Tegelikult täna pole mul kavas siia pilte lisada väga lihtsal põhjusel – mu fotokas on kodus. Teise fotika pean viima parandusse, aga ma pole kuidagi suutnud leida motti, et seda teha. Olgu, selle nädala jooksul olgu tehtud! Aga piltidest tahtsin ma ikkagi rääkida.
Eile sattusime vaatama Epuga üht u 23 aastat tagasi tehtud pilti, millel on siiani kõige ideaalsem kompa, mida ma kunagi näinud olen. Pildi keskel on Epp, kes istub kenasti murul, vaatab poolprofiilis kaamerasse ja on üleüldse kenasti välja tulnud. Aga pildil on ka kaks segajat, nimelt mina ja mu vend, kes vanusest tingituna ei oska poseerida nii, nagu viisakas oleks. Madis on Epu paremal käel ka küünitab Epu käes oleva õuna järele ning mina istun esiplaanil ja järan kellegi sandaali, endal maailma kõige rõõmsam nägu peas. Tõeline idüll! Ma võiks seda pilti ilmselt jäädagi vaatama, nartsist, nagu ma olen.
Aga millegipärast on mind väga häirima hakanud tänapäeva fotograafide tööd. Ma alguses ei saanud aru, miks, sest värvid on ju ilusad ja kõik muu, aga siis ma mõistsin, et ikka väga vähestel puudub oskus luua ilus kompositsioon. Ma proffidel polegi ilusat kompat näinud. Loomulikult pole ma fotograaf, aga kui ma ikka pilti näen ja mulle see ei meeldi, siis arvan ma, et mul on õigus arvustada.
Kompa all pean ma silmas siis seda, kuidas inimesed ja objektid on pildile seatud, et nad kokku sobiks ja et mingid kõrvalised asjad ei häiriks. Lisaks ka seda, et kõik vajalikud asjad oleks teravalt välja toodud ja ebavajalikud kas siis eemaldatud või tagaplaanil. Aga paljude piltide vaatamisel on tunne, et piisab vaid heast kaamerast ja paarist filtrist, et fotograafiks saada. Põhitõed, nagu näiteks see, et ülevalt pildistamine teeb inimesed lühikeseks ja paksuks ja see, et peaks pildistama pildile tulevat inimest (mitte sealt lahkuvat), oleks nagu kärbse selga vesi. Eks tänase hipsterikultuuriga käi muidugi selline alternatiivne stiil kaasas, aga mulle meeldib vaadata ilusaid pilte. Ja ilusaid kompasid. Pealegi võiks inimeste pildistamisel öelda inimestele, kui nad on kõverad või sassis juustega või kusagil on mingi asi valesti – see ongi ju fotograafi töö. Muidu pärast avastad pildilt, et sul on silmad kinni ja kleit kortsus.
Kusjuures mu õde teeb maailma kõige ilusamaid loodus- ja linnapilte. Ja ta ei ole fotograaf.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar