (kummikommid, mmm...) ja lihast. Nädalavahetusel nt ostsin suure tüki pekki ja sõin selle ära. Mis saaks veel parem olla, kui küüslaugupekk? 

Ja nii juhtuski, et kahe nii erineva inimese teed läksid erinevates suundades. Ma tegelikult siiani ei tea, miks ma teda sebima hakkasin, sest juba esimesel pilgul võib näha, et kokkusobivus on 0. Ilmselt oli mul vaja taas endale tõestada, et ma saan. Ja sain.

Ilmselt pole ma väga normaalne, kui hommikul läbi külma köögi vannituppa silgates lohutan end mõttega "Stalingradis oli neil ju palju hullem". Või oli see pigem õigustus, miks mitte panna radikat sisse.

Oeh, ma pean lõpetama ajalooraamatute lugemise. Aga mis teha, kui Stalingradi raamat nii kutsuvalt raamatupoe riiulil istus. Ma poleks saanud seda sinna jätta. Sellest tingituna olen lugenud viimase nädala kõik õhtud andunult Stalingradi lahingust ning nüüd, kus raamat läbi on, tundnud samasugust melanhooliat nagu iga hea asja lõppemisel. 

Õnneks on olemas veel häid ajalooraamatuid, nii et kaua piinlema ei pea. 

Nädala lõpus läheb kolimiseks. Küll umbes 500 m, aga siiski. Korter on suurem ja kõrgemal ning tööle lähemal. Suur pluss on üks suur raamaturiiul ja teine suur pluss seina sisse ehitatud lamp. Kui ma kunagi suudan kolimisega järje peale saada ning uues kohas asjad lahti pakkida, siis muljetan pikemalt. Võib-olla.

Töö

Ma vaatan oma abielusõrmust ja olen õnnelik. Ning siis vaatan ma peeglisse ja olen veel õnnelikum. Mitte, et ma ennast jumalikult ilusaks peaksin. Elus on ikka palju muud. 

Eks varsti ole kõigile teada, et märtsist hakkan koduseks ja kõige suuremat meelehärmi põhjustab see otse loomulikult kolleegidele ja ülemustele. Seetõttu käidigi mulle vaikselt vihjamas, et kuna kedagi mu asemele ei võeta, siis äkki kuidagiviisi oleksin ma nõus suvel veidi tööd kodus tegema. Vastasin, et loomulikult, kui see muid asju segama ei hakka, aga täpsemalt oskan alles suvel öelda. Siis mõtlesin veidi järele ja leidsin, et my ass – ennast pooleks rebima ma ei hakka. Olen juba suvest saati harjutanud ennast eluga, kus töö pole esikohal ning kui mul on seaduslik õigus puhata, kavatsen ma seda ka teha. Iseasi, kuivõrd puhkamine see olla tõotab. Samas aga ma tean juba, et suvel trummeldan sõrmedega lauda ja tahan paaniliselt midagi asjalikku teha. Nii et kahe otsaga asi.

Eestlaste töökultuur on üks kummaline asi. Põhiline jutt, mida kuulda on, on see, et tööd on nii palju, palka nii vähe, töö on nõme, tingimused imevad jne jne. Seda juttu aga, mis tegelikult ja veidi viisakamal kujul tööandjatele võiks rääkida, kuulevad hoopis asjassepuutumatud inimesed. Ehk siis käiakse rusikas taskus, virisetakse ning esimesel võimalusel lastakse töölt jalga, ütlemata, MIKS. Tegelikult aga (võib tulla üllatusena) pole tööandjad selgeltnägijad või mõtetelugejad ning otse loomulikult ei pruugi nad paljudest probleemidest teadlikud olla, kui neile neid ei öelda. Palk on muidugi selline asi, mida võiks ise märgata, aga ka siin võiks töötaja ise võtta initsiatiivi ja minna ise palka juurde küsima, kui tal selleks loomulikult adekvaatne põhjendus on. Usun, et paljudes töökohtades saaksid nii mõnedki probleemid lahenduse, kui neist rääkida. Õigel ajal, õiges kohas ja õigesti. 

Üks suur tööalane probleem pole aga minu arvates üldse mitte palk (kuigi loomulikult on see põhitähtis), vaid hoopis ületunnid-ületöötamine. Minu arvates peaks nii olema, et kui ei saa määratud tööajal oma ülesannetega hakkama, siis tuleb kas ületundide eest maksta või võtta lisatööjõudu. Mitte teha tasuta ületunde. Loomulikult on ka võimalus, et töötaja on ise liiga aeglane, aga sel juhul peaks kas siis tüütaja ise või tööandja aru saama, et see koht pole sobiv. Kui aga uut töötajat ei võeta ja ületundide eest ei maksta, siis tuleks ületööst keelduda. Ja kui ülemus on tropp, pöörduda töövaidluskomisjoni (uskuge mind, seal käiakse ka jaburamatel põhjustel – aga selle jaoks see ongi). Inimesed ei tea paraku kõiki oma õigusi, nii et seepärast lastaksegi endale pähe istuda. 

Ma ise pole loomulikult selline, kes rusika lauale lööks ja oma õigusi nõuaks, aga ma ei tee kunagi ületunde (või ainult siis, kui saan need tasustatud) ja ei lase endale muudmoodi ka pähe istuda. Palga juurde küsimine on muidugi äärmiselt vastumeelne, nii et eelistan ka seda mitte teha. Samas ei käi ma ka soigumas, et keegi võiks ise mu palka tõsta. Võiks loomulikult, eksole :)

Ilupildid on ilusad

Mulle lihtsalt meeldivad nii väga oma silmad siin pildil, muud põhjust polegi. 

Käisin esmaspäeval ID-kaarti ka vahetamas ja paraku selleks hetkeks oli fotogeenilisus otsa saanud. Ega päevad ole vennad. Nüüd ei tee ega lase ma teha endast tervelt aasta otsa pilte, et jätta endale kujutelm, et olen ilus.

 

2.10.2014

Kui enne olin arvanud, et pulmapäeval olen vana rahu ise, kes magab poole lõunani ja tormab padjanäoga otse Õnnepaleesse, siis paraku nii need asjad ei läinud. Olin üleval enne kukke ja koitu ning vaatasin vihaselt Steni, kes rahulikult põõnas. Mõtlesin, et ajaks ta õige üles, et koos paanitseda, aga siis otsustasin olla hea inimene. Tunnid venisid ja venisid ning ma ketrasin oma peas läbi kõike, mida veel teha vaja on. Tundus, et ettevalmistused olid tehtud – kas tõesti ei ununenud midagi? Kui kell oli juba sealmaal, et normaalsed inimesed ärkasid, tegin hommikusöögi, krabasin kaasa kleidi, kingad, meigiasjad ja veel sada muud asja ning seadsin sammud Raadiomaja poole. Ilm oli imeline: päike siras läbi sügiskuldsete lehtede, nii et tänasin kõiki taevaseid ja maiseid jõude, et pulmapäev sellisel vahval päeval on. Raadiomajas veeti mind kohe sööma, et ma keset registreerimist kokku ei kukuks. Pärast seda läksin juuksurisse, kus nõudsin endale Kreeka stiilis soengut. Juuksur oli küll kerges segaduses, aga kogus ennast kiiresti ja seega sain endalt täpselt sellise soengu, nagu ette kujutanud olin. Tegelikult polnud ma küll arvestanud, et mu poolpikkadesse juustesse ei saa teha vööni ulatuvaid patse, aga noh, eks elu õpetab. Kui juuksur sai teada, et ma ise abiellun, siis ta küsis, kas juustesse tuleb lilli või ehteid ka, aga ma raputasin pead. Ta ilme järgi võis eeldada, et no see pulm tuleb küll eriti lihtne. Ilmselt arvas ta ka, et need retuusid, millega juuksuris hängisin, ongi mu pulmarüü.

 

Seejärel sain kokku Steniga, kes oli kombekohaselt ülikonnas, ning läksime uuesti raadiomajja. Ka mul oli aeg ennast riidesse panna. Vahepeal viskasime ka nalja selle üle, et mõned mehed teevad endale taskurätiku naise pulmakleidi riidest – nagu oleksidki nad siis naise seelikusaba küljes kinni. Sten ütles, et kui väga tahan, võib ta kollase salvräti taskusse pista, aga loobusin sellest ahvatlevast ettepanekust. Kui kleit seljas, hakkasin meiki tegema. Olin ette kujutanud, et teen ilusa Kreeka stiilis meigi (ma tõesti ei tea, miks kõik Kreeka stiilis pidi olema) – lainerijoonega ja puha. Olin aga taas oma võimeid üle hinnanud ja esimene lainerijoon, mis mu käe alt ilmus, oli kõike muud kui sirge. Seega loobusin esialgsest plaanist ning pika ahastamise saatel, kui kole ma ikka olen, tegin veidi tagasihoidlikuma meigi. 

Ettevalmistused tehtud, tellisime takso ning vurasime Õnnepaleesse – mulle kombekohaselt liiga vara. Ootamise ajal jõudsin veel mõelda, mis kamm see on, et ma üldse ei närvitse. Kordasin veel peas üle, kas sõrmused on kaasas, auto tellitud jne jne ... tundus korras olevat. Pika mittenärvitsemise peale sai lõpuks minna pildistama ja uuesti ootama. Olime Õnnepalee poolt tellinud fotograafi, kelleks oli ei keegi muu kui Wremja Mart Laar. See muutis kogu pildistamisprotsessi palju lõbusamaks, aga kui ta tegi mulle ettepaneku, et teeks ka "nurjatumaid" pilte, kus jalad on näha, siis ma keeldusin kategooriliselt. Ega me mingis lõbumajas pole, eksole. Muidu tegime seal üsna klassikalisi musipilte ning seisime toa erinevates nurkades erinevates asendites. Kui keegi veel kunagi Õnnepalees abielluma peaks, siis soovitan kindlasti just teda – nalja sai palju. Küll aga pole mul meeles tema pärisnimi, aga kes siis Wremjat ei tea.

Saabus aga aeg registreerimisele kõndida.

Ma ei komistanudki oma kleidi otsa, kas pole imeline? Küll aga kõndisime nii kiiresti altari ette, et fotograaf ei jõudnud järele ning muusika mängis pikalt enne, kui registreerija kõnelema hakkas. Oleks võinud isegi veel mängida, sest kohe, kui registreerija suu avas, tahtsin suure hooga naerma pahvatada. Sten kommenteeris, et tädike oleks nagu happelaksu all olnud, mina ei suutnud sobivat diagnoosi panna. Ta kõnemaneer, hääl ja jutt olid justkui mõnest pulmaparoodiast – monotoonne, samas pingutatult harras, võlts ja nii jube, et ma ootasin terve aja, et ta lõpetaks. Jutt oli õnneks lühike, sõrmused said sõrme ning kohustuslik musi ka tehtud. Vaatamata kõikide ennustustele ei hakanud ma nutma – viimasel hetkel ei suutnud ma naeru kinni hoida ja seega ma lihtsalt naersin.

Siis läks suuremat sorti õnnitlemiseks ja pildistamiseks. Olgu mainit, et pilte tegid mu armsad õeraasud, kellel ka naermisest käsi värises. Lilleneiudeks olid mu kaks armsat sugulast, kes võtsid oma tööd väga tõsiselt. Vahest suisa liigagi tõsiselt, sest naeratama oli neid üsna raske saada, kuigi fotograaf ütles, et nemad ju veel abielluma ei pea.

Kui kogu kammajjaa oli läbi, lilled kokku kogutud ning inimesed taksode peale surutud, läksime mina, Sten ja Ulvi tellitud autoga Kadriorgu. Auto tellimise otsustasime ära vist eelviimasel päeval, sest minul oli ükskõik, mis autoga läheme, aga Sten nõudis mersut. Pika vaidlemise tulemusega tellisimegi siis mersu, mis siis truult maja ees ootas. Kõigepealt sõitsime Toompeale, kus tegime mõned halva valgusega pildid, seejärel aga Kadriorgu.

Miks kõik inimesed sügisel ei abiellu? Nii ilus valgus on ju!

Seejärel sõitsime väikese ringikesega peopaika. Autojuht oli kerges hämmingus, kuidas me pildistamisega nii kiiresti ühele poole saime, aga teatasin talle, et modellitöö on üks jubedamaid ning et üle paarikümne minuti ma küll kusagil poseerida ei viitsi.

Kui kohvikusse jõudsime, siis olid teised juba kohal ning õnneks ka söömisega alustanud. Et olime tellinud külmlaua, siis olingi mõelnud, et inimesed söövad-joovad, kunas tahavad ning mina saan salamisi sisse hiilida. Tutkit, kui sisse tulin, tabas mind aplaus. Tee peal oli Sten uitama läinud, nii et tema pääses. Oleksin pidanud ikka vähem silmatorkavad riided panema. Šampus suruti pihku ning algas uus õnnitlusring. Bella võttis enda peale raskeima ülesande: kõne.

 

Ta oli ka kõnepidamiseks kõige õigem isik. Vastupidiselt heldimapanevatele nutukõnedele saime meie taas ühe naljaka hetke. Nagu näha, ei suutnud ma ka siis naermast hoiduda. Kui tähelepanu oli meie pealt hajunud, hakkas pihta üldine sotsialiseerumine, söömine ja joomine, mis jätkusid kuni õhtuni. Vahepeal pidas Bella veel paar kõne, aga üldiselt oli kõik täpselt selline, nagu ette kujutanud olin. Mõnus, vaba, kedagi ei sunnitud millekski. Ja ei mingeid jubedaid mänge.

Tordike oli ka:

Selle söömine pakkus taas naljakaid hetki. Mis teha, ma pole loodud tõsiseks inimeseks.

Peo lõpuks olime kogunud palju lilli, kingitusi, õnnitlusi ja komplimente. Olin rõõmus, et pidu läks korda ning a) ma ei kukkunud kordagi kontsadelt alla, b) kõik kutsutud tulid kohale ja tundsid ennast hästi ja c) sööki ja jooki jätkus piisavalt. Kordaläinud pulmapeole järgnes lõõgastav nädalavahetus Pärnus, kus ma tegelesin täpselt sellega, millega mesinädalatel tegeldakse: mitte millegagi.

Järelkajad

Kunagi ma asun kirjeldama ka SEDA PÄEVA, aga enne veidi soiun oma tunnetest pärast abiellumist. Õigemini ma ei saa öelda, et midagi oluliselt muutunud oleks peale selle, et ma kannan nüüd sõrmust. Olen näinud inimeste silmis pilke, mis ütlevad, et abielunaisena peaksin loobuma ketsidest ja kandma naiselikumaid riideid, aga ma ei lase ennast sellest suuremat häirida. 

Küll aga olen täheldanud, et inimestele meeldib öelda mu uut nime. Pole midagi teha, uhke nimi ikkagi. Tööl on kolleegid rõõmsa naeratusega pöördunud täna mu poole vaid mu uue nimega. Ja lilledega. Need on siis ainsad pulmalilled, mis ma koju viin, ülejäänud ilutsevad Epu kaitsva käe all.

Et aga veel uhkustada oma Kreeka stiilis kleidiga, siis siin on väike pildike, mis peaks rõhuma kõikide inimeste tunnetele – on lapsi, on lilli, on klaver ja ilusad inimesed. 

 

Mõni meist vahetas nime ...

2. oktoober oli üks imeilus sügispäev, mille veetsime vaheldumisi Raadiomajas, perbüroos ja Kadriorus. Kui pingelangus (=peavalu) läbi saab, siis ilmselt muljetan pikemalt ka.

Tartus käies satun aeg-ajalt ikka RB motoklubi staapi - nii ka seekord. Tüüparusaam paljude inimeste seas on, et motoklubid on puupüsti täis lärmavaid karvaseid, õllekannud lendavad vastu seina, toimub permanentne striptiis, ringi kõnnivad võrksukkades ettekandjad ja lõugab vali rokkmuusika. Loomulikult tõmmatakse veel avalikult kokat ja iga naine, kes sisse astub, saab huilete ja vilekoori osaliseks. Tegelikkus ei saaks olla kaugem. Loomulikult oli seal hea rokkmuusika, aga see on üleüldse iga hea koha tunnus. Ma ei kujuta ette, et mõnes tsikliklubis mängiks Britney Spears või mõni tänapäeva staarikestest, kelle nimesid ma ei tea. Sel juhul kantaks ka selles motoklubis hoopis roosasid plüüsveste. Laupäeval aga sain kuulda palju mõnusat muusikat. Ning see on ka eelarvamustest õige, et motoklubides on mehed, kellest paljudel on habe ja pikad juuksed ja kes joovad õlut. Küll aga ei räusanud nad ringi, vaid rääkisid rahulikult omavahel juttu. Naistest rääkides, siis mina olin seal ainus naine ning sain tunda väga lugupidavat suhtumist. Asi võis olla muidugi ka selles, et ma polnud sinna tulnud üksi, ma olin kombekalt riides ning purukaine. See viimane omadus tekitas küll mõningaid küsimusi klubiliikmete seas, aga õnneks ei valmistanud suuremaid probleeme. Sain hoopis tasuta cocat juua. Ja - nagu mainit - head muusikat kuulata.