Mul on mitmesuguseid kummalisi paranoiasid, mille kohta ma ju ometi tean, et need on naeruväärsed, aga ometi ei saa ma midagi parata. Näiteks kui keegi ei vasta mu meilile või lihtsalt mingist kohast ei tule mulle meili, kust peaks tulema, siis ma olen veendunud, et mu meilikast lihtsalt ei lase kirju läbi ja kõik need arved, kutsed ja tähtsad teated hõljuvad kusagil universumis. Aga kuna mul on siiski u neli toimivat meiliaadressi (liiga palju salaelusid), siis hakkan ma ühelt teisele paanilisi meile saatma, et kontrollida. Otse loomulikult lähevad need meilid läbi, aga see ei tähenda, et ma rahuneks, sest kindlasti on mu meilikast mingid aadressid (need kõige olulisemad) lihtsalt ära blokkinud. Tegelikult on inimesed aga lihtsalt ebaviisakad ega vasta mulle.
Siis arvan ma veel, et kui ma aknal isegi tuulutusava jätan ja ise vannituppa lähen, tormab mu aknast sisse röövlite, mõrtsukate ja zombide parv, kes 24/7 minu korterit silmas peavad. Seega sulgen ma aknad isegi siis, kui ma prügi välja lähen viima ja enne pikemaks ajaks äraminemist kontrollin mitu korda üle, et kõik aknad kinni oleksid. Ja ikka nii kinni, et ka kõige tugevam mees neid pärast lahti ei saa. Loomulikult olen ma puhkuselt naastes alati veendunud, et vaatamata mu püüdlustele on ikkagi keegi tuppa pääsenud või on Tallinn põlema läinud ja mu maja lihtsalt pole enam. Kusjuures, sellel paranoial võib olla isegi mingi tõepõhi, sest keegi on mu köögist tatrapaki pihta pannud. Väga ebaviisakas, arvestades seda, et tatar on mu lemmiktoit. Ja Kroonika varastati ka postkastist ära, mis elu see küll on. Imepisike võimalus on, et ma sõin meeltesegaduses ise tatra ära, aga ma ei usu seda.
Lisaks veel arvan ma, et kui keegi mu telefonikõnele ei vasta, on ta a) röövitud, b) uppunud c) auto alla jäänud, d) tulnukate poolt ära viidud. See variant, et inimene ei kuule oma telefoni või jättis selle koju, ei tule ometi kõne alla. Nende pärast, kes permanentselt oma telefoni vastu ei võta, ma ei muretse, nii et kui neid tõepoolest röövitakse, siis kahju küll ja paras ka, sest nagu kuulus muinasjutt karjapoisist ja hundist õpetab: ei tasu narritada. Üldiselt aga jookseb mu peast läbi nii palju stsenaariume, et kui ma nad kõik kirja paneks, saaks terve ulmekrimiseriaali kokku.
Ma pean, pean oma fantaasiat ohjeldama, see pole enam tervislik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar