02 juuli 2014

3. õnnelik päev

- päike paistab!
- mu igikestvana tundunud nohu hakkab raugema
- ma leidsin eile lamamistooli, mis vastab kõikidele mu nõudmistele. Noh, tegelikult ongi vaid üks nõudmine: et ta oleks odav. Nüüd ootan valget laeva, et saaks selle koju tassida
- puhkuse alguseni on 3 päeva
- ma ei pea tööl kandma kontorikostüüme ja kontsi ega isegi mitte meikima
- sellest tulevana jõuan ma aina varem tööle, sest olen loobunud meikimisest
- varem tööle jõudes on nii mõnus vaikuses ja üksi kohvi juua
- Belgia võitis eile USA ja seega polegi Euroopa riikide jaoks seis nii nutune

Kontorikostüümide mittekandmine on ilmselt kõige positiivsem asi mu töökoha juures. See ei tähenda, et mulle mu töö ei meeldiks, vastupidi! Aga minu jaoks on väga suur asi see, et ma saan kanda seda, mida ma ise tahan ja kasvõi spordijalatsites tööle kepselda. Viimasel ajal ma vaid nii tööle tulnud olengi. Ma ei suudaks iga päev kleitides käia, rääkimata siis veel .. kostüümist. See toob mu silme ette eatud õpetajad ja nende halvastiistuvad kostüümid. Ja ühe mu ajalooõpsi, kes kandis käbikostüümi: ühes tükis kombekat, selle juurde spordijalatseid ja seljakotti. Ja kaht patsi. Jumal, sa näed ja sa ei mürista!

Aga mul on probleeme ikkagi tüdrukuteõhtuga. Ma pole ühtegi kunagi korraldanud ega ühelgi käinud (inimesed teadupoolest ei abiellu enam), aga ma tahaks ikka midagi toredat teha. Raili on ju ise nii tore inimene. Aga ma ei tea, mida. Laena mulle inspiratsiooni, Vanemuine! Ja sinna on kõigest 3 päeva! Kuigi jaa, kui mina abiellun, siis ma ei tahaks enda tüdrukuteõhtule ameerikalikke mänge, strippareid ja limusiine, vaid ka midagi originaalset ja ägedat. Mitte, et ma teaks, mis see on.

Kommentaare ei ole: