15 juuli 2014

Vahele veidi negatiivsust

Mida teevad inimesed, kui nad on vihased? Mina näiteks löön ennast üles (minu puhul tähendab see enamasti ripsmetušši ja kleiti) ja lähen linna jalutama. Täna. Kuigi oleks vale öelda, et ma olen vihane, pigem kättemaksu- ja ärapanemishimuline. Miks? Seda seletavad järgmise laulu sõnad.


Ma tahaks ka vahel olla maailmas üksi. See võtaks ära vähemalt probleemi, keda pulma kutsuda. Millegipärast arvavad mõned inimesed, et abiellumine tähendab automaalselt kullapaja otsa komistamist ja on siis solvunud, kui ei kutsu tervet tutvusringkonda, kellest enamikuga suheldakse korra aastas. Kui sedagi. Et iga külaline maksab raha, see on teisejärguline. Ideaalis toimub pulmapäev loomulikult korra elus, aga see ei tähenda ju seda, et terve ülejäänud elu peaks kuuse all elama. Ja kui liiga suur ja glamuurne pulmapidu korraldada, siis võin kinnitada, et pikk see järgnev elu ei tule, sest ilma söögi-joogita suudab inimene eksisteerida vaid nädala.

Olgu, ma vihastusin. Õnneks suurema osa idiootsustest lasen ma endast mööda. Nagu näiteks tuvid, graveeritud nimesildid, kaunistustega pokaalid, kingitused pulmakülalistele (miks?), pulmaauto, valged lindid, tuvid jne jne. Sõrmustest loobuksin ka hea meelega, kuna ma lihtsalt ei kanna ehteid.

Ma kohe varsti olen positiivsem ka, aga enne teen linna peal tiiru.

Kommentaare ei ole: