Närvivalu, mis halvab aeg-ajalt mõlemad jalad, pole eriti tore asi. Eile pidin kööki jõudmiseks oluliselt kauem aega võtma kui tavaliselt, sest sinna komberdamine oli ülivalus. Tee peal mõtlesin ümber ja vajusin tagasi voodisse (mu voodist köögini on keskmiselt 3 sammu). Täna loobusin ja lasin ennast teenindada.

Mulle meeldiks mõelda, et ma allun sellele teooriale (ei mäleta täpselt, kust seda lugesin), et välistelt tunnustelt atraktiivsemad isendid on immuunsüsteemilt taas nõrgemad ja seetõttu haigemad - loogiline. Immuunsüsteemi nõrkuse põhjuseks olevat see, et igal isendil on konstantne kogus energiat ja kui rohkem energiat kulutada väliste tunnuste peale, siis immuunsüsteemile jagub vähem. See oli küll äärmiselt algeline ja ebateaduslik kirjeldus, aga ehk siiski arusaadav. Kahjuks aga ei saa ma seda teooriat enda kohta rakendada, sest nii palju, kui ma olen uurinud inimsoo üldatraktiivseid omadusi vastassugupoolele, ei vasta ma neile üldse. Fakt on aga see, et mu jalad valutavad ja selg ka ning mis iganes teooriaid ma oma valudele juurde ei mõtle, ära nad ei lähe. Kurat.

Lapsega kodusistumine tundub mulle veidi õõvastavana. Ei, ma ei arva (nagu üks mu tuttav), et siis on jube palju aega sarjade vaatamiseks või niisama hängimiseks. Sarju ma niikuinii ei vaata eriti ja niisama hängimine  ... ma ei tea, mis see ongi. Aga ma ei loo endale ka illusioone, et ma siis kõik oma lemmikraamatud läbi lugeda jõuaks. Või ise raamatu kirjutada. Õõvastav tundub see sellepärast, et juba puhkustel tekib mul soov midagi kasulikku teha (ma pean silmas tööd), mis siis veel pooleteisest aastast kodus passimisest rääkida. Lapsega tegelemist ma ei karda, olen ju kogemustega lapsehoidja. Lihtsalt ... tahaks kuidagi töö ja pereelu ühendada. Minusuguse töönarkomaani lapsed on kindlasti rõõmsad, kui saavad endale töötava ema, mitte kodus istuva ja hambaid krigistava vihase ema. 

Ja üks mu töökaaslane julges mulle soovitada, et oleksin kindlasti võimalikult kaua kodus, nii umbes 3 aastat. Esiteks, vanemahüvitist makstakse 1,5 aastat, nii et mis siis ülejäänud 1,5 aastat teen? Ja teiseks, 3 aastat kodust istumist muudaks mu ilmselt hulluks. Isegi mitte ilmselt, vaid päris kindlasti. Iga inimene peab ju saama ennast tuulutada ja iga inimene peab saama tunda ennast kasulikuna, siis on ta õnnelik.

Maal

Käisin nädalavahetusel Raili maakohas Läänemaal ja olen siiani mõnusalt puhanud. Maakohad on ikka ühed mõnusad asjad, aga endale ma vast ikka ei tahaks. Ainult sel juhul, kui seal töötaks ka aednik, nii et mina saaks vaid käia ja nautida saadusi. Ja vahel võib-olla ka ise käed kuhugi külge lüüa, kui tuju tuleks. Ma olen avastanud enda puhul sellise huvitava külje, et aiatööd ja kodukaunistamine jätavad mind sügavalt külmaks, aga kui on vaja remonti teha või midagi kuhugi kruvida, raiuda, pahteldada jne jne, siis see lööb mul silmad põlema. See meenutaski, et ma peaks homme tööle kruvikeeraja kaasa võtma, et ukselink ära parandada. Aga nüüd ma kaldusin kõrvale.

Igatahes oli maal mõnus. Sai öösel täiesti kottpimedas tähti vaadata, hiljem lõket teha ja hommikul läbi kastemärja rohu teise majja joosta. Lisaks korjasin ma ka kaasa suure kuhja õunu, millest esimest korda elus kooki tegin. Ja kabatšokke. Mulle meeldib, et mu sõbrannadel on maakohad, neil võiks neid veelgi olla.

Vanaaegne inimene, nagu ma olen, ei teinud ma maal ühtegi pilti, vaid nautisin nutivaba elu. Valetan, hommikul tegin ühe pildi mädamunast, aga see ei loe, sest see ei anna edasi maakohta mitte mingis plaanis. Aga muna ise oli nii vahvalt neoonroheline. 

Aga nüüd on aeg sukelduda taas töö- ja linnaellu. Aitab logelemisest!

Täna hommikul teatas ülemus mulle nukralt, et ma olen firma jaoks ikka väga oluline inimene ja mina, selle asemel, et punastada, tänada ja "mistenüüd" kihistada, teatasin vastu: "Jah, ma ise mõtlesin sama".

Ehk null aupaklikust. Aga ma olen oluline ja miks ma peaks teesklema, et ma seda ei tea. 

Tänase seisuga on jäänud täpselt kuu mu 25. sünnipäevani.

Infosulg

Täna ma vihastasin ennast seaks, kui sain teada asju, mida oleksin võinud teada saada juba varem – ja seega säästa palju tööd. Infosulg on tänase päeva sõna ja siiani lähen närvi, kui ma sellele mõtlen. Töö, töö, lihtsalt töö. Aga ma igatsen koosolekuid.

Aga ma olen puhanud ka. Eelmisel nädalavahetusel käisime Tartus ja lisaks tavapärasele rokibaaris hullamisele käisime ka Raadi pargis piknikul. Tundsin ennast ehtsa Itaalia talupojana, kui seal hallitusjuustu, mingit kummalist vorsti ja kiviahjuleiba nosisin. Mitte, et ma teaks, kuidas Itaalia talupojad ennast tunnevad, aga ilmselt ikkagi nii. Õnneks hakkasid siis ka palavad ilmad taanduma, nii et sain tervelt tund aega järjest ilma minestamissoovita väljas olla. Aga Raadi pargis murul vedeleda on ikka ülihea, soovitan proovida! Sel nädalavahetusl jäi mul paraku Pärnureis vahele, sest peavalud ja nõrkushood pole taandunud ja korraga suudan ärkvel olla u 6 tundi.

Aga pulmadest ka vahepeale infot – kes veel ei tea, siis mul on kavas abielluda. Nimelt ma sain aru, et suurejoonelised, uhked, kallid pulmad, kus pruutpaar on peo keskmes ja mis kestavad mitu päeva on kõike muud kui see, mida ma endale tahan. Lisaks mõistsin ma, et pulmapidu kui selline on ka üsna vastumeelne – see oli ka ilmselt põhjus, miks ma kuidagiviisi korraldama ei suutnud hakata. Seega toimub lihtsalt registreerimine ilma mingite külalisteta. Peo võib kunagi suvel teha, kui kõik on juba unustanud, et ma abiellusin. Pole ma endiselt naiselikumaks saanud, sest tavaliselt kohe, kui naised ettepaneku saavad, siis enne, kui nad jah-sõna ütlevad, sööstavad nad Facebooki pulmagruppi registreeruma, pulmi planeerima jne jne. Mulle tundub see kuidagi mitteminulik. Millal mulle enne tähelepanu keskmes olla on meeldinud, ah?

Täiskasvanuks saamise valu ja võlu

Mul oli kooliajal paar üliägedat sõpra, kellega aeg-ajalt koosviibimisi, saunaõhtuid ja muid grilltšille tegime. Klassivennad. Võid puhta südamega öelda, et mu elu kõige naerurohkemad tunnid on möödunud nende seltsis. Kool aga sai läbi ja kõik läksid laiali ning seega jäi ka suhtlemine harvemaks. Vahel ikka kohtusime mälumängudel või niisama, aga mitte enam iga päev nagu vanasti koolis. Ilmselt seepärast oligi mul jäänud arusaam, et nad on ikka sellised tuulepäised poisid nagu kooliajal.

Eile aga sain üllatuse osaliseks, kui sattusin ühe klassivennaga rääkima, ning meie jutus kordusid aina enam ja enam sõnad, nagu "lapsed", "korter", "töö" jne jne. Selgub, et need tuulepäised poisikesed on kasvanud kohusetundlikeks meesteks, kes enam ei räägigi vaid autodest ja pidudest, vaid on võtnud endale kohustusi ja seadnud eesmärke. Ja kui ma enda elust pajatasin, tekkis mul endal sama tunne, et oot, oot ... see on ju suure inimese jutt, mis ma siin räägin! 

Mingi hetk, kui olime klassivennaga suurema info ära jaganud, mainis üks meist tüüpiliselt, et oh issand, kui vanad me oleme. Ja teine vastas selle peale, et me pole vanad, vaid täiskasvanud, loogiline, et elu on teistsugune kui 8 aastat tagasi. Ja nii peabki olema. Ma ei tahaks elada samamoodi, nagu 17-aastasena (kuigi olin ka siis enda arvates hullult iseseisev ja täiskasvanu). Ja ei tahaks ka nemad. Täis kasvamise juures on loomulik, et võtame endale kohustusi, seame uusi eesmärke ning oskame ega karda vastutada. Ikka on hirmutav mõelda, et lapsepõlv on möödas, aga samas, eks iseseisvusel ole oma hind. 

Ja nüüd oleme me täiskasvanud, kodudest nelja tuule poole läinud, töötame, loome peresid ja elame tõeliselt lahedat täiskasvanuelu. Vastutame. Ja ikka saab sama palju nalja kui vanasti, see pole õnneks muutunud. Ma poleks iial osanud arvata, et 25. eluaastaks oleme ringiga oma eludes peaagu samasse punkti jõudnud. 25. eluaasta on minu arvates üks hea aeg uute asjadega alustamiseks.

Loomakohvikud

Kuulsin, et Hiinas avati kakukohvik, kus külastajad saavad öökulle paitada jne ning kohe lõi mu peas kelluke helisema: ohhoo, tahaks sellist Eestisse ka! Õnneks aga tõi mu linnuteadlasest väikevend mind maa peale tagasi ja ütles, et kakud on looduskaitse all ja vaevalt suudaks ükski kohvik neile vajalikke tingimusi luua. Rääkimata siis hügieeninõuetest.

Loomulikult ma teadsin seda. Ideevormis tunduvad sellised asjad aga sellegipoolest ägedad. Küll aga mõtlesin ma Tallinnas avatavast kassikohvikust kuuldes esimese asjana selle peale, kas selline asi vastab hügieeninõuetele? Kassid teadupoolest ajavad karvu ja vaevalt keegi neid enne kohvikusse laskmist desinfitseerib. Kassifännid toovad argumendiks ikka seda, et kodus süüakse ja tehakse süüa ju ka kassidega samas ruumis, aga no olgem ausad – kodus tehakse palju asju, mis hügieeninõuetele ei vasta. Ma nt korjan maha kukkunud leivatüki üles ja söön ära, mitte ei viska seda minema. Kindaid ma ei kasuta ja juukseid hoian ka lahti, aga kohvikutes oleks ju selline asi ennekuulmatu. Ühesõnaga, nagu aru on saada, siis ma pole eriline kassifänn. Pealegi ei meeldiks mulle süüa laualt, millelt enne mingi võõras kass on läbi jalutanud (ja ärge tulge väitma, et kõik kassid jalutavad laudadel, väga hästi saab õpetada, kus tohib olla ja kus mitte).

Samas ega keegi sunni mind ka sinna kohvikusse minema.

Ma ei taha küll kõlada perverdina, aga minu arvates on imelik, kui veekeskuste meeste riietusruumid on väikeseid tüdrukuid täis. Mõistan, et u viieaastast või alla selle ei saa saata üksinda riietuma, aga no alates kaheksandast eluaastast peaksid küll kõik ikka ise riietuda oskama. Või siis võib ju paluda kellelgi (normaalsetel inimestel, ma pean silmas) silma peal hoida ja aidata. Mul on mitu meessoost tuttavat kurtnud, et kummaline on riideid vahetada, kui pea kümnesed tšikid mööda jalutavad.

Enesepiitsutamine

Mul on vahel tunne, et kogu Eesti meelelahutuskultuur on üles ehitatud enesepiinamisele.

Kuidas siis muidu seletada seda, et ööklubides hakkavad artistid esinema heal juhul südaööl, halvemal juhul pärast kella üht? Võib-olla mu andmed on vananenud, sest ma pole ääretult ammu klubides käinud, aga vaevalt midagi paremuse poole muutunud on. Samas pole ma ka idikas – ma tean täpselt, et hiline esinemiskellaaeg on seatud seepärast, et inimesed ennast enne ikka meeldivalt-ebameeldivalt vinti saaks juua ning baarid-klubid rohkem kasumit saaks. Aga ansamblid ise võiks ju ikka protesteerida? Smilers üritas kunagi midagi teha, aga paraku ma ei tea, mis sellest sai. Taas – ma kahtlen, et üldse midagi. 

Veel viitab enesepiinamisele see, et klubid-pubid-baarid on inimesi nii paksult täis, et ei mahu liikumagi, rääkimata siis veel hingamisest või ennast mugavalt tundmisest, aga inimesed voorivad rõõmsalt nendesse täistuubitud kohtadesse. Ja mis veel kummalisem – turvamehed lasevad rahulikult sisse ka! Nt Kukus olen ma väga tihti mõelnud, mis siis saaks, kui tekiks tulekahju või massikaklus või mõlemad? Ilmselt põleks kogu rahvasumm lihtsalt sisse, sest isegi wc-sse saamine võtab seal aega umbes tund, mis siis veel välja saamisest rääkida.

Mu jutt kõlab kui kibestunud vanamoori ving, aga ma tõesti ei saa aru, miks on siinmail öökultuur nii masohistlik. Ja kuidagi ebaloogiline ka. Sa paned selga oma seksika minikleidi, jalga kontsad (mis on vanalinna tänavatel kõndmiseks VÄGA vale valik) ... ning lähed täistuubitud higisesse baari, mis on täis purjus inimesi, kus mängib liiga vali muusika, pole ruumi tantsimiseks ja heal juhul maandub su riietele mõni klaas õlut. Hipsteriüritused on mu arvates suht sarnased, ainult et seal minikleite ei kohta ja neis õlleklaasid ei lenda, sest hipsterid hoiavad kümne küünega oma viimase raha eest ostetud kallist õlust kinni. Loomulikult on baarides ka joogihinnad nii kõrged, et pärast vaagub pangakaart hinge. Aga see pole hetkel point.

Muide, ma pole sellist asja kohanud üheski teises linnas, kus käinud olen. Itaalias pandi ööasutused üsna vara kinni, mis tähendas, et selleks, et seal veidi istuda, pidid sinna minema veel varem. Mulle sobis! Ja Berliinis samamoodi. Sellist hommikuni lällamist polnud mitte kusagil. Mulle meeldikski nii, et kui tahan minna kuhugi välja istuma, siis ei lähe ma sinna pärast südaööd, vaid varem, nii et u südaööl saaksin juba kodu poole minna. Ma ikka imestan, kuidas inimesed jõuavad nii kaua väljas passida, sest mina olen tõesti südaööks väsinud. Mein Gott, ma ärkan ju kell 6! Aga võimalik, et need inimesed lihtsalt ei käi tööl.

Kuigi eks kõik ole väsinud. Tihti on näha baarides tukkuvaid inimesi, kes kangekaelselt keelduvad koju minemast. Või siis alkoholist ärksamat meelt otsinud kodanikke. Ometi aga on vaja ennast piinata ja siis järgmine päev hõisata, kui äge pidu oli ja kui kaua sai väljas oldud.

Pildid

Tegelikult täna pole mul kavas siia pilte lisada väga lihtsal põhjusel – mu fotokas on kodus. Teise fotika pean viima parandusse, aga ma pole kuidagi suutnud leida motti, et seda teha. Olgu, selle nädala jooksul olgu tehtud! Aga piltidest tahtsin ma ikkagi rääkida.

Eile sattusime vaatama Epuga üht u 23 aastat tagasi tehtud pilti, millel on siiani kõige ideaalsem kompa, mida ma kunagi näinud olen. Pildi keskel on Epp, kes istub kenasti murul, vaatab poolprofiilis kaamerasse ja on üleüldse kenasti välja tulnud. Aga pildil on ka kaks segajat, nimelt mina ja mu vend, kes vanusest tingituna ei oska poseerida nii, nagu viisakas oleks. Madis on Epu paremal käel ka küünitab Epu käes oleva õuna järele ning mina istun esiplaanil ja järan kellegi sandaali, endal maailma kõige rõõmsam nägu peas. Tõeline idüll! Ma võiks seda pilti ilmselt jäädagi vaatama, nartsist, nagu ma olen.

Aga millegipärast on mind väga häirima hakanud tänapäeva fotograafide tööd. Ma alguses ei saanud aru, miks, sest värvid on ju ilusad ja kõik muu, aga siis ma mõistsin, et ikka väga vähestel puudub oskus luua ilus kompositsioon. Ma proffidel polegi ilusat kompat näinud. Loomulikult pole ma fotograaf, aga kui ma ikka pilti näen ja mulle see ei meeldi, siis arvan ma, et mul on õigus arvustada. 

Kompa all pean ma silmas siis seda, kuidas inimesed ja objektid on pildile seatud, et nad kokku sobiks ja et mingid kõrvalised asjad ei häiriks. Lisaks ka seda, et kõik vajalikud asjad oleks teravalt välja toodud ja ebavajalikud kas siis eemaldatud või tagaplaanil. Aga paljude piltide vaatamisel on tunne, et piisab vaid heast kaamerast ja paarist filtrist, et fotograafiks saada. Põhitõed, nagu näiteks see, et ülevalt pildistamine teeb inimesed lühikeseks ja paksuks ja see, et peaks pildistama pildile tulevat inimest (mitte sealt lahkuvat), oleks nagu kärbse selga vesi. Eks tänase hipsterikultuuriga käi muidugi selline alternatiivne stiil kaasas, aga mulle meeldib vaadata ilusaid pilte. Ja ilusaid kompasid. Pealegi võiks inimeste pildistamisel öelda inimestele, kui nad on kõverad või sassis juustega või kusagil on mingi asi valesti – see ongi ju fotograafi töö. Muidu pärast avastad pildilt, et sul on silmad kinni ja kleit kortsus. 

Kusjuures mu õde teeb maailma kõige ilusamaid loodus- ja linnapilte. Ja ta ei ole fotograaf.

Raamatukriis

Olen veetnud neid rõlgelt kuumi päevi oma kaitsvate ja jahedate seinte vahel ja lugenud nädalavahetusega läbi Hargla viimase raamatu. Nüüd on taas nõutu olla, sest mida nüüd lugeda? Üks raamat on mul veel pooleli, aga see on e-raamat ja seda loen ma lõunapausidel netis. Ehk siis taas üks igavikuline küsimus: mida lugeda? Mul on praegu selline krimkade või põnevike tuju, nii et eksistentsiaalsed romaanid jäävad hetkel kõrvale. Peaks varsti jälle raamatukokku minema. 

Ja kui ma praegu tööl olema ei peaks, siis ma tuleks ikkagi siia, sest siin on konditsioneer! Ma lihtsalt ei talu kuumust, nüüd veelgi vähem, ja see tähendab, et praeguste ilmadega ma ei saa välja minna. Juba paari sammu järel hakkab pea valutama. Tööl aga on mõnusalt jahe.

Aa, teine raamat, mida ma loen, on "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ning see on küll üks äge raamat, mida ma soovitan kergeks suvelugemiseks kõigile. Kellele meeldis Švejk, see armastab ka toda raamatut. Granteeritult. Ja kellele ei meeldinud, see võiks nüüd oma maitset vahetada.