Mul oli kooliajal paar üliägedat sõpra, kellega aeg-ajalt koosviibimisi, saunaõhtuid ja muid grilltšille tegime. Klassivennad. Võid puhta südamega öelda, et mu elu kõige naerurohkemad tunnid on möödunud nende seltsis. Kool aga sai läbi ja kõik läksid laiali ning seega jäi ka suhtlemine harvemaks. Vahel ikka kohtusime mälumängudel või niisama, aga mitte enam iga päev nagu vanasti koolis. Ilmselt seepärast oligi mul jäänud arusaam, et nad on ikka sellised tuulepäised poisid nagu kooliajal.
Eile aga sain üllatuse osaliseks, kui sattusin ühe klassivennaga rääkima, ning meie jutus kordusid aina enam ja enam sõnad, nagu "lapsed", "korter", "töö" jne jne. Selgub, et need tuulepäised poisikesed on kasvanud kohusetundlikeks meesteks, kes enam ei räägigi vaid autodest ja pidudest, vaid on võtnud endale kohustusi ja seadnud eesmärke. Ja kui ma enda elust pajatasin, tekkis mul endal sama tunne, et oot, oot ... see on ju suure inimese jutt, mis ma siin räägin!
Mingi hetk, kui olime klassivennaga suurema info ära jaganud, mainis üks meist tüüpiliselt, et oh issand, kui vanad me oleme. Ja teine vastas selle peale, et me pole vanad, vaid täiskasvanud, loogiline, et elu on teistsugune kui 8 aastat tagasi. Ja nii peabki olema. Ma ei tahaks elada samamoodi, nagu 17-aastasena (kuigi olin ka siis enda arvates hullult iseseisev ja täiskasvanu). Ja ei tahaks ka nemad. Täis kasvamise juures on loomulik, et võtame endale kohustusi, seame uusi eesmärke ning oskame ega karda vastutada. Ikka on hirmutav mõelda, et lapsepõlv on möödas, aga samas, eks iseseisvusel ole oma hind.
Ja nüüd oleme me täiskasvanud, kodudest nelja tuule poole läinud, töötame, loome peresid ja elame tõeliselt lahedat täiskasvanuelu. Vastutame. Ja ikka saab sama palju nalja kui vanasti, see pole õnneks muutunud. Ma poleks iial osanud arvata, et 25. eluaastaks oleme ringiga oma eludes peaagu samasse punkti jõudnud. 25. eluaasta on minu arvates üks hea aeg uute asjadega alustamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar