Mõte

Kui Holden Caulfield ütles, et ainus asi, mida tema teha tahaks, oleks päästa mängivaid lapsi kuristiku äärelt, siis ainus asi, mida mina siin maailmas teha tahaks, oleks lugeda raamatuid ning neid siis teistele soovitada. Ja loota, et nad seeläbi muutuvad paremateks inimesteks. See oleks tõesti ainus, mida mulle teha meeldiks. Vb ma kõlan veidi valgustusaegsena, aga ma arvan, et kui inimene loeb, siis on ta tolerantsem, avatum ja üleüldse parem.

See oli siis esmaspäevane mõtisklushetk.

Les heures

Linnuke kirja!

Aprilli lõpus täitub üks mu salasoovidest, mis kuulub ka nimekirja: "Asjad, mida teha enne 30ndat eluaastat."

Muidugi tegelikult ei saa öelda, et see soov "täitub" – täitjaks on ei keegi muu, kui mina ise, kes ohjad enda kätte haaras ning vastavasse kohta aja kinni pani. Nüüd jääb vaid oodata ning rõõmustada.

Saladuseloori tõstan – sõna otseses mõttes – aprilli lõpus.

Töömured

Tegelikult mul töö endaga muresid pole. Mulle meeldib mu töö ja olen rahul, et mul üldse töö on ning – kuna ma olen siiski töönarkomaan – ei suudaks ma ilma tööta elada. Vahel on küll selline tunne, mille võtab kokku järgmine soovitus.

"Kui sind tabab tööl stress, siis pole paremat lõdvestajat kui ravimtee. Valmista tee suures kruusis, lisa mõõdukalt mett ning seejärel vala sisu selle inimese arvutile, kes sulle pinda käis."

Probleemid algavad aga siis, kui ma oma tööst rääkima pean. Kui ma uute inimestega tutvumisel nt mainin, et õpin/oskan/tõlgin saksa keelt, järgneb enamasti üks kolmest reaktsioonist:

a) "Ich spreche nicht deutsch!" või mõni muu vales saksa keeles öeldud lause, mida saadab kiitust nõudev näoilme.

b) "Ütle, kuidas on saksa keeles ..." ja järgneb mõni nilbe väljend, roppus või siis armuavaldus.

c) "Oo, mul oleks vaja oma koduleht/raamat/kursusetöö saksa keelde tõlkida, ega sa ei viitsi seda teha?" 

Nii et ma otsustasin, et tulevikus ütlen kõigile, et ma olen ehitaja.

Dalí

Päeva tsitaat tuleb Salvador Dalílt:

"Ainus erinevus minu ja hullu vahel on see, et ma pole hull."

 

Esmaspäevad on tavaliselt hullud koomapäevad, sest olen eelmisel õhtul Tartust tulnud ja hilja koju jõudnud, aga täna oli küll ilus ärgata, sest päike paistis aknast sisse. Ja hommikul oli soe tööle minna. Ma ei mäleta märtsikuud, mis nii kevadine oleks olnud, eelmisel aastal oli sel ajal südatalv. No eelmisel aastal olin sel ajal Kiievis ka, aga ka seal oli rõve ja lörtsine talv.

Eilne rongisõit (UUE rongiga, muide) oli aga samuti vahva, sest leidsin endale toreda reisikaaslase, kellega need kaks tundi lõbusalt mööda saata. Tegemist oli ühe isikuga UGst, kes absoluutselt iga kord vabandab mu ees, kuna ta olevat viimati kohutavalt purjus olnud. Paraku on ta aga pea ainus inimene peale minu, kes on pärast südaööd kaine või siis vähemalt saab aru, kas ta viibib Eestis. Üliviisakus päädis sellega, et rongist lahkudes vabandas ta igaks juhuks, sest "äkki ta solvas mind kuidagi reisi jooksul". Ma arvan, et kui keegi üldse kedagi solvata võis, olin see mina oma kummaliste naljadega. Aga mis saab mul olla viisakuse vastu.

Ma üldiselt pole enam eriline räpi ja hiphopi fänn, aga see lugu millegipärast on tänase päeva laul.

Edit vol2

Eile väljas käies avastasin ühe huvitava fenomeni, õigemini olen seda juba ennegi tähele pannud. Nimelt kui ma mingit eriti haiget kelbast ajan ning nalja viskan ning kahemõttelisi kommentaare teen, siis kuulen pärast inimestelt, kui tore ma olen. Eile samamoodi: meil Kaidiga oli taas nõmetsemistuju (Kaisa on tavaliselt korralik ja meie idiootsustega kaasa ei lähe) ning kuna meie uute tuttavate seas oli üks noorsand, kes sai huumorile pihta, siis arenes meil kolmekesi väga naerurohke ja humoorikas vestlus. Kõrvalvaatajatele võis see seosusetu mulana kosta, aga meil oli lõbus. Täna rääkis Kaisa, et meie tore vestluskaaslane oli väga kurb olnud, kui me ära läksime.

Ka Tartus on mulle vahel mingid suvalised inimesed öelnud, et ma olen nii lahe, pärast seda, kui ma olen mõne endale tüüpilise nalja teinud. Enamasti ma teen neid siis, kui mul puudub igasugune soov endast mingitki muljet kellelegi jätta. Kui ma kellelegi muljet tahan jätta, olen ma vait.

Murphy seadus: peoeri

Jalutasime eile südaöö paiku Kaidiga kodu poole, kui äkitselt sõitis meie kõrvale auto, millest hüppas välja paar meest, kes hakkasid meile kitarri mängima ja itaalia keeles laulma. Nii toredasti ma polegi veel Kelmikülas aega veetnud.

Tõe huvides pean aga mainima, et enne olime nende samade inimestega baaris hänginud, nii et täiesti võõrad nad ei olnud. Paraku oli aga kolmapäeva õhtu, nii et mingi osa minu kohusetundest keelas mul nende kutsele, järgmisesse baari kitarri mängima minna, vastata ning seega seadsingi sammud hoopis kodu poole. Verd tilkuva südamega küll, sest kellele ei meeldiks kitarri mängivad mehed? Aga nagu mainisin, ei jäänudki ma kitarrimängust ilma.

Huvitav, miks see on nii, et kõige ägedamad peod ja olengud tekivad nädala sees, mil sa pead järgmisel hommikul kell 6 ärkama ega saa kohe kindlasti jääda kuhugi lämisema? Ning reedel, kui oled end 2 tundi meikinud ja riideid valinud ning teinud grandioossed plaanid, kuhu minna, väsid juba kell 2 ära, pingutad, et kella kolmeni väljas püsida (sest enne ei lähe ükski endast lugupidav tallinlane koju) ning oled õnnelik, kui saad koju oma voodisse? Kui aga mõtled kolmapäeval, et lähed korraks folkbändi kuulama, lõpetad Kodubaaris energiakokside, uute tuttavate ja saja erineva suurepärase plaaniga, mida edasi teha.

Lisaks avastasin ma eilse vestlushoo käigus, et olen vist jõudnud sellesse ikka, kus mulle meeldib, kui mind nooremaks peetakse. Õnneks tehakse seda ikka päris tihti, nii et mul on vedanud.