26 mai 2014

Rand

Mai lõpp on õnnistanud meid imeliste rannailmadega, nii et mida muud ikka teha, kui end randa siruli visata ja päikest püüdma asuda. Et olin nädalavahetusel Tartus, pidin otsima üles sealsed suvituskohad. Laupäeval ei viitsinud ma eriti kaugele minna ja prantsatasin Epu aeda. Seal ma sain aga hukkamõistu osaliseks, sest ma nägevat välja nagu lubjaproov. No midagi polnud teha, tuli minna Emajõe äärde rannaalale ja proovida olukorda parandada. Järgmisel päeval samuti. Siis otsustasin kohtuda ühe ammuse tuttavaga, kes elab Tartus ja meie äärmiselt inforikas dialoog oli selline:
 
m: "Hei, oot, sa oled rannas, millises?"
t: "No ikka Anne kanali ääres."
m: "Ahhaa, aga täpsemalt kuskohas, seal on kindlasti rohkelt rahvast?"
t: "Täpselt siin jalakäijate silla ja Sõpruse silla vahel."
m: "???"

Kes Tartut nii hästi ei tea, siis Anne kanal asubki vaid jalakäijate silla ja Sõpruse silla vahel. See oleks siis sama, kui öelda tallinlasele: "Ma olen Pirital, täpsemalt siis jõe ja Viimsi vahel."

Vaatamata ebatäpsele informatsioonile jõudsin siiski Anne kanali ääres soovitud punkti ja veendusin, et seal on rahvast rohkem kui inimesi ja selle meeldiva teadmisega läksin taas Epu aeda, kus oli palju meeldivam seltskond. Õige pea selgus, et see oli ainuõige otsus, sest algas äike ja Anne kanali äärne rahvasumm olevat paanikasse sattunud. Kogu päevitamise tulemina aga olen ma ikkagi lubivalge, vaid käed on tedretähnilisemad kui kunagi varem. A no heledaid ongi maailmas vähemuses, nii et rõõmustagem.



Kommentaare ei ole: