Telefonid

Täna sattusin peale artiklile, kus räägiti, et ka telefonimaailmas puhuvad retrotuuled, ehk siis aina enam ja enam tahetakse vanu telefone, millel poleks appe ja muud jama. Ühesõnaga, tahetakse, et telefoniga saaks helistada, praegused nutifonid selleks ilmselgelt aga mõeldud pole. Kohe meenus mulle, et kusagil peaks ka mul olema tõeline varu vanu telefone, mis mahaärimist ootavad ning et meelde tuletada, millised need täpselt olid, hakkasin netis piltide hulgas tuulama. Tõeline nostalgialaks! Esimene mobiiltelefon, mida mina nägin, oli Nokia 1611 ja see oli nii suur, et suisa raske kotis kaasas kanda. Aasta oli siis ... hmm, 2000 kandis vast. Loomulikult olin ma uhke, kui mul lubati see kuhugi kaasa võtta (seda väga tihti ei juhtunud, kallis asi ikka) ja kui vähegi võimalus, rääkisin sellega avalikult bravuuritsedes. Kauaks seda telefoni ei jagunud, sest aku ütles üles. Järgmised telefonid läksid aina väiksemaks ja väiksemaks ning olid aina vahvamate lisafunktsioonidega. Nokiast, mis kogu Eestit hullutas, läksin mina kuidagi kaarega mööda ja sain enda kasutusse hoopis telefonid, kus polnud küll ussimängu, aga sai nt ise helinaid komponeeria (!) ja seda ma ka ka püüdlikult tegin. Keegi oli toonud koju väljaprinditud helinanoodid ja nende seltsis veetsin ma ikka tunde ja tunde ning olin nii rahul, kui kord sain veatu Roosa Pantri helina komponeeritud. Sellest telefonist on ka nüüdseks ajalugu saanud, nagu ka paljudest teistest. Siis, kui nutitelefonid arlikult välja ilmuma hakkasid, jäin aga mina ikka truult oma 8210 juurde ja olin sellega seni, kuni sel nupud ära kadusid. Sellega sai ka palju nalja (minul), sest hästi normaalne on öelda sebitavatele põhjenduseks, miks ma kõnesid vastu ei võta, et nupud on kadunud. Aga nutitelefoni ei ostnud ma ikka, kuigi vahepeal mul isegi üks puutetundlik riistapuu isegi oli. Nüüd on mul vist ka nutitelefon, kuigi ma eriti kindel selles pole. Internetti sellega saab, aga õnneks mingeid rakendusi või muud manti on seal minimaalselt. 

Kogu meenutuste kokkuvõtteks tahaks ma öelda, et kui seda siin satub lugema keegi, kes tahaks endale mingit retrofoni, siis võib vabalt mulle teada anda.

Rand

Mai lõpp on õnnistanud meid imeliste rannailmadega, nii et mida muud ikka teha, kui end randa siruli visata ja päikest püüdma asuda. Et olin nädalavahetusel Tartus, pidin otsima üles sealsed suvituskohad. Laupäeval ei viitsinud ma eriti kaugele minna ja prantsatasin Epu aeda. Seal ma sain aga hukkamõistu osaliseks, sest ma nägevat välja nagu lubjaproov. No midagi polnud teha, tuli minna Emajõe äärde rannaalale ja proovida olukorda parandada. Järgmisel päeval samuti. Siis otsustasin kohtuda ühe ammuse tuttavaga, kes elab Tartus ja meie äärmiselt inforikas dialoog oli selline:

 

m: "Hei, oot, sa oled rannas, millises?"

t: "No ikka Anne kanali ääres."

m: "Ahhaa, aga täpsemalt kuskohas, seal on kindlasti rohkelt rahvast?"

t: "Täpselt siin jalakäijate silla ja Sõpruse silla vahel."

m: "???"

Kes Tartut nii hästi ei tea, siis Anne kanal asubki vaid jalakäijate silla ja Sõpruse silla vahel. See oleks siis sama, kui öelda tallinlasele: "Ma olen Pirital, täpsemalt siis jõe ja Viimsi vahel."

Vaatamata ebatäpsele informatsioonile jõudsin siiski Anne kanali ääres soovitud punkti ja veendusin, et seal on rahvast rohkem kui inimesi ja selle meeldiva teadmisega läksin taas Epu aeda, kus oli palju meeldivam seltskond. Õige pea selgus, et see oli ainuõige otsus, sest algas äike ja Anne kanali äärne rahvasumm olevat paanikasse sattunud. Kogu päevitamise tulemina aga olen ma ikkagi lubivalge, vaid käed on tedretähnilisemad kui kunagi varem. A no heledaid ongi maailmas vähemuses, nii et rõõmustagem.

Jätkuks

Tänase päevaga olen suutnud järgmise kuhja reisiideid valmis genereerida. Üldiselt on nad jäänud ideetasandile, sest tööd on palju, aga õhtul hakkan ilmselt taas logistikat paika panema. Palju edu mulle! Ma proovin mitte mõelda sellele, et ilmselt olen ma majutuse otsimisega lootusetult hiljaks jäänud. Epp andis hea idee ka väljaspoole Eestit vaadata ja seega olengi pannud oma peas kokku võimalikult optimaalseid nädalavahetuseplaane, mis hõlmaks Eestist väljaminemist. Tõsi, Eestis puhkamine ongi kulukam. Pakette pole ma hakanud vaatama, sest mul on millegipärast vajadus kõik ise korraldada. Nagu äsja lapse saanud naine, kes plaanib ise lapsele riideid õmmelda, püreesid pressida jne jne. Ilmselt varsti mul hoog raugeb, aga las ma seni unistan suurepärasest reisikorraldajakarjäärist.

Ja kas ma olen maininud, et kõik aasta üritused ja suuremad tööd on kuhjunud just juunikuusse? See on ilmselt mingi aastagravitatsioon, et sünnipäevad seal on, aga lisaks on veel igasuguseid kontserte, festivale ja muid üritusi ka nagu seeni pärast vihma, nii et magamine tuleb ilmselt maha jätta. Aga magamine (ja söömine) ongi nõrkadele, nagu ma viimasel ajal öelda armastan. Kuigi tegelikult ma muud ei tahakski, kui ainult magada.

Ilmselt palju sügavmõttelisemaid postitusi mult tulema ei hakka, mitte niipea igatahes.

Väike puhkus

Ma ei saa öelda, et ma olen täielik autovastane, aga ma leian, et mul endal pole küll autot vaja. Seni, kuni ma linnas elan, vähemalt mitte ja maale kolida mul kavatsust pole. Lisaks avastasin nädalavahetusel Pärnus hullates, et mul puudub oskus või võime keerata masinat õigele poole. Vasaku ja parema ajan ma permanentselt sassi ja lisaks veel võin ma südamerahus sõita otse, kui on vaja kuhugi keerata. Ei teagi, miks. Ühesõnaga, kuni ei leiutata Kitti, mina autot juhtima ei hakka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Proovige aga korraldada puhkust Eestimaa kaunites kohtades ja välistada sellest autosõit. Ma just nikastasin oma ajud ära, kui ma üritasin paika panna plaani, kuidas jõuda ühe päeva sees Muhu saarele ühte väiksesse külla. Ja kui ma olin marsruudi enam-vähem paika saanud ja hingasin kergendatult, avastasin, et olen unustanud majutuse ja kõige lähim motell on minu valitud päevadel kinni. Oeh, otsast peale. Ja veel praamipiletid jne jne. Lihtsam oleks ennast maha lasta.

Tegelikult on reiside planeerimine üliäge. Veel ägedam oleks see siis, kui ma teen plaani ja see jääbki nii ning keegi ei hakka vastu vaidlema või oma ettepanekuid pakkuma. Ma ei ole väga paindlik juht selles suhtes. 

Kuna aga suvel on mul ohtralt väljasõiduplaane, siis ilmselt veedangi suure osa suvest planeerides ja logistikat paika pannes. Septembriks olen reisikorraldaja valmis. Väga hea, siis tulebki üks suurem töölaviin peale.

Kirjanduslik vaheteade

Kevadhooaja tähtsaim sündmus ehk HeadRead algab juba järgmisel nädalal, nii et seadke kõik nüüd oma sammud Tallinnasse. Nt reedel esineb Kirjanike Majas Tõnu Õnnepalu ja laupäeval Valdur Mikita. Kui nemad pole kutsuvad, siis kes on?

ROOSA

Viimasel ajal – tegelikult nii juba paar aastat olen näinud üht trendi järjekindlalt pead tõstmas ja see on Roosade Juuste Trend. Alguses mõtlesin, et seda teevad vaid pubekad või siis mõne ekspressiivsema subkultuuri esindajad, aga tundub, et see mood on jõudnud massidesse. Mu tätoveerijal olid nt erkroosad juuksed ja linnapildis on ka päris palju roosat näha. 

Ilmselt on paljud kujutanud ette, et nad näevad roosade juustega välja SELLISED. 

Aga ei näe. Paraku on tulemus tihti ebaühtlane ja tuhm. Ilmselt võib asi olla ka selles, et roosa näeb kena välja siis, kui värv on kantud peale heleblondidele juustele, mitte aga loomulikult kartulikoorele. Pealegi nõuab roosa väga palju hoolt, sest kui see välja kasvama hakkab, on väljanägemine õõvastav.

Ehk siis ka siin kehtib reegel: iga ekstreemne trend võib väga kihvt välja näha, kui inimene oskab a) seda välja kanda; b) selle eest hoolitseda. Kui need punktid on täitmata, meenutab tulemus hoopis värvipotiga mänginud väikelast.

Kaalu langetamine täies hoos

Mul oli kurikaval plaan kirjutada täna ühest teemast, mis mind kaua ... kas nüüd painanud, aga mõtteis keerelnud on. Olin juba peaagu pihta hakkamas, kui mulle helistati TAAS mingist telefonimüügifirmast ja pakuti – üllatus, üllatus – kaalulangetamistablette.

Ma üritasin viisakalt mainida, et kaalu langetamisest on mul sügavalt savi ja kui mind üldse miski huvitaks, siis midagi, mis annaks energiat. Mu jutt läks ilmselt kuhugi musta auku, sest ikkagi jätkus jutt kaalu langetamisest. Huvitav, kas neil on seal kusagil mingi kataloog inimestest, kellele neid preparaate müüa? Ilmselt on seal siis minu pilt ja peale kirjutatud käsk "müüge talle ERITI palju kaalulangetamisstaffi, vaadake, milline vaal ta on". 

Nagu tegelikult?

Ja kui ma julgesin mainida, et ma ei tarbi selliseid asju, siis sain hukkamõistu osaliseks, sest need on ju nii tervislikud. Jah, kindlasti on mingid tabletid tervislikud. Oleks mul olnud viitsimist, siis ma oleksin talle pidanud ka loengu sellest, kuidas mul tervislikest asjadest samuti jumala savi on.

Aga tervislikkusest rääkides, siis tahaksin väga osta kelleltki liitrite viisi kasemahla. Poodides müüakse mingit ersatskraami, mis on segatud suhkruga.

Kuidas moega hakkama saada

Hispaanias on moes täpid. Et ma olen salajane täpifänn, siis olin ülirõõmus, kui seda tänavastiili nägin ning lehvisin selle peale ka ise täpilises kleidis ringi. Fototõestus on allpool. Veel märkasin, et nagu lõunamaadele tavaks, on inimesed seal palju väiksemate kompleksidega. Iseenesest on see muidugi hea, aga kuna minus lõi välja professionaalne kretinism (milline trendikas väljend, kas pole?), siis häirisid mind need lühikesed püksid ja särgid, mille vahelt, alt ja ülalt voldid välja purskusid. Ja RETUUSID! Kallid inimesed, miks te seda endale teete? Need ei muuda teid supermodellideks, nagu te arvate.

Muide, mu täpiline kleit (ja ilmselt ka blondid juuksed) lõid vähemalt Toledos küll laineid, sest mind asus pildistama ja filmima kohalik tänavastiilipiltnik. Eks ma muidugi keerutasid ja edvistasin ka keset keskväljakut, nii et oli, mida filmida.

Moest veel. Mul on tunne, et paljudele inimestele on trendidega kaasas jooksmine tõeline katsumus. Või siis oma stiili leidmine. On ju raske, kui moes on kastilõikelised särgid-kampsunid, aga ise oled veidi laiemate puusadega? Või kui hirmsasti tahaks kanda maksikleiti, aga oled 155 cm pikk. Rääkimata siis sellest, kui ülimoodsaks saavad 7/8-pikkuses püksid (mis minu arvates küll mitte kellelegi ei sobi), aga jalad pole kõige pikemad, peenemad ja sirgemad. Ühesõnaga raske, väga raske on trende sobitada oma figuuriga. Nippe ma hetkel jagama ei hakka, aga üldiselt tuleb usaldada peeglit: kui ikka tundub, et see riietusese su figuuriga jõledusi korda saadab, siis pole ju mõtet seda selga toppida, olgu see nii trendikas kui tahes. 

Samas, mis moenõujagaja mina siin olen. Mu riietuse võib võtta kokku kahe pidepunktiga:

1) tennised

2) päikeseprillid

Mis sinna vahele jääb, varieerub kõvasti. Kuigi samas on ka kontsa ja kleidi päevi ning läbipaistvate riiete päevi (neid siis paraku tihemini, kui võiks). Sellega seoses meenus mulle ka paar läbipaistvate riiete kandmisreeglit, mis ma ise välja mõelnud olen, aga neid jagan siis kunagi hiljem.

Kuidas saada mehele

Nii, lõppude lõpuks leidsin ma abimehe, mis aitab ka minusugusel mehele saada. Kavatsen kõiki käske kuulekalt järgida, eriti viiendat. Ja kui juhuslikult peaksin jõudma kaheksanda käsuni, siis seda ka.

Eile teatas mulle üks noorsand, keset vestlust (jutt käis trummi ostmisest): "No sa oled ju selline hipilik."

Ausalt öeldes ei tea ma inimest, kes oleks vähem hipi kui mina. Nii välimuselt kui ka elustiililt. See, et ma vahel psühhedeelseid mustreid kannan, ei tee mind ju hipiks. Üleüldse on mul tunne, et inimesed ajavad tihti segi hipid ja hipsterid. Ja ka neist pole ma kumbki. Hakkasin just mõtlema, et ma ei kuulugi ühtegi subkultuuri ja sellest on tegelikult kahju, sest palju lihtsam oleks ju ennast identifitseerida. Eks ma pean siis enda subkultuuri looma.

Ühe armsa komplimendi sain ka: mulle öeldi, et mul on ilus hääl. Taas üks põhjus, miks hakata jalgpallikommentaatoriks.