Minu Tallinn

Kui ma kunagi peaksin kirjutama reisiraamatu, siis kõige tõenäolisemalt kirjutaksin Tallinnast. Miks? Sest olgugi, et sünnilt pärnakas, olen just Tallinnas kõige enam elanud ja kuigi ma ilmselt iga soppi läbi kolanud pole, siis enamiku neist siiski.

Aga millest ma kirjutaks? Ma kirjutaks sellest, kuidas ma oma aknast näen õunapuid, kuulen linnulaulu ja kuidas saan hommikukohviga minna aeda istuma, nii et tundub, nagu ei elakski ma veerand tunni kaugusel vanalinnast. Ma kirjutaks oma vahvast linnaosast, puitmajadest, läbikostvatest seintest ja naabritest, kelle sõbrad vahel uksega eksides minu juurde satuvad. Naabermaja rotveilerist, kes vihmaga alati niutsuma ja ulguma hakkab ning teise naabermaja hundikoerast, kelle lemmiktegevus on inimesi ehmatada. Kuidas suve hakul on terve linnaosa sirelite ja toomingate lõhna täis ning kuidas siin peab ette vaatama, et mitte ratturitulva alla jääda.

Siis ma kirjutaks Õismäest. Meie tiigist ja sellest, kuidas ilusate ilmadega terve Õismäe rahvas selle ümber kokku voolab ning kuidas õhtuti seal sõbralike venelaste kambad istuvad ja meeleolutsevad. Harku järvest ja toomingavõrkussidega kaetud puudest, raudteest, tühermaadest, kus lapsena mängimas sai käia, paneelmaja hoovidest, kummikeksust ja sirelitest. Kuidas väljas pesu kuivatati ning keegi seda ära ei varastanud ning kuidas rahvused ilma mingite probleemideta omavahel lõimusid. Koolidest ja eestikeelsete koolide omavahelisest rivaalitsemisest, sest meie kool pidas end siiski Õismäe parimaks kooliks. Oli ka.

Vanalinnast. Munakivistest tänavatest, millele teadjamad kontsadega kõndima ei lähe. Hipsteribaaridest, mida on tekkinud nagu seeni pärast vihma ja kuhu reede õhtuti sisse ei saa. Armsatest maa-alustest kohvikutest, kus talvel eriti mõnus istuda on ja mitte nii mõnus kohvi eest 5 eurtsi maksta. Ilusatest Eesti naistest, kellele turistid ammulisui järele vaatavad ja kes sellest väljagi ei tee. Suvistest jalgpallivaatamistest baarides ja ööelust, millesarnast mujal näha pole. Sellest, kuidas tallinlased on öösiti hoopis teistsugused kui päeval ja miks Tallinn on pidutsemishuvilistele turistidele parim paik. Plaadimäe mättapidudest, siilidest ja vesipiibukohvikutest. Ning miks on suvel baariskäimine tõeline enesetapp.

Üle ei saaks ma ka merest. Kuidas Russalka juurest Piritale jalutades on maailma parim vaade ning miks pole Pirita parim paik rannapuhkuseks. Stroomi ranna grillpidudest, öistest ujumistest ja sellest, et eestlaste jaoks on 16 kraadise veesoojaga täiesti tavaline ujuma minna. Ja kuidas just meri tallinlaste iseloomu kujundanud on. Pikakari ranna lainetest ja Kakumäe kividest. Kultuurikilomeetrist, sadamast, Patarei vanglast ja Lennusadamast. Merest ja paljust muust.

Lisaks kirjutaks ma veel sajast asjast, mis Tallinnas nii igapäevased on, ent mida siit ära kolides kohe igatsema hakkad.