Rohkem positiivsust ehk 100 õnnelikku päeva: esimene päev.

Ma ärkan hilja nagu ikka, aga igatahes: FBs on juba pikemalt aega inimestel komme võtta osa sellisest aktsioonist, nagu 100 õnnelikku päeva. Iga päev peaks millegi üle rõõmustama. Üldiselt lasin sellel endast mööda minna, aga täna mõtlesin, et miks mitte samuti osaleda? Positiivsust on ju ikka ellu vaja.

Ehk siis tänased asjad, mille üle rõõmustada:

- ma sain suure hulga tööd kenasti tehtud ega kustutanudki midagi ära

- hommikul ei maganud sisse ja tööleminek läbi udu oli ka muinasjutuline

- kodus oli kohvi 

- pärast arstil käimist jõuan varem koju ja saan veidi enne õhtut magada

- õhtul on põnev jalgpallimäng

- Raili tüdrukuteõhtu korraldamine hakkab aina enam ja enam jumet võtma

- järgmisest esmaspäevast algab puhkus

- ma saan täna Kaidiga kokku

Tunduvad täiesti tavalised asjad, aga minu päeva muudavad nad ikka ilusamaks.

Tänase päeva Murphy

"Kõik asjad on söödavad, kui nad on küllalt peeneks hakitud."

Jaanipäev

Mulle meeldib halva kvaliteediga pilte teha. Tegelikult on süüdi see must olevus mu käte vahel, kes lähemal vaatlusel osutub Epu uueks kiisupojaks.

Jalgpallist ja moest

Jalgpalli vaatamine on kasvatanud oluliselt mu ebatsensuursete väljendite tagavara. Ega ma neid muidu kasuta, aga hea on tallele panna ja siis mõnele perverdile vastu vahtimist visata. Mõnega nimelt teistmoodi hakkama ei saa.

Ma lihtsalt ei saa kivinäoga vaadata, kui keegi kedagi platsil hammustab, pikali tõukab või ebaõiglaselt kaardi saab. Ikka tuleb mõni emotsionaalne hüüatus. Ka üksi olles muide. Keegi kusagil kirjutas, et spordivõistlused on introvertide elupäästja, sest seal saavad ka introverdid ennast välja elada. Mine võta kinni. 

Ei saa ma üle moest – ka keegi on veel märganud, et selle World Cupi koondisevormid on eriti stiilsed? Ikka on siin-seal mõni trendikas detail, värvilised varrukad, moodsa lõikega kaelus (mu lemmik oli Inglismaal) või lahedalt sulanduvad värvid. Lõiked on ka aina liibuvamaks muutunud, nt Uruguai rõivas oleks justkui selga õmmeldud. Väga trendikas! Nii et ei tasu vaid üht-kaht jalgpallurit edevuses süüdistada – nad on seda kõik!

Suguvõsa

Meil oli suguvõsa kokkutulek, nagu mainisin kunagi, ja see on u 1/1000 mu sugulastest, ehk mina, Ulvi (õde) ja Anna (vanatädi pojatütar). Loendamine on siis arusaadavalt paremalt poolt.

Taas tekkis mul küsimus, miks mina nii blond, heledasilmne ja mõttetu olen, kui mu suguvõsas ometi ju on pruunid silmad olemas? Geenid on ikka tõelist vingerpussi mänginud.

Aga mina sain meeste saladuse jälile.

Kui jalgpalliga seotud stereotüpiseerimisest edasi astuda, siis kohtab meeste ja naiste kahte lehte ajamist igal pool. Aga see mind ei häiri. Mis on aga veidi kummaline, on naisteajakirjade poolt kultiveeritav arusaam, et kõik mehed jätavad asju laokile, ei tee süüa, korista, hoia lapsi, joovad õlut, ei suuda mitut asja korraga teha, tahavad rohkem oma sõpradega olla, vaatavad sporti, ei taha ennast siduda ega tunnetest rääkida jne jne jne. Ja loomulikult ka "nipid", kuidas nende meestega siis hakkama saada (nagu oleks mees üks jube haigus, millega kõik naised oma mingil eluhetkel tegelema peavad). Teine sort artikleid on "mida mees mõtleb, kui ta istub/loeb/sööb/vaatab kaugusse/naisega tutvub/jalgpalli vaatab" jne jne.

Aga tutkit. Pole see meeste mõistmine üldsegi keerulisem kui naiste.

Lihtsalt kõiki inimesi on keeruline mõista, sest need on ju TEISED INIMESED ja me ei saa iial teada, mis nende peas toimub ja kas nad on ausad nii enda kui ka teiste vastu. Mehi sellest grupist välja tõsta ja öelda, et neil kõigil on ühed kindlad isikuomadused ... no ma ei tea, ei tasu nüüd liiga lihtsaks ka oma elu teha. Ma olen oma elu jooksul varajasest noorusest saati suhelnud väga paljude meestega ja kõik on erinevad. Kõik. Ja ütleme, et ma võtaks enda naiselikkuse võrdkujuks ja oma venna mehelikkuse võrdkujuks ning hakkaks siis mehi ja naisi gruppidesse jagama, kes on minuga sarnasemad ja kes mu vennaga – ma ei ole üldse kindel, et "minu grupis" rohkem naisi oleks.

Pealegi olen ma kohanud palju mehi, kes tahavad tunnetest häirivalt palju rääkida. Või kes tahavad pärast paarikuist tutvust minuga päikeseloojangusse kapata. Ja kes solvuvad väikeste asjade peale. Mul on ikka ja jälle tekkinud küsimus, kus on siis need mehed, kes telefonikõnedele ei vasta, on hoolimatud ja ainult oma sõpradega väljas hooravad, kui naine kodus ootab? Miks mina neid ei tea? Igal pool ju räägitakse neist, miks neid minu eest peidetakse?

Loomulikult ei saaks ju öelda, et kõik mehed on head. Millest siis naisteajakirjad kirjutaks? Kõik need sadade nippidega artklid jääks ju olemata ning need vaesed eevatütred, kes võib-olla arvavad, et meestega suhtlemist saabki õppida, satuks paanikasse. See soostereotüpiseerimine on väga tugevalt majanduslikult mõjutatud – kui mingi ajakiri kirjutaks, et mehed ja naised polegi erinevatelt planeetidelt, siis keegi ju ei ostaks ja ei loeks neid "mustade sokkide" artikleid. Ja kui öelda naistele, et mehed tegelikult ei märka nende küünemaalinguid, ühe tooni võrra muutunud juuksevärvi ja kui kõrged täpselt nende kingad on, siis läheksid ju küüne- ja juuksevärvitootjad ning moedisainerid pankrotti. Paraku on reklaam ehitatud üles soostereotüüpidele.

Aga see ei tähenda, et oma peaga ei võiks mõelda. 

West Coast

Ega ma kade ole, ma jagan ikka head muusikat teistega ka.

Täna sadas lund. LUND! Ja ometi on 16. juuni. Maailm on hakanud ilmselt tagurpidi keerlema ning taas veendusin, et kõiksuguste ürituste suvesse planeerimine (ja sealjuures eeldamine, et kolm kuud järjest on päikeseline) on äärmiselt riskantne. Mina vähemalt tean, et novembris ma aiapidu korraldama ei hakka. Tegelikult vast hakkame küll, aga siis tuleb hoopis talveaiapidu. 

Eile oli väiksemat sorti sugulaste kokkutulek. Tegelikult ma ei teagi öelda, oli see siis väiksemat sorti, või mitte, sest enamikku kohalviibijatest nägin ma esimest korda ja rahvast oli päris palju. Suguvõsas endas on mul aga veel enam inimesi, nii et kui kunagi terve elavate kirjas olev suguvõsa kokku tuleks, oleks vaja rentida mõni suurem loss. Igatahes, põhjus kokkutulekuks oli see, et mu Rootsis elav vanatädi poeg otsustas oma 70ndat sünnipäeva Tallinnas pidada ning võtta kaasa kõik oma lapsed ja lapselapsed. Siia ei tulnud nad aga praami või lennukiga, nagu arvata võiks, vaid hoopis purjekaga Gotlandilt Pärnusse. Esmalt oli neil olnud romantiline kujutelm, et nad loevad, räägivad juttu ja mängivad kaarte, aga tegelikkus oli proosalisem. Terve tee, 28 tundi, oli möödunud reelingult üksteise võidu merre oksendades, sest meri polnud just kõige rahulikum. Kui mina neid nägin, olid nad juba reipamad ning suutsid merereisile teatava huumoriga vaadata, aga tagasi otsustasid nad siiski lennukiga minna. Pole üldse paha idee. 

Ehk siis kõik ägedad ideed on ägedad vaid ideedena. Seda peaksid teadma kõik, kes on lugenud raamatut "Kolm meest paadis."

November

Mind häirivad ikka liiga imelikud asjad.

Näiteks see, et mu töökaaslane tuleb iga päev hiljem tööle, täna nt tervelt tund aega hiljem ja ei tee teist nägu ka. Mina aga jooksen paaniliselt õigeks ajaks ning saadan meili isegi siis, kui mul on oht veerand tundi hiljaks jääda. Ülikoolis oli samamoodi – kui pidin vahel mõnest loengust puuduma, siis kirjutasin õppejõududele ja muretsesin haigeks ennast, et saaks tööd tehtud, samal ajal kui mõned jumala pohhuilt puudusid permanentselt ilma teatamata. Ofc häiris see mind. Sellepärast häiris, et halvad kombed hakkavad kergesti külge ja ma kartsin, et ma muutun samasuguseks. Õnneks seda ei juhtunud ja olen siiani samasugune paanitseja ning ikka veel vihkan hilinejaid.

A nüüd ma otsustasin, et ma ei lase ennast teiste käitumisel häirida ja mõtlen positiivsetele asjadele. Novembrile näiteks. Ma nii tahaks sellest rääkida, aga ei, ei, veel mitte.

Fussball

 Hoian ikka jalgpalliuudistel silma peal ning aina enam ja enam hakkab mind häirima jalgpallivaatajate soostereotüpiseerimine ja seda just ajakirjanduse poolt. Tegelt ka, ma tean oluliselt rohkem jalgpalli vaatavaid naisi kui sama tegevaid mehi. Üleüldse on naistel ju mõttekam jalkat vaadata, arvestades, et seal mängib rohkelt pandavaid mehi. Mida seal üldse meestel vaadata on? 

Igatahes. ma leidsin ühe häiriva artikli, mida saate lugeda SIIT.


Ja kui on veel midagi, mis mind rohkem häirib, kui arvamus, et ainult mehed vaatavad jalgpalli ... siis on need naised, kes arvavad, et nad on hullult ägedad, kui nad ütlevad, et nad ei vaata jalgpalli, sest "see on meeste mäng". Jah, ennetades proteste, ma olen kohanud selliseid.

Ilmselt on ka kõige spordikaugem inimene kuulnud, et eile algas Brasiilias jalka MM. Esimene mäng – Brasiilia-Horvaatia – ei olnud küll põnev selle sõna kõige ilusamas mõttes, ent närvikõdi pakkus ometigi. Kahju muidugi et Horvaatia ei võitnud. Täna aga möödus taas hommik pandavate jalgpallurite pilte vaadates, sest pea iga mäng toob lemmikuid juurde. Jah, me oleme parandamatud. Aga vähemalt endal on lõbus. 

Ma olen vaikselt ka lemmikvõistkonda vahetanud. Hispaania on ära tüütama hakanud, nii et uus väljavalitu on Saksamaa. Täpsemalt siis Neuer, teised mulle nii väga ei meeldi.

Sünnipäev, sünnipäev ...

Kuna ma juba kirjutamislainel olen, siis ...

Kuna täna tegelesin veidi T-särkide disainimisega ja arvuti vektorprogrammide võimekusest jäi väheks, hakkasin vaatama, kuidas saaks veel põnevamaid disaine teha. Ja leidsin SELLISE graafikalaua. Ma olen ise täielik rott, aga kuna mul tuleb nüüd õige pea juubel, siis äkki hea haldjas kingib mulle selle. Ma oleks üliõnnelik. Üli. Õnnelik. Ilma graafikalauata ma olla ei saa ja ma ei tea, kas ühiskond tahaks võtta enda hingele ühe geeniuse hääbumist?

Nali naljaks, ma lihtsalt vaimustusin. Kunagi, kui ma eriti rikas olen, siis ma ostan selle endale ise.

Ilublogi?!

Liiga tihti jõuavad inimesed minu blogisse otsinguga "ilublogi". Mul on sellest väga kahju, sest ma ei pretendeeri mingisugusele ilublogi tiitlile ja need vähesed postitused, kus ma olen seda teemat puudutanud, on üsnagi algelised, nii et mingeid asjalikke nõuandeid otsida oleks tõeline ajaraisk. Aga et mitte taas pettumust valmistada, siis mõni nipp ka.

Minu arvates on on inimene kõige ilusam siis, kui ta midagi huviga kuulab või loeb või millestki suure vaimustusega räägib. Siis lööb inimene tõeliselt särama ja selle säraga ei suuda võistelda ka kõige kallimad ja paremad teomunadest näokreemid. Mõtlev inimene on ka ilus. Ja rõõmus inimene. Välimusest rääkides, siis minu arvates on kõige kaunimad need, kes ei ole oma looduse poolt antud välimust tundmatuseni muutnud, olgu need siis mehed või naised.

Pilte mul lihtsalt ei ole panna, sest kui ma paneks endast pildi, siis ma nagu tahaks öelda, et ma olen ilu etalon, aga kohe kindlasti ma seda ei ole. Ma võiks ju minna koju ja pildistada oma raamaturiiulit, aga oleks sel mõte? Vast mitte.

Tegelikult nüüd mulle meenus ka mõni toode, mida soovitada. Esiteks aaloe ning see nii sees- kui ka välispidiselt. Aaloe on tõeline imeravim ja siiani ainus asi, mis minu streikivat tervist on aidanud joone peal hoida. Terve inimene on ju ka ilus, ma enne unustasin mainida. Mul on üks superhea aaloegeel, mis aitab absoluutselt kõige vastu, ning kui vähegi võimalus, joon ma aaloejooki. Teiseks argaaniaõli, mida ma kasutan kreemide ja palsamite asemel.

Saigi vist kõik.

Tegime Pärnus pilte ..

Naiselikkus

Pärast seda, kui eelmisel aastal oma pisikesse korterisse kolisin, avastasin, kui vähe asju tegelikult vaja on. Kõiksugused kreemid ja maskid lendasid otsemat teed prügikasti ning sinna leidsid tee ka paljud aksessuaarid, mida enne hädasti vaja minevaks olin pidanud ning sellegipoolest mitte kunagi kandnud polnud. Siis oli aga äraviskamiseks põhjus: asjad lihtsalt poleks mu niigi väikesesse elamisse ära mahtunud. Praeguseni ei tunne ma neist puudust ning mu kodu on täidetud vaid kõige tähtsamaga. Raamatutega. Eelmisel nädalal viskasin välja ka kolm kotti riideid ning nüüd võtan hoogu, et üle vaadata jalatsikapp. Ilmselt läheb ka sealt suur osa kõige kaduva teed. Ei mingit naiselikkust. Mu vannituba meenutab pigem mõne mehe vannituba, sest seal on üks šampoon, näokreem, seep, dušigeel, hambapasta ja õunaäädikas. Kusagil peitub ka meigieemaldaja, aga maske, koorijaid, palsameid ja muid asju, mille nimesid ma ei tea, võib otsima jäädagi.

Tegelikult pole ma "naiselikkusest", mis hõlmab endas võimalikult suure koguse möga pealemäärimist ja külgekleepimist, kunagi aru saanud. Kuidas saab võlts olla ilus? Talvel käisin modelliks mingile kauapüsivale ripsmevärvile ja seal imestas tehnik ennast ogaraks, kui kuulis, et mul pole kunagi ripsmepikendusi olnud. "Te olete väga haruldane!" Eks ma ole ka paljude muude asjade poolest haruldane – näiteks pole mul olnud juuksepikendusi, solaariumipäevitust ega geelküüsi. Miks peakski, need pole ju ilusad. Või on?

Päris vaba ma enesekaunistamispahest loomulikult ei ole, sest ma toonin juukseid, mul on kõrvaaugud ja nabaneet ning tätoveering. Ja hügieeni eest kannan ka hoolt. Aga kui ma kuulen kusagil mingeid tibisid rääkimas, kuidas nad päevad läbi näomaske teevad, siis ainus mõte, mis mul läbi pea lendab, on: "Kust nad selle aja võtavad?" Ja raha? Ma veel nii vihane oma raha peale pole, et seda endale erinevates vormides peale määrida tahaksin. Ja ometi arvan ma – võib-olla põhjendamatult – et ma ei näe kõige jubedam välja. Ja nii palju, kui ma olen meestega konsulteerinud, siis arvavad ka nemad, et kõiksugused pikendused on mõttetud. Kui nad neid loomulikult üldse märkavad. Enamasti saavad nad juuste värvimisest siis aru, kui ma olen helevalge pea mustaks värvinud. Heal juhul.

Kuigi kusagil ilmselt leidub ka juuksepikendusi fännavaid mehi. Õnneks ma neid ei tunne. Minu tutvusringkonda on leidnud ikka need, kes ütlevad mulle, et mul on vahvad lokid ja nunnud tedrekad.

Minu Tallinn

Kui ma kunagi peaksin kirjutama reisiraamatu, siis kõige tõenäolisemalt kirjutaksin Tallinnast. Miks? Sest olgugi, et sünnilt pärnakas, olen just Tallinnas kõige enam elanud ja kuigi ma ilmselt iga soppi läbi kolanud pole, siis enamiku neist siiski.

Aga millest ma kirjutaks? Ma kirjutaks sellest, kuidas ma oma aknast näen õunapuid, kuulen linnulaulu ja kuidas saan hommikukohviga minna aeda istuma, nii et tundub, nagu ei elakski ma veerand tunni kaugusel vanalinnast. Ma kirjutaks oma vahvast linnaosast, puitmajadest, läbikostvatest seintest ja naabritest, kelle sõbrad vahel uksega eksides minu juurde satuvad. Naabermaja rotveilerist, kes vihmaga alati niutsuma ja ulguma hakkab ning teise naabermaja hundikoerast, kelle lemmiktegevus on inimesi ehmatada. Kuidas suve hakul on terve linnaosa sirelite ja toomingate lõhna täis ning kuidas siin peab ette vaatama, et mitte ratturitulva alla jääda.

Siis ma kirjutaks Õismäest. Meie tiigist ja sellest, kuidas ilusate ilmadega terve Õismäe rahvas selle ümber kokku voolab ning kuidas õhtuti seal sõbralike venelaste kambad istuvad ja meeleolutsevad. Harku järvest ja toomingavõrkussidega kaetud puudest, raudteest, tühermaadest, kus lapsena mängimas sai käia, paneelmaja hoovidest, kummikeksust ja sirelitest. Kuidas väljas pesu kuivatati ning keegi seda ära ei varastanud ning kuidas rahvused ilma mingite probleemideta omavahel lõimusid. Koolidest ja eestikeelsete koolide omavahelisest rivaalitsemisest, sest meie kool pidas end siiski Õismäe parimaks kooliks. Oli ka.

Vanalinnast. Munakivistest tänavatest, millele teadjamad kontsadega kõndima ei lähe. Hipsteribaaridest, mida on tekkinud nagu seeni pärast vihma ja kuhu reede õhtuti sisse ei saa. Armsatest maa-alustest kohvikutest, kus talvel eriti mõnus istuda on ja mitte nii mõnus kohvi eest 5 eurtsi maksta. Ilusatest Eesti naistest, kellele turistid ammulisui järele vaatavad ja kes sellest väljagi ei tee. Suvistest jalgpallivaatamistest baarides ja ööelust, millesarnast mujal näha pole. Sellest, kuidas tallinlased on öösiti hoopis teistsugused kui päeval ja miks Tallinn on pidutsemishuvilistele turistidele parim paik. Plaadimäe mättapidudest, siilidest ja vesipiibukohvikutest. Ning miks on suvel baariskäimine tõeline enesetapp.

Üle ei saaks ma ka merest. Kuidas Russalka juurest Piritale jalutades on maailma parim vaade ning miks pole Pirita parim paik rannapuhkuseks. Stroomi ranna grillpidudest, öistest ujumistest ja sellest, et eestlaste jaoks on 16 kraadise veesoojaga täiesti tavaline ujuma minna. Ja kuidas just meri tallinlaste iseloomu kujundanud on. Pikakari ranna lainetest ja Kakumäe kividest. Kultuurikilomeetrist, sadamast, Patarei vanglast ja Lennusadamast. Merest ja paljust muust.

Lisaks kirjutaks ma veel sajast asjast, mis Tallinnas nii igapäevased on, ent mida siit ära kolides kohe igatsema hakkad.

Juuni

Mulle meeldib, kui inimesed Tallinna tulevad, sest siis hakkan ma oma tavapäraselt trajektoorilt – töö-kodu-raamatukogu – suuremaid ja väiksemaid põikeid tegema ja nii oma kodulinna avastama. See nädalavahetus polnud erand ja nii avastasin ma end juba teine kord kahe aasta jooksul Patarei vanglast. Kogemus, mille kohta ma ütleks vaid: õõvastav. Kummaline, et esimesel korral oli kõik ilus ja vahva ning just seekord pelgasin neid pimedaid konge, kuhu viimati bravuurikalt sisse marssisin. Aga eks vanusega tuleb ka alalhoidlikkus. See selleks.

Tahtsin aga uhkustada oma saagiga:

HeadRead läks täie ette. Külastasin nii Õnnepalu kui ka Mikita loengut-vestlust ning jäin väga rahule. Mõlemad on sellised inimesed, keda kuulates tunnen end vaimselt puhastatuna, nagu oleks keegi tolmuimejaga üle tõmmanud. Imetlusväärne, kuidas nad oskavad lihtsaid asju kirjeldades defineerida elu mõtte. Kadestan, sest mina ei suuda tihti oma peas toimuvat virrvarri sõnadesse panna. Aga nemad suudavad ja just seepärast ongi ilmselt nemad kirjanikud ja mina mitte.

Ehk siis kui teised püüavad paaniliselt rokkstaaride autogramme, siis mina valin kirjanikud. Nemad ongi minu rokkstaarid.