Veel põhjuseid, miks ma pole tõeline naine

Ilmselt teavad kõik, et ühel korralikul naisel on käekotis alati kaasas hambahari ja vahetuspesu, et kui keegi enda juurde kutsub, siis ei saaks mitteminemise põhjuseks olla hambaharja puudumine (sest muid põhjuseid ilmselgelt olla ei saa). Eelpoolmainit esemed peavad käekotis olema igal ajal, ka siis, kui sa korraks poodi lähed või tööle, sest iial ei tea, millal ahvatlevad pakkumised tulevad. Tööl peavad ühel korralikul naisel veel lisaks olema stiletod, huuleläige ja juukseklamber, et pärast tööd otse peole minna. Ma tahan veel rõhutada, et kõik need asjad on käekotis KORRALIKUL naisel. Kui sul neid pole, on tegemist ülima kombelõtvusega.

Ilmselt olen ma allakäinud naisterahvas, sest mul pole mitte kunagi olnud käekott täis hambaharju, aluspesu ja kõiki neid muid kohustuslikke asju. Tegelikult valetan. Kui ma tean, et lähen edasi mõne sõbranna juurde ööseks või siis linnast välja saunakale, siis suskan ikka vajalikud asjad kotti. Aga pakkida iga hommik lisaks arvutile kaasa veel pool garderoobi ja kosmeetikakohvrit – ei. Kusjuures, mis veel huvitavam, mul pole neid asju ka kunagi vaja läinud, sest mul pole mitte kunagi tekkinud kiusatust öösel või päeval suvakatega kaasa minna. Ja kujutame ette, et ma hullult tahaksin – vaevalt, et hambaharja puudumine hulluks takistuseks saaks. 

Kusjuures, mina pean selliseid naisi veidi meeleheitlikuks, kes kondoomide, aluspesu ja hambaharjadega "igaks juhuks" ringi jooksevad. Ilmselgelt on neid peas mõte, et kui piisavalt pandav isik lähedusse satub, pole mingit probleemi temaga voodisse hüpata. Mul ei tuleks selline asi mõttesse ka. Sellised põhjendused "aga juhtub ju" on täiesti välistatud. Seega pole mul peoks käekotti pakkides kunagi isegi pähe tulnud sinna pesemistarvikuid panna. Enamasti vaatan pigem, et oleks piisavalt sularaha, et taksoga koju saada, ja päikeseprillid (suvel), et varavalges väsinud silmi päikesekiirte eest kaitsta. 

Aga vähemalt kannan ma teiste tervise ja hügieeni eest hoolt, nimelt on mul kodus üks üleliigne hambahari. Tegelikult nüüd see väga üleliigne polegi, sest olen selle Kaidile kasutamiseks andnud, kui ta vahel öösiti minu juures on käinud. Enne aga mõtlesin, et jube naljakas, kui ma juhuslikult kellegi enda juurde peaksin vedama ning siis talle süüdimatult hambaharja ulataks ja teataks, et näed, mul on siin igaks juhuks hambahari ka. Iga normaalne mees ilmselt põgeneks padavai läbi akna.

Mul tekkis aga huvi, mida siis mu käekott (mis hetkel on küll arvutikott), sisaldab.

- rahakott

- 4 mandariini

- juuksehari

- pinkalkulaator

- võtmed

- kasutatud bussipiletid

- hügieeniline huulepulk

- kõrvaklapid

Positiivne on see, et kui ma mingil põhjusel teadmata kohta ööseks jään, siis vähemalt kohe nälga ei sure..

Ilublogi vahepala

Jaa, ma pole unustanud ka oma naiselikku poolt. Õigemini olin ma selle unustanud terveks aastaks, sest täpselt nii kaua polnud ma juuksuris käinud. Kuna aga Epp pidas mulle kiidukõne ühe Tartu juuksuri kohta ja peaaegu sundis mind sinna minema (ilmselt ei kannatanud ta ilumeel enam mu sorgus juukseid), siis sõbrapäeval ma sinna oma sammud seadsin. Õigemini sõitsin sinna Tallinnast ja tundsin pool teed ennast erilise tibina, kes teise linna ilusalongi läheb.

Ja oi, oi, oi, kui rahul ma olen! Juuksuriks oli üks lahe mees, Alar, kellest paremat ja kiiremat juuksurit ma enne kohanud pole. Uskuge mind, oma juuksemodelli-karjääri jooksul ning erinevate juuksekatsetuste käigus olen näinud ja tundnud palju juuksureid. Enamasti ei julgeta eriti lõigata, kui ma mainin, et "lõigake vaid otsi", nii et pärast keegi ei saa aru, et midagi muutunud on. Juuksurikooli õpilased on püüdlikud olnud, aga protsess ise on tavaliselt nii palju aega võtnud (ja ajaga mul prisata pole), et eriti seal käia pole viitsinud. Alar aga lõikas mu juukseid 10 minutit (selle aja juurde kuulus ka mu sasipuntra sirgestamine) ja tulemus on selline, et ma pole ammu nii rahul olnud. Lisaks sai ta väga hästi aru mu suunisest "et ilus oleks". Palutud 3 cm asemel lõikas ta maha küll üle 5 cm, aga parem ongi, sest ma pole ammu oma juukseid nii tervena näinud. Ja nii lainelistena. Lisaks oli juba omaette vaatemäng lõikamisprotsess, nii et mitu head asja ühes. Hind oli sellise tulemuse eest küll naeruväärselt väike, aga ega ma kurda.

Igatahes, soovitan soojalt. Kõik tartlased (ja mujalt ka), minge Iluplaneeti!

Ahjaa, ma pilti ei lisa, aga võite mind lihtsalt vaatama tulla.

Ta on tagasi

Lugesin nädalavahetusel läbi uue saksa romaani "Ta on tagasi". See raamat peaks rõõmustama kõiki, kes on siiani olnud veendunud, et sakslased ei oska nalja teha ning keda ajab naerma sakslaste alatine paanika, kui mainitakse teist maailmasõda, natse vms. Mina olin rõõmus.

Süžee on lihtne. Hitler ärkab aastal 2011 üles keset Berliin ning hakkab tutvuma praeguse Saksamaaga. Nördimusega avastab ta, et Saksamaa kaotas sõja ning et tema režiimi mõistetakse hukka. Lisaks häirivad teda paljud tänapäeva elu üksikasjad, nagu see, miks näidatakse televiisorist kokasaateid ja miks kannavad inimesed nii kummalisi ja koledaid riideid. Värske pilguga annab ta hinnagu peaaegu kõigele ning vähemalt mina avastasin küll mitme koha peal, et olen täiesti sama meelt. Päris palju sai naerda, mis on üldiselt saksa romaanide puhul haruldane. Siiski jäid mind häirima paar asja.

Kes on kunagi sakslastega kokku puutunud ja üritanud nendega rääkida teisest maailmasõjast või kolmandast Reichist, on pidanud tõdema, et see pole võimalik. Nad lähevad näost valgeks ja hakkavad nutma. Seega oli väga kummaline lugeda, kuidas romaanis inimesed teist nägugi ei teinud, kui neile Hitler vastu jalutas. Äärmisel juhul arvati, et ta on näitleja. Päriselt oleks see võimatu. 

Teine asi, mis mind häiris, oli raamatu lõpp. Lugege ise, ma ei taha üllatust rikkuda. Minu jaoks ei sobinud see eriti hästi, oleksin oodanud midagi põnevamat. Või siis veel edasi lugeda. Tundus, nagu oleks autor ruttu tahtnud otsad kokku sõlmida, ükskõik, mis seisus need ka polnud.

Edit

Ma ei viitsi eelmist postitust toimetama hakata, aga sellele lisaks tahtsin öelda, et ma olen praegu täpselt sellises faasis, kus nii metsikult palju on teha, et ma olen otsustanud mitte midagi teha ning selle asemel hoopis küünelaki kuivamist vaadata. Tegelikult oli mul kavas täna kasulik ka olla, aga targana tõmbasin ma eile boileri juhtme seinast välja ning täna imestasin, miks sooja vett pole. Nii et nüüd ootan ma sooja vett ja vaatan küünelaki kuivamist. Kaks mittemidagitegemist ühes. Ei ole ma mingi naine ega asi.

Väike moeblogivärskendus: täna käisin vanalinna mõnusas vintage' poes Foxy Vintage ja leidsin sealt kõigest 10 eurtsi eest üliägeda kuldse mustatäpilise hõlsti. Tegelikult on see vist džemper, aga näeb koos musta miniseelikuga väga pilkupüüdev välja. Ja väga mina. Ma teeks pilti ka, aga et elan üksi, siis on enda pildistamine raskendatud ja naabreid ma piinama ei lähe.

Ma olen ju naine!

Olen märganud, et viimasel ajal liigub just naiste endi seas uutmoodi stereotüüp, et naised peavad kõigega hakkama saama, hästi paljude asjadega tegelema ja kõike oskama. Loomulikult ei taha nad, et keegi neid aitaks, sest "naised suudavad ju kõike". Aeg ajalt veidi vingumist, kui kiire kogu aeg on, kuulub ju asja juurde ja väike ohe "kõigega peab ikka üksi hakkama saama" viib ikka elus edasi. Hea, kui sa oleks veel üksikema, et sul veel vähem hingetõmbeaega oleks. 

Õnneks ma pole üksikema ja ma ausalt usun, et üksinda lapse kasvatamine on väga raske, aga ma ei arva ka, et ma olen süüdi selles, et ma pole. Olen aga küll tabanud üksikemade mürgiseid kommentaare, kui ma oma tavapärast õhtut - kell 20.30 magamaminemine ja enne seda lugemine - kirjeldan. Ei, nendel on nii palju teha, nemad küll nii ei jõuaks, küll ikka minul on vedanud. Kuigi ma ei ütleks, et mul nii hullult vedanud on, laps pole ju selline asi, mis lihtsalt taevast kukub ja ootab, et sa nüüd teda kasvatama hakkaks. Peab ikka veidi rohkem vaeva nägema.

Aga just see suhtumine, et naised peavad kõigega hakkama saama ja mitte mingil juhul abi vastu võtma, ajab mind veidi segadusse. Mina oleks küll õnnelik olnud, kui keegi oleks eile pakkunud, et pintseldab ise mu lage niiskustõrjega. Või aitaks mõnesid raskeid asju koju tassida. Palju on asju, mille puhul ma rõõmuga abi vastu võtaks. Võib olla trambin ma sellega kõikide feministide aastatepikkuse töö jalge alla, aga ma ei näe midagi selles halba, kui teisi aidata või abi küsida. Pealegi ma ise olen nii õudselt õnnelik, kui kedagi aidata saan. Kasvõi pisiasjades, nagu vankri mahatõstmine või mõne lause korrastamine. Tekib tunne, nagu oleks mind teistele vaja. Pealegi ei saagi ju kõigega üksi hakkama saada. Ega peagi.

Reedel oli mu tõeline Tallinna kultuuriprogramm. Mälumäng, kino ja paar koksi ühes mõnusas baaris. Või õigemini nii oli meil kavas.

Mälumäng möödus edukalt, nagu ikka. Taas sai kuni viimase punktini õpside meeskonnaga tasavägiselt võisteldud ning lõppude lõpuks saime esimese koha. Ilmselt teised mälumängurid ei salli meid eriti, sest vastupidiselt neile, kes nad on tõsised ja vaiksed, naerame meie alati üle saali ning arutame, milliseid toredaid elektroonikavidinaid võiks olemas olla. Ja siis oleme esimesed või teised. Aga see selleks. Pärast mälumängu oli aeg mõtteid tuulutada ja kinno minna. Valituks sai Nümfomaan II, mis EI OLE mõtete tuulutamise film. Kunagi tahaks ma selle üle võib-olla pikemalt mõtteid mõlgutada, aga hetkel veel mitte, sest ma pole ennast täielikult kogunud. Mitte seepärast, et see oleks olnud jahmatav või šokeeriv – lihtsalt tahaks lasta muljetel settida ja mõtetel paika loksuda. Seni aga soovitan kõikidel, kes pole nõrganärvilised ja kes armastavad Trieri, seda vaatama minna. Väike hoiatus ka: kui loodate leida sealt sama palju pornograafiat, kui esimesest osast, siis peate pettuma. Nagu tegid paljud inimesed, kes meiega ühes kinosaalis olid ja kes ilmselgelt olid tulnud sinna mõttega, moraalselt pornograafiat vaadata.

Õhtu jätkus Depeche Mode'i baaris (mis, muide, on valitud üheks maailma kõige kummalisemaks baariks), aga paarist koksist sai seal paar õlut. Baaris tutvusime kahe armsa venelasega, kes teatasid meile, et iga naise missioon on saada lapsi. Lisaks küsisid nad umbes viis korda, kuidas meie mehed lubavad meil väljas käia. Kui need stereotüübid kõrvale jätta, olid nad väga toredad. 

Ning koju minnes avastasin, et sula, mis kogu Tallinna vallutanud oli, jätkus ka mu kodus – vannitoa laest oli hakanud vihma sadama. Mis saaks olla parem, kui öösel kell 3 sellega tegelema asuda?

Hispaania lainel

Harjutan vaikselt hispaania keelt ja tänase päeva laused, mis reisiks õppisin, on:

Esta es una canción excelente. ¿Quieres bailar conmigo?
Tus ojos son como el oceano después de una tempesta del verano.
Este grupo está de miedo!
Te echo de menos.

Tahaks veel mingeid ägedaid väljendeid õppida. Kardetavasti neid, mida ma täna õppisin, Hispaanias vaja ei lähe.

Homme hakkan jalgpallisõnavara vaatama.