Käisin nädalavahetusel Raili maakohas Läänemaal ja olen siiani mõnusalt puhanud. Maakohad on ikka ühed mõnusad asjad, aga endale ma vast ikka ei tahaks. Ainult sel juhul, kui seal töötaks ka aednik, nii et mina saaks vaid käia ja nautida saadusi. Ja vahel võib-olla ka ise käed kuhugi külge lüüa, kui tuju tuleks. Ma olen avastanud enda puhul sellise huvitava külje, et aiatööd ja kodukaunistamine jätavad mind sügavalt külmaks, aga kui on vaja remonti teha või midagi kuhugi kruvida, raiuda, pahteldada jne jne, siis see lööb mul silmad põlema. See meenutaski, et ma peaks homme tööle kruvikeeraja kaasa võtma, et ukselink ära parandada. Aga nüüd ma kaldusin kõrvale.
Igatahes oli maal mõnus. Sai öösel täiesti kottpimedas tähti vaadata, hiljem lõket teha ja hommikul läbi kastemärja rohu teise majja joosta. Lisaks korjasin ma ka kaasa suure kuhja õunu, millest esimest korda elus kooki tegin. Ja kabatšokke. Mulle meeldib, et mu sõbrannadel on maakohad, neil võiks neid veelgi olla.
Vanaaegne inimene, nagu ma olen, ei teinud ma maal ühtegi pilti, vaid nautisin nutivaba elu. Valetan, hommikul tegin ühe pildi mädamunast, aga see ei loe, sest see ei anna edasi maakohta mitte mingis plaanis. Aga muna ise oli nii vahvalt neoonroheline.
Aga nüüd on aeg sukelduda taas töö- ja linnaellu. Aitab logelemisest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar