Pärast seda, kui eelmisel aastal oma pisikesse korterisse kolisin, avastasin, kui vähe asju tegelikult vaja on. Kõiksugused kreemid ja maskid lendasid otsemat teed prügikasti ning sinna leidsid tee ka paljud aksessuaarid, mida enne hädasti vaja minevaks olin pidanud ning sellegipoolest mitte kunagi kandnud polnud. Siis oli aga äraviskamiseks põhjus: asjad lihtsalt poleks mu niigi väikesesse elamisse ära mahtunud. Praeguseni ei tunne ma neist puudust ning mu kodu on täidetud vaid kõige tähtsamaga. Raamatutega. Eelmisel nädalal viskasin välja ka kolm kotti riideid ning nüüd võtan hoogu, et üle vaadata jalatsikapp. Ilmselt läheb ka sealt suur osa kõige kaduva teed. Ei mingit naiselikkust. Mu vannituba meenutab pigem mõne mehe vannituba, sest seal on üks šampoon, näokreem, seep, dušigeel, hambapasta ja õunaäädikas. Kusagil peitub ka meigieemaldaja, aga maske, koorijaid, palsameid ja muid asju, mille nimesid ma ei tea, võib otsima jäädagi.
Tegelikult pole ma "naiselikkusest", mis hõlmab endas võimalikult suure koguse möga pealemäärimist ja külgekleepimist, kunagi aru saanud. Kuidas saab võlts olla ilus? Talvel käisin modelliks mingile kauapüsivale ripsmevärvile ja seal imestas tehnik ennast ogaraks, kui kuulis, et mul pole kunagi ripsmepikendusi olnud. "Te olete väga haruldane!" Eks ma ole ka paljude muude asjade poolest haruldane – näiteks pole mul olnud juuksepikendusi, solaariumipäevitust ega geelküüsi. Miks peakski, need pole ju ilusad. Või on?
Päris vaba ma enesekaunistamispahest loomulikult ei ole, sest ma toonin juukseid, mul on kõrvaaugud ja nabaneet ning tätoveering. Ja hügieeni eest kannan ka hoolt. Aga kui ma kuulen kusagil mingeid tibisid rääkimas, kuidas nad päevad läbi näomaske teevad, siis ainus mõte, mis mul läbi pea lendab, on: "Kust nad selle aja võtavad?" Ja raha? Ma veel nii vihane oma raha peale pole, et seda endale erinevates vormides peale määrida tahaksin. Ja ometi arvan ma – võib-olla põhjendamatult – et ma ei näe kõige jubedam välja. Ja nii palju, kui ma olen meestega konsulteerinud, siis arvavad ka nemad, et kõiksugused pikendused on mõttetud. Kui nad neid loomulikult üldse märkavad. Enamasti saavad nad juuste värvimisest siis aru, kui ma olen helevalge pea mustaks värvinud. Heal juhul.
Kuigi kusagil ilmselt leidub ka juuksepikendusi fännavaid mehi. Õnneks ma neid ei tunne. Minu tutvusringkonda on leidnud ikka need, kes ütlevad mulle, et mul on vahvad lokid ja nunnud tedrekad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar