Ma ei saa öelda, et ma olen täielik autovastane, aga ma leian, et mul endal pole küll autot vaja. Seni, kuni ma linnas elan, vähemalt mitte ja maale kolida mul kavatsust pole. Lisaks avastasin nädalavahetusel Pärnus hullates, et mul puudub oskus või võime keerata masinat õigele poole. Vasaku ja parema ajan ma permanentselt sassi ja lisaks veel võin ma südamerahus sõita otse, kui on vaja kuhugi keerata. Ei teagi, miks. Ühesõnaga, kuni ei leiutata Kitti, mina autot juhtima ei hakka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Proovige aga korraldada puhkust Eestimaa kaunites kohtades ja välistada sellest autosõit. Ma just nikastasin oma ajud ära, kui ma üritasin paika panna plaani, kuidas jõuda ühe päeva sees Muhu saarele ühte väiksesse külla. Ja kui ma olin marsruudi enam-vähem paika saanud ja hingasin kergendatult, avastasin, et olen unustanud majutuse ja kõige lähim motell on minu valitud päevadel kinni. Oeh, otsast peale. Ja veel praamipiletid jne jne. Lihtsam oleks ennast maha lasta.
Tegelikult on reiside planeerimine üliäge. Veel ägedam oleks see siis, kui ma teen plaani ja see jääbki nii ning keegi ei hakka vastu vaidlema või oma ettepanekuid pakkuma. Ma ei ole väga paindlik juht selles suhtes.
Kuna aga suvel on mul ohtralt väljasõiduplaane, siis ilmselt veedangi suure osa suvest planeerides ja logistikat paika pannes. Septembriks olen reisikorraldaja valmis. Väga hea, siis tulebki üks suurem töölaviin peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar