Elutähtsad asjad

Täna olen ma sel ajal, kui ma tööd ei teinud, tegelenud põhiliselt kahe elutähtsa asjaga.

Esiteks lugenud r2 läbi aegade parimate Eesti albumite esisaja ja imestanud, miks seal pole ühtegi Smilersi albumit. Ilmselt liiga popp. Vähemalt Metro on sees ja see on hea. Üldiselt näitas mulle see tabel seda, et mida hipsterim ja arusaamatum ja vähemkuultavam su plaat on, seda kindlam on, et see ka seal tabelis figureerib. JMKE vastu pole mul iseenesest midagi, aga ma vean kihla, et kui ma oma tuttavad läbi küsitleks, ei mainiks neist keegi seda esimesena. Need tabeli koostanud kriitikud võiksid oma Kalamaja keldritest välja pugeda ja avastada, et peale hipsterite eksisteerib Tallinnas veel mõndagi. Palju, palju paremat, muide.

Teiseks küsinud Viljarilt arusaamatuid küsimusi kodulaenu kohta. Arusaamatud sellepärast, et ma ei oska kuidagi õigete sõnadega kirjeldada, mida ma teada tahan. Õnneks on Viljar väga arusaav ja märkimisväärse taluvusvõimega meesterahvas ja seega suutis ka mu segasevõitu plämast õige info välja lugeda. Miks ma neid talt küsin? No kunagi oleks vaja ju korter osta ja mida varem, seda parem, sest ma saan septembris juba 25 ja väga palju edasi ma ostu lükata ei taha. Pank ei taha vanuritele laenu anda ka ju, aga ilma laenuta imen ma kuuse all näppu. Oma korter võiks igatahes olla kunagi. Aga ärge jumala eest arvake, et Tallinnas hinna ja kvaliteedi suhe paigas on.

Paranoiad

Mul on mitmesuguseid kummalisi paranoiasid, mille kohta ma ju ometi tean, et need on naeruväärsed, aga ometi ei saa ma midagi parata. Näiteks kui keegi ei vasta mu meilile või lihtsalt mingist kohast ei tule mulle meili, kust peaks tulema, siis ma olen veendunud, et mu meilikast lihtsalt ei lase kirju läbi ja kõik need arved, kutsed ja tähtsad teated hõljuvad kusagil universumis. Aga kuna mul on siiski u neli toimivat meiliaadressi (liiga palju salaelusid), siis hakkan ma ühelt teisele paanilisi meile saatma, et kontrollida. Otse loomulikult lähevad need meilid läbi, aga see ei tähenda, et ma rahuneks, sest kindlasti on mu meilikast mingid aadressid (need kõige olulisemad) lihtsalt ära blokkinud. Tegelikult on inimesed aga lihtsalt ebaviisakad ega vasta mulle.

Siis arvan ma veel, et kui ma aknal isegi tuulutusava jätan ja ise vannituppa lähen, tormab mu aknast sisse röövlite, mõrtsukate ja zombide parv, kes 24/7 minu korterit silmas peavad. Seega sulgen ma aknad isegi siis, kui ma prügi välja lähen viima ja enne pikemaks ajaks äraminemist kontrollin mitu korda üle, et kõik aknad kinni oleksid. Ja ikka nii kinni, et ka kõige tugevam mees neid pärast lahti ei saa. Loomulikult olen ma puhkuselt naastes alati veendunud, et vaatamata mu püüdlustele on ikkagi keegi tuppa pääsenud või on Tallinn põlema läinud ja mu maja lihtsalt pole enam. Kusjuures, sellel paranoial võib olla isegi mingi tõepõhi, sest keegi on mu köögist tatrapaki pihta pannud. Väga ebaviisakas, arvestades seda, et tatar on mu lemmiktoit. Ja Kroonika varastati ka postkastist ära, mis elu see küll on. Imepisike võimalus on, et ma sõin meeltesegaduses ise tatra ära, aga ma ei usu seda. 

Lisaks veel arvan ma, et kui keegi mu telefonikõnele ei vasta, on ta a) röövitud, b) uppunud c) auto alla jäänud, d) tulnukate poolt ära viidud. See variant, et inimene ei kuule oma telefoni või jättis selle koju, ei tule ometi kõne alla. Nende pärast, kes permanentselt oma telefoni vastu ei võta, ma ei muretse, nii et kui neid tõepoolest röövitakse, siis kahju küll ja paras ka, sest nagu kuulus muinasjutt karjapoisist ja hundist õpetab: ei tasu narritada. Üldiselt aga jookseb mu peast läbi nii palju stsenaariume, et kui ma nad kõik kirja paneks, saaks terve ulmekrimiseriaali kokku.

Ma pean, pean oma fantaasiat ohjeldama, see pole enam tervislik.

Kõigepealt hea uudis kõikidele Tallinna ja Tartu vahet pendeldajatele nagu mina: Simple Expressiga saab hea juhuse korral Tallinnast Tartusse või tagasi kõigest 3 eurtsiga! Hea juhus tähendab siis seda, et peab olema esimese viie piletiostja seas. Ja mina olin. Siiani hõõrun rõõmust käsi kokku.

Kahe linna vahel elamine on mu üsna tundlikuks teinud selliste sooduspakkumiste suhtes. Õnneks jagab ka Epp minuga kõiksuguseid sooduspakkumisi, nii et kõik kel vaja teada, kuidas ja millal kõige odavamalt Tallinn-Tartu trekil sõita saab – ma jagan lahkesti infot. 

Kuigi tegelikult ma enam nii väga kahe linna vahel ei ela. Muidu oli ikka päris tore, sest Tartu on ja jääb üheks mu lemmiklinnaks ning mis sai olla parem kui nädalavahetusteks sinna pagemine. Kuigi enam ma sinna ei koliks, sest Tallinnas on mul ikkagi liiga palju elu – sõbrad, töö, tuttavad kohad, pere jne jne. Või pole ma lihtsalt piisavalt muutumisvõimeline, mine sa tea. Püsimatu, seda küll, sest ma ei suuda vist olla nädalatki nii, et midagi ei plaaniks. Enamasti need plaanid jäävad tuulte tallata, sest peale tulevad uued ja uued ja uued plaanid.

Tallinna ja Tartuga seoses meenus mulle veel, et Valdur Mikita sõnutsi olevat too maantee kõige igavam koht terves Eestis. Ja ma nõustun temaga täiesti.

Ma ju käisin kunagi Pärnus ...

... aga ununes sellest pajatada. Võib-olla rääkisin ka, aga mu mälu meenutab hetkel aukudega juustu. Ega küll küllale liiga tee. Pärnu on selle ajaga, mil mina seal elasin, tohutult muutunud. Ma pean silmas siinkohal rannarajooni sest mujal ma nii tihti ei viibinud. Ka inimesi oli toona vähem ja need polnud enamuses soomlased või igast Eesti nurgast kokku sõitnud purjus jõmmid. Seega ma imetlen Pärnu elanikke, kes suudavad selle rahvamassiga toime tulla. Mina ei suudaks, ausalt, ma koliks ilmselt nüüd just suvekuudeks Pärnust ära. Vanast ja kodusest Pärnust pole suurt midagi järel.

Aga vähemalt on rannas ikka veel kiiged ja nii ma siis väikeseid lapsi kõrvale tõrjudes kiikuma sööstsingi. Mul peavad ka ikka mingid õigused olema. Nemad olgu rahumeeli batuutidel ja golfiradadel.

25

Mu arvuti on vist kuumarabanduse saanud, aga proovime siiski.

Täna olen ma eriti rõõmus selle üle, et ma leidsin ühe vahva fototöötlusprogrammi, mis on täiesti veebipõhine ja toredate funktsioonidega. PSist saab mul vaikselt kõrini. Lisaks tundub, et ma jõuan selle nädala töö (mida küll keegi ei arvanud, et ma jõuan), vabalt ära teha. Superinimeste asi. 

Et ma vaatasin Kiievis tehtud pilte, siis mõtlesin ka, et küll mul vedas, et sai enne kriisi seal ära käia. Kiiev on ikka üks imeline linn, kuigi ma käisin seal kõige koledamal ajal – märtsis. Ma olen õnnelik, et mul oli selline võimalus veeta nädal Kiievis ja näha pea selle igat soppi.

Tarbimisviha

Olen muutunud tohutuks tarbimisvastaseks ja eriti selles, mis puudutab "pärispoode". Kaltsukates võin ostelda küll ja veel, kuigi ega ma ka seal olla ei viitsi – juba sisse astudes mõtlen, et tahaks ära ja lasen peast läbi oma riidekapi, et veenduda, et mul ikkagi pole midagi vaja. Suvel on hea, sest ei peagi eriti midagi kandma, talvel on veidi nutusemad lood.

Aga miks ma erilisse tarbimisvihasse olen laskunud? Eks ikka toopärast, et mida vanemaks ma saan, seda enam ma näen, et ega tegelikult inimesed märka, mida sa kannad, mis ilutooteid sa kasutad ja kas sul on ikka viimse moe järgi sirgestatud soeng. Puhas ja korralik peab muidugi olema ja lõhna võiks ka kasutada (mitte üleiliia loomulikult), aga viimase moe järgi jooksmine on lihtsalt mõttetu. Rääkimata siis sellest, et millegipärast puudub osadel inimestest stiilitaju, aga see on hoopis teine teema. Ühesõnaga, kena ja stiilne saab välja näha ka ilma suuri rahasummasid kulutamata. Ma ei väsi kordamast, et ma leidsin oma uued lemmikteksad Paavlist 2 eurtsiga.

Kaltsukate suur pluss on ka see, et sealt leiab riideid ja jalatseid, mida kohe kindlasti teistel pole. Minu üks suurimatest hirmudest on küll see, et äkki lähen kuhugi peole ja kellelgi on seljas sama kleit. Lisaks on kaltsukariided pika puuga üle ka kvaliteedis, sest vanasti tehti riideid kandmiseks. Tänapäeval enam mitte.

Aga stiilitaju juurde tagasi tulles, siis on asju, mida ma mitte kunagi ei kanna. Kui keegi mind juhtumisi näeb milleski sellises, siis palun mind toimetada vaimuhaiglasse.

Need on: värvilised/mustrilised püksid, neoonvärvides balletiseelikud, nabapluusid, haaremipüksid, kastiõikelised kampsunid, nokamütsid, peavõrud, plastmassist "ehted", lillede või muu jamaga juuksekaunistused, sädelevate logodega käekotid, suurte logodega särgid/püksid/kampsunid, vestid ja kõik need asjad, mis mulle praegu meelde ei tule.

24

Küll on tore tööl olla! Esmaspäeval tuli mulle juba motiveerivaid meile, et küll on hea, et ma taas tööl olen, kuna nüüd saavad asjad kiiremini käima hakata. Mis võiks olla veel parem?

Natuke ebameeldivam on see, et ma pean hakkama kohvijoomist vähendama ja see toob omakorda kaasa väikesed peavalud. Õnneks täiesti loobuma ei pea, aga piirama ühe tassini päevas. Kõlab nagu enesetapp, ma tean, aga ehk elan üle. Peaks alternatiiviks hakkama õunu sööma või midagi, aga kui ma hommikul toitu isegi näen, läheb süda automaatselt pahaks. Surnud ring. 

Aga aitab mu seedeprobleemidest. 15. august lendame ilmselt Tartusse ja seal saab taas äärmiselt tore olema. Ma tean. Enne aga tuleb kuidagi see Berliinist saabunud kuumalaine üle elada. Jumal tänatud, et ma tööl saan olla ja et mul siin konditsioneer on. Kodus ma ilmselt läheks hulluks. Saaks vaid seda kuumust kuidagi koguda ja talveks jätta ...

Saksa

Mulle meeldib kuulata Berliini raadiot, sest sealt kuuleb ikka sellist huumorit, mida mujalt ei leia. Sakslased on mulle alati tundunud või vähemalt sellest ajast saati, kui ma esimest sakslast kohtasin, üks kummaline ja naljakas rahvas, kelle puhul on valdav kaks omadust: huumori puudumine ja ülipüüdlikkus. Koos moodustavad need vägagi huvitava kombo. Igatahes, Berliini raadios kajastatakse seda rõõmuga ja üks mu lemmiksaateid oli siis, kui prostituutide päeval (olevat millalgi maikuus) kutsuti saatesse elus prostituut ja tehti temaga intervjuu. Ma ei ole tagurlik ega arva, et litsikesed silme alt ära, aga see oli lihtsalt nii-nii naljakas. 

Ja nüüd, kui Berliinis on kuumalaine, on vahvad sakslased otsustanud hakata korraldama metroode ja punkrite ekskursioone. No et kuuma eest maa alla peitu. Iseenesest vahva idee, aga ikkagi, vaid sakslased tuleks selle peale.

23. õnnelik päev

Kuigi ma inimestele pidevalt korrutan, et lugemisoskus viib elus edasi, siis ise ma seda ei rakenda, sest olen siin täiesti valesti päevi lugenud. Aga see selleks. Igatahes ...

– täna on mu nimepäev!

Ja see kaalub üles nii mõndagi.

19–21 õnnelik päev

– üle pika aja on tööl päris tore olla
– käisime Pärnus ja seal, nagu ikka, oli ülimõnus
– sain kleidikese kätte
– Eestimaale on jõudnud tõeline suvi! Täna läheme seda randa tähistama.

– lapsesuu ei valeta ja laupäeval ütles see lapsesuu mulle, et ma sobiksin väga hästi ilmatüdrukuks

– homme on mu nimepäev

Piilung

Soeng, ma luban, ei ole autentne, aga ehk mõningat aimu saab. Nüüd aga dieedile!

19. õnnelik päev

- ma olen õnnelik, sest ma olen töönarkomaan. Mitte küll selline, kes kunagi puhata ei suudaks, aga ma armastan töö tegemist ja ma teen pea ükskõik millist tööd rõõmuga. 

- mis mulle aga töötamise puhul kõige rohkem meeldib, on see, et ma saan puhkust võtta ja mõtted täiesti eemale viia. Kui mul oleks oma ettevõte, siis ma ju ei saaks, eksole? Aga näed, mul pole ja ma saan seega vajaduse korral närve puhata ja akusid laadida. 

- jätkakem töölainel - maailmas pole paremat tunnet, kui enese vajalikuna tundmine. Tööl käimine ja eriti see, kui seal paanitsetakse, kes küll mu puhkuse ajal töö ära teeb, annab mulle selle tunde.

- puhkuse parim osa on olnud siiani see, et ma pole pidanud inimestega suhtlema. Isegi randa ei pea minema, sest päevitada ja raamatut lugeda saan ka oma aias. 

18. õnnelik päev

- homme saab vahelduseks vedelemisele veidi saksa keelt toimetada

- täna aga vedelesime Kaidiga mitu tundi aias ja rääkisime naistejutte. Pealtkuulajatel võis huvitav olla.

- oma aed on suurepärane!

- täna hakkas peas keerlema taas plaan Pärnusse kolida (see plaan on mul vahelduva eduga juba aastaid)

- elu on lihtsalt ilus, kui on päike ja toredad inimesed

17. õnnelik päev

- ma olen põhimõtteliselt kogu puhkuse maha maganud, mis on väga hea, kuna mu lemmiktegevus ongi magamine

- mis oleks üks täiuslik päev ühe hea Prantsuse filmita?

- prantsuse kultuurile mõeldes meenus mulle ka, et ma polegi köögis täiesti lootusetu: sibulasupp tuleb igatahes imehästi välja! 

- kahe magamise vahepeal põikasin Paavlisse (mis on mu kodust u 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel) ja leidsin sealt 2 eurtsiga teksad, mis istuvad imehästi. Veidi võiks muidugi alla võtta.

- mõtlesin, et küll ma olen ikka viisakas inimene. Ma ei taha inimestele halvasti öelda, isegi mitte telefonimüüjatele

Aga kuna ma kogu aeg ainult magan, siis ma ei suudagi midagi põnevat oma tegemistest kirja panna. Küll aga olen ma tõesti hakanud viimasel ajal mõtlema viisakusele. Täpsemalt sellele, mis sunnib inimesi täiesti võõrastele ütlema halvasti. Sellist käitumist kohtan ma igal pool - poes, tänaval. bussis jne jne. Või miks öelda ka lähedastele halvasti. Ilmselt olen ma naiivitar ja ei mõista kibestunud inimeste maailmavalu, aga kuna ma olen enda arvates siiski äärmiselt ratsionaalne inimene, siis ma ei näe halvasti ütlemises lihtsalt mõtet. Ega see inimesi paranda, toob vaid endale halba. Üldiselt proovin ma ennast sellistest lihtsalt eemale hoida. 

Laupäeval lähen aga sünnikoju ja kavatsen ainult rõõmus ja positiivne olla. Ja enne seda meenutada, mida mina tegin seal vihmaste ilmadega. Hmmm ... ilmselt olin kodus? Ühte korda ma mäletan, kui keelati vihmaga (eriti rõlge torm oli) välja minna, aga mul oli hädasti vaja küpsiseid osta ja seega hüppasin ma lihtsalt aknast välja. Vahel käisin rannas ka, ikka vihmaga. Väiksena sai ikka igasuguseid vahvaid asju asju tehtud. Mu lapsepõlv oli vist ikka palju vahvam, kui tänapäeva lastel, sest a) ma käisin juba 5-aastasest saati üksi väljas (venda ma ei arvesta), b) ma ei kadunud ega eksinud ära ega saanud surma, c) kui vihma hakkas sadama, siis mind ei kärutatud tuppa, vaid kästi jalga panna kummikud ja selga vihmamantel ja öeldi, et ega ma suhkrust ei ole, et vihma ei talu. Tänapäeva lapsed aga tunduvad haigeks jäävat iga väiksese tuulehoo peale.Vähemalt arvavad seda nende vanemad.

16. õnnelik päev

- mul on kohe kindlasti maailma parimad sõbrannad, kes viivad ka kõige halvema tuju ära
- sain tantsumuusikaplaadid ja no on alles hea muusika!
- puhkus kestab endiselt ja seetõttu sain ärgata alles keskpäeval
- maailmas pole midagi paremat kui hommikukohv koos päikesega
- pesin aknad ära (ilmselt olid nad enne seda viis aastat pesemata)

- lisaks muudab mind õnnelikuks veel see, et samal ajal, kui ma siin kirjutan, on mu kõrval mu raamaturiiul parimate raamatutega. Raamatud on tõeline rikkus!

- laupäeval läheme Pärnusse perereisile!

Vahele veidi negatiivsust

Mida teevad inimesed, kui nad on vihased? Mina näiteks löön ennast üles (minu puhul tähendab see enamasti ripsmetušši ja kleiti) ja lähen linna jalutama. Täna. Kuigi oleks vale öelda, et ma olen vihane, pigem kättemaksu- ja ärapanemishimuline. Miks? Seda seletavad järgmise laulu sõnad.

Ma tahaks ka vahel olla maailmas üksi. See võtaks ära vähemalt probleemi, keda pulma kutsuda. Millegipärast arvavad mõned inimesed, et abiellumine tähendab automaalselt kullapaja otsa komistamist ja on siis solvunud, kui ei kutsu tervet tutvusringkonda, kellest enamikuga suheldakse korra aastas. Kui sedagi. Et iga külaline maksab raha, see on teisejärguline. Ideaalis toimub pulmapäev loomulikult korra elus, aga see ei tähenda ju seda, et terve ülejäänud elu peaks kuuse all elama. Ja kui liiga suur ja glamuurne pulmapidu korraldada, siis võin kinnitada, et pikk see järgnev elu ei tule, sest ilma söögi-joogita suudab inimene eksisteerida vaid nädala.

Olgu, ma vihastusin. Õnneks suurema osa idiootsustest lasen ma endast mööda. Nagu näiteks tuvid, graveeritud nimesildid, kaunistustega pokaalid, kingitused pulmakülalistele (miks?), pulmaauto, valged lindid, tuvid jne jne. Sõrmustest loobuksin ka hea meelega, kuna ma lihtsalt ei kanna ehteid.

Ma kohe varsti olen positiivsem ka, aga enne teen linna peal tiiru.

13-15 päev

- DEUTSCHLAND!!!!
- Neuer valiti parimaks väravavahiks ning ta oli seda kahtlemata
- eilne mäng ei läinud penaltiteni
- finaali sai vaatatud imeheas seltskonnas, kui karjed ja vastasmeeskonna sõimamine oli pigem soositud
- laupäeval oli Raili pulmapidu ja seal oli mustkunstnik
- tantsida sai ka
- tänaseks olen sellest trallist vähemalt nii palju suutnud välja magada, et kohe ümber ei kuku
- ja kas ma mainisin, et Saksa võitis

Üldiselt on mul tunne, et mu naabrid kardavad mind. Ei, ma pole see hull mutt, kes iga krõpsu peale õiendamas käib või siis naabrite prügi sorteerimist inspekteerib. Minu vestlused nendega piirduvad tervitamisega. Küll aga on naabrid otsustanud alles siis pidutseda, kui ma olen reisile läinud. Ega ma muidu seda teadnud oleks, aga mul on ikkagi nuhid väljas. Kummaline.

Tegelikult võiksid need naabrid mind ka karta, kes oma röökiva lapse varahommikul minu ukse taha unustavad.

12. õnnelik päev

Täna oli üks vahva päev!

- praegu mängib mu toas parim 80ndate tantsumuusika

- saime Epuga pulmadeks tantsumuusika listi tehtud, mis on üsna eklektiline, aga see eest on iga lugu hoole ja armastusega valitud

- nägin uue raadiomaja ruume, käisin katusel ja nautisin Tallinna parimat vaadet

- saime juua tasuta haput šampat ja Saksa õlut (tasub olla VIP)

- poodides on allahindlused

- mu armas korter on nii pisike, et selle koristamine kestab väga vähe aega (mitte, et ma seda veel täna teha oleks jõudnud)

- sain lõpuks Railile pulmakingituse

- eilne Raili ja Andruse registreerimine andis aimu, milline ilmalik talitus välja näeb

- valisime välja oma down-the-isle-laulu

Valikud

Eelmine aasta umbes samal ajal, kui ma olin just vallaliseks saanud, just reisilt tulnud ja just uue korteri üürinud ning tundsin end lihtsalt kõikvõimsana, läksin suures vabaduseihas Harju mäele suurlinnadaami mängima. Tegelikult polnud ma jõudnud veel koju netti sisse panna, aga hädasti oli tarvis tolleaegse sebitavaga mõni rannakohting kindlaks määrata. Sebitav oli tol päeval kuidagi apaatne, nii et jäin hoopis niisama naudisklema. Ja oi kui hea tunne oli! Puhkus, vabadus ja mitte kellelegi ei pidanud millesti aru andma! Ja no sebitavaid ikka jagus ka, nii et meel oli muretu. Nii sattusin ühe sõbrannaga vestlema, teemaks üks ühine tuttav, kes oli just lapse saanud. Arvestades meie vanust polnud see mingi erakordne uudis, aga uudis siiski, sest vähemalt minul oli ikka raske harjuda, et vanad klassiõed lapsi saavad. Aga see selleks. Info vahetatud, hakkasin niisama jutustama, kuni sõbranna mult küsis, kas ma olen mõelnud, miks meie (mina, tema ja veel mõned sõbrannad) vaid õpime, töötame ja pidutseme, aga mõned saavad lapsi ja loovad peresid. Vastasin midagi ebamäärast, et inimesed teevad erinevaid valikuid ja küll jõuab ning mind tabas uus ahastav repliik: miks meil siis nii häst läinud pole, kui neil pereinimestel.

Ma polnud toonani kordagi mõelnud, et ma tegelikult piinlen oma elu all. Et ma olen sunnitud töötama ja pidutsema ja sõpradega väljas käima, kuigi tegelikult oleks õige aeg pere luua. Ikka olin mõelnud, et lapsed ja abielu on ühed toredad asjad, aga nad ei pea ilmtingimata minul olema. Veel. Gott, ma olin siiski 23 ja see pole mingi iga pere loomiseks, arvasin ma. Nii ma siis seal Harju mäel istusin ja mõtlesin. Et on ikka kummaline, kuidas inimesed peavad erinevaid asju oluliseks. Ja erinevaid asju vaevadeks. Ma polnud tõesti mõelnud, et kellegi jaoks võib töötamine piin olla. Minu jaoks oli see vabadus, iseseisvus ja puhas rõõm. No töö kui selline võib ikka vahel närvidele käima hakata, aga fakt, et sul on töö, kaalub igal juhul muu üles. 

Ja see, et ma seal üksinda istuda sain, olevat sel juhul ju ka väga kurb. Inimesed tahavad ju ikka kedagi teist enda kõrvale. Ega ikka ei taha küll või täpsemalt - igasuguseid suvalisi küll ei taha. Või peaks? Olen küll ja küll kuulnud seisukohta, et peaksime leppima teise valikuga, sest esimest ei pruugi üldse tulla, olemas olla ja pealegi on kõik inimesed vigadega. Seega tuleks siis võtta see suvaline ja küll klappima hakkab. Tahaksin karjuda sellise arvamuse peale. No nii halval arvamusel ei tohiks endast olla. Ma olen alati olnud selle vastu, et kellegi vähemaga leppida. Mina väärin ikka parimat! Ja kui seda parimat pole hetkel läheduses, no mis teha! Saab ka üksi hakkama. Oleme ju ikkagi iseseisvad naised.

10 - 11 õnnelik päev

- päike paistab ja ilm on soe! (ma juba kordan ennast)
- täna on Raili registreerimine, mis annab põhjuse ennast üles lüüa
- Saksamaa võitis Brasiiliat 7-1
- eile sain tunda ennast raadiomajas ilusa, targa, hea ja kasulikuna, kui Epul snäkke transportida aitasin
- iga hommikut aias kohviga alustada on ikka maailma parim

Aga kuna mul on siiski puhkus, siis ma ei suuda midagi eriti välja mõelda. Täna lähen tõesti Raili pulma, aga enne seda tahaksin kodus ka asju korda seada.

6 - 9 õnnelik päev

Vahepeal olen ikka palju rõõmustanud. Laskem siis tulla!

- ma sain komplimendi, et mul olevat ilusad, pikad ja sirged käed, millega oleks hea rahvatantse tantsida
- sain veel ühe komplimendi, et ma olevat "õrnake nagu päälinna tüdrik kunagi"
- Raili tüdrukuteõhtul sai palju tantsida, nii et pärast jalad tulitasid
- sealt ka need komplimendid
- käisime laulupeol nagu õiged eestlased kunagi
- sõitsin vahepeal praamiga Visbyle ja tagasi
- võtsin päeva ja kogusin veidi jumet
- ilmad on nii ilusad, et ehk saab täna randa minna
- õhtul on Saksamaa - Brasiilia
- homme ei pea vara ärkama!

Vupiduu! Raili tüdrukuteõhtu oli vahva ja ma sain (vähemalt enda jaoks) beibeks kehastumisega päris hästi hakkama. Alustasime ilusalongis, kus tegime Raili ilusaks (enne oli tal kästud tulla kohale teksades ja mekimata), seejärel istusime limusiini, sõitsime Glehni lossi juurde pildistama ja pärast Kochi aitadesse sööma ja tantsima. Ei mingit kondoomimüüki, laulmist tänaval ega huilgamist. Õnneks Raili ei tahtnudki neid, nii et kõik jäi olemata. Viimasel hetkel olevat ta küll öelnud, et no iseenesest mõne normaalse tuletõrjujast strippari vastu poleks tal midagi, aga me ei jõudnud nii kiiresti reageerida. See eest sai ta lillepärja ja õhupallid. Ja juhised abielunaisele.

Kohe järgmisel päeval läksin ma laulupeole. Palav ilm pärssis veidi mu patrioolikkust, aga sellegipoolest oli seal imevahva. Ka kõige külmemale inimesele tuleb ju heldimus sisse, kui ta nii palju rõõmsaid inimesi näeb ja armsaid lapsi laulmas kuuleb. Mina ju tean, sest mina olen üsnagi külm inimene. Aga no aitab vahelduseks minust. Mu selja taga nt nuttis üks laps südantlõhestavalt, sest ta tahtis ka laval koos teistega laulda.

Rahvariideid mul kahjuks ei olnud, aga kõige sobivamaks pidasin seda valget kleidikest. Ka ilma pärast. Kas ma mainisin, et oli palav?

Õhtul, kui olin arbuusile tuule alla teinud, läksin laevale ja Visbyle. Küll Gotland on ikka armas koht! Lilleline, puhas ja rõõmus. Hästi tore oli veel see, et kogu Visby peale suutsin tuvastada vaid kaks suveniiripoodi.

Roosidest puudu ei tulnud. Lõhnasid ka imehästi. Oleks ma ebaviisakas pervert, oleks ma mõned kaasa murdnud.

Kõik see suvi andis mulle veel põhjuseid õnnelik olla. Täna läheme ma Kaidiga suvist Tallinnat nautima ega kavatse teha mitte ühtegi pilti oma jalgadest. Tehke järele!

Beibepidu

Ma pole unustanud oma sadat õnnelikku päeva, aga kuna ma tulin just Visbyst ja olen väsinud, siis jagan siin hoopis paari pilti. Ja no pildid peaksid ütlema rohkem kui tuhat sõna. Tegemist on siis Raili tüdrukuteõhtul tehtud beibepiltidega. Teisel pildil olen ma ennast millegipärast kõige ette istutanud nagu peokangelanna kunagi, aga ehk andestate. 

Üldiselt on mul hea meel, et Kaisaga viimasel hetkel printsessiõhupallid võtsime, sest need annavad pildikestele mõnusat roosat värvi juurde. Üldiselt olime ju kõik mustas.

Aga jaa, ma varsti võtan kokku vahepealsed õnnelikud päevad ja muljetan tüdrukuteõhtust ka.

5. õnnelik päev

Mille üle täna rõõmustada?

- täna on reede ja mitte tavaline reede, vaid reede enne puhkust!
- ma suutsin lõpuks oma peas selgeks teha, millistes värvides kaunistusi/kutseid/nimekaarte pulma teha
- täna ootas mind meilikastis üks vahva kiri ja kui kui kõik hästi läheb, siis ma hakkan uuesti veidi lapsi hoidma
- enne puhkust kogunenud töökuhi hakkab aina olematumaks kahanema
- õhtul on hunnikute viisi põnevat jalgpalli

Puhkusest olen ma soigunud ennegi, aga seekord olen ma eriti elevil, sest üle pika aja olen ma puhkuse ajal Eestis. Viimased neli puhkust olen olnud väljamaal ega olegi saanud eriti puhkusest välja puhata. Seekord on mul aga grandioossed plaanid päästa maailm, kirjutada valmis romaad ning leiutada aidsivastane ravim. Või siis vähemalt aknad ära pesta ja hakata kutseid meisterdama. Jalgpall ka, ei saa seda unustada.

TÄNA!

Täna on meil selline mäng kavas. Meil tähendab siis seda, et ma loen ennaks üheks sakslastega – või Neueriga täpsemalt. Ärge siis maha mahage!

Kell 19 siis.

Allapoole vööd

Mööda arste mulle käia ei meeldi ja seega kasutan ma enamasti hüpohondrike lemmiktaktikat – otsin oma sümptomite järgi ise internetist haigusi. Loomulikult avastan ma seepeale, et mul on kõik maailma hädad ja vaevad küljes, välja arvatud põlvekedrapõletik, ja et ma ei tohiks enam ammu elavate kirjas olla.

Ühe diagnoosimise käigus sattusin puhtjuhuslikult lugema sellest, et tõesti leidub ka tänapäeval inimesi, kelle jaoks on meesgünekoloogi juures käimine oma mehe petmine (jutt ise on SIIN). Loomulikult ei ole günekoloogi külastamine ühegi naise jaoks meeldiv vaba aja tegevus, mida ette võtta pärast ostutuuri ja ega minagi meesarsti juurde just ummisjalu jooksma hakka, aga petmine ... ma poleks selle peale küll eales tulnud. Muidugi on võimalus, et ma olen liiga naiivne ja lihtsalt ei saa asjadest aru, aga ma olin siiani arvanud, et arsti juurde minnakse selleks et terveks saada. Ja no kujutame ette, et su günekoloog satub olema mees – mis siis sellest? Mu pimesoole lõikas välja ka kunagi mingi mees, aga ma ei mõelnud, et issand, ta soris kätega mu sees ja ma olen nüüd eluks ajaks rüvetatud. Mein Gott, on inimestel alles probleemid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma heietada. Tegelikult meenus mulle kohe ka üks veelgi ebanormaalsem asi. Nimelt rääkis Kaidi eile, et leidub naisi, kes meesgünekoloogi vastuvõtul häbematult oma arstiga flirtima hakkavad. Kuidas, KUIDAS see võimalik on? Enne oled olnud toolis, jalad taeva poole ja teada saanud, et sul on mingi rõlge lööve ja viis suguhaigust (näiteks) ning siis hakkad arstile külge lööma. Aru ma ei taipa. Aga nagu juba mainisin, siis ma ilmselt olengi naiivne.

4. õnnelik päev

Täna olen ma õnnelik, sest ...

- ma olen sõltumatu. Tegelikult on sõltumatus üks suur vale, aga hetkel pean ma silmas seda, et ma ei sõltu teistest inimestest (peale oma tööandja muidugi, aga töö on mul tore) ja ma saan olla oma otsustes nii vaba, kui ühiskonnas võimalik. Ma olen majanduslikult iseseisev ja vastutan oma väljaminekute ja sissetulekute eest üksi. Imeline tunne!

- maailm on lahti. Ma saaksin minna kasvõi homnepäev teise riiki elama, kui ma vaid tahaksin, aga ma ei taha. Lisaks saaksin ma minna õppima ükskõik mida. 

- ma olen terve. Aneemiat ma ei arvesta, sest see pole elu segav haigus. Mul pole mingeid kroonilisi haigusi, mis sunniksid mind ravimeid võtma või häiriksid mu tavapärast elu.

- ma pole mitte kunagi elus dieeti pidanud, sest ma lihtsalt ei võta juurde. Sel ajal kui mu kursaõed šokolaaditahvlilt kaloreid lugesid, sõin mina südamerahuga terve šokolaadi ära. Ja pärast lisaks veel jäätist, praade ja makarone. Võin öösel kell 3 süüa niimitu burgerit, kui ma tahan. Ma tean, ma pole maailma parimas vormis, aga üldsus ütleks ikkagi, et ma olen sale, nii et milleks dieedid? Anorektiliseks ei tahaks ma nkn muutuda.

- mul pole allergiaid ja ma võin süüa, mida ma tahan (oih, ma juba mainisin seda)

- mul pole sõltuvusi. Nüüd pean ma silmas seda, et ma võiksin praegu minna ja suitsetada maja ees kaks sigaretti ja seejärel kuu aega suitsupakki isegi mitte vaadata. Alkoholiga sama: kui kusagil on, siis klaasikese ikka võtan, aga pole probleeme kuid ja kuid ilma olla. Kohviga sama lugu. Ja magusaga. You name it!

Täna väikeseid asju ei nimetanudki, aga eks mul ole filosoofiline puhang. Enne puhkust on ikka. Pealegi loen ma praegu Oksaneni raamatut, mille peategelane on buliimik ja see on viinud mu mõtted väga palju söömisele, sõltuvustele, välimusele ja muule sarnasele.

3. õnnelik päev

- päike paistab!
- mu igikestvana tundunud nohu hakkab raugema

- ma leidsin eile lamamistooli, mis vastab kõikidele mu nõudmistele. Noh, tegelikult ongi vaid üks nõudmine: et ta oleks odav. Nüüd ootan valget laeva, et saaks selle koju tassida

- puhkuse alguseni on 3 päeva

- ma ei pea tööl kandma kontorikostüüme ja kontsi ega isegi mitte meikima

- sellest tulevana jõuan ma aina varem tööle, sest olen loobunud meikimisest

- varem tööle jõudes on nii mõnus vaikuses ja üksi kohvi juua

- Belgia võitis eile USA ja seega polegi Euroopa riikide jaoks seis nii nutune

Kontorikostüümide mittekandmine on ilmselt kõige positiivsem asi mu töökoha juures. See ei tähenda, et mulle mu töö ei meeldiks, vastupidi! Aga minu jaoks on väga suur asi see, et ma saan kanda seda, mida ma ise tahan ja kasvõi spordijalatsites tööle kepselda. Viimasel ajal ma vaid nii tööle tulnud olengi. Ma ei suudaks iga päev kleitides käia, rääkimata siis veel .. kostüümist. See toob mu silme ette eatud õpetajad ja nende halvastiistuvad kostüümid. Ja ühe mu ajalooõpsi, kes kandis käbikostüümi: ühes tükis kombekat, selle juurde spordijalatseid ja seljakotti. Ja kaht patsi. Jumal, sa näed ja sa ei mürista!

Aga mul on probleeme ikkagi tüdrukuteõhtuga. Ma pole ühtegi kunagi korraldanud ega ühelgi käinud (inimesed teadupoolest ei abiellu enam), aga ma tahaks ikka midagi toredat teha. Raili on ju ise nii tore inimene. Aga ma ei tea, mida. Laena mulle inspiratsiooni, Vanemuine! Ja sinna on kõigest 3 päeva! Kuigi jaa, kui mina abiellun, siis ma ei tahaks enda tüdrukuteõhtule ameerikalikke mänge, strippareid ja limusiine, vaid ka midagi originaalset ja ägedat. Mitte, et ma teaks, mis see on.

2. õnnelik päev

- Saksamaa võitis eile Alžeeriat
- käisin eile arsti juures ja ei avastatudki midagi jubedat
- eilne palavik on ka üle jäänud
- täna on palgapäev
- pühapäevaks ja esmaspäevaks lubatakse 30 kraadi sooja
- ma olen nende soojade päevade ajal merel (mis saaks veel parem olla?)

Ma ei tahaks küll vingats olla, aga sooja tahaks, sest nohu ja kurguvaluga pole üldse tore olla. Ma ei kuule ega näe ega saa asjadest aru.