Täna sadas lund. LUND! Ja ometi on 16. juuni. Maailm on hakanud ilmselt tagurpidi keerlema ning taas veendusin, et kõiksuguste ürituste suvesse planeerimine (ja sealjuures eeldamine, et kolm kuud järjest on päikeseline) on äärmiselt riskantne. Mina vähemalt tean, et novembris ma aiapidu korraldama ei hakka. Tegelikult vast hakkame küll, aga siis tuleb hoopis talveaiapidu.
Eile oli väiksemat sorti sugulaste kokkutulek. Tegelikult ma ei teagi öelda, oli see siis väiksemat sorti, või mitte, sest enamikku kohalviibijatest nägin ma esimest korda ja rahvast oli päris palju. Suguvõsas endas on mul aga veel enam inimesi, nii et kui kunagi terve elavate kirjas olev suguvõsa kokku tuleks, oleks vaja rentida mõni suurem loss. Igatahes, põhjus kokkutulekuks oli see, et mu Rootsis elav vanatädi poeg otsustas oma 70ndat sünnipäeva Tallinnas pidada ning võtta kaasa kõik oma lapsed ja lapselapsed. Siia ei tulnud nad aga praami või lennukiga, nagu arvata võiks, vaid hoopis purjekaga Gotlandilt Pärnusse. Esmalt oli neil olnud romantiline kujutelm, et nad loevad, räägivad juttu ja mängivad kaarte, aga tegelikkus oli proosalisem. Terve tee, 28 tundi, oli möödunud reelingult üksteise võidu merre oksendades, sest meri polnud just kõige rahulikum. Kui mina neid nägin, olid nad juba reipamad ning suutsid merereisile teatava huumoriga vaadata, aga tagasi otsustasid nad siiski lennukiga minna. Pole üldse paha idee.
Ehk siis kõik ägedad ideed on ägedad vaid ideedena. Seda peaksid teadma kõik, kes on lugenud raamatut "Kolm meest paadis."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar