11 juuli 2014

Valikud

Eelmine aasta umbes samal ajal, kui ma olin just vallaliseks saanud, just reisilt tulnud ja just uue korteri üürinud ning tundsin end lihtsalt kõikvõimsana, läksin suures vabaduseihas Harju mäele suurlinnadaami mängima. Tegelikult polnud ma jõudnud veel koju netti sisse panna, aga hädasti oli tarvis tolleaegse sebitavaga mõni rannakohting kindlaks määrata. Sebitav oli tol päeval kuidagi apaatne, nii et jäin hoopis niisama naudisklema. Ja oi kui hea tunne oli! Puhkus, vabadus ja mitte kellelegi ei pidanud millesti aru andma! Ja no sebitavaid ikka jagus ka, nii et meel oli muretu. Nii sattusin ühe sõbrannaga vestlema, teemaks üks ühine tuttav, kes oli just lapse saanud. Arvestades meie vanust polnud see mingi erakordne uudis, aga uudis siiski, sest vähemalt minul oli ikka raske harjuda, et vanad klassiõed lapsi saavad. Aga see selleks. Info vahetatud, hakkasin niisama jutustama, kuni sõbranna mult küsis, kas ma olen mõelnud, miks meie (mina, tema ja veel mõned sõbrannad) vaid õpime, töötame ja pidutseme, aga mõned saavad lapsi ja loovad peresid. Vastasin midagi ebamäärast, et inimesed teevad erinevaid valikuid ja küll jõuab ning mind tabas uus ahastav repliik: miks meil siis nii häst läinud pole, kui neil pereinimestel.

Ma polnud toonani kordagi mõelnud, et ma tegelikult piinlen oma elu all. Et ma olen sunnitud töötama ja pidutsema ja sõpradega väljas käima, kuigi tegelikult oleks õige aeg pere luua. Ikka olin mõelnud, et lapsed ja abielu on ühed toredad asjad, aga nad ei pea ilmtingimata minul olema. Veel. Gott, ma olin siiski 23 ja see pole mingi iga pere loomiseks, arvasin ma. Nii ma siis seal Harju mäel istusin ja mõtlesin. Et on ikka kummaline, kuidas inimesed peavad erinevaid asju oluliseks. Ja erinevaid asju vaevadeks. Ma polnud tõesti mõelnud, et kellegi jaoks võib töötamine piin olla. Minu jaoks oli see vabadus, iseseisvus ja puhas rõõm. No töö kui selline võib ikka vahel närvidele käima hakata, aga fakt, et sul on töö, kaalub igal juhul muu üles. 

Ja see, et ma seal üksinda istuda sain, olevat sel juhul ju ka väga kurb. Inimesed tahavad ju ikka kedagi teist enda kõrvale. Ega ikka ei taha küll või täpsemalt - igasuguseid suvalisi küll ei taha. Või peaks? Olen küll ja küll kuulnud seisukohta, et peaksime leppima teise valikuga, sest esimest ei pruugi üldse tulla, olemas olla ja pealegi on kõik inimesed vigadega. Seega tuleks siis võtta see suvaline ja küll klappima hakkab. Tahaksin karjuda sellise arvamuse peale. No nii halval arvamusel ei tohiks endast olla. Ma olen alati olnud selle vastu, et kellegi vähemaga leppida. Mina väärin ikka parimat! Ja kui seda parimat pole hetkel läheduses, no mis teha! Saab ka üksi hakkama. Oleme ju ikkagi iseseisvad naised.

Kommentaare ei ole: