Mulle meeldib, kui inimesed Tallinna tulevad, sest siis hakkan ma oma tavapäraselt trajektoorilt – töö-kodu-raamatukogu – suuremaid ja väiksemaid põikeid tegema ja nii oma kodulinna avastama. See nädalavahetus polnud erand ja nii avastasin ma end juba teine kord kahe aasta jooksul Patarei vanglast. Kogemus, mille kohta ma ütleks vaid: õõvastav. Kummaline, et esimesel korral oli kõik ilus ja vahva ning just seekord pelgasin neid pimedaid konge, kuhu viimati bravuurikalt sisse marssisin. Aga eks vanusega tuleb ka alalhoidlikkus. See selleks.
Tahtsin aga uhkustada oma saagiga:
HeadRead läks täie ette. Külastasin nii Õnnepalu kui ka Mikita loengut-vestlust ning jäin väga rahule. Mõlemad on sellised inimesed, keda kuulates tunnen end vaimselt puhastatuna, nagu oleks keegi tolmuimejaga üle tõmmanud. Imetlusväärne, kuidas nad oskavad lihtsaid asju kirjeldades defineerida elu mõtte. Kadestan, sest mina ei suuda tihti oma peas toimuvat virrvarri sõnadesse panna. Aga nemad suudavad ja just seepärast ongi ilmselt nemad kirjanikud ja mina mitte.
Ehk siis kui teised püüavad paaniliselt rokkstaaride autogramme, siis mina valin kirjanikud. Nemad ongi minu rokkstaarid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar